Arutelu selle artikli le

Rohelise Eesti energiakava 2020

Prindi

Rainer Nõlvak

1

2005. aasta lõpul kinnitati Elektrimajanduse arengukava 2015. aastani ehk Eesti Energia tegevusplaan järgmiseks kümneks aastaks. Plaanist lähtuvalt vahetatakse uuemate vastu Narva põlevkivikatlad, hakatakse kasutama rohkem Vene gaasi ning püütakse EL nõuete järgi tõsta taastuvenergia tootmist viie protsendini elektritarbimisest.

Kümme aastat - sama kaua võttis Leninil aega kogu Venemaa elektrifitseerimine GOELRO plaani järgi 1920ndatel aastatel paljasjalgse töölisklassi poolt. Selle ajaga ehitati 30 elektrijaama ja veeti tuhandeid kilomeetreid kaableid. Tundub uskumatu, et plaanime sama pika aja jooksul, sada aastat hiljem, mõned kivipõletamise katlad uute vastu vahetada. Mis on saanud Tiigrihüppe-Eestist?

(JPEG)

Narva Elektrijaamade tuhakäitlusettevõte

Allpool leiate nägemuse, mis võimaldab Eesti elektritootmise üle viia kivipõletamiselt keskkonnasõbralikule taastuvenergeetikale, sulgeda Narva kivipõletamise elektrijaamad ning muuta Eesti energeetiliselt sõltumatuks. Minevikku jääks ligi 80% Eesti õhusaastet ja 95% veereostust tekitav elektritootmine ning kaoksid tuhamäed. Looksime eeldused ka transpordisüsteemi naftasaadustelt taastuvenergiale üleviimiseks. Kui alltoodu visandamiseks kulunud magamata ööd vähemasti kaasa mõtlema ja lahendusi leidma kutsuvad, pole vaev kulunud asjata - head lugemist.

Rohelise Energiakava eesmärkideks on:

Eesti energiaressursid

Millised on variandid meie 27 000 GWh-se aastase energiavajaduse katmiseks aastal 2020? Hüdroenergiat on meil vähe, ilma Narva jõeta on energiavaru 300 GWh.

Päikeseenergia kasutamine on lähiaastatel veel kallis, kuid päikesepaneelide arengus on oodata läbimurret infrapunakiirgust ehk pilvise ilma päikeseenergiat elektriks muundava tehnoloogia turuletuleku osas, suurendades sel moel päikeseelektri tootmise kasutegurit praeguselt 15%lt enam kui 30%ni. Tänase tehnoloogiataseme juures on Eesti tingimustes ühe hektari päikesepaneelide tootlus 1.6 GWh energiat aastas.

Biokütuseid kasutatakse valdavalt soojatootmiseks ning nende lisaroll saaks tulevikus olla talvise energiatarbimise tipu katmine.

(JPEG)

Tuule energiatihedus 30m kõrgusel

Tuuleenergia võimsusvaru Eesti maismaal on 15 000 MW, selle kasutusele võtmisel tekiks elektrienergiat ligi 30 000 GWh aastas. Eesti avamere tuulevaru on hinnanguliselt üle 30 000 GWh. Lisaks sellele on Eestil Peipsi - Euroopa suuruselt neljas, tuuline ja madala põhjaga järv.

Peipsi ja Angeli avamere tuulepargid

Eesti-Vene “kontrolljoone” lähedusse, mis kulgeb Peipsit mööda 124 kilomeetrit, saab püstitada tuuleturbiine rohkem kui poole tänase Eesti elektrivajaduse katmiseks. Hinnanguliselt saaks Peipsi põhjaosas paikneva 90km2 suuruse tuulepargi aastane elektritoodang olla üle 3000 GWh.

Peipsi järve ümber on ka head ühendusvõimalused põhivõrku ning Läti ja Vene suunale. Läänemaal, Osmussaare ja Tahkuna neeme vahelisel Angeli madalal, on võimalik kaldast 10 km kaugusele hinnanguliselt 300km2 suuruse avamere-tuulepargi rajamine, mille aastane energiatoodang oleks 15 000 GWh. Kauguse tõttu kaldast tõuseb märgatavalt tuuleparkide tootlus ning väheneb mõju elukeskkonnale. Tuuleparkide suurim keskkonnamõju on turbiinide püstitusajal, mil tuleb eelkõige Peipsil arvestada kalakoelmute säilimise ning ehitusaegse hõljumi kontrolli alla saamiseks tehtavate lisakuludega.

