Christian Metzi sõnul on narratiivil üks peamine erinevus tegelikust elust - tal on algus ja lõpp [1]. Hetkel, kus millegi virtuaalse väljendamise ja kujutamise peamiseks piiriks on fantaasia, vajame ometi midagi tõeliselt reaalset. Peter Greenaway pakutud pildiline eklektika, narratiivi puudumine ja võimalus detailidele süvitsi läheneda ongi ehk võimalus reaalsuse tajumiseks ja jäädvustamiseks. Kaamerat on juba küllalt erinevate liikurite ja tõstukite külge riputatud ning oskuslikult käes väristatud, kuid see ei ole toonud jäädvustatud pilti inimestele emotsionaalsemalt lähemale. Võimalus iga nähtud detaili tausta lähemalt uurida ning vaadelda seda läbi erinevate meediate annabki illusiooni päriselus esinevast dokumenteeritud reaalsusest.

Ka Christian Metz toetab mõtet, et ehk ongi olemas kahte tüüpi kino - elav kino ja žanri kino. [2] Kindla ja ootuspärase toimeainega linateosed kustutavad enamuse emotsionaalsest näljast. Paraku tekitab selline tarbimine sõltuvust ebareaalsest armastusest, heroilisusest, hirmust jne. Sellest tuleneb ka täispuhutud emotsioonide kopeerimine ja lavastamine reaalsesse maailma. Siin peitub ka meile nii tähtsate, kuid teistele tühiste filmide nagu “Nimed marmortahvlil” vajalikkus ja populaarsuse põhjus. Võimalus saada patriotismi ja eestluse doos peale kirjanduse, muusika, ja toidu (Eelista Eestimaist) ka tselluloidilt kätte. Loomulikult saab selliste teoste finantseerimisest olla huvitatud otseselt valitsus, mitte kultuuriinstitutsioonid. [3] Riiklik ja rahvuslik kultuur on toodang ning monopoli tuleb kaitsta. Näide vastavatest meetmetest tuleb Prantsusmaalt.

2004.a. lõpul kuulutas Pariisi kohus prantsuse režissööri Jean-Pierre Jeunet (“Amelie”, “Kadunud laste linn”, “Delicatessen”) viimase filmi “Väga pikk kihlus” ametlikult Hollywoodi filmiks. Film rääkis prantslastest ja toetus prantsuse romaanile. Filmi võtted toimusid 18 kuu jooksul Prantsusmaal 2000 prantslase, enam kui kolmekümne prantsuse näitleja ja 500 prantslasest tehniku koostöös. See otsus võttis filmilt võimaluse kandideerida Prantsuse filmiauhinnale Cesarile ja osaleda Cannes’i filmifestivalil. Otsuse põhjuseks on filmi tootnud produktsioonifirma seotus firmaga Warner, kelle eesmärgiks oli pääseda ligi valitsuse poolt jagatavatele filmitoetustele. [4]

Kellele kuulub kultuur: kas rahale või rahvusele?

Kui rahval endal on sellest ükskõik, oleks ehk õigem tellida eestluse elujõudu ravivaid teoseid professionaalselt propagandatööstuselt - Hollywoodilt.

[1] Metz Christian. Film Language. A semiotics of the cinema. Oxford University Press 1974

[2] Metz Christian. Film Language. A semiotics of the cinema. Oxford University Press 1974

[3] Postimees 29.12.2004 “Taska ja Nüganen küsivad uue filmi jaoks Partsilt miljonit”

[4] Comingsoon.net 26.11.2004 “A Very Long Engagement No Longer French”