Teemad

Ägenev ülemaailmne heitlus energia eest

Prindi

Michael T. Klare

1

Washingtonist New Delhini, Caracasest Moskva ja Pekingini on kasvamas riigijuhtide ja korporatsiooniliidrite püüdlused saavutada kontroll peamiste nafta- ja maagaasivarude üle, sest üleilmne võitlus energia pärast ägeneb. Eales varem pole võidujooks senikasutamata nafta- ja gaasileiukohtadele olnud nõnda äge, ja kunagi varem pole nõnda palju raha, nagu ka diplomaatilist ja sõjalist musklit pandud võistlusesse, saavutamaks kontrolli suurte võõramaiste energiavarude üle.

Pretsedenditul moel on iga valitsuse edusamm või läbikukkumine käsitletav peauudisena ja tekib avalik pahameel kui rivaalitsev jõud paistab saavutavat kasu sarnasest ettevõtmisest. Paljude valitsuste ametnikud jäävad kasvava surve alla rahuldada nende maade vajadusi - ja seda ükskõik millise hinnaga - nii et energiavõitlus võib vaid ägeneda eelolevail aastail.

See heitlus on kantud ühest suurest möödapääsmatust tõsiasjast: globaalsed tarbimisse võetavad energiavarud ei kasva piisavalt kiiresti, et pidada sammu raketina taevasse kihutava vajaduste kasvuga, eriti USA-s ja Aasia arenevate riikide juures.

Vastavalt USA Energiaministeeriumi (DoE) andmeile kasvab globaalne energiatarbimine 21. sajandi esimesel veerandil enam kui 50% - 404 kvadriljonilt BTU-lt (British Termal Unit) 623-le aastas. Nafta ja maagaas on eriti hinnas. 2025. aastaks on globaalne naftatarbimine eeldatavasti kasvanud 57%, 157 kvadriljonilt BTU-lt 245-le, gaasi tarbimist arvatakse kasvavat 68%.

Kuid tegelikult tundub äärmiselt ebatõenäolisena, et maailma energiafirmad suudavad lähikümnenditel kätte saada selliseid nafta- ja gaasikoguseid, olgu takistuseks siis poliitilised, majanduslikud või geoloogilised põhjused. Koos hindade üleilmse kasvuga ja nähaoleva tõsise ressursinappusega on iga suuremalt tarbiv riik jäämas kasvava surve alla, mis nõuab oma suhtelise osa maksimeerimist saadaolevast energiavarust. See surve teravdab riikidevahelisi suhteid.

Hullunud otsing

Minevikus on sellised suurvõimude vahelised nullsumma-mängud väärtuslike ressursside saamiseks viinud sageli sõjani. Kas nõnda läheb ka nafta ja gaasi puhul, on peagi näha. Kuid surve maksimeerida varusid on juba praegu vormimas paljude riikide välispoliitilisi otsuseid ja loob värskeid rahvusvahelisi pingeid. Näiteks võib tuua järgmisi hiljutisi arenguid:

Ilmestamaks määra, kuidas energiaküsimused on varjutanud traditsioonilisemaid julgeolekumuresid, on nii välisminister Condoleezza Rice kui USA rahvusliku julgeoleku nõunik Stephen Hadley rõhutanud maailma naftatootmise suurendamise vajadust. "Ilmselgelt on Hiina, India ja teiste sarnaste riikide lisandumisega järjekorda kasvanud mure nõudluse ja pakkumise üle" märkis Rice.

Sellised arengud ja Rice’i kommentaarid Bushi-Abdullah kohtumisele on tabanud praeguse energeetilise olukorra olemust: nõudlus kasvab üle maailma, tarbimisvarud ei kasva piisavalt kiiresti ja ülemaailmne võitlus saavutamaks kontrolli ükskõik-kus-asuvate varude üle muutub üha pingelisemaks. Kuna esimene ja teine neist teguritest tõenäoliselt lähiaastatel ei vaibu, saab kolmas ainult märgatavamaks kasvada.

