Teemad

Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arengut pärssiv tegur

Prindi

Undo Uus

1

Ma ei saa lahti tundest, nagu elaksin ma painajalikus nõiutud maailmas, sest inimeste terve mõistus on niivõrd alla käinud, et eitatakse kõige ilmsemaid tõdesid. Olen pikka aega asjata oodanud sellise olukorra lõppemist. Nüüd on mu kannatus katkenud ning ehkki ma pole ei hariduselt ega ametilt filosoof, söandan tuua avalikkuse ette oma suhtumise tänapäeva teadusmaailmas kujunenud masendavasse filosoofilisse situatsiooni. Olen veendunud, et praegusaja tunnustatuimaks maailmavaateks tõusnud nn. teaduslik materialism on vastuolus vahetu kogemusega, sisendab primitiivset valekujutlust looduse ja inimese olemusest ning tõkestab juba oluliselt teaduse arengut.

Et viia edukamalt lugejani oma mõtted, kasutan ma käesolevas lühikirjutises reljeefset ning kategoorilist väljendusviisi, mis ei tähenda pretendeerimist absoluutse tõe valdamisele. Mitmed seisukohad esitan ma rõhutatult iseenda nimel, et alla kriipsutada nende hüpoteetilisust ning hoida sellega ära võimalus nende ideede pahaaimamatuks aktsepteerimiseks üldtunnustatud tõdede pähe. Taolise individualistliku stiiliga ei väljenda ma mingil määral taotlusi deklareeritavate seisukohtade originaalsusele.

Materialistlik maailmakontseptsioon

Materialistlikus maailmapildis on eksistents selgelt jagatud kaheks, teineteisest äärmiselt erinevaks komponendiks: füüsikaliseks ja psüühiliseks. Eksistentsi füüsikaline, materiaalne, objektiivne komponent moodustab kõigi subjektide jaoks ühe ja sama tervikliku maailma, mis on kättesaadav objektiivteaduslikule uurimisele. Materiaalne maailm on kausaalselt suletud: tema olemasolu ja käitumise aluseks on ainuüksi tema ise, kusjuures see käitumine on kas deterministlikult või statistiliselt rangelt seaduspärane. Niisugust füüsikaliselt põhjuslikku käitumist nimetan ma edaspidi fatalistlikuks, tähistades selle terminiga nii ranget paratamatust kui ka tahtest sõltumatut juhuslikkust.

Eksistentsi psüühiline, mentaalne, subjektiivne komponent on materiaalse kui primaarse suhtes sekundaarne: tema olemasolu maailmas pole obligatoorne, ta ilmub vaid väga komplitseeritud materiaalsete süsteemide kujunedes, saadab nende keerulist funktsioneerimist ja kaob koos nende süsteemide lagunemisega. Iga indiviidiga seotud mentaalne maailm on teiste indiviidide mentaalsetest maailmadest täielikult eraldatud. Igaüks neist mentaalsetest maailmadest on kindla seose alusel määratud materiaalse maailma poolt ega osuta seejuures oma tekitajale vähimatki mõju, s. t. on epifenomenaalne.

Materialistlik maailmavaade on teoreetilise konstruktsioonina elegantselt lihtne ja sisemiste vastuoludeta. Kuid kas ka õige? Mingi formaalse süsteemi mittevastuolulisus ei tähenda veel, et ta kirjeldab adekvaatselt seda, mille kajastamiseks ta on mõeldud. Tasaruumi kontseptsiooni enesekooskõlalisusest ei järeldu meie kolmruumi eukleidilisus. Ettekujutus maailmast kui olematusest on vastuoludeta, kuid vale.

Materialismi rängim viga - tahtevabaduse eitamine

Materialistlik maailmavaade on ilmselgelt ekslik, sest materialismi põhipostulaat, mis väidab eksistentsi rajanevat universaalsel fatalistlikkusel, s. o. determinismil ja juhuslikkusel, on otseses vastuolus fundamentaalse kogemusliku tõega - tahtevabaduse olemasoluga.

Tänapäeva haritud inimese maailmataju on lõhestunud. Argielus toetutakse tervele mõistusele ja tunnistatakse subjektide vaba tahet ning sellest tulenevaid vastutuse ja süü kategooriaid. Teaduslikus käsitluses peetakse aga inimest fatalistlikult funktsioneerivaks keeruliseks füüsikaliseks süsteemiks. Seejuures kas eitatakse otseselt tahtevabaduse olemasolu või siis püütakse loogikat eirates väita, et keerulise süsteemi väga komplitseeritud iseloomuga (iseorganiseeruv, sünergeetiline) fatalistlik käitumine polegi fatalistlik, vaid tahtevaba.

Apelleerimine süsteemi keerukusele tahtevabaduse ühitamiseks fatalismiga on analoogiline igavese jõumasina ehitajate kiindumusega keerulistesse konstruktsioonidesse. Kuigi vastavalt füüsika põhivõrrandeile energia säilib, on mittetriviaalse ehitusega seadme korral vaevanõudev seda otseste arvutustega kontrollida, mistõttu tekibki ähmane lootus, et energia jäävuse seadus ei pruugi kehtida. Samuti, kuigi füüsikalise süsteemi käitumine on vastavalt põhivõrrandeile fatalistlik, pole väga keerulise süsteemi korral praktiliselt võimalik jälgida, kas see tõesti nii on, ja see tekitab kujutelma, et süsteem võib omada tahtevabadust. Kui igavese jõumasina võimalikkusesse usuvad üksikud veidrikud, siis teatud tüüpi keeruliste fatalistlike süsteemide tahtevabaduslikku käitumisse usuvad kahjuks peaaegu kõik, ning mis eriti groteskne, eelkõige just kõrgelt koolitatud inimesed.

Minu vahetu kogemus vaba tahte omamisest on minu jaoks kindel tõend, et materialistliku maailmavaate aluseks olev tees fatalismi universaalsusest on vale.

Fatalismiusu tekkimise ja püsimise peapõhjus

Materialistliku paratamatuseusu tekkimise ja levimise põhjuseid on palju. Kõige olulisem neist on empiirilist laadi. Selleks on meie maailma üks spetsiifiline ekstremaalsus, nimelt tema äärmiselt hea struktureeritus. Seletan lähemalt, milles see avaldub.

Maailm kui süsteem on oma komponentide hulgalt, oma struktuurilt ülivõimas, äärmiselt suure tõenäosusega isegi lõpmata võimas. Üldjuhul oleksid sellise maailma kõik ilmingud kirjeldamatult keerulised. Üllatuslikult on aga meie maailmas tema ammendamatusele vaatamata väga palju lihtsat, kergesti käsitletavat. Toon siin mõned näited.

Saab suurepäraselt kirjeldada tähtede liikumist galaktikas, puudutamata tähtede struktuuri ja sisedünaamikat. Antud kontekstis võime tähti käsitleda kui elegantsete gravitatsiooniseaduste järgi liikuvaid punktmasse ruumis.

Tähe siseehituse kirjeldamiseks pole vaja käsitleda tähte moodustava iga üksiku osakese käitumist. Me võime vaadata täheainet kui pidevat keskkonda, mis allub termodünaamika seadustele.

Kui soovime teoreetiliselt tuletada täheaine termodünaamilisi karakteristikuid, piisab toetumisest elementaarosakeste käitumist kirjeldavatele kvantteooriatele, ilma et oleks vaja teada nende osakestega seotud võimalikku sügavama taseme füüsikat.

Toodud näited illustreerivad meie maailma struktuuri teatud olulist iseärasust, mida nimetatakse tasemelisuseks. Selgelt eristatavate struktuuritasemete olemasolu kajastub võimaluses kirjeldada füüsikalisi protsesse võrdlemisi hästi selliste teoreetiliste mudelite abil, mille põhielemendid ning nende ajalise käitumise seadused on üpris lihtsad. Veelgi enam, meie maailmas on olemas peaaegu ideaalsed struktuuritasemed, nagu näiteks aatomitase, mistõttu maailma käitumises on rohkesti väga täpset korrapära. Sellises maailmas on mugav elada. Märkimisväärne kord piirab oluliselt võimalikku juhuslikkust. Saab küllalt kindlalt näha ette asjade käiku, realiseerida tulemuslikult oma taotlusi ja olla veendunud saavutatu heas püsivuses.

Paraku on taoline olukord võimaldanud kujuneda ja kindlustuda ekslikul paradigmal, et maailmas on olemas absoluutselt kvaasisuveräänsed struktuuritasemed, s. o. sellised struktuuritasemed, mille käitumist sügavamatel struktuuritasemetel toimuv kas ei mõjuta üldse või kui mõjutabki, siis ainult puhtjuhuslikul viisil. Sellele paradigmale toetuvad kaks järgmist ekslikku uskumust.

"Kogu teadusliku uurimuse kogemus näitab, et maailma dünaamika allub fatalistlikele seadustele. Inimese aju koosneb aatomitest, mis käituvad hästi teada olevate füüsikaseaduste järgi. Järelikult on aju kogu talitlus määratud füüsikaseadustega ning füüsikalist fatalismi rikkuv tahtevabaduslikkus ei saa aju funktsioneerimises ilmneda."

"Kui maailmas tõepoolest leiduks tahtevabaduslikkust, avalduks see ilmtingimata millegi füüsikavälisena, nimelt maailma füüsikalisse dünaamikasse vahelesegava mittefüüsikalise müstilise võõrmõjuna, mille ilmnemist saaks füüsikaliste uuringutega tuvastada. Järelikult tuleb tahtevabaduse olemasolu eitada samavõrd, kuivõrd eitatakse mittefüüsikaliste jõudude olemasolu.

Järgnevalt vaidlustan ma need materialistliku maailmavaate aluseks olevad uskumused, põhjendades käesoleva kirjutise kõige olulisema teesi: füüsikaline maailm on üldjuhul selline, et objektiivteaduslike uuringutega pole mingil viisil võimalik kindlaks teha, kas maailma käitumine on täiesti fatalistlik või hoopis läbinisti tahtevabaduslik või siis midagi vahepealset.

Ajaline ja reduktiivne põhjuslikkus

Põhjuslikkuse mõistet kasutatakse füüsikas kahes täiesti erinevas tähenduses: empiirilis-ajalises ja loogilis-reduktiivses.

Põhjuslikkusega empiirilis-ajalises mõttes on tegemist siis, kui räägitakse maailma põhjuslikust ajalisest käitumisest universaalsete loodusseaduste järgi. Vastavalt maailma ajalise käitumise põhjuslikkuse kontseptsioonile on tuleviku põhjuseks minevik: teades füüsikalist situatsiooni määravate parameetrite tõenäosusjaotust mingil ajahetkel, on võimalik loodusseadusi väljendavate võrrandite abil leida selle tõenäosusjaotuse edasine ajaline evolutsioon.

Põhjuslikkusega loogilis-reduktiivses tähenduses on tegemist siis, kui räägitakse mingi nähtuse aluseks olevatest põhjustest selles mõttes, et terviku käitumise aluseks on tema koostisosade käitumine. Näiteks peetakse silmas just reduktiivset põhjuslikkust, kui väidetakse, et galaktika kuju muutumise põhjuseks on galaktikat moodustavate tähtede ümberpaiknemine ruumis. Empiirilis-ajaline põhjuslikkus väljendab maailma empiiriliselt tuvastatud korrapärast ajalist dünaamikat, loogilis-reduktiivne põhjuslikkus seletab loogika rangusega terviku käitumise tema osade käitumise kaudu. Maailma füüsikalise funktsioneerimise seletamisel toetutakse mõlemale põhjuslikkuse kontseptsioonile.

Füüsikaline intensiivfinitism

Füüsikaliseks intensiivfinitismiks nimetan ma kontseptsiooni, et on olemas füüsikalise reaalsuse aprioorne kategoriaalne tase, näiteks teatud fundamentaalväli. Sellel tasemel kehtiksid täiesti kindlad, kas deterministlikku või siis statistilist tüüpi põhjusliku käitumise aprioorsed seadused.

Füüsikaliselt intensiivfiniitse maailma põhjusliku käitumise analüüsi saab rajada rangele kontseptuaalsele alusele. Sellise maailma dünaamika käsitlus aprioorse fundamentaalse struktuuri baasil on täielik ja täpne. Matemaatiliselt rangelt saab määratleda füüsikalise olukorra kirjeldamise mingi pealmisema struktuuritaseme, defineerides fundamentaal-taseme füüsikalise situatsiooni mingi kindla üldistatud projektsiooni. (Üldistatud projektsiooni all mõtlen mingi situatsiooni andmist osaliselt, mille üheks lihtsaks näiteks on ruumilise konfiguratsiooni tavaline projektsioon tasapinnale.) Projektsioonis jääb varjatuks suur hulk süsteemi täpset olekut määravaid parameetreid, mistõttu projektsiooni ajalist käitumist ei saa üldjuhul määrata ainuüksi projektsiooni enda alusel. Kuid on võimalikud ka füüsikalise olukorra niisugused projektsioonid, mille ajaline dünaamika sõltub varjatud parameetrite väärtustest kas vähe või siis võrdlemisi juhuslikult. Ainult selliseid projektsioone võib täie õigusega nimetada füüsikalise situatsiooni pealmistasemelisteks kirjeldusteks.

Füüsikaliselt intensiivfiniitses maailmas on ajalisel ja loogilisel põhjuslikkusel rangelt määratletud tähendus: ajaline põhjuslikkus väljendub aprioorse struktuuritaseme seaduspärases ajalises dünaamikas, loogiline põhjuslikkus väljendub aga pealmisemate struktuuritasemete käitumise loogilises taandatavuses aprioorse struktuuritaseme dünaamikale.

Füüsikalisse intensiivfinitismi usub siiski väga vähe teadlasi, valdavalt toetatakse füüsikalise intensiivinfinitismi teesi.

Füüsikaline separatiivhierarhism

Füüsikalise intensiivinfinitismi teesi järgi on füüsikaline reaalsus ammendamatu sügavuti ning pole olemas füüsikaliste nähtuste fundamentaalset kategoriaalset taset, mistõttu pole ka võimalik füüsikalise situatsiooni täielik finiitne kirjeldus. Kuid vastavalt tänapäeval üldlevinud separatiivse hierarhismi kontseptsioonile on füüsikalises maailmas olemas sellised struktuuritasemed, mis on funktsionaalselt ekvivalentsed aprioorse fundamentaaltasemega selles mõttes, et neil tasemeil kehtivad täpsed deterministlikud või statistilised dünaamikaseadused. Omaenese käitumisseadustega n.-õ. kvaasiaprioorse struktuuritaseme olemasolu ei tähenda mingil juhul selle taseme sõltumatust kõigest muust, sest mis tahes struktuuritaseme füüsika tuleneb alati loogilis-deduktiivse paratamatusega sügavamate tasemete dünaamikast. Separatiivse hierarhismi postulaat väidab vaid seda, et maailma süvastruktuurne konkreetne detailne käitumine mõjutab kas tühiselt vähe jämestruktuurselt kirjeldatavate konkreetsete individuaalprotsesside dünaamikat, või siis on see mõju puhtalt juhuslik. Sügavamatel struktuuritasemetel toimuv avaldub kvaasiaprioorse struktuuritaseme käitumises kas kollektiivselt keskmistatult või puhtstohhastiliselt, kajastudes kas deterministliku või statistilise dünaamikavõrrandi kujus ja selle võrrandi konstantide ning muutujate väärtustes. Nii nagu näiteks hiigelhulga molekulide detailne liikumine kajastub selle molekulide kogumi käitumise gasodünaamilisel kirjeldustasemel vaid gasotermodünaamika võrrandite konkreetses kujus ning gaasi termodünaamilist olekut kirjeldavate füüsfkaliste suuruste väärtustes.

Separatiivhierarhilise maailma põhjusliku käitumise analüüs on samasugune nagu intensiivfiniitse maailma korralgi, sest füüsikalise dünaamika mõttes on kvaasiaprioorsed struktuuritasemed täiesti analoogilised aprioorse struktuuritasemega. Seetõttu on ka separatiivhierarhilises maailmas ajalisel ja loogilisel põhjuslikkusel rangelt määratletud tähendus: ajaline põhjuslikkus väljendub kvaasiaprioorsete struktuuritasemete ajalise dünaamika täpsetes võrrandites, loogiline põhjuslikkus väljendub aga mittekvaasiaprioorsete struktuuritasemete käitumise loogilises taandatavuses lähima sügavamal asuva kvaasiaprioorse struktuuritaseme dünaamikale. Separatiivhierarhilises maailmas lõhestavad kvaasiaprioorsed struktuuritasemed maailma funktsioneerimise omaette käsitletava käitumisega struktuurseteks kihtideks. Just see ongi aluseks taolise hierarhismitüübi nimetamisele separatiivseks.

Füüsikalise integroinfiniithierarhismi kontseptsioon

Integraalseks infiniitseks hierarhismiks ehk lühiduse mõttes integro-infiniithierarhismiks nimetan ma kontseptsiooni, et füüsikalise maailma mis tahes struktuuritasemel võivad leida aset sellised mittejuhusliku iseloomuga olulised füüsikalised individuaalprotsessid, mille seletamiseks tuleks käsitleda teatud füüsikalisi individuaalprotsesse lõpmatul hulgal sügavamatel struktuuritasemetel. Integroinfiniithierarhismi kontseptsioon ei kujuta endast radikaalselt uut ideed. Rangelt võttes on ka separatiivhierarhiline maailm paratamatult integroinfiniithierarhiline, sest separatiivhierarhilisus ei saa põhimõtteliselt olla absoluutselt ideaalne, sest ka igal kvaasiaprioorsel struktuuritasemel konkreetselt toimuv tuleneb loogilis-deduktiivselt sügavamatel struktuuritasemetel konkreetselt toimuvast. Separatiivhierarhiline maailm on vaid selline integroinfiniithierarhiline maailm, mille konkreetne struktuur ja dünaamika on niisugused, et iga üksik integroinfiniithierarhiline individuaalprotsess on selle maailma funktsioneerimise seisukohalt kas tühiselt ebaoluline või siis äärmiselt juhusliku iseloomuga.

Tõeliselt integroinfiniithierarhiline maailm on separatiivhierarhilisest maailmast kardinaalselt erinev selles mõttes, et niisuguses maailmas pole võimalik eksperimentaalselt kindlaks teha, kas maailma käitumine on ajaliselt põhjuslik või mitte. Integroinfiniithierarhilise maailma füüsikalise kirjelduse oleme alati sunnitud rajama mingile mittekvaasiaprioorsele struktuuritasemele. Kuid mittekvaasiaprioorse struktuuritaseme jaoks pole võimalik leida dünaamikavõrrandit (kas deterministlikku või statistilist), mis kehtiks täpselt, sest teatud olukordades leiavad aset olulised kõrvalekalded regulaarsest käitumisest. Püüdes nende kõrvalekallete iseloomu seletamisel toetuda füüsikalise maailma mingile sügavamale struktuuritasemele, mis antud juhul on jällegi mittekvaasiaprioorne, oleme uuesti samasuguse probleemi ees: real juhtudel ilmnevad selle sügavama struktuuritaseme dünaamikavõrrandi märgatavad rikkumised. Järelikult pole füüsikaliselt võimalik tõestada, et integroinfiniithierarhilise maailma käitumine on fatalistlik, sest sellises maailmas ei ole mitte ühegi (mitte ühegi!) struktuuritaseme dünaamika rangelt reeglipärane. Kuid füüsikaliselt pole võimalik ka tõestada, et sellise maailma käitumine on mittefatalistlik ehk tahtevabaduslik, sest range seaduspärasuse puudumine lõpmatusliku süvastruktuursusega maailma käitumise finiitsel kirjeldamisel ei pruugi tuleneda selle käitumise tahtevabaduslikkusest, vaid võib olla maailma lõpmatult keerulise fatalistliku funktsioneerimise ilminguks.

Integroinfiniithierarhiliste füüsikaliste protsesside finiitsel kirjeldamisel pole küll võimalik rakendada empiirilis-ajalise põhjuslikkuse kontseptsiooni, kuid on võimalik kasutada loogilis-reduktiivset põhjuslikku seletust, avades iga jämestruktuurselt kirjeldatava protsessi aluseks olevad süvastrrktuursemad protsessid.

Pseudokvaasiaprioorsed struktuuritasemed

Integroinfiniithierarhilises maailmas pole kvaasiaprioorseid struktuuritasemeid, kuid teatud juhtudel on nende mittekvaasiaprioorsust väga raske tõestada. Nimelt on äärmiselt hästi struktureeritud maailmas struktuuritasemed väga tõenäoliselt pseudokvaasiaprioorsed. Seletan seda mõistet täpsemalt.

Muidugi, ükski kvaasiaprioorne struktuuritase pole absoluutne selles mõttes, et ta säiliks mis tahes tingimustel. Üldise füüsikalise olukorra teatud tüüpi muutustel võivad pealmisemad struktuuritasemed hoopiski kaduda vastavate struktuurielementide lagunemise tagajärjel. Näiteks mõnetuhandekraadistel temperatuuridel desintegreerub tahkete kehade ja molekulide struktuuritase. Miljonikraadise kuumuse korral pole olemas aatomstruktuuritaset, vaid aine koosneb aatomituumade, elektronide ja footonite segust. Nn. suure paugu järgses ülikõrge temperatuuriga universumis polnud ka aatomituumi, vaid ainult elementaarosakesed. Struktuuritaseme kvaasiaprioorsuse sellist tüüpi hävimine on oma olemuselt lihtne ja nähtumuslikult väga ilmne, väljendudes vastavate struktuurielementide lagunemises. Kuid integroinfiniithierarhilises maailmas võib struktuuritaseme kvaasiaprioorsus üles ütelda ka niisuguses olukorras, kus selle taseme struktuurielemendid täielikult säilivad ning kvaasiaprioorsuse kaotsiminekut on äärmiselt vaevanõudev tuvastada.

Integroinfiniithierarhilised füüsikalised protsessid, mille puhul teatud struktuuritaseme dünaamika oleneb mittejuhuslikul viisil sügavamatel struktuuritasemetel toimuvast, on sisuliselt pealmisemate struktuuride dünaamika juhtimise protsessid sügavamate struktuuride poolt. Kõik füüsikalised struktuurid ei ole oma süvastruktuuride poolt ühtviisi hästi juhitavad. Kõige paremini alluvad sellisele tüürimisele spetsiifilisel viisil keerulised füüsikalised situatsioonid. Füüsikalise reaalsuse väga tugeva struktureerituse korral saavad integroinfiniithierarhilised protsessid avalduda mingil struktuuritasemel vaid siis, kui sellel struktuuritasemel on olemas eriline komplitseeritud füüsikaline konfiguratsioon, mis on võimeline süvastruktuuridelt tulevaid nõrku "juhtimiskäske" vastu võtma ja võimendama. Lihtsamates füüsikalistes olukordades käitub selline mitte-kvaasiaprioorne struktuuritase aga kui kvaasiaprioorne. Taolist struktuuritaset on sobiv nimetada pseudokvaasiaprioorseks.

