Arutelu selle artikli le

Teemad

Teadvuse probleem füüsiku silmade läbi (loengutekst)

Prindi

Undo Uus

1

3. aprill 2003 Biomeedikum

Mingi probleemi teaduslikul käsitlemisel on tänapäeval kombeks mitte minna vastuollu valitseva teadusliku maailmavaatega, milleks nüüdisajal on materialism ehk füsikalism. Seetõttu on kõige paremateks ekspertideks selle üle otsustamisel, kas mingi teaduslik arutlus on läinud vastuollu tänapäeva teadusliku maailmavaatega või mitte, just nimelt füüsikud. Sest kes veel peaks teadma paremini kui füüsik, mis asi on füsikalism. Ja mina kui üks füüsikutest juhiksingi teie tähelepanu teatud olulistele aspektidele teadvuse käsitlemisel, mille puhul on suur oht sattuda vastuollu tänapäeval omaks võetud füsikalistliku maailmapildiga.

Muidugi, neil teie hulgast, kellel on ükskõik, kas teatud seisukohad teadvuse küsimuses on või ei ole vastuolus teadusliku maailmavaatega, on minu tänast juttu mõttetu kuulata. Neile aga, kellele see pole ükskõik, räägiksin ma järgmist.

Rahva hulgas on levinud teatud seisukohad, mis on olnud valitsevaks juba paljude sajandite vältel ja mille mõju all oleme me kõik suuremal või vähemal määral. Teadvuse probleemiga seoses kutsutakse selliseid argimõistuslikke seisukohti rahvapsühholoogiaks [ingl. k. ‘folk psychology’]. Mõned neist seisukohtadest on otseses vastuolus teadusliku maailmavaatega. Toon ühe näite. Rahva hulgas on ikka veel levinud arusaam, et me omame vaba tahet. Inimesed usuvad, nagu oleksid nad saanud minevikus käituda teisiti, kui nad tegelikult käitusid. Kuid vastavalt tänapäeva teaduslikule maailmavaatele koosnevad ka inimesed, kaasa arvatud nende ajud, samadest aatomitest, samadest elementaarosakestest, millest koosneb elutu looduski. Ükskõik kui lihtne või keeruline sellistest osakestest koosnev süsteem ka on, tema dünaamika - tema "käitumine" - on loodusseadusliku paratamatusega põhjuslikult determineeritud: mitte ükski süsteem, sellistes olukordades nagu ta on olnud, pole kunagi omanud võimalust käituda teisiti, kui ta tegelikult käitus. Kui me tunnistame õigeks teadusliku maailmavaate, siis peame me ka tunnistama, et ükskõik kuidas meie, inimesed, tulevikus ka käituksime, teisiti kui me tegelikult saame käituma, me käituda ei saagi. Rahva hulgas on aga laialt levinud kristlik-religioossest ideoloogiast pärinev uskumus, et inimeste võimuses on valida ühe või teise käitumisvariandi vahel. Tõsi, sageli me mõtleme, ja mõnikord üsna kaua, kuidas käituda, kuid vastavalt teaduslikule maailmavaatele on kogu selle mõtlemisprotsessi kulgemine kõigis oma detailides, sealhulgas tulemus, milleni me jõuame, füüsikaseadustega determineeritud - nende füüsikaseadustega, millele allub ka meie aju moodustavate füüsikaliste osakeste dünaamika.

No nii, see oli nüüd kõrvalepõige põhiteemast. Vaba tahte probleemi käsitletakse mõnikord küll seoses teadvuse probleemiga, kuid seda ei peeta kuigi oluliseks, sest ajuteadlastest peaaegu mitte keegi siin teadusliku maailmavaatega vastuollu ei satu. Üsna palju patustavad aga ajuteadlased teadusliku maailmavaate vastu siis, kui nad mõtlevad ja räägivad aistingutest, või üldisemalt: teadvusnähtudest, teadvusest üldse. Siin on rahvapsühholoogia mõju tugev ja sageli on ka väga raske läbi näha, millistes punktides teadusliku maailmavaatega vastuollu minnakse.

Tänapäeva teaduslikuks maailmavaateks on materialism ehk füsikalism, mille järgi kõik, mis maailmas konkreetselt eksisteerib, on füüsikaline reaalsus - füüsikalised osakesed ja väljad ning neist koosnevad materiaalsed (füüsikalised) süsteemid. Alljärgnevalt osutan ma mõnedele kõige olulisematele eksimustele füsikalistliku maailmapildi vastu, mida võib teha nii mõnigi ka teie hulgast.

Kõigepealt selgitaksin ma teile, mis asi on naiivrealistlik illusioon. Kujutlege, et keegi metsikus džunglis elav pärismaalane näeb esmakordselt oma elus televiisorist telesaadet. Ta arvab, et saatetegelased on televiisorikasti sees. Päriselt on ju see, mida ta näeb, pilt tegelikkusest. Televiisor ise on tegelik, pilt selles on ka tegelik, kuid see pilt on kujutis millestki, mis ei ole see pilt ise. Televiisori vahendusel me näeme "päris" esemeid ja objekte vahendatult, mitteotseselt.

Aga kuidas on lugu asjade n.-ö. oma silmaga nägemisel? Kui me näeme enda ees mingit eset, kas me näeme siis seda eset otseselt, vahetult, mittevahendatult? Kas see, mida me näeme, mida me vahetult kogeme, on see füüsikaline objekt ise, mida me väidame end nägevat?

Uskumust, et see, mida me tavalisel vaatamisel vahetult näeme ehk tajume, ongi see füüsikaline objekt ise, nimetatakse naiivseks realismiks. Peaaegu kõik inimesed on naiivsed realistid, naiivrealistliku illusiooni ohvrid.

Mingi eseme nägemiseks ei piisa, et see ese on meie ees ruumis. Vaja on kõigepealt, et sellelt esemelt peegelduks tagasi valgus (või et see ese kiirgaks ise valgust), mis liigub meie silmade suunas. Kottpimedas ruumis me ei näe ju midagi. Eseme olemasolu ja kuju üle me otsustame valguskiirte kimpude konfiguratsiooni alusel. Seda fakti kasutab väga oskuslikult näiteks holograafia: tekitatakse selline valguslainete kimp, nagu see tekiks valguse peegeldumisel ruumiliselt esemelt, ja me näemegi ruumilist eset, ilma et seda eset ennast olemas oleks. Või teine näide. Taevatähti me saame uurida neilt lähtuva kiirguse alusel. Kui täht on sadade valgusaastate kaugusel, näeme teda sellisena, nagu ta oli sadu aastaid tagasi. Me näeme seda tähte ja saame teda uurida ka siis, kui ta ise on juba ammu kustunud. Vahetult me taevatähti endid ei näe.

Edasi, kui me sulgeme silmad, ei näe me eset. Miks? Et eset näha, peavad valguskiired langema silmade võrkkestale ja neid vajalikul viisil ärritama. Kui me ärritaksime vastaval struktuursel viisil silmade võrkkesti muul moel kui valguslainetega, näeksime me enda ees eset, ilma et seda eset tegelikult olemas oleks, ja ilma et ükski valguskiir meile silma langeks.

Kuid me ei taju vahetult ka mitte kujutisi oma silmade võrkkestal, sest kui lõigata läbi silmadest ajju viivad närvikimbud, oleme me pimedad. Et meil tekiks nägemisaisting, peavad aset leidma teatud neuronaalprotsessid aju nägemiskeskustes. Järelikult see, mida me vahetult näeme, see, mis on meie vahetuks visuaalseks aistinguks, peaks asuma meie ajus, mitte väljaspool meid. Eriti ilmne on see tõdemus unenägude ja hallutsinatsioonide korral. Neil juhtudel nähakse mitmesuguseid asju, kuid see, mida vahetult kogetakse, mida vahetult nähakse, ei asu ju väljaspool aju.

Tuntud inglise filosoof Bertrand Russell on seda fakti näitlikustanud väitega, et kui ajukirurg vaatleb patsiendi aju sisemust, siis see, mida ta vahetult näeb, ei ole mitte patsiendi aju sisemus, vaid tema enda - ajukirurgi - aju sisemus.