Küllastamatu nõudlus.

Majandused - kõik majandused - töötavad vaid energial. Energiat vajatakse selleks, et toota toidu- ja tööstuskaupu, jõumasinaid ja seadmeid, transportida toormaterjale ja lõppsaadusi, tagada soojus ning valgus. Mida enam energiat on ühiskonnale saadaval, seda paremad väljavaated on kasvada, kui energiavarud kahanevad, kalduvad majandused seiskuma ja elanikkond kannatab.

Teisest maailmasõjast saati on globaalne majanduskasv suuresti toitunud süsivesinike külluslikest varudest - naftast ja maagaasist. 1950. aastast on üleilmne naftatarbimine kasvanud kaheksakordseks, hinnanguliselt 10 miljonist barrelist 80 miljoni barrelini päevas; gaasitarbimine, mis algas madalamalt tasemelt, on kasvanud isegi veelgi dramaatilisemalt. Süsivesinikud rahuldavad nüüd 62% maailma koguenergiavajadusest, umbkaudu 250 kvadriljonit BTU-d. Kuid hoolimata sellest, kui tähtsad on nad praegu, on süsivesinikud tulevikus veelgi otsustavama tähtsusega. Vastavalt USA energeetikaministeeriumile (Department of Energy, DoA), moodustavad nafta ja gaas 2025. aastal maailma energiabilansist 65%, mis on suurem osa, kui praegu, ja kuna teisi, asendamisvõimelisi energiallikaid pole hetkel olemas, siis sõltub maailmamajanduse tulevane tervis meie võimest toota aina enam neid süsivesinikke.

Tulevane nafta ja gaasi kättesaadavus mõjutab ka teisi maailmamajanduse võtmeaspekte: kasvavat väljakutset vanadele tööstusmaadele, mida esitavad dünaamilised uued majandused Ida-Aasias, Lõuna-Aasias ja Ladina-Ameerikas.
Käesoleval hetkel moodustab tööstusmaade panus umbkaudu kaks kolmandikku ülemaailmsest energiatarbimisest. Kuna neil maadel on enamasti küpsed ja efektiivsed majandused, on nende energiavajaduste kasv prognoositav suhteliselt tagasihoidliku 35% -ga 2001. ja 2025. aasta vahel, mis on mõistlik määr. Kuid areneva maailma vajadus on kiiresti kasvav. 2025. aastaks arvatakse arenevaid maid saavutavat poole maailma energiatarbimisest. Kui nende kasvav nõudlus lisada tööstusmaadele, hüppab maailma energia kogutarbimine 54% sama aja jooksul, see on maailma energeetikatööstusele suur väljakutse.

Süsivesinike varudele toimuv võidujooks ägeneb. Vastavalt USA energeetikaministeeriumile (Department of Energy) kasvab nafta tarbimine areneva maailma poolt 2001. ja 2025. aasta vahel 96%, samal ajal kui maagaasi tarbimine kasvab 103%. Hiina ja India puhul on kasv isegi veel dramaatilisem: Hiina naftatarbimist arvatakse kasvavat selle aja jooksul 156% ja India oma 152%. Nende maade ja ka teiste arenevate jõujaamade, nagu Lõuna-Korea ja Brasiilia heitlus paneb nad silmitsi täiendavate nafta- ja gaasihõlvamistega oma arenevatele majandustele ja see energiajaht tõukab neid vastasseisu vanade tööstusmaadega. Nagu rõhutas Rice: "Hiina, India ja teiste sarnaste riikide lisandumisega järjekorda, on kasvanud mure nõudluse ja pakkumise üle."

Küsitav pakkumine

Hiina ja India kasvava nõudluse rahuldamine poleks märkimisväärne probleem, kui meil oleks kindlustunne, et energiatööstus on võimeline tootma vajalikke lisakoguseid. USA energeetikaministeerium tahab meid panna uskuma, et nii see on. Tulevased nafta ja gaasi varud, väidab DoE, on rohkem kui piisavad, et rahuldada maailma nõudlust. Kuid paljud eksperdid vaidlevad vastu. Maailma nafta- ja gaasivarud ei jõua nende väitel kunagi sellistele kõrgendatud tasemetele. See peab paika, sest enamus maailma teadaolevaist süsivesinike reservidest on juba tühjendatud ja viimastel aastatel pole avastatud piisavalt uusi leiukohti, et korvata vanade tühjaksammutamist.

Võtame näiteks nafta. DoE ennustab, et maailma naftatoodang saavutab 2025. aastaks 120,6 miljoni barreli piiri päevas - 44 miljonit barrelit rohkem kui praegu ja ainult natuke vähem kui maailma vajadus - 121 miljonit barrelit päevas. Selleks peavad suured naftakompaniid avastama tohutuid uusi leiukohti ja märgatavalt kasvatama väljalaset olemasolevatelt. Kuid viimase 40 aastaga on leitud vähe uusi suuri leiukohti ja vaid üks - Kashagan Kaspia meres - on leitud viimasel kümnendil. Samal ajal on paljud vanemad väljad Põhja-Ameerikas, Venemaal ja Lähis-Idas kogenud märgatavat päevatoodangu kahanemist. Paljud geoloogid usuvad, et vähe sellest, et maailma naftatööstus suudaks tõsta toodangut 120 miljoni barrel tasemeni, ta langeb kaugele allapoole seda.

Ennustused, et globaalse naftatootmise kõrgpunkt saabub millalgi enne 2025. aastat ja palju madalamal, kui DoE ennustused, on väga vaieldavad. See pole aga koht, kus arutada detaile. Kuid üks võimalus teemaga tegelemiseks on arutleda kõige tähtsama näite - Saudi Araabia - üle, kes on maailma juhttootja ja kõige tõenäolisemate väljavaadetega toodangukasvuks.

Vastavalt DoE-le kasvab Saudi Araabia naftatootmine 2001. ja 2025. aasta vahel enam kui kahekordseks, hüpates 10,2 miljonilt barrelilt päevas 22,5 miljonini. Kui Saudi Araabia suudaks tõsta oma toodangu sellele tasemele, oleks meil mõningane kindlustunne, et maailma kogupakkumine võiks rahuldada oodatava nõudluse selle perioodi lõpuks. Kuid on kasvavaid märke, et Saudi Araabia pole võimeline jõudma sellele numbrile isegi mitte lähedale. 2004. aasta New York Times’i paljuvaieldud artiklis teatas majandusanalüütik Jeff Gerth, et "USA ning Saudi Araabia naftatootjate ja valitsusametnike väitel seiskub maht tõenäoliselt praegusel tasemel, luues potentsiaalselt märkimisväärse puudujäägi maailma energiavarustusse."

Gerthi väidetele vastuseks kinnitasid Saudi ametnikud, et nende maa on täiesti võimeline kasvatama päevatoodangut märkimisväärselt rahuldamaks maailma vajadusi. "Kui [suurem maailma vajadus] peaks teoks saama... oleme me valmis sellega toimetulekuks," deklareeris Saudi naftaminister Ali I. Al-Naimi 2004. aasta veebruaris. Konkreetsemalt: "me oleme otsinud stsenaariume 12-miljoniliseks [barrelit päevas] mahuks, me oleme otsinud 15-miljoniliseks mahuks, ja need on kõik teostatavad." Sellised ennustused on pakkunud mõningat kergendust neile, keda alameeris Gerth’i raport. Kuid tasub tähele panna, et Al-Naimi rääkis vaid "stsenaariumitest", millega saavutada 12 kuni 15 miljonit barrelit päevas - vaevalt on see raudne garantii - ja isegi selline kasv jääb kaugele maha 22,5 miljonist barrelist, mida on plaaninud DoE. Paljud energia-analüütikud on aga väitnud, et igasugune Saudi Araabia katse kasvatada päevast väljalaset üle 10 miljoni barreli ükskõik kui pikaks ajaks, põhjustaks parandamatut kahju naftaväljadele ja lõpptulemusena ettenägematu pikkusega seisaku tootmises. Nagu märkis üks Saudi tähtis naftatootja, võiks katse saavutada 12 miljonit barrelit päevas "teha kümne aastaga kõik maatasa."

Küsimus Saudi Araabia tulevasest naftatoodangust on otsustava tähtsusega sellele arutelule, sest on väga vähe tõenäoline, et mõni muu tootja või tootjate kombinatsioon võiks tasandada erinevuse Saudi Araabia jätkusuutliku toodangu, milleks on 10-12 miljonit barrelit päevas ja DoE 2025. aastaks saudidele seatud eesmärgi - 22,5 miljonit barrelit päevas - vahel. Teised suurtootjad: Iraan, Iraak, Kuveit, Nigeeria, Venemaa ja Venezuela - on eeldatavasti hädas, et tagada toodangu püsimine praeguselgi tasemel, mis veel rääkida Saudi nafta “puudujäägi” katmisest. Sellisel juhul tundub äärmiselt ebatõenäolisena, et globaalne naftatööstus on võimeline rahuldama maailma lähiaastate nõudlust, vastupidi - oodata on kroonilist naftanappust, kõrgemaid hindu ja pidevaid majandusraskusi.

Just sellise väljavaate pärast on paljud riigijuhid nüüd rõhutanud vajadust hõivata gaasivarusid. Kuna gaasi hakati tööstuses kasutama naftast hiljem, pole ta varud veel täielikult väljakurnatud ja uued leiukohad - nagu Iraanis ja Ida-Hiina meres - ootavad täiemahulist arendamist. Nagu nafta, saavutab ka maagaas lõpuks tipu üleilmses toodangus, kuid see saabub tõenäoliselt umbes kümnendi võrra hiljem nafta omast. Kuna naftatootmine väheneb, võtab gaas üle mõningad lõtkusid, kuid siiski vaid mõningaid, sest maailmas pole piisavalt gaasivarusid asendamaks tervet müriaadi naftakasutamise liike. See on ka põhjus, miks paljud valitsused otsivad võimalusi saada kontroll suurte gaasivarude üle kohe praegu, enne kui need on hõivatud mõne teise poolt.

Äge võitlus

Mida võime me oodata sellest ägenevast võitlusest väärtuslike energiavarude pärast? Kindlasti seda, et riigijuhid panevad veel suuremat rõhku energiaküsimustele, nagu Condoleezza Rice tegi selgeks oma hiljutistel väljasõitudel üle ilma. Nii Indias, Venemaal kui ka Ladina Ameerikas tõstatas ta igal võimalusel energiaküsimuse, avaldades Ameerika liitlastele ja äripartneritele survet varustamaks Ameerikat enamaga ja mitte andma järgi Iraani-ja Venezuela-suguste "paaria"-tootjate pakkumistele. Teised maailma liidrid nagu Venemaa Vladimir Putin ja Jaapani liider Junichiro Koizumi on käitunud sarnaselt. Rõhutades tegelikult seda, et energiaküsimus on jõudnud rahvusliku julgeoleku seisukohalt samale tasemele tuumarelvastuse leviku piiramise või võitlusega rahvusvahelise terrorismi vastu. Nagu teavitas reportereid presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik Stephen Hadley Crawfordi kohtumisest Bushi ja Abdullah vahel: "Tänase kohtumise uudised on head uudised [energia] turgudele," teatas ta 25. aprillil - need polnud head uudised sõjas terrorismiga või rahuläbirääkimistele Israeli ja palestiinlaste vahel.

Välisminister Rice on aga pakkunud kõige kõnekamaid avastusi pärast 25. aprilli kohtumist. Probleemid, mis on tingitud ebapiisavast pakkumisest, silmitsi maailma nõudlusega, "tuleb lahendada ja mitte üleskutsumisena, vaid strateegilise plaaniga selle probleemiga toimetulekuks." Igaüks, kes on tuttav Bushi administratsiooni sõnakasutusega ei saa jääda rahulikuks selle üleskutse pärast "strateegilisele plaanile" saada lisaenergiat, see lõhnab administratsiooni eelmiste sõjaõigustajate: terrorismivastase preventiivse strateegia, "paariariikide" ja massihävitusrelvade järele. Kuigi see, mida Rice täpselt silmas pidas, pole veel täiesti selge, on aru saada, et energiateemad on saanud põhilisteks USA välis- ja sõjalises poliitikas Bushi teisel ametiajal.

Ja mis peab paika Ühendriikide puhul, on tõenäoliselt nii ka teiste suurte naftatimportivate riikide puhul. Kartes, et Hiina edestab Indiat uute nafta- ja gaasivarude otsinguil, deklareeris India peaminister Manmohan Singh jaanuaris, et New Delhi kiirendab oma püüdlusi sellel alal. "Ma näen, et Hiina on meist eespool tulevase energiajulgeoleku planeerimises," teatas ta India nafta- ja gaasitootjate kokkutulekul. "Me ei saa enam kauem olla enesega rahulolevad ja peame õppima mõtlema strateegiliselt, mõtlema ette ja tegutsema väledalt ning otsustavalt. “

Ka Jaapani liidrid on rõhutanud vajadust otsustavamaks tegutsemiseks. Energiavaese Tokio otsus puurida vaidlusalustel aladel Ida-Hiina meres on just selle ilmestaja. Samaväärselt mõjus on Jaapani püüd veenda venelasi avamaks uut Siberi naftajuhet Nahhodkale Jaapani mere kaldal. Algselt oli oodata, et Moskva avab uue naftajuhtme Daquingi Hiinas osana plaanist tugevdada Hiina-Vene energiakoostööd. Kuid pärast seda, kui peaminister Koizumi lendas Moskvasse ja pakkus Venemaale lisaabina miljardeid dollareid ning tehnoloogiat, eelistas president Putin Nahhodka suunda, mis tähendab loomulikult naftat Jaapanile. Hiina liidrid otsivad võimalusi seda otsust ülekaaluda, väites, et Moskva ja Pekingi vaheline “strateegiline koostöö” kaalub üles Jaapani vaid merkantiilsed huvid.

Siiani pole ükski neist pingutustest viinud mujale, kui sõnamaadlusesse - “üleskutsumisele” kui kasutad Rice’ sõnu - koos suurepanuseliste ülepakkumissõdade ja aegajalt väljapurskuvate tänavaprotestidega, nagu olid Šanghais ja Pekingis. Kuid juhul, kui ajaloost saab midagi õppida, siis sellised pinged - kombineerituna teiste vaenuallikatega, nagu Hiinas miilava pahameelega Jaapani poolt Teises maailmasõjas toimepandud julmuste üle - võivad viia palju enam vägivaldsete võistluse vormideni. See on on kindlasti päevakorras Ida-Hiina mere puhul, kus Hiina ja Jaapani lennukid ja sõjalaevad on juba vastastikku ähvardanud
Pinged kasvavad kindlasti, kui Jaapan tõesti viib läbi puurimisi Hiina poolt enda omadeks peetavates vetes. “Kui päris tootmine algab, ei saa me välistada võimalust, et Jaapani erafirmade laevade vastu saadetakse Hiina sõjalaevad,” ütles New York Times’i reporterile Junichi Abe, Tokyos asuvaKazankai Foundation ‘i analüütik . Ja kui nii peaks minema, satub Jaapani valitsus erakordse poliitilise surve alla kaitsta neid eralaevu oma sõjalennukite ja -laevadega, sattudes nõnda relvastatud vastasseisu Hiinaga, soovib ta seda või mitte. Samalaadne eskalatsioon võib ilmneda teistelgi vaidlusalustel energiaomamise juhtudel. Kaspia meres püüdleb näiteks Iraan kontrollile rannalähedaste nafta- ja gaasiväljade üle, millele on oma õigusi kinnitanud ka USA liitlane Aserbaidžaan. 2001. aasta juulis sõitis Iraani sõjalaev vaidlusalusesse alasse ja peletas minema naftakompanii uurimislaevad, mis tegutsesid seal Aserbaidžaani loal. Vastusena aitasid Ühendriigid ehitada Aserbaidžaanil väikese Kaspia laevastiku, et paremini kaitsta oma energianõudlusi sellele alale. 11. aprillil avaldas John J. Fialka Wall Street Journal’s , et USA Kaitseministeerium kulutab lähiaastail 100 miljonit dollarit, et luua "Caspian Guard," politseijõudude ja eriüksuste võrgustik "mis suudaks vastata erinevatele hädaolukordadele, kaasaarvatud rünnakud naftatööstusele." Ka Venemaa laiendab oma Kaspia laevastikku , kuna see aitab rõhutada tema nõudmisi leiukohtadele selles piirkonnas. Nendel tingimustel on liigagi lihtne kujutleda, kuidas väike vastasseis võib muutuda millekski palju tõsisemaks, millesse on segatud USA, Venemaa, Iraan ja teised riigid.

Sedasorti märgatavate energeetikamõjudega territoriaalvaidluseid võib muuhulgas leida Punaselt merelt, Lõuna-Hiina merelt, Pärsia lahelt, Guinea lahelt ja Bakassi poolsaarelt (kitsas maariba, millele pretendeerivad Nigeeria ja Kamerun). Kõigile neile aladele on vaenulikud pretendendid paigutanud sõjajõude, et saavutada kontrolli piirkonna üle või kihutada eemale konkurente. Ükski neist vahejuhtumistest pole küll viinud täiemahulise konfliktini, kuid elusid on kaotatud ja püsib taaspuhkeda võiva võitluse risk. Kui intensiivistub ülemaailmne energiavõitlus, kasvab ka eskalatsioonioht. On tähtis pidada meeles, et energia-alased pinged kalduvad kasvama, kui globaalne nõudlus jätkab kasvamist ja nafta ning maagaasi pakkumine ei jaksa sammu pidada. Bushi administratsioon, olles teadlik neist survetest, on analüüsinud globaalset energiavõrdsustumist oma 2001. aasta mais esitatud raportis USA energiavajadusest. Kuigi administratsioon on korduvalt eitanud nafta osa 2003. aasta otsuses rünnata Iraaki, on nad selgelt seda meelt, et kontroll maa üle annab Ühendriikidele määratud eelised tulevases võitluses Hiina-suguste võistlejatega Pärsia lahe energiavarudele.

Loomulikult, kui selline probleem nagu energiajulgeolek on märgistatud rahvusliku julgeoleku asjana, väljub see majanduse ja riigivalitsemise alalt sõjanduse alale. Siis sekkuvad kindralid ja strateegid ja läheb lahti nende väsimatu lõputute "võimaluste" ja "hädaolukordade" planeerimine. Sellises keskkonnas võivad väikesed vahejuhtumid areneda kriisideks ja kriisid sõdadeks. Oodata on kuumi kümnendeid.

Artikkel on algselt ilmunud võrguleheküljel TomDispatch.com

1

2005-06-14

MärksõnaAmeerika

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaHiina

MärksõnaIndia

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaVenemaa