MärksõnaKirjandus

Johannes Üksi, tegelane kirjanduse mitteteadvusest

Prindi

Maarja Vaino/ Kriteerium

1

Jutt on pättkirjanik Johannes Üksist. Üksi oli omaaegses kirjandusmaailmas erandlik, marginaalne kuju. Ta soovis olla kirjanik, näitleja ja ühiskonnategelane; ometi läks tema elukäik nii, et väärtuslikuma osa tema loomingust moodustavad teatud nähtuste kirjeldused, mille loomises ei saanud ta ise olla osaline rohkem, kui nende vahendajana. Kogu tema loomingust väärib tähelepanu ilmselt ainult kogumik “Kummalised novellid”. Selles on Johannes Üksi kirjandusliku žanri - novelli - nime all kujutanud tervet rida nähtusi, mida ei olegi lõplikult võimalik klassifitseerida. Reaalsustaju muutus, mida Johannes Üksi närvihaigena ka ise koges, on esitatud kirjandusena või teistpidi: kirjandus, mis on lugejale esitatud, kirjeldab reaalsustaju muutusi, selle kogemise erinevaid mehhanisme. Eesti kirjanduse traditsioonilise realismiülistamisega paralleelselt on niisiis eksisteerinud ka mitmekihilisemat teksti, mis vana hea realismi pisut kõikuvatele jalgadele asetab, jättes väga lahtiseks mõiste “reaalsus”.

Johannes Üksi sündis 1891. aastal. Umbes kuue ja poole aastaselt põdes ta läbi peapõletiku, mis ilmselt oli vähemalt üheks põhjuseks tema hilisematele haigustele. 1913. aastast oli Üksi tegev teatris “Estonia” näitlejana - täites siiski vaid kõrvalrolle. 1916. aastal tegutses lisaks ka teatribüroo sõnumiviijana. “Estonias” mängis Johannes Üksi erinevates rollides 1918. aastani, kuid ühegi suurema osani ta ei jõudnud...

Üksi oli esimese “Eesti Ametnikkude Seltsi” loojate ning samuti Pika Hermanni torni esimese sini-must-valge lipu vardasse tõmbajate hulgas veebruaris 1918. Enne Toompea lossi komandandiks valimist oli Johannes Üksi ka “Eestimaa Kubermangu Teataja” abitoimetaja ning 6. jaoskonna rahukohtuniku kirjatoimetaja. Komandandi ametit jõudis ta pidada küllaltki vähe aega: 18. märtsi varahommikul arreteeriti ta sakslaste poolt ning mõne aja pärast mõistis Saksa okupatsioonivalitsus Üksi relvade varjamise eest surma, see karistus muudeti mõni aeg hiljem kümneks aastaks sunnitööks. Üksi kiri 6. augustist 1918 “Lootuse” seltsi eestseisusele tõendab aga, et sunnitööline oli ta vaid mõned kuud - mai algusest augusti alguseni. Johannes Üksi vabanemise asjaolud on seejuures teadmata.

1920. aastate alguses esinesid Üksil esimesed tõsised närvihaiguse sümptomid. 1921 läks ta vabatahtlikult “Seewaldisse” ravile, kuid sealne ravi teda ei rahuldanud ning 1922. aasta detsembris siirdus Üksi Tartu Ülikooli närvihaigla kliinikusse. Teda vaevanud sümptomid olid nõrgal kujul andnud endast märku juba lapsepõlves. Haigusnähtude ilmnemisel täiseas summutas Üksi neid nii enne kui peale ravi kangete rohtude ja ohtra alkoholiga. 1923. aastal ilmuski läbielatud haiguse kogemustele tuginev novellikogumik.

Something weird

“Kummalised novellid” on Eesti kirjandusloos olnud siiani tundmatud. Sõna “kummaline” annab signaali kirjutiste iseäraliku iseloomu kohta, mis tekitas ilmselt ka omaaegsel kirjandusmaastikul võõristust - nagu ka novellide sisu. Esimene neist algab sõnadega: “Spiritistilised ja üldse müstilised teemad ei kuulu meie, arstide kompetentsi”.

