Arutelu selle artikli le

Mõtisklused sünonüümide üle

Prindi

Non Grata

1

Liigendatus tähendab erisust.

Universum: kõik, igaüks, ühtsus, uniformsus, sarnasus.

Mida tähendab seos? See on sarnasuse ja erisuse kombinatsioon.

Kui mingit ühtsust ses kõiges ei oleks, siis ei saaks me asju ilmselt kuidagi seostada.

Kui erisust ei oleks, oleks iga asi lihtsalt üks ja seesama asi.

Seega, mida see meile tähendab?

Postmodernses maailmas on erisusi aina vähem, väga paljus valitseb protsess, mis tähendab identseks moondumist. Poliitilised parteid, sotsiaalsed jõud, Euroopa riigid - kõik muutub ühtseks riiklikuks amalgaamiks, mida valitsevad vähesed megakorporatsioonid. Tehnoloogia ja massimeedia on asetanud võrdusmärgi kogu info vahele, mida me saame; Disney = Visuaalne = Van Gogh; Beethoven = muusika = poistebändid; propaganda = teave = uuriv ajakirjandus.

(JPEG)


Meie kultuur, kuivõrd see on juba üksainus kultuur, sarnaneb supermarketiga. Kõik on toode. Näiliselt on valiku-ulatus määratu suur, kuid pole peaaegu mitte miskit, mis poleks propaganda, mille alusel meie valikud rajanevad - ja meie toimingud. Ning koguni propaganda ja mitte-propaganda hakkavad üksteise nägu omandama. Tegelikult pole vahet, missuguseid tooteid me tarbime. Kõlab tuttavlikult? Oleme kadunud. Meil pole enam seotust millegi fundamentaalse, millegi maagilise, millegi sellisega, mida seletada ei saagi - iseäranis ei leidu seda kahekümnesekundilises TV-reklaamis.

Inimesed järgivad moevoole, kuulsuste elusid; tarbivad liiga palju narkotsi, alkoholi, justkui saavutaks sellega mingit ülimat tunnetust. Need asjad täidavad tühikut, kus kunagi oli mida "suuremat": religioon, ohverdus, püha hirm, lunastus. Masside jaoks ei ole jumalatel, sangaritel, juhtidel; suurte kunstnike, kirjanike, filosoofide sõnadel enam autoriteeti. Ei mingeid juhtliine, ei mingeid tähendusi. Kuivõrd üksikisikud muutuvad aina enam isoleeritumaks, võtavad eraviisilised kogemused üle selle, mis kunagi oli ühiskogemus.

Kuidas saaks inimestel ses seisundis olla pühendumust, vastutust? Inimesel on vaja jagatud kogemust ümbritsevatega, et pühenduda; peab olema jagatud mõistmist kõigest, mis on tähtis; ja sellest, milles peitub me erinevus. Ilma mingi üldise kokkuleppeta näib pühendumus hullumeelsusena. Siiski näeme ümberringi kriitilist lahusolu, eemaldumist. Liigendatuse puudus pole kokkuleppelisus. Kui pole kokkulepet või ka mõtete lahkuminekut, pole tähenduslikke seoseid. Jääb nihilism.

See aga ei tähenda, et oleme lõplikult kaotanud, maha jätnud või unustanud oma väärtused. Tegelikult mõtlemine meie jagatud murede kui väärtuste üle ongi nihilism. Meie kaasaegse maailmavaate järgi hakkame oma vajaduste ja murede üle mõtlema kui millelegi, mida võib võtta või jätta või valida: just nii nagu toimime supermarketis. Me võime oma väärtushinnanguid vahetada (nagu telekanaleid) iga kell; ning ses seostamatus abstraktses olekus, nagu asjade seis on, ei ole selleski tegelikult mingit vahet. Niisiis aina kasvavalt ei näi millelgi olevat enam tähendust.

Kui kujutleme nüüd seda kulgemist kuni tema lõpplahenduseni, kulgu, mille käigus tehnoloogia ka tegelikult suutis lahendada meie ainelised probleemid - siis oleks see lõpp inimkonna häving. Selles seoses oleks loogiline mõtlemine ainsat tüüpi mõtlemine, kõik, kaasa arvatud meie ise oleksime nagu tarbeesemed, paindlikud hammasrattad selles globaalses süsteemis. Meil poleks muud mõtet, kui olla veel ja veel tõhusamad, lihtsalt efektiivsuse enda pärast ning see olekski ainus paradigma, meie ainus toimimise erisus - küsimus, kas miski on rohkem või vähem efektiivne? Ja sellisena pole sel reaalset mõtet. Kui mõistus briljantselt funktsioneerib, ei näeks ta selles midagi väärat.

(JPEG)


Ainus, mis meie ühisest taustast alles jääb, on meie igapäevased toimingud, iga päev korratavad oskused, mille omandame ühiskonnas, mingis seltskonnas elades. Oskused, mis tähendavad mõnes vabrikus töötamist, kasvõi taevasse vahtimist, oskus kasutada telekapulti, oskus pesta hambaid ja nõnda edasi. Meie kõigi ühisosa on teadmised, kuidas need maailma asjad käivad, jagatud käitumismuster, mida tarvitame üksteisega suheldes. Kõik need toimingud moodustavad tausta, konsensuse, mis on tähtis ja mis ei ole; millised toimingud on mõttekad ja mis ei ole. Enamasti pole need toimingud päris teadlikud, ega ka mitte päris mitteteadlikud; teame kuidas seda kõike teha, aga ei mõtle suurt selle kõige üle. See moodustab atmosfääri, milles me elame. See tuleneb mingis ühiskonnas elamisest ning ainsa suhtlusmooduse selle konkreetse ühiskonnaga - inimeste jagatud oskused ja kombestik, mida inimene õpib sellega, mida tähendab elu mingis selles ühiskonnas või keskkonnas. Me õpime harjumise läbi.

Aga miks siis meie igapäevased kombed ja oskused ei varusta meid mõttekusega meie elus?

Selleks, et need igapäised toimingud varustaks inimesi millegi tõeliselt mõttekaga nende elus - mingi reaalse sideme millegi põhilisega ning luua tõeline kogukondlik side, selleks peab need olema korraldatud mingisse selgesse hierarhilisse struktuuri, mis peab demonstreerima inimestele, kuidas nad peaksid elama. Teatavad suhted inimeste vahel ning mõned maailma ning "taevaste" aspektid peavad olema eriomaselt rõhutatud. See oleks lugu, mida jutustame iseendile iseendi kohta. Kas selles seisnekski rituaali ja performance’i mõte?

Diverse Universe on lugu, mida jutustame iseendist iseendile.

Nii nagu oli iidsete rituaalidega, templite ja legendidega neist, peavad meiegi lood näitama meie seoseid kõrgemaga, haarates lugudesse tähendusrikkaid erisusi: võit ja kaotus, vaesus ja nälg, preester ja kogudus, taevas ja põrgu, töö ja toit, elu ja surm, elu ja selle esitus - performance. Need mitmelaadselt kattuvad suhted loovad sotsiaalse ruumi, milles inimene end määratleda saab ning nende mõte on luua terviklikke elueesmärke, mille suunas ja sihis oma toiminguid paika panna.

Lugu ise pole lihtsalt üks ports sümboleid ja metafoore; tõeliselt loob see oma osaliste vahel jagatud mõttekust. Me võime ju jagada sama keelt, võime rääkida oma kultuurist või igapäevaelust ja nii edasi, ent iga lugu, mille jutustame iseendist iseendile: olgu see paganlik tseremoonia, kunsti-performance või mõni sünnipäevapidu, siis eksisteerib see lugu vaid inimeste vahel jagatuna, kõiki kaasates; ning see loobki ühisosa.

Neil lugudel on kogukonna liikmetele absoluutne tähtsus, kuna need panevad nende toimingud kokku ning moodustavad mõtteka elu suured teemad. Seega peavad need tegema kõik, et seda elu valgustada, muuta selle seostatuks ja säravaks. Ja loomulikult peavad inimesed ise enesesse võtma loo, mille nad enestele jutustavad iseendi kohta ja iga aspekti kohta nende elus.

Nad peavad seda mõtestama, vähemasti püüdma mõista mõnest väljaspoolsest loogilisest perspektiivist. Raamima selle mingisse kindlasse reeglite süsteemi, et inimene teaks, mida just tolles laiahaardelises võimalike olukordade seisus teha. Kuid lugu, mille jutustame endile iseendist, paneb vastu.

Seda ei saa lihtsustada või ratsionaliseerida, sest tõelisus, mis selle loo tekitab, st inimeste füüsiline kohalolu, esitajate ja vaatajate oma, sisaldab kõiki katseid seda ratsionaliseerida (nii isiklikus kui, veel tähtsam, kollektiivses plaanis) - ja mitte vastupidi. See tähendab öelda, et maailm sisaldab meid ning meie loogilisi perspektiive, millest lähtudes püüame maailma mõista nii, et selles leiduks alati maailma element, mida me ei mõista, meie, meie kehade eneste materjal sisaldab meie mõtteid ja mõistmisi nii, et selles leiduks alati mingi meie eneste element, millest me aru ei saa. Me ei saa mõistuspäraseks muuta meie viibimist selles ilmas mitte rohkem, kui me seda olematuks teha ei saa. Selles seisneb erinevus elu mõistmise abstraktse süsteemi ning ihulise viibimise vahel ses maailmas. Ükski rituaal pole ideedest tehtud, ideed aga võivad tekkida sellest.

Rituaalid annavad meie elule mõtte - kuidas me seostume; seega võime mõista, kuidas meie elud on määratletud; oleme sunnitud mõistma püüda, rituaali esitust kuidagi ratsionaliseerida; rituaalid ise aga panevad sellele püüdele vastu, kuna need omakorda on määratletud meie kollektiivse elu poolt - meie ihuliku siinviibimise poolt; ja fakti poolt, et oleme osa sellest maailmast kogu ta ebakindluses.

Samamoodi nagu tempel või kirik on tehtud kivist, tulekummardamise rituaal tulest, luuletus kõnest, on performance valmistatud meie viibimisest siin maailmas. Ja selle vastupanu mõistuslikule seletusele on suletud sellessesamasse konkreetsesse toimingu materiaalsusse. See pole juhus ega kokkusattumus. Materjal ise näitab inimese kohta selles ja tema kohta osana loodusmaailmast: ta näitab, milles on asi ning seda ei saa püüda mingisse mõistuslikku arusaamade süsteemi.

Pinge ratsionaalsuse ja vastupanu vahel sellele ratsionaliseeringule nendes lugudest, mida iseendist iseendile räägime, on suhte loomiseks ja säilitamiseks hädavajalik - läbi maailma jumalateni, müütilise, müstilise, poeetilise, universaalse poole on hädavajalik selleks, et anda meile mõte. See pinge ja võitlus loob meie paljusid interpretatsioone oma suhtele sellega, mis on "elu," ja seega "toob ellu" meie ühisosa ajaloo.

Vahest seepärast ta nii segadusseajav ongi, et tundub nagu Elu ja Kunst/performance oleksid üks ja seesama; ja leiame endilt küsimas: "Mis vahe on Performance’il ja Elul?"; see aga tuleneb meie olemise tehnoloogilisest mõistmisest, mis õpetab, et kõik on tarbitav ning loogilises mõttes seega täpselt üks ja seesama. Tõeline oht, näib, peitub selles, et oleme muutumas ehtsalt nihilistlikuks ühiskonnaks, kus tähenduslikke erisusi polegi. Ent tehes kindlaks, et meie eludes on loovust, tundlikkust jne. meenutame endile, et kõik pole võrdselt tarbitav; siis taandub meie ratsionaalsus ning meie poeetiline aru saab mõttekaks.

Alati on meie mõistmisvõimest miski väljaspool, mida mõistus tabada ei saa. Miski, mis peitub universumis eneses - ja ei ole tehtud kaasaegse inimese ideedest. Võime ju mõista, kuidas see maailm on ehitatud, ent vaid väga analüütilisel ja teaduslikul teel. Me ikkagi ei mõista asjade olemust. Alati leidub midagi, mis mõistuse jänni jätab.

(JPEG) Lood, mida jutustame endile tänapäeval, postmodernistlikul ajastul, ei loo tähenduslikke erisusi. Ühiskond ise varjab täiuslikult seda, mis meie rituaalid peavad avalikuks tegema. Selmet näidata meile maailma olemust ja kõike, mis seda konstitueerib kui millegi täiesti väljendamatuna, alusel, milles meie toimingud meile mingi tähenduse annavad, siis meie lugu räägib meile kõigest - kogu universumist - mis peab, või varsti saab ratsionaliseeritud olema ainsaks teadusliku süsteemina mõistetavaks. Näitlikus mõttes - meie lugu ei ole jutustatud ehitistes või muudes looduslikust materjalist toodetes nagu kivi, tuli, inimkeha; seda jutustatakse tehnoloogia keeles: arvutid, televisioon, määratud suurlinnad jne. See meie lugu peidab endas kogu salapärasuse tõotust, et kõike, mida veel ei mõisteta, saab mõistetud tulevikus. Jumalaid asendab nüüd garantii, et kõik "lüngad" meie ratsionaalses arvestuses saavad täidetud. Me mõistame iseendid, meie maailma ning oma suhet maailmasse ja üksteisesse tehnoloogia terminites. Jõed, pilved, meri, maa, päike - kõik ilmnevad mingite tarbitavate ressursidena. Nad on meie tehnoloogia külge aheldatud, on aheldatud meie masinate, meie tööstuse külge - ja seega arvame, et meil on kõige selle üle võimu. Meie isegi oleme moondunud tarbitavaks ressursiks - neiks paindlikeks hammasratasteks globaalses süsteemis.

Et mingil kultuuril on mingid normid, on normaalne, see kultuur aga üritab hävitada kõik erandid. Siin peitub sügav erinevus selle ühiskonna ning kunstilise loo/rituaali vahel: viimane ei tõota, et muudab kõik ja igaühe mõistetavaks ja valitsetavaks. Pigem näitab see meie seisundit kui respekti millegi vastu, mida me iial täielikult ei mõista - ja on seetõttu erilise tähtsusega.

Performance-kunsti ajalugu on vastupanu ajalugu. Kuna see vormiliselt rajaneb elaval tegevusel ja mitte mingi lõpliku kunsti-produkti loomisel, mida saab kergesti muuta tavaliseks tarbeaineks. Inimliku toiminguna on see (nagu enamus kunsti siiski) olemuslikult tarbetu ja vahest ka paganlik, "irratsionaalne." Neid asju ei saa mingil lihtsal moel organiseerida tehnoloogia süsteemi. Ette teades, et kõik, mida nad teevad, kogu nende töö jääbki määratlema ja süstematiseerimata, loovad kunstnikud; ja toetavad; vastupanu totaalsele tõhususele. Võime oma toiminguid enestele mõttekaks teha, seostades neid millegagi, mida me ei mõista. Sellise pingevälja rajamisega selle vahel, millest oleme suutelised aru saama ja millest mitte. Peame oma eludes jutustama enestele lugu, olgu selle nimi Diverse Universe - mis räägib, et needsamad ebatõhusad, mõistustamatud asjad, mis muudavad meid diversa’ks, on meie eludes kesksed; ning et need tõhusad, süsteemsed aktsioonid ja arusaamad, mis muudavad meid kõiki üheks massiks, ei oma keskset tähtsust.

1

2005-08-22