Teemad

Kas inime on potilill? Kohanemisest humanitaari pilguga

Prindi

Kadri Tüür

1

"Tähendusliku inimeksistentsi üheks vajalikuks tingimuseks on seotuse tundmine mingi paigaga," ütleb C. A. Middleton George Elioti regionaalromaane analüüsides.

Inimeste puhul kohanemisest rääkides teeb asja keeruliseks ja ebateaduslikuks eeskätt asjaolu, et see sõltub lisaks puhtbioloogilistele veel paljudest suhteliselt mõõdetamatutest parameetritest. Ometi on neidki püütud teoreetiliste, peamiselt inimgeograafia-alaste käsitluste abil ritta panna ja üle lugeda. Püüan anda lühikese ülevaate koha, kohalikkuse, juurdumise ja kohanemise mõistetest, tuginedes peamiselt kanada geograafi Edward Relphi raamatule Place and Placelessness.

Inimene on oma kehalisel kujul olemas olemise tõttu möödapääsmatult seotud ruumiga, milles ta asub. Ruumi ei saa võtta mingi ühtlase ja pideva ning igas punktis ühesuguse pinnana. Ruumi valmisolek muutuda võimaldab inimestel (ja teistel elusolenditel ka) tekitada selles isiklike tähendustega täidetud kohti ja sellest johtuvalt ka kohaneda. Relph eristab kolme erineva ulatusega ruumi, milles inimese koha-loome aset leiab.

Kõige esmane ruumitasand on pragmaatiline või primitiivne ruum, mis on otseselt seotud keha, liigutuse ning meeleliste aistingutega. See on kõige algelisem tasand, kus pannakse paika meie maailmas olemise elementaarsed mõõtmed: ülal-all, ees-taga, käeulatuses-kaugemal. Just siit saab alguse reaalsete elupaikade, aga ka mütoloogilise maailma struktureerimine.

Järgmine tasand on teadvustatud ruum. See on, sarnaselt esimese tasandiga, minakeskse ülesehitusega, ent ei piirdu ainult vahetute kehaliste kogemustega. Siin antakse ruumile isikliku tähtsusega sisu ning tähendus. Relph nimetab seda ’tallusruumiks’. Eesti keeles sobiks ehk (Kaia Lehari eeskujul) kasutada terminit ’sisseelatud ruum’, kuna tema oluliseks tunnuseks on oma elukoha omaduste süvitsi tundmine. Teise paika liikudes ei saa neid teadmisi kaasa võtta; teadvustatud ruum kujuneb välja mingis paigas piisavalt pikaajalise (mõtestatud) elamise käigus. Iga indiviidi "sisseelatud ruum" on teistest erinev.

Sarnaste isiklike teadvustatud ruumide kogum on juba järgmine tasand - eksistentsiaalne ruum (mis on põhimõtteliselt erinev eksistentsialistlikust ruumist). See on kultuurilisest infost läbi põimunud ruum, ent iga üksikisiku kogemustest sõltub, kui suure hulga infot ja detaile ta sellest võimeline kätte saama on. Neil, kelle jaoks parasjagu vaatluse all olev ruum on eksistentsiaalselt omane, st kes valdavad sünnist saadik selle kultuuri „kohakeelt“, on sellest ka vastavalt suuremad teadmised.

Selliseid kogu elu samas paigas elanud inimesi nimetab Relph eksistentsiaalseteks kohalikeks. Nende jaoks on kõik ümbritsevas ruumis neile harjumuspärasel viisil toimuv iseenesest mõistetav. Teadmine, et just see on ainuõige koht, kus olla, on aksioom, selle üle ei arutleta. Koht ja kohalik on igal hetkel omavahelises dünaamilises vastasmõjus; kohaliku jaoks on kohas sisalduvate tähenduste hulk pidev. Tähendusi tuntakse ning kasutatakse ilma seda enesele teadvustamata. Selline inimene tunneb ebamugavust mõtte juures, et ta peaks talle omasest kohast lahkuma. Kui see mingil põhjusel siiski juhtub, jääb juurdunud oleku kogemus teda mõjutama ka edaspidises elus - sellega võrdleb ta reeglina kõiki oma järgnevaid kohakogemusi.

Inimese uues kohas juurdumine tähendaks nelja järgneva tingimuse täidetud olemist:

• geograafilise maastiku igakülgne tundmine
• sotsiaalses suhtevõrgustikus osalemine
• emotsionaalsete lähisuhete olemasolu antud kohas
• paikkondlike teadmiste, intellektuaalse tasandi jagamine.

Inimene, kes tahab uues kohas kohaneda ja juurduda, peab oma isoleeritust eelnevalt olemas olevast eksistentsiaalsest ruumist vähendama seega terve hulga keerukate seoste ja suhete loomise ja/või tundma õppimise läbi. Temast võib seeläbi saada empaatiline (kaasaelav) või siis käitumuslik kohalik. Päris kohalikuks ei saa tulnukas kunagi, isegi, kui ta omandab kõik vajalikud teadmised ning astub edukalt nii sotsiaalsetesse kui emotsionaalsetesse suhetesse sünnipäraselt kohalike inimestega. Tema minevik, üks teine koht, mis on olnud kõige esimene, jääb temaga ja mõjutab ta käitumist kõigis järgnevates kohtades. Kõige esimese kohakogemuse meelespidamist peetakse siiski ’juurdumisvõime’ eelduseks üldse.

Kaasaegses linnakeskkonnas on inimeste liikumine ühest paigast teise (st elukohavahetus) muutunud elu loomulikuks osaks, sageli lausa vältimatuks. Inimest ümbritsev keskkond muutub üha unifitseeritumaks ning selles hakkama saamine nõuab üha vähem pingutust - nii vaimset kui füüsilist. Relph viitab oma raamatu lõppsõnas, et tänapäeva maailmas on vaja koha mõiste seetõttu ilmselt ümber defineerida. Paikkondlike iseärasuste kadudes ei ole eksistentsiaalsel kohalikul enam mingeid eeliseid mujalt tulnu ees. Teine oluline muutus võrreldes traditsioonilise arusaamaga kohalikkusest ja juurdumisest on see, et enam ei saa inimene endale lubada aastaid kestvat juurdumisprotsessi. Relph pakub välja idee, et seoses tänapäeva elutempo kiirenemisega peavad inimesed kohastuma ning saama võimeliseks juurduma mitte enam aastate või kuude, vaid tundidega. Võib-olla aga saab hoopis juurdumatagi läbi ning kohanemine ei tähenda inimesele enam muud kui lihtsalt teise kohta sattumist?

Ehk - kas inimene on tegelikult ikka rohkem nagu puu, mida, kui ta kord kasvama on hakanud ja juured sügavale maa sisse ajanud, enam uude kohta edukalt ümber istutada pole võimalik, või hoopis selline, keda koos tema plastmasspotiga vabalt ühest kohast teise võib tõsta? Või on endised ’puud’ lihtsalt potilille-eluga kohanenud?

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Adaptatsiooni teooria. Toim. Ivar Puura. SCHOLA BIOTHEORETICA XXVI. Eesti Loodusuurijate Selts, Tartu Ülikooli geoloogia instituut, EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut, OÜ Sulemees, Tartu, 2000.

2006-03-03