Arutelu selle artikli le

Teemad

Kuidas on unenägu reaalsuse tõde?

Prindi

Mart Kangur

1

Reaalsus on topeltliikumine:

1) edasiliikumine, muutumine, uuenemine
2) tagasiliikumine, vana kordumine, „uuesti“

(1) on absoluutne,(2) suhteline. Toome näite: kui ma vaatan arvutiekraani, langetan pilgu klaviatuurile ja vaatan siis uuesti ekraani, näen ma sedasama ekraani mida ennegi. Siin toimubki topeltliikumine: ühelt poolt pidev edasiliikumine (1), kus on kolm täiesti erinevat liiget: ekraan1, klaviatuur, ekraan2; ja teiselt poolt tagasiliikumine (2), kus on kaks liiget: ekraan (kaks korda) ja klaviatuur.

Tegelikult toimub muidugi ainult üks liikumine, edasiliikumine, mis on nõnda piiratud või ohjeldatud, et näib tagasiliikumisena. Sõna „edasiliikumine“ on pleonasm, liiane sõnaühend, sest absoluutselt, enesekohaselt võetuna liikumine ongi edasi-liikumine. Liikumine liigub, aina edasi ja edasi. Seda on väljendanud Herakleitos, öeldes, et ühte jõkke kaks korda astuda ei saa. See tähendab, et tegelikult, absoluutselt võttes ei saa ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda, küll aga saab kaks korda astuda näiliselt, suhteliselt samasse jõkke.

Tavaline inimlik reaalsus on näilisuse, suhtelisuse maailm, kus puhas edasiliikumine on piiratud ja rakendatud tagasiliikumise teenistusse. See on samasuste ja sarnasuste maailm. Siin liigutakse edasi vaid selleks, et liikuda tagasi - muutused küll toimuvad, aga neid ohjeldatakse ja kontrollitakse nii palju kui võimalik, kuna lähtutakse ja hoitakse kinni samasustest. Samana-püsimine domineerib muutumise üle, valitseb seda, suutmata seda ometi kunagi täielikult allutada (kuna on suhteline ja seega illusoorne).

Unenäos aga võtab ohjad enda kätte (edasi)liikumine, muutumine, ja avab nõnda ka ärkvelolu loomust. Kui ma näiteks unenäos sisenen majja, ei pea ma majast väljumiseks tagasi välja tulema - ei, ma võin sisse astuda ühte majja ja väljuda juba teisest. Veelgi enam, ma võin sisse astuma hakata ühte ja sisse jõuda hoopis teise majja, või hoopis hoovi või preeriasse vkm. Igaüks teab oma või teiste unenägudest olukordi, kus „siis oli ta äkki hoopis keegi teine.“ See on olukord, kus ma keeran kivi tagurpidi ja see on teiselt poolt konn, keeran konna tagurpidi ja ta on kass. Tagasi pöörduda, emme-issi juurde joosta ei saa - äärmiselt tervistav olukord. Saab ainult muutumisega, suure Muuga kaasa minna, teda tähelpanelikult jälgida, temaga üheks - hahaa, temaga ühes Muuks! - saada.

Aga kas ei tähenda vaid edasi-liikumine seda, et meil samasusi polegi - kui me ei saa millegi juurde pidama jääda, kas pole me siis sisuliselt teadvusetud? Kui meie kogemus on iga kord täiesti uus, siis võrdub see ju sellega, et meil pole mingit kogemust, et meid, kellel see kogemus oleks, kes kogemust koguks, alles hoiaks ja sünteesiks, polegi? Kas see mitte ei tähenda, et meil poleks siis mälu?

Seda see kindlasti ei tähenda. Jah, inertsest, ökonomiseerivast ja piskuga leppivast ilmsi-reaalsusest on püütud välja murda ka näiteks narkootilisi aineid kasutades, mis tõepoolest viivad puhta meelelisuseni, puhta tajuni, kus kogu mälu, kogu asjade „mis“ on kadunud, aga see on täiesti tehislik olukord. Unenägudes on meil ometi teadvus alles, see on vaid teistsugune. Kui reaalsuses valitseb samana-püsimine muutumise, samasus erinevuse üle, siis unenäos on vastupidi - muutumine valitseb samasuste üle. Kass on ikka kass, aga samal ajal on ta konn! „Siis äkki oli kass konn“. Millal siis? Selles konks ongi, et unes ei saa ma kunagi, mitte ühelgi hetkel olla kindel, et kass on just kass ja ainult kass (truth, the whole truth and nothing but the truth...), et kass on ka teiselt poolt kass (...so help me God). Mõne jaoks on see väga traagiline, mõne jaoks aga mitte! Näiteks kunstnikud on inimesed, kes pole kassides ses mõttes kunagi kindlad olnud.

Mis on kunst? Võtame näiteks muusika. Kui tavaliselt kuulduna on helid märgilised, viidates millelegi muule kui endale - näiteks rongi (sic!) mürin rongile, teatav vidin linnule, meie suust kostvad artikuleeritud helid mingitele tähendustele jne, siis muusikas on helid intransitiivsed, võib ka öelda, et eneseleviitavad, kui tahame siin mingit viitamist näha. Igatahes nad on meiega teistsuguses suhtes kui eelkirjeldet helid (usume, et siin pole vaja asuda arutama selle üle, et ka muusika võib olla lärm ja lärm muusika...). Tahame väita, et muusika loomuseks on puhas (edasi)liikumine, st edasiliikumine ei ole enam „tagasi“ poolt ohjatud, vaid, vastupidi, rakendab „tagasi“ oma teenistusse!

