Arutelu selle artikli le

Etnofutu­­ristliku filosoofia võimalusi

Prindi

Ott Heinapuu

1

Jovlan Olo tegemata jäänud tegudele

“Külatüdrikud, õessed,
külapoisid, pooled-vennad,
vaadake, naised vanamad,
silmake, poisid siledad,
mis sel kullal puudunesse?”
Vastu kostsid vanad naised:
“Kuut või kullal puudunesse:
kielta suhu, mielta pähe,
otsa oidu ümmargusta,
südant alla rinnavitsa,
sisse silmanägemista,
pähe kõrvakuulemista.”

Muhu. H II 54, 471/2 (170). 1896.

Oma ettekandes [1] käsitlen etnofuturismi kitsamalt kunsti- ja kirjandusvooluna ning laiemalt kultuurilise kommunikatsiooni nippide koguna, mida yhendab eesmärk. Filosoofiast rääkides pean eeskätt silmas teatavat õhtumaist tekstuaalset traditsiooni.

Etnofuturismi järele tekib vajadus enamasti siis, kui puhkeb konflikt kahe või enama eri kultuuri väärtussysteemi vahel, mis on kultuuritypoloogiliselt nii erinevad, et erinevus takistab adekvaatset dialoogi nende vahel. Sealjuures on tihti yks neist kahest seotud võimuga ja prestiižsem. Võimupositsioonil kultuur surub oma väärtussysteemi teisele peale, kasutades selleks tehnilisi või sõjalisi vahendeid, mida teisel ep ole. Selline situatsioon kipub tekitama pettekujutelma, et võimupositsioonil kultuur on “edenenum” kui teine (tehnilised innovatsioonid on seotud yhe kultuuriga). Teisisõnu, etnofuturismi on vaja koloniseeritavatel kultuuridel.

Enamasti on koloniseeritavatel valida kahe halva vahel:

(I) nad kas lasevad oma kultuuri, keele ja väärtussysteemi kreoliseerida, võttes valimatult omaks “edenenuma” kultuuri elemente; või siis

(II) taanduvad fundamentalismi.

Esimest halba valikut iseloomustavad ytlemised, nagu takistaks tartu või võru keele olemasolu modernse kõrgeesti keele arengut. On arvatud, et “murre on keele arhailine tasand. /---/ Iial ei saa murret kohandada kaasaegse eesti kirjakeele väljenduslaadiga” (Lunter 2000). Neid väiteid võib nimetada futuristlikkudeks või Taagepera järgi kosmofuturistlikkudeks (Taagepera 1999).

Teist halba valikut iseloomustab väide, et võru keelt on halb lugeda, et kirjutamine rikkuvat keele eheduse koguni ära. Seda väidet võib nimetada etniliseks või Taagepera järgi etnopreteristlikuks väiteks. Lähemal vaatlemisel saab selgeks, et nii etnilise fundamentalismi kui kosmopoliitse futurismi tegelikud tulemused võivad olla väga sarnased. Võru keelt kirjutataksegi vähe, olgu siis põhjuseks harjumuse puudumine või murdepõlgus. Põhjaeesti murdeid kirjutatakse veel vähem, kuigi mõni neist on kyllalt elujõuline.

Etnofuturismiga on aga tegemist siis, kui tahetakse teha midagi muud, mis oleks parem kui need kaks halba varianti. Ja seeläbi parandada oma kultuuri olukorda sedavõrd, et oleks teise kultuuriga võimalik astuda võrdsesse dialoogi.

Etnofuturismi võib jagada kaheks suuremaks alaliigiks:

(I) leebe kreoliseerumine ja

(II) konstruktiivne fundamentalism.

Leebe kreoliseerumise näiteks olgu või klassikalised sonetid setu keeles (nt Andreas Kalkuni luuletusi raamatust Harakkiri) või romaaniks kokku kirjutatud vanad jutud (nt Kivirähu Rehepapp). Veelgi kreoliseerunum on Saami Kunstnikkude Liidu (Sámi Dáiddačehpiid Searvi) esimees Trygve Lund Guttormsen, kes arvab suurimas lapikeelses lehes Min Áigi, et laplased ei loe uuemaaegset lapi autoriluulet kyllaldaselt (nagu on kombeks arenenud lõunas), ja räägib vajadusest muuta luule osaks lapi argikultuurist.

Konstruktiivne fundamentalism aga kasutab ära koloniseerivast kultuurist pärit vahendeid. Tehakse raamatuid, kus on sees põlisele esteetikale vastavad rahvaluuletekstid. Raamatute väljaandmisest on muidugi parem CD-de ja kassettide väljaandmine. Suurepärane näide on Õiõ ja Ain Sarve väljaantud Kellägä kahr.

Etnofuturismi kui kindlapiirilise soome-ugri vähemuskultuuride hulgas levinud kunsti- ja kirjandusvoolu kõige mõjuvamad tekstid on visuaalsed ja mytoloogilised, mari Aleksandr Ivanovi, komi Pavel Mikuševi, ersa Juri Dõrini ja teiste suured tahvelmaalid. Nad on yhendatud tahvelmaali žanrisse traditsioonilise geomeetrilise ja loomornamendi (ja muudki tekstuuri, mida on kasutatud käsitöös ja rahvakunstis), syžeid, kujutelmi ja tegelasi oma rahva mytoloogiast ja rahvaluulest. Selles vallas etnofuturismiga võistlev “futuristlik” suund on sotsialistik kylarealism.

Siin maal võiks filosoofia etniliseks aluseks olla siinse boreaalse tsivilisatsiooni riismed. Boreaalse tsivilisatsiooni all mõistan neid kultuurinähtusi, väärtusi ja kasvõi mytologeeme, mis yhendavad vanemat maarahva (laiemalt kogu läänemeresoome) kultuuri teiste uurali keeli kõnelevate rahvastega.

Kuigi kõige fundamentalistlikuma lähenemise järgi pole maakeelset filosoofiat olemas ja õigupoolest poleks justkui erilist vajadustki selle tekkimiseks, võidaks siiski kasutada võimalust teha ka filosoofiat nii, et kõik see Heidegger ja indogermaanindus liialt asjasse ei puutuks. Et oleks olemas see mätas, millelt õhtumaise filosoofia tekstuaalse traditsiooniga võrdset dialoogi pidada.

Seda on võimalik teha mitut moodi. Pakun välja paar võimalust.

A. Etnofuturistlik pilk filosoofiale õhtumaise kultuuri seest. Oma maamehe etnilise mätta otsast võtta ja vaadata, mida need filosoofid siis õieti öelda tahavad ja mis mõtet sellel on, tõlkida filosoofide metakeelt kalamehe või jahimehe metakeelde. Sinnapoole kaldub Kari Sallamaa, kes minu teada on siiani ainsana etnofuturismi filosoofiat ehitanud. Kuid temagi jääb paraku õhtumaise filosoofia mõisteid veeretama nagu setud mune lihavõtte ajal ja annab seetõttu õhtumaise filosoofia traditsioonile vähem uut kui võiks, sest ta räägib puhtalt õhtumaise filosoofia keeles.

B. Uurida õhtumaise filosoofia vahenditega maakeeles peituvaid mõtlemise malle ja mõisteid. Siin on juba mingisugune traditsioon olemas, kui mõelda Uku Masingu kirjutistele [2]. Huvitavaid teemasid oleks veel kausaalsus boreaalsetes narratiivides (kasvõi muinasjuttudes) võrrelduna muude kultuuritraditsioonide narratiividega (nt Indiast Iirimaani levinud imemuinasjutud, mille poeetikat on palju uuritud). Või siis aja ja ruumi tajumine maakeeles.