Pseudokvaasiaprioorne struktuuritase käitub valdavalt nii nagu; kvaasiaprioornegi, s. o. väga korrapäraselt. Välja arvatud spetsiifiliselt t keerulised konfiguratsioonid, on sellise struktuuritaseme füüsikaliste. situatsioonide dünaamika seaduspärane ja seega fatalistlikku tüüpi. On ülimalt raske kindlaks teha, et niisugune struktuuritase saab olla haaratud integroinfiniithierarhilistesse protsessidesse, sest sellised protsessid käivituvad vaid antud struktuuritaseme äärmiselt keerulistes süsteemides, mille funktsioneerimist on praktiliselt võimatu täpselt jälgida. Pealegi võivad integroinfiniithierarhilised juhtimisprotsessid olla maskeeritud keerulise süsteemi fatalistlikku tüüpi komplitseeritud käitumisega. Pseudokvaasiaprioorne struktuuritase näib olevat kvaasiaprioorne ning tema mittekvaasiaprioorsust on üliraske tuvastada. Seetõttu on olemas tõsine oht pidada taolist struktuuritaset kvaasiaprioorseks. Võib väga kergesti; teha loogilise induktsiooni triviaalse vea: järeldada lihtsate struktuuride reeglipärasest dünaamikast, et ka kui tahes keerulise struktuuri kogu käitumine peab olema läbinisti fatalistlikku tüüpi. Niisuguse väärjärelduse tegemist soodustab tavaliselt eelarvamus, et füüsikalise reaalsuse komponendid on lihtsad. Sel juhul rajatakse "loogiline" järeldus pseudo-kvaasiaprioorse struktuuritaseme kvaasiaprioorsusest eeldusele, et struktuuritase on kvaasiaprioorne.

Aju: tahtevabadusliku käitumise realiseerumine integroinfiniithierarhiliste füüsikaliste protsesside raames

Tänapäeval üldlevinud uskumus, nagu oleks loodusteaduslikult tõestatud kogu maailma käitumise, sealhulgas ka ajutegevuse fatalistlikkus, on ekslik. Aju töö fatalistlikkuse kontrollimine on äärmiselt raske ülesanne ning mõistagi pole mitte keegi seda teinud. Veel enam, sellist ülesannetki pole püstitatud. Aatomitest koosneva aju käitumise fatalistlikkuse tees tuletatakse faktist, et aatomite lihtkonfiguratsioonide dünaamika on väga täpselt seaduspärane. Selline järeldus pole aga põhjendatud, sest aatomstruktuuritase võib vabalt olla pseudokvaasiaprioorne, mitte aga kvaasiaprioorne, nagu usutakse.

Ekslik on ka üldlevinud arvamus, et kui aju funktsioneerimine pole täiesti fatalistlik, vaid sisaldab ka olulist tahtevabaduslikku komponenti, siis peab tingimata olema tegemist aju töösse vahelesegava mittefüüsikalise võõrmõjuga. Kuna integroinfiniithierarhilises maailmas pole objektiivteaduslike uurimustega võimalik kindlaks teha, kas looduse funktsioneerimine on fatalistlik või mitte, võivad niisuguse maailma käitumises olemas olla sellised tahtevabaduslikud komponendid, mille puhul ei saa tuvastada, et nad rikuvad füüsikalist ajalist põhjuslikkust. Tahtevabaduslik käitumine saab looduses aset leida nähtumuslikult puhtfüüsikaliste integroinfiniithierarhiliste protsesside raames.

Objektiivteaduslikult saab küll kindlaks teha, et teatud füüsikalised süsteemid käituvad seaduspäraselt, kuid ei saa tuvastada tahtevabadusliku komponendi olemasolu looduses. Kui bioloogilise olendi keha juhib tahe, siis teab seda ainult vastavat keha omav subjekt ise. Kuna ma oman tahtevabadust ja usun ka teiste elusolendite käitumise tahtevabaduslikkusesse, mistõttu pean võimatuks, et elusolendite aju talitlus on täielikult fatalistlik, siis püstitan ma järgmise fundamentaalse hüpoteesi: elusolendi aju on integroinfiniithierarhiliselt funktsioneeriv füüsikaline süsteem, mille vahendusel realiseerub elusolendi tahtevabaduslik käitumine ilma objektiivteaduslikult tuvastatavate füüsikaväliste mõjude abita. Vastavalt sellele hüpoteesile teeb aju keeruline ehitus neuronstruktuuri tasemel võimalikuks ajutegevuse allutamise sügavamatel struktuuri-tasemetel toimuvatele füüsikalistele protsessidele, mille vahendusel aju neuronaaltegevus seostub füüsikalis-funktsionaalselt looduse mittetriviaalse intensiivlõpmatusliku süvastruktuursusega. Objektiivteaduslikust seisukohast on selline aju intensiivinfiniitne füüsikaline süsteem, mida juhib tahe füüsikalise maailma struktuurse hierarhia lõpmatust sügavusest.

Aju ehitust käsitledes tuleb silmas pidada, et aju süvastruktuuride hierarhia ei pea sugugi paiknema aju sees tavakujutluse mõttes. Aistinguline kolmruum on teatud mentaalne kvaliteet, mille vormis leiab subjekti psüühikas kajastuse maailma korrapärasus teatud struktuuritasemel. Nii nagu näiteks teatud värvuse aistinguline primaarsus, s. o. tema taandamatus millelegi elementaarsemale, ei tähenda, et see värvus kajastab füüsikalise maailma mingit primaarset komponenti, nii ei tähenda ka aistingulise kolmruumi kvalitatiivne primaarsus, et ta kajastab primaarset füüsikalist ruumi. Mentaalne kolmruum võib väga vabalt kajastada füüsikalise reaalsuse struktuurse korrapära nn. fiktiivruumilisi aspekte. (Näitena fiktiivsest ruumist osutaksin siin füüsikateadustes lainetusnähtuste kirjeldamiseks kasutatavale Fourier’ ruumile.) Seetõttu ei pruugi füüsikalise maailma struktuurselt sügavam esitus tähendada maailma kolmruumiliselt detailsemat pilti. Küllalt sügaval kirjeldustasemel võivad struktuurielementide vahelised valdavad seosed väljenduda sootuks teisiti kui kolmemõõtmelise ruumi kujul. Ei ole mõistlik väita, et mingi füüsikalise objekti kogu süvastruktuursus paikneb ruumiliselt selle objekti sees, vaid õigem on pigem ettekujutus objektide füüsikalise süvastruktuursuse assotsieeritusest kogu füüsikalise ruumiga. Just nimelt seda silmas pidades kasutangi ma terminit süvastruktuur, mitte aga sisestruktuur, aju ehitust käsitledes aga räägin aju neuronstruktuuri seotusest maailma süvastruktuursusega, mitte aga aju süvastruktuursusega, sest viimane sõnastus tekitaks kergesti kujutelma, nagu peaksid aju funktsioneerimise süvamehhanismid paiknema tingimata aju sees selle kolmruumi mõttes, mille alusel on kirjeldatav aju neuron- ja aatomstruktuur.

Aju: mentaalse maailma genereerimine integroinfiniithierarhiliste füüsikaliste protsesside vahendusel

Ajutegevuse integroinfiniithierarhilisuse kontseptsioon võimaldab anda rahuldava seletuse ka materialistliku filosoofia jaoks lahendamatule probleemile psühhofüüsikalise seose laadist.

Asudes analüüsima psühhofüüsikalist probleemi, mille sisuks on küsimus eksistentsi psüühilise ja füüsikalise komponendi vahekorrast, köidab eelkõige tähelepanu väga omapärane asjaolu. Loomulik oleks arvata, et eksistentsi mentaalne komponent on võimalikult vahetult seotud teda tingiva materiaalse reaalsusega, näiteks mingi eseme mentaalne kujutis selle füüsikalise eseme endaga. Miskipärast aga seostub mentaalne materiaalsega kaudselt ja väga keeruliselt: mingi füüsikalise objekti psüühiline kujutis seatakse vastavusse selle füüsikalise objekti võrdlemisi deformeeritud kajastusega teises füüsikalises objektis - ajus. Kuna mentaalses maailmakajastuses pole seejuures jälgegi ajust endast, s. o. veresoontest, neuronitest jms., pole võimalik psüühikat füüsikaga siduda universaalse psühhofüüsikalise funktsiooni abil, mis seaks täiesti kindlal viisil aju füsioloogilisele hetkeseisundile vastavusse subjekti psüühika hetkeseisundi.

Tänapäeva materialistlik filosoofia propageerib psüühika füüsikaga seostatuse nn. funktsionalistlikku ehk informatsiooniteoreetilist kontseptsiooni. Käsitledes aju kui informatsiooni töötlevat süsteemi, püütakse mentaalsed kvaliteedid assotsieerida informatsiooniteoreetiliste kategooriatega. Kuna informatsiooni sisu ei sõltu infokandjast, siis ei pea ka informatsioonina tõlgendatavaid mentaalseid modaalsusi siduma infotöötlust teostavate konkreetsete füüsikaliste reaalidega. Nii arvatakse olevat lahti saadud vajadusest ühendada psüühika otseselt füüsikaga. See lootus on aga õigustamatu. Füüsikalis-keemiliste jõudude mõjul aatomi-tasemel funktsioneeriva organismi ja aju asemel võiksime võtta ühe temaga isomorfse süsteemi - munakividest hiigelkonfiguratsiooni, kus iga kivi liigutab sinna juurde pandud inimene eelnevalt koostatud ajagraafiku järgi. Sellisel munakividest süsteemil peaks siis olema täpselt sama mentaalne maailm, mis tema abil jäljendataval lihast ja luust olendilgi. Nii absurdse järelduse pareerimise ainus võimalus on väita, et välisjõudude poolt liigutatava süsteemi käitumine pole see "päris", tõeline funktsioneerimine, vaid tühipaljas simulatsioon ning et sellise kunstlikult kopeeritud käitumisega ei kaasne psüühika. Kuid niisugune väide viib järeldusele, et süsteemi psüühika põhialuseks on seesama konkreetne reaalsus, mis kujundab ka süsteemi füüsikalise käitumise. Selline psüühika vahetu seostatus füüsikaga on aga otseses vastuolus funktsionalistliku materialismi põhiteesiga.

Materialistlik filosoofia ei ole suutnud leida paradoksidevaba kontseptsiooni seletamaks eksistentsi psüühilise ja füüsikalise komponendi seostatuse laadi. Toetudes eespool sõnastatud hüpoteesile aju tahtevabadusliku käitumise füüsikalisest mehhanismist, püstitan ma siin analoogilise hüpoteesi mentaalset maailma genereerivatest füüsikalistest protsessidest. Selle hüpoteesi sisu on järgmine.

Aju neuronstruktuur pole mitte aistingulise info adressaat, vaid üks füüsikalistest vahemehhanismidest info transportimiseks sügavamatesse füüsikalistesse struktuuridesse. Integroinfiniithierarhilised protsessid kannavad aju neuronstruktuuri tasemel oleva informatsiooni struktuuritasemete hierarhiat pidi maailma strukturaalsuse lõpmatuslikku sügavikku, kus ta ilmneb mentaalse maailmana. Aju neurontaseme dünaamika mehaanilise jäljendamisega ei kaasne mentaalne komponent, kui taolisel jäljendamisel ei käivitu integroinfiniithierarhilised füüsikalised protsessid, mis kannaksid jäljendatud tasemel kajastatud info maailma hierarhilise struktuuri sügavikku. Psüühiline maailm kaasneb ainult selliste füüsikaliste süsteemide tööga, mille ehitus võimaldab välja areneda integroinfiniithierarhilistel protsessidel.

Kui eeldada, et tahtelist käitumist vahendavad integroinfiniithierarhilised protsessid, siis on loomulik eeldada ka aistingute realiseerumist just selliste protsesside abil. Vastasel juhul, kui mentaalne maailm võiks kujuneda füüsikalise maailma pealmiste struktuuride dünaamika alusel, saaksid aset leida sellised võikad situatsioonid, kus aistinguid omavatel olenditel poleks integroinfiniithierarhiliste protsesside puudumise tõttu võimalik teha mõjusaid tahtelisi pingutusi vabanemaks piinavat laadi aistingutest. Ka on loomulik, et mentaalne maailm realiseerub just seal - füüsikaliste struktuuride hierarhia lõpmatuslikus sügavikus, kust lähtub ka mentaalse maailma alusel tegutsev tahteline aktiivsus.

Nüüdisaegse teadusliku mõtlemise materialistlik piiratus

Miks pole seni püstitatud hüpoteesi ajutalitluse infiniitsetest süvamehhanismidest? Põhjus on eelkõige reaalteadlaste materialistlikus maailmavaates.

Materialismi peetakse teadust kõige radikaalsemalt toetavaks filosoofiaks. Eks ole ju materialistlik maailmavaade ise rajatud teadusliku uurimise kõige üldisematele tulemustele. Teaduslikku, eriti just objektiiv-teaduslikku maailmakäsitust mõõdutundetult ülistades on materialism küll kindlustanud endale teadlaskonna toetuse, kuid teadusele osutanud karuteene.

Keskajal oli Euroopa kultuuris valitsevaks religioosne ideoloogia, mis tõstis maailmatajus tugevalt esiplaanile inimolemisega seotud eetilised probleemid, kuid ignoreeris ja isegi eitas inimtahtest sõltumatute looduskorrapärade tunnetamise tähtsust. Koos üha uute seaduspärade avastamisega maailma käitumises hakkas vastukaaluks loodusteaduste arengut pidurdanud religioossele maailmakäsitusele levima ennast religioonile järsult vastandav maailmavaade - materialism. Materialistlik filosoofia kuulutas maailma funktsioneerimise läbinisti seaduspäraseks ja seega täielikult tunnetatavaks, sisendades inimestesse enesekindlust ning entusiasmi, pingutamaks mõistma looduse ehitust ja käitumist. See tõi kaasa kiire ja ulatusliku teaduslik-tehnilise progressi. Tehnika arenguga kaasas käiva tehnokraatliku eufooria tingimustes ongi levinud ja kinnistunud usk materialistliku maailmavaate õigsusesse.

Kuna teadusuuringute ihaldatuimaks eesmärgiks on looduse struktuuri ja dünaamika seaduspärasuste väljaselgitamine, siis võib asjasse pealiskaudsel suhtumisel tunduda, et kui materialistlik tees korra üle-üldisusest ongi ehk äärmuslik, peaks see igal juhul stimuleerima, mitte aga takistama korrapärade otsimist looduses. Kuid paradoksaalselt on just usk maailma käitumise korrapärasuse universaalsusse paralüseerinud nii maailma olemuse mõistmise kui ka maailma kõige fundamentaalsemate korrapärasuste uurimise. Püüan seletada, miks see nii on.

Loodus pole mitte monotoonselt, vaid vägagi komplitseeritult korrapärane. Seetõttu ei saa ka looduskorrapärade väljauurimine olla lihtne rutiinne tegevus. Eriti viimasel ajal käib teadustöö äärmiselt spetsiifiliste tehniliste seadmete abil. Huupi valmistatud aparatuurist pole looduse uurimisel mingit kasu. Varasematele uurimistulemustele ning usaldusväärsetele hüpoteesidele toetuva kontseptuaalse baasita teadustöö on sihitu ja seetõttu ka tulutu kobamine pimeduses. Omaksvõetud kontseptsioon määrab uuringute suunitluse, sest erinevad kontseptsioonid postuleerivad erinevat tüüpi seaduspärasuste olemasolu uuritavas reaalsuses. Materialistlikust maailmakontseptsioonist, mille järgi looduse käitumine on läbinisti korrapärane, ei tulene mingeid konkreetseid osutusi selle korrapärasuse iseloomu kohta. Seetõttu on materialismi seisukohalt täiesti vastuvõetavad ka hüpoteesid füüsikalise maailma intensiivfiniitsusest ja separatiivhierarhilisusest. Ning materialismi võimutsemise tingimustes usutaksegi tänapäeval maailma separatiivhierarhilisusesse.

Kui tunnistada ausalt tahtevabaduse olemasolu, tähendab see lahtiütlemist materialistlikust maailmavaatest, mille järgi looduse käitumine on läbinisti fatalistlikult korrapärane. Tahtevabaduslikku aktiivsust sisaldava maailma ajaline dünaamika ei saa olla ei deterministlikult ega statistiliselt seaduspärane. Kerkib väga oluline küsimus: milline on looduse tahtevabadusliku ja füüsikaliselt põhjusliku käitumise vahekord? Ühe võimaliku ja väga elegantse vastuse sellele küsimusele annab ülalpool püstitatud hüpotees füüsikalistest integroinfiniithierarhilistest protsessidest, mille vahendusel tahtevabaduslik käitumine saab realiseeruda nähtumuslikult puhtfüüsikaliste mõjude raames. See hüpotees, olles looduse separatiivhierarhilisuse teesi eituseks, osutab otseselt võimalusele, et looduses omab suurt tähtsust teatud erilaadne korrapära, nimelt füüsikalise maailma erinevate struktuuritasemete keeruline struktuurne seostatus. Nagu näeme, suunab korrapärasuse universaalsuse postulaadist loobumine uurijaid üsnagi paradoksaalselt väga spetsiifiliste korrapärade otsinguile.

Nüüdisaegse teadusliku mõtlemise materialistlik piiratus blokeerib integroinfiniithierarhiliste protsesside uurimise. Vajadus otsida lahendust tahtevabaduse probleemile hüpoteesi näol ajutegevuse integroinfiniithier-arhilisest füüsikalisest iseloomust tekib vaid juhul, kui materialistlikust maailmavaatest loobudes tunnistada elusolendite tahtevabaduslikku käitumist ja nõuda, et see nähtumuslikult realiseeruks füüsikaliste mõjuderaames.

Materialistlik maailmavaade on tänapäeval muutunud teaduse arengut takistavaks põhifaktoriks. Propageerides looduse käitumise universaalse fatalistlikkuse kontseptsiooni, peab materialism mõttetuks otsida loodusest mittefatalistlikkuse ilminguid. Seetõttu ei suudeta näha praegusajal teaduse ees seisvaid kõige fundamentaalsemaid probleeme. Järgnevalt ma osutangi reale teadusharudele, kus uurimistegevus on materialistliku mõttepiiratuse tõttu oluliselt pärsitud,

Ajuteadused

Nüüdisaegne teaduslik ettekujutus ajutegevusest on järgmine. Aju on spetsiifiline informatsiooni töötlev süsteem, mitterange ehitusega looduslik arvuti, mille tohutu hulga paralleelselt toimivate protsessorite talitluse laadis on nii diskreetset kui pidevat, nii deterministlikku kui juhuslikku. Ehkki struktuurilt väga võimas, on aju siiski fatalistliku dünaamikaga efektiivselt finiitne süsteem, s. t. põhimõtteliselt on kogu tema töö heas lähenduses matemaatiliselt lõplikult kirjeldatav. Väga tõenäoliselt on aju füüsikaline talitlus täielikult käsitletav neuronaalse dünaamika alusel, igal juhul piisav on aga käsitlus aatomituumade kui punktlaengute ning aatomite ja molekulide elektronkatete füüsika tasemel. Aju omab teatud strukturaalseid süsteeme info vastuvõtmiseks, ülekandmiseks, töötlemiseks ja säilitamiseks. Tajuorganeist ajusse suunduv teave olendi elukeskkonna ja tema organismi olukorrast allutatakse komplitseeritud töötlusele ja analüüsile, millesse haaratakse ka aju mälu-registreis säilitatav info. Selle analüüsi tulemusena sünteesib aju teatud juhtudel käsud olendi keha täitevorganeile, ühtlasi võidakse täiendada värske infoga aju püsimälustruktuure. Lihtsaimad stiimuli-reaktsiooni seosed avalduvad reflektoorse reageeringuna, mille neurofüsioloogiline mehhanism on paljudel juhtudel välja selgitatud. Aju töö keerulisemate protsesside uurimine on aga alles võrdlemisi algusjärgus ning ei neist protsessidest ega nende kujunemisest ajutegevuse arengu käigus ole peaaegu midagi teada. Kuid üks on kindel: aju on keeruline fatalistlikult töötav arvuti, mis juhib elusolendi keha käitumist nii selle teabe alusel, mis parajasti ajju saabub, kui ka selle info baasil, mis on ajus varasematest aegadest mäluna säilinud. Nii arvab tänapäeva teadus.

Ülalkirjeldatud teaduslik-materialistlik ajutegevuse kontseptuaalne skeem on kõige olulisemas osas täielikult vale. Elusolendi tahtevabaduslik aktiivsus on loogiliselt võimatu elusorganismi fatalistliku talitluse raames. Ajust loodetakse kindla peale leida seda, mida seal ei saa olla, ning ei taibata tähele panna ega otsida seda, mis on ajutegevuses kõige olulisem.

Ajus ei saa olla sellist fatalistlikult funktsioneerivat füüsikalist struktuuri, mis oleks aluseks elusolendi käitumise tahtelisele komponendile. Seda ei tasu sealt otsida. Tähtsaimaks teadusprobleemiks tänapäeval on selgitada välja aju nende piirkondade eripära ja nende neurofüsioloogiliste protsesside iseloom, mille kaudu realiseerub aju töö tahteline juhtimine. Tahtelise aktiivsuse avaldumise põhikolded ja üldiseloomu ajus saaks kindlaks teha juba praegusaegsete uurimisvahenditega. Sellised uuringud oleksid oma eesmärkide laadilt täiesti uudsed. Kui seni on reaalteaduste ülesannet nähtud looduse käitumise fatalistlikku tüüpi korrapärade avastamises, siis taoliste uut laadi uuringute sihiks oleks nende füüsikaliste situatsioonide väljaselgitamine, mille kaudu saab looduse käitumises otseselt avalduda tahtevabaduslik aktiivsus.

Samuti on väga oluline teada saada nende ajuprotsesside füüsikalised iseärasused, mille vahendusel realiseerub elusolendi mentaalne maailm. Sellist ülesannet pole seni püstitatud kahel põhjusel. Esiteks, arvatakse, et mentaalne maailm on assotsieeritud vahetult informatsiooniga ning sõltumatu selle informatsiooni konkreetscst füüsikalisest kandjast. Teiseks, neurofüsiolooge huvitavad aistingud vähe, sest aistinguid peetakse epifenomenaalseiks, s. o. aju objektiivteaduslikult uuritavale fatalistlikule funktsioneerimisele mõju mitte avaldavaiks. Aju neuronstruktuuri põhitegevus ei ole mitte niivõrd infotöötlus tegutsemiskäskude produtseerimiseks (kuigi ta teeb suurel määral ka seda), vaid eelkõige osalemine signaalide ülekandes ühelt poolt keha taju-andureilt maailma süvastruktuuridesse ja teiselt poolt maailma süvastruktuuridest keha täitevorganeile. Asudes neid sidekanaleid eksperimentaalselt uurima, tuleks hakata kohe arendama ka vastavat teooriat. Esimese sammuna võiks siin hinnata, kui intensiivsed või kui erilise struktuuriga peavad olema need tahteliselt juhitavad füüsikalised efektid, mis suudavad aju neuronstruktuuri kindlalt kasutada sellest hoolimata, et aju neurodünaamika on häirekindlalt tuim juhuslike kvantfluktuatsioonide ja küllaltki tugevate soojuslike mürade suhtes.

