Algebralised keeled

Prindi

Valdur Mikita

1

Huvitav on mõelda sellest, et keeled ja arvusüsteemid võivad olla teatud mõttes sarnased. Iga arvusüsteem on algebras mingi suurema süsteemi alahulk: naturaalarvud, täisarvud, ratsionaalarvud, kompleksarvud ja nõnda edasi. Mida aste kõrgemale, seda kaugemale jäävad seesugused arvusüsteemid tavatunnetusest ja seda kummalisemaid operatsioone saab nende abil teha.

Ka keelt võib ette kujutada kui märkide süsteemi, mis on alati mingi suurema keelesüsteemi alahulk. Minnes aste-astmelt kõrgemale võime ette kujutada niisuguste fiktiivsete keelesüsteemide olemasolu, mille märgiline struktuur lubab sooritada lingvistilisi operatsioone, mis on tavakeeles võimatud. Mida kaugemale eemalduda tavapärastest referentsiaalsetest suhetest, mis on keele vundamendiks, seda enam näib keel liginevat matemaatikale. Kõnekeeles puudub vajadus niisuguste struktuuride tekke järele, kirjakeel on aga tunduvalt abstraktsem ja oma olemuselt matemaatilisem.

Mõelgem niisuguste kunstiteoste peale, mis koosnevad süntaktilistest elementidest, mis ei rajane tavapärastel märksuhetel. Pildiraamiks võib olla aken, mis avaneb tänavale; ekraanile projitseeritakse valgusvihust läbikõndivad juhuslikud kujud; teksti puuduvad osad lisab lugeja talle antud juhiste alusel. Siia kuuluvad ka (kirjandus)teosed, mille komponentideks on näiteks tulevikus juhtuvad sündmused. Me võime selliseid teoseid kirjeldada kui mingi teistsuguse keelesüsteemi kohalolekut meie tavapärases maailmas.

Küsimus on aga selles, kas me saame veelgi edasi minna? Näiteks komponeerida midagi fluktueeruvatest märkidest, ette teadmata, kus need nihked meie teoses tekivad. Kas on võimalik luua kunstiteoseid, mis kohandaksid end vastavalt tulevikus juhtuvatele sündmustele?

Arvutite abil on võimalik seda situatsiooni modelleerida. Need on kunstiteosed, mis kohandavad ennast vastavalt reaalajas juhtuvatele sündmustele. Selliste kunstiteoste vorm rajaneb tõenäosusteoorial. Kui juhtub nii, muudab teos ennast selles suunas, kui juhtub naa, läbib teos sellise struktuurimuutuse. Vastavalt tulevikus juhtuvatele sündmustele võib kunstiteos kas lõppeda või hoopis hargneda, kloonides endale näiteks paarilise, mis hakkab arenema hoopis teistsuguse karindi alusel. Tekivad hargmikud.

Sellises idees on midagi hullumeelset. Selliste kunstiteoste loomiseks pole vaja midagi muud kui ainult kõrgemat järku keeli, mis lubavad märkidega sooritada teistsuguseid operatsioone võrreldes tavakeelega. See on keele algebra. Müstilised asjad on oma olemuselt enamasti semiootilised. Irratsionaalsus on harjumatu nihe märksüsteemis. Kui kaks kunstiteost panna omavahel “suhtlema”, saab leiutada üsna ebatavalise kunstivormi. On ainult aja küsimus, mil need tekivad. Siin on palju võimalusi, kuhu edasi minna, kuid need ma jätan enda teada, et äratada inimestes kadedust ja uudishimu.

1

2006-01-04

MärksõnaArvuti

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus