Teemad

Linnar Priimägi üritus ei sure: Soodom ja Gomorra

Prindi

Kirikiri

1

(Dekonstrueerides Tõnis Paltsi.)
Trenditundlik tippintellektuaal Linnar Priimägi soovis kaks aastat tagasi reklaamida Tallinna Bernt Notke „Surmatantsu“ abil. Tänaseks näib, et see märk on jäänud Tallinna tegeliku olemuse avamisel ebapiisavaks ja tungla on tõstnud teine visionäär - Tõnis Palts.

(JPEG)
Tallinn põleb.

Postimehest“ : Eile Tallinna linnapeaks valitud Tõnis Palts peab pealinna edukuse võtmeks kolme «T»-d: tehnoloogia, talent, tolerants.

/.../Mõni linn on valmis otsima kuulsust kõvera torni või veidra raehärrakostüümiga. Aga mis Tallinna tõeliselt eristaks, oleks suurim talentide kontsentratsioon iga linna ruutkilomeetri kohta, andekad inimesed. Kunstnikud ja programmeerijad. Arhitektid ja kinoprodutsendid. Disainerid ja muusikud. Insenerid ja õpetlased. Näitlejad ja filosoofid./.../

/.../Julgustada meelelahutustööstust pakkuma uusi vaba aja veetmise võimalusi. Kui ajakiri Time oma artiklis leidis, et Tallinn on Euroopa ööelu ja meelelahutuse uus pealinn, siis äkki saab seda kuulsust ära kasutada?/.../

/.../Tallinlastele on vaja anda parimad võimalused maailmas. See tähendab aga põhiliselt parimaid töökohti parimates ettevõtetes. Kuidas neid saada? Loovtööstuse ja atraktiivsete elupiirkondade vahelisi seoseid uurinud urbanistikakorüfee Richard Florida kinnitab, et tuleviku eduka linna võtmeteks on kolm «T»-d: tehnoloogia, talent, tolerants. Talentidest juba rääkisin./.../

Millega siis Richard Florida Tõnis Paltsi ära võlus?

Ajaleht USA Today:

Gay-tolerantsed ühiskonnad on majanduslikult edukad
Richard Florida

/.../ Uurimus, mille ma läbi viisin koos Urban Institute’i demograaf Gary Gatesiga näitab, et suured uued ideed ja uuenduslikud tööstused, mis viivad kestvale jõukusele, leiduvad tõenäolisemalt seal, kus gayd tunnevad end soovituna. Enamikus tehnoloogia-põhistes majanduskasvukeskustes on ka kõrge kontsentratsioon gay-paare. Vastupidiselt, piirkonnad, kus on suhteliselt vähe gay-paare kipuvad olema aeglase või stagneerunud majandusega. Pittsburgh ja Buffalo, kus on madal protsent gay-paare, olid kaks vaid kolmest suuremast piirkonnast, mis kaotasid elanikkonda 1990 ja 2000 aasta vahel. /.../

Selles, et Richard Florida ideed töötavad ka Euroopas, veendus Brüsselis käinud tundmatuks jääda sooviv noorbürokraat:

(JPEG)
Brusel - Soodom ja Gomorra.

“Esimese hooga ei tule midagi väga naljakat meelde, mida Brüsseli kohta öelda. Üllatavalt lahe linn tegelt. Mõtlen muidugi tänavaid, plaadipoode, õllekaid jne, mitte ametkondlikke koridore. Ametiasutuste ligiduses jäävad rohkem silma sellised lakutud pede väljanägemisega esteedid. Noh, teate küll neid neemeraudasid ja indrektreufeldte. Pole saladus, et Brüsselisse on kogunenud palju üksikuid hästimakstud ametnikke. See on kindlasti ka üks põhjus, et Euroopa pealinna poliitiliselt viksi pealispinna all kihab poolsalajane elu, Soodom ja Gomorra. Ehk eksisteerib seal kuskil ka maagiline paralleellinn Brusel, aga mina oma Soome turisti mentaliteediga sinna muidugi ei jõudnud. Aga X veetis Brüsselis õige mitu kuud ja tema on (vähemalt vaimusilmas) ka seda helget Brüsselit näinud.

See tänav, kus meie delegatsioon hotellis peatus, oli Brüsseli litside tänav. Algul mu naiskolleegid küll ei uskunud, et need kenad tüdrukud seal tänaval prostitutsiooniga tegelevad. Arvasid, et jalutavad ja seisavad niisama. Nägid nad ju välja nagu tavalised Eesti neiud, edevamad ja keskmiselt trendikamalt riides kui Lääne-Euroopa tütarlapsed. Üks tundliku meelelaadiga naiskolleeg rääkis pärast, et linn oli küll lahe, aga ta ei teadnud, kuhu oma silmi peita. Eestis ta on ikka harjunud tänaval inimestele silma vaatama, otsides sealt mingit sädet, tabamata ime, kui soovite. Aga Brüsseli tänavatel sai ta aru, et silmavaatamist tõlgendatakse kui signaali: Voulez-vouz coucher avec moi?

Y-le ma mainisin vist, et olime Brüsselis õppereisil, külastasme sealseid erinevaid asutusi, üks mõttetum kui teine. Esitasime lolle küsimusi ja saime ootuspärastelt lolle vastuseid. Üldiselt on raske aru saada, kellele seda ametnike armeed vaja on. Iga päev peavad nad ju oma olemasolu millegagi õigustama. Viimasel päeval käisime ka ühes NGO-s, mis tegeles rassilise diskrimineerimise küsimustega ja kus töötasid värvilised inimesed. Seal ma veendusin jälle, et ma ei suuda naeru pidada, kui neegrit näen. Miks see nii on, ma ei tea. Rassistiks ma ennast küll ei pea, ehk olen lihtsalt veidi alaarenenud. Peaks vist rohkem reisima. Meie õppereisi hüüdlauseks oli: "No minorities, no disabilities, we are Estonians, we are used to facilities!"

1

2004-10-15