Mõtisklus reisimisest

Prindi

Tõnn Sarv

1

(Rubriik: puhkavalt ajult puhkavale ajule)

Ega vanasti inimestel eriti reisimist ette ei tulnudki - vaid häda sunnil: kuskile põgenedes ehk, kõige sagedamini. Oma asjad sai ikka kohapeal ära aetud, ja nagunii oli teada, et kui liiga kaugele minna, siis võib yle maa ääre kukkuda...

See, et raffas nyyd on liikuma hakanud, tuleb muidugi sellest, et on, millega liikuda. Vanasti pidi ikka oma jalad alla võtma, hõlmad vöö vahele pistma ja astuma hakkama. Kui lõpuks kohale jõudsid, siis olid pikast teest väsinud muidugi. Istu nyyd, puhka jalgu ka, öeldi sulle, ja pakuti kehakinnitust. Naljakas on veidi see, et liikumine ja reisimine tähendabki tänapäeval hoopis paigalistumist. Ega ennast ju liigutama ei pea: auto või lennuk vms asi liigub. Aga sageli ei liigu see ka, ometi öeldakse selle kohta, et näe, inimene reisib. See on siis, kui ta kuskil ooteruumis järgmist lendu ootab, aega parajaks teeb jne. Ysna suur osa igasugusest reisimisest ja liikumisest on tegelt paigalistumine.

See massiline reisimine sai tegelikult hoo sisse alles ysna hiljuti, no nii 40 aastat tagasi ehk. Siis, kui suured reaktiivreisilennukid käima hakkasid ja hinnad kättesaadavaks muutusid. Enne reisiti pikemaid vahemaid ikka laevadega ja rongidega. Ja siis oli reis jah omaette elamus: mõnikord kohe mitu nädalat oldigi reisi peal, enne kui kohale jõuti.

Need lennukid, jah... Algul mõtled jah, et kuidas siis nii? Mina istun siin selles ilgelt suures ja raskes riistapuus, ja minu all pole kilomeetrite sügavuses mitte midagi... Annab ikka kukkuda, või mis? Aga siis hakkad mõtlema, et ega ikka see asi päriselt nii ka ei ole, et mitte midagi ei ole. Õhk ju on. Ja selle õhu peal see riistapuu ju ujubki. Ja liigub edasi, kui hoog sees on. Isegi kui ta "seisma" jääks, st kui kõik mootorid korraga seisma jääksid, isegi siis ei jääks ta paigale ju, vaid liugleks õhu lainetes edasi. Väga rahulikult.

Kui sealt ylevalt vaatad, siis saad aru, et tegelikult on olemas ka selline asi, nagu õhuookean. Õhuookeanil on omad hoovused ja lained, mis ka sageli seal allpool vahutavad, pilvede kujul, jne. Meie kuulume selle õhuookeani põhjas elava loomastiku hulka. Uuristame auke ja käikusid sinna põhja sisse, ehitame miskeid koopaid ja kodasid, katsume kah kuidagi ära elada oma elukese... Meres oleks palju lahedam: ruumi rohkem, vahepeal tõuseks pinnale, uuriks, mis rannal toimub; aegajalt ujuks mööda jõgesid sisemaad uudistama. Aga jah, meile seda võimalust pole antud, koperdame aint seal selle oma ookeani põhjas vaixelt ringi...

Aga jah, uskumatult turvaliseks on see transpordiliik saanud. Kui Sa näiteks juhtud reisima marsruudil Tartu-Tallinn-Helsinki-Bangkok, siis selle reisi kõige ohtlikum lõik on kahtlemata Tartu-Tallinna maantee. Lennukitega juhtub midagi ylimalt harva, ja kui kuskil midagi veidigi juhtub, on see kohe uudis. Sest nii harva midagi juhtub. Autode, rongide või laevade õnnetused ei yleta enamasti uudisekynnistki, sest nendega juhtub kogu aeg midagi. Yks asi on muidugi mitmekordsed katsetused ja turvakontrollid lennukitel. Seesama riistapuu, mis praegu lennuväljalt yles tõuseb, väikse kaare teeb ja siis otsejoones sihtpunkti poole liikuma hakkab, võib teha uskumatuid vigureid: surmasõlmi, pikeesid, yle tiiva ennast keerata jpm. Reisilennuki juhtimine on tegelt yks kõige igavamaid töid maailmas. Sittagi pole teha. (Ehkki, võiks ju...) Ei mingit põnevust. Enamuse ajast on ta nagunii autopiloodi peal.

Reisi plaane tehakse tagantpoolt ettepoole mõteldes. Kui Tallinn-Helsinki lennuk väljub kell 21.30, siis see tähendab, et 30 minutit varem pead Sa olema selle värava juures, kust lennuki peale saab. See tähendab, kell 21.00. Enne seda pead olema läbinud check-in (pileti registreerimise), passi- ja turvakontrolli. Iialgi ei tea, kui kaua need aega võtavad ja kas mingeid tõrkeid võib tekkida. Seepärast planeeritakse selle jaoks vähemalt 1 tund, suuremates lennujaamades ka 1,5...2 tundi. Nii et kell 21.30 väljuvale lennukile jõudmiseks pead Sa lennujaama uksest sisse astuma kell 20.00 hiljemalt. Selleks, et sel ajal seda teha, peab Tartu-Tallinna buss olema jõudnud lennujaama juurde. Buss sõidab seda vahemaad umbes 2 tundi 20 minutit. Igaks juhuks võtame 3 tundi, et kui näiteks bussi kumm katki läheb vms. See tähendab, et Tartust peab buss väljuma hiljemalt kell 17.00. Kui Sa pole bussipiletit varem ära ostnud, siis tuleks bussijaama jõuda veidi varem (reedene päev, raffast palju, kõik reisivad), st kell 16.30 hiljemalt. Mis tähendab, et kodust välja tulek peaks olema kell 16.00 hiljemalt. Võibolla sel ajal siiski bussi peale ei saa, võibolla on bussid ikkagi täis, võibolla ekspressbuss sel ajal ei välju ja peab võtma mingi peatustega bussi... võibolla võib veel midagi olla... Ok, paneme igaks juhuks veel pool tundi tagavaraks. 15.30 kodust välja. Peaks jõudma.

Mis juhtub aga tegelt? Tegelt saad Sa kohe väljuva ekspressbussi peale, ytled bussijuhile, et Sa tahad lennujaamas maha minna, ning vajud oma istmele. Tallinna piiril kobistad juba ettepoole, ronid maha, astud tyhja lennujaama. Näed kohe, kus on Finnair check-in economy class, lähed sinna, näitad passi ja e-piletit või selle numbrit ning saad oma pardakaardid (boarding passid)...

Vahemärkus: check in-i tehes kysi KOHE, niipea kui ta hakkab oma arvutit tsekkama, et kas saaks suure lennuki peal koha akna alla, võimalikult tahapoole.

Ok võtad oma kodinad, lähed passikontrollist ja turvakontrollist läbi, vaatad kella ja mida Sa näed? Kell on 18.15 näiteks. Uh. Mida teha nyyd... 3 tundi?! Ja siis oledki reisija, kes reisimise ajal on hoopis paigal. Ei liigu kuhugi. Ei saagi liikuda kuhugi. Targemad inimesed on juturaamatu kaasa võtnud selleks puhuks, muide.

