Teemad

Teispool materialismi

Prindi

Undo Uus

1

Inimmõtte ajaloos on viimaste sajandite jooksul toimunud midagi lausa uskumatut: tunnustatuimaks filosoofiliseks kontseptsiooniks on tõusnud täiesti mõistusevastane materialistlik ideoloogia. Kui heita kõrvale maailmavaateks kõlbmatu materialism ja analüüsida kogu inimtunnetatavat reaalsust võimalikult ilma eelarvamusteta, transformeerub kujutlus maailmast tundmatuseni. Inimvaimu ees avanevad üllatavad perspektiivid.

Uus maailmanägemine realiseerub paljude seniste tõekspidamiste radikaalse muutmise teel. Käesolevas kirjutises püüangi ma seletada, milles on materialistlike teeside ekslikkus ning missugustele põhiseisukohtadele oleks mõistlik rajada arusaamine maailmast.

Käesolev kirjutis on järg autori artiklile "Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arengut pärssiv tegur" möödunud aasta (1990) "Tähetorni Kalendris", mistõttu alljärgneva mõistmiseks on tingimata vajalik esmalt too artikkel läbi lugeda. Kirjutise mahu piiratusest tingituna olen ma sageli sunnitud ära jätma esitatavate seisukohtade selgitused ja põhjendused, mille pärast palun lugejail end vabandada.

Kollektiivne ja individuaalne reaalsus

Toetudes uskumusele, et nagu minu endagi, nii ka iga teise indiviidi käitumine on suures osas teadvuslik ning et sellise käitumise aluseks on indiviidi mentaalne maailm, on mõtet küsida, kas ei saa teine indiviid mulle edasi anda oma mentaalse maailma sisu. Ning kui saab, kas mul on siis võimalik kontrollida, et ta mind seejuures ei peta. Sellele küsimusele leidub ammendav vastus, millest selgub, et inimtajutaval reaalsusel on kolm täiesti erinevat komponenti: kollektiivne, kommunitseeritav individuaalne ning mittekommunitseeritav individuaalne.

Kollektiivseks reaalsuseks nimetan ma neid aspekte indiviidide mentaalses maailmas, mis on erinevate indiviidide jaoks kas aktuaalselt või potentsiaalselt kindlalt ühesugused selles mõttes, et nende aspektide kohta käivad väited on erinevate indiviidide poolt vastastikku põhimõtteliselt kontrollitavad. Individuaalseks reaalsuseks kutsun ma kõike seda indiviidi maailmas, mis ei ole kollektiivseks reaalsuseks. Kommunitseeritavaks individuaalseks reaalsuseks nimetan ma seda individuaalse reaalsuse komponenti, mida indiviidil on võimalik kopeerida kollektiivsesse reaalsusse, mittekommunitseeritavaks individuaalseks reaalsuseks aga seda individuaalses reaalsuses olevat, mida pole mitte mingil viisil võimalik vahendada (demonstreerida, esitleda, "näidata") teistele indiviididele. Reaalsuse lõhestumise sellistesse alaliikidesse põhjustavad kaks meie maailma fundamentaalset dihhotoomiat: reaalsuse abstraktne struktuur - reaalsuse kvalitatiivne sisu; väljastpoolt subjektidesse suunduv mõju - subjektist väljapoole suunduv mõju.

Tajumusliku reaalsuse abstraktne struktuur on intersubjektselt kommunitseeritav, selle reaalsuse elementide ning elementidevaheliste seoste kvalitatiivne sisu aga mitte. Mingi süsteemi abstraktse struktuuri andmine tähendab selle süsteemi ehituse kirjeldamist nii, et jäetakse määratlemata süsteemi elementide ja nendevaheliste seoste kvalitatiivne sisu ning fikseeritakse ainult, millised elemendid ja millised seosed on ühesugused. Iga indiviid saab teistele indiviididele adekvaatselt kirjeldada oma mentaalses maailmas sisalduvaid abstraktseid struktuure, ei saa aga mitte kuidagi demonstreerida teistele selles maailmas olevaid kvaliteete, näiteks seda, missugusena ta näeb taeva värvi, tunneb piima maitset, kuuleb muusikalisi akorde, tajub ruumsust jne. Tajumusliku maailma kvalitatiivne sisu on mittekommunitseeritav individuaalne reaalsus.

Väljastpoolt subjektisse suunduv mis tahes mõju ei piirdu ühe subjektiga, vaid on potentsiaalselt "kättesaadav" ka kõigile teistele subjektidele. Sellist mõju nimetatakse füüsikaliseks. Kuna füüsikalise reaalsuse suhtes on erinevad indiviidid sümmeetrilises (sümmetreeritavas) olukorras, on ühe indiviidi väited tema mentaalses maailmas füüsikalise reaalsuse mõjul tekitatud struktuuride kohta teiste indiviidide poolt kontrollitavad. Seega on füüsikalise reaalsuse abstraktne struktuur kollektiivseks reaalsuseks.

Subjekti tahtepingutuse kui subjektist väljapoole suunduva mõju allika suhtes on tahtepingutust avaldav indiviid erilises olukorras, sest ta tajub oma tahtepingutust vahetult, teistele indiviididele aga see taju, nagu kõik muugi tema mentaalses maailmas, kättesaadav ei ole. Indiviid võib küll füüsikalise reaalsuse vahendusel kommunitseerida teistele indiviididele oma tahtepingutuste struktuuri, kuid teised indiviidid ei saa kontrollida sellise struktuurikopeerimise õigsust. Tahtepingutuste struktuur on küll kommunitseeritav, kuid ometi individuaalne reaalsus. Et tahtepingutuste kvalitatiivne sisu on mittekommunitseeritav individuaalne reaalsus, on kogu tahtevabaduse fenomen tervikuna individuaalne reaalsus.

Struktuurmõtlemine ja kvaliteetmõtlemine

Struktuurmõtlemiseks nimetan ma sellist intellektuaalset aktiivsust, mis on suunatud abstraktsetele struktuuridele. Kui struktuurmõtlemisse mõnikord haarataksegi aistingulised kvaliteedid, täidavad nad vaid kvalitatiivse sisuta abstraktsete indeksite rolli. Näitena struktuurmõtlemisest võiks tuua intellektuaalse tegevuse, mis leiab aset arvutamisel, male mängimisel, matemaatiliste teoreemide tõestamisel, reaalteaduslike uurimisprobleemide lahendamisel.

Kvaliteetmõtlemiseks nimetan ma sellist intellektuaalset aktiivsust, mis on sihitud inimtunnetatava eksistentsi kvalitatiivsetele aspektidele. Kvaliteetmõtlemise eesmärgiks on kvaliteetide sisu ja toime vahetu tunnetamine. Kvaliteetmõtiemiseks on suurem osa kunstiga seonduvast vaimsest aktiivsusest, inimkäitumise emotsionaalse motivatsiooni analüüs jms.

Struktuur- ja kvaliteetmõtlemine on teineteisest radikaalselt erinevad vaimse tegevuse liigid. Struktuurmõtlemine kui intersubjektselt kommunitseeritav reeglipärane tegevus on formaliseeritav ning mehhaniseeritav. Seetõttu on struktuurmõtlemise protsess realiseeritav subjekti osavõtuta. Kvaliteetmõtlemine, mida oleks isegi õigem nimetada kaemuslikuks, vahetuks, intuitiivseks tõetajumiseks, on tunnetatava reaalsuse komponentide ja nendevaheliste seoste kvalitatiivse olemuse analüüs. Kvaliteetmõtlemine pole formaliseeritav ega mehhaniseeritav, sest ta vajab ilmtingimata kvaliteete sisaldavat mentaalset maailma omava subjekti vahetut osavõttu. Kvaliteetmõtlemine on kardinaalselt kõrgemat liiki protsess kui struktuurmõtlemine.

Pankollektivistlik obskurantism

Tänapäeval on valdavalt omaks võetud pankollektivistlik maailmakontseptsioon, mille järgi eksistentsi suveräänseks aluseks on kollektiivne reaalsus, individuaalne reaalsus on aga kollektiivset reaalsust vaid teatud juhtudel saatev absoluutselt mõjutu kõrvalnähtus. Pankollektivistliku maailmakäsituse komponentideks on materialistlik ontoloogia ja objektiivteaduslik gnoseoloogia.

Materialistliku ontoloogia järgi on eksistentsi ainualuseks materiaalne kollektiivne reaalsus - maailma materiaalne struktuur. Objektiivteaduslik gnoseoloogia fetišeerib struktuurmõtlemise (loogilis-matemaatilise mõtlemise), pidades seda ainsaks korrektseks mõtlemiseks. Struktuurmõtlemise fetišeerimise aluseks on asjaolu, et materialistlikus ontoloogias mõistetakse maailma käitumise põhjuslikkuse all eksistentsi struktuuri universaalset korrapära ajas, kusjuures selle korrapära iseloomule esitatakse ainult puhtabstraktstruktuuriline nõue: ühesugused situatsioonid peavad ajas muutuma ühtemoodi. Niisugusel juhul piisab kollektiivse reaalsuse ja tema ajalise käitumise mõistmiseks struktuurmõtlemisest täielikult ning et materialistliku ontoloogia õigsusesse usutakse, peetaksegi struktuurmõtlemist maailmast arusaamise jaoks küllaldaseks.

Pankollektivistlike uskumuste ajel on hakatud objektiivteaduslikku reaalsuskäsitlust pidama kõikvõimsaks. Kuid objektiivsele teaduslikule käsitlusele pole mitte ükski kvaliteet kättesaadav. (Kõik objektiivteaduslikult käsitletavad "kvaliteedid" on tegelikult kas spetsiifilised struktuursed karakteristikud või abstraktsed indeksid, ning kogu mõttetegevus nende pseudokvaliteetide valdkonnas on struktuurmõtlemine.) Eksistentsi kvalitatiivsete aspektide mõistmine on võimalik vaid kvaliteetmõtlemise abil individuaalse reaalsuse vallas. Kuid sellise mõttetegevuse tulemusena selguks otsekohe materialistlike dogmade paikapidamatus, sest üks fundamentaalne individuaalne tõde on näiteks teadmine tahtepingutuse kui individuaalse reaalsuse ühe komponendi tegusast mõjust kollektiivsele reaalsusele. Materialistlik ideoloogia on suutnud levida ja püsima jääda ühest küljest seetõttu, et meie tugevalt kontrastse struktuuriga maailmas saavad mittefatalistlikku tüüpi protsessid realiseeruda vaid ülikeerulistes süsteemides - elusolendite ajudes, mille dünaamika mittefatalistlikkust ei suudeta veel tuvastada, teisest küljest aga seetõttu, et materialistlikul ideoloogial on õnnestunud diskrediteerida kvaliteetmõtlemine. Selleks on kasutatud asjaolu, et kvaliteetmõtlemise aktid on rangelt intiimsed ega ole intersubjektselt kommunitseeritavad. Kvaliteetmõtlemise kaitsjalt nõutakse, et ta demonstreeriks (seletaks, kommunitseeriks), milles selline mõtlemine seisneb, et see pole aga võimalik, kuulutatakse kvaliteetmõtlemise teel saadud tõdemused fiktsiooniks, fantaasiaks, petlikuks tundeks vms., mis ei oma maailmatunnetuslikku väärtust. Taoline demagoogia, mille ohvriks on langenud järjest uued generatsioonid, kes ise on muutunud selle demagoogia edasikandjateks, ongi viinud olukorrani, kus üleüldiselt usutakse mitte kellegi poolt kontrollitud hüpoteesi indiviidi aju fatalistlikust funktsioneerimisest, eirates samal ajal igale indiviidile vahetu kogemusena kättesaadavat teadmist inimkäitumise tahtevabaduslikkusest.

Inimmõtlemise kõrgeima vormi - kvaliteetmõtlemise - juba pikka aega kestev irratsionaalne põlastamine üksnes selle pärast, et niisuguse mõttetegevuse areen on igal indiviidil individuaalne, mitte aga kõigile ühine, on pankollektivistliku maailmakäsituse obskurantistlikkuse kõige süngem avaldus. Maailma mõistmiseks tuleb ületada pankollektivistlik mõttepiiratus ja hakata endas arendama kvaliteetmõtlemise võimeid. Kasutades kvaliteetmõtlemist lisaks struktuurmõtlemisele, avaneb võimalus teha ülimalt olulisi ning esmapilgul lausa uskumatuid järeldusi maailma kohta.

Teaduslik-materialistliku subjektikontseptsiooni kõlbmatus

Kvaliteetmõtlemise üks põhiresultaate on tahtevabaduse olemasolu tõdemine. Sellest tõest järeldub terve rea nüüdisaegsete teaduslike seisukohtade ekslikkus. Väär on eelkõige kontseptsioon subjektist (elusolendist) kui fatalistliku talitlusega keerulisest füüsikalisest süsteemist. Subjekti olemuse senise teaduslik-materialistliku seletuse kõlbmatus selgub aga veelgi ilmsemalt seoses järeldustega, mida on võimalik teha individuaalse reaalsuse valdkonda kuuluva subjekti siseidentsuse fenomeni alusel.

Subjekti siseidentsuse fenomen on lihtne ja fundamentaalne, väljendudes Mina singulaarsuse ning kestuse tajumises. Materialistlik filosoofia seostub subjekti siseidentsuse teatud invariantse komponendiga (mälu sisu jms.) tema keha (aju) konfiguratsioonis ja funktsioneerimises. Selle kontseptsiooni järgi peaks subjekti keha ühele ja samale funktsionaalkonfiguratsioonile (subjekti keha füüsikalisele hetkeolekule) igal juhul vastama üks ja sama subjekti siseidentsuse taju. Järelikult, kui keegi viiakse niisugusele kujuteldavale operatsioonile, kus kogu tema füüsikaline keha lahutatakse aatomiteks, hiljem aga pannakse aatom aatomi haaval täpselt endist viisi kokku tagasi, taastades ka iga aatomi dünaamilise oleku, peaks ta olema jälle sama subjekt mis ennegi. Subjekti teadvuse ja keha seotuse selline materialistlik kontseptsioon on aga defektne, mis ilmneb väga reljeefselt nn. redublikatsiooniparadoksina.

Kujutame, et inimene redublitseeritakse, s. o. ühe "lõhutud" inimese asemel taastatakse mitte üks, vaid kaks ühesugust, lõhutuga identset inimest. Et redublikatsiooniparadoksist aru saada, on tarvis väljuda puht-struktuurmõtlemise raamest ja opereerida individuaalreaalsusliku subjekti siseidentsuse mõistega, milleks tuleb redublitseeritava indiviidi rollis olevana kujutleda iseennast, ning seetõttu ma lähengi nüüd üle sisemonoloogile.

"Ma kujutlen, et mina olen see, kes dublitseeritakse. Ma püüan ette näha, mis tunne mul on, kui pärast operatsiooni kaks dublikaati üles äratatakse. Ma nimetan ühte neist X-ks, teist Y-ks. Ma näen ainult nelja võimalikku arutamist väärivat operatsioonijärgset olukorda. 1) Pärast operatsiooni mind enam ei olegi, ma olen lihtsalt surnud.

See võimalus on vastuolus materialistliku subjektikontseptsiooniga,sest ma olen ju funktsionaal-konfiguratsiooniliselt täpselt taastatud, isegi kahes eksemplaris.

2) Pärast operatsiooni ma olen X; Y on minuga äravahetamiseni sarnane, lausa minu teisik.

Selline variant on materialistliku subjektikontseptsiooni raames seletamatu, sest miks peaksin ma tundma end just X-na, mitte aga Y-na, on ju situatsioon X ja Y suhtes materialistlikust seisukohast võttes sümmeetriline.

3) Pärast operatsiooni ma olen Y; X on minuga äravahetamiseni sar nane.

See variant on täiesti analoogiline eelmisega ja seetõttu materialistlikust seisukohast võttes samavõrra seletamatu.

4) Ma olen korraga mõlemad, nii X kui Y. Ma valdan korraga kahe keha aistinguid ja kasutan ühe tahte abil kaht keha.

Selline võimalus on vastuolus materialistliku kontseptsiooniga subjekti terviklikkuse füüsikalisest alusest, sest jääb arusaamatuks, kuidas saavad kaks keha käituda ühe subjektina, kui nende vahel puudub igasugune füüsikaline kommunikatsioon.

Kõiki ülaltoodud nelja võimalust silmas pidades näen ma redublikatsiooniparadoksi selles, et ükskõik mis minu kui subjektiga redublitseerimisoperatsiooni tagajärjel ka juhtuks, on see kas mõeldamatu või seletamatu subjekti siseidentsuse materialistliku kontseptsiooni raames, mille järgi subjekti siseidentsuse aluseks on subjekti keha materiaalne konfiguratsioon."

Siin ma lõpetan sisemonoloogi. Redublikatsiooniparadoksist nähtub selgelt triviaalne tõsiasi, et mis tahes subjekti kui "üksiku" (indiviidi, partikulaari) siseidentsuse aluseks ei saa mingil juhul olla tema keha teatud materiaalne struktuur kui üldmõiste (universaal). Subjekti siseidentsuse kandjaks peab olema midagi muud, mida on sobiv nimetada hingeks, jättes esialgu lahtiseks selle termini tähenduse ammendava konkretiseerimise.

Inimmõtte ajaloo kehva tundmise korral võib paista ülimalt kummalisena, et teaduslik-materialistlik subjektikontseptsioon püsib, vaatamata niivõrd võimsale loogilisele vastuargumendile nagu redublikatsiooniparadoks. Vähegi erudeeritum inimene peaks aga teadma, et loogika on mis tahes usu vastu jõuetu. Ning et tänapäeva haritlaskond on materialismi-usu sügavalt omaks võtnud, ei maksa üldsegi imestada, et seda usku kõigutada võivaid argumente kõik väga üksmeelselt lihtsalt ignoreerivad.

Dualistlik maailmavaade ja selle ebapopulaarsuse põhjused

Et materialism eitab tahtevabaduse fenomeni, ei suuda seletada, millisel viisil seatakse füüsikaliste süsteemide dünaamikale vastavusse mentaalsed maailmad, ning satub ületamatutele paradoksidele subjekti siseidentsuse aluse küsimuses, siis on mõistetav selliste filosoofiliste kontseptsioonide otsimine, mis oleksid vabad materialismile omastest hukutavatest puudustest. Üheks niisuguseks kontseptsiooniks on dualistlik maailmavaade.

Dualistlikus maailmapildis kujutatakse psüühika valdajat teatud mittemateriaalse substantsina - hingena, kes on subjekti siseidentsuse kandja (subjekt ise) ning kelle atribuudiks on vaba tahe. Dualistide arvates käitub mateeria ilma hinge vahelesegamiseta täielikult fatalistlikult, kuid hing võib seda fatalismi maailma juhtimise eesmärgil rikkuda, mõjutades näiteks vajalikul viisil neurodünaamiliste protsesside kulgu ajus. Aju materiaalse konfiguratsiooniga ühendatud hing saab seejuures aistingute kujul, informatsiooni materiaalse maailma kohta.

Selline maailmapilt ei sisalda loogilisi vigu ega ole ka vastuolus inimkogemuse fundamentaalsete faktidega. Peaaegu kõigi inimeste käitumise aluseks igapäevaelus on stiihiliselt dualistlik maailmataju. Siiski on dualism filosoofiana ebapopulaarne, sest tal on oma olulised nõrkused. Tal puudub ilu, ta on liiga eklektiline. Kuulutades hinge ja mateeria eksistentsi teineteisest sõltumatuks, ei suuda dualism seletada nende omavahelise seotuse viisi. Kui hing sünnib keerulise füüsikalise süsteemi moodustudes, siis mis selle hinge genereerib? On ju äärmiselt väheusutav, et fatalistlikult käituv materiaalne reaalsus sünnitaks temast endast kvalitatiivselt kõrgemat järku olemuse, mis mateeriat ennast hakkab kasutama. Kui aga iga hing on igavene, siis mis ja mil viisil seob mingi hinge sobival momendil materiaalse kehaga? Et hinge ja materiaalse keha vaheline seos oleks üldse võimalik, peaks neil olema mingi ühine komponent. Kuid siis poleks hing ja mateeria enam teineteisest sõltumatud primaarsed alged.

Ning lõppude lõpuks, omades ise tahtevabadust ja olles sellest teadlik, on inimestel lausa ebamoraalne arvata, et osa eksistentsist on fatalistliku paratamatuse totaalses vangistuses.

Arvestades kvaliteetmõtlemise teel saadavat teadmist, et tajutava maailma struktuur, s. t. füüsikaline reaalsus on vähemalt osaliselt tahte meelevallas, ning heites kõrvale dualistliku maailmavaate kui oma eklektilisuse tõttu äärmiselt ebausaldatava, jääb ainukeseks võimaluseks tunnistada, et vaid järjekindlalt idealistlikud tõekspidamised saavad olla aluseks loogiliselt vastuvõetavale koherentsele kujutlusele maailma olemusest. Järgnevalt asungi ma esitama ühe võimaliku radikaalselt idealistliku maailmavaate - hierarhilisinfinitistliku spiritualismi põhiseisukohti, liikudes lihtsamatelt konkreetsetelt kontseptsioonidelt üldisemate printsiipide suunas.

Subjekti füüsilise hävitamatuse ja loodamatuse hüpotees

Subjekti kehaks tuleb lugeda see osa füüsikalisest reaalsusest, mis allub subjekti tahtele ja mille vahendusel genereeritakse subjekti mentaalne maailm. Kuivõrd aga iga subjekti tahte mõjule on põhimõtteliselt kättesaadav kogu füüsikaline maailm ning kõik füüsikalises maailmas olev võib põhimõtteliselt olla ükskõik millise subjekti aistingute allikaks, on kogu füüsikaline maailm potentsiaalselt iga subjekti kehaks, s. t. kõigil meie maailma subjektidel on üks ühine keha. Aktuaalselt on iga üksiku subjekti kehaks siiski võrdlemisi väike osa füüsikalisest maailmast. Seetõttu on mõttekas võtta kasutusele subjekti efektiivse keha mõiste, mõeldes niisuguse keha all vaid seda osa füüsikalisest reaalsusest, mis on valdavalt just antud subjekti tahte meelevallas. Lähtudes kontseptsioonist, et subjekti aju on integroinfiniithierarhiliselt funktsioneeriv süsteem, püstitan nüüd järgmise hüpoteesi.

Subjekti efektiivse keha põhikarakteristikuks on tema intensiivulatuvus, mis määratud sellega, millise kõige pealmisema füüsikalise struktuuritasemeni küünib subjekti tahte poolt juhitav maailma süvastruktuursest lõpmatusest lähtuv infiniithierarhiline füüsikaliste struktuuride ahel. Subjekti keha intensiivulatuvus võib kahaneda, kui selle keha pealmiste struktuuritasemete konstruktsioonid lagunevad, või siis kasvada, kui mingil pealmisemal struktuuritasemel kujuneb niisugune füüsikaline konfiguratsioon, mida seni sügavamal struktuuritasemel elanud subjekt saab asuda juhtima. Elusolendi n.ö. maise keha elutegevuse lakkamisel konstateeritakse ekslikult elusolendi kui subjekti surma seetõttu, et ei olda võimelised jälgima, mis toimub sellel sügavamal struktuuritasemel, kus subjekti poolt kasutatav füüsikaline struktuur säilib pärast subjekti keha aatomtasemelise struktuuri hävimist. Ka ei tähenda elusolendi n.-ö. maine sünd tema kui subjekti sündi. Loote kasvades, kui tema aju neuronstruktuur on juba niivõrd välja arenenud, et muutub juhitavaks füüsikalise maailma teatud sügavamalt struktuuritasemelt, hakkab seda aju juhtima üks subjektidest, kes juba eelnevalt elas (kasutas keha) sellel sügavamal struktuuritasemel.

Püstitatud hüpotees subjekti füüsikalise funktsioneerimise viisist võimaldab vältida redublikatsiooniparadoksi. See ongi antud hüpoteesi kõige suurem väärtus. Esitatud seisukoha järgi on redublitseeritav küll subjekti keha mingi struktuuritaseme lüli, kuid subjekte endid koos nende siseidentsusega pole võimalik ei paljundada ega hävitada nende infiniithierarhiliste kehade pealmiste lülide dubleerimise või lõhkumise teel.

Subjekt pole füüsilisel viisil hävitatav ega loodav.

Hülosoismi tees

Iga subjekt saab endale tajutavalt juhtida füüsikalise maailma teatud piiratud hulga parameetrite (vabadusastmete) käitumist oma struktuuritasemel, s. o. oma infiniithierarhilise efektiivse keha kõige pealmise lüli struktuuritasemel. Mingit struktuuritaset asustavate subjektide populatsiooni meelevallas on maailma selle struktuuritaseme ja tema suhtes pealmiste struktuuritasemete dünaamika.

Eitades struktuuritasemelist antropotsentrismi, püstitan ma hüpoteesi, et mõistuslik elu on olemas lõpmatul alamhulgal maailma struktuuritasemete lõpmatust hulgast ning füüsikalise maailma kogu käitumine on seega subjektide meelevallas. Ka meie struktuuritaseme füüsikaliste universaalkonstantide väärtused pole mitte aprioorselt paratamatult niisuguseid; nagu nad on, vaid on sellisteks kujundatud sügavamatel struktuurtitasemetel elavate subjektide poolt oma kodustruktuuritasemete dünaamika juhtimise teel.

