Arutelu selle artikli le

Kreatsio­nism murrab sisse

Prindi

Kurmo Konsa

1

...mitte uksest ja aknast, vaid Akadeemiast [1] ja raamaturiiulist.

Ajakiri Akadeemia avaldas oma selle aasta esimeses numbris Stephen C. Meyer`i artikli «Bioloogilise informatsiooni päritolu». Artikkel on tähelepanuväärne selle poolest, et tegemist on esimese eelretsenseeritavas teadusajakirjas (Proceedings of the Biological Society of Washington) ilmunud «intelligentse toimija» suunda propageeriva artikliga. Autori lühitutvustuses öeldakse küll, et tegemist on «mõneti «ketserliku» artikliga», aga tegelikult pole siin ketserlusega midagi pistmist, tegu on igati korraliku kreatsionistliku artikliga.

Kreatsionistid ehk loomeusulised arvavad, et tänasesse päeva jõudis maailm vähem kui 10 000 aastaga. Nemad loevad Universumi loomise lugu Piiblist ja teevad seda sõna-sõnalt.

Eestis levinud usuliikumistest on kreatsionism kesksel kohal Jehoova tunnistajatel ja Elu Sõnal. Niikaua kui see jääb religiooni piiridesse, pole asi ju iseenesest hull. Inimesed usuvad hullemaidki asju ja usu seisukohalt on tõepoolest kama kõik, millisel viisil see maailm täpselt loodi. Kui Jumal lõi maailma, ei loonud ta seda kindlasti mitte teaduslikult ja teadusel pole seal midagi uurida. Sama peaks kehtima ka vastupidises suunas - religioonil pole teadusega mingit pistmist, välja arvatud ehk see, et religiooni ennast on võimalik teaduslikult uurida.

Teaduse vaieldamatu autoriteedi tõttu tänapäevases ühiskonnas püüavad inimesed teaduslikult tõestada ka Jumala olemasolu. Et nad ka sellest ei väsi! Teaduslik Jumalatõestus ei muuda paremaks ei teadust ega rohkem olevaks ka Jumalat. Jumala olemasolu tõestamine tuginedes molekulaarbioloogiale või kvantgravitatsioonile kuulub samasse valda kui kosmosesüstiku ekspeditsioon Jumala otseseks vaatlemiseks. Teaduslike termitega mängimine ei muuda ilmset absurdsust veel aktsepteeritavaks.

Kuna otsesel kreatsionismil pole õnnestunud ennast teadusesse sisse süüa, kasutavad nad nüüd kavalamat taktikat ja väldivad sõnu nagu «Jumal», «loomine» jms. Ainuke teos, millele viitamist nad endale kindlasti ei luba, on Piibel. Sisuliselt on aga «intelligentse disaini» (intelligent design) koolkonna korral tegemist pesuehtsa kreatsionismiga, mis tugineb Inglise filosoofi William Paley poolt 1802. aastal esitatud argumendil. Oma teoses «Loomulik teoloogia» väidab ta, et bioloogiliste struktuuride keerukuse seletamiseks on olemas ainult üks võimalus: Jumal. Kui me leiame põllult kivi ja kella, siis kella keerukuse seletamiseks on ainult üks võimalus: selle on kokku pannud kellameister. Sama loogika järgi on ka elusorganismide keerukuse (näiteks toob ta imetaja silma) tekke seletamiseks ainuvõimalik eeldada intelligentse Looja ehk Jumala olemasolu. Nii keerukad asjad ei saa tekkida iseenesest.

Teadusliku retoorika ja hulgaliste viidetega varustatult esineb sama idee ka Stephen C. Meyer`i artiklis. Tegemist pole mitte lihtsalt ebaõige teooriaga, mis on teaduses täiesti loomulik, vaid hoopiski märksa ohtlikuma nähtusega - nimelt pseudoteadusega.

