Soovitan kõigil lugeda Indrek Pargi raamatut Ebatavalise luule käsiraamat. See on ülevaade luuletustest, mis on irdunud klassikalise luule prototüübist sedavõrd kaugele, et nende sirvimine eeldab lugejalt tugeva semiootilise disponeerituse olemasolu. Kuid isegi siis, kui seda pole, tasub raamat ennast ära.

Muude asjade kõrval pühendab Park mitmeid lehekülgi ka luulele kurttummade maailmas. Tema huvi luule ebatavalise maailma vastu tärkas ajal, mil ta Pekingi Ülikoolis õppides juhuslikult sattus luuleõhtule, kus tuntud hiina lüürikute värsse kandsid viipekeeles ette kurttummad inimesed. Oli ka omaloomingut. Indrek Park tuli mõttele, et on olemas terve hulk võimalusi muutmaks luulet “füüsiliseks tegevuseks”. Nii nagu paljud enne teda, hakkas Park otsima tõlkevõimalusi sõna ja liikumise, luule ja tantsu vahele. Olles õpingute ajal võlutud hiina võitluskunstidest, iseäranis taiji’st, lõi Park luuletuste seeria, mis põhines n-ö argitegevuse luulendamisel. Tegemist oli sõnateatriga, kus kõikmõeldavaid elusituatsioone ja -tegevusi kanti ette meditatiivsete taiji’st ja qigong’ist pärinevate liikumiste kaudu . Samamoodi kanti ette ka värsse, lauldes neid aeglaselt monotoonse häälega oma keerukate liikumisskeemide esitlemise ajal.

Indrek Pargi kinnisidee seisnes selles, et keha peidab endas samasuguseid ammendamatuid semiootilisi võimalusi, nagu seda teeb tavaline kõnekeel. Hämmastav on aga see, et kui keel on oma mõnekümne tuhande aastase ajaloo jooksul teinud läbi tohutu arengu, siis žestide keel on jäänud üldjoontes samale tasemele, nagu see oli semiootilise teadvuse algstaadiumis. Ometigi on hääl ja kehakeel ainukesed abivahendid, mis inimesel füüsiliselt olemas on. Muusika või kunsti jaoks on juba tarvis primitiivseid tehnilisi leiutisi, seetõttu on arusaadav, miks neist ei saanud kujuneda argisuhtlemise meediumi. Seda arusaamatum näib aga hääle ja keha kultuuriloolise arengu ebavõrdsus.

Park ei anna vastust küsimusele, mis võiksid olla mainitud ebakõla ajaloolised põhjused (teadus teda ei huvita), kuid ta püüab meid veenda selles, et inimese kehas magab draakon, kes tuleks uuesti üles äratada võitmaks tagasi kaotatud aega, mis on kulunud foneetilise keele ülesehitamisele. Paljudes hõimudes kandsid just tantsud suguharu mälu, nende pidev kordamine pärandas edasi suguharu müüti. Kuid selline tegevus ei saanud muutuda üldlevinuks ega kanduda tavasuhtlemise valdkonda. Ka tänapäeval on inimestel kasutada tohutu kehaliste sümbolsüsteemide leksikon, kuid tantsu-, näitekunsti ja kõikvõimalike teiste füüsiliste märksüsteemide taga puudub primaarne kõigile üldarusaadav kehakeel. Meil on vaja leiutada keha tähestik, kõneleb Park. Sõnad ja laused on senikaua mõttetud, kuni meil puudub alfabeet. Keegi ei suuda meelde jätta ja ära õppida lõpmatut hulka sõnu, kui neis puudub primaarne korrastav struktuur. Ja eelkõige peab niisugune väljendusviis olema esteetiliselt kaunis, mitte kunstlik, ja jätma inimesele piisava isikupärase väljendusvabaduse. Park sunnib meid tahtmatult kaasa elama mõttele, et kui inimesed oma suhtlemises kasutaksid katkematu sõnade voo kõrval ka keha liikumise loomupärast ilu, oleks meie maailm võrreldamatult rikkam. Ta väidab koguni, et ka mõtlemine on võimalik tantsuliste sümbolsüsteemide kaudu, nii nagu mõtlemine kasutab tavakeelt. Küsimus on lihtsalt selles, et keele õppimise ajal on meie vanemad meile õpetanud foneetilist keelt, sellal kui nad oleksid meile võinud põhimõtteliselt õpetada ka kehakeelt. Park tahab panna inimesed tantsima, unistades sellest, et suvalisi elusituatsioone võiksid kaunistada spontaansed tantsulised sümbolid. Seismine või istumine on ebaloomulikud tegevused, kui kõne alla tuleb suhtlemine. Loomad teevad seda ainult siis, kui nad on üksi, haiged või oma partneri suhtes täielikult ükskõiksed. Muidu on nad alalises liikumises. Nii nagu Chang San-feng lõi sadu aastaid tagasi taiji, jälgides linnu ja mao omavahelist võitlust, püüab Indrek Park luule ja tantsu piirimail äratada uinunud jumalaid, et tuua need tagasi inimeste maailma.

Valdur Mikita