Kaur Riismaa

1 2

/---/ samas Magnus Martyr
oma seinte peidus hoidmas keset päevakära
joonia valge ja kulla seletamatut sära.
(T.S.Eliot, „Ahermaa“ - „Tulejutlus“ 263-265)

***

„Minu eesmärgiks pole inimeste tegude pärast nutta
ega nende üle naerda,
ega vihastuda, vaid püüda neid mõista.“
Baruch Spinoza

I

Inimene, loodud jumala näo järgi, loob ruumi jumala teenimiseks omaenese arusaama järgi jumala näost.
R.Tagore näitab fokusseerimise vajalikkust ükskõik millise aega või ruumi puudutava küsimuse lahendamisel. Tema näite varal tundub roosileht meile tahke ja esteetilise kehana ainult juhul, kui näeme seda kindlal kaugusel kindlas fookuses - väga lähedale minnes märkame vaid rakke ja tsütoplasmat, sellisel juhul on meile tuntud „lillelised“ omadused devalveerunud. Sarnaselt avaldub aja suhtelisus - imelaps lahendab keerulisi matemaatilisi probleeme ülikiiresti, kuna tema aeg liigub kiiremini, teisel ajatasandil, võrreldes nendega, kes end tundide kaupa sama ülesandega vaevaksid.
Võiks oletada, et sakraalne ruum on samamoodi suhteline. Jumala tajumise viisi tingib ruumi omapära, mis edasi mõteldes on tingitud ruumi looja etnilisest, kultuurilisest taustast - ehk kõige ilmsem, kui jälgida judaismis või islamis levinud religioossete kombetalituste sidusust igapäevase elu ning rahvuse ajalooga. Loogiliselt järeldades sõltub sakraalse ruumi iseära jumalamõiste ja inimese vahelise fookuse asendist.
Tähenduseotsija, usklik inimene, püüab seda fookust enese jaoks paika saada. Tema tegevuse tulemusena tekibki pühakoda, kirik.

II

Mul oli kord võimalus viibida kellegi kalli inimese ristimistalitusel Viimsepäeva Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus (VPJKK) Tartus.
Imestasin, kuivõrd erines see ruum nendest, milles ma viibinud olen, milles olen palvetanud. Ma olen tähele pannud jumala “näo” varieeruvust näiteks sakramendis erinevates kultuurides, kuid see ruum siin oli justkui tühi, külm ja steriilne, meenutades pigem kinosaali kui kirikut. Mis tuttav näis, oli inimeste erakordne lahkus ja siirus - kogu kristlik ideoloogia ei avaldunud mitte ruumis, vaid inimestest kiirgavas sügavalt usklikus mikrokosmoses.

Kui 19. saj. alguse Ameerika revivals-liikumiste mõtlev osa lootis taasavastada varakristliku kiriku eelised, siis ajendas neid sarnaselt Martin Lutherile mõte kiriku eluvõõrusest ja kaugusest inimese suhtes, mis ilmnes nende traditsioonivabaduses ja vastandumises konventsionaalsele kirikule. (Teadmatu eeltöö postmodernistliku ja inimeseti varieeruva maailma võimalikuks saamiseks). Nad lootsid luua inimesest lähtuva kiriku, tuua jumala kõrgete kirikuvõlvide alt inimese kõige vahetumasse lähedusse, tema sisse. Sellisel pinnasel hakkas võrsuma ka Joseph Smithi, mormoonide liikumise algataja, elu ja töö.

Kui viibisin tollel ristimisel VPJKKs, siis tõepoolest kogesin ma, et need inimesed tahtsid olla head, isegi kui see neil natukene kramplikult välja tuli. Jumala mõiste tähenduse loovad nad kõigepealt iseenda jaoks mõttetöö käigus ja selle avaldumine kindlalt mõtestatud ruumi loomisel on sekundaarne. Tähtsam millegi loomisaktist on jumala leidmine iseeneses.

III

Kuid inimeseläheduse võib leida teisaltki. Olen küllalt tihti lihtsalt etnoloogilisest huvist käinud Vene Õigeusu kirikuis teenistustel, nii Eestis kui Venemaal. Kirikud on pisikesed, oma hämaruses justkui müstilised, nad on läbi poeetilise maja teesi oma intiimsuses mõõtmatud („/---/ ja suuruse kontemplatsioon määrab ära /---/ nii erilise hingeseisundi, et unelus viib uneleja väljapoole tema vahetut maailma, maailma, mis kannab lõpmatuse pitserit.“ - G.Bachelard, „Ruumipoeetika“ lk. 265)

Kogu saladus peitub liturgias. See koosneb vokaalmuusikast, peaaegu kogu „religioosne kogemus“ seisneb venekeelses laulus, mis on lihtsalt vene rahvale mõistetav. Tõsi, tuleb au anda mormoonidest misjonäridele, kes on ära õppinud maa keele, kus oma misjonit toimetavad, mis puudutab ka teenistuse laule.

Vene kiriku teenistus on aga hoopis mõjusam, sest koorimuusika muutub transtsendentaalseks, spirituaalseks kogemuseks, mis muuhulgas avaldub kunstniku inspiratsioonina: vene rahva kirik eelkõige on ikoon.
Ikooni ime peitub tema tagurpidisuses, see “kirjutatakse” kihtidena tumedamast heledamaks, sümboliseerides nii valguse poole minekut. Tänu sellisele tehnikale näib, et perspektiiv koondub ikooni ette, tema ees põrmu langenud palvetaja poole - muutes inimhinge ja pildi üheks tervikuks. Venelane ei palveta silmad kinni ja pea langetatult, vaid palve on aktiivne protsess, mis haarab kogu kiriku: pidevalt lauldakse ja liigutakse ringi.

1 2