C. Ajada lihtsalt mõnusat maakeelset juttu. Seega kõige etnofuturistlikum eesti filosoofia ei tohiks ennast nimetada ei eesti filosoofiaks, etnofuturistlikuks ega isegi filosoofiaks mitte. Kompida maakeele piire ja kasutada filosoofiat keele katsepolygonina, et näha, millised võimalused keeles võimalikud on. Sellise filosoofia mõte oleks ravida eesti keele kultuurilist skisofreeniat, vabastada meelt ja anda kindlam toetuspunkt emakeeles mõtlemiseks põliste, emakeelset algupära mõistetega. Põhimõtteliselt tähendaks see uue tekstuaalse traditsiooni rajamist, mille allikatena näen selliseid suulises pärimuses praegu või minevikus levinud tekste (nt mõistulugusid, õpetlikke pajatusi ja muud sarnast targutamist), mida selle rea ajajad filosoofiliseks peavad (st funktsionaalselt vastavaks õhtumaisele filosoofia-kontseptile). Uute tekstide tekitamisel järgitagu vanemate tekstide esteetikat ja žanritunnuseid. Mõistlik oleks kasutada ka sobivaid kirjakultuuris syndinud tekste, näiteks Uku Masingu jutlusi Puu ja inimene ja Kui vanasti räägiti tuulest... (mõlemad Masing 1993) [3] ja muid sarnaseid.

Viimane võimalus oleks mulle kõige rohkem meeltmööda. Parim võimalus selle teostamiseks oleks asutada maakeelse mõnusa jutu, vigurijutu ja muidujutu ajakiri, kus avaldada rahvaluulekogudest ja trykiallikatest sõelutud ning uusi filosoofilisi pajatusi, jutte ja lugusid.


Kirjandus

-  Harakkiri. 1999. Tallinn-Tartu-Viljandi

-  Kelläga kahr : seto jutusõ’. 2001. Jutusõajaja’ Leeni ja Heino Sõrmus; kokku säädnü’ ja kujundanu’ Ain Sarv; järelsõna: Õiõ Sarv; pildi’ joonistanu’ Obinitsa latsõ’ ja Kunstiakadeemia üliopilasõ’. Tallinn

-  Kivirähk, A. 2000. Rehepapp ehk November. Tallinn

-  Lunter, A. 2000. Murdekeel on keel omas ajas ja ruumis: Ametlik pinnas poolkeelsuse loomiseks. - Postimees, 1. apr

-  Masing, U. 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust. - Akadeemia, nr 1-4, lk 193-223, 419-448, 641-672, 865-895

-  Masing, U. 1993. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Koostanud H. Runnel. Tartu: Ilmamaa

-  Sallamaa, K. 1999. Etnofuturismin filosofia suomalais-ugrilaisten kansojen säilymisen perustana. [Soome-ugri noorte loojate konverentsil etnofutu3 peetud ettekande tekst] - Tallinn: Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus, http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/salla-sm.html

-  Sallamaa, K. 2001. Ethnofuturism and cosmofuturism: About the forthdeveloping of our philosophy. [Konverentsil etnofutu4 peetud ettekande tekst] -Tallinn: Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus, http://www.suri.ee/etnofutu/4/cosmo-en.html

-  Taagepera, R. 1999. Põlisrahva iseendaksjäämisest tänapäeval ja tulevikus [Soome-ugri noorte loojate konverentsil etnofutu3 peetud ettekande tekst] - Fenno-Ugria Infoleht, nr 2 (18), http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/taagep-e.html

Vaata ka Ott Heinapuu tõlgitud lapi muinasjutte:

-  Tule jutt

-  Hundiks pandud noormees

-  Tšuudid Njuohttejávris

1

[1] Mõeldud on "Keel ja filosoofia" seminari aastal 2002. Tekst on varem avaldatud kogumikus Tõtt öelda. Valimik ettekandeid seminaridelt "Keel ja filosoofia" (2002) ning "Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast" (2000)

[2] Vaata nt Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast kogumikus Masing 1993; arutlused meele ja muude maakeele kesksete mõistete yle, Masing 1989 ja mujal.

[3] Uku Masing ”Kui vanasti räägiti tuulest...” tuulest.wma Masing, U.Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. -Tartu. Kirjastus Ilmamaa.1993. Lk 223.

Uku Masing ”Puu ja inimene” puu.wma Masing, U. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. -Tartu. Kirjastus Ilmamaa.1993. Lk 211 - 212.

2004-12-21

MärksõnaHõim

MärksõnaKeel

MärksõnaMasing