Arutelu selle artikli le

Teemad

Seksuaalne võrdsus feministliku anatoomia valguses

Prindi

Kurmo Konsa

1

Tundub ilmselgena, et mehed ja naised on erinevad. Eriti pidavat need erinevused ilmnema seksuaalelus.
Kindlasti on igaüks kuulnud või lugenud mingeid sarnaseid väiteid: mehed saavad seksist suurema rahulduse kui naised; naistel on erinevat liiki orgasme; mehed saavad orgasmi kiiremini ja lihtsamalt; naiste orgasm on tugevam ning kestab kauem; meeste seksuaalne iha on tugevam kui naistel jne. Kahe soo vahelised seksuaalsed erinevusi on käsitletud juba Vana Kreeka mütoloogias, kust leiame järgmise loo.

(JPEG) Zeus ja Hera sattusid vaidlema, kes tunneb suguaktist suuremat naudingut, kas mees või naine. Vastuse saamiseks pöördusid nad kuulsa Teeba selgeltnägija ja ennustaja Teiresiase poole. Tapnud kord maopaarist ühe mao, muutus Teiresias naiseks, teist korda sama teinud, sai jällegi tagasi meheks.
Tegemist oli seega tõelise antiikse transseksuaaliga, mehega, kes seitse aastat oma elust veetis naisena, ning seega sobivamat isikut oma küsimusele vastuse saamiseks oleks jumalatel vaevalt olnud võimalik leida.

Teiresias andis järgmise vastuse: kui armastajate nauding annab kokku kümme, siis üheksa osa sellest kuulub naisele ja üks osa mehele. Õigus jäi seega Zeusile ning kättemaksuks muutis Hera Teiresiase pimedaks, kuid Zeus jällegi andis talle selgeltnägemisvõime ja lubaduse, et pärast surma säilib tal allmaailmas mõistus. Enne kui hakata uurima millisel jumalal siis tänapäevaste arusaamade järgi võis õigus olla, tuleks veenduda selles, kas küsimus mehe ja naise erinevusest ongi üldse oluline.

Seks ja ühiskond

Tänapäeval peetakse inimeste seksuaalelu väga isiklikuks valdkonnaks. Vaatamata sellele mõjutab teiste inimeste ja ühiskonna suhtumine tervikuna vägagi suurel määral seksi. Religiooni, teaduse ja laiemalt kogu kultuuri poolt kehtestatud dogmad ja normid juhivad, sageli tunduvalt enam, kui me arvatagi oskame, meie kõigi seksuaalkäitumist.

Eelarvamused, millede paljude iga võib lugeda mitmete sajanditega, mängivad endiselt suurt rolli sugupoolte vahelistes suhetes. Ehk piisab kui nimetada siinkohal meeste domineerimist ühiskonnas ning naise ja mehe rollijaotust. 19. sajandil jagati kõik naised kas siis ingliteks või langenud naisteks.

Ideaaliks oli aseksuaalne naine ning igaühte, kes sellele ideaalkujule ei vastanud, peeti patuseks. Samal ajal hinnati meeste ja naiste seksuaalkäitumist erinevalt. Abielueelne seks, mis korraliku naisterahva jaoks oli täiesti mõeldamatu, oli meeste puhul ilma igasuguste küsimusteta lubatav. Naisele peeti loomuomaseks väga madalat seksuaalsust ning neid peeti võimetuteks kogema orgasmi. Naine pidi suguakti võtma kui kohustust või tema poolt tehtavat heategu abikaasale. Suguakti ajal soovitati naisel "lamada vaikselt ja mõelda Briti Impeeriumist".

Naise seksuaalsoove käsitleti omaaegse arstiteaduse poolt haigusena, mille ravimiseks kasutati küllaltki drastilisi meetodeid, kuni suguosade eemaldamiseni välja. Veel 20. sajandi algupoolel ilmutas igivana idee mehe ja naise seksuaalsest erinevusest ennast veendumuses, et korralik naine peab olema enne abiellumist süütu ning hiljem seksuaalselt passiivne, kuna ainult lõbunaised naudivad seksi. Tänapäeval on seda lausa raske uskuda, kuid sellised vaated muutusid järsult alles pärast Teist Maailmasõda, seoses hipiliikumisega ning seksrevolutsiooniga. Vaatamata sellele, et seksuaalsuhted on hakanud üha enam tuginema vastastikusel võrdsusel, mitte ühe või teise soo domineerimisel, on siiski naised, vähemalt feministide arvates, rõhutud seisundis.

