Avalehele
Artiklid
Teated
Ääre-
märkused
Kirikiri

Linna­loomastik

Vaikus ja müra

Me elame müra ajastul. Me valmistume müraks ja siiski tabab ta meid ootamatult. Näiteks mõnes ühiskondlikus ruumis, kus pead kuulama muusikalisi helisid, mille sisse-väljalülitamine ei sõltu sinust. Või öösel, kui ei suuda uinuda, sest arusaamatu põhjendusega segamini joodud viin ja šampus kihisevad soontes ja ühes ajupoolkeras kumisevad äkki välisuudised ja teiseltpoolt räägib samasugune viimistletud naisehääl midagi kultuurist. Alul on isegi naljakas, kuid siis haarab sind üha süvenev õõv.

See hirm paneb su sisemusest kerkima küsimuse: miks saame me tõlgendada just meie jaoks korrastatut mürana? Kas seepärast, et me seda soovime? Tahame midagi lükata piiri taha, eemale, silma-kõrva alt ära?

Müra võib tähendada nii midagi ebameeldivat kui ka kaootilist. See pole ilmtingimata üks ja seesama. Nagu korrapära ei pea olema kindlasti ühtlustumine, pigem on just see soojussurnud ühtlustumine meie jaoks müra. Muusika, ka laiemalt võetuna, paikneb kahe äärmuse vahel, üheltpoolt piirab teda heli, mida me enam muusikaks ei pea - just müra, teisalt jälle heli puudumine - vaikus. Muusika peaks neile vastanduma - mürale ja vaikusele. Mis ta siis on? Mis veel on muusika ja mis enam mitte? See on küsimus raamist, mis määratleb muusikat muusikana, “loob” ta.

Lääne muusikaloolased on püüdnud formuleerida muusika ontoloogiat. Mida see korrastatus, meeldivate helide kombineerimine peaks tähendama? “Tavainimene” jõuab siin juba oma kultuuripagasist tingitud ummikusse. Techne, mida me kooliharidusega kaasa saame, on teine. Kui võrrelda luuletuste või laastukeste kirjutamist laulude või instrumentaalpalade loomisega, siis on mingi vastavus olemas. Aga kui novelle ja romaane kirjutavad paljud, siis sellist arvukust ooperitekirjutamise alal ei kohta. Lihtsalt teistsugustele eelistustele - keele ja kirja kesksusele - rajatud haridussüsteem. Seda enam on soovi, et keegi määratlemise juures aitaks... Või vastupidi, äkki just liigne arutlemine tapab jumalikkuse? Kui loobume pisarsilmi kuulamisest ja üritame arutleda, jääb ka Bachist alles vaid müra?

Püüetes eristada muusikat mittemuusikast on liigutavat võitlust selguse eest. Paraku, kui me räägime “nähtavaks tegemisest”, ehk siis targemate-haritumate viitamisest kunstile, siis lõpuks võibki jääda ainsa kunstina alles see nähtavaks tegemine. Ehk siis kunstikriitika kui propagandakunst. Derrida ja Heidegger on nähtavaks teinud loogilise ringi: selleks, et midagi määratleda kunstina, peame kõigepealt määrama, mis asi see kunst üldse on. Ja seda määrame läbi kunstiteostena määratletud objektide vaatlemise... Ja nii edasi...

Kas vaikus on hirmutav? Kas paneb ta meid igatsema hetki, mis olid veel täidetud muusikahelidega? Kas äkki muusika müsteerium ei peitu vaikuses? Ja äkki on just vaikus täiuslik muusika?

Ameerika helilooja John Cage’i 4’33" on teos, mida esitades interpreet pealkirjas näidatud aja vältel nootigi ei mängi. Muusikaks pidi olema saalis tekkiv publikumüra. 4’33" esiettekande ajal olla akendest saali kostnud linnulaul. Seega ei ole 4’33" puhul publikule helilooja poolt kuulata antud klassikalises mõttes muusikalisi helisid. Neid tuleb ise otsida ja kuulda muusikat ka seal, kus seda justkui polekski.

Saksa helilooja Dieter Schnebel on läinud veelgi kaugemale, ta Nostalgie: Solo für 1 Dirigenten on vaikne soolo, kuuldmatu, visuaalne, potentsiaalne muusika. Ta raamatus MO-NO. Musik zum Lesen on märgid, mis ärgitavad lugejat (kuulajat?) looma ja kuulama imaginaarset muusikat, kuuldamatut muusikat.

Me elame vaikuse ajastul.

Seegi võib aga olla liiga kärarikas...



2005-02-12
Eile nägin ma Eestimaad
Ilust
Kuidas on unenägu reaalsuse tõde?
Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal
Luulekunstist
Muusikalistest universaalidest
Su aju: mida me teame ja mida veel ei tea?
Täiuslik ebakõla (ehk Jumalate naer)
Vaikus ja müra

Vaikus ja müra
2017-08-24