Kas siis puhtas (edasi)liikumises on oma „tagasi“? Jah, nii nagu tagasiliikumises on oma „edasi“. Nimelt unustab tagasiliikumine liikumise endaomase loomuse just seekaudu, et ta ei pöördu tagasi liikumise enda juurde, vaid kiirustab edasi, ta kiirustab uuesti samasuste juurde, uute samasuste juurde!

Tagasiliikumine peatab, fikseerib muutumist, aga ta ei peata oma peatamist! Kui meelt valitseb tagasiliikumine, siis on ta poolik, rahutu, hajevil, pidevalt ära libisev, ettepoole kukkuv, tasakaalust väljas, endast väljas, ärritunud või siis tuim jne. Selline meel ennekõike peatab, ja ta teeb seda üha uuesti - siit näeme, et konservatiivsus ja uudistejanu, uudis-himu pole omavahel sugugi vastuolus - seadusetäht ja ajaleht kuuluvad kokku, sest seaduse seisvuse-illusioon vajab püsimiseks ajalehe illusoorset liikumist.

Seal, kus tagasiliikumine liigub edasi, liigub edasiliikumine tagasi. Edasiliikumise puhas aktiivsus ilmnebki kui teatav passiivsus - see on peatamise peatamine. Selle asemel, et liikuda edasi järgnevale tähendusele, mis siiski kunagi kohale ei jõua, mis jääb alati poolikuks, selle asemel, et pidevalt ettepoole kukkudes näo ette riputatud banaani järele krahmata, seda kunagi kätte saamata, liigub edasiliikumine tagasi - ta peatub ja kuulab, vaatab tähelepanelikult, täielikult. Ta kuulatab kuuldavat ennast, vaatab nähtavat ennast. Ja siis avastab ta tegeliku liikumise! Näiteks foto või pikk seisev kaader filmis võib reaalsuse liikumise peatada nõnda, et ta avab ühe sellise liikumise, mis (paljudele) ilma selle peatamiseta avaneda ei saanud, ta võib katkestada tagasiliikumise tuima edasiliikumise, ja selles peatamise peatamises avada puhta liikumise sügavuse ja rikkuse. Kunst toimibki nõnda.

Väidame nüüd paradoksaalselt, et puhas (edasi)liikumine on ka puhas tagasiliikumine! Kui ma tõstan pilgu tagasi samale ekraanile, siis toimub see ometi ainult suhteliselt - samane ja sarnane korduvad vaid suhteliselt, absoluutselt kordub ainult muutumine, erinevus. Seepärast teab ja mäletab kunst ja mõtlus üllataval kombel hoopis rohkem kui tagasi liikuv argiteadvus, veelgi enam, oma suurimas võimsuses kogeb kunst(nik) kõike, tal on kogu mälu.

Nüüd võimegi edasi- ja tagasiliikumise asemel rääkida suhtelisest ja absoluutsest liikumisest:

1)suhteline tagasiliikumine (peatamine) ja suhteline edasiliikumine (uuesti peatamine)
2)absoluutne tagasiliikumine (peatamise peatamine) ja absoluutne edasiliikumine (uuenemine)

Need kaks on täiesti ebasümmeetrilised, sest üks on suhteline, illusoorne, teine aga absoluutne, tõeline. Kui me eespool ütlesime, et muusika on intransitiivne, vastandudes tavareaalsuse helide transitiivsusele, siis nii see päriselt pole, sest muusika on mõlemat - näiteks viiulimuusikat kuulates kuuleme me nii puhtaid helisid (intransitiivsus) kui viiulit (transitiivsus), ja viiuli kuulmine ei häiri helide kuulamist. Muusika ja mittemuusika on täiesti ebasümmeetrilised, sest muusika on ka mittemuusika.

Siin jõuame sümptomi või erandi mõisteni - nimelt võib kujutada olukorda, kus muusik enam muusikat ei tee, kuna ta kuuleb kõiki helisid muusikana. Muusika kitsas mõttes oli teatav erand, mis võimaldas tal jõuda muusikani laias mõttes - see oli sümptom meele teatavast haigusest, meele lõhestatusest, mis ühtesid helisid pidas muusikaks ja teisi mitte. Sellest haigusest võidakse põgeneda muusikast loobumise teel, aga põgenemise asemel tuleb see läbi põdeda, tuleb oma haigus omaks võtta, saada oma haiguseks, ja jõuda niiviisi teisele poole algset, väikest tervist - Nietzsche Suure Terviseni. Sama lugu on filosoofiaga - muidugi on haige vastandada filosoofe ja teisi inimesi, aga sellest haigusest ei pääse filosoofia mahasalgamisega, vaid ainult nõnda, et minnakse filosoofias lõpuni ja nähakse filosoofe kõigis - kõigist saavad mu õpetajad! Pühak on see, kes näeb kõikjal ainult püha. Humorist on see, kellele kõik, absoluutselt kõik toob naeratuse suule.

Aga kusagilt peab alustama, maailmas peavad olema need erandid, need sümptomid. Platon ütleb väga õigesti, et alguses armastatakse ühte, siis üha rohkemaid ja lõpuks Hüve ideed, st kõike, mis on, kogu olevat. Liikumise, muutumise endani jõudmiseks ei pea olema kunstnik, usklik, filosoof kitsas mõttes, piisab, kui sul on keegi, keda armastada, ja ta on su võti Armastuse endani jõudmiseks. Siis saad kunstnikuks, pühakuks, filosoofiks laias ja sügavas mõttes niikuinii - ja ainult see ongi tähtis.

Ka unenäod on sellised erandid, sümptomid. Õppida unenägemise kunsti!

1

2005-05-25