Naise "bioloogiline taak"

Bioloogiliselt on mees ja naine erinevad, seda nii keha ehituselt, kui ka talitluselt. Selles suhtes on naine küll mehest erinev, kuid mitte mingil juhul ebavõrdne - naised elavad reeglina kauem ja on vastupidavamad kui mehed ning paljuski on nende organism keerukama ehitusega. Ometigi, vaadates maailma ei saa olla mingit kahtlust selles, et mehelikkus domineerib naiselikkuse üle. Selline sugudevaheline hierarhia valitseb juba tuhandeid aastaid ning on kujundanud ka meie praeguse kultuuri.

Juba iidsetest aegadest alates on suhtumise naisesse määranud ära tema loomusele omistatud kahesus. Naine on üheaegselt nii hea kui ka kuri olend. Headus on seotud naise paljunemisfunktsiooniga, emadusega ning kurjus jällegi naise seksuaalsusega, mis on meestele alati hirmutavana mõjunud. Euroopalikus mõtteloos pole naine mitte kunagi mehega võrdne olnud, see puudutab nii naise sotsiaalset, kui isegi bioloogilist staatust. Platonilt pärineb idee intelligentsil baseeruvast looduse hierarhilisest süsteemist. Looduse kõige kõrgemal astmel on loomulikult mees, talle järgnevad teised kahejalgsed olendid, kaasaarvatud naine, seejärel tulevad neljajalgsed loomad, maod ning kalad. Mehed, kes pole elanud õieti, sünnivad järgmises elus karistuseks naistena. Need, kes ka teise elu jooksul ennast ei paranda sünnivad seejärel loomana. Sellise hierarhilise süsteemi võttis Platonilt üle ka Aristoteles. Anatoomiliselt vaadeldi naist kui ebatäiuslikku meest, mehe kehvemat väljalaset. Kuigi igale mehe kehaosale vastab naise vastav kehaosa on need tuletatud mehe omadest ning seega halvemad.

Kas selline "bioloogilise teisejärgulisuse koorem" jääbki naisi igavesti rõhuma ? Prantsuse antropoloog Francoise He’ritier väidab, et kuigi viimase sajandi jooksul on naine saavutanud meestega võrdsed õigused nii poliitikas, majanduses, kui ka igapäevaelus on see võrdsus siiski paljuski vaid näiline. Meheliku domineerimine isegi euroopalikus ühiskonnas, rääkimata siis näiteks islamimaailmast, pole mitte vähenemas, vaid võibolla hoopiski kasvamas. Tunduvalt optimistlikumalt on meelestatud Ameerika feministliku psühholoogi Josephine Lowndes Sevely raamat "Eve’s secrets", milles ta esitab naise seksuaalsuse uue teooria.

Feministliku anatoomia väljakutse

Alates varastest Kreeka arstidest on uuritud, millised naise suguorganid vastavad mehe omadele. Näiteks milline naise organ vastab mehe peenisele. Sevely asetab küsimuse hoopis teisiti ning tunneb huvi milline mehe organ vastab naise vagiinale. Sajandeid on teadus väitnud, et peenise homoloogiks ehk sarnaseks elundiks naisel on kliitor. Kui me vaatame kasvõi Eesti Entsüklopeediat, näeme et kliitor on defineeritud kui mehe sugutile vastav kahest korgaskehast koosnev väike erektsioonivõimeline elund.

Kliitori esimese detailse kirjelduse annab Fallopio 1561 aastal ilmunud raamatus, kus ta väidab, et kliitor vastab peenisele. Samuti kirjeldab ta, kuidas osadel naistel suureneb kliitor niivõrd, et nad võivad teiste naistega vahekorda astuda, rõhutades nii veelgi kliitori ja peenise samasust. Alates Fallopiost ongi üldlevinud arvamus, et kliitor kujutab endast miniatuurset peenist. Siiski juba 1672. aastal pani Hollandi anatoom Regnier de Graaf sellise homoloogia kahtluse alla, kuna kliitoris puudub kusejuha. Sevely näitab, et tegelikult vastab mehe peenisele mitte kliitor, vaid hoopiski vagiina ning et senine naise suguelundite käsitlus on suuresti ideoloogiast mõjutatud.

Kehaehituse kõrval erinevad mees ja naine ka selle talitlemise poolest. Mehe organism toodab spermat, naine kaotab menstruatsiooniperioodil verd ning annab piima. Teise olulise küsimusena võtabki Sevely vaatluse alla sigimisvedelikud. Kõik rahvad seostavad paljunemist sigimisvedelikega. Mehe korral on tegemist seemnega, mis väljub kehast suguühte ajal. Naiste kehavedelikega on aga lood keerulisemad. Juba Hippokrates väitis, et sigimisel osalevad nii mehe kui naise vedelikud. Lapse kehakuju ja tervis olid otseses sõltuvuses mehe ja naise genitaalsete vedelike õigest vahekorrast.

Naise sigimisvedelikuks peeti ajust allapoole nõrguvat vere vahtu. Teiselt poolt uskus jällegi Aristoteles, et sigimisjõud peitub üksnes mehe seemnes ning vastsündinu tõeliseks vanemaks ongi ainult isa. Naise keha ülesandeks on ainult loodet toita. Judaismi religioossed seadused käsitlevad ka seemnevedelikku, mida peeti roojaseks ning millega kokkupuutunud esemsid ja elusolendeid, sealhulgas ka meest ennast, tuli rituaalse pesemisega puhastada. Kuna mehe seemnes peitus loomisjõud tuli igati püüda vältida selle raiskamist. Lubatud suguühete arv oli rangelt kindlaksmääratud - talupoeg võis oma naisega olla vahekorras kord nädalas, kaupmees kord kuus, meremees kaks korda aastas ja kirjatundja üks kord kahe aasta jooksul. Äärmiselt tõsiseks üleastumiseks loeti onaneerimist ja katkestatud suguühet, mil "mees valab välja oma seemne puudele ja kividele".

Katoliku kiriku doktriini järgi on abielu eesmärgiks soo jätkamine ning igasugune vahelesegamine sellesse protsessi kiriku poolt keelatud. Keeld puudutab nii kontratseptiivide kasutamist ja aborti, aga ka onaneerimist ja katkestatud suguühet. Üheks kiriku poolt keelatud suguühte viisiks on ka amplexus reservatus ( kuiv orgasm ), mille korral mõlemad partnerid väldivad ejakulatsiooni. Kirik käsitleb naiste poolt suguakti ajal eritatud vedelikke sigimisvedelikena ning keelab naistel vahekorra ajal nende eritamisest hoiduda. Kuigi keegi ei eita, et seksuaalne stimuleerimine kutsub naistel esile eritiste ilmumise - naine "läheb märjaks" , ei peeta seda siiski mehe ejakulatsiooniga võrdväärseks nähtuseks.

Sevely näitab oma raamatus, et põhilise osa naisel suguakti käigus erituvast vedelikust moodustab eesnäärme eritis ning et naised ejakuleerivad täpselt niisamuti nagu mehedki. Kuna naine ejakuleerib kusejuha kaudu tuppe, võetakse seda tavaliselt kui tupe suurenenud märgumist ning ei vaadelda iseseisva reaktsioonina.

Mehe ja naise suguorganite ja veelgi enam, ka füsioloogiliste reaktsioonide vaheline sümmeetria loob aluse sellele, et asendada sugudevahelises suhtlemises meeste hegemoonia meeste ja naiste harmooniaga. Seda, kas naisel tõepoolest õnnestub vabaneda "bioloogilisest taagast" näitab vist aga ainult aeg. Kindlasti aitaks aga sellele suuresti kaasa see, kui feministlikel seksuoloogidel õnnestuks leida menstruatsioonile vastav protsess meestel!

1

2004-11-24

MärksõnaEluteadus

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaPlaton

MärksõnaSoorollide elukool