Eks nad ole sellega arvestanud muidugi. Igas lennujaamas on siuxtele reisijatele igast meelelahutust ja nänni välja mõeldud. Tallinna omas muidugi ästi vähe, aga midagi siiski. Hea on see, et seal on kohe väike baar, kus saab lahedasti suitsu teha, telekat vaadata ja õlut juua. See on viimane koht, kus veel Eesti raha maksab. Hinnad on kyll kirved, aga midagi pole teha. Kõht tyhi ka muidugi. Kaks väikest poodi on ka. Aga ka seal on hinnad yle mõistuse. Saab ringi liikuda, jalutada, aknast välja vaadata, kui harva mõni lennuk peaks maanduma või õhku tõusma. Ja pidevalt vahtida monitori, et millal Sinu lennuki värava juurde juba minek on. Lõpuks ei pea vastu ja lähedki sinna. Selle aja peale tundub Sulle juba, et sa oled selles lennujaamas "vana kala" ja vilunud reisija. Kysid tibide käest, et millal peale saab juba. Nemad ytlevad, et aega veel on. Käid veel kord peldikus, kõhvid veel paar suitsu ja loivad jälle sinna värava juurde. Selgub muidugi, et väravat hakatakse juba kinni panema ja Sa oled viimane, kes sinna lennuki peale veel jõuab... Uh... Ega ei maksa nii väga hooletuks ka minna, eks ole. Targem oleks olnud sealsamas värava juures kogu see aeg lihtsalt oma juturaamatut lugeda, eksole.

Lennuk ise on tilluke, propelleritega... Tõuseb korraks õhku ja 25 min hiljem maandub juba Helsinki Vantaa lennujaamas.

Seal pole vaja kuskile minna ega midagi asjatada. Sul on järgmise lennu boarding pass juba Tallinnast alates taskus. Vaata monitori pealt, mis on Sinu lennu värava number. See värav on kohe sealsamas lähedal. Võid ka info letist kysida. Vaata järgi, et teaks täpselt. Aega on umbes tunni jagu, enne kui tuleb värava juurde minna. On koht, kus saab suitsu teha. Õlle ja näksi eest tuleb juba eurodega maksta. Kui oled veidi eurosid vahetanud, siis happy. Kui mitte, siis pole ka ullu. Hinnad nagunii veel kirvemad kui Tallinna lennujaamas. Tegelt on kõht tyhi juba tykk aega olnud.. Lennukis antakse syya muidugi, aga sinna on veel hulk aega, vähemalt 2 tundi. Miski sändvitsh kuluks ära kyll. Why not? Kui juba on läinud laristamiseks, siis võib ju lubada midagi. Kohvi kõrvale (soomlased oskavad head kohvi teha). Rohkem kyll pole mõtet. Mõtle selle peale, et lennukis on kõik joogid tasuta. Milleks kiirustada? Istu parem värava juurde maha ja vaata inimesi. Inimesi on juba rohkem kui Tallinnas. Mõned Tai tibid juba ka... ;)

Yldiselt, nagu märkad, on kõikidel asjadel ja võimalustel selgitavad ja õpetavad sildid kyljes. Kui kogu aeg neid silte, teateid ja monitore loed ja teadaandeid kuulad, siis saad kõigest aru. Varsti saadki kõigest aru ja enam eriti ei kuula ega vaata, aint silmanurgast jälgid ja märkad, et ahah.

Nuh, see lennuk on juba normaalne. Sinna läheb miski 200...300 inimest sisse. Kui Sul õnnestus saada koht akna alla, siis happy. Kui mitte, siis pole ka hullu. Nagunii on väljas esialgu hämar ja midagi eriti ei näe. Tegelt on ysna hea välja vaadata, sest valged ööd ju. Ma ise olen lennanud peamiselt talvisel ajal, kui tõesti on pime kogu aeg öösel. Kui kohale jõuad, siis kohe kysin, et kuidas oli valgel ööl lennata. See on uvitav, seepärast et põhjamaades on valged ööd praegast, aga lõunamaadel on ikka ju pimedad. Samal ajal on lennu suund nagu veidi kagu poole, nii et vastu päikesetõusu. Päike tõuseb vasaku parda poolt. Kohati võib päris uvitav olla... Aga see selleks.