Pseudoteaduse korral segatakse reaalset teadust müütide ja legendidega, võltsitakse mitte niivõrd fakte endid (kuigi ka see on pseudoteaduse juures oluline metoodiline võte) vaid teaduslikku uurimis- ja seletusprotsessi ennast. Tegemist on vägagi ohtliku nähtusega , millel ei ole tegeliku teadusega mingit pistmist peale väljanägemise. Kahjuks võib just see tänapäeval saada otsustavaks. Ainult spetsialistid suudavad asja sisusse tungida, teised otsustavad pelgalt välimuse järgi. Kui artikkel on teadusartikli moodi, kasutatakse viitamist jms, ju siis ongi tegemist teaduse, mitte nalja või mingi sogaga. Asja teeb veelgi tõsisemaks see, kui antud artikkel ilmub teaduslikus või vähemalt teaduslikkusele pretendeerivas ajakirjas.

Väga sageli teenib pseudoteadus poliitilisi, natsionalistlikke või religioosseid eesmärke. Lisaks kreatsionismile võib pseudoteaduste hulka lugeda näiteks ka afrotsentrismi, Immanuel Velikovski katastrofismi jms.

1

[1] Toimetuselt: Käesoleva aasta esimeses Akadeemias ilmunud kreatsionistlik artikkel on hämmastanud paljusid. Küll on aga arutelu tekkimist pidurdanud just hirm, et võimalik publicity pseudoteadusele on igal juhul good publicity, olgu see siis nii mahategev kui tahes. Siiski veidi taustainformatsiooni, mida võib leida järgmistest kohtadest.

2004. aasta 9. septembri Nature avaldas uudise kreatsionistide pääsemisest teadusajakirja. Eelretsenseeritavas (kuigi väga madala impact indexiga) ajakirjas Proceedings of the Biological Society of Washington avaldatud artikli autor Stephen C. Meyer on Discovery Instituudi teadus- ja kultuurikeskuse direktor. Nimetatud asutus on «intelligent design’i» peamisi propageerijaid, siin inglisekeelsena nende «viisaastakuplaan», mis peaks viima kreatsionismi üldtunnustatuna baaskooliharidusse. Ühendriikides teebki muret just küsimuse politiseeritus, kristlik fundamentalism on kiiresti tugevnemas ja teaduse autoriteet lisab poliitilises võitluses palju plusspunkte. Kui mõelda Eesti kuulekusele USA-st pärinevatele suunistele, siis võib lootus, et - ah, meid see ei puuduta - osutuda õblukeseks.

Pikema sõnasõja põhjustas Stephen C. Meyeri artikkel evolutsiooniteooria-alases webiajakirjas The Panda’s Thumb. Vastuartikkel Meyer’s Hopeless Monster tundis «kurbust», et kreatsionistid, kes panid välja nende parima (Meyeri artiklisse on kokkukogutud kõik intelligent design’i põhiväited), jäid siiski teaduslikus mõttes mannetuks. Analüüsi tasub lugeda.

Teadusajakirjade ja pseudoteaduse problemaatika kohta on kasulik lugeda Laur Järve ülevaadet Bogdanovite afäärist. 2002. aasta oktoobris hakkas e-posti kaudu levima ootamatu kuulujutt. Nimelt, et prantsuse televisioonis populaarseid teadussaateid tegevad ning rahvusvahelisest bestsellerist raamatu Dieu et la science (Grasset, 1991) autorid kaksikvennad Griška ja Igor Bogdanov olla avaldanud teoreetilise füüsika vallas viis artiklit retsenseeritavates teadusajakirjades (Classical and Quantum Gravity, Annals of Physics, Nuovo Cimento, Czechoslovak Journal of Physics ja Chinese Journal of Physics) ning tagatipuks kaitsnud Burgundia ülikoolis PhD kraadid (Griška matemaatikas ja Igor füüsikas) keerulist matemaatilis-füüsikalist terminoloogiat osavalt seosetuteks arutluskäikudeks põimivate töödega. Võimalikuks tegi selle see, et teadusajakirjade toimetustel pole aega kõigi artiklite sisusse süveneda, artiklite retsensendid teevad seda tööd aga vabatahtlikult oma põhitöö kõrvalt, materiaalset ja ka moraalset tasu saamata. See on teravas kontrastis kaaluga, mida teadustulemuste hindamisel omistatakse artiklite ilmumisele vastavates ajakirjades.

Kiire ülevaate kreatsionismist on avaldanud 19. aprill 2000 Eesti Ekspress kus küsimusele: mis on kreatsionism, vastavad Erast Parmasto, Richard Villems, Toomas Jürgenstein ja Vello Salo.

2005-01-27