Antud hüpotees võimaldab muu hulgas seletada nn. antroopsusprintsiipi. asjaoluga, et sügavamatel struktuuritasemetel elavad subjektid on kujundanud oma aktiivsusega meie struktuuritaseme füüsika just selliseks, et siin sai tekkida ja seniajani püsida elu. Selle vaatekoha järgi pole antroopsusprintsiibi näol tegemist ei üliõnneliku juhusega ega ka ruumiliselt või ajaliselt lokaalse haruldase olukorraga, vaid sihikindla teadvusliku tegevuse igati ootuspärase tulemusega.

Püstitatud hüpoteesid subjektide infiniithierarhilistest kehadest ja loodusseaduste kujundamisest süvastruktuursete tsivilisatsioonide poolt on formuleeritavad ja täielikult mõistetavad ka materialistliku maailmakontseptsiooni raames, olles pealegi eksperimentaalselt kontrollitavad. Seetõttu on need hüpoteesid eriti sobivad vaidlustama ühte materialistliku maailmavaate põhiargamenti, mis kõlab järgmiselt: Suure Paugu järgses Maailmas täiesti kindlasti elu polnud, seega oli maailm siis faktiliselt puhtmateriaalne ning järelikult on mateeria vähemalt geneetiliselt teaduvse suhtes primaarne. Tegelikult pole niisugune veendumus põhjendatud, sest elu puudumine maailma aatomstruktuuri tasemel ei tähenda veel elu puudumist maailmas üldse.

Kuid hüpoteesi, et maailma kogu füüsikaline käitumine on subjektide meelevallas, saab interpreteerida mitmeti.

Tõlgendades subjekte materialistlikult kui fatalistlikke informatsiooni töötlevaid süsteeme, tähendab püstitatud hüpotees vaid seda, et iga struktuuritaseme füüsikaseadused on küll väga komplitseeritud päritolu, maailma kogukäitumine aga ikkagi fatalistlikult põhjuslik, toimudes igal struktuuritasemel vastavate füüsikaseaduste järgi. Kuid koos subjekti materialistliku kontseptsiooniga on kõlbmatu ka antud hüpoteesi materialistlik interpretatsioon.

Vaadeldava hüpoteesi dualistlik tõlgendus oleks järgmine. Füüsikalise maailma käitumine on küll lõpmatu hulga vabatahteliste subjektide meelevallas, kuid füüsikaline maailm võiks eksisteerida ka ilma nende subjektide aktiivsuseta mateeria kallal. Subjektid vaid modifitseerivad füüsikalise maailma dünaamikat, mis muidu oleks fatalistlikult seaduspärane. Kuid selline maailmaskeem on oma eklektilisuse tõttu ebaveenev.

Ma leian ainumõistliku olevat käsitletava hüpoteesi radikaalselt spiritualistliku interpretatsiooni, mille võiks sõnastada kujul: kogu nn. füüsikaline maailm püsib ja funktsioneerib tänu subjektide tahtelisele aktiivsusele. Vastavalt sellele hüpoteesile on maailma kõik füüsikalised omadused, sealhulgas kõik loodusseadused, maailma eri struktuuritasemeid asustavate subjektide tahtelise tegevuse poolt ülalhoitavad ja kujundatavad, kusjuures juhul, kui maailmast kaoks igasugune tahtepingutus, kaoksid ka maailma kõik füüsikalised omadused, maailma füüsikaline struktuur laguneks täielikult.

Maailma füüsikaliste omaduste kujundamist tahtepingutuste poolt ei tule mõista mingisuguse müstilise protsessina, vaid sama laadi tegevusena, millega näiteks inimesed on oma koduplaneedi pinna ümber kujundanud. Ka ei järeldu püstitatud kontseptsioonist, et iga füüsikaliselt püsiv moodustis, näiteks aatom, oleks mingi subjekti efektiivne keha, singulaarse tahte kasutada. Iga füüsikalise objekti käitumine on alati lõpmata paljude subjektide meelevallas maailma infiniithierarhilise struktuuri tõttu. Mil viisil mingi subjekti tahteline aktiivsus kajastub füüsikalise reaalsuse käitumises, oleneb sellest, millise konkreetse mehhanismi vahendusel realiseerub maailma struktuursest sügavikust lähtuv subjekti tahte mõju ja kuidas formeerub subjektini jõudev aistinguline info. Subjekt võib kasutada teatud kompaktset füüsikalist keha, kuid võib valitseda ka füüsikalise reaalsuse teatud hajutatud, integraalset aspekti. Vastavalt püstitatud hüpoteesi spiritualistlikule interpretatsioonile on kogu maailm läbinisti elus, hülosoistlik. Kontseptsioon fatalistlikult käituvast aistinguteta mateeriast on abstraktne mõtteline konstruktsioon, mille vaste reaalsuses puudub,

Nn. materiaalsus kui kvaasimateriaalsus

Läbinisti elusas eksistentsis saab eristada n.-õ. kvaasimateriaalseid nähtusi, milleks on sellised protsessid, kuhu on kollektiivselt haaratud väga paljude subjektide aistingud ja tahtepingutused, ent igaühel ülinõrgalt. Seetõttu on taolised protsessid ühest küljest vahetu eetilise sisuta, teisest küljest aga reeglipärased, sest leiab aset tohutult suure hulga subjektide vabatahtelise aktiivsuse statistiline keskmistumine.

Inimeste jaoks on eksistentsi kvaasimateriaalseks komponendiks enamik sellest, mis kajastub meie kogemuses meie struktuuritasemest sügavamatel struktuuritasemetel elavate subjektide tegevuse tulemusena. Maailma omadused, mis on süvastruktuursete subjektide kollektiivses meelevallas ega allu meie struktuuritasemel elavate subjektide tahtele, on meie jaoks "materiaalsed". Ka mõjutab meie tegevus oma struktuuritasemel iga süvastruktuurset subjekti niivõrd nõrgalt, et sellisel tegevusel puudub süvastruktuursete subjektide suhtes otsene eetiline aspekt, mis õigustab suhtumist taolisse tegevusse kui "elutu mateeriaga" manipuleerimisse. Seega kujundavad süvastruktuuride subjektid meie jaoks "mateeria", nende endi jaoks on "materiaalseks reaalsuseks" nende tasemest sügavamate struktuuritasemete subjektide poolt kujundatud maailma nn. füüsikalised omadused jne.

Elutust tuleb tõlgendada kui kvaasielutust, mõistes selle all tohutu hulga subjektide vahel hajutatud ja seetõttu tajumatuseni lahjenenud elusust.

Antireduktsionismi tees

Tunnistades elususe taandamatust materiaalsusele, tuleb loobuda usust maailma seletamise reduktsionistliku meetodi kõikvõimsusse.

Reduktsionismi tees väidab, et loodusobjektide tohutu mitmekesisus ja nende komplitseeritud käitumine põhinevad lõppkokkuvõttes looduse lihtsate fundamentaalkomponentide suhteliselt lihtsatel seostel ja dünaamikaseadustel. Maailmas on tõepoolest väga palju keerulisi nähtusi, mis põhinevad suurel arvul lihtprotsessidel, ning seetõttu omab reduktsiooni-printsiip ülimalt suurt väärtust, olles keeruliste protsesside seletamisel (ja ka konstrueerimisel) väga laialdaselt kasutatav. Reduktsiooniprintsiibi ebakriitilise absolutiseerimise tulemusena on aga kujunenud ekslik uskumus, nagu oleks kogu maailm olemuslikult reduktiivne, kujutades endast üksnes lihtprotsesside keerulist hiigelsüsteemi.

Reduktsioonipostulaadi tunnistamist kogu tänapäeva teadusüldsuse poolt maskeerib mõnevõrra asjaolu, et küllalt palju teadlasi, eriti biolooge, peab end antireduktsionistideks. Maailma olemuse suhtes on aga antireduktsionistid täpselt samasugustel seisukohtadel nagu nende oponendid reduktsionistidki, vaidlus käib vaid selle ümber, millise tähenduse peaks omistama terminile reduktsionism. Reduktsionistide arvates tuleb maailm, milles kui tahes komplitseeritud nähtused baseeruvad looduse lihtkomponentide vahelistel lihtmõjudel, nimetada reduktsionistlikuks. Antireduktsionistid aga väidavad, et kuna meie maailma keerulistes süsteemides, mis koosnevad hiigelhulgast lihtelementidest, leiavad aset küllalt terviklikud spetsiifiliste karakteristikutega komplekssed protsessid, ei tohi meie maailma nimetada reduktsionistlikuks, mis sest, et nende komplekssete protsesside aluseks on lõppkokkuvõttes lihtelementide lihtinteraktsioonid, millest loogilise paratamatusega tuleneb neist elementidest koosnevate kui tahes keeruliste süsteemide käitumine. Kuid nagu reduktsionistidki, nii ka nn. antireduktsionistid eitavad olemuslikult kõrgema kategooriat, samastades ta funktsionaalselt keerulisema kategooriaga.

Struktuurilt või funktsioneerimise struktuurilt keerulisem ei ole olemuslikult kõrgem. Olemuslikult kõrgema erinevus olemuslikult madalamast pole mitte struktuurset, vaid kvalitatiivset laadi. Tahe ja mentaalsed kvaliteedid on kui tahes keerulisest füüsikalisest struktuursusest olemuslikult kõrgemad ja fundamentaalsemad eksistentsikomponendid. Tahtevaba käitumine pole taandatav fatalistliku käitumise keerulisele erijuhule, küll on aga seaduspärane käitumine seletatav tahtevaba käitumise erijuhuna. Olemuslikult madalama aluseks on olemuslikult kõrgem. Loomuliku aluseks on üleloomulik.

Kuna tänapäeval usutakse väga üksmeelselt, et õige on teadmistel põhinev nn. teaduslik maailmapilt ning et selles maailmapildis polevat kohta üleloomulikkusele, on üleloomulike jõudude kontseptsiooni arendamist mõttekas alustada mõiste "teadmine" analüüsiga.

Teadmine ja uskumused

Kategooria "teadmine" tähendus on kõige selgemini mõistetav siis, kui toetuda teadmise määratlusele, mille järgi mis tahes teadmise sisu kohta peab saama tarvitada väidet: "Ma olen selles täiesti kindel." Sellest lähtudes võin ma teadmiseks pidada ainult oma vahetus tajumuses oleva tähelepanemist, selle enesele teadvustamist, kogetava konstateerimist.

Kuid mille alusel saan ma väita, et peale minu poolt vahetult tajutava (s. o. minu subjektiivse maailma) on üldse veel midagi muud olemas? Arvamus, et miski (minu subjektiivne maailm) võib sisaldada endas midagi endast rohkemat (midagi selle subjektiivse maailma välisest eksistentsist), tundub olevat ebaloogiline. Siiski, eksistentsis on olemas komponendid (eksistentsiaspektid), mis sisaldavad täiesti ilmselt endas rohkem, kui nad ise on - sellised on nimelt struktuurid.

Struktuur osutab iseendaga teatud eelistatud variantidele enda jätkamiseks, s. o. niisugustele hästi "ökonoomsetele" ja korrapärastele ulatuslikumatele struktuuridele, mille üheks integraalseks koostisosaks on antud struktuur ise. Kui reaalsus on seejuures küllalt elementiderikas, saab olemasolevast reaalsusest väljuvat laiendatud struktuuri modelleerida mingi teise struktuuri abil, mis jääb tervenisti olemasoleva reaalsuse piiresse.

Struktuuride fundamentaalselt erilist laadi üldomadus sisaldada endas iseendast rohkem võimaldab indiviidil oma subjektiivse maailma suletusest välja pääseda. Solipsistlikust vangistusest väljumise ainuke võimalik viis on kahjuks vaid uskumine, sest oma vahetult-tajumuslikust reaalsusest väljapoole jäävat ei saa keegi tajuda, vaid sellesse saab üksnes uskuda.

Tänapäeval propageeritakse laialdaselt väärkontseptsiooni, et inimestel on võimalik rajada oma käitumine kindlatele teadmistele. Igati püütakse varjata tõsiasja, et oma elus oleme sunnitud toetuma hüpoteesidele ja uskumustele ning et peamine inimlik tarkus avaldubki selles, kuivõrd mõistlikult, lähtudes mitmesugustest kaalutlustest, suudetakse kujundada need uskumused. Igasugustest uskumustest täielikult vaba saab olla ainult siis, kui loobutakse mis tahes sihipärasest aktiivsusest. Iga mõtestatud tegevusega kaasneb aga paratamatult teatud uskumuste omaksvõtt.

Kõigepealt, iga sihipärast pingutust saadab usk olukorra muutumis-võimalikkusse aja jooksul.

Edasi, et eesmärgikalt tegutsev indiviid saaks üldse millelegi toetuda, peab tal olema kujunenud kindel usk, et tema mälu teda pidevalt ei peta, nii et kõik, mis ta tunneb end kogenud olevat, on pelgalt hetkeillusioon, ja ka kõik uskumused, mida ta mäletab kui põhjendatuid, on tegelikult alusetud. Sellise usu omaksvõtmist pole võimalik millegagi põhjendada, ilma niisuguse lausa animaalse usuta lihtsalt ei saa.