(JPEG) Tänapäevaste tuuleturbiinide aeglaselt pöörlevad tiivikud lindudele ja nahkhiirtele märkimisväärset ohtu ei kujuta. Spetsialistide hinnangul võivad merre ehitatavad rajatised aidata luua uusi elupaiku vee-elustikule. Sotsiaalsfääris aitaks tuuleenergia-, põlevkivigaasi- ja metanoolitootmine ning tuuleturbiinide tööstus Ida-Virumaal asendada põlevkivienergeetikast kaduvaid töökohti, samuti peaksid nii Läänemaa kui Ida-Virumaa saama endale osa energiatootmisega tekkivast tulust.

Avamere tuuleenergia kasutuselevõtuga saaksime katta Eesti elektrivajaduse ning koos teiste taastuvate energiaallikatega ka soojatootmise ja autotranspordi energiatarbe ning seeläbi luua eeldused kütuseimpordist loobumiseks.

Tuulest elektri tootmine

Tuuleturbiinide püstitamine kogub hoogu, eelmisel aastal kasvas nende müük maailmas 25%. Täna toodab üksainus 120m kõrgune tuuleturbiin kuni 5MW võimsust, poole rohkem kui kolm aastat tagasi. Kümne aasta jooksul kasvab ühest tuuleturbiinist saadav võimsus 10MW-ni - kujutage ette Oleviste kiriku kõrgust tuuleturbiini, millel on Viru hotelli mõõtu tiivikulabad. Tiiviku pöörlemissageduse langemisega on kadunud müraprobleemid. Kogu Eesti keskmise päevase elektrivajaduse saaks katta 300 kaasaegse, täiskoormusel töötava tuuleturbiiniga.

Mis saab tuulevaikuse korral? Üllatav, aga 120m kõrgusel on tuulevaikust harva - tuuleteadlase Ain Kulli järgi on tuul Läänemerel ja Peipsil üheaegselt nõrk 28 päeva aastas. Energiasüsteemi töökindluse vähese tuulega aegadel tagavad neli järgnevat puhverdusmehhanismi.

Tuuleelektri kõikumiste silumine

Esmalt, eurodirektiivide järgi tuleb kivipõletamine Narva elektrijaamades praegusel kujul lõpetada aastaks 2016. Selle asemel, et 15 miljardi krooni eest Narva elektrijaamadesse uued kivipõletuskatlad osta, tuleks alustada Narvas põlevkivi gaasistamisega ja vanad katlad järk-järgult tööst kõrvaldada. Miks osta miljardite eest uued kivipõletamiskatlad, kui neid amortiseeritakse kauem kui põlevkivi jätkub?

Põlevkivist gaasi tootmisega vaid taastuvenergia kõikumiste silumise tarbeks väheneks põlevkivi kulu mitmekordselt ning gaasistamisel tekkiv soojus leiaks kasutust Narva linna vajaduste katteks.

Juba eelmise Eesti Vabariigi aegadel toodeti põlevkivigaasi, kuid peale nõukogude võimu kehtestamist võeti kasutusele “vennasvabariikide” odav ja energiarikkam maagaas. Viimaste aastakümnetega on gaasistamistehnoloogia aga kiirelt arenenud ja selle abiga saab lisaks põlevkivile nii puitu kui ka muid biojäätmeid gaasistada, saastades õhku (koos hilisema gaasi põletamisega) oluliselt vähem kui parimad põlevkivikatlad. Suuri, rohkem kui 100 MW võimsusega gaasistamistehaseid on maailmas praeguseks ligi 400.

Gaasi transport on odav, sellele kulub olemasolevaid gaasitrasse kasutades alla 1% gaasis sisalduvast energiast (elektri transpordikulu ehk liinikadu on põhivõrgus 8%). Gaasivõrgu abil saab luua ka reaalse kauplemisvõimaluse väikestele biogaasi vabrikutele, mis suurendab taastuvenergia kasutamist veelgi. Sel juhul õnnestub gaasist elektrit toota tarbija lähedal, nii et gaasi põletamisel tekkiv soojus saaks samuti kasutatud.

Teiseks energiasüsteemi puhverdamiseks vahendiks on naaberriikide energiasüsteemid. Selleks tuleb naabritega sõlmitud kokkulepped üle vaadata, ei enamat. Eesti vahendab Venemaalt Kaliningradi elektritransiiti ja on elektri netoeksportija Kaliningradi suunal, seega peaks siinkohal odava tuuleenergia abiga saama eksporti suurendada. Läti Daugava hüdroenergiakaskaadiga puhverdab Eesti hommikust tarbimistippu juba täna. Kuna peale Ignalina tuumajaama teise energiabloki sulgemist 2009 aastal tekib Balti turul energiadefitsiit, siis aitab tuuleelektri eksport tasakaalustatuna Läti uute gaasielektrijaamade toodanguga Baltikumi energiakriisi leevendada. Valmiv Soome alalisvoolukaabel loob veelgi võimalusi.

Kolmandaks, elektrivõrgu uuendamisel tasuks õppust võtta USA Energeetikaministeeriumi programmist Gridwise, nn. “nutika elektrivõrgu” projektist, kus elektriseadmed saavad võrgu kaudu infot vahetades tarbimisvõimsust reguleerida nn. aktiivset koormusekontrolli kasutades.

Nutika elektrivõrgu puhul ei räägi me enam öisest ja päevasest elektrihinnast, vaid vastavalt tuule- ja päikeseenergia saadavusele muutuvast elektritariifist. Mõistlik oleks tarbijale pakkuda fikseeritud kuumaksuga elektriteenust, milles sisaldub teatud nimivõimsuse tarbimine tuule olemasolul ehk 80% ajast, täiendava elektritarbimise eest tasutaks muutuvtariifi alusel.

Sellises elektrivõrgus läheksid küte, boiler ja külmik kallima elektriga ajal automaatselt kokkuhoiureziimile, millega aitaksid tuuleenergia kõikumist siluda. Hinnatundlikul ja säästmishuvilisel tarbijal tekib lihtne võimalus elektri- ja küttekulu kontrolli all hoida ning seeläbi aidata stabiliseerida kogu energiatarbimist. Maikuus alustas Euroopa komisjon sarnase uurimisprogrammiga Smartgrids. Eestis on olemas vajalik mikroelektroonika kompetents, niisamuti on Eesti Energias olemas teadmised elektrivõrgu ümberkorraldamiseks.

Neljandaks, võttes kasutusele Peipsi ja Läänemere tuulevaru, saaksime tarbimisest ülejääva tuuleelektri abiga elektrolüüsida veest vesinikku, eraldades veemolekulid vesinikuks ja hapnikuks. Selline tehnoloogia on üle saja aasta vana. Täna turul olevatest seadmetest on kõikuva tuule- ja päikeseenergia kasutamiseks optimeeritud Shveitsi firma AccaGen elektrolüüsiseade, mis toodab vesinikku 80% efektiivsusega. Pildiloleva Norsk Hydro elektrolüüsiseadme tootlus on 380 tonni vesinikku aastas.

USA Kaitseministeeriumi uurimisprogrammis on eesmärk viia tuuleenergiast vesinikutootmise ja -transpordi summaarne efektiivsus 2015. aastaks 76%ni.

Energia salvestamine metanooli abil

Vesinikuenergeetika teeb kulukaks vesiniku transport ja eriti selle säilitamine - seda nii energeetiliselt kui ka rahaliselt. Seepärast tasuks kaaluda Nobeli preemia laureaadi George A. Olah’ selle aasta märtsis ilmuvas raamatus kirjeldatud metanoolil põhinevat energiasalvestamist. Nimelt õnnestub sünteesida tuuleelektri abil toodetud vesinikust ja biomassist (või põlevkivist) metanooli, mida saab säilitada ja transportida analoogselt vedelkütustega.

Veelgi huvitavam on tulevikus metanooli süntees vesinikust ja süsihappegaasist, mille tarbeks saaks koguda süsihappegaasi otse saasteallikast ehk tööstuslikust heitgaasist. Analoogselt vesinikuga saab ka metanooli kasutada teatud kütuseelementides elektritootmisel, samuti õnnestub metanoolist kütusetanklas odavalt vesinikku sünteesida.

Metanooli-kütuseelementide areng on algusfaasis, aga on huvipakkuv selle poolest, et nendes toimuv keemiline protsess on põhimõtteliselt pööratav - metanoolist toodetakse elektrit ning teisalt on võimalik elektri abiga süsihappegaasist ja veest metanooli toota. Metanooli omakorda õnnestub lihtsasti muuta dimetüüleetriks, mida saab kasutada saastevaba kütusena diiselmootoris, samuti saab metanooli lisada bensiinile. Tuulest vesiniku ning sellest omakorda metanooli tootmise abil on võimalik tasakaalustada erinevat tüüpi energiatarbijate vajadusi - näiteks vesinikutanklas saab tuulisemal päeval elektrolüüsida vett, samas kui tuulevaikse ilmaga oleks seda mõistlik toota kohapeal gaasist või metanoolist. Lisaks metanoolile on tekkimas teisigi energia salvestamise viise.

Vesinikul baseeruva energeetika teeb eriti atraktiivseks saaste täielik puudumine - vesinikust elektri tootmisel tekib kõrvalproduktina soe veeaur, mida saab nii kodusoojaks kui ka õhuniiskuse tõstmiseks kasutada. Siinkohal on hea teada, et Tallinna õhusaastest annavad autod Eesti Rohelise Liikumise andmetel ligi 90% - vesinikuenergeetikale üleminekul kaoks see täiesti.

Eesti importenergiast sõltumatuks vesiniku ja metanooli abil

Aastal 2020 kulub Eesti autopargi liikumapanemiseks vesinikuenergeetika puhul 6000 GWh. Lisaks kulub imporditud maagaasi, söe ja kütteõlide ning kohalike taastuvate kütuste abil talviseks toakütmiseks ligi 9000GWh, moodustades Eesti energiavajaduseks aastal 2020 koos elektriga ligi 27 000 GWh.

Igapäevas testimises on 60 autot aastast 2003 Tuuleelektrist ja gaasielektrijaamadest piisaks, et kindlustada aastal 2020 kütusega ka kogu Eesti autopark. Täna tundub see pea võimatuna, kuid juba kolme-nelja aasta pärast sõidavad tootmisliinidelt maha esimesed vesiniku-kütuseelemendi ja elektrimootoriga sõiduautod.

Enamikel suurtest autotootjatest on valmis vesinikul töötavate autode prototüübid. Tekkimas on ka esimesed vesinikutanklad, Californias töötab neid täna 95.

Maailmas räägitakse tõsiselt kolmest pikas perspektiivis odavast vesinikutootmise tehnoloogiast - need on tuumaenergia, päikese- ning tuuleenergia. Neist viimase kahe varudest piisab inimkonna energiatarbe rahuldamiseks täielikult.

Elektritootmine hajusaks

Tootes elektrit väikestes, nn. mikrojaamades, saab pea kogu tekkivat soojusenergiat kütteks kasutada, samas kui Narvas lastakse täna aastas korstnasse hinnanguliselt 3,5 miljardi krooni eest põlevkivi põletamisel tekkivat soojust.

Väikeste, alla 100kW gaasiturbiinide elektritootmise kasutegur on 30%, Narva uute 200MW keevkiht-põlevkivikatelde oma 35%. Kuid väiketurbiin annab lisaks elektrile ka üle 50% sooja; Narvas lendab see täna korstnasse. Just tekkiva soojuse ärakasutamisega tõuseb mikrojaama summaarne kasutegur vähemalt 50%ni - ka kõiki gaasistamisega kaasnevaid kulusid arvestades - praeguse põlevkivienergeetika 14%se kasuteguri vastu.

Selle asemel, et osta 15 miljardi eest uued kivipõletamise katlad ja tsentraalsed gaasielektrijaamad, tasuks kaaluda nii korruselamute kui kaubanduskeskuste varustamist gaasil või metanoolil töötavate mikroelektrijaamadega, tagades sellega hajutatud ja sõltumatu elektri- ja soojavarustuse ning samal ajal kasutades neidsamu mikrojaamu tuuleenergia kõikumiste silumiseks.

Ida-Virumaale gaasistamistööstuse ja tuuleelektrist vesiniku tootmise loomisega kaoks Eesti sõltumatus importenergiast, võimaldades Vene gaasiga paralleelselt kasutusele võtta kodumaise gaasi ning vajadusel esimesest loobuda. Projekt on ka euroabikõlbulik.

Energiatootmise hajutamise huvides tuleks igale huvilisele tagada võimalus toota elektrienergiat, et kodusest tuuleturbiinist või päikesepaneelist ülejäävat elektrit saaks elektriturul müüa. Praeguse, pigem suurtootjat eelistava seaduse kõrval tuleks kaaluda Taani varianti, millega on antud maksusoodustused kohalikele tuule- ja päikesekooperatiividele ning riik toetab neile vajalike elektriühenduste väljaehitamist.

Sarnase skeemi abil õnnestub märgatavalt elavdada ka biojäätmete kasutamist -toetades katlamajade asemele kohalike, väikeste gaasistamisvabrikute ehitamist saab tekkiva gaasi suunata gaasitorustiku abil tavatarbijateni, samal ajal gaasistamisest ülejäävat soojust kütteks kasutades. Biokütust tootev talupidaja saaks sellise lahenduse puhul lihtsama turustusvõimaluse ning seeläbi elavneks ka kohalik majandus.

Kas rahakott lubab?

Täna on Eestil finantsseis, millest me Toolse fosforiidisõja päevil kakskümmend aastat tagasi võisime vaid unistada:

Miks ei võiks ka Eesti pensionifondid sellisesse projekti raha paigutada?

Mis see kõik maksma läheb?

Nagu eespool toodud, on Eesti aastane summaarne energiatarve aastal 2020 ligikaudu 27 000 GWh. Talvise tippkoormuse tagamiseks vajalik elektrivõimsus on 2500MW. Kui olemasolevate uute elektrijaamade, põlevkivigaasi ja biokütuste abil kataksime energiavajadusest 35% ning väikeenergeetika osakaal tõuseks 10%ni, siis puuduva 15 000 GWh energia tootmiseks tuleks püstitada 1100 avamere tuuleturbiini.

Kas me peaksime tuulikud tingimata importima? Tuulikute hiigelsuurte labade valmistamine on töömahukas, lisaks võtab näiteks Taani seaduste järgi ainuüksi turbiinilaba koormustest aega kolm kuud. Tõenäoliselt leiame garanteeritud mitme miljardi kroonise aastaturu puhul ka rahvusvahelised tootjad, kes Narvas tuulikute kokkupanemisega töökohti tekitavad ning seeläbi saavutame olulise hinnalanguse ja kohalike spetsialistide kaadri tekke. Samamoodi ergutaks tööturgu mikroelektrijaamade massiline kasutuselevõtt.

Põhiliseks investeeringuks olekski avameretuulikute ehitamine ja ülesseadmine, mis maksaks eeltoodut arvestades 75 miljardit krooni. Gaasistamistehaste, metanoolitootmise ja infrastruktuuri peale kulub 5-7 miljardit, põhivõrgu lisainvesteeringuks Eesti Energia praegusele arengukavale täiendavalt 3-5 miljardit, mikrojaamade toetusteks 10 miljardit, kokku 95 miljardit krooni. Sellise summa teenime kasvuhoonegaasi kvoodi müügilt ning energiamüügi kasumist tagasi 12 aastaga.

Ehitades avamere tuulepargid üles etapiviisiliselt, vastavalt kasvuhoonegaaside kvoodi müügile, oleksid kulud ja tulud ka ajaliselt tasakaalus.

Tuuleelektri kallidusest

Tuuleenergia kallidus on eilsest päevast pärit müüt. Kallis on tuuleturbiini ost ja selle ülesseadmine, kuid käigushoidmine pole põlevkivienergeetikast kallim. Tuuleturbiini ostuhind kilovati kohta võrdub täna keevkiht-põlevkivikatla omaga ja moodustab 900 eurot/kW kohta, langedes aga 2020 aastaks 500 euroni kW eest. Võrdluseks, Soomes ehitatava Olkiluoto tuumajaama maksumus on 2000 eurot/kW.

Lähitulevikus on tuuleturbiin Eesti jaoks odavaim elektriallikas. Euroopa Tuuleenergeetika Assotsiatsiooni andmetel kulub tänapäevase suure avamere tuuleturbiini hoolduseks aastas 40 inimtundi, hooldust merel tehakse korra poolaasta jooksul. Tuulepargi operaatorite hinnanguil on tuuleturbiini hoolduskulu Eestis 10 senti kilovatt-tunni kohta, langedes mahu kasvamisel. Rääkimata meie ainsa taastumatu energeetilise maavara kadumisest 40 aasta jooksul, juhul kui põlevkivienergeetikaga jätkame. Rääkimata sellest, et kivipõletamise teel elektri tootmisega tekib iga kilovatt-tunni kohta pool kilo tuhka, üle kilo kasvuhoonegaasi ja palju reostatud vett.

Tuumaelektrijaamadest

Eelmisel aastal nurgakivi saanud Soome Olkiluoto 1600 MW võimsusega tuumajaama maksumuseks kujunes 50 miljardit krooni, kusjuures soomlaste kulu vähendas kahe kõrvaloleva tuumajaama infrastruktuur ning reaktori tootjamaa Prantsusmaa tagastamatu abi. Olkiluoto tuumajaama ehitusaeg projektitaotluse sisseandmisest valmimiseni on 9 aastat, Eestis võtaks see spetsialistide puuduse tõttu oluliselt rohkem aega ning on teadmata, kes tahaks tuumajaama oma õuele ehitadalasta. Ehkki tuumakütus on täna odav, on see importkütus ning seetõttu peaksime siis tõenäoliselt Soome eeskujul Kanadast ja Aafrikast uraani ostma ning seda Venemaal rikastada laskma, nagu seda ka Leedus tehakse.

Soomlastel on lahendamata ka tuumajäätmete küsimus - mida ikkagi teha aastas tekkiva 300 kilo plutooniumiga, millest saab valmistada 60 tuumapommi. Praegust maa alla ladustamist ei pea spetsialistid ohutuks. Tänaste võimaluste taustal on raske mõista, miks peaksime taastuvate energiaallikate olemasolul planeedi taastumatuid varusid kulutama.

Lõpetuseks

Täna on energiatootmine ja -jaotus olukorras, mis sarnaneb aastaga 1993 interneti arengus. See oli aeg, mil kogu internetis töötas vaid 200 veebiserverit ning e-maili kasutasid ainult arvutifriigid. Just sel ajal tehtud õiged otsused ja Eesti võime kiirelt muutuvas olukorras tegutseda andsid meile võimaluse ühe edukaima finantssüsteemi ülesehitamiseks, mis on siiani Eesti majanduse mootoriks. Ka toona tundus uskumatu, et vaid kümmekonna aasta pärast tehakse internetis igapäevatoiminguid ning võimalikuks saavad tasuta videokõned välismaale.

Kahtlemata on sõltumatu energiasüsteemi ülesehitamine suur väljakutse. Sellise ülesande lahendamisega oleks tegu meie helgeimatel peadel nii energeetikas, loodusteadustes, ehituses, elektroonikas kui finantsvaldkonnas. See oleks ülesanne, mis elavdaks Eesti majandust järgmise aastakümne jooksul ning maandaks makromajanduse riski kinnisvarabuumi lõppemisel.

Arvan, et peaksime passiivse, turu avanemist ning välisfirmade turuletulekut ootava strateegia asemel looma kodumaisel kapitalil põhineva, maailma parimate hulka kuuluva energiasüsteemi - just nii, nagu me seda suutsime arvutite ja internetiga Tiigrihüppe puhul.

Usku, et puhas energia on tulevikuillusioon, võimendavad põlevkivitööstusest majanduslikult huvitatud ringkonnad. Põlevkivienergeetika entusiastidelt küsiksin, mis on puhta looduse hind? Kas taanlased on rumalad, et maksustavad kivisöetuha prügimäele ladustamise hinnaga 750 krooni tonnist? Või on midagi viltu meil, et põlevkivituha vedamine prügimäele maksab vaid 10 krooni tonn? Küllap oleksid taanlased nõus saatma oma tuhka ka Ida-Virumaale, selline äri oleks meile umbes kümme korda tulusam kui põlevkivist elektri tootmine. Kui palju maksab sõltumatus? Kas meil on õigust jätta läheneva globaalse energiakriisi tingimustes kasutamata võimalus oma tuleviku energiaprobleemide lahendamiseks? Miks mitte jätta põlevkivi meie kõigi pensionisambaks, tema väärtus ju tõuseb iga aastaga?

Loodetavasti leiame, et käes on aeg kivipõletamise-energeetikast loobumiseks. Sedavõrd soodsat asjaolude kokkulangemist ei teki Eestis niipea. Toolse fosforiidisõjaga alanud võitlus puhtama Eesti eest tuleks lõpuni viia, sellega saaksime lahti ka vanast võlast järeltulevate põlvede ees.

PDF-failina Rainer Nõlvaku esitlus 16. jaanuaril Riigikogu väliskomisjoni avalikult istungilt Eesti energiajulgeoleku teemal. Eesti energia ja julgeolek 2012

1

2006-05-18

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaMajandus

MärksõnaPõlevkivi

MärksõnaTehnoloogia