MärksõnaEluteadus

Ülo Niinemetsa redised

Prindi

Valdur Mikita

1

Saksamaal Tübingenis, taimefüsioloogia instituudi juures, asub biokommunikatsiooni laboratoorium. Täpsem oleks seda nimetada biokunsti laboratooriumiks, kuna teadlased on pannud erinevad organismid mitte ainult inimestega suhtlema, vaid “ärgitanud” neid looma ka mitmesuguseid kunstiteoseid. Lühikest aega töötas Tübingenis ka Eesti üks praeguse aja andekamaid noori loodusteadlasi taimefüsioloog Ülo Niinemets. Tema redistel põhineva kommunikatsiooniringi skeem on siiamaani organismide suhtluse modelleerimise valdkonnas oluline avastus.

Milles seisneb Tübingeni eksperimentide mõte? Suvaline organism koosneb sadadest erinevatest biosignaalide süsteemidest, mille kaudu organism juhib iseenda elutegevust ja suhtleb ümbritseva keskkonnaga. Kommunikatsiooniringid on väga konservatiivsed ja evolutsiooniliselt püsivad ega allu kergesti muutustele. Iga organism moodustaks nagu oma semiootiliselt suletud universumi, kui lähtuda baltisaksa loodusteadlase Jakob von Uexkülli seletusviisist. Kuid sarnaselt sellega, kuidas talitab tänapäevane geenitehnoloogia, lõigates organismi genoomist välja mingi tüki ja asendades selle teise organismi geeniga, saame põhimõtteliselt avada ka organismi kommunikatsiooniringi ja lülitada sinna “võõra” elemendi.

Selleks on olemas mitmeid erinevaid võimalusi. Kõik need põhinevad ühe ja sama probleemi lahendamisel: selleks, et ühendada kommunikatsiooniringi erinevaid organisme, tuleb ühe elusolendi biosignaalid muuta kõigepealt arusaadavaks teise organismi jaoks. Herneste keel tuleb tõlkida rediste keelde, rediste keel inimeste keelde. Selleks on meil tarvis signaale moduleerida. Lihtsaim eksperimentaalne kommunikatsiooniring koosnebki kahest organismist, mille vahel asub tõlkemehhanism. Kui organism muudab näiteks elutegevuse käigus ühte füsioloogilist parameetrit, püütakse signaal kinni ja antakse see juba moduleeritud kujul edasi teisele organismile. Nüüd jääb üle lahendada vaid ülesanne, mil viisil oleks säärane kommunikatsioon mõlemale organismile kasulik. Siiani ei ole minu teada veel leitud eksperimendile praktilist rakendust, kuid teoreetilisel tasandil on probleem lahendatud.

Senikaua, kui biosemiootikale alles otsitakse praktilist kasutusala, võib aga Tübingeni laboratooriumis hinnata taimede kunstiannet. Tomatite, kurkide, rediste ja ubade elutegevuse käigus toimuvad füsioloogiliste parameetrite muutused muundatakse esmalt akustilisteks või visuaalseteks signaalideks. Nende signaalide töötlemine arvutil (nt surudes õhulõhede avanemist ja sulgumist kirjeldavad signaalid ajas kokku) annab meile mingisuguse helijada, mida võime pidada esimeseks taimede ja inimeste koostöös kirjutatud muusikateoseks.

Niisugune ongi lugu Ülo Niinemetsa redistest.

1

2004-12-21