Inimene peab ka uskuma, vähemalt osaliselt, teiste inimeste poolt räägitavasse ja kirjutatusse, sest ainult omaenda vahetutele kogemustele toetudes pole nüüdisaegses elus praktiliselt võimalik toime tulla.

Inimeste käitumise aluseks olevad kõikvõimalikud uskumused on üksteisega keeruliselt läbi põimunud ja moodustavad tõekspidamiste üpris mahuka ning ebaülevaatliku sasipuntra.

Ekslikud uskumused ja põhjendusteta uskumused

Ekslikud on eelkõige uskumused, mis eitavad vahetult tajutavat, s. t. teadmist. Taolist laadi on näiteks väide "Mitte midagi ei ole olemas" ning materialistlikule filosoofiale aluseks olev postulaat "Maailma käitumine on läbinisti fatalistlik ja tahtevabadust pole olemas".

Väga levinud on alati olnud ja on ka tänapäeval sellist tüüpi vääruskumused, mis tulenevad teadmise ja uskumuse segiajamisest ning avalduvad selles, et teatud uskumusi peetakse teadmiseks. Ekslikud on näiteks uskumused, et uskumused "Gravitatsiooniseadus kehtib ka homme" ja "Inimese kui subjekti eksistents lõpeb koos inimorganismi surmaga" on teadmised.

On arusaadav, et valdavat osa põhimõtteliselt võimalikest uskumustest ei saa mingil viisil põhjendada ja ega sellistel uskumustel olegi kõlapinda. Mõningad neist, nagu näiteks "Arv 13 toob õnnetust" ja "Inimese iseloom ja saatus on määratud tähistaeva seisuga inimese sünnihetkel" on kohati siiski levinud, kuid sel juhul antakse enamasti endale aru, et tegemist on ikkagi uskumustega ning selliseid uskumusi nimetatakse tavaliselt ebausuks.

Objektiivteaduslikud uskumused

Objektiivteaduslike uuringute valdkonnaks on kollektiivne reaalsus. Kollektiivse reaalsuse vormiks on abstraktne struktuursus. Nn. objektiivteaduslikud teadmised on maailma struktuurse korra kohta käivad uskumused. Objektiivteaduslikke uskumusi eristab kõigist teistest see, et nad võimaldavad teha ennustusi, mis on teadaoleva metoodika abil kollektiivselt kontrollitavad. Laias laastus võib loodusteaduslikud uskumused jagada kahte rühma: hüpoteesid monotoonse struktuurse korrapära monotoonsest jätkumisest ehk struktuuri ekstensiivse laiendamise hüpoteesid, ning hüpoteesid vahetult tajutava struktuursuse aluseks olevast vahetult mittetajutavast struktuursusest ehk süvastruktuursusesse tungimise hüpoteesid.

Teadaoleva struktuuri ekstensiivse laiendamise hüpoteesid, mis võimaldavad teha kontrollitavaid ennustusi, saab formuleerida nii, et teatud tinglikkusega omandavad nad tõenäosusliku kindlusega teadmiste staatuse. Selgitan öeldu mõtet lihtsa näite varal.

Oletagem, et jälgin põlevat lampi, millest tean, et põhimõtteliselt võiks ta ka kustuda. Kui lamp on juba tükk aega põlenud, võib mul tekkida kiusatus väita, et lamp põleb igavesti ning et selline põlemine on paratamatu loodusseadus. Kuid niisugusele ahvatlusele järele andes võin ma rängalt eksida, sest lamp võib juba järgmisel hetkel kustuda. Seetõttu toimin ma teisiti. Ma teen iga teatud ajaintervalli tagant ennustuse, millal minu arvates lamp kustub, kusjuures iga kord ennustan ma lambile niisamasuguse kestusega edasipõlemist, kui kaua aja vältel ma olen lampi põlemas näinud. Sellise ennustamise korral, ükskõik millal ka lamp kustuks, langeb minu ennustatud kõikide kustumisaegade keskväärtus kokku lambi tegeliku kustumise ajaga, s. t. minu ennustusalgoritm annab igal juhul statistiliselt õige tulemuse.

Kuigi toodud näide on äärmiselt triviaalne, olukord konkreetsete loodusseadustega aga palju komplitseeritum, on taoline argumentatsioon ka nende puhul rakendatav. Teadmisi loodusseadustest tuleb võtta kui teadmisi minevikus toimunust (uskudes sise- ja välismälu usaldatavusse), mis võimaldavad teha tuleviku kohta selliseid ennustusi, mille suhtes saab olla kindel (uskudes ennustatava nähtuse sõltumatust ennustusaktist), et ülalselgitatud tüüpi formuleeringus on need ennustused statistiliselt õiged.

Struktuuri ekstensiivse laiendamise hüpoteesidest märgatavalt keerulisemad on süvastruktuursusesse tungimise hüpoteesid, mille eesmärgiks on seletada vahetult tajutavaid nähtusi maailma mittetajutava süvastruktuursuse alusel. Ka süvastruktuursusesse tungimise hüpoteesidest tulenevad kontrollitavad ennustused, mistõttu ka neile võib teatud tinglikkusega omistada tõenäosuslike teadmiste staatuse.

Puhtalt objektiivteaduslikud uskumused üksinda ei nõua väljumist solipsistliku maailmakontseptsiooni raamest. Tajumusest väljapoole jäävat hüpoteetilist reaalsust võib käsitada kui teatud äärmiselt sobivat abivahendit kogetava reaalsuse piires avalduva komplitseeritud korrapära elegantseks esitamiseks. Uskumus tajutava reaalsuse korrapärasuse aluseks oleva tajumusvälise reaalsuse tegelikust olemasolust ei võimalda teha ühtegi objektiivteaduslikult kontrollitavat ennustust ja on seetõttu mitte objektiivteaduslik, vaid metafüüsiline uskumus.

Metafüüsilised uskumused

Metafüüsilisteks nimetan ma selliseid uskumusi, mis ei võimalda püstitada kontrollitavaid väiteid. Võib tunduda, et taolist laadi uskumused on üldse mõttetud. Positivistliku maailmakäsituse põhidogma väidabki, et on mõttetu uskuda sellistesse hüpoteetilistesse "agentidesse", mille olemasolu pole mitte mingil viisil võimalik kindlaks teha, s. t. mille olemasolu korral on indiviidi poolt tajutav reaalsus täpselt sama mis nende "agentide" puududeski. Seda seisukohta peetakse mõistlikkuse üheks alustoeks, teadvustamata seejuures enestele, et inimese emotsionaalse siseelu ja tema käitumise laadi määrab väga oluliselt just usk teatud eksistentsikomponentidesse, mille olemasolu ei avaldu mitte mingil viisil selles reaalsuses, millega inimene kokku puutub. Nimelt on inimkäitumise eetilise plaani aluseks hüpotees teadvuse olemasolust teistel elusolenditel. See hüpotees toetub usule maailma harmooniasse. Teades, et ühes kehas (enda omas) on teadvus, usutakse, et ka kõigis sarnastes kehades on samuti analoogiline teadvus, ehkki mentaalse maailma olemasolu teistel indiviididel pole põhimõtteliselt võimalik kindlaks teha. Seega on igapäevane inimkäitumine suuresti rajatud hüpoteesidele, mille tõesusse usutakse mitte kogemuse alusel, sest vastav kogemus pole võimalik, vaid esteetilisele ja eetilisele argumentatsioonile toetudes.

Metafüüsiline usk teistesse subjektidesse on oma laadilt teadaolevat ekstensiivselt laiendav hüpotees, sest singulaarse situatsiooni (enda) alusel tehakse üldistus piiramatu arvu situatsioonide (teiste) kohta. Kuid nii nagu on olemas kahte liiki objektiivteaduslikke uskumusi - struktuuri ekstensiivselt laiendavaid ja süvastruktuursusesse tungivaid -, nii on ka kahte liiki metafüüsilisi uskumusi - teadaolevat olemust ekstensiivselt laiendavaid ja maailma süvaolemusse tungivaid. Objektiivteaduslikud süvastruktuurihüpoteesid postuleerivad struktuure, mis tajumustes otseselt ei kajastu. Metafüüsilised süvaolemusehüpoteesid väidavad selliste kvaliteetide olemasolu eksistentsis, mis vahetult-nähtumuslikult ei avaldu.

Et metafüüsilised hüpoteesid ei võimalda teha kontrollitavaid ennustusi, pole metafüüsiliste põhjendatud uskumuste genereerimine põhimõtteliselt mehhaniseeritav. Metafüüsiliste uskumuste väljatöötamine nõuab ilmtingimata teadvusega subjektide tunnetuslikku aktiivsust kvaliteetide valdkonnas,

Olles põhjendanud, et nn. objektiivsed teadmised on kontrollitavaid ennustusi teha võimaldavad uskumused, üldlevinud veendumus teiste teadvuste olemasolust aga mittekontrollitav metafüüsiline oletus, pöördun ma nüüd tagasi üleloomulikkuse probleemi juurde ning püüan selgitada, millised võiksid olla konkreetsed õigustatud metafüüsilised süvaolemusalased uskumused üleloomulike jõudude kohta meie maailmas.

Üleloomulikkuse ilmingud ning inimintellekti tunnetuslike võimete piiratus

Üleloomulik ei pea olema midagi väga haruldast, millegi üleloomulikkus tähendab vaid tema põhimõttelist mõistetamatust inimintellektile.

Vahetult kogetavatest nähtustest on inimese jaoks kõige müstilisem tema tahteline suutlikkus hävitada maailmas vanu ja luua uusi struktuure, näiteks ennast lihtsalt liigutades. Elusolendite tahtelise käitumise võime on olemuselt täiesti samalaadne hüpoteetilise jumaliku tahte kõikvõimsusega nn. maise maailma üle, erinevuseks on vaid selle võime kindel piiritletus. Tegusa tahte omamise poolest kuuluvad elusolendid seega samasse kategooriasse, kuhu traditsiooniliselt paigutatakse Jumal.

Teadaolevat olemust ekstensiivselt laiendava metafüüsilise uskumuse "Indiviidi mentaalses maailmas esinevate teatud ilmingute - teiste bioloogiliste kehade käitumise - taga on omaette tahtevabaduslikkused, mis vahetult antud indiviidi kogemuses ei kajastu" üleüldine aktsepteerimine tähendab selle asjaolu otsest tunnistamist, et tajutavate nähtuste aluseks võivad olla mittetajutavad üleloomulikud jõud. Niisuguse uskumuse üldistusena on arukas oletada, et meile mittekuuluv ehk mittetajutav osa eksistentsist võib sisaldada endas kvalitatiivselt kõrgemat sellest, mis on olemas meile kuuluvas ehk tajutavas osas maailmast, mida tavatsetakse nimetada maailma nähtumuslikuks küljeks. Taoline seisukoht stimuleerib süvaolemuslike uskumuste kujundamist, ärgitades otsima veel teisigi konkreetseid nähtumusi, mille taga on samuti mõistlik oletada transtsendentsete jõudude olemasolu.

Üleloomulike transtsendentsete jõududega tuleks assotsieerida eelkõige tahtevabaduse fenomen, mentaalsed kvaliteedid, subjekti siseidentsuse alus ning subjektide ühisesse eksistentsi ühendatuse moodus. Võib muidugi uskuda, et indiviidi tahtevabadus on aprioorne ja et ka aistingulised kvaliteedid on aprioorselt seotud hüpoteetilise mateeria struktuursustega. Kuid kontseptsioon subjekti limiteeritud tahtevabaduse aprioorsusest on äärmiselt ebaveenev. Nähtavasti just tava tõttu mõista tahtevabadust aprioorsena ongi nii inimeste kui Jumala tahtevabaduse idee sedavõrd ebapopulaarne, et tahtevabaduse olemasolu eitatakse tänapäeval väga otsustavalt. Ülimalt kahtlane on ka oletus, et keeruline seos materiaalse struktuursuse ja mentaalsete kvaliteetide vahel on aprioorne, s. o. ilma igasuguse sügavama aluseta. Ühisosata eksistentsikomponentide aprioorne seotus pole sugugi vähem ebausutav kui mitte millelgi põhinev vaba tahe. On mõistlik oletada, et nii tahe ja tahteliste pingutuste realiseerumine kui ka inimtunnetatava eksistentsi elementkvaliteedid ja struktuursus ning nendevaheline seos on meie jaoks nähtused, mille aluseks olevaid transtsendentseid jõudusid me ei taju.

Üleloomulikkuse olemasolu eksistentsis väljendub kõige vahetumalt oma intellektuaalse piiratuse tajumises inimeste endi poolt. See piiratus ilmneb niisuguste mõtet omavate küsimuste olemasolus, mille puhul inimene saab aru, et neile küsimustele ei saa mingil juhul vastata inimkogetavasse reaalsusvaldkonda kuuluvate vahenditega. Väga hea, isegi lausa täiuslik on inimeste arusaamine nn. objektiivteaduslikest probleemidest, mis on seotud kollektiivse reaalsuse uurimisega. Objektiivteadlaste intellektile esitatavad nõuded on kategoriaalselt primitiivsed: vajalik on vaid suutlikkus genereerida fragmentaarse, ebatäpse ning ähmase abstraktse struktuuri järgi tema aluseks olev võimalikult elegantne abstraktne struktuur. Individuaalse reaalsuse kvalitatiivse sisuga seotud küsimustele vastamine (ammendavate vastuste tajumine) on aga inimintellekti jaoks põhimõtteliselt võimatu. Mil viisil annavad resultaadi minu tahtepingutused, need minu jaoks nii lihtsalt realiseeritavad aktid? Miks on minu tahteline vabadus limiteeritud vaid struktuursete muutuste valdkonnaga ega lase mul näiteks tahteliselt teisendada maailma kvalitatiivset sisu? Mis on tahtevabaduse aluseks? Kust pärinevad mentaalsed (sh. emotsionaalsed) kvaliteedid, milline on selliste erinevate kvaliteetide "tagavara"? Mille alusel on need meie jaoks nähtumuslikult elementaarsed ning ühisaluseta eksistentsikomponendid seotud indiviidi ühtseks mentaalseks maailmaks? Mille vahendusel on korreleeritud erinevate indiviidide psüühilised maailmad? Looduse objektiivteadusliku uurimisega pole võimalik neile küsimustele vastust leida. Tunnetuslike võimete piiratuse tõttu on vastused neile küsimustele inimintellekti jaoks kättesaamatud.

Materialistlik mäss üleloomulike jõudude tunnistamise vastu

Materialistlik maailmakäsitus eitab üleloomulike jõudude olemasolu. Teaduslik-materialistliku maailmavaate järgi on eksistents oma põhiolemuselt primitiivne, kõik maailmas on redutseeritav fatalistlikule paratamatusele - determinismi ja pimeda juhuslikkuse segule. See väide on aga sedavõrd karjuvas vastuolus tegelikkusega, et tema kaitsmiseks tuleb eitada nii fundamentaalset tõsiasja nagu tahtevabaduse olemasolu eksistentsis.

Praegune materialismi võimutsemise ajastu on inimkultuuri ajaloos siiski suhteliselt lühike, olles kestnud vaevalt paar sajandit. Varasematel aegadel mõisteti selgelt eksistentsi mitteprimitiivsust, seda nii inim-subjekti tahtelise alge tunnistamise kui ka maailma üleloomulikku päritollu uskumise näol. Inimolemusest kõrgema olemuslikkuse eksisteerimist on aegade jooksul propageerinud paljud filosoofilised voolud ning religioossed ideoloogiad. Üldlevinud oli idee, et olemuslikult primitiivsem toetub olemuslikult kõrgemale: inimtunnetatav maailm on teatud üleloomuliku jõu loodud.

Materialistlik filosoofia eitab kontseptsiooni, et olemuslikult lihtne on olemuslikult kõrgema primitiivne ilming, ning kaitseb diametraalselt vastupidist seisukohta, mille järgi komplitseeriturn põhineb olemuslikult lihtsamal. Kuid selline nihilism üleloomulikkuste suhtes pole jäänud karistamata. Ka inimese enda olemus on inimese jaoks üleloomulik ning igasugust üleloomulikkust eitades eitatakse ka tahtevabaduse olemasolu inimestel ning sisuliselt surmatakse sellega oma maailmatajus kõik subjektid. Loogiliselt korrektses materialistlikus maailmapildis ei puudu mitte ainult Jumal, vaid pole ka inimkategoriaalseid subjekte. On vaid fatalistliku dünaamikaga ülikeerulised füüsikalised struktuurid. Illusiooni endast kui kõike täielikult mõista suutvast olendist on inimene saavutanud oma üleloomuliku olemuse mahasalgamise hinnaga.

Miks on siis uuemal ajal võidule pääsenud selgelt ekslik materialistlik maailmavaade? Mis põhjustel eitatakse tänapäeval vägagi üksmeelselt inimeste maailmatunnetuslike püüdluste aastatuhandeid püsinud kõrgeimat saavutust - teesi eksistentsi üleloomulikust alusest? Juba puhtpsühholoogiliselt on üleloomulikkuse idee raskesti vastuvõetav, sest maailma üleloomulikkuse olemuslikku sisu on inimsubjekt põhimõtteliselt võimetu mõistma. On aga veel teine väga mõjuv põhjus, miks üleloomulikkuse kontseptsioon on vähe levinud - nimelt selle kontseptsiooni arendatuse primitiivne tase. Olemuselt üleloomuliku maailma traditsiooniline skeem on finiitne ja isolatiivne. Postuleeritakse ainuline Absoluut (Jumal, maailmamõistus, vms.), kes omab piiramatut võimu kõige üle. Ta on inimsubjektidest kvalitatiivselt üle, nii et inimene pole põhimõtteliselt võimeline saavutama Absoluudiga võrdset olemuslikku staatust. Sellega omistatakse eksistentsile inimkategoriaalsetest subjektidest täielikult isoleeritud aprioorne alus Absoluudi näol. Nii absoluutne vabadus kui ka materialistlik fatalism jäävad maailma aprioorse aluse rollis ühtviisi päritolult seletamatuks. Kuid fatalistlik paratamatus on sisult lihtne mõiste, absoluutne vabadus aga kõrgkategoriaalne kontseptsioon. Ning kahest "pahest" valitaksegi enda arvates väiksem, ja aprioorseks kuulutatakse materiaalne fatalistlikkus, sest nii jääb põhimõtteliselt mitteseletatavaks vähem (korrapärasuste paratamatuse põhjus), kui jääks absoluutse vabaduse tunnistamisel eksistentsi aluseks. Materialistlik mäss traditsiooniliste idealistlike maailmakontseptsioonide vastu on olnud edukas seetõttu, et need idealistlikud kontseptsioonid on oma aprioristlikkuse tõttu loogiliselt nõrgad.

Hierarhilis-infinitistliku spiritualismi põhipostulaat - aprioorsuse eitamine

Apriorismiks nimetan kontseptsiooni, mille järgi eksistents omab niisuguseid aspekte, mis on aprioorsed, s. t. millel puudub alus.

Kas maailm on aprioristlik või ei, pole võimalik kunagi kindlaks teha.

Apriorismi ekslikkust pole võimalik tõestada. Apriorismi kaitsja võib alati väita, et eksistentsikomponent, mille sügavamad alused pole teada, on aprioorne, mitte millelegi fundamentaalsemale toetuv. Kui aga õnnestub vastavad alused siiski leida, võib apriorismi kaitsja kohe väita, et hoopiski need alused ise on aprioorsed. Seega pole eksistentsikomponentidele üha sügavamate aluste leidmisega võimalik apriorismi ümber lükata.

Kuid ka apriorismi õigsust ei saa kuidagi tõestada. Isegi kui väga vaevarikaste pingutuste tulemusena ei õnnestu mingi ilmingu alust leida, ei tähenda see veel niisuguse aluse puudumist. Ta võib olla üliraskelt kättesaadav või siis inimestele isegi põhimõtteliselt kättesaamatu.

Kuigi apriorismi õigsust pole võimalik tõestada ega ümber lükata, on apriorismi tunnistamine äärmiselt ohtlik, tema eitamine aga võrdlemisi kahjutu. Sellisele järeldusele jõuame siis, kui peame vastutustundega otsustama, kas kuulutada mingi maailmakomponent aprioorseks või oletada tema tulenemist millestki fundamentaalsemast.

Asudes apriorismi positsioonidele mingi tõe kuulutamisega aprioorseks, riskime eksimise korral sellega, et loobume otsimast tegelikkuses siiski eksisteerivat sügavamat tõde. Kui asi oleks ainult maailmatunnetuslikus enesepiiramises, mis ahendab looduses peituvate võimaluste kasutamist, poleks häda veel kõige hullem. Kuid jätkates maailmas tegutsemist selle olemusest täpsemat pilti hankimata, hakkavad meid lõpuks ähvardama ohud, mida me pole suutelised ette nägema.

Eitades apriorismi ja püüdes leida teadaolevale sügavamat alust, riskime eksimise korral sellega, et raiskame asjatult hulga vaeva olematut otsides. Muid kahjulikke tagajärgi selline eksimine kaasa ei too.

Seega on mõistlik võtta apriorismi eitamine maailmavaatelise hoiaku põhialuseks. Seda tehes ei tule toetuda mitte niivõrd usule apriorismi ekslikkusse, kuivõrd arusaamisele, et apriorismi ekslik tunnistamine toob kaasa võrreldamatult kurvemad tagajärjed kui apriorismi ekslik eitamine.

Eitades apriorismi, ei tohi tunnistada ühtegi maailmakomponenti aprioorseks, vaid peab postuleerima, et mis tahes eksistentsiaspektil peab olema küllaldane alus. Et igal sellisel alusel peab olema omakorda alus ja nii edasi, siis tuleneb püstitatud teesist järeldus eksistentsiaspektide aluste lõppematute ahelate olemasolust. See toobki kaasa esitatava maailmavaate infinitistliku iseloomu.

Vastavalt aprioorsuste eitamise teesile tuleb lugeda vastuvõetamatuks materialistliku maailmavaate aluseks olevad kujutlused mateeria aprioorsusest, mateeria käitumise aprioorsest põhjuslikkusest ja psühhofüüsikalise seose aprioorsusest. Materialistlik uskumus, et kõrgema kategooria nähtused põhinevad olemuselt primitiivsematel protsessidel, toob loogilise paratamatusega kaasa apriorismi tunnistamise, sest kõrgemat üha lihtsamale taandades jõuame kiiresti niivõrd triviaalsete kategooriateni, millest lihtsamaid enam pole. Lihtsustuste võimalik jada on lõplik. Apriorismi saab vältida vaid eeldades, et igal nähtuste liigil on olemuslikult kõrgem alus, sellel omakorda kõrgem alus jne. Sellist jada saab lõpmatult jätkata ning seetõttu pole kunagi vaja postuleerida mingi olemuse aprioorsust. Apriorismi eitamisest järelduv tees olemuslikult lihtsama tulenemisest olemuslikult kõrgemast on idealistliku maailmavaate põhipostulaat. Seega on idealistliku ideoloogia aktsepteerimine samavõrd mõistlik, kuivõrd on mõistlik apriorismi eitamise võtmine maailmavaatelise hoiaku põhialuseks.

Hüpotees inimtajutava eksistentsi transtsendentsete alusjõudude lõpmatust hierarhiast

Idealistliku maailmakujutluse siin arendatava variandi lähteseisukoha võib sõnastada järgmiselt: olemuslikult kategoorialt inimtüüpi indiviidide subjektiivsete maailmade endi ning nendevahelise seostatuse aluseks läbinisti elusas eksistentsis on selliste indiviidide olemuslikkusest kvalitatiivselt kõrgemad üleloomulikud jõud, mis on antud subjektide jaoks transtsendentsed ning mille olemust nad pole põhimõtteliselt suutelised mõistma.

Maailma füüsikaline struktuur on nii meie kui ka teistel struktuuritasemetel toimivate inimtüüpi subjektide kujundada, kõrgema eksistentsiaalse võimu meelevallas on aga mentaalsed kvaliteedid, inimtüüpi olevuste tahte tegususe garanteerimine ning nende olevuste omavahelise seotuse tagamine selle vahendusel, mida me tajume kui maailma füüsikalist struktuuri ja psühhofüüsikalist seost. Kõrgemad jõud valitsevad kõike peale maailma nn. materiaalse struktuuri dünaamika.

Järgnevalt formuleerin ma hierarhilis-infinitistliku spiritualismi alushüpoteesi.

Üleloomuliku võimu allikaks on lõpmata palju agente, kes jagunevad lõpmatu hulga erineva kategooria klasside vahel, olles nende kategooriaklasside kaupa üksteisega hierarhilises seoses, nii et mingi klassi agentide olemuse aluseks on vastava kõrgema klassi agentide üleloomulik võim. Ühegi agendi võim pole absoluutne, vaid iga agendi meelevald on piiritletud vastavalt tema olemuslikule staatusele, mille määravad kõrgema kategooria agendid, kelle võimed on omakorda tagatud ja limiteeritud temast kõrgema jõu poolt jne. Niisugusel juhul on igal eksistentsikomponendil sügavam alus, mistõttu ei teki kunagi vajadust kuulutada teatud olemused aprioorseteks. Maailma ühtsuse aluse ehk eksistentsi absoluutse aluse probleemil puudub aga mõte, sest üksteisele aluseks olevate olemuste hierarhia infiniitsuse korral ei saa sellist alust loogilistel põhjustel olla.