Sageli vaieldakse sellistele väidetele vastu, öeldes, et me ju näeme ümbritsevat maailma ja füüsikalisi objekte asuvat väljaspool oma keha. Kuid nii väites unustatakse, et see, mida me sel juhul peame oma kehaks, on tegelikult mitte meie keha ise, vaid pilt (kujutis) meie kehast.

Selgitan seda väidet ühe analoogia varal. Viimasel ajal arendatakse arvutustehnilisi nn virtuaalse reaalsuse seadmeid. Inimene paneb pähe spetsiaalse kiivri, kus silmade ees paiknevad väikesed teleekraanid. Arvuti produtseerib neile ekraanidele pildi mingist situatsioonist. Inimene paneb veel kätte teatud erilised kindad, mis annavad arvutile teavet tema käte ja sõrmede paigutusest ruumis. Selle info alusel produtseerib arvuti pisikestele teleekraanidele inimese silmade ees ka pildi inimese enda kätest. Ja nüüd saab inimene virtuaalses maailmas mängida virtuaalsete esemetega.

Kuid nüüd see inimene, virtuaalse reaalsuse kiiver peas, võib hakata väitma, et ta näeb teda ümbritsevat reaalsust, sest ta näeb esemeid asuvat väljaspool enda keha, mitmeid meetreid endast eemal. Kuid see väide on ju vale: mida ta vahetult näeb, on pilt reaalsusest, kus esemete kujutised asuvad tõepoolest väljaspool tema keha kujutist. Kuid see ei tähenda, et ta näeb vahetult paljude meetrite kaugusel olevaid esemeid.

Nii ka unenägudes, kuigi me näeme mitmesuguseid esemeid asuvat väljaspool meie keha, ei tähenda see, et see, mida me näeme - mida me vahetult visuaalselt kogeme - asub väljaspool meie keha.

Ja nii on ka tavalise nägemise korral: Me ei näe vahetult ei oma keha ega kehaväliseid objekte, vaid teatud pilti - oma teadvuses olevat pilti - kus esemete kujutised asuvad väljaspool meie endi keha kujutist. Ja korraliku pildi puhul peabki see nii olema: pilt ei tohi ju moonutada esemete tegelikku omavahelist paigutust.

Naiivrealistlik illusioon ei teki mitte ainuüksi nägemisaistinguga seoses. Selline illusioon saadab kõiki meie aistinguid ja tajusid. Nähes esemeid, kuuldes helisid, tajudes maitseid, haistes lõhnu või tundes ükskõik kus oma kehas valu, ei koge me oma ajust väljaspool asuvaid asju.

Kui me lõikame sõrme ja tunneme sõrmes valu, siis see valuaisting ei teki mitte sõrmes. Meditsiinis on teada selline nähtus nagu fantoomjäsemed [ingl. k. ‘phantom limbs’]. Inimene, kellel on amputeeritud jalg, võib tunda, et ta olematud varbad valutavad kõvasti. See valuaisting ei paikne muidugi tema puuduvates varvastes, ka mitte kusagil õhus, kus tema varbad asuksid, kui tal jalg alles oleks: selle valuaistingu kutsuvad esile alles tema ajju saabuvad närvisignaalid.

On teada ka selline tajupsühholoogiline fakt: Kui torgata nõeltega üheaegselt kahte sõrme, siis tunneb inimene valu mitte sõrmedes, vaid sõrmede vahel õhus. Ka see pole midagi müstilist: valu ei teki kusagil õhus, nagu ta ei teki ka sõrmedes.

Mõni teist küsib nüüd võib-olla, et mis on aistingutel ja tajudel pistmist teadvusega. Kuid aistingud ja tajud on ju kõige fundamentaalsemad teadvusnähud. Kas inimene on teadvusel või teadvusetus olekus tähendabki ju seda, kas tal on mingeid aistinguid ja tajusid või mitte, näiteks kas ta tunneb lõikuse ajal, üldnarkoosi all olles, valu või mitte. Rääkides aistingutest, räägime me kõige fundamentaalsematest teadvusnähtudest.