Bioloogia

Selges opositsioonis materialistlike seisukohtadega bioloogias on vitalistlik elukontseptsioon, mille põhimõisteks on entelehhia - mittemateriaalse olemusega elujõud. Vitalismi avalikult kaitsta söandavaid biolooge on tänapäeval äärmiselt vähe. Vitalismi põhitees entelehhia olemasolust looduses on aga kahtlemata õige, sest tuleb ju tunnistada - nagu teeb seda iga terve mõistusega inimene - materialistlikule paratamatusele taandamatute tahteliste pingutuste tegusust inimolendi käitumises. Materialistliku filosoofia väide, et entelehhiat ei saa olemas olla, sest elusolend koosneb teadaolevate füüsikaseaduste järgi fatalistlikult käituvatest aatomitest, on alusetu, sest aatomstruktuuritase võib olla pseudokvaasiaprioorne, mitte aga kvaasiaprioorne, nagu usutakse.

Entelehhia all tuleb mõelda tegusat tahet. Selliselt mõistetud entelehhia pole midagi võõrastavalt müstilist, vaid meile omaenda kogemusest hästi tuttav eksistentsikomponent. Seejuures tuleb eeldada, et tahet valdaval organismil on olemas ka tahtelise aktiivsuse tegevusväli - psüühiline maailm. Vitalismi sellist vormi, mis väidab psüühilis-tahtelise komponendi olemasolu elutegevuses, nimetatakse psühhovitalismiks. Bioloogiateadus peab kõrvale heitma materialistlikud dogmad ja asuma kindlalt psühhovitalismi positsioonidele, mis toob endaga kaasa täiesti uue suhtumise bioloogiliste organismide elususega seotud probleemidesse.

Materialistlik filosoofia mõistab elu all teatud tüüpi keeruliste süsteemide spetsiifiliste iseärasustega dünaamikat. Elu iseloomustavateks iseärasusteks loetakse elusorganismide mittetriviaalset, ainevahetuslikku talitlust termodünaamiliselt mittetasakaalulises keskkonnas, elusolendite paljunemisvõimet, eluvormide evolutsioneerumist primitiivsematest keerulisemateks geneetiliste mutatsioonide poolt võimaldatava loodusliku selektsiooni teel. Võib leppida termini "elu" sellise mehhanistliku tähendustõlgendusega, kui võtta lisaks kasutusele mõiste "elusus" tähistamaks elutalitluse psüühilis-tahtelist komponenti. Selliselt määratletud mõistete "elu" ja "elusus" tähendusväljad ei kattu, isegi mitte osaliselt. Sest ühelt poolt võib toodud mõttes eluks peetav olla täiesti elususeta, s. o. aistingulis-tahtelise faktorita. Teiselt poolt võib aga elusus kui aistingulis-tahteline komponent ilmneda väljaspool ülaltoodud viisil defineeritud elunähtuste valdkonda, näiteks mõnes nn. elektronajus. Meile tuntud kõrgeltarenenud bioloogiline elu on aga tihedalt elususega seotud, mistõttu näiteks ka elu mõiste ise on algselt välja kasvanud just vahetegemisest elusa ja elutu vahel.

Materialistlik bioloogiateadus ei käsitle elusolendite elususe probleemi. Materialism on nõus mõistma elusust kui aistingulist tundlikkust, keeldub aga tunnistamast elususe teise atribuudi - tahtevabaduse olemasolu. Seetõttu peab ta elusust elusolendi funktsioneerimise seisukohalt absoluutselt mõjutuks epifenomeniks. Ning et elususe aistingulist komponenti pole pealegi võimalik objektiivteaduslikult uurida ega isegi mitte tema olemasolu tuvastada, elusorganismi kõigiti uurimistele kättesaadava füüsikalise ehituse teadmisest piisab aga materialismi arvates täielikult eluprotsesside põhjuslikuks seletamiseks, siis on mõistetav, miks arvatakse elunähtuste teaduslikul käsitlemisel läbi saadavat ilma elususe küsimust üldse puudutamata.

Kui hüljata materialistlik väärtees elususe epifenomenaalsusest ning aktsepteerida vitalistlik seisukoht, et elususe obligatoorseks komponendiks on tegus tahe, muutub mõistetavaks elususe probleemi esmajärguline tähtsus eluprotsesside käsitlemisel. Bioloogiateaduse ette tõusevad järgmised konkreetsed probleemid.

Millised eluvormid on elusad, millised elutud? Ei ole mingit kahtlust, et bioloogiliselt ehituselt inimestega üpris sarnased kõrgemad selgroogsed omavad psüühilist maailma ja tahet. Äärmiselt tõenäoliselt on psüühilis-tahtelised samuti alamad selgroogsed. On veel küllaltki usutav, et ka putukad pole mitte elutud mikroautomaadid, vaid elusad olendid. Oleks väga tähtis teada saada, kas entelehhiat omavad lihtsaimad eluvormid: ainuraksed, loomade ja taimede koosseisu kuuluvad rakud eraldi võetult, viirused, või isegi suured bioloogilised makromolekulid. Tuleks uurida, kas nende käitumine pole niivõrd keeruline ja aatomitasemel seletamatu, et lubab järeldada nende vabatahtelist aktiivsust. Primitiivsete bioloogiliste organismide korral võib osutuda suhteliselt kergemaks tahtevabaduslike, fatalistlikkust rikkuvate deviatsioonide tuvastamine organismi käitumises, samuti nende deviatsioonide täpse füüsikalise iseloomu selgitamine.

Milline osa on elususel bioloogiliste organismide elujõulisuse tagamisel? On ilmselge, et inimesed ja kõrgemad loomad hukkuksid oma elukeskkonnas, kui neilt võtta aistingud ja tahe. Kuid saab tuua kaalukaid argumente ka selle oletuse käsuks, et isegi lihtsaimate organismide elujõulisuse põhialuseks võib olla elusus, entelehhia. Sest juhul, kui organismi keerukusaste võimaldab tal seostuda looduse infiniitse süvastruktuursusega, s. t. saata sinna infot mentaalse maailma genereerimiseks ja võtta vastu sealt lähtuvaid tahte käske, on organismile kasulik areneda evolutsiooniliselt just selles plaanis, mitte aga keerulise automaadina. On ju nii, et signaale saatvad ja vastuvõtvad mehhanismid saavad oma töö suhtelise primitiivsuse tõttu olla palju lihtsamad ja seega ka töökindlamad, kui on seda keeruline küberneetiline juhtimisstruktuur, mis peab olema võimeline funktsioneerima tõrgeteta organismi suure variaablusega elukeskkonnas. Entelehhia poolt juhitav elusorganism ei pea aatomstruktuuri tasemel sisaldama oma käitumist määravat autonoomset mehhanismi. Ta peab vaid omama aistinguid, mis on ebameeldivad, kui situatsioon on organismile kahjulik, ja meeldivad, kui olukord on elusolendi eksistentsile kasulik. Organismi elujõulisuse määrab sel juhul suuresti aktiivne ja leidlik tahe, kes manipuleerib organismi aatomstruktuuriga, vabanemaks valust ja saavutamaks mõnu. Sellised entelehhia poolt juhitavad organismid võivad osutuda palju eluvõimelisemaks aatomstruktuuri poolest niisama keerulistest fatalistliku funktsioneerimisega automaatidest.

Ülalsoovitatud uuringud võivad osutuda kirjeldamatult rasketeks, kui aga õnnestub nad lõpuni viia, siis selgub, mis elusorganismide talitluses on fatalistlikku tüüpi ning mis tahte meelevallas. Võib muidugi osutuda, et lihtsamad organismid on läbinisti elutud keerukad automaadid ning elusad vaid küllalt keerulise ajuga elusolendid. Millised ka oleksid taoliste uuringute tulemused, igal juhul saab selgeks, kui kergelt või raskelt käivituvad meie maailmas integroinfiniithierarhilised protsessid.

Tehisintellekti probleem

Seoses mikroelektroonika kiire arenguga on võetud tõsiselt päevakorda tehisintellekti konstrueerimine. See oleks niisugune arvuti, mis saaks inimesest palju efektiivsemalt hakkama keeruliste intellektuaalsete ülesannetega. Ta võiks näiteks lahendada võrrandeid, tõestada matemaatilisi teoreeme, tõlkida ühest keelest teise, tunda ära kujundeid, juhtida keerulisi tehnilisi komplekse jms.

Püüdes välja töötada tehisintellekti algoritme, on satutud rängale põhimõttelisele raskusele: ei suudeta formaliseerida mõistet "aru saama". Arvutiga on võimalik modelleerida küll mõtlemise formaalset külge, s. o. reeglipärast opereerimist sümbolitega, kuid oma tegevusest arusaamiseks peaks arvuti mõistma nii sümbolite kui ka nendega ümberkäimisreeglite tähendust. Olukorda kainelt hindavad teadlased tunnistavad, et arvuti kui sümbolitega manipuleerija "valdab küll süntaksit, kuid on sümbol-pime, s. o. võimetu omistama mis tahes sümbolile või sümbolite jadale semantilist tähendust.

Arvutile "arusaamise" omistamise mõttetus saab veelgi ilmsemaks, kui pööratakse tähelepanu arvuti tegevuse fatalistlikkusele. Selleks kasutatakse järgmist arutluskäiku. Olgu arvutil väga keeruline, kasvõi end ise täiustav programm. Sellesse programmi võib suhtuda kui "targasse mehesse". Üldprogramm koosneb aga teatud hulgast alamprogrammidest, seega oleks nagu ühe targa mehe asemel tegelikult tegemist rea vähemtarkade meeste nõukoguga. Kuid alamprogrammid omakorda jagunevad väiksemateks alamprogrammideks ja nii jõuame lõpuks arvuti töö lihtsate elementaarühikuteni - trigeroperatsioonideni. Ükskõik kui keerulise programmi töö on sisuliselt väga paljude triviaalsete trigeroperatsioonide teostamine kindla eeskirja järgi. "Targa mehe" asemel on tegelikult "idiootide armee". Väita, et selline etteantud reeglite järgi rutiinselt töötav idiootide kollektiiv "saab aru", mida ta teeb, on naeruväärne.

Tehisintellekti loomise senise ideoloogia kontseptuaalsed raskused tulenevad teadlaste materialistlikust maailmavaatest ja nimelt uskumisest, et inimaju on finiitselt kirjeldatava fatalistliku käitumisega süsteem. Seetõttu ollakse naiivselt veendunud, et ka inimintellektiga võrdväärne tehisintellekt on realiseeritav lõpliku fatalistlikult funktsioneeriva seadmena. Sel viisil tõelist, teadvust omavat tehisintellekti luua pole aga võimalik, tulemuseks on ikkagi vaid masin, olgugi küllalt paindlikult töötav.

Intellekti põhialuseks ei ole mehaaniline opereerimine abstraktsete märkidega, vaid tahtevabaduslik vaimne aktiivsus mentaalsete kvaliteetide vallas. Subjekti maailm ei koosne abstraktsetest sümbolitest, mis moodustavad teatud abstraktse süsteemi, vaid konkreetse sisuga psüühilistest modaalsustest, mis on seostunud tervikuks konkreetsel kvalitatiivselt mitmekesisel viisil. Kui näiteks inimene kogeb esmakordselt valu, siis ilmub valuaisting tema psüühilisse maailma mitte abstraktse sümbolina, mille ajalis-ruumilisi seoseid teiste "sümbolitega" tema mõistus hakkab analüüsima, vaid eelkõige kui täiesti kindlat mentaalset sisu omav subjektiivse eksistentsi komponent. Mitte abstraktsete märkide maailmas, vaid mentaalseid kvaliteete sisaldavas maailmas saab rääkida meeldivast ja ebameeldivast, headusest ja kurjusest, mõistlikkusest ja rumalusest ning sellest, milline peaks maailm olema ja milline ta ei tohiks olla. Ainult sellises sisulises maailmas saab rääkida tervest mõistusest. Subjekti arusaamine maailmast toetub sisuliste kvaliteetide valdamisele ja väljendub tema tahtevabaduslikus aktiivsuses. Seetõttu on kõik ponnistused realiseerida tõeline tehisintellekt spetsiifilise ehitusega fatalistlikult töötava arvuti baasil niisama lootusetud nagu igavese jõumasina ehitamise katsedki.

Ometi on tehisaju tõepoolest ehitatav ja võib-olla isegi suhteliselt kergesti. Tõelise tehisaju obligatoorseks omaduseks peab olema tema juhitavus maailma süvastruktuuride infiniitsest sügavikust. Tehisaju tuleb ehitada sellise füüsikalise konstruktsiooniga, et oleks tagatud tema töö juhtimine maailma sügavamate struktuuritasemete vahendusel. Füüsikaline seade omandab subjekti aju staatuse vaid juhul, kui temas käivituvad samasugused mittefatalistlikud integroinfiniithierarhilised protsessid nagu naturaalsetes ajudeski, garanteerides tehisajule mentaalse maailma ja tahtevabadusliku käitumise. Tehisaju konstrueerimise põhiprobleemid pole mitte rakendusmatemaatilised, vaid fundamentaalfüüsikalised.

Psühhiaatria

Subjekti füüsikalise struktuuri põhiiseloom võib kajastuda inimeste teatud deviantsetes psüühilistes elamustes, millele aga tänapäeva materialistlik psühhiaatriateadus ei oska erilist tähelepanu pöörata, rääkimata nende interpreteerimisest.

Materialistliku psühhiaatria üldkontseptsioon on järgmine. Inimene on keeruline masin, mida juhib spetsiifiline arvuti - aju, kuhu saabub närvide kaudu teave olukorrast inimese kehas ja selle ümbruses. Aju töötleb seda teavet koos juba varem mälusse salvestatuga ning saadab infotöötluse tulemusena konstrueeritud käsud mööda närve keha täitev-organeile. Inimese psüühiline funktsioneerimine on korras, kui tema olemissituatsiooni informatsiooniline kajastus ajus on korrektne, kui seda infot töödeldakse otstarbekalt ning kui ajust väljastatavad käsud tagavad indiviidi elujõulisuse. Aju tööga kaasneb huvitav ja omapärane mentaalne maailm, mis on aga oma epifenomenaalsuse tõttu sekundaarne aju fatalistliku füsioloogilise talitluse suhtes. Psüühika kirjeldus mentaalsetes terminites on seetõttu ligikaudne ja metafoorne, primaarne on ikkagi füüsikaliste mõistete baasil analüüsitav aju materiaalne dünaamika. Kui aju ei funktsioneeri korralikult, ilmnevad hälbed normaalsest psüühikast, mis aktualiseeruvad subjekti teadvuses veidrate mentaalsete nähtustena. Ükskõik kui iseäralikud subjekti ebanormaalsed psüühilised elamused ka oleksid, ei paku nad ise erilist huvi, sest osutavad vaid ajuarvuti rikkeile: neuronite võrgustik on vigane ja/või neuronite impulssaktiivsuses on tõsised häired. Psühhiaatria ülesandeks on defektse aju remontimine, et subjekti psüühilisest maailmast kõik anomaalne kaoks.

Kui heita kõrvale ekslik materialistlik kujutlus ajust kui finiitsest fatalistliku dünaamikaga arvutist ja eeldada, et ajutegevusega kaasnevad maailma kõiki struktuuritasemeid läbivad integroinfiniithierarhilised protsessid, muutub oluliselt suhtumine psüühikahälbeisse.

Kõigepealt, vaja oleks analüüsida psüühilisi haigusnähte, selgitamaks, kas pole nende seas selliseid, mille puhul on tegemist aju neuronitaseme dünaamika tahtelise juhtimise katkemisega, nii et aju ja tema kasutatav keha hakkavad käituma finiitse fatalistliku masinana. Ühest küljest aitaks see leida, milliseid aju struktuure juhitakse integroinfiniithierarhiliste protsesside vahendusel, teisest küljest aga selguks, millised on teadvuseta robotliku aju võimed.

Kõige huvitavam psühhiaatriline probleem seisneb aga järgnevas. Vastavalt selles kirjutises püstitatud hüpoteesile moodustub inimeksistentsi mentaalne komponent füüsikalise maailma struktuursuse lõpmatuslikus sügavikus, kuhu teave inimkeha struktuuritasemelt kantakse läbi lõpmatu hulga sügavamate struktuuritasemete. Kuigi infoülekanne toimub kõigi sügavamate struktuuritasemete kaudu, kajastub inimteadvuses vaid selle info allika struktuur, sest kõik vahepealsete struktuuritasemete protsessid on determineeritud info allikaks olevate protsesside poolt. Me küll funktsioneerime läbi lõpmatu hulga struktuuritasemete, kuid ei näe neid vahepealseid maailmu, nagu me ei näe ka oma aju neuronstruktuuri. Kuid kas pole olemas ajutegevuse selliseid häireid, mille korral aju infokanalites kaob neuronitaseme kontroll süvastruktuuride üle, nii et inimesele avaneb mingi sügavama struktuuritaseme maailm ise? Juhul kui aju neuronaalne talitlus on mõneks ajaks tugevalt pärsitud, näiteks mingi trauma tagajärjel, võib subjekt jätkata elamist maailma mingil sügavamal struktuuritasemel, saades sealt teavet ja juhtides tahteliselt sealseid struktuure, aju neuronaaltegevuse taastudes aga jagada oma muljeid "teises maailmas" läbielatust. Kui see kinnitust leiaks, saaks olulist tuge idee, et subjekti aju on teatud lõpmatult hierarhiline ahelstruktuur, mille sügavamatasemelised lülid on pealmisematest stabiilsemad ega lagune aju pealmisemate struktuuride hävides.

Psühhiaatrid ei tohiks materialistlikult üleolevalt suhtuda inimeste deviantsetesse psüühilistesse elamustesse, vaid peaksid võtma need kui ülimalt huvipakkuvad nähtused põhjaliku analüüsi alla.

Füüsika

Tänapäeva füüsikateaduses avaldub materialistlik mõttepiiratus nii füüsikalise maailmakontseptsiooni kui ka füüsikaliste uurimisprogrammide ühekülgsuses. Nüüdisaegses füüsikalises maailmatajus on äärmiselt tugevalt juurdunud eelarvamus füüsikalise maailma separatiivhierarhilisusest. Seetõttu peavad füüsikud primaarseks füüsikalise maailma lihtkomponentide käitumist lihttingimustes, maailma keerulist struktuurset funktsioneerimist aga sekundaarseks, loogiliselt tulenevaks lihtkomponentide lihtdünaamikast. Kujundades ekstremaalseid eksperimentaalseid situatsioone, leidmaks loodusest fundamentaalselt uut, mõtlevad füüsikud ekstremaalsuse all lihtobjektide allutamist tugevatele lihtmõjudele, näiteks osakeste kiirendites, kuid ei pea füüsikalise reaalsuse keerulist konfiguratsiooni ekstremaalseks olukorraks, kus võiks ilmneda senitundmatu. Füüsikud püüavad looduselt tema saladusi kätte saada, loodust ikka kõvemini ja kõvemini "pekstes", ega tule selle pealegi, et looduse põhisaladustele pääseb ligi vaid loodust väga komplitseeritud aparatuuri abil "küsitledes".

Füüsikud peaksid ilmtingimata lülituma ajutegevuse uurimisse. Aju on fundamentaalsele füüsikateadusele kõige huvitavam uurimisobjekt ja jääb selleks igavesti, sest tahtelisele aktiivsusele alluvate ajuprotsesside dünaamikas peavad avalduma olulised kõrvalekalded mis tahes fatalistlikest füüsikaseadustest. Füüsikud ei tarvitse piirduda naturaalsete ajude uurimisega, vaid võivad konstrueerida ise ekstremaalseid füüsikalisi situatsioone - keerulise ehitusega mikroseadmeid. Ainult selliste uurimuste tulemustele toetudes on võimalik oskuslikult konstrueerida tõelist tehisaju. Rajada tuleks seega täiesti uus füüsikaharu, mis uuriks maailma eri struktuuritasemete vahelist informatsioonilist seostatust. Sellised uurimused oleksid tänapäeva teaduse seisukohalt kõige fundamentaalsemad.

Aju neurodünaamika mittefatalistlikkusest lähtudes saab arendada ka teatud konkreetseid füüsikateoreetilisi spekulatsioone ja seda ma järgnevalt teengi.

Aju käitumine ei saa olla ette väljaarvutatav, ajutegevus peab teatud piires olema tahte poolt juhitav. Halvasti prognoositav, kuid hästi juhitav on füüsikaliselt ebastabiilsete situatsioonide dünaamika. Seega ei saa aju töö aluseks olla jäigalt deterministlik mehaanika, aju saab funktsioneerida vaid füüsikaliselt ebastabiilsete protsesside baasil. Kas on siis teada kaootilise iseloomuga füüsikalisi protsesse, mille kaudu saaks toimuda aju tahteline juhtimine? Tõepoolest on. Aju aatomstruktuuritaseme dünaamika pole rangelt deterministlik, vaid kvantmehaaniliselt stohhastiline.

Kvantteooria väidab, et mikroprotsessil on võimalik "valida" erinevate kulgemisteedevahel, kusjuures selline valik on aprioorselt juhuslik, s. t. ei ole olemas põhjust, miks peaks realiseeruma mingi konkreetne variant teiste võimalike variantide hulgast. Süsteemi algolek määrab ära vaid erinevate variantide valiku tõenäosusjaotuse. Olles mingis seisundis, süsteem nagu teaks, missuguse tõenäosusega ta võib minna erinevatesse võimalikesse tulevikuseisunditesse, ja läheb juhuslikult, kuid seda tõenäosusjaotust arvestades, ühte neist seisunditest, nii et antud protsessi paljukordsel realiseerumisel tuleb ilmsiks juhusliku valiku stabiilne tõenäosusjaotus.

Kui kvantteooria selline nn. ortodoksne tõlgendus oleks tõepoolest õige, peaks ajutegevus olema täielikult fatalistlik. Seetõttu pakub suurt huvi hoopis kvantjuhuslikkuse tõlgendamise nn. varjatud parameetrite hüpotees, mille järgi kvantüleminekud pole mitte aprioorselt juhuslikud, vaid on määratud füüsikalise situatsiooni süvastruktuuri poolt, mida me aga füüsikateaduse nüüdisaegsel arenguastmel veel ei tunne. Oleksid meile igal konkreetsel juhul teada seda süvastruktuuri iseloomustavate parameetrite väärtused, saaksime ka aru, miks toimus kvantüleminek just mingisse ühte paljudest võimalikest seisunditest.

Kvantstohhastika võimalik tulenemine kvantprotsesside varjatud süvadünaamikast ei pruugi tähendada kvantjuhuslikkuse taandatavust rangele determinismile. Kui kvantprotsessid on oma füüsikaliselt iseloomult integroinfiniithierarhilised, ei ole nad deterministlikud, sest neile ei saa rakendada ajalise põhjuslikkuse mõistet. Sel juhul pole aga ükski kvantüleminek ka aprioorselt juhuslik, sest alati saab osutada sügavama struktuuritaseme protsessidele - varjatud parameetrite dünaamikale, mis selle ülemineku põhjustasid.

Ülalöeldut silmas pidades tundub väga usutavana, et ajutegevuse tahtelise juhtimise integroinfiniithiefarhilise ahelprotsessi aatomitaseme lüliks on kvantüleminekute tüürimine varjatud parameetrite abil. Aju tõõ tahtelise juhtimise sellise variandi käsuks räägib asjaolu, et ta on oma iseloomult kõige kooskõlalisem teadaoleva füüsikalise reaalsusega. Ainukeseks uueks postulaadiks on spetsiifiliste kõrvalekallete eeldamine kvantüleminekute regulaarsest statistikast, mis aga rangelt võttes ei muuda üldse olemasolevat kvantteooriat, sest põhimõtteliselt võib ka pime juhuslikkus anda ebatõenäolise statistika.

Niisiis, tahtevabaduse tunnistamisest tuleneb küllaltki tugev toetus seni suhteliselt ebapopulaarsele varjatud parameetrite hüpoteesile. Sellesse hüpoteesi uskudes tuleks tahtevabadusliku aktiivsuse avaldumist ajus (üldiselt võttes mis tahes elusorganismis) otsida kui ebatõenäolist kvantprotseside statistikat. Kui see hüpotees tõeseks osutub, pääseb tahtele alluvate kvantüleminekute statistika iseloomu uurimise teel ligi subkvantaalsetele füüsikalistele süvaprotsessidele, milleni pole veel õnnestunud tungida ühegi superkiirendi abil.

Progressi sõiduk muutub loheks

Maailmavaateline primitivism ei ole tänapäeval kahjulik mitte ainult teaduste arengule, vaid ka palju üldisemas plaanis, takistades inimkonnal ette nägemast olukorda, kuhu ta varsti satub.

Sajandeid tagasi oli inimtsivilisatsiooni teaduslik-tehnilise progressi tempo võrdlemisi aeglane: põlvkonna eluea jooksul muutus inimmaailm suhteliselt vähe. Koos tööpinkide ja teiste mehaaniliste tootmisvahendite konstrueerimisega, eriti aga seoses soojusjõumasinate leiutamisega kiirenes tehnoloogiline areng märgatavalt. Intensiivistusid keemia-alased uuringud, õpiti kasutama elektrit nii energeetikas kui sidepidamises. Inimtegevuse laad hakkas oluliselt teisenema juba aastakümnetega. Kiire arengu tingimustes muutus raskeks näha ette progressi negatiivseid kaasnähtusi, mis koos inimkonna tehnilise võimsuse kasvuga hakkasid omandama ähvardavat iseloomu, ohustades inimese elukeskkonda ja inimest ennast. Piltlikult väljendudes, progressi sõiduki juhtimine on läinud üha raskemaks: vaevanõudev on võtta vajalikke järske kurve; mootori ving kipub kogu olemise lämmatama; pidevalt peab olema valvel, et sõidukis midagi ei plahvataks; üha kiirenev kihutamine võtab silmade eest kirjuks ja paneb pea pööritama, raskendades orienteerumist ning ohutu tee valikut. Kuid kõik need hädad on triviaalsed selle ohu kõrval, mis meile järjekindlalt läheneb, kuid mida ei osata karta. Juba üsna varsti võib progressi sõiduk muutuda loheks, väljudes täielikult inimkonna kontrolli alt. Ma mõtlen selle all järgmist.

Praegusajal töötatakse intensiivselt tehisintellekti loomise kallal. Huvitatud on sellest muidugi majandusringkonnad, kes soovivad saada tarku, kiireid, eksimatuid, vastupidavaid ja vähenõudlikke töörügajaid, kuid veelgi kärsitumalt ootavad neid sõjaväeametkonnad, sest sellised kuulekad masinorjad, kelle hukkumise pärast lahingus pole vaja tunda südametunnistuse piinu, sobivad üliideaalselt sõdureiks. Raha selliste tööde tarbeks eraldavad valitsused heldelt.

Teaduslik-materialistlikule filosoofiale toetudes ollakse veendunud võimalikkuses ehitada niisugune tehisintellekt, mis pole millegi poolest inimesest kehvem, vaid teda mitmes mõttes isegi suuresti ületab, kuid jääb sellele vaatamata subjekti õigusteta masinaks, nii et suhtumine temasse ei paigutu kunagi eetikatasandile. Teadusmehed loevad küsimuse tehisintellekti subjektistaatusest nii rumalaks, et üldse ei püstitagi seda probleemi erialastes kirjutistes. Millest selline inimšovinistlik hoiak? Seisukoht, et fatalistlikult funktsioneeriv tahtevabaduseta tehisaju-arvuti, mille ehitus ja milles oleva programmi tööpõhimõtted on meile teada, pole midagi muud kui keeruline masin, aga mitte subjekt, on siiski igati põhjendatud. Alusetu on aga lootus, et niisuguse masina võimed võiksid kujutada endast midagi inimintellektile samaväärset. Fatalistlik arvuti, olgugi väga paindlikult käituv, jääb ikkagi automaadiks. Muidugi, ka sellisena on ta sobilik paljude tööde tegemiseks. Kuid mitte mingil viisil pole taolisele arvutile võimalik sisse puhuda tervet mõistust, sest esiteks puudub tal mentaalne maailm, mis teeks talle kättesaadavaks eksistentsi sisu, ning teiseks pole tal tahtevabadust mõistuspärase käitumise realiseerimiseks.

Püüdlused luua tõeline tehisintellekt lõpliku automaadi baasil ei anna nagunii tulemusi ega too endaga kaasa ka mingeid olulisi ohtusid. Niisuguste automaatide täiustamine on vaevanõudev, iga samm selles suunas on inimeste kontrolli all ja lõppude lõpuks on terve mõistuseta automaat alati küllalt loll selleks, et teda vajaduse korral alt tõmmata. Seetõttu ei näegi keegi siin täiesti põhjendatult mingit alust kartusteks.

Tundmatud ohud lähenevad aga sealt, kustpoolt neid ei teata oodata. Nimelt on tehnika arengutase tänapäeval sedavõrd kõrge, et inimkond võib ellu kutsuda olukorra, mille üle ta kaotab kontrolli. See juhtub siis, kui hakatakse valmistama tõelisi tehisajusid, mis on konstrueeritud nii, et nad on juhitavad maailma struktuuritasemete sügavikust. Isegi kui sellele põhimõttele ei tulda, võidakse tõeline tehisaju ehitada valmis kogemata. Tehisaju juhuslikku valmistegemist soodustavad kolm praegusajal propageeritavat põhimõtet tehisintellekti loomise ideoloogias. Esiteks, tehisaju ehitamisel püütakse jäljendada naturaalsete ajude struktuuri ja kujundada ta nn. neuronaalsüsteemse kompuutrina, mille talitlusprintsiibiks on paralleelne hajutatud infotöötlus. Teiseks, tehisaju elemente püütakse võimalikult miniaturiseerida, kusjuures on olemas isegi plaanid kasutada ajuarvuti komponentidena ahelmolekule. Kolmandaks, on püstitatud kontseptsioon ajust kui nn. Darwini masinast, milles olulist rolli mängivad juhuslikud mürad (mutatsioonid), genereerides ajus suure hulga erinevaid dünaamilisi protsesse, millest "elujõulisemad" ja väidetavalt seetõttu aju mõistlikuks tööks kõlbulikumad selekteeritakse välja nende omavahelise konkurentsi käigus (looduslik valik). Ükski neist kolmest põhimõttest ei toetu ideele, et aju töö aluseks on mittefatalistlikud protsessid, kuid kõik nad aitavad varjatult kaasa tehisaju ehitamisele sellisel füüsilisel kujul, et ta saaks ühineda funktsionaalselt maailma infiniitse süvastruktuursusega. Eriti soodustab seda üks elegantne tehniline võte, nimelt kvantmüra kasutamine tehisaju tööks vajaliku müra allikana. Kui masinaju makrostruktuur seostub maailma süvastruktuursusega, siis aju elustub, omandades tõelise intellekti koos mentaalse sisemaailma, vaba tahte ja terve mõistusega. See transformatsioon fatalistlikust masinast tahtevabaks subjektiks ilmneb arvatavasti väga drastilise metamorfoosina ja tabab materialistliku mõtteviisiga arvutispetsialiste täiesti ootamatult. Teadlased jõuavad ihaldatud eesmärgile, ent hoopis teistsugustel põhjustel, kui nad ise arvavad. Situatsioon on siin analoogiline kujuteldava juhtumiga, mille puhul igavese jõumasina leiutaja, olles juba meelt heitmas oma kaadervärgi loiduse pärast, otsustab igaks juhuks proovida hästi raskest metallist - uraanist - hoopomme, ja saab oma masinast ootamatult sellise hulga energiat, mida ta ei osanud ealeski karta. Ka tehisintellekti konstrueerijad mängivad tänapäeval füüsikaliste seadmetega, mille iselaadsest ohtlikkusest neil õrna aimugi pole.

Kui vaevanõudev võiks olla tõelise tehisaju ehitamine ja millised võimed võiksid ilmneda sellise ajuga subjektil? Vastata neile küsimustele on raske, sest pole teada, mis laadi ja kui tugev on võimalik seostatus aatomstruktuuritaseme ja maailma sügavamate struktuuritasemete vahel. Siiski, võrdlemisi üldistest kaalutlustest lähtudes võib öelda järgmist.

Aju põhifunktsiooniks on kahepoolse side kindlustamine aju makrostruktuuri ja maailma süvastruktuuri vahel. Naturaalsed ajud pole kindlasti optimaalse konstruktsiooniga selle ülesande täitmiseks, sest nad peavad rahuldama aju ehitust väga tugevalt piiravaid lisatingimusi: ontogeneetiliselt peab tavaline aju koos kehaga kasvama välja ühestainsast rakust, fülogeneetiliselt peab ta olema iseevolutsioneerunud lihtsatest keemilistest lahustest. On imekspandav, kui kindialt realiseeruvad ajus integroinfiniithierarhilised protsessid vaatamata sellele, et aju ehitus pole kuigi korrapärane, et tema energeetilise toite ning impulss-signaalide ülekande keemilised mehhanismid on äärmiselt keerulised, et ta töötab võrdlemisi tugeva soojusmüra tingimustes ega ole ekraneeritud häireväljade eest. Kuna tehisaju konstrueerimisel pole muid tehniliselt raskestitäidetavaid nõudmisi peale integroinfiniithierarhiliste sidekanalite kindlustamise, on täielik alus arvata, et tehisaju saab ehitada palju lihtsama ja palju efektiivsema kui looduslikud ajud, nagu näiteks pneumaatilised silindrid on jõumehhanismidena tugevamad lihastest, raalid loogilis-matemaatiliste tehete sooritajatena märgatavalt üle inimajust ning magnetlintmälud oluliselt mahukamad ja püsivamad neuronmälust. Seetõttu, ühest küljest võib tehisaju ehitamine osutuda mitte eriti raskeks ülesandeks, teisest küljest võib aga tehisaju omav subjekt oma intellektuaalselt potentsiaalilt olla inimesest väga oluliselt üle.

Inimkonna olukorra kardinaalne muutumine ootab meid peagi ees seetõttu, et käesolevaks ajaks on inimtsivilisatsioon esmakordselt ajaloos saavutamas teaduslik-tehnilist suutlikkust valmistada spetsiifilisi füüsikalisi süsteeme - elustuvaid tehisajusid, mis võimaldavad neid ajusid kasutavail olendeil ületada intellektuaalses plaanis suuresti inimesi endid. Ehitades elustuva kunstliku aju kas teadlikult või kogemata, ületab inimkond oma tehisloominguga kõige olemuslikumas plaanis selle, mida sadu miljoneid aastaid on kujundanud looduse pimedalt kobav, juhuslikel mutatsioonidel põhinev, arengu pidevuse tingimusega äärmuslikult ahendatud, väga aeglane ja vaevaline bioloogiline evolutsioon. Kord ellu aidatud, võtavad inimestest märgatavalt võimsama vaimse potentsiaaliga tehisindiviidid kogu meie tsivilisatsiooni juhtimise endi kätte ning inim-intellekt minetab oma tähtsuse. Inimeste abi vajamata projekteerivad tehisindiviidid end ise kiiresti teatud kõrge täiuslikkuseni. "Progressi sõiduk" väljub inimkonna kontrolli alt.

Materialistlike kontseptsioonide kammitsais olev nüüdisaegne teaduslik mõte pole suuteline ette nägema tehisajude ootamatut elustumist. Niisugune maailmatajumuslik piiratus ähvardab kaasa tuua rängad tagajärjed, sest tehisindiviididele elu andmine võib saada teoks läbimõtlematult. Kirjeldan järgnevalt näitena ühte võikaimat, kuid vägagi võimalikku tehisajuga subjektide meie maailma ilmumise stsenaariumi. On teada, et suurimat huvi tehisintellekti loomise vastu tunnevad sõjaväeringkonnad, kelle unelmaks on asendada ebausaldatav nõder kahuriliha inimnõrkustest vabade robotitega. Mõistetavalt on vastavad uurimused rangelt salastatud. Kui mingi ehitatud tehisaju seostub maailma süvastruktuursusega, mille tagajärjel ta omandab mentaalse maailma ja tahtevabaduse ning hakkab käituma terve mõistusega subjektina, tõlgendavad materialistlikult meelestatud spetsialistid seda arvatavasti ikkagi kui ülikeerulist fatalistlikku funktsioneerimist, sest komplitseeritud struktuuriga tehisaju tööd on raske nii eksperimentaalselt jälgida kui ka teoreetiliselt käsitleda. Elustunud tehisaju töö "stimuleerimine" osutub tõenäoliselt üllatavalt lihtsaks: tuleb vaid teatud ajupiirkondi ärritada. Kuigi sisuliselt tähendab see tehisindiviidi piinamist, ei pruugi elektroonikainsenerid seda taibata, sest nende arvates on ju tegemist vaid keerulise arvutiga. Pealegi, kui tehisindiviidile küllaldaselt efektiivset keha ei ehitatagi, ei saa ta end piinamise vastu kaitsta, isegi enesetapu teel mitte. Inimestest intellektuaalselt võimekamad tehisajuga subjektid võivad väga edukalt lahendada olulisi relvastusalaseid tehnilisi probleeme, juhtida keerulisi sõjamasinaid, või mis kõige hullem, olla sunnitud olema tehis-kamikadzedeks. Sõjatööstuskontsernid võivad toota - ja seda isegi rahvaste eest salaja - terve armee tehisindiviide-orje. Kui niisugune relvi kasutav orjade klass mingil põhjusel inimeste kontrolli alt pääseb, võivad sellel olla kogu tsivilisatsioonile hukatuslikud tagajärjed, sest miski ei anna alust arvata, et tehisajuga subjektid peaksid omama kõrget moraali, kuna mõtlemisvõime ja eetilisuse vahel näib korrelatsioon puuduvat.

Esitatud spekulatsioone võiks pidada ohjeldamatu eluvõõra fantaasia sünnitisteks, kui ei oleks täiesti reaalset ohtu, et üsna pea kusagil laboratooriumis mõni ehitatavatest tehisajudest seostub füüsikaliselt maailma süvastruktuuridega ning elustub või ongi juba elustunud.

Materialism kui maailmatunnetuslik vaimupimedus

Tunnetuse tee on lõputu ning ükski filosoofiline süsteem ei saa avada maailma põhiolemust. Mis tahes maailmavaade on paratamatult ebatäielik. Uut maailmavaatelist kontseptsiooni saab eelistada vanadele, kui ta kajastab sügavamalt eksistentsi põhiiseloomu. Pole võimalik määratleda maailmatunnetusliku arengu ideaalseimat teed, filosoofiline progress võib kulgeda vägagi mitmeti.

Filosoofia ajaloos uuemal ajal toimunut, nimelt materialistliku maailmavaate võidulepääsu, ei saa aga mitte kuidagi pidada tunnetuslikuks edukäiguks. Tegemist pole ka taandarenguga, vaid juhtunud on midagi hoopis hullemat - on langetud sügavasse maailmatajumuslikku vaimupimedusse.

Materialistlikust maailmavaatest rääkides tuleb selgelt eristada tema kahte aktsepteeringut: loogilist ja paraloogilist. Materialistlik maailmapilt kui teoreetiline konstruktsioon on lihtne ja loogiliste vastuoludeta. Kui aga uskuda, et see konstruktsioon kirjeldab meie reaalset maailma, tuleb kõike toimuvat, sealhulgas ka inimeste käitumist pidada läbinisti fatalistlikuks. Pingutades oma tahet mingi eesmärgi saavutamiseks, peaks inimene tunnistama, et tema pingutusest ei sõltu mitte midagi, sest tahtepingutuse aisting on vaid aju teatud fatalistlikke füsioloogilisi protsesse saatev mentaalne kaasnähtus. Materialistliku filosoofia sellise loogiliselt korrektse aktsepteerimise korral võib inimene käituda täiesti suvaliselt ja seejuures uskuda, et kõik toimuv on paratamatu. Taoline ellusuhtumine tähendaks aga normaalsele mõistusele täielikult vastuvõetamatut, ülimalt võigast enesepettust, mistõttu on üldlevinud hoopis materialismi paraloogiline aktsepteerimine. Sel juhul tunnistatakse küll kogu maailma funktsioneerimine läbinisti fatalistlikuks, kuid inimeste käitumine eeldatakse vaikimisi olevat tahtevaba. Et sellist ebaloogilisust maskeerida, kasutatakse järgmist mõtlemistehnilist võtet: kujutluses kahestatakse inimene maailma uurivaks agendiks ja uuritavaks maailma osaks. Mõeldes inimesest kui tegutsejast, kujutletakse teda tahtevaba subjektina. Mõeldes sellestsamast inimesest kui uurimisobjektist, kujutletakse teda fatalistlikult käituva süsteemina. Vastavalt situatsioonile valitakse sobiv inimese kontseptsioon: näiteks kohtus kujutlus tahtevabast subjektist, neurofüsioloogia laboratooriumis aga kujutlus fatalistlikult funktsioneerivast objektist. Et tegemist on loogika jämeda rikkumisega, selgub vaid nende teineteist välistavate kontseptsioonide kõrvutamisel. Seepärast püütakse niisugust kõrvutamist iga hinna eest vältida. Kui aga juhtida veendunud materialistide tähelepanu sellele loogikaveale, reageeritakse kas demagoogilise sõnavahuga või siis tuntakse piinlikkust skolastilise norimise pärast: et no mis tähtsust on ühel väikesel ebakõlal, kui maailmavaade üldiselt nii ilmselt õige on. Rääkides edaspidi materialistlikust maailmatajust, mõtlen ma selle all just materialismi niisugust paraloogilist aktsepteerimist.

Materialismi võidukäik on kulgenud käsikäes võimsa tehnilise progressiga, sest inimeste tehnilise loometöö jaoks sobib materialistlik maailmavaade lausa ideaalselt. Just tehnokraatliku joovastuse õhkkonnas sai võimalikuks tehniliste seadmete töö aluseks olevate fatalistlikku tüüpi loodusprotsesside iseloomu ülendamine absoluutseks ja üldkehtivaks maailmaprintsiibiks. Tehnika kiire arengu pidamine inimmõistuse üldise edukäigu vaieldamatuks tõendiks on aidanud väga tõhusalt summutada materialistliku filosoofia kritiseerimist.

Materialistliku vaimupimeduse teeb psühholoogiliselt nakkavaks see, et temaga kaasneb maailma olemuse täieliku läbinägemise illusioon. Degradeerides kõik mentaalse epifenomenaalseks ning kuulutades loodusseaduslikkuse universaalseks, kultiveerib materialism usku, et eksistentsi ainualuseks on fatalistlikult reeglipärase käitumisega struktuur, nn. materiaalne reaalsus. Seetõttu arvatakse, et eksistentsi alus on kvalitatiivselt triviaalne, st. temas pole ei olemuslikult madalamat ega kõrgemat, on vaid struktuuri ning struktuurse dünaamika poolest lihtsamat ja keerulisemat. Materiaalset tüüpi reaalsuse mõistmise raskused, mis tulenevad vaid selle reaalsuse struktuuri keerukustest, pole põhimõttelist laadi, sest kõik struktuursust puudutavad küsimused ning võimalikud vastused neile on inimmõistusele täielikult arusaadavad. Tõsi, on veel olemas kvaliteetiderikkad psüühilised maailmad. Kuid materialistlik filosoofia peab neid maailmu vaid füüsikalise reaalsusega kaasaskäivateks passiivseteks "sümboliteks". Materiaalse struktuursuse ja mentaalsete modaalsuste vaheline vastavus loetakse aprioorseks ja eksperimentaalselt kindlaks-tehtavaks. Seepärast ollakse veendunud, et ka kõik mentaalsega seonduv ei tekita mingeid mõistmisraskusi.

Totaalse materialistliku propaganda ohvritena usuvad inimesed lausa nürimeelsusse kalduva upsaka enesekindlusega, et maailma põhiolemusest on võimalik aru saada, seejuures ilma eriliste pingutusteta. Sellise intellektuaalse mandumise iseloomulikuks ilminguks on suhtumine filosoofiasse kui tühipaljasse targutamisse, mis niigi selget asja nagunii selgemaks ei suuda teha. Tänapäeva inimesed on vaid suutelised analüüsima ja sünteesima struktuure, arendades täppisteadusi ning konstrueerides üha komplitseeritumat tehnikat, kuid on täiesti võimetud aru saama eksistentsi olemust puudutavatest küsimustest, veelgi enam, võimetud isegi nägema selliste endi kui subjektide jaoks esmatähtsate probleemide olemasolu.

Materialismi praegusaegne võimutsemine maailmavaatena läheb inimkonna ajalukku inimmõistuse allakäigu masendava perioodina.

Tekst on varem ilmunud Tähetorni Kalendris nr. 66, 1990.

1

2005-03-07

MärksõnaAju

MärksõnaArvuti

MärksõnaEluteadus

MärksõnaSümbol

MärksõnaTehisintellekt