(AT 1920H, tõlgitud raamatust: Annukka ja Samuli Aikio. Girdinoaiddi bárdni.

Sápmelaš máidnasat. Werner Söderström Osakeyhtiö, Porvoo-Helsinki-Juva 1981)

Kolm venda läksid kord metsa jahile. Jõudis kätte õhtu ja nad hakkasid vaatama, kuhu ööseks jääda võiks, aga siis nägid, et on oma tuleriistad maha unustanud. Siis nad nägid, et seal ligidal põles tuli. Kõige vanem vend läks tuld tooma. Kui ta jõudis tule juurde, siis ta nägi suurt meest istumas tule ääres, hiiglast.

Hiiglane kysis mehelt:

  Kuhu sa lähed?

Mees vastas:

  Sinult tuld kysima.

Hiiglane lausus talle:

  Tule saad kyll, aga sa pead mulle tulest muinasjutu rääkima. Kui sa ei oska tule juttu, siis ma võtan su vööd pidi kinni ja tapan ära! Mees ei teadnud tule juttu. Siis hiiglane haaras ta vööd pidi kinni ja tappis ta ära.

Läks keskmine vend tuld tooma. Jõudis ta tule juurde ja kysis hiiglaselt:

  Kas sult tuld saab?

Hiiglane lausus:

  Tule kyll saad, kui sul on vastu anda muinasjutt tulest. Aga kui sul pole, siis võtan su vööd pidi kinni ja tapan ära!

Mees ytles:

  Ei, ma tule kohta muinasjuttu ei tea.

Hiiglane võttis ta vööd pidi kinni ja tappis ta ära.

Läks omakorda kõige noorem vend tule järgi. Jõudis tule juurde ja nägi, et seal istub suur mees. Kysis:

  Kas tuld saab?

Hiiglane vastas:

  Tuld kyll saab, kui tead muinasjuttu tulest. Aga kui sa ei oska tulest muinasjuttu rääkida, siis võtan su vööd pidi kinni ja tapan ära.

Noor mees pakkus:

  Tule juttu ma kyll tean, aga kui ma hakkan seda rääkima, siis ei tohi sa enam sõnagi lausuda. Kui sa yhegi sõna mulle vastu ytled, kui ma räägin, siis võtan mina su vööd pidi kinni ja tapan ära.

Hiiglane oli nõus. Seepeale hakkas poiss tule juttu rääkima:

"Oli yks mees. Ta lõhkus palju aastaid puid ja puid sai suur hunnik. Siis ta pani selle suure virna põlema ja ronis suitsu pidi yles taevasse nii kaugele, et maa jäi nii väikseks kui tassipõhi ja lõpuks kadus yldse nii ära, et silm teda ei seletanud. Seal yleval ilmusid nähtavale majad ja nii ta kiirustas, et pääseks sinna, enne kui tuli jõuab all ära kustuda. Lõpuks ta jõudis yles välja ja hakkas seal yleval elama. Ta elas seal kymme aastat ja ostis lehmanahku. Ta lõikas need kõik rihmadeks, sidus yksteise otsa ja sõlmis otsa taevasse kinni. Siis hakkas ta seda pidi allapoole laskuma maa poole. Aga rihmad said otsa, ei ulatanud päris maa peale. Oleks pidanud olema veel yks nahk, aga näe ei olnud. Mees jäi rippuma rihma otsa.

Tuli kõva tuul, hakkas teda lennutama. Tuulega sattus ta maailma teise otsa. Kui siis vaikseks jäi, pani ta tähele, et ta ripub soo kohal. Soo on pehme, sinna võib kukkuda ilma haiget saamata, mõtles mees. Siis ta lasi lahti ja pudenes sohu. Aga ta vajus rinnuni sisse ega pääsenud enam välja. Seal ta siis oli. Tuli kevad. Lind tegi tema pea peale pesa ja munes sinna munad. Siis tuli rebane. Rebane tahtis mune mehe pea pealt kätte saada. Kui elajas ligi tuli, võttis mees ta sabast kinni. Rebane kargas eemale ja mees pääses soost natuke väljapoole. Nyyd polnud ta enam rohkem kui persest saadik soos. See oli hästi. Ta hakkas rebast jälle lähedale meelitama ja kui ta teist korda tuli, võttis mees jälle rebase sabast kinni. Rebane kargas eemale ja mees pääses soost väljapoole kuni põlvedeni. See oli hästi. Kui rebane tuli kolmandat korda mune tahtma, haaras mees uuesti sabast kinni. Nyyd pääses ta täiesti maa peale, aga rebase saba jäi tema kätte. Sabaotsas oli sõlm ja sõlme sees oli kiri ja kirjas seisis, et sinu isa on minu isale võlgu..."

Siis hiiglane ei kannatanud seda sõna välja, ytles talle:

  See on vale!

Mees ytles:

  Sa segasid vahele, kui ma muinasjuttu rääkisin. Nyyd ma võtan su vööd pidi kinni ja tapan su ära.

Selle vastu hiiglane ei saanud, sest nii oli jutt olnud. Mees võttis hiiglase vööd pidi kinni ja tappis ta ära.

Saami keelest tõlkinud: Ott Heinapuu