Kuid miks ma nii pikalt seletasin teile, mis asi on naiivrealistlik illusioon? Aga selleks, et saades aru, et vastavalt teaduslikule maailmakäsitlusele ei saa meie aistingud tekkida kusagil mujal kui meie ajus, on võimalik selgelt aru saada ka sellest, milliseid vigu ei tohi teadvusnähtudest mõeldes ja rääkides teha, kui me ei taha minna vastuollu tänapäeva teadusliku maailmavaatega.

Kõige levinum ja rängem viga, millega patustatakse teadusliku maailmavaate vastu teadvuse käsitlemisel, on teadvusnähtude (nt aistingute) ja ajuprotsesside pidamine eri asjadeks. Paljud arvavad, et nii- ja niisuguste ajuprotsessidega kaasneb nii- ja niisugune aisting. Näiteks, et ühtede neuronaalprotsessidega aju nägemiskeskustes kaasneb punase värvuse aisting, ning teatud teiste neuronaalprotsessidega kaasneb sinise värvuse aisting. Või siis, et selliste ja selliste närviprotsessidega thalamuses kaasneb valuaisting. Ning seejuures kujutatakse ette, et taolised aistingud on midagi muud, kui närviimpulsside liikumine: miski, mis eksisteerib lisaks närviimpulsside liikumistele, midagi "aistinguvälja" taolist, mida närviprotsessid tekitavad. Sellist ebateaduslikku kujutelma soodustab ka üks ajuteadlaste poolt kasutav termin: räägitakse nimelt teadvuse neuraalsetest korrelaatidest: NCC = ‘neural correlates of consciousness’. Selline kõnepruuk võib kergesti viia mõttele, et närviprotsessid ja teadvusnähud on kaks eri asja, mis on teineteisega teatud korrelatsioonis; et lisaks närviprotsessidele on olemas veel teadvusnähud - aistingud - mis ise ei ole närviprotsessid. Nii ei tohi mõelda, kui ei taheta minna vastuollu teadusliku maailmapildiga.

Sest aju koosneb ju füüsikalistest osakestest, mis on organiseeritud närvirakkudesse. Sellises ajus kulgevad teatud närviprotsessid ja muud füsioloogilised protsessid, ning peale nende protsesside midagi muud ajus aset ei leia.

Võtame näiteks rahvapsühholoogilise jutu värvidest, mis olevat üks ühesuguse, teine teistsuguse kvalitatiivse iseloomuga, ühed tumedamad, teised heledamad. Aga kus on ajus sellised värvid? Ajus valitseb ju täielik pimedus. Me peame tunnistama, et selliseid asju nagu värvused või värviaistingud, pole tegelikult olemas.

See väide võib tunduda esmapilgul veider. Võib-olla on teil sellest väitest kergem aru saada, kui vaatame nn veridikaalsete [veridical] aistingute asemel unenäoaistinguid. Unes võib tajuda värve, kuulda helisid jne. Ega te ometi arva, et kui te und näete, siis kusagil teie pimedas ja vaikses ajus, või veel hullem, kusagil teie voodi kohal, on värvused ja helid? Teie ajus on tõesti midagi olemas, kuid need on pimeduses ja vaikuses kulgevad närviimpulsside liikumised. Ja see on kõik.

Materiaalses maailmas pole olemas mingeid värve, lõhnu, maitseid, valusid ega teisi taolisi asju. See oli selge juba antiikfilosoof Demokritosele, sellele juhtis uusaja algul uuesti tähelepanu Galileo Galilei, see on tänapäeval teada kõigile füüsikutele. Materiaalses maailmas on olemas vaid erineva ehitusega aatomid ja molekulid, üldisemalt rääkides: paar liiki füüsikalisi põhivälju, millel on teatav ajas muutuv ruumiline struktuur. Näiteks teatud lainepikkusega valguskiirgus erineb teatud teise lainepikkusega valguskiirgusest mitte selle poolest, et üks on "punane" ja teine "sinine", vaid nad erinevad ainult oma lainepikkuse poolest. Midagi "punast" või "sinist" nende valguslainetega seotud ei ole. Ja midagi "punast" või "sinist" ei ole seotud ka ajuprotsessidega, sest inimaju on samuti materiaalne moodustis, koosnedes vaid aatomitest ja molekulidest, st teatud füüsikalistest väljadest, aga materiaalses (füüsikalises) reaalsuses mingeid värvusi ega teisi aistingukvaliteete pole.