Lennukisse sisenemisel raba ajalehti kaasa, nende lugemisega saab aega surnuks lyya edukalt. Sest siit algab siis selle reisi kõige ebamugavam osa. 10 tundi yhe koha peal istumist.

Algul muidugi elevus. Näe, liigub, näe tõusis õhku, näe, mis monitori peal näitab, näe, nyyd lendab yle Eesti veel kord... jne. Varsti tyytab kõik ära. Klappidest saad muusikat valida. Aga ka see pole see. Lappad ajalehed läbi. Vaatad, mis eesoleva istme seljatoe taskus leidub. Uurid maailma kaarti, vaatad lennukite pilte. Mõtled näiteks, et Boeing on lennukite maailmas vist umbes nagu IBM arvutite maailmas. Pikapeale hakkab uni tulema juba... Ning just siis, kui oled korraks suigatanud, pakutakse õhtusööki... Ok, kõht tyhi muidugi...

Söögi juurde pakutavate jookide valikut Sa võibolla ei näe, aga kysida võid kõike: õlut, veini (valget ja punast), konjakit, brändit, gin-tonics etc etc. Kohvi ja teed loomulikult ka. Tykk aega asjatamist. Tavaliselt võtan ma yhe punase veini ja teise valget. Et proovida, lihtsalt. Need on need väixed pudelid, hea lahe vaadata, mis värk: näe yks on hispaania oma ja teine oopis prantsuse... Ning pärast sööki kindlasti miski ästi hea konjak või brändi. Hennesy näiteks. Kohvi kõrvale. Tegelt aga kõik see ei rõõmusta Sind sugugi, sest suitsu ju teha ei saa...

Lõpuks oled söönud-joonud... Lased istme tahapoole. Valgus lastakse mahedamaks, telekast hakkab mingi vilm jooksma (heli tuleb klappidest, tuleb aint vastav kanal yles otsida).

Ainus mõistlik mõte on magada. Aga uni ei tule ega tule... (Kaasavõetud raamatust oleks abi siinkohal.) Lõpuks selgub, et oled siiski veidi tukastanud. Uurid kella jm vahendeid, et kaua veel ja kus ollakse. Selgub, et oled ikka veel Venemaa kohal ja saabumiseni on veel palju tunde... Katsud veel magada. Lõpuks loobud sellest...

Kui oled saanud koha akna alla, siis võid avastada, et aknakatet veidi kergitades paistab väljas päike. (Stjuardessid on kõik aknakatted hoolikalt kinni pannud, et raffas hämaras saaks magada... Ega neile ei meeldi, kui keegi valgust sisse laseb, aga vähekene juba võib...)

Nunuh... saad aru, et akna all olev koht peabki olema tagapool, sest eespool olles hakkab lennuki tiib vaadet varjama. Pilved on ilusad, aga liiga kaugel all... Kui pilvi ei ole, siis näed maastikku. India kohal on millegipärast alati pilves. Aga Birma kohal läheb tavaliselt selgeks. Lendab piki rannikut pikka aega. Seal suured jõed, deltad jne. Päris lahe vaatepilt.

Kui Su koht ei ole akna all, siis võid ennast vaixelt pysti ajada ja välja ronida istmete vahelt. Nagunii tahad peldikus käia jne. Kui oled hambaharja ja -pasta maha unustanud, siis võid seda nyyd kahetsema hakata. Seal vahekäikudes on ka mõned aknad, kust saab välja vaadata, aga need on siuxed kollaka värrvusega ja kuidagi kriimustatud, et sealt head pilti ei saa... Aga midagi ikka.

Ahsoo, jah, yks meelelahutus veel. Sulle antakse paar blanketti Tai passikontrolli ja tolli jaoks. Need võiks sealsamas lennukis ära täita. Pastaka oled muidugi ka maha unustanud. Eks siis laenad kellegi käest või kysid stjuardessilt. Seal on jah yks lahter, kus kysitakse "Address in Thailand", sinna siis kirjutad mõne hotelli nime. "Nana hotel, Bangkok", olen ma sinna alati kirjutanud. See ei huvita kedagi, aga midagi peab seal olema. Ja siis on seal terve rida kysimusi lennu numbri kohta ja Sinu passi kohta ja viisa kohta... Yhesõnaga, pool tundi jälle tegevust...

Lõpuks, kunagi, hakkavad jälle söögilõhnad ninna jõudma. Hommikusöögi aeg.

Ja siis, nii uskumatu kui see ka ei ole, näib, nagu hakataks kuskile lõpuks ka jõudma...

Bangkoki lennujaam on suur. (Muide, see on ilmselt viimane kord, kui Sa sellele lennuväljale maandud. Uus moodne lennujaam avatakse selle aasta lõpupoolel.) Kõnnid mööda iigelpikka koridori... Vahepeal saab liikuva kõnnitee peale astuda, saab rutem nagu... (Huvitav, kuhu Sa kiirustad?)... Kui märkad, siis on paremal pool ka yks-kaks klaaskambrit, kus saab esimese Suitzu teha... Aga kui ei märka ja ei viitsi, pole ka hullu.

Lõpuks jõuad sinna, kus on saabumise passikontroll. Näitad oma passi ja selle täidetud ankeedi ette, tibi või onu, kes seal on, ei liiguta kulmugi, vajutab Su passi sisse mingeid pitsateid ja ongi kõik... Siis lähed trepist alla, läbid tolli rohelise värava (Nothing to declare), seal annad ka selle tolli blanketi täidetult ära, ja ongi kõik...

Welcome to Thailand.


Mida kaasa võtta?

Riided: nii õhukesed ja nii vähe kui võimalik. Miski yle-õla kott, umbes nagu läpaka kott, sinna läheb kõik sisse. (See ei ole pagas, st võtad lennukisse kaasa. Ära aint unusta lennukist lahkumisel ta yhes võtta.) Mingi juturaamat vm raamat ajaviitmiseks, sest tyhja aega on sõidu ajal palju, nagu eelnevast nägid juba.

Kõige tähtsam on muidugi pass, sellel hoia silma peal, et kuhugi ei unusta ega kaota. Kindlustus. Pileti väljatrykk, e-pilet, peaks ka kaasas olema.Tavidis vaheta paar-kolmsada krooni Tai bahtideks ja teist niisama palju EURideks (1000 bahti ja 20 eurot, piisab), no nii igaks juhuks. Nuh, hambahari, miski kirjapulk, rahakott, ega muud polegi. Mobla, mis sellest et aku perses, või

kus ta sul on; siin saab uue vastu vahetada väixe raha eest; sama SIM kaart sisse, ja töötab. Fotoka võid ju ka võtta või laenata, aga eriti oluline ei ole. Pisut tyytu riistapuu. Siin on ka yks, niiet kui mõni pärast pilte tahab näha, (nagunii tahavad) siis saab ikke.


Troubleshooting

Jõuad kohale, aga kedagi vastu tulnud ei ole. Kõik võib juhtuda. Ega siis muud, kui esialgu lihtsalt jää paigale, ole nähtaval kohal ja oota. Kui poole tunni või rohkema aja jooksul ikkagi kedagi välja ei ilmu, no siis tuleks midagi teha. Seks puhuks on hea, kui oled juba Tartus Tavidis veidi Tai bahte vahetanud. Mobla nagunii ei tööta. Seal on ridamisi telefoniautomaate.. Kui telefoni teel ka midagi ei õnnestu teha, siis tuleb improviseerida. Teine variant on muidugi kohe nutma hakata, see aitab alati.

Further reading

http://www.stickmanbangkok.com/travel.html

1

2005-08-09

MärksõnaLiikumine

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaRuum