Teemad

Martin Heidegger kui oraakel

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Martin Heideggeri (edaspidi H) „Tõe olemusest“ ettekande 0 ja 1 peatükk kirjeldavad tavalist tõe käsitlust ning visandavad seisukohad, mis saavad ka järgnevate mõtete esituse lähtekohaks. Oluline on, et juba alguses on ajaloolisus väga selgelt pilku võetud ning samuti on kohe alguses olemas tõlgendus ning tõlgendusega loomulikul teel kaasas käiv eksitus.

Eksituse puhul pean esiteks silmas asjaolu, et H. poolt antud sisu sõnale tõde ei pruugi vastata (ja ei vastagi!) hulga inimeste ettekujutusele selle sõna tähendusväljast. Tõde, nagu see on tavalises tähenduses tarvitusel, on tajutud aktuaalsusena või sellena, mis klapib meie ettekujutusega, kuidas asjad peaksid olema. Seesama käib mitte ainult asjade vaid ka väidete kohta, kuid siinjuures pole mitte asi, vaid pigem propositsioon kooskõlas meie ettekujutusega.

Sellise tõe käsitluse heidab H. kui ebapiisava kõrvale - samm, millest kerkib koheselt välja küsimus, et kas saame me järgnevalt H. käsitlust tõest üldse „tõeks“ nimetada vaid peaksime minema täielikult tema poolt vahel tarvitatud aletheia juurde, mille sisu vastab rohkem kasutusele. Nimelt, kui pidada silmas asjaolu, et asjade olemus avaneb meile nendega ümberkäimiselt ja nende kasutuselt, siis tunduks, et tavaline tõe mõiste kasutus on täiesti piisav sõna „tõde“ jaoks ning asi, millest H. räägib, pole tõde meie tähenduses, vaid hoopis kreeklaste.

Kreeklaste aletheial peatudes ei saa me aga mingil viisil mööda mütoloogilisest ja allegoorilisest, millega see sõna on paratamatult sisustatud ning mis tuleb tarvituselt ka kogu aeg välja. Pean esiteks silmas sõna negatsioonilist loomust, kus selles endas on antud unaruse välja (lethe) eitus (a). Sellestsamast tuleneb teiseks väga selgelt ning otsustavalt loobumine metafüüsikast - selliselt nagu kreeklased maailma näevad, pole metafüüsikal võimalust ning isegi tarvidus selle järele langeb ära. [1] Tähendab, kogu see sfäär, millest traditsiooniliselt räägitakse, kui räägitakse jumalatest ning vaimudest (ideedest), on kreeklaste mõtlemise jaoks sellisel kujul tundmatu. Esiteks annab sellest tunnistust asjaolu, et kreeklastel puudus spetsiifiline sõna religiooni kohta. Seega siis sakraalse ning profaanse spetsialiseerumine polnud võrreldav selle määraga, mis leidis aset hiljem. Nii saabki tarvitada mitte-lethe-ks olemist kui seda, mida me näeme ja mis meie jaoks on esil - sealt omakorda käsitleda lethe välja kui hämarolekut, varjatust, milles viibivad surnud inimesed ja asjad, mis meie jaoks on muidu kättesaamatud. Kreeklaste ettekujutus jumalatest kui rutiinselt eksisteerivatest ning igapäevaselt lähedastest paigutub väga hästi sellise pildi alla. Mingil moel võib arvata, et sellised ettekujutused olid varastes mõttetraditsioonides üle-üldised.

Ilmselt tekib kohe siia juurde küsimus, et kui kreeklased ei näinud tarvidust metafüüsika järele, siis mispärast on meil just kreekakeelne sõnapaar [2] seda tähistamas ning mikspärast alustatakse õhtumaa metafüüsika traditsiooni Platoniga? Paistab, et siinkohal on tegemist eksitusega ning mida aeg edasi, seda rohkem see eksitus süvenenud on. Nähtuvalt on sellise olukorra põhjenduseks ja seletuseks Parmenidese tähelepanek, et on asju, mis armastavad varjatust ja ei maksa neid hakata sealt välja kiskuma, sest see põhjustab nende varjatuse määra suurenemist. Sel viisil vaadates on H. liikunud oma maailma ettekujutuses pildi juurde, mis on algsem - nii nagu asjad alguses inimestele paistsid. Sest kus olemised pole inimesele väga tuttavad ning on võibolla vaid kohati tuntud teaduse poolt, tuleb olemise avatus kui tervik paremini esile kui seal, kus tuttav ja läbiuuritud on teinud selle keeruliseks. Lühidalt - mida vähem me asjadest ette teame, seda paremini saame me neil olla lasta - lasta nende olemusel esile tulla. Seega võib H. käsitlust maailmast ning tema tungi tagasi presokraatikute juurde mõista mingil määral restauratsioonina.

Niisiis on minu püüdeks rääkida justnimelt aletheiast, mitte tõe olemusest, aga peamiselt siiski mitmesugustest eksitusest ning mütoloogilis-allegoorilisest maailmapildist. Sest rääkides aletheiast nii nagu sellest said aru kreeklased, oleme me mitmel viisil määratlenud end rääkima asjadest ja maailmast, kus mütoloogia ja allegooria on selgelt pilgus ja üksteisest lahutamatud. Nii on aletheia esiteks seotud mütoloogiaga lethe välja kaudu ning sealt edasi allegooriaga, sest peale selle, et lethe on unarus ja varjatus, on ta veel ka midagi muud. Ta on väli (või jõgi) ja viide surnutele ning sealtkaudu elavatele ning mäletamisele. Nii avaneb selle sõna tähenduselt meile terve (unustatud ning unarusse jäetud) maailm. Seda, et antud juhul pole tegemist vaid kreeklastele spetsiifilise ettekujutusega, võib arvata saladust ja varjatust oluliseks pidavate mõttetraditsioonide rohkusest - kõige lähimaks ja ilmselt tuntumaks näiteks sellest vallast võiks olla YHWH vormel, mis esitades küll mingisugust asja avalikult jätab alati midagi (nt vokaalid) varjatusse. Sarnaseid jooni sakraalse ja profaanse sfääri eristamatust kooseksisteerimise ilmingutest on märgata ka varases Mesopotaamia maailmakäsitluses ja mujalgi. Samuti näib viitavat sellele oraaklite ja prohvetite sõnavara tahtlik obskuursus, sest samavõrd kui nad esitavad tõe jätavad nad seda ka varjatuks. Nii paistab see ka kehtivat ka mõistatuste (müsteeriumide) kohta - nende sisu ei olnud mitte ainult teatud väidete esitamises, vaid kuulaja-lugeja sisemiste võimete arendamises (arendati lugeja ‘vaimu silmi’). Mõistatuste obskuursest keelest läbi tungimisel ning tõelise sisu juurde jõudmisel pidi kuulaja enda mõistust teritama ning seeläbi tõusis ka mõistatuse väärtus. Erinevalt tänapäevastest mõistatustest, mis tuginevad enamasti keelemängule või absurdile, püüavad nt varakeskaegsed mõistatused näidata paradokse ja müsteeriume, mis on ka kõige madalamates asjades, julgustades lugejat muutuma ‘hoolsaks tarkuse püüdlemisel [3]’. Niisiis, ennustamise ja mõistatuste keele hägusates sümbolites rääkimine ning nende edasine tõlgendamine on mõnes mõttes võibolla üks võimalusi maailma tõega toime tulemisel.

Ka siinjuures on H. ettekande esimesed peatükid olulise tähendusega, sest peaaegu sama hingetõmbega kui tõe olemuse tavalist käsitlust võtab H. kirjeldada ka tavalist käsitlust Jumalast ning inimese olemusest ning sedastab, et keskaja kujutluspilt oli, et inimene on loodud Jumala näo järele ja varustatud intellektiga, mis vastab Jumala plaanile.

Ajalooliselt võib seega arvata, et algselt metafooridena ning allegooriatena kasutusel olnud asjad on mõtlemist asistanud ning oma äranägemist pidi ümber kujundanud. Siit kerkibki üles küsimus, et kui me paratamatult mõtleme metafoorides ning metafoorid kujundavad mõtteid, kas siis nendega (mõtlemisega) tegelemine asistab meid? Kui inimene ja tema käes olev pintsel (vahend) moodustavad kokku kunstniku, kus üks element on teisest lahutamatu ja metafoorid ning allegooriad on mõtlemise vahendid, siis nähtub, et meie elame nende metafooride abil esile kergitatud maailmades.

Mulle näib seega, et H. küsimus tõe olemuse järele on küsimus ka olemise mõtte järele - viisil nagu tema vastab küsimusele tõe olemuse kohta, annab ta ka sellest lähtuvalt hinnangu ja käitumisjuhise selle tõega tegelemise kohta. Andes mõista, et sümbolite obskuursus vajab alati kinnitamist ning nende asjadega tegelemist (ollalaskmine, nagu H. seda silmas peab on samuti teatud määral tegelemine, sest juba asja või asjaolu pilgus hoidmine sisaldab sellega tegelemist, sellele tähelepanu pööramist) tundub H. näitavat, et asjadega tegelemisel (mille alla kuulub ka mõtlemine) on väärtus olemise seisukohalt. Me ei saaks olevaga ja olemasolemisega, mis on kõige alus, teistmoodi üldse kokku puutuda.

Mõistatused ja allegooria, tõlgendused annavad meile võimaluse tervikuga mingil määral tegeleda. Oluline on vaid see, et asju, mis armastavad varjatust, ei hakataks nende varjatusest välja kiskuma, sest see põhjustab nende varjatuse määra suurenemist, mis omakorda põhjustab eksituse suurenemist. Aletheia mõiste iseenesest annab selgelt juhiseid edasiseks tõlgendamisteks ning viitab sellele, et oleva tervenisti varjatus on vanem kui igasugune ilmsus ning see ilmsus sisaldab alati eksitust.

Kui olemise käsitlust saab vaadelda läbi eksituste, siis on kunsti ning sümboli [4] iseloom eksitav ning eksituslik - näidates mingisugust asja mingil moel, on kunsti iseloomustavaks jooneks, et see näitab mingit asja asjana, mis siiski pole päris see, vaid on veel midagi. Illusioon. See aimdus veel millestki, mis jääb nähtava asja kaudu esitatu taha varjule ning on seal võibolla vaid aimamisi aimatav, moodustabki võimaluse, et kunsti kaudu võime me maailma esitust mingil moel hoomata.

Heaks illustratsiooniks sellele on H. „Kunstiteose algupäras“ kasutatud näide, kus ta pikalt analüüsib ja kirjeldab maailma, mis avaneb vaadeldes van Goghi pilti „Talunaise saapad“. [5] Selgub, et see maailm, mis tema pilgule avaneb, on tõepoolest võimalus lasta sümbolil selle avatuses olla ning lasta tal oma maailm esile kergitada, sest saapad, mida van Gogh on maalinud, pole mitte talunaisesaapad vaid kerjuse saapad, milled van Gogh on turult ostnud. Järelikult on siinkohal tegemist eksitusega - eksitusega, mis varjab ühest küljest tõde aga laseb suurepäraselt paista teistlaadsel (talunaise) tõel.

Siinkohal kerkibki muidugi kiuslikult üles küsimus, et kas vastab tõele asjaolu, et mida vähem me asjast teame, seda paremini me laseme selle olemusel esile tulla? Või kuulub eseme olemuse juurde paratamatult ka tema ajaloolisus ainult läbi mille saame me asja olemise avatusse anda? Aga ajaloolisus on midagi, mida me ei saa kunagi täpselt taastada vaid mille üle saab fantaseerida. Seega - kui üritada lühidalt kokku võtta antud kirjatüki eemärki - on H. aletheia kasutuselevõtuga juhatanud meid prohvetite ning oraaklite pärusmaale.

1

[1] Kreeklaste all pean siinkohal silmas eelkõige presokraatikuid.

[2] Metafüüsika kui see, mis tuleb pärast füüsikat on ju iseenesest vaid hilisem Aristotelese teoste järjestamise produkt ning ka Platoni puhul on „metafüüsilised“ tõlgendused märgata peamiselt neoplatoonikute juures.

[3] Nt Vergilius Maro Grammaticuse Epitomae ja Epistolae. Vivien Law. Wisdom Authority and Grammar in the Seventh Century. Decoding Virgilius Maro Grammaticus. Cambridge University Press, Cambridge, 1995, lk 24.

[4] Pean siin esimese tähendusena silmas kreeka symbolon tähendust, kui miskit, millesse on mitmeid asju kokku heidetud

[5] Martin Heidegger. Kunstiteose algupära. Tartu, Ilmamaa 2002, lk 29.

2013-11-18

MärksõnaMythos

MärksõnaMärk

MärksõnaPlaton