Kui seda tõsiasja mitte silmas pidada, võib hakata asjata juurdlema näiteks järgmise probleemi üle. On teada, et mesilased reageerivad ultravioletsele kiirgusele, n.-ö. näevad ultraviolettkiirgust, mida inimsilm ei taju. Mõni võib nüüd hakata mõtlema, et huvitav, millist värvi see kiirgus mesilastele siis paistab? Kas nad näevad seda kiirgust kui punast värvi, või kui sinist värvi, või kui mingit muud värvi, või kui hoopis mingit sellist värvi, mida inimesed kunagi ei näe: me ise ei näe ju ultravioletset valgust? Kuid selline küsimus on teaduslikust seisukohast võttes mõttetu. Kui me uurime välja, millised närviprotsessid leiavad aset mesilase ajus ajal, kui ta näeb ultravioletset valgust, siis midagi rohkemat meil teada saada ei olegi: need närviprotsessid ongi ju kõik, mis ajus aset leiab, ning mingit müstilist, füüsikalisse reaalsusse mittekuuluvat värviaistingut ajus ei ole

Sellest teaduslikust tõest, et mingeid aistingukvaliteete nagu värvused, lõhnad, maitsed, valud jms pole tegelikult olemas, on vaja selgelt aru saada näiteks siis, kui te hakkate teadvust, s.o. teadvusnähte eksperimentaalselt uurima.

Oletame, et teatud aparaatidega registreeritakse teie ajuprotsesse ja te panete kirja, et nende ja nende protsessidega kaasnes punase värvuse aisting, teatud teiste protsessidega aga sinise värvuse aisting. Milliseid fakte selline vaatlusprotokoll fikseerib?

Mis puutub ajuprotsessidesse, siis siin mingeid vääritimõistmise ohtusid eriti ei ole. Siin kirjeldatakse teatud täpsusega füüsikalises ajus toimuvat. Vaatluspäeviku sissekannet "tajusin punast värvust" võidakse aga tõlgendada valesti. Võidakse nimelt mõelda, et fakt, mida see kirje registreerib, on värvuseaistingu tajumine. Aga nagu ma juba seletasin, selliseid aistinguid füüsikalises maailmas pole. Vaatluspäeviku sissekande "tajusin punast värvust" tegelik faktiline sisu on teaduslikust seisukohast võttes selles, et te panite kirja niisuguse lause. Või et te ütlesite sellise lause. Või et keegi teine katsealune ütles sellise lause. Ainult see on fakt, millega siin on tegemist, mitte et see lause ise väljendab mingit muud fakti. Püüan seda väidet paremini arusaadavaks teha järgmise analoogia abil.

Kujutlege, et te olete psühhiaater ja jälgite ning protokollite ühe psüühiliselt raskelt haige patsiendiga toimuvat. Kujutlege, et ta räägib teile ühel hommikul nii: "Möödunud öösel ma külastasin Andromeda galaktikat". Te ei pane ju haigusloosse kirja, et sel ja sel ööl külastas haige Andromeda galaktikat. Te panete kirja, et sel ja sel hommikul ütles patsient: "Möödunud öösel ma külastasin Andromeda galaktikat". Selle ütluse enda asetleidmine on fakt, mitte selle ütluse sõna-sõnaline tõlgendus. Andromeda galaktika on üle miljoni valgusaasta kaugusel ja mingil viisil pole seda võimalik külastada kiiremini kui mitme miljoni aastaga. Kui me tunnistaksime võimalust, et patsient võis tõesti külastada Anromeda galaktikat, läheksime me vastuollu teadusliku maailmavaatega.

Samasugune on lugu ka katsealuse väitega: "Ma tajun sinist [või mistahes muud] värvusaistingut". Faktiks on, et katsealune ütles: "Ma tajun sinist värvusaistingut", mitte selle väite sõna-sõnaline tõlgendus, et katsealune koges teatud värvusaistingut. Selliseid asju füüsikalises reaalsuses ei ole, ei ajus ega kusagil mujal.

Öeldu käib mistahes aistingu kohta, sealhulgas ka valuaistingu kohta. Sellist aistingut ennast ei ole, on ainult jutud, kus esineb sõna ‘valu’, ja on teatud käitumisvormid, mille kohta kasutatakse terminit ‘valukäitumine’ vms.

Ma võiksin ju kirjutada niisuguse arvutiprogrammi, et kui vajutada arvutiklaviatuuril klahvile ‘V’, hakkab arvuti kõlarite kaudu saatma helisignaali, kus segamini on karjed ja hüüded "valus!", "valus!" Kas te sel juhul omistaksite arvutile tõepoolest valuaistingu tundmise? Muidugi mitte.

Ma võin programmeerida arvuti veel niisuguseks, et ta veenva hääletooniga kinnitab: "Ma tõepoolest tunnen valu, see ei ole väljamõeldis!" Kas te sel juhul usute arvutit rohkem? Muidugi mitte.

Kuid ka inimene on põhimõtteliselt masin, teatud keeruline materiaalne süsteem. Ja tuleb välja, et enamuse inimeste aju on "programmeeritud" nii, et kui ajju jõuavad teatud närviimpulsid, siis hakkab aju produtseerima juttu: "Ma tõepoolest tunnen valu!" Miks me peaksime inimest rohkem uskuma kui arvutit?

Kujutlege, et te olete hästi täpselt välja selgitanud, mis toimub inimese ajus, kui ta torkab endale sõrme ja väidab, et ta tõepoolest tunneb valu. Siis te saate ju teada, millisel konkreetsel viisil on selle lause produtseerimine põhjustatud aju arhitektuuri ja dünaamika - närviimpulsside liikumise - poolt. Ja kui te juhtute olema võimekas ajukirurg, siis te võite lõikuste abil neuronitevahelised seosed ümber korraldada nii, et kui inimene torkab endale sõrme ja tema ajju jõuavad vastavad närviimpulsid, hakkab inimene rääkima, kui meeldivat aistingut ta nüüd tunneb ja naeratab laialt. Kogu asi on ju selles, kuidas impulsid ajus liiguvad, milline on n.-ö. programm ajus. Mingite aistingutega rahvapsühholoogilises tähenduses siin tegemist ei ole.

Kui me tahame jääda teaduslikule pinnale, eitades immateriaalsete hingede, vaba tahte, Jumala ja muu taolise olemasolu, siis ei tohi me tunnistada ka aistingute olemasolu rahvapsühholoogilises tähenduses. Sõnad ‘aisting’ ja ‘teadvus’ võib küll käibesse jätta, kuid nende tähendused tuleb ümber defineerida infotöötluse terminites. Isegi sõna ‘valu’ võime me jätta kasutusse, kui kõrvaldame sellest sõnast sisu, mille inimesed sellele sõnale tavaliselt omistavad.

Me võime mõiste ‘valu’ defineerida ümber näiteks nii: ‘Valu’ on keerulise süsteemi selline funktsionaalne seisund, mis kutsub esile antud süsteemi niisuguse aktiivsuse, mis püüab teda sellisest seisundist välja viia. Neid seisundeid, mida süsteem iga hinna eest vältida püüab, nimetame me valuseisunditeks. Just selline ongi tänapäeva tunnetusteaduses [cognitive science] valdavalt levinud - funktsionalistlik - valu definitsioon.

Pange siin tähele järgmist olulist erinevust. Tavaline inimene arutleb nii: Valu on väga vastiku iseloomuga aisting ja sellepärast püüab iga olend valuseisundist lahti saada. Teaduslikult õige väide on suisa vastupidine: Seisundit, millest keeruline süsteem püüab lahti saada, nimetatakse sõnaga ‘valuseisund’. Teadusliku seletuse järgi ei püüa olend valuseisundist lahti saada mitte sellepärast, et sel seisundil on vastik iseloom - mingit vastiku kvalitatiivse sisuga valutunnet ajus kui materiaalses süsteemis ei saa olla - vaid seepärast, et ajus leiavad aset teatud struktuuriga neuronaalprotsessid.

Ma oletan, et mõnel teist võib tekkida nüüd soov tulla välja ketserliku ideega, et ehk on nüüdisaegne teaduslik maailmapilt ebatäielik, et ehk on maailmas lisaks füüsikalistele entiteetidele [“asjadele”] olemas veel ka mittefüüsikalised entiteedid - aistingud - mis ei ole närviprotsessidega identsed, vaid kaasnevad närviprotsessidega. Sellise "hullu" ideega on viimasel ajal välja tulnud isegi mõned üsna tuntud filosoofid, näiteks David Chalmers.

See on muidugi väga esoteeriline idee, nii et kui tänapäeva teadlane keeldub sellist võimalust üldse arutamast, on see igati loomulik. Aga olgu pealegi, kaalume siiski seda veidrat hüpoteesi, et füüsikalised protsessid ajus genereerivad immateriaalseid aistinguid. Siin on kaks põhimõtteliselt erinevat võimalust:

Esiteks: Produtseeritavad aistingud ise on kausaalselt impotentsed, s.t. nad on küll olemas, kuid mitte millelegi maailmas nad mõju ei avalda;

Teine võimalus: Produtseeritavad aistingud ise mõjutavad füüsikalise reaalsuse dünaamikat, näiteks ajuprotsesside kulgemist.

Vaatame kõigepealt esimest võimalust: aistingud on, kuid neil puudub kausaalne jõud. Kui see on nii, siis ei saa ükski aisting avaldada mõju meie käitumisele. Sest kui mingi asi on kausaalse jõuta, käitub maailm ühtemoodi, olenemata sellest, kas see asi eksisteerib või mitte. Selliseid põhjusliku mõjuta asju nimetatakse filosoofias epifenomenideks. Järelikult, kui valu või mistahes muu aisting on epifenomen, on igasugune jutt sellisest aistingust faktilise aluseta: näiteks meie väide, et me kogeme valu, ei saa sel juhul olla tingitud sellest, et me kogeme valu.

Vaatame siis teist võimalust: valu on teatud eriline psüühiline väli, mis avaldab mõju ajuprotsessidele. Kuid miks siis sellist liiki väli kaasneb ainult ajuprotsessidega? Sest kui selline väli esineks ka mujal, oleksid füüsikud taolise veidra immateriaalse välja, mis mõjutab füüsikalisi protsesse, ammugi kindlaks teinud.

Aga olgu pealegi, anname siin vastuvaidlejale kõiges järele ja tunnistame võimalust, et sellised väljad on küll olemas, kuid füüsikud pole neid seni veel suutnud avastada.

Kuid siinkohal annavad tänapäeva teadus ja filosoofia taolistele ketserlikele väidetele otsustava vastulöögi: nimelt saab täiesti veenvalt põhjendada, et aistinguomadused on niisugust liiki omadused, mis põhimõtteliselt ei saa omada põhjuslikku jõudu.

Võtame näiteks valu, nagu seda kujutab ette rahvapsühholoogia. Küsime, kas valu omadus "valusus", mis teeb valu selleks, mis ta on (ilma "valususeta" poleks valu ju valu), tähendab omadust teha ajus seda ja seda? Muidugi mitte. Sest oleks see nii, tähendaks see seda, et teades, mis asi on "valusus", tean ma ka, milliseid molekule millises suunas ta mu ajus liigutab. On ilmne, et omadus "valusus" ja omadus "liigutada molekule nii ja nii" on erinevad asjad, mitte üks ja sama asi, üks ja sama omadus.

Küsime üldisemalt: Kas omadus "valu" võiks tähendada omadust kutsuda füüsikalises reaalsuses midagi muud esile? Ka siin on vastus eitav. Need, kes kaitsevad sellise omaduse nagu "valu" olemasolu, väidavad, et "valu" on omadus, mis iseloomustab valuaistingut ennast, seda, et see aisting ise on väga vastik. Niisugust tüüpi omadusi nimetatakse filosoofilises keeles "intrinsic" [siseomased]. Need ei ole omadused "teha või põhjustada seda ja seda", need on omadused "olla see ja see". Seetõttu puudub neil omadustel kausaalne jõud: need omadused on epifenomenaalsed. Ja järelikult ei saa olla mingit faktilist alust nende olemasolust rääkimiseks, nende olemasolu kinnitamiseks.

Kõik füüsikalised omadused on teist tüüpi omadused, nimelt kausaalsed omadused: omadused põhjustada seda ja seda. Elektriväljale näiteks ei omistata kusagil mitte ühtegi siseomast omadust - seda, mis see väli iseenesest on. Elektrivälja omaduseks on avaldada nii- ja niisugust mõju elektrilaengutele. Sama kehtib ka magnetvälja kohta: kunagi ei seletata, mis asi ta ise on. Ja nii on absoluutselt kõigi füüsikaliste asjade ja omadustega.

Need omadused aga, mida inimesed omistavad aistingutele ja mis nende arvates teevadki aistingutest aistingud, on kausaalse jõuta, põhjusliku jõuta. Isegi kui nad olemas oleksid, puuduks neil võime sündmuste käiku maailmas mõjutada. Järelikult, niivõrd kuivõrd me oleme bioloogilis-materiaalsed olendid, pole meil mõtet rääkida aistingutest ja teadvusest selles mõttes, nagu neist räägivad teaduslik-filosoofilise hariduseta inimesed. Värve, helisid, maitseid, lõhnu, valusid ja muud taolist selles tähenduses, nagu neist saab aru tavaline inimene, pole meie jaoks olemas.

Kui me selle tõega ei arvesta, näeme me kõiksugu mõistatusi ja probleeme seoses teadvusnähtudega seal, kus neid tegelikult pole.

Toon analoogia. Oletagem, et te näete pikka ja selget und, kuid pannes tähele, et teie ümber kõik asjad üsna kiiresti muutuvad, hakkab teid vaevama küsimus, et kas siis mateeria jäävuse seadus ei kehtigi, ja et kuidas saab üldse nii olla, et mateeria jäävuse seadus ei kehti. Kuid see on pseudoprobleem. Sest neid esemeid ja asju, mida te unes peate tegelikult eksisteerivaiks, päriselt ju ei eksisteerigi.

Nii on ka aistingute ja muude teadvusnähtudega. Kui te saate aru, et aistinguid ja muid teadvusnähte rahvapsühholoogia mõttes ei eksisteerigi, langeb terve rida probleeme ära. Jäävad ainult tõelised probleemid: Millist struktuuri omavad ajud ja kuidas nad töötavad? Sealhulgas sellised probleemid nagu: “Milline närvisüsteemi võrgustik ajus produtseerib inimestel uskumusi, et Jumal (nt Allah) eksisteerib?” ja “Milline närvisüsteemi võrgustik ajus produtseerib inimestel juttusid, et nad kogevad nii- ja niisuguseid teadvusnähte?” Tuleb uurida aju ja seda, kuidas ta informatsiooni töötleb ning kehaorganitele käsklusi saadab.

Oma loengut lõpetades püüan ma hästi kokkuvõtlikult edasi anda selle põhisisu.

Selle loenguga püüdsin ma selgitada, et kui te tunnistate õigeks tänapäeva teadusliku maailmavaate ja soovite samas jääda oma seisukohtades loogiliselt kooskõlaliseks, siis peate te eitama teadvusnähtude olemasolu rahvapsühholoogilises tähenduses.

Ehk teisiti, kui te tunnistate õigeks tänapäeva teadusliku maailmapildi ja samaaegselt usute, et teadvusnähud rahvapsühholoogilises mõttes ikkagi eksisteerivad, siis on need teie vaated omavahel loogilises vastuolus.

Ma ei tahtnud teid agiteerida ei tänapäeva teadusliku maailmavaate poolt ega vastu, ega püüdnud teid kallutada tunnistama või eitama teadvuse olemasolu rahvapsühholoogilises tähenduses. Ka ei soovinud ma teid meelestada mitte võtma omaks loogilises vastuolus olevaid vaateid. Igal inimesel on ju õigus uskuda seda, mis talle meeldib.

Tänan tähelepanu eest!

1

2005-03-08

MärksõnaArvuti

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaTehisintellekt

MärksõnaValu