Esitatava maailmaskeemi järgi tuleb erinevatesse kategooriaklassidesse kuuluvad olemused (agendid) lugeda üksteisega vahetult seotuks. Vastavalt sellele seisukohale pole eksistentsis absoluutseid elemente, vaid eksistentsi iga universaalkomponent on oma loomult seoselaadne. Nii nagu seost ei saa olla lahus sellest, mida ta seob, ei tohi ka ühelegi eksistentsikomponendile omistada absoluutselt iseseisva eksistentsi võimet. Iga madalamat olemust tuleb kujutleda kui kõrgemate olemuste teatud külge, teatud aspekti, mis põhimõtteliselt ei saa iseseisvalt eksisteerida. Kogu inimkogetavat reaalsust tuleb seega pidada üleloomulike jõudude teatud ilminguks, mille olemasolu ilma nende jõududeta pole mitte mingil viisil võimalik. Ja ka teistpidi, inimtunnetatava reaalsuse üleloomulikud alusjõud ise ei saa samuti eksisteerida ilma inimkategoriaalsete subjektideta ning meile tunnetuslikult kättesaadava maailmata, vaid nad on selle maailmaga osaliselt identsed. Püstitatud maailmavaate raames tuleb maailma spirituaalsuse all mõista tema kõrgkategoriaalset elusust.

Kellele tundub, et kujutlus maailmast kui olemuste infiniitsest hierarhiast on ekstreemselt müstiline ning kujutab vaid tavatut formaalset võtet vältimaks vastamist küsimusele eksistentsi põhiolemusest, neile soovitan ma pöörata tähelepanu järgmisele. Vastavalt tänapäeval omaksvõetud füüsikalise intensiivinfinitismi kontseptsioonile ei ole ka puhtmaterialistlikust seisukohast võttes olemas maailma käitumise põhialust, sest puuduvad absoluutselt fundamentaalsed füüsikalised olemused (suurused, kategooriad). Progress maailma dünaamika füüsikalisel seletamisel seisneb vaid maailmakirjelduslike suuruste (osakesed, väljad jms.) käitumise loogilises taandamises sügavama struktuuritaseme füüsikaliste kategooriate käitumisele. Selline "seletamine" on aga sisuliselt seletuse edasilükkamine, kusjuures lõplik seletus jääb kättesaamatuks. Püstitatud hüpotees üha kõrgemate olemuste lõppematust ahelast on loogiliselt põhiskeemilt samasugune nagu üldtunnustatud kontseptsioon füüsikalise reaalsuse süvastruktuuride infiniitsest hierarhiast.

Lõpmatu olemusliku evolutsiooni tees

Kas transtsendentsete jõudude postuleerimine tähendab, et eksistentsi üleloomulikku olemust eeldades peame samas möönma agnostitsismi vältimatust? Siiski mitte. Agnostilisus kaob antud maailmaskeemist, kui loobuda eksistentsiagentide olemusliku staatuse absoluutse fikseerituse paradigmast. Kategoriaalselt tasemelt erinevate olemuste isoleerituse teesist lahtiütlemine väljendub järgmise uskumuse omaksvõtus: olemused võivad muutuda, evolutsioneeruda, transformeeruda madalamast kõrgemaks (ja ka vastupidi, degenereeruda kõrgemast madalamaks). Mingi agendi jaoks on teatud transtsendentsused sel juhul põhimõtteliselt kättesaamatud ainult niivõrd, kuivõrd antud agent jääb olemuslikult iseendaks. Iga transtsendentsus on aga kättesaadav antud agendi olemusliku evolutsioonikäigus,juhulkui see aset leiab.

Vastavaltpiiramatukvalitatiivse evolutsiooniteesile omandavad metafüüsilised uskumused objektiivteaduslike uskumuste staatuse. Metafüüsiliste uskumuste erinevus objektiivteaduslikest on vaid selles, et kui objektiivteaduslike väidete kontrollimiseks piisab neist tunnetuslikest võimeist, mis inimestel on olemas, siis metafüüsiliste väidete kontrollimiseks peame transformeeruma olemuslikult kõrgemasse seisundisse, mille sisu me antud arengutasemel olles ei tea ega ole isegi võimelised mõistma.

Inimeste eksistentsiaalse situatsiooni üldiseloom

Püstitatud maailmakontseptsiooni järgi pole eksistents päritolult juhuslik ja käitumiselt fatalistlik, vaid kõrgvaimne ja tahtevabaduslik. Seetõttu osutan ma kõigepealt maailma erinevatel struktuuritasemetel elavate inimkategoriaalsete subjektide vahekordade neile iseärasustele, milles antud maailmakontseptsiooni seisukohalt väljendub meie maailma konkreetse ülesehituse mõistlikkus.

Inimkogetava eksistentsi kõige tähelepanuväärsemaks üldomapäraks tuleb tunnistada selle eksistentsi tugevalt kontrastne struktuursus, mis muudab eksistentsi väga selgelt liigendatuks, võimaldades peaaegu absoluutset indiviidsust tervikliku maailma raames ning kindlustades indiviididele-subjektidele lihtsa ja mugava elamise.

Maailmastruktuuri tugev ekstensiivne kontrastsus (samatasemeliste maailmakomponentide üksteisest eraldatuse aste) meie struktuuritasemel väljendub elukõlblike planeetide suures omavahelises kauguses, mis lahutava "seinana" tagab erinevate kosmosetsivilisatsioonide privaatsuse, võimaldades neil oma teleoloogilise arengutee valimisel olla vaba tsivilisatsioonidevahelise konkurentsi poolt pealesunnitud, eeskätt lähitulevikuga arvestava käitumise kitsaraamilisusest.

Eksistentsi struktuuri kõrge intensiivne kontrastsus ehk maailma erinevate struktuuritasemete tugev eraldatus (mis väljendub selles, et pealmisema struktuuritaseme ühe elemendi kohta tuleb tohutu hulk sügavama struktuuritaseme elemente) on aluseks valdava enamiku maailmas asetleidvate protsesside kvaasimateriaalsusele ehk füüsikalisusele oma olemuselt läbinisti elusas eksistentsis ning kindlustab samas maailma hea füüsikalise stabiilsuse, sest pealmisematel struktuuritasemetel toimuv ei destabiliseeri sel juhul oluliselt maailma süvastruktuure. Tänu väga reeglipärase dünaamikaga ning vahetut eetilist suhtumist mittenõudva kvaasi-materiaalse komponendi olemasolule iga struktuuritaseme käitumises saavad neil struktuuritasemeil elavad indiviidid ilma suuremate intellektuaalsete pingutusteta kujundada oma elu mugavaks teiste struktuuritasemete subjekte häirimata.

Maailma füüsikaliste struktuuritasemete tugeva eraldatuse tõttu on saanud välja kujuneda elusorganismide füüsikaline funktsioneerimine sellises vormis, mis garanteerib igale indiviidile küllalt olulise vabaduse määra, kuid limiteerib seejuures efektiivselt indiviidide võimaliku vägivalla oma struktuuritaseme kaaslase kallal. Esiteks, teiste indiviidide meelevallas on samal struktuuritasemel elava indiviidi infiniithierarhilisest kehast vaid kõige pealmisem struktuuritasemeline lüli. Näiteks on juba inimindiviidi aju neurontegevuse jälgimine teiste meie struktuuritaseme indiviidide poolt praktiliselt võimatu. Seetõttu ei saa struktuuritaseme-kaaslased oma kontrolli all hoida ei indiviidi mõttetegevust ega ka kõike muud, mis indiviidi tahtelise aktiivsuse tulemusena toimub tema efektiivse keha sügavamatel struktuuritasemetel, kajastumata keha kõige pealmisema struktuuritaseme dünaamikas. Teiseks, ja see on kõige olulisem: indiviidi vabadust ahistava struktuuritasemekaaslaste võimaliku vägivalla ulatuse indiviidi kallal piirab rangelt indiviidi "surma" (pseudosurma) praktiline vältimatus, mis tagab indiviidile takistamatu "lahkumise" maailma sügavamatele struktuuritasemetele. Veelgi enam, tänu füüsikaliste struktuuritasemete tugevale eraldatusele on saanud võimalikuks mingil struktuuritasemel elamise eksplitsiitse mäletamise realiseerumine valdavalt sellesama struktuuritaseme füüsikaliste struktuuride püsivuse alusel, mistõttu pseudosurmaga kaasneb indiviidi jaoks äärmiselt õnnelik nähtus - tema eksplitsiitse mälu peaaegu täielik kustumine. Subjektile, kes on kaotanud oma eksplitsiitse mälu (oma konkreetse mineviku mäletamise), võib jällegi juhtida anda mingi pealmisemal struktuuritasemel areneva loote, kartmata, et sellel struktuuritasemel elavad teised indiviidid ja ka antud subjekt ise võiksid "sündinud" subjekti identifitseerida kui juba varem sellel struktuuritasemel elanud indiviidi. Seetõttu on "uuestisündinud" subjekt täiesti vaba nii uhkus- kui süütundest varem konkreetselt kordasaadetu pärast nii teiste kui enda ees. Ka on vähemuutuvas maailmas pärast järjekordset mälukustutust jälle uudselt huvitav elada.

Kuid eksistentsi tugevalt kontrastne struktuursus, mis kindlustab inimestele (nagu mis tahes teistelegi subjektidele) hästipiiritletud mugava "eksistentsiaalse kodu", isoleerides ta väga mõjusalt kõigest muust olemasolevast, teeb taolise isoleerimisega äärmiselt raskeks inimeste eksistentsiaalse ekspansiooni, oma "kodu" piirest väljumise, sest koduvälist reaalsust on praktiliselt võimatu tajuda ja mõjutada, kuna inimesed on selle reaalsuse suhtes tundetud ja mõjuvõimetud. Oma kodueksistentsi ulatuses maailma tajudes ja aktiivsust üles näidates kujundavad inimesed endile maailmakontseptsiooni, mis hõlmab ainult seda eksistentsisfääri. Ning kuna inimesed saavad taolise kontseptsiooni valgusel oma elusfääris kestvalt hästi hakkama, koduse eksistentsi piiridest tundmatusse tungimine nõuab aga eksistentsi sügava struktuurse lõhestatuse tõttu äärmiselt suuri pingutusi, puudub inimestel küllaldane stiimul oma tunnetusvaldkonna avardamiseks, mistõttu kujuneb tugev soodumus hakata uskuma, et peale inimestele tuttava eksistentsi midagi muud maailmas ei olegi. Seepärast on alati valitsenud palju selliseid täiesti ekslikke maailmavaatelisi tõekspidamisi, mis ei takista inimkonda harjumuspärasel viisil edasi elamast, küll aga pärsivad inimmõtte arengu. Taolised vääruskumused võib jaotada kolme rühma: ekstensiivstruktuurseteks, intensiivstruktuurseteks ja kvalitatiivolemuslikeks.

Möödunud aegadel valitsenud ekslik antropotsentristlik ettekujutus, et Maa on Universumi põhiobjekt, tähed aga väikesed helendavad punktikesed taevasel kristallsfääril, ei kahjustanud sugugi tolleaegse inimtegevuse tulemuslikkust. Kui isegi tänapäeval sedasama usutaks ning moodne astronoomiateadus hoopiski puuduks, ei elaks inimkond üldsegi halvemini, sest maailma tugeva ekstensiivse lõhestatuse tõttu on inimaktiivsuse ruumisfäär seni ikka veel ülekaalukalt Maaga seotud. Eksistentsi ekstensiivse koguulatuse samastamisest inimkonna asuala ulatusega ollakse siiski ammu üle saadud.

Eksistentsi laiuti tunnetamine on suhteliselt lihtne, maailma süvastruktuurse ehituse mõistmine aga tunduvalt raskem. Seetõttu usutakse veel nüüdisajalgi pimesi mitut põhjendamata või isegi selgelt ekslikku intensiivstruktuursuslikku dogmat. Sellist tüüpi uskumuste kujunemine on saanud võimalikuks maailma struktuuritasemete tugeva eraldatuse tõttu, mille tagajärjel süvastruktuurides toimuv pole vahetult tajutav ning on ka teadusuuringutele väga raskelt kättesaadav. Seepärast on juba antiikajast alates saanud aeg-ajalt pead tõsta süvastruktuuride olemasolu lausa eitav absoluutse elementarismi idee, mille järgi maailm on intensiivfiniitne, omades aprioorset struktuuritaset (jagamatud aatomid, elementaarsed osakesed, fundamentaalne väli vms.), millel endal enam sügavamat struktuuri ei ole. Absoluutse elementarismi idee on tänapäeval siiski ebapopulaarne, selle asemel on üleüldise tunnustuse võitnud efektiivse elementarismi doktriin, millele vastavalt on maailmas olemas rangelt seaduspärase käitumisega kvaasiaprioorsed füüsikalised struktuuri-tasemed. Lisaks ollakse veel veendunud, et mitte ühelgi lõpmatust arvust maailma süvastruktuuritasemetest pole kujunenud sellist tüüpi keerulisi süsteeme nagu teadvusega elusolendid meie struktuuritasemel. Seda struk-tuuritasemelise antropotsentrismi teesi peetakse niivõrd iseenesest mõistetavaks, et pole tuntud isegi vajadust seda deklareerida.

Ehkki usk rangelt seaduspärase käitumisega kvaasiaprioorsete struktuuritasemete olemasolusse on ekslik, segab see vähe nüüdisaegse inimtegevuse edukust, eeldades, et inimesed hoiduvad endi teadvuslikku aktiivsust pidamast fatalistlikuks funktsioneerimiseks. Maailma struktuuritasemete tugeva eraldatuse tõttu on enamik maailmas asetleidvaid protsesse kvaasimateriaalsed, sealjuures väga täpselt korrapärase dünaamikaga, ning just selliste protsesside ekspluateerimisele on rajatud inimkonna uusaegne kiire teaduslik-tehniline edukäik. Elusolendite tahtelise käitumise neurodünaamika ning tehisintellekti teadvuse küsimused välja arvatud, ei häiri usk kvaasiaprioorsetesse struktuuritasemetesse tööd ühegi muu nüüdisaegse reaalteadusliku või tehnilise probleemi kallal.

Intensiivstruktuursuslik postulaat rangelt kvaasiaprioorsete struktuuritasemete olemasolust toob loogilise paratamatusega kaasa kvalitatiivolemusliku materialistliku dogma maailma läbinisti fatalistlikust dünaamikast. See dogma eitab tahtevabadust. Kuid ka siis, kui tahtevabadust tunnistatakse vahetult tajutava reaalsusena, peetakse teda tavaliselt aprioorseks, eitades inimtunnetatava eksistentsi sfäärist väljapoole jäävaid tahtevabadusele aluseks olevaid transtsendentseid jõude. Niisugune seisukoht ei kahjusta mitte kuidagi inimtegevuse resultatiivsust, kui vaid inimesed on rahul oma senise olemusliku staatusega.

Veel üks üldlevinud kvalitatiivolemuslik vääruskumus, vaatamata tema ammugi teadaolevale ekslikkusele, on nn. naiivne realism. Vastavalt naiivrealistlikule uskumusele näeb (tajub) inimene enda keha- (aju-)välist maailma, nii et erinevad indiviidid saavad vaadata ühte ja sedasama endavälist reaalsust. Naiivse realismi tüüpiliseks avalduseks on näiteks jutt looduse värvideküllusest, lõhnaderikkusest jms. Selline jutt on elementaarselt rumal, sest nn. materiaalses looduses on vaid erinevad lainepikkused, erinevad osakeste konfiguratsioonid ja muu abstraktne struktuursus, kuid värve, lõhnu ja teisi kvaliteete seal pole. On triviaalne tõsiasi, et kõik, mida subjekt näeb, kuuleb, haistab jne., sisaldub subjektis endas, mitte ei asu väljaspool teda. Naiivrealistlikud illusioonid on väga tugevad ühest küljest seetõttu, et inimeste eest on varjul nii subjektiväline reaalsus kui ka seos, mis ühendab selle reaalsuse subjekti individuaalse reaalsusega, teisest küljest seetõttu, et too seos on üpris regulaarne ja töökindel. Ja nii peabki indiviid kollektiivse reaalsusega korreleeritud individuaalset reaalsust kollektiivseks reaalsuseks endaks. Naiivrealistlikud uskumused, millest tänapäeval on endiselt eriti tugev subjektivälise, nn. füüsikalise ruumi samastamine tajumusliku ruumiga, ei sega inimeste tegevust, kui inimesi ei huvita subjektivälise reaalsuse kvaliteedid ega individuaalse ja subjektivälise reaalsuse vahelise seose muutmine, s. t. oma kodueksistentsi senise kvalitatiivolemusliku sfääri laiendamine.

Eksistentsi struktuuri kontrastsuse tõttu on inimese eest tugevalt varjatud ka tema kui subjekti ajalise kestuse ulatus. Indiviidi eksplitsiitse mälu praktiliselt absoluutne kustumine ning tema efektiivse keha kadumine oma struktuuritasemekaaslaste tajumusväljast seoses tema nn. surmaga on tekitanud usu, et subjekti eksistents sellega lõpebki. Selline ekslik usk küll deformeerib inimese üldise eluhoiaku ning toob kaasa mitmeid sekundaarseid vääruskumusi, kuid ei häiri inimese igapäevase konkreetse tegevuse tulemuslikkust.

Eksistents ja inimese positsioon selles hierarhilis-infinitistlik-spiritualistliku maailmakontseptsiooni järgi

Maailm on läbinisti elus. Maailmastruktuuri tugeva kontrastsuse tõttu on enamik inimtajutavaid protsesse maailmas kvaasimateriaalsed ehk füüsikalised. Kvaasimateriaalse seaduspärasuse aluseks on tohutu hulga subjektide tahtelise aktiivsuse koondresultaadi statistiline stabiilsus. Pole olemas absoluutselt paratamatut füüsikalist põhjuslikkust ega absoluutseid jäävusseadusi. Tahtevabadusliku teadvusliku aktiivsuse poolt ülalhoitav kvaasimateriaalsus on omadustelt mittejuhuslik ning fatalistlikust materiaalsusest stabiilsem, sest tema puhul ei saa rakendada entroopia vältimatu kasvu printsiipi. Kvaasimateriaalsuse ilmnemine tuleneb lõppkokkuvõttes nendest transtsendentsetest jõududest, mis tagavad tohutu hulga subjektide seotuse ühtsesse eksistentsi. Maailma tugeva kvaasimateriaalsuse tõttu on inimestel olemas ulatuslik füüsilise ja intellektuaalse tegevuse valdkond, mis on vaba eetilisest kontekstist, kui mitte arvestada seda loomulikku tänulikkust, mida me peaksime tundma nende süvastruktuursete subjektide ja nende üleloomulike jõudude suhtes, kelle vaeva tulemusena see meile elamiseks nii mugav kvaasimateriaalne keskkond on kujundatud ja püsib.

Elusolendi aistingud ja tema tahteline aktiivsus realiseeruvad maailmas integroinfiniithierarhiliste protsesside vahendusel. Subjekt funktsioneerib läbi lõpmatu arvu füüsikaliste struktuuritasemete. Seejuures ei "näe" subjekt neil vahepealseil struktuuritasemeil toimuvat ega saa seal tegutseda, sest vastavad "sidekanalid" läbi nende struktuuritasemete, kuigi sisaldavad nende tasemete struktuurseid elemente, on nende struktuuritasemete enda elust hästi isoleeritud. Iga subjekti valduses oleva efektiivse keha lõpmatu arvu süvastruktuuritasemeliste lülide funktsioneerimise kindlustab lõpmatu arv neil lõpmatul arvul sügavamatel struktuuritasemetel elavaid subjekte. See võimaldab igal subjektil, vaatamata oma vahetute võimete piiratusele, kasutada ülikomplitseeritud süsteemi - oma integroinfiniithierarhilise talitlusega aju. Aju neuronstruktuurisse geneetiliselt ja elukogemuse käigus programmeeritu vabastab inimtahte ülejõukäivast rutiinsest tööst juhtida kõigis üksikasjus nii oma keha funktsioneerimist kui ka neid ajuprotsesse, mille tahtelise kasutamise teel realiseerub teadvuslik mõtlemine.

Süvastruktuuritasemete subjektide jälgimise all on inimese (üldse mis tahes elusolendi) kogu käitumine, sh. ka mõttetegevus. Nende meelevallas on nii inimaju neuronstruktuurist inimese infiniithierarhilise keha lõpmatusse struktuursesse sügavikku suunduv infovoog kui ka sellest sügavikust aju neuronstruktuuri suunas leviv tahtekäskude voog. Kuid süvatsivilisatsioonid reeglina ei sekku nendesse voogudesse üksikindiviidi mentaalse maailma ja käitumise konkreetseks mõjutamiseks. Kuna need vood on lõpmatu arvu süvatsivilisatsioonide meelevallas, tekiks kujuteldamatu segadus, kui väikegi osa süvatsivilisatsioonidest püüaks nende voogudega oma äranägemise järgi manipuleerida. Mingi süvatsivilisatsiooni omavolitsemine inimsubjektide info- ja käsuvoogude kallal on praktiliselt välistatud sellise tegevuse pareerimatu karistamise võimaluse tõttu nende veel sügavama struktuuritaseme tsivilisatsioonide poolt, kelle valduses on ka omavolitsema kippuvate süvastruktuuritaseme subjektide endi info- ja käsuvood.

Indiviidi nn. surm, s. o. tema efektiivse keha meie struktuuritaseme lüli talitluse lakkamine ei tähenda indiviidi kui subjekti hukkumist. Pärast sellist pseudosurma satub inimsubjekt meie struktuuritasemele lähima teadvusliku eluga asustatud süvastruktuuritaseme indiviidide meelevalda. Nende otsustada on endise inimindiviidi (samuti mis tahes teise pseudo-sureliku elusolendi) edasine saatus. Nad võivad anda talle oma struktuuri-tasemel taju- ning täitevorganid, nii et endine meie struktuuritaseme indiviid saab jätkata aktiivset elu sellel sügavamal struktuuritasemel. Kuid nad võivad meie struktuuritaseme kehast ilmajäänud indiviidile anda juhtida mingi uue meie struktuuritasemel kujuneva organismi, nii et pseudosurma üle elanud subjekt pseudosünnib bioloogilise olendina tagasi meie struktuuritasemele.

Iga subjekti ilmumisel just teatud konkreetsel ajal just teatud konkreetset keha omava olendina (inimesena, loomana, putukana vms.) just teatud konkreetsesse keskkonda meie struktuuritasemel pole tegemist äärmiselt ebaõiglase "sündimise pimeda juhusega". Iga subjekti jaoks omab mõtet küsimus: miks olen ma (seekord) sündinud just sellena, kes ma olen? Vastus sellele küsimusele peitub põhimõtetes, mille alusel süvastruktuurile tsivilisatsioon indiviidile (järjekordse) keha "kingib".

Pseudosünni käigus indiviidi eksplitsiitne mälu praktiliselt kustub, implitsiitne süvamälu aga säilib. Erinevalt eksplitsiitsest mälust pole implitsiitse mälu sisuks mitte subjekti vahetu ajalugu, vaid subjekti olevikuolemus, mis on kujunenud subjekti ajaloolise arengu tulemusena. Indiviid on laisk, kaastundlik, kade, teadmishimuline, sadistlik, ohvrimeelne, auahne vms. mitte seepärast, et ta mäletab end olevat niisuguse olnud ja peab õigeks ka edaspidi selliseks jääda, vaid seetõttu, et oma arengu käigus on ta niisuguseks kujunenud ja on praegu just selline. Iga indiviidi kui subjekti olemuslik tuum on tema üldomadused, mitte aga spetsiifilise faktoloogilise materjali (näiteks nime, eluloo) mäletamine. Need kõrgkategoriaalsed üldomadused pole määratud indiviidi keha kõige pealmisema lüli struktuuriga (aju neuronkonfiguratsiooniga), vaid indiviidi efektiivse keha struktuursuse infiniitses sügavikus olevaga - subjekti hingega. Uude ellu ei saa indiviid varasemast kaasa võtta aju neuronstruktuuris salvestatud (või tema abil kättesaadavaid) konkreetseid deklaratiivseid teadmisi, küll aga üldise sisetunde, iseloomu, taiplikkuse, intuitsiooni jms., sealhulgas nn. aprioorsed teadmised, mis on uues elus aluseks indiviidi arusaamis- ja õppimisvõimele. Inimese vanaduspõlve ei tule seega suhtuda kui kurbusega looritatud aega, vaid kui sobivaimasse eluperioodi intensiivseks tööks oma hingeliste omaduste kallal, et nendega koos peatselt uude ellu astuda.

Et subjekt nn. surres ei hukku, ei ole subjekti pseudosurma fenomen mehhanism, mille vahendusel saaks teatud omadustega subjektide elimineerimine realiseeruda või elimineerimise realiseerida. Subjektide kogu-populatsiooni evolutsioon ei saa seega toimuda elimineeriva valiku teel, vaid kõikide subjektide individuaalarengu koondresultaadina. Subjekti efektiivse keha vaatlustele kättesaadava lüli hävitamisega pole võimalik kõrvaldada subjekti ennast koos tema omadustega. Soovimatutest subjektiomadustest ei saa maailmas lahti neid omadusi kandvaid subjekte eitades, vaid subjektide ümberkasvatamise ja eneseümberkasvatamise teel.

Subjekti põhiolemus, sh. tema siseidentsus, ei tulene mitte mingil määral tema efektiivse keha kõige pealmisema lüli ehitusest. Subjekti keha pealmisima lüli konstruktsioon, mille bioloogiliste olendite puhul on valdavalt determineerinud geenid, määrab vaid subjekti aktiivsuse võimaliku ampluaa samal viisil, nagu määrab selle subjekti kogu muu elukeskkondki, sh. subjekti käsutuses olevad tehnilised abivahendid. Nimetades subjekti mentaalse maailma ja tahtevabaduse kandjat tinglikult subjekti hingeks, võib öelda, et sugulusvahekordades saavad olla vaid subjektide kehad, mitte hinged. (Võib küll juhtuda, et mingis kehas on selle keha ühte varem "elanud" sugulaskeha juhtinud hing, kuid sel juhul on nende suguluses olevate kehade valdajateks mitte sugulassubjektid, vaid üks ja sama subjekt.) Bioloogiliste elusolendite kui subjektide geneetiline sugulus on sama laadi tähendusega, nagu näiteks inimeste "sugulus" nende poolt liiklemiseks käsutatavate sõidukite "tehnilise suguluse" alusel. Iga subjekt ise (subjekti hing) on täielikult individuaalne ega ole ühegi teise subjektiga suuremas sugulusvahekorras kui ülejäänud subjektidega.

Inimeste ja loomade erinevus on vaid selles, et nende efektiivsete kehade kõige pealmisemad lülid on erinevad, oma olemuslikult staatuselt kuuluvad aga inimesed ja loomad samasse klassi. Seetõttu on loomadega ümberkäimise eetiline kontekst sama mis inimestega (või täpsemalt: kõnelda veel mitteoskavate lastega) käitumiselgi. Loomade kui subjektide inimestest olemuslikult alaväärsemaks pidamine on rassistlik seisukoht ning häbiks inimtsivilisatsioonile. Inimeselik ebaõiglus loomade suhtes on sisuliselt pööratud ka inimsubjektide eneste vastu, sest tõenäoliselt paljud meist, kui mitte kõik, on elanud ja elavad ka edaspidi teatud hulga oma eludest loomadena.

Meie struktuuritaseme füüsikalised omadused on süvastruktuuritasemete tsivilisatsioonide poolt kujundatud niisugusteks, et ühest küljest saavad sellele struktuuritasemele lähima süvastruktuuritaseme subjektid juhtida siinsel struktuuritasemel toimuvat vaid meie struktuuritaseme väga keeruliste spetsiifiliste struktuuride abil, ning teisest küljest saavad meie struktuuritasemel sellised spetsiifilised struktuurid - elusolendite kehad - kujuneda fatalistlikku tüüpi dünaamikaga kvaasimateriaalsete protsesside teel. Kui lihtsaimate elussüsteemide arenemine toimub valdayalt kvaasimateriaalselt, siis elusolendite edasises evolutsioonis mängivad üha olulisemat osa elusolendite mentaalsed maailmad ja tahtevabaduslik aktiivsus, ning nn. loodusliku valiku käigus kujunevad üha paremini juhitavate ajudega bioloogiliste olendite populatsioonid. Teatud täiuslikkusastme saavutanud aju kindlustab subjektile niivõrd rikka mentaalse maailma ja tema keha (sh. aju) niivõrd paindliku tahtelise juhtimise, et saab võimalikuks erinevate subjektide mentaalsete maailmade abstraktse struktuuri efektiivne intersubjektne kommunikatsioon, s. t. subjektide populatsioonis kujuneb keel. Keele valdamine avab indiviididele võimaluse intensiivseks vaimseks aktiivsuseks. Ka tagab keel (näiteks kirjakeele näol) subjektidele ökonoomse ja püsiva välismälu. Samuti on keel (näiteks matemaatilise keele kujul) kasutatav keelevälise reaalsuse väga kompaktse mudelina. Kõige selle tulemusena käivitub peamiselt tahtevabaduslikul aktiivsusel põhinev indiviidide kogukondade suhteliselt kiire vaimne areng. Bioloogilise elu fatalistlikku tüüpi dünaamikaga varase arengu vaevalisus ja aeglus on hind, mida tuleb maksta selle eest, et hiljem saaksid arenenud kehaga ning rikast mentaalset maailma omavad subjektid elada keskkonnas, mis oma valdava kvaasimateriaalsuse tõttu tekitab väga vähe eetilisi pingeid.

Individuaalse mentaalse maailma sisu järgi valib iga subjekt vabatahteliselt oma käitumise, mis toob kaasa muutused nii selle subjekti enda kui ka teiste subjektide mentaalsetes maailmades. Subjekt ei saa oma mentaalset maailma teistele subjektidele näidata, kuid teised subjektid ei saa ka tema tahte allika kallale. Subjekt ei saa "näha" seda, kuidas moodustub tema mentaalne maailm, mil viisil realiseerub tema tahe, mismoodi on garanteeritud tema siseidentsus ning mille vahendusel on ühte seotud erinevate subjektide eksistents. Kõik see on inimolemusest kategoriaalselt kõrgemate üleloomulike jõudude meelevallas. Inimtüüpi subjektide tahe on vaid võimeline muutma maailma teatud struktuursust (nn. füüsikalist struktuuri), mis on potentsiaalselt kättesaadav kõigile subjektidele ning mille muutudes teisenevad ka subjektide individuaalsed mentaalsed maailmad.

Inimperspektiivid hierarhilis-infinitistlik-spiritualistliku maailmakontseptsiooni valgusel

Mõistagi on inimeste ees avar tegevusväli oma struktuuritaseme ekstensiivsel hõlvamisel kosmosesse siirdumise näol. Kuid tegutsemist on võimalik jätkata ka vähem grandioosses plaanis, konstrueerides uusi tehnilisi seadmeid maapealse elu tarvis. Ja just sel teel jõutakse ühe suurema pöördepunktini inimtsivilisatsiooni arengus. Sest üsna pea saavutab inimkonna tehnilise kultuuri tase sellise kõrguse, et suudetakse ehitada elustuvaid tehisajusid ning inimsubjektid loovad endale võimaluse hakata meie struktuuritasemel elama kunstlike ajude ja robotkehadega. Arusaadavalt pole niisugune elamine igas mõttes meeldivam bioloogilise kehaga elamisest, kuid kahtlemata avardab tehisaju tohutult inimtüüpi subjektide intellektuaalse arengu võimalusi.

Jätkub mikromaailma füüsikaline uurimine, kuid teatud aja pärast ammenduvad traditsioonilise teadusliku metoodika võimalused. See juhtub siis, kui maailma füüsikalise süvastruktuuri uurimisel jõutakse struktuuritasemeni, mille vabadusastmeid käsutavad meile struktuurselt lähima süvastruktuurse tsivilisatsiooni indiviidid. Edasine füüsikaline uurimistöö saab toimuda vaid käsikäes selle tsivilisatsiooniga, kusjuures tehtavad füüsikalised ühiseksperimendid, kui neid üldse vaja on, ei tohi häirida selle struktuuritaseme elu, sealhulgas meie oma struktuuritaseme indiviidide integroinfiniithierarhiliste efektiivsete kehade süvastruktuursete lülide funktsioneerimist.

Kui füüsikaliste uuringutega tungitakse maailma füüsikalise struktuuri selle tasemeni, mida asustavad sealsed elusolendid, avaneb võimalus saada otsene kinnitus hüpoteesile subjektide funktsioneerimisest süva-struktuuritasemete vahendusel, aga samuti ka otsene kinnitus hüpoteesile subjekti eksistentsi jätkumisest pärast meie struktuuritaseme kehakonfiguratsiooni talitluse lakkamist.

Maailma ekstensiiv- ja intensiivstruktuuri uurimise ühe põhitulemusena peaks inimtsivilisatsioonile avanema võimalus asuda osalema meie struktuuritasemetest pealmisematel struktuuritasemetel efektiivse keha lülisid omavate olendite füüsikalise funktsioneerimise korraldamisel. Millised need pealmisemad struktuurid ja seal oma kehade pealmisi lülisid omavad olendid võiksid olla, pole praeguste teadmiste põhjal võimalik öelda.

Inimkonna ees seisvaks kõige üldisemaks ülesandeks - tema eksistentsi mõtteks - on aga inimvaimu tõstmine kategoriaalselt kõrgemale olemuslikule tasemele. Selleks peab inimvaim tegema ühe sammu olemusliku evolutsiooni lõpmatul teel ning omandama sellise staatuse, kus ta hakkab valitsema aistingulisi kvaliteete, muutub aluseks inimtüüpi subjektide tahtevabadusele, saab osalema nende subjektide ühtsesse eksistentsi sidumises, ja võib-olla allutab isegi aja. Inimkogetava reaalsuse kõigi aspektide äärmiselt hoolika analüüsi teel tuleks kindlaks teha inimaktiivsuse mitmesugused mõeldavad põhivormid ning püüda leida nende hulgast olemusliku transformatsiooni saavutamiseks vajalikud tegutsemismoodused. See ülesanne võib osutuda kujuteldamatult raskeks ja pole isegi kindel, kas inimtsivilisatsioonil selle lahendamine tingimata õnnestub.

Metafoorselt väljendudes võib öelda, et inimvaimu ees olevaks ülimaks probleemiks pole mitte küsimus, kas Jumal on olemas või mitte, vaid küsimus, kuidas saada ise jumalaks, küll mitte kõikvõimsaks ainuabsoluudiks, vaid üheks lõpmata paljude seast, kelle üle on paratamatult veelgi kõrgema kategooria transtsendentsed jõud, kuid kelle ees jääb seetõttu alati terendama lõppematusse kõrgusse suunduv kvalitatiivsete olemuslike transformatsioonide tee. Taolisteks jumalateks pürgimine pole hullumeelne ambitsioonikus, vaid evolutsiooniline imperatiiv, sest sellisest sihist loobumise korral inimpopulatsioon, omamata kõrgemaid eesmärke ning ekspluateerides üha intensiivsemalt neid mentaalseid mõnusid, mis on saadaval tänu kõrgkategoriaalsete transtsendentsete jõudude vaevale, mandub kõrgkategoriaalsetel olemustel parasiteerivaks vaimkonnaks.

Filosoofilisel mõttel on aeg ärgata varjusurmast. See ärkamine võib osutuda küllaltki piinarikkaks. Esiteks, inimesed on konformistlikud: õigeks peetakse seda, mida usub enamus. Millegi muuga on raske seletada peaaegu üleüldist leppimist jämeda ebaloogilisusega materialismi paraloogilisel aktsepteerimisel. Konformistlikus vaimses õhkkonnas levivad aga uued ideed äärmiselt vaevaliselt. Teiseks, inimintellekt on küllaltki hädine. Et tunda nüüdisaegset füüsikat selles ulatuses, mis on vajalik kaasarääkimiseks filosoofilistes probleemides, pole vaja teada ühtki keerulist võrrandit, piisab füüsikaliste põhikontseptsioonide mõistmisest. Kahjuks on aga mittefüüsikute hulgast peaaegu võimatu leida inimest, kes tunneks praegusaegsete füüsikateooriate alusprintsiipe. Seetõttu on näiteks humanitaarharitlased lausa võimetud fundamentaalsetest maailmavaatelistest probleemidest aru saama, sest neil lihtsalt puudub selleks vajalik elementaarne haridus. Kolmandaks, kinnihoidmine tänapäeva levinuimast maailmavaatest loodusteaduslikust materialismist on psühholoogiliselt väga tugevalt motiveeritud. Kujutlus maailma olemuslikust triviaalsusest võimaldab inimestel uskuda oma tunnetuslikku kõikvõimsusse. Materialistliku filosoofia hülgamine võtab inimestelt selle nii meeldiva illusiooni ning haavab halastamatult nende ülespuhutud iseteadvust, sest tuleb tunnistada, et isegi tänapäeva haritud inimkond võib pikka aega tõsimeeli õigeks pidada läbinähtavalt vigaseid kontseptsioone. Juba omaksvõetud materialistlikust maailmatajust hoiab iga indiviid seetõttu kinni lausa instinktiivselt, aimates õigesti, et selle ekslikkuses äratundmisele jõudmisel tuleb üle elada tugev vaimne šokk.

Kuigi mul on õigus rääkida ainult iseenda nimel, ületan ma oma volituste piirid ning palun andestada meile, reaalteadlastele, kes me oleme kõige rohkem süüdi mõistusevastase materialistliku maailmavaate võidukäigus, propageerides seda maailmavaadet kogu oma autoriteedi jõuga ning nautides selle maailmavaate "valgusel" maailmaolemuse täielike mõistjate aupaistet, - palun andestada teil, inimestel, kes te olete meid lihtsameelselt usaldanud, eriti aga teil, kes te elate nende loomadena, kellega meie, inimkehade valdajad, oleme väärastunud maailmataju tagajärjel oma süüd tunnetamata mõrtsukalikult käitunud.

Tekst on varem ilmunud Tähetorni Kalendris nr. 67, 1991.

1

2005-03-08

MärksõnaAju

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaSurm

MärksõnaTehisintellekt

MärksõnaTehnoloogia