Tähelepanu tõmbavad ka peategelase Kullamaa meenutused näiteks sellest, kuidas ta õe Helmi vaimu välja oli kutsunud, kuni õde Helmi lõpuks Kullamaad palus, et “ta oma katseid enam ei kordaks, sest tal olevat suur piin sel ülevaloleku ajal”; samuti peategelase juurdlemised selle üle, kas see, mida ta näeb, on tõeline vaimudemaailm või mitte: “Kas tõesti on minu närvid muutunud aparaadiks, mille kaudu võivad minu peale mõjuda mingisugused välised jõud kuskilt - vaimudeilmast. /---/ Aga ei, ei! See pole võimalik! Vaimusi pole niisugusel moel olemas! Need oleks ju siis üksikud individuumid, materjaalsed kehad, kes oma tahtmise järgi võivad inimestele head ja kurja teha. Ei, ei! Peale inimkeha surma ühineb vaim igavese vaimuga, kes on kõik - igavik, kosmos ja mateeria! Siis ei ole vaim enam individuum, vaid ka - kõik! Individualiseeruda võib ta ainult kehastumise läbi. Ah, kus sellest ometi lugesin! Ei, ei .. mäleta...”!”

See sisemonoloog seob novelli temaatika otseselt spiritismiga. Tundub, et peategelane on ise teema vastu juba varem huvi tundnud ning kuskilt selle kohta lugenud, nagu viitab eelnev tekstilõik. Spiritistide veendumus sellest, et “hing on kehastunud vaim, kelle elukoht on keha” haakub otseselt Kullamaa arutlusega. Spiritistliku mõtteviisi toomine novelli asetab teise valgusesse ka peategelase nägemused, seades lugeja küsimuse ette, kas Kullamaa näeb hallutsinatsioone närvihaigena või on tema teadvuses kadunud piir kahe ruumi - füüsilise ja vaimse - vahel, ning ta on aeg-ajalt võimeline olema kontaktis mõlemaga. Pinge kahe seisundi - närvihaiguse ning spiritistliku kogemuse vahel, on esitatud ka tekstis: ““Ah, härra doktor,” ütles Kullamaa kibedusega vahele. “Millal ei ole mul äärmine vajadus. Kas te siis aru ei saa, mis peab inimene kannatama, kelle mõistus on selge, aga kes on antud mingisuguste kohutavate mõjude ohvriks...Oh, Jumal, saada mulle parem hullumeelsus... See piin käib üle jõu!...””

Autor ise jätab lugeja meelega ekslema, sest kui alguses on Kullamaad esitatud pigem diagnoosi veel mitte leidnud haigena ning arstide suhtumine tema haigusesse on kui “üks imelikumaist ja huvitavamaist närvihaiguste juhtumistest...”, siis novelli puänt seisneb Kullamaa nägemuslikus ruumis ja nn tegelikus, füüsilises ruumis juhtuva kattumises ning tema tõelises hulluks minemises - novell lõpeb sõnadega: “Ja siis sai ta seda, mida oli nii mitu korda Jumalalt ärdalt palunud: ta läks hulluks.”

Näha või mitte näha

Olulise osa teda ümbritsevast informatsioonist omastab inimene visuaalsel teel, silmadega. Ka ümbritseva reaalsuse tajumine on suures osas seotud just nägemisega. Silma füüsiline ehitus määrab paljuski reaalsuse, mida inimene enda ümber näeb. Muudatusi silmas võivad põhjustada ka teatud haigused - näiteks kunstnik Konrad Mägi loomingu puhul on arvatud, et tema maalide maastikes esinev ruumilisus, süngus ning iseloomulik sinine, mis kunstniku tunnusvärviks sai, võisid olla otseselt tingitud süüfilisest, mis põhjustas muutused nägemises. Ka El Greco piklike figuure on peetud tema nägemise eripäraks - et kunstnik ise nägigi ümbritsevat maailma sellisena.

Keskajal asetati nägemine viiest meelest esikohale. Levinud oli kaks teooriat sellest, kuidas silm objekti haarab: ekstromissioon ja intromissioon. Ekstromissiooni teooria käsitles silma kui lampi, mis objekti valgustab ja selle nähtavaks teeb; intromissioon väitis omakorda, et kiiri ei saada välja mitte silm, vaid objekt ise. Kuid nägemine ei lõppenud silmaga. Taipamine sai teoks alles siis, kui “osakesed” rändasid ajusse, kus asusid sisemised meeled. Inglise keeles tähendab praegugi väljend “I see” nii “ma näen” kui “ma mõistan”.

Nägemine on väga olulisel kohal ka “Kummalistes novellides”. Jälgides seda, kuidas autor kirjeldab inimest, tõmbab tähelepanu asjaolu, et märkimist ei vääri peaaegu miski muu peale inimese näo ja silmade. Silmi võrreldakse sageli peegliga (silmad peegeldavad hirmu) või seotakse teise sarnase materjali, klaasiga (klaasistunud pilk) - keskajal arvatigi, et nägemisvõime on kristalliseerunud humor’il, valgustundlikul klaasitaolisel ainel. “Kummaliste novellide” kogumiku esimeses novellis “Nägemused pudelis” näeb peategelane nägemusi pudelis, pudeli kaudu ja nii ongi tegemist otsekui kahekordse silmaga: klaasist pudel, mille kaudu Kullamaa nägemusi näeb, toimib otsekui teise silmana või Kullamaa silma pikendusena. Siinkohal on oluline just ruumiline avardumine - pudeli kaudu näeb Kullamaa sinna, kuhu ta oma füüsiliste silmadega näha ei saa, nende vaatevälja piirab ruumiliselt silmapiir. Selle piiri lõhkumine või ületamine toimub novellis “Nägemused pudelis” klaaspudeli kaudu; viimases novellis “Viirastused ja vaimud” on piiri ületamine veelgi ruumilisem. Nägemused ja hallutsinatsioonid, mida peategelane selles novellis kogeb, on otseselt seotud teda ümbritseva ruumi muutumisega, pudeli asemel on siin omamoodi mingi sõnumitooja rollis sein: “Näen unes, et läheb minust mööda kohtunik Nedsvetsky ja kutsub mind käetõmbega oma järele. Kaob kahepoolega ukse taha. Tõusen, ruttan talle järele, kuid põrkan vastu seina. /---/ Äkki nägin seinal, mille vastu najanes voodi jalgots, nagu kino ekraanil - nõrgalt helenduvat parallelogrammi. /---/ Just pahemalt poolt, kus voodi vastu seina tugines ja naine magas, kostis kellegi õhuhääl... /---/ Äkki hakkas seinas keskmise ukse suurune ruut valendama; nägin suurt ja lagedat koda... /---/

Sein on nagu kahepoolne uks, mille ühel pool asub inimeste materiaalne maailm ja teisel pool vaimude maailm. Peategelane saab üksikuid n.ö sõnumeid teiselt poolt seina või siis kogeb ta täielikku piiride hajumist: “Kui ma enda ümber vaatasin, nägin, et toa seinad igaltpoolt läbi paistsid (sellejuures seletasin ka toasolevaid asju, mööblid jm. selgesti), ning nii kaugele, kui silm vaatama ulatas, kõik kohad ehitusi, galeriisid ja vaimusid täis olid.”; “Nüüd ei mäleta, kas jäin rammestunult mõneks ajaks magama, aga tean, et äkki (vist ärgates) nägin, et kogu mu ees olev sein oli läbipaistev...

Selline vaimude tasandist osa saamine on otseselt seotud spiritistliku maailmapildiga: vaim ei ole abstraktne, määramatu olend, keda võib tunnustada kõigest teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda mõnikord võib tajuda nägemise, kuulmise või kompimise teel. Spiritismiga on novellis veelgi seoseid. “Viirastused ja vaimud” kirjeldab mitu peatükki järjest erineval astmel viibivate vaimude maailmu (peatükkide nimed on “Kõrgemad vaimud”, “Teine järk vaimusid. Jõulupuu.”, “Kolmas järk vaimusid”, “Neljas järk vaimusid”), mis on kooskõlas spiritismi õpetusega sellest, et vaimud jagunevad eri liikidesse ega ole võrdsed võimete, intellekti, tarkuse ega kõlbluse poolest. Kõrgemasse liiki kuuluvad kõrgemad vaimud; muud liigid jäävad sellest täiuslikkusest palju kaugemale; alamal tasemel asuvad vaimud kalduvad paljude meie kirgede poole: viha, kadedus, kiivus, uhkus jms.

Kas Üksi spiritismi vastu ka tegelikult huvi tundis ja Arthur Conan Doyle’i kombel spiritistlikel seanssidel osales, ei ole teada; ja see ei olegi oluline. Oluline on, et kirjanduse on novellide kaudu ületanud ettenähtud piirid ja definitsioonid; ning ühtlasi tunnistada reaalsuse ja kirjanduse rolle ning tasandeid, mida on raske sõnastada ja tunnetada. Sellepärast ilmselt ongi Johannes Üksi looming paigutatud Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonda, kus ei käi just massiliselt lugejaid. Üksi loomingule toetudes on siiski selge, et seesugune silma alt ära paigutamine ei tähenda hääbumisele määratust, pigem silmaringi avardumist...

1

Artikkel on algselt ilmunud kirjandusajakirjas Kriteerium

2006-05-10

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaRuum