MärksõnaEesti ajalugu

Saunapidu suvilas. Nõukogude eestlased Soome järgi läänt mängimas

Prindi

Mart Kalm

1

Stalini surmale järgnenud ühiskondlikku pööret NSVL-is 1950. aastate keskel nimetatakse Hruštšovi sulaks. Sula on väga täpne väljend olukorra iseloomustamiseks, sest kommunismi jõudmise ootus, külm sõda ja raudne eesriie ei kadunud kuhugi, kuid elu pealispinnale tuli veidi vabadusi, nii nagu päike sulatab jää pealt libedaks. Ameerikast ette jõudmise kontseptsioon osutas, et loobutakse elu Nõukogudemaal maailma parimaks pidamast, ja tunnistas, et mujal on elustandard kõrgem. Järele jõuda on võimalik vaid kaasaegse teaduse ja tehnika saavutusi kasutades. Kui stalinistliku NSVL-i majanduspoliitika oli olnud autarkiline, siis nüüd, kui julgeti oma mahajäämust tunnistada, hakati läänest massiliselt sisse ostma uusi tehnoloogiaid. Tehnikaaladel tõlgiti järsku nii ulatuslikult uut kirjandust, et võinuks tekkida illusioon raudse eesriide tõusmisest.

Keskkonna kujunduses vahetas beaux-arts’i väntsutamisel põhineva stalinistliku akademismi välja modernism, millele väljanägemise pidi andma tehaseline tootmine. Telgsümmeetria ja profileeritud karniisid visati prügikasti ning asemele tulid vaba vorm ja siledad pinnad. Ideoloogilisel tasandil tähendas see kogu sotsialistliku realismi mõiste ümbermõtestamist, andes talle avarama, alati oma ajastut peegeldava tähenduse (Ikonnikov, Stepanov 1963: 16).

Need uued ilmingud avaldusid ka Eestis, mille NSVL oli Teise maailmasõja käigus okupeerinud. Kümne sõjajärgse aasta depressiivset ja rahvuslikku stressi põhjustanud Stalini aja järel mõjus Hruštšovi sula optimistliku elluärkamisena. Rahva seas oli hääbunud lootus, et lääneriigid tulevad meid venelaste alt vabastama, ja okupatsiooniga harjuti. Nüüd, kui enam ei küüditatud, tundus, et oma elu on siin kuidagi võimalik korraldada. Pärast sõda juhtivatele ametikohtadele pandud Venemaalt tulnud sovetiseerijad-besserwisserid, kes olid asendanud läände põgenenud või asumisel eestlasi, tõmbusid nüüd tagasi ja asemele tõusid noored eestlastest spetsialistid, kes pärast sõda nõukogude ülikoolides käinutena tundusid piisavalt lojaalsed.

Tasapisi konstrueeriti endale nõukogude eestlase identiteet, mis peamiselt seisnes vastandumises kõigele nõukogulikule, õigemini sellele, mida osati nõukogulikuks pidada. Süsteem oli tegelikult niivõrd totalitaarne, et hõlmas endas osalejad mutrikestena ja vastanduda sai vaid üsna väheses. Püüti käituda ja riietuda teistmoodi, enda meelest läänelikult. Ent kuna sõjaeelne eliit oli hävitatud, siis stalinismi järgset Nõukogude Eestit kandis sõjajärgne, üsna lihtsat päritolu, peamiselt talust võrsunud põlvkond, kelle jaoks euroopalik elukorraldus oli lapsepõlvemälestus. Et vene kultuur on paljus prantsuse kultuuri peegeldus, siis sisaldas nõukogude kultuur ka terve rea prantsuspäraseid hoiakuid või harjumusi, kasvõi kulinaaria vallas, mida aga läänest vaadatuna Saksamaa taguses Eestis ei osatud eristada. Loomulikult avaldus siin tüüpiline meie-nemad konflikt, kus meie oleme töökad, ausad ja puhtad ning nemad on... Ent olukorras, kus meie olid luterlased ja nemad olid (endised) õigeusklikud, polnudki eristamine nii raske. Keskkonna tasandil väljendus see näiteks 1960. aastate suures muinsuskaitse ja restaureerimise buumis. Kuna Venemaal pole gootikat, siis seda restaureerides sai rõhutada oma teistmoodi läänelikku olemust, mis sest, et kohalik gootika ei väljendanud eesti, vaid sakslastest ristisõdijate ja hansakaupmeeste ühiskonda. Ka kaasaegses arhitektuuris avaldus püüe vastu seista sovetiseerimisele ja teha enda meelest läänelikku arhitektuuri. On päris põnev uurida, kui palju ja mil moel suudeti nõukogude arhitektuuri domineerimist vältida.

Hruštšovi sula vallandas tohutu aktiivsuse elamuehituse vallas. Stalinistliku käsitsi ehitamise ja kaunistuste nikerdamisega oli NSVL sõjahaavade likvideerimisel ja elamufondi taasloomisel Lääne-Euroopast oluliselt maha jäänud. 1950. aastate keskel otsustas NLKP, et igale perekonnale tuleb ehitada omaette korter. Seni oli NSVL-is praktiseeritud korterite asustamist tubade kaupa, mis tähendab, et ehitati küll kolmetoaline korter, kuid sinna majutati ka kolm perekonda, igale tuba, ja kööki-vanni-WC-d kasutati ühiselt. Suutmaks ehitada omaette kortereid, tuli kasutusele võtta vanad 1920. aastate lõpu Existenzminimumi põhimõtted. Rahva tasandil oli suuremaid ehmatusi uute korterite pool meetrit madalam lagi, sest stalinistlikke 3 meetri kõrgusi pidulikke ruume asendasid 2,5-meetrised.

1950. aastatel katsetati NSVL-is mitmesuguseid kopeeritud ja iseleiutatud elamute tootmisviise, kuni 1959 valmisid Taškendis ja Bakuus esimesed Prantsusmaalt ostetud Camus’ süsteemis majaehituskombinaadid, mis tootsid toasuurusi paneele (Camus 1962: 10-16, Triin Ojari osutus). See ei olnud ainult traditsiooniline venelaste prantsuse orientatsioon, sest näiteks ka Helsingi Pihlajamäke kavandades käis Lauri Silvennoinen just Prantsusmaal elamutootmist uurimas (Tuomi 2000: 100). Järgnevalt kerkis samal tehnoloogial põhinevaid majaehituskombinaate pea igasse suuremasse linna kogu Idablokis. Nii leiab analoogset tehaselist arhitektuuri Brandenburgi värava kõrvalt endises Ida-Berliinis kuni Vladivostokini.

Tallinnas valmis selline majaehituskombinaat 1961. aastal ja hakkas laotama oma toodangut uude elurajooni Mustamäele (Ojari 2000). Nagu kõikjal NSVL-is tootis siinnegi kombinaat algul ainult viiekorruselisi maju. Neid peeti kõige ökonoomsemaks, sest normide järgi polnud siis veel kallist lifti vaja (Sovremennaja 1985: 78).Tasapisi suudeti õppida masinaid ümber häälestama ja 1968. aastast alates kerkis ka üheksakorruselisi maju. Tallinnas jäi majaehituskombinaat selliseid, veidi täiustatud korteriplaneeringuga maju vorpima kuni 1990. aastate alguseni. Kui Mustamäe kavandati algul 60 000 elanikule, siis ehituse käigus tihendati seda korduvalt, nii et lõpuks elas seal 110 000 elanikku. Kui lisada juurde peamiselt 1970. aastatel ehitatud Õismäe ja 1980. aastatel kerkinud Lasnamäe, võib väita, et okupatsiooniaja lõpuks elas paneelikates 2/3 tallinlastest. Kõikides tollastes elurajoonides nähti plaanides ette elamute vahele ka kaubanduskeskused, kuid tegelikkuses suudeti rajada vaid vältimatud lasteaiad ja koolid ning üksikud poed, sest kogu aeg oli eelkõige kortereid vaja.

Eesti oludes tõi masselamuehitus kaasa sotsiaalseid lisapingeid, sest uued paneelikatest elurajoonid toimisid üksiti immigratsioonipumpadena. NSVL-is jagati elanikele kortereid töökoha kaudu.Tüüpskeemi järgi ehitas tehas X endale elumaja ja tehase ametiühing jagas korterid töötajate vahel, kõigepealt ülemustele, kes soovisid paremat korterit, kui neil juba oli, siis tööeesrindlastele premeerimiseks, siis noortele elu alustamiseks ja lõpuks üldjärjekorras soovijatele. Maja ehitanud tehas võis kasutada kortereid ka präänikuna uue tööjõu värbamisel. Kiire industrialiseerimise käigus ei jätkunud 1950.-70. aastatel Eestis kohalikku tööjõudu ja suured üleliidulised tehased kutsusid just korteritega peibutades Eestisse tööle. Inimene, kes ei töötanud suures ettevõttes, näiteks õpetaja või arst, pidi ootama riigikorterit üldjärjekorras, mis aga peaaegu üldse edasi ei liikunud. Tekkis olukord, kus uusi maju kerkis massiliselt, kohalikud lootsid saada sinna omaette korterit ja osadele muidugi ka anti, kuid aastaid kannatlikult järjekorras seisnute kõrval said sinna arvukalt kortereid asja Venemaalt värvatud. Pole ime, et nemad tundsid end privilegeeritutena, eestlased aga solvatutena. Seega muutus aastate jooksul uute elurajoonide maine, algul ihaletud elu paranemise sümbolist sai venestamise tööriist.

Ehkki masselamuehituse eesmärk oli üllameelne - varustada kõik inimesed korteritega -, toimis see üksiti suurepärase unifitseerijana ja sovetiseerijana. Kümned miljonid elasid ühesugust elu ühesugustes majades. Okupatsioon visualiseeris seeläbi oma võimu suurepäraselt.

Kas masselamuehituses oli mingilgi määral võimalik ajada oma eestlaslikku teisiti teha tahtmise jonni? Majaehituskombinaadi toodangu puhul ei tulnud see kõne alla. Ent enne kombinaadi valmimist loodi 1950. aastate lõpul uus väikekorteritega elamuseeria 1-317, mille järgi ehitati nii silikaatkivist ehk rahvapäraselt valgest tellisest kui ka suurblokkidest. Korteriplaan oli siin juba sisuliselt sama, mida hiljem hakkas kombinaat esimestes paneelikates rakendama. 1960. aastate alguses oli 1-317 seeria Eestis kõige massilisemalt ehitatud majatüüp. Neid maju iseloomustavad madal viilkatus ja seinast väljalõigatud asümmeetriliselt jagatud aknad.

Rahvusvaheliselt mõisteti 1950. aastatel perimetraalset hoonestust kui Idabloki aegunud umbset monumentaalsust ja vabaplaneeringut kui kapitalistliku korra ökonoomsuse, läbipaistvuse ja tervislikkuse peegeldajat, mis eriti kirkalt avaldus Ida-Berliini Stalinallee ja Lääne-Berliini Hansavierteli vahelises kontrastis (Rogier 2000). Hruštšovi sulaga võeti ruttu üle ka vabaplaneering. 1-317 elamuid ehitati üsna erinevalt: ehkki ilma esi- ja tagakülje hierarhiata tüüp oli mõeldud vabaks asetuseks, paigutati neid kesklinnadesse ikka veel perimetraalselt, mis ärritas uuendusmeelseid arhitekte (Kivi 1959). Riik tahtis alati saada kõige ökonoomsemat varianti, mis tähendas, et ehitati nelja sektsiooniga viiekorruselisi majavolaskeid, kuid väikelinnadesse kerkis väiksemaid, s.t lühemaid ja madalamaid, ka astmelisi variante ning kui tellijaks sattus olema mõni ettevõte, kes endale tahtis enamat, kui riik garanteerida suutis, siis viimistleti majad hoolikalt. Samu kujundusvõtteid kohtab 1950. aastate lõpu esimeste kolhoosi kortermajade tüüpprojektides.

Eriti väiksemate ja viimistletumate 1-317 majade puhul tuleb esile nende skandinaaviapärasus, mis kogu sõjajärgses Euroopas oli väga populaarne New Empiricismi nime all [1]. Juba 1930. aastate II poolel oli alanud Põhjamaades funktsionalismi tehnitsistliku ilme praktilisemaks ja kodusemaks mahajahutamine, inimnäoliseks muutmine. Lamekatuse asemel taastus madal kaldkatus ja lintakna asemel aken kui ava seinas, jätkuvalt väärtustati traditsioonilisi töövõtteid ja materjale (puit, tellis, krohv) ning ehitised sulandati maastikku olemasolevat loodust ära kasutades. Siia lisandub veel kogu tollases maailmas imetletud Rootsi kodukultuur teaduslike uuringute põhjal mõistlikult korraldatud majapidamistöödega täpselt normeeritud ruumides. See uus laad oli Eestis endast märku andnud juba enne sõda, nagu osutab muuhulgas arhitekt Herbert Johansoni uus maja Tallinna Õismäel (1938) [2], mida eksponeeriti ka 1939. aasta Helsingi elamunäituse Eesti osakonnas (Bölau 1939: 68). Kui Lääne-Euroopas oli neoempiritsismi menu üks põhjusi sõjajärgse ühiskonna vajadus lihtsa kodususe ja intiimsuse järele, siis Eestis tähendas Stalini aeg ju sisuliselt sõjaseisukorra jätkumist ja rahunemine tuli alles sulaga, mistõttu see skandinaaviapärane arhitektuur sobis hästi. Kenneth Frampton on rootsi stiili rahvalikkusesse suhtunud küll üleolevalt (Frampton 1980: 262-263), kuid stalinismist väljumise protsessis, pärast paraadset paleelikkust ihaleti sundimatu õdususe järele. Traditsioonilisi materjale ei kasutatud mitte niivõrd loodusläheduse taotlusest, kuivõrd industriaalsemate puudumisel.

Eesti arhitektid nägid projektiseerias ette ka nn skandinaavia tüüpi akende kasutamise (Port, Sammal 1958: 54), mida tegelikkuses suudeti tootma hakata alles 1970. aastate alguses. Siiski tehti paremini ehitatud 1-317 silikaatmajadel eelsoojendusega ventilatsiooniks aknalaudade alla õhupilud [3], mis oli juba 1930. aastatel Põhjamaadest Eestisse tulnud ja eriti koolimajade juures levinud võte (Kotli 1939: 34), kuid ratsionaliseerimise käigus, mis NSVL-is tähendas tavaliselt lihtsustamist, neist lihtsalt loobuti. Tuulutada saab ju ka akent avades. Eriti suurblokkidest 1-317 majadesse tehti akna ülemisse nurka väike õhuaken, nn fortotška, mida eestlased pidasid kõledaks, sest see tundus neile vanamoodne ja venepärane. 1-317 jt sulaaegsete kohalike elamuseeriate skandinaaviapärasus oli eelkõige arhitektide taotlus, millest reaalses ehitusprotsessis vähe alles jäi.

Põhjamaadele orienteerumine oli sulaaegses eesti arhitektuuris oluline tendents, mis avaldus laiemalt kui ainult tüüpprojekteerimises ja oli üleliidulises kontekstis suhteliselt unikaalne. Mujal NSVL-is sellist skandinaaviapärasuse taotlust omaette liinina ei ilmne või kui, siis ehk Lätis (näiteks "Āgeskalnsi mändide" rajoon Riias - Laikmetīgā 1966: 94-99). Pigem domineeris üleliiduliselt modernismi universaalselt internatsionaalne paradigma, kus vahel võib leida Le Corbusier’lt, Oscar Niemeyerilt või mõnelt teiselt suurelt arhitektilt laenatud võtteid. Sama pädeb suurema osa ENSV sulaaegsete avalike hoonete kohta (Laululava, TA Raamatukogu, EKP KK hoone, "Kalevi" ujula ja spordihall jt). Põhjamaade mõjus, mis oli tugevam ideoloogilisest keskpunktist kaugemal oleva arhitektuuri juures, on huvitav täheldada kahte etappi: 1950. aastate II poolel ja 1960. aastate I poolel oli eeskujuks traditsionalistliku varjundiga neoempiritsism ja 1960. aastate keskpaigast kuni postmodernismi tulekuni 1970. aastate keskel puhtalt modernistlik horisontaalne arhitektuur.

Parimaks näiteks kahest erinevast etapist on arhitekt Valve Pormeistri kavandatud Tallinna Lillepaviljon (1958-60) ja sellele mõned aastad hiljem juurdeehitatud kohvik "Tuljak" (1964-66). Tegu on Tallinna kesklinnast piki rannikut itta suunduva teega, mille äärde vana aiandi kohale rajati spetsiaalne näidisaed ja lillenäituse paviljon. Lillepaviljon valmis üheaegselt Tallinna Laululavaga ENSV 20. juubeliks 1960. aasta suvel. Kerge ehitis koosneb üleval panga serval asetsevast ühepoolse kaldkatusega ja lõunasse suunatud klaasseinaga näitusesaalist ja selle ühelt nurgalt astmeliselt alla laskuvast sissepääsutiivast, nagu oleks majal saba küljes. Astmelise tiiva põhjakülg on vaid pisikeste kindluslike akendega ja lõunakülg üleni klaasist. Nii tervitas varakevadist näitusele saabujat majas sees haljendav muru juba siis, kui akna taga alles lumi sulas. Taimede erinev arengustaadium sissepääsutiivas ja selle akna taga kiviktaimlas näitab, kui oluliseks pidas arhitekt suhestumist loodusega. Pormeister, kes oligi õppinud maastikuarhitektuuri ja kellele see oli esimene suurem maja, pidas väga oluliseks hoone asetamist maastikku. Lisaks allanõksuvale tiivale, mis iseenesest tuletab meelde Erik Bryggmani villa Nuuttilat Kuusistos (1947-49), on efektne ka asetus panga serval: ühelt poolt välja vaadates avaneb üle lahe Tallinna panoraam, teisel pool on aga skulptuuridega iluaed. Võrreldes stalinismiga oli ehmatav uue maja asetamine olemasolevate vanade puude järgi nende vahele. Nii hoone pehme maastikku sulandamine, sellest tulenev mahtude vaba paigutus, kaldu katus, üldine kergus ja läbipaistvus ning looduslikud materjalid (tellis ja tumedaks peitsitud puit) on kõik sõjajärgse Põhjamaade nn humaniseeritud modernismi pärased jooned.

1964-66 kerkis Lillepaviljoni külge jätkuks kohvik "Tuljak". See manifesteerib Põhjamaade modernismi mõju järgmist etappi, mille 1970. aastate noored Tallinna kooli arhitektid ristisid hiljem põlgusega karniisiarhitektuuriks. [4] Tumedaks peitsitud laudadest lai karniisipärg ümber maja muutus 1960.-70. aastate arhitektuuris äärmiselt populaarseks võtteks, mis õigustab ristiisa rolli, kuid äraleierdamine sai talle ka saatuslikuks. Ehkki pärast kleebiti laia karniisi ükskõik millise katusetarindi ette, oli ta algselt siiski konstruktiivselt põhjendatud. Nimelt tulid siis uue võttena kasutusele puitfermid, mis jätavadki räästaks laia tömbi karniisitriibu. Just selline on ka Pormeistri "Tuljak", kus arhitekt tahtis saada võimalikult avarat, ilma tugedeta kohvikusaali, mida ümbritsevad vaid klaasist seinad. Nii laefermid kui tollal kasutusele tulnud põikikandeseinad muutsid järsku majad täiesti jäigalt täisnurkseks. Kui varasem eeskuju pidas oluliseks maja orgaanilist loodusesse sulandamist, siis nüüd vastandub sellele selgelt jäik raskepärane hoonemaht, ehkki klaasseinad peavad oluliseks ka suhestumist loodusega ja "Tuljaku" juures on väga tähtsad terrassid koos laudade ja kaminatega. Neis oli mõeldud küpsetada šašlõkki, s.t varda otsa aetud lambaliha. Tegelikult ei viitsinud kohvik seda eriti pakkuda [5], kuid šašlõkk oli 1960. aastate kokanduse kuum sõna. Ehkki tegu on analoogiga lääne tarbimisühiskonnas levivale barbecue’le, vastas Taga-Kaukaasia päritolu sõna NSVL-i rahvaste vahelise sõpruse kontseptsioonile ja tundus seega ohutult kaugel lääne mõjudest.

"Tuljaku" juures tervitavad tulijat vaid kaks massiivset horisontaali, terrassi betoonpiire ja selle köhalt paistev puitkarniis. Karniisiarhitektuuri majadel on endassesulgumist rõhutavalt sageli altkulmu pilk, sest karniis ulatub kaugele klaasseina köhale. Loomulikult on karniisiarhitektuuri juured juba 1920. aastate Mies van der Rohe loomingus, ja tema 1960. aastatel kerkinud Lääne-Berliini Rahvusgalerii näitab sellist tüüpi arhitektuuri püsivat aktuaalsust. Eestisse tuli karniisiarhitektuur Soome kaudu, kus ta üldpildis sugugi nii ülekaalukalt ei domineerinud, kuid oli ainus osa sealset arhitektuuri, mida nõukogude materiaalse baasiga oli võimalik järele teha. Soovitavalt krohvitud tellissein, sest siis ei pea kive nii korralikult laduma, ja tume puitlaudis olid pea ainsad üldlevinud tehnoloogiad, mida kroonilises materjalipõuas sai rakendada.

Kui Hruštšovi sulaga raudne eesriie paotus, siis eelkõige Soome suunas, kes Teise maailmasõja kaotajana oli sunnitud ajama Nõukogude Liidu sõbralikku poliitikat. Kuna eestlased ja soomlased on lähedased sugulasrahvad, siis on keelebarjäär hõlpsasti ületatav ja kahe maa vahel olid ajalooliselt olnud tihedad kontaktid. Uutes oludes vahetati 1960-61 vastastikku suuri tarbekunsti- ja disaininäitusi, mis Eestis tekitas täiesti uue kujundusideaali. Varakult hakkasid Teaduste Akadeemia raamatukogus käima soomlaste Arkkitehti (1958. aastast), rootslaste Arkitektur (1959. aastast), aga ka muid arhitektuuriajakirju [6], ja arhitektid olevat neist siis õhtuti lugemissaalis ahnelt ammutanud. Mõlemad ajakirjad tutvustasid muuseas viisakalt Tallinna Laululava, rootslased ka Lillepaviljoni [7]. Kumbki ajakiri ei propageerinud 1950. aastate lõpul enam madalakaldelise katusega tellisarhitektuuri, kuid sellised olid uusehitised, mida nägi Soome TV kaudu või kohal käies.

1950. aastate lõpus tulid Eesti kodudesse televiisorid ja Põhja-Eestis vaadati palju Soome TV-d. Ehkki soomlased ise tegid 1960. aastatel nalja, et neil pole vaja värvitelereid osta, sest programm on niigi punane, sai sealtkaudu märksa adekvaatsema pildi maailmast kui Eesti TV vahendusel.

Hruštšovi sulas tekkis ka välisturism, mille üks peamisi harusid oli suurte erialaste gruppidena välismaal käimine. Siin olid väga olulised loomingulised liidud, sh Arhitektide Liit, kes jagas parematele preemiaks välismaal käimise võimalusi. Reisid olid siiski üsna kallid, nii et need, kes kogusid autoraha või ehitasid kooperatiivkorterit, enamasti ei kandideerinud. Peamiselt toimusid reisid Idabloki maadesse [8] ja väga vähe oli kohti kapitalistlikesse riikidesse. Tänu kiiresti loodud otsekontaktidele oli 1960. aastatel Soomes käimiseks veidi rohkem võimalusi (Pedak 1999: 89-90). Enamasti sõideti üleliiduliste gruppide koosseisus, kus Eestile oli paar kohta pudenenud [9], kuid soome arhitektide 1963. aasta 36-liikmelisele Tallinna ekskursioonile [10] vastukülaskäiguna toimus 1964. aastal spetsiaalne 30-liikmeline eesti arhitektide kümnepäevane reis Soome (Lahti, Tampere, Turu, Helsingi - Sirp 1999). [11] Voldemar Herkel on öelnud, et tagasi tulles põdes ta mitu kuud, käis ringi nagu unes ja teadis, et kõike tuleb tegema hakata nii, nagu ta Soomes nägi. [12] Tekkinud kontaktide baasil üritati ka üliõpilasvahetust, mille raames 1966 ja 1968 käis prof Esko Järventaus oma üliõpilastega Tallinnas ja 1967 pääses eesti tudengite rühm Soome Oulusse vastukülaskäigule, kuid pärast 1968. aasta Tšehhi sündmusi ei peetud Soomes enam sobivaks NSVL-iga nii tihedalt suhelda. [13] Väga vähesel määral toimus spetsialistide vahetust, kuid näiteks sisearhitekt Väino Tamm stažeeris Soomes üheksa kuud 1967-68 [14] ja kui ta naastes sai ERKI sisearhitektuuri kateedri juhatajaks, kasvatati järgnevalt noori kindlalt Soome vaimus.

Algul käidi Soomes rongiga Leningradi kaudu, 1965 taastati Tallinn-Helsingi laevaliin. Peamiselt oli see küll mõeldud Soome turistide pealt Nõukogude Liidule valuuta teenimiseks, kuid teatud osa soomlasi-estofiile sai nüüd hõlpsamini Eestis käia. On raske ülehinnata neid positiivseid impulsse, mida eestihuvilised arhitektid Erkki Helamaa, Veijo Martikainen, Kalevi Lankinen, Rauno Leppanen, Eva Larkka, Esko Järventaus jt oma tegevusega siinsetele arhitektidele pakkusid. 1960. aastatest alates soome ja eesti haritlaste vahel erialaselt pinnalt kujunenud isiklikud kontaktid, mis sageli kasvasid perekondlikeks sõprusteks, olid unikaalsed, sest vaevalt kuskil mujal toimus külma sõja päevil nii vahetut kontakti kapitalistliku ja sotsialistliku riigi kodanike vahel. Soomes nähtut kajastas vägagi positiivses võtmes erialane press [15], kuid materjal tuli serveerida ideoloogiliselt õieti. Isegi väga riigitruuna tuntud Dmitri Bruns tunnustas Tapiolat, kuigi rehabiliteeris end artikli lõpus lausega, et turistide külastatud korteri peremehe kulm läks kortsu, kui hakati pärima üüri suurust (Bruns 1961: 50).

Rootsi arhitektuurist tuli informatsioon teisi kanaleid pidi. 1944. aasta suure põgenemisega oli umbes 70 000 inimest Eestist lahkunud. Hruštšovi sulaga hakati lubama kontakte välismaal elavate sugulastega, algul kirjavaherust, siis pakkide saatmist ja lõpuks ka külaskäike. Nõukogude eestlasi lasti välja üsna piiratud mahus, näiteks käis ERKI prorektor, arhitekt Peeter Tarvas [16] 1969 külas oma arhitektist vennal Paul Tarvasel.

Enamasti polnud need kontaktid otseselt professionaalsed, kuid sugulasi kasutati ära enda erialaseks arendamiseks (saatsid-tõid ajakirju, raamatuid, töövahendeid jne). Tüüpiliselt immigrantide teisele põlvkonnale õppisid paljud noored väliseestlased arhitektiks, neist Erik Uluots pälvis 1965 valminud Växjö raamatukoguga tuntustki (Caldenby 1998: 164).

Valdkonnaks, milles oma teadmisi Põhjamaade ihaletud ilusast elust kõige vahetumalt realiseerida sai, oli suvekodude rajamine. Olukorras, kus nõukogude süsteem pani inimesed elama uute kõledate elurajoonide tillukestesse korteritesse, lubas ta vastukaaluks inimestel rajada alates 1950. aastate lõpust suvekodusid. Korter paneelmagalas versus suvekodu oli nõukogude elukeskkonna kõige ilmekam polaarsus. Isiklikke suvekodusid oli ENSV-s kolme tüüpi. [17] Kõige levinumad olid töökohtade juures alates 1965. aastast moodustatud aianduskooperatiivid (Veski 1971: 7-14)" [18], mis vene aja lõpuks hõlmasid ligi 100 000 krunti. Tihedalt kõrvuti asetsevatele 0,2 ha suurustele kruntidele võis püstitada väikese (kuni 25, erandkorras 35 m2) aiamajakese ja tuli tegelda aiandusega. See Kesk- ja Põhja-Euroopa Schrebergartenite liikumisest inspireeritud süsteem oli majanduslikult väga oluline, sest riik, kes ei suutnud poodides pakkuda kuigi palju puu- ja köögivilja, sai seeläbi panna linnarahva ise enda eest hoolitsema. Nii tagati inimestele süütu ja kasulik ajaviide reglementeeritud ja üksluise elulaadi juures.

Looduskaunitesse, kuid väheviljaka maaga paikadesse, nagu rannad, rajati alates 1958. aastast suvilakooperatiive (Veski 1971: 15-18), kus inimestel olid väikesed majad (kuni 40 m2) veidi suurematel kruntidel. Aiandusega ei tohtinud seal küll tegelda ja kogu krundil tuli säilitada looduslik ilme. Ülejäänud Nõukogude Liidus rajati peamiselt aianduskooperatiive, kus lubati ehitada ainult tööriistakuur, mis ka tavaliselt ise kokku klopsiti. Eestis aga toimus mitu aiamajakeste ja suvilate arhitektuurivõistlust, saamaks massiliseks kasutamiseks sobivaid tüüpprojekte. Kuna 1960.-70. aastatel toimus ka Põhjamaades kiire linnastumine, mida tasakaalustas massiline suvilate ehitus, siis võeti arhitektuursed eeskujud sealt. Tumedaks peitsitud puu kontrastis valgeks värvitud puuga, paksud karniisid, ainult vahel sekka rahvuslikku nüanssi lisavat rookatust, ja lihtne täisnurksus olid ideaal, mis näitab et normatiivne modernistlik esteetika kehtestati vabatahtlikult. Naised püüdsid isetehtud tekstiilidega lisada midagi Marimekko stiilis.

Kolmas suvekodude liik on nõukogude süsteemi kohta üllatuslikult isetekkeline. Nimelt osteti suvekoduks tühjaks jäänud talusid, neid aga oli pärast 1944. aasta suurt põgenemist, 1949. aasta Siberisse küüditamist ja üldist 1950. aastate kolhooside loomise eest linna põgenemist päris palju ripakil. Eelistatumad olid saared ja rannikualad, kuid ka Lõuna-Eesti järverikkad kuppelmaastikud. Tänu hajaasustusele pakkus talus suvitamine kooperatiivist oluliselt rohkem privaatsust, mistõttu levis eriti loomeinimeste seas. [19] Vana talu kohendamine oli märgatavalt odavam kui uue suvila ehitamine, mingil määral hõlmas valdkonda ka nõuandekirjandus. [20] Vanade talude korrastamine haakub historitsistliku mõtteviisiga, vastandub uute elurajoonide võõrandunud olekule ja tegeleb juurte otsimisega. Viimane aga oli Eestis eriti tähtis, sest võimaldas demonstreerida erinevust venelastest. Suvekodudeks teisenemine päästis tuhandeid talusid lihtsalt hävingust, mistõttu see elulaad aitas säilitada traditsioonilist eesti maastikku ja hoida tagasi kolhooside-sovhooside suurpõldude lõputut laienemist. Võib öelda, et vana talu suvekoduks kohandamine oli ühtlasi rahvuslik-patriootilise meelelaadi esteetiline väljendus.

Suvekodu juurde kuulus pea alati saun, taludes olid need omaette ehitistena olemas, kuid suvilasse ehitati moodsad soome saunad. Metsamajandid alustasid isegi puitdetailidest monteeritavate saunade ja saunsuvilate tootmist ("Vikerla", "Oruveski", "Simo", "Rakvere" jt). [21] Kuna banja oli olemas ka vene talukultuuris, rääkimata eestlaste talusaunast, siis see elustiili moeröögatus ei tundunud vaatamata kapitalistlikule päritolule ideoloogiliselt ohtlik. Puhtus pole pahe ja saunatamise juurde kuulunud viinavõtmine vastas tollal ideoloogilist kontrolli teostanud vene mentaliteedile suurepäraselt. 1970. aastate alguses valmis Venemaa sügavustes Togliattis Itaaliast ostetud vana Fiati tehas, mistõttu väike sõiduauto muutus oluliselt tavalisemaks. 1970. aastate eduka eestlase imagosse kuulus sõita nädalal lõpul oma "Ziguliga" (Fiati NSVL-i variandi nimi) suvilasse, teha seal sauna ja grillida pärast õlle kõrvale kaminas (sest grillahje veel polnud) varda otsas viinerit. Nii kilesse pakitud viiner kui bulgaaria ketšup, mida mõlemat polnud poes mitte alati saada, olid käitumist kujundavad kulinaarsed uuendused. See oli telekast saadud soome, s.t vaba inimese elulaadi näidis, mis kohandati nõukogude oludele. Suvilad võimaldasid eraldi pidusid noortele, see tähendas elulaadi uuendusena omaette noortekultuuri eraldumist. Saunapeol võis sageli olla erootilisi, erilise seksuaalse käitumise konnotatsioone, mis andis tunde, et ka meil toimub midagi analoogset ajakirjanduses hukkamõistetud Läänes toimuva seksrevolutsiooniga.

Kui 1960.-70. aastate Eestis suured paneelelamud oma väikekorteritega tähistavad selgelt nõukogude okupatsiooni domineerimist ja esindavad universaalset, kõigile kehtestatud ühtemoodi ruumi, siis neile vastanduvad suvilad, kus skandinaavia stiili viljeldes simuleeritakse lääneeurooplaseks, vabaks inimeseks olemist, ollakse enda meelest isikupärane ja seistakse vastu nõukogulikule. Toonased suvilad on vaevatud inimeste lohutusarhitektuur.

Kirjandus
B r u n s, Dmitri 1961. Tapiola. - Eesti NSV arhitektuur. Artiklite kogumik. Tallinn: Riiklik Ehituse ja Arhitektuuri Komitee, lk 46-50
B ö l a u, Konstantin 1939. Eesti osakond Helsingi elamunäitusel. - Varamu lisa Eesti Arhitektuur, nr 4, lk 65-71
C a l d e n b y, Claes 1998. The Time of the Large Programmes 1960-75. - 20th Century Architecture. Sweden. Eds. Claes Caldenby, Jõran Lindvall, Wilfried Wang. Deutsches Architektur-Museum, Frankfurt am Main; Arkitekturmuseet, Stockholm. München-New York: Prestel-Verlag, lk 142-169
C a m u s, R. 1962. Camus Throughout the World. - Housing from the Factory. Ed. B. Campbell. London: Cement and Concrete Association
Frampton, Kenneth 1980. Modern Architecture. A Critical History. London: Thames and Hudson
H e r k e l, Voldemar 1967. Soome väikeelamust. - Ehitus ja Arhitektuur, nr 1, lk 48-51
Ikonnikov, Stepanov 1963 = А. B. Иконников; Г.П. Степанов. Эcтeтика социалистического города. Москва: Академия художеств СССР
K i v i, Raul 1959. Silugem teed uuele. - Sirp ja Vasar, 31. VII
K i v i, Raul 1960. Arhitekti muljeid Soomest. - Kunst ja Kodu, nr 3, lk 6-7
K o ll i, Alar 1939. Ajakohasest koolihoonest. - Varamu lisa Eesti Arhitektuur, nr 2, lk 33-37
K o ll i, Alar 1963. Tallinnan uusi laululava. - Arkkitehti, nr 1/2, lk 4-7
Laikmetīgā 1966 = Laikmetīgā Arhitektūra Padomju Latvījā. Rīgā: Liesma
Lapin, Leonhard 1983. Arengujooni Eesti seitsmekümnendate aastate arhitektuuris. - Ehituskunst. Esimene 1981.Tallinn: Kunst, lk 10-21
L e i t o, Eduard 1977. Saunatüüpidest. - Tänapäeva saun. Koost. E. Leito.Tallinn: Valgus, lk 27-29
M i r o v, Boris 1965a. Arhitekti tähelepanekuid Soome-reisilt. - Ehitus ja Arhitektuur, nr 1, lk 41-43
M i r o v, Boris 1965b. Nägime Soomes.- Kunst ja Kodu, nr 1, lk 10-11
M i r o v, Boris 1965c. Maakodu.-Kunst ja Kodu, nr 3, lk 10-13
O j a r i, Triin 2000. Modernismi parameetrid: Mustamäe kujunemisest. - Kümme. Eesti Arhitektuurimuuseumi aastaraamat. Koost. Karin Hallas, Triin Ojari. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, lk 49-64
P e d a k, Kaarli 1999. Eesti-soome suhetest ja pisut ka arhitektuurist. - EAL 1921-1996. Fragmente eesti arhitektuurielust. Toim. Krista Käru. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, lk 89-90
Port, Mart; Sammal, Olav 1958. Väiksemetraažiliste korteritega elamute tüüpprojektidest.- Eesrindlikke ehituskogemusi Eesti NSV-s. Artiklite kogumik 2. Tallinn: ERK, lk 49-58
R o g i e r, Francesca 2000. The Monumentality of Rhetoric: The Will to Rebuild in Postwar Berlin. - Anxious Modernisms. Experimentation in Postwar Architectural Culture. Eds. Sarah Williams Goldhagen, Réjean Legault. Montreal: CCA / Cambridge, Mass.: The MIT Press, 165-189
R u d b e r g, Eva 1998. Building the Welfare of the Folkhemmet 1940-60. - 20th Century Architecture. Sweden. Eds. Claes Caldenby, Jõran Lind-vall, Wilfried Wang. Deutsches Architektur-Museum, Frankfurt am Main; Arkitekturmuseet, Stockholm. München-New York: Prestel-Verlag, lk 110-141
Sirp, Ülo 1999. 35 aastat esimesest grupireisist Soome. - EAL 1921-1996. Fragmente Eesti arhitektuurielust. Toim. Krista Karu.Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, lk 90-91
S m i t h, G. E. Kidder 1950. Sweden Builds. Its Modern Architecture and Land Policy Background, Development and Contribution. New York-Stockholm: Albert Bonnier
Sovremennaja 1985 = Современная советская архитектура 1955/1980 гг. Москва: Стройиздат
T u o m i,Timo 2000. Aspects of the 1960s. Architecture as Social Activity and Art-form. - 20th Century Architecture. Finland. Eds. Marja-Riitta Norri, Elina Strandertskjöld, Wilfried Wang. Helsinki: Museum of Finnish Architecture; Frankfurt am Main: Deutsches Architektur-Museum, lk 98-105
Veski, Arvo 1971. Suvemajade ehitamine. Tallinn: Valgus

1

Artikkel on algselt ilmunud kogumikus Kohandumise märgid. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Collegium litterarum 16. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

[1] Nimi pärineb S. Backströmi ajakirjas The Arcbitectural Review ilmunud artikli pealkirjast "New Empiricism, Sweden’s latest style" (1947), mida illustreerisid kaskede vahelt võetud fotod Sven Markeliuse uuest majast (Rudberg 1998: 127).

[2] Tallinna Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti tehniline arhiiv, nr 6244. Johansonist 1944 Rootsi emigreerumisel maha jäänud maja asus praeguse Vabaõhumuuseumi territooriumil, kuid langes 1950. aastate lõpul tuleroaks.

[3] Vt klassikaline näidis: Smith 1950: 77.

[4] Paralleelselt on Leonhard Lapin kasutanud väljendit "sirgete joonte arhitektuur" (Lapin 1983: 12).

[5] Vestlus kaminad kujundanud sisearhitekti Vello Asiga 13. III 2000 (konspekt autor valduses).

[6] Üleliidulises kontekstis oli tähtsaim Uarchitecture d’aujourd’hul. Sellest anti alates 1960. aastate algusest välja reklaamivaba venekeelset koopiaversiooni CoepeMennaR upxumeKmypa, mida sai igaüks endale tellida. Kopeerimisel ühtlaselt halliks muutunud illustratsioonid ei olnud küll kuigi ahvatlevad, kuid siiski jälgiti seda ka Eestis. Selle NSVL-i erinumber 1970, nr 1, mis kull tõenäoliselt koostati Moskvas, tutvustas ka Lillepaviljoni ja kohvik "Tuljakut" (lk 50).

[7] A. K o t 1 i, Tallinnan uusi laululava. Arkkitehti 1963, nr 1/2, lk 4-7, Friluftsscen i Tallinn. - Arkitektur, 1964, nr 8, lk 225; Utställningspaviljong i Tallinn. - Arkitektur 1964, nr 8, lk 227.

[8] Iseseisva ettevõtmisena toimus 1963 eesti kunstnike ja arhitektide bussireis Poola ja Tšehhoslovakkiasse (vestlus Voldemar Herkeliga 3. X 2002, konspekt autori valduses).

[9] Tõenäoliselt külastasid sel moel Soomet U. Tölpus, L. Volkov ja O. Alas juba 1957, V. Tippel 1958, Norrat H. Arman 1959.1960. aastate jooksul käis üle poole Arhitektide Liidu liikmetest Soomes, 1970.-80. aastatel Soome-reiside arv vähenes (andmed AL liikmekaustadest EAM-is).

[10] Arhitektide Liidu vastuvõtu programm sisaldas lisaks vanalinna- ja uusehitiste ning linna peaarhitekti D. Brunsiga kuhtumisega ametlikule osale ühist köieveoga lõkkeõhtut E. Nõva aias, külaskäike P. Tarvase ja H. Karro juurde (vestlus V. Herkeliga 3. X 2002, konspekt autori valduses; Soome arhitektid Tallinnas. - Ehitus ja Arhitektuur 1963, nr 2, lk 73).

[11] Viidatud artikli ja EAL liikmekaustade järgi osalesid reisil E. Kuusik, A. Volberg, E. Velbri, P. Tarvas, M. Port, K. Tihase, H. Papp, V. Herkel, B. Mirov, H. Karro, J. Jaagus, E. Kull, E. Gross, V. Malmre, E. Kilps, E. Liiva, V. Tallo, A. Palm, F. Berends, T. Liik, L. Pettai, L. Pärtelpoeg, V. Tamm, Ü. Sirp, H. Hiibus jt. Arhitektuurseid muljeid vt Mirov 196Sa, 1965b.

[12] Reisil nähtud Tampere ülikooli hooned (T. Korhonen) inspireerisid teda Kadrioru kohviku kavandamisel (vestlus V. Herkeliga 3. X 2002, konspekt autori valduses). Samast vaimustusest on kantud ka artikkel Herkel 1967.

[13] Vestlus Leila Pärtelpojaga 18. IX 2002 ja Raul Kiviga 10. X 2002 (konspektid autori valduses).

[14] EAM, f l0, n l, s 12.

[15] Lisaks mainituile veel Kivi 1960.

[16] EAM,f l0, n I,s 6.

[17] Lisaks olid asutuse puhkekodud, mis nii elulaadi kui arhitektuuri ajaloo seisukohalt pakuvad erakordselt huvitavat omaette teemat.

[18] Tegelikult rajati sama tüüpi majakestega aiamaid juba 1950. aastate lõpust Muugal jm.

[19] Ehkki NSVL-is konkreetsete inimeste kodukujundusest polnud üldjuhul kombeks ja enamasti ka põhjust kirjutada, pakkus loomeinimeste talusuvitamine selleks siiski ainet, ja oli võimalus teatud elulaadi propageerimiseks. Näiteks keraamik Helene Kuma talust: Tarbekunstniku suvekodus. - Kunst ja Kodu 1972, nr 1, lk 11-13.

[20] Nt Mirov 1965c: 10-13; talusuvitamise erinumbrid on Kunst ja Kodu 1972, nr 1 ja 1978, nr 1.

[21] Vt ntLeito 1977:28-29; Kunst ja Kodu 1968, nr 2, lk 1-5.

2006-02-07

MärksõnaKohane!

MärksõnaLinn ja arhitektuur

MärksõnaMäng

MärksõnaRuum