Nutulaul Sumeri ja Uri hävitamisest

Prindi

Sumeri keelest Amar Annus

1

Määraegade rikkumiseks, kavatsuste hülgamiseks
löövad tormid ühte nagu tulvavesi.
Sumeri jumalike vägede rikkumiseks,
hea kuningavalitsuse oma kotta sulgemiseks,
linna hävitamiseks, pühakoja hävitamiseks,
lauda hävitamiseks, karjatara rüüstamiseks,
et selle härg oma laudas ei seisaks,
et selle lammas oma taras ei paljuneks,
et selle jõed kannaksid soolast vett,
et viljakatel põldudel kasvaks umbrohi,
et tühermaal ’leinalilli’ kasvaks,
et ema oma last üles ei otsiks,
et isa "Mu kallis naine!" ei ütleks,
et noorem naine tema süles ei hullaks,
et väike laps tema rüpes ei sirguks,
et amm hällilaulu ei laulaks.
Kuningluse asupaiga muutmiseks,
endemärkide rüvetamiseks,
kuningluse röövimiseks kodumaalt,
kogu maale selle (tormi) palge näitamiseks,
kavatsuste hülgamiseks Ani ja Enlili kästud sõnaga -
sellal kui An oli kulmu kortsutanud kõikide maade poole,
Enlil oli (heatahtlikult) vaadanud vaenlase maa poole,
Nintu oli kõik oma loodud olendid hajutanud,
Enki oli Tigrise ja Eufrati (voolu) muutnud,
Utu oli rajad ja maanteed ära neednud,
Sumeri vägede hülgamiseks, selle kavatsuste muutmiseks,
Urilt kuningluse väe, valitsuskepi eemaldamiseks,
Üleva Poja häirimiseks tema Ekišnugalis,
Nanna rohkearvulise rahva ühtsuse lõhkumiseks,
Uri ülisuurte roaohvrite pühamu roaohvri muutmiseks,
et selle rahvas enam oma elukohas ei elaks, vaid oleks vaenlase maale antud,
et Šimaški ja Eelam, vaenlane, elaks selle elupaigas,
et selle paleekarjane ihuüksi oleks vaenlase poolt kinni võetud,
et Ibbi-Sin viidaks ahelais Eelami maale,
et Zabu mäelt mere ääres kuni Anšani piirini
linnu kombel, kes on ära lennanud oma pesast, ta oma linna ei naaseks,
et Tigrise ja Eufrati mõlemal kaldal ’halvad taimed’ kasvaksid,
et keegi maanteele oma jalgu ei seaks, et keegi radu üles ei otsiks,
et linn ja selle asustatud ümbruskond maatasa tehtaks,
et selle rohke mustapealine rahvas ära tapetaks,
et viljakaid põlde kõblas ei kaabiks, et seemet maha ei pandaks,
et härjaajaja lauluhääl tühermaal ei kõlaks,
et aedikus võid ja juustu ei tehtaks, sõnnikut maha ei pandaks,
et karjane püha karjatara aiaga ei ümbritseks,
et või tegemise kirnu hääl karjataras ei kõlaks,
et tühermaa ulukeid vähendada, elusolenditega lõpp teha,
et Šakkani neljajalgsed sõnnikut maha ei paneks,
et soo oleks (kuivusest) pragusid täis,
et roostik ’halva peaga’ pilliroogu kasvataks, et see oleks haisev mädasoo,
et viljapuuaias uut taimekasvu ei oleks, et see iseenesest kokku variseks -
Uri linn on suur võidukas metshärg, kes iseennast usaldab,
linn, isandlikkuse ja kuninglikkuse seeme, pühale pinnale ehitatud -
et teda härja kombel kiiresti ikkesse sundida, kaela maa poole kallutada,
An, Enlil, Enki ja Ninmah otsustasid tema saatuse.
Tema saatus, mida ei saa muuta, kes seda kummutaks,
Ani ja Enlili öeldud sõna, kes selle vastu saaks?
An Sumeri elupaika hirmutas, rahvast kohutas,
Enlil saatis piinava tormi, linna seadis vaikuse,
Nintu pani maa panipaigad riivi,
Enki Eufrati ja Tigrise veed kinni sidus,
Utu võrdsuse ja õigluse sõnad oma suult eemaldas,
Inanna lahingu- ja taplusekunsti mässava maa kätte andis,
Ningirsu Sumeri maa nagu piima koerale kallas.
Mäss kodumaale langes, miski, mida varem ei tuntud,
nägemata asi, mille jaoks pole sõna, asi, mida pole võimalik mõista,
kõik maad nende hirmus viidi segadusse,
selle linna jumal pööras temast ära, selle karjane hülgas ta.
Inimkond oma hirmus hingas vaevaliselt,
torm seob neid käsist, torm ei lase neil naasta,
naasmise päeva neil ei ole, päeva, mil koju minnakse, ei ole.
See on, mida Enlil, mustapealiste karjane, tegi:
Enlil, ustava koja hävitamiseks, ustavate inimeste vähendamiseks,
ustava mehe pojale, esmasündinud pojale kurja silma pealepanemiseks,
sel päeval Enlil Gutiumi pani mägedelt alla tulema,
nende käik oli (nagu) Enlili veeuputus, millele ei saa vastu seista,
suur tühermaa tormituul täitis tühermaa, nende silme ees käis,
elurikas tühermaa hävitati, mitte keegi seal ei kõndinud.
Tumedat aega valgustasid raheterad ja põlevad tuleleegid,
valge aja tume vari kattis kinni.
Sel tumedal päeval suud värisesid, peadest haarati kinni,
torm oli äke, mis taevast laskus, linna pihta löödi (nagu) kõplaga.
Sel päeval taevas mürises, maa värises, torm ei maganud,
taevas tumenes, varjuga kattus, mäed möirgasid,
päike taevahorisondil lebas, tolm üle mägede tuiskas,
kuu seniidil lebas, inimestel oli hirm.
Linna kästi, elupaigale öeldi enesest eemale minna,
vaenuvägi (isegi) selle linna surnud inimesed ära pühkis,
suured puud juurtelt hävitati, tihniku puud langetati,
aiad oma viljadest ilma jäid, selle võsud välja rebiti,
(alles) kõrres viljasaak uputati, teravili vähenes.

Kolm rida säilinud katkendlikult.

Nad kuhjasid [rahva] hunnikutesse, hajutasid nagu viljavihke
[Tigrisel] ja Eufratil surnukehad olid, [teedel ja . . .] tapmist korraldati.
[Isa pöördus ära oma naisest], "mu naine!" ta ei ütle,
[isa pöördus ära oma pojast], "mu poeg!" ta ei ütle,
kindla koja omaniku koda kokku varises, "mu koda!" ta ei ütle,
rikas oma rikkustelt jala võõrale teele suunas.
Sel päeval kodumaa kuninglus rüvetati,
kroon, mis oli pärjanud (kuninga) pead, iseenesest [. . . . . .],
kõik maad, kes olid (Uriga) sama rada käinud, nende ühtsus oli lõhutud.
Uri ülisuurte roaohvrite pühamu, tema roaohvrid olid [rikutud],
Nanna oma rahva, lammaste kombel arvuka, ära viis müügiks.
Selle kuningas palees hirmunult hinge vaakus,
Ibbi-Sin palees hirmunult ängis istus,
Enamtilas, oma südamerõõmu paigas, kibedaid pisaraid valas.
Maatasa tegev veeuputus kõik minema pühkis,
suure tormi kombel maa peal möirgas - kes tema eest pääseks?
Linna hävitamiseks, koja hävitamiseks,
et reetlik mees ustava mehe peal lebaks,
reetliku mehe veri ustava mehe peale voolaks.
Kisi tempel Hursagkalamma kurja käega hävitati,
Zababa oma armastatud elupaigast jala võõrale teele suunas,
ema Baba oma püha linna kojas kibedaid pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.

Neli rida kustunud.

Kazallu, rahvast kubisev linn, oli segadusse paisatud,
Numusda linnast, oma armastatud elupaigast jala võõrale teele suunas,
tema kaasa Namrat, kaunis naine, pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Selle jõesäng, tema süda oli tühi, vett ei voolanud,
jõgi, justnagu Enki poolt neetu oli kanalisuudmes tõkestatud,
põllul lopsakat vilja ei kasvanud, inimestel polnud süüa,
selle kastetud aiad nagu ahjud olid kõrbenud, selle tühermaa oli laiali pillutatud,
ulukid, neljajalgsed elusolendid seal ringi ei jooksnud,
Sakani neljajalgsed ennast seal ei värskendanud.
Lugalmarada oma linna piirist välja astus,
Ninzuanna oma armastatud elupaigast haaras võõra tee,
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Isin, pühamu, mis ei olnud kai, lõhestasid tulvaveed,
Ninisina, kodumaa ema, kibedaid pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Enlil Durankit nuiaga tümitas,
Enlil oma linnas, Nippuri pühamus kaebelaulmist korraldas,
ema Ninlil, Kiuri emand, kibedaid pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Kes, kõrgele stepile üksinda ehitatud, oli deemonite kätte jäänud,
Adab, koda mis sirutub mööda jõge, jäeti ilma veest.
Mägede madu tegi sinna oma pesa, see muutus vaenulikuks maaks,
gutilased sigisid seal, oma seemne tõid esile.
Nintu oma loodud olendite üle kibedaid pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Zabalas püha Giguna oli deemonite kätte jäänud,
Urukist Inanna lahkus, vaenlase maale läks ära,
Eannas püha Gipari pühamu poole vaenlane oma silma tõstis,
püha Gipar, selle peapreestri amet oli rüvetatud,
selle peapreester Giparist lahkus, vaenlase maale viidi,
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Umma, mäe südame tellis, paha torm lõõskas ta üle,
Sara Emah’ist, oma armastatud elupaigast jala võõrale teele suunas,
Ninmul oma hävitatud linna pärast kibedaid pisaraid valas,
"Mu linn, mille võludest keegi enam küllalt ei saa!", ta kibedalt hüüab.
Girsu, vägilaste linna, välgutorm ründas,
Ningirsu Eninnust jala võõrale teele suunas,
Ema Baba püha linna kojas kibedaid pisaraid valas:
"Ah, hävitatud linn, mu hävitatud koda!" ta kibedalt hüüab.
Sel päeval sõna oli pusklev torm, selle tähendust kes teaks?
Enlili sõna on paremal hävitav, vasakul . . .
Enlil inimsoo saatuse otsustamiseks seda teinud on:
Enlil elamlased, vaenlaste mehed mägedelt tõi alla,
Nanse, Üllas Tütar, linnast välja oli elama asunud.
Ninmarile Guabba pühamus tuli lähenes,
hõbedat ja lasuriiti suured laevad ära viisid,
Emand, püha Ninmar, oma kaotatud omanduse pärast oli meeleheitel.
Sel päeval torm, põledes nagu . . . . . . ,
Lagasi maa anti üle Eelami kätte,
sel päeval kuninganna oma päevade lõpule jõudis,
Baba, justnagu inimene, oma päevade lõpule jõudis:
"Oh häda, tormi kätte andis ta (linna) üle,
linnasid hävitavale tormile andis ta selle üle,
pühakodasid hävitavale tormile andis ta selle üle!"

Pärast Sumeri linnadele ja nende jumalatele osaks saanud hävingu kirjeldamist keskendub tekst pealinna Uri viletsuse kirjeldamisele:

Uris keegi toidu järele ei läinud, keegi vee järele ei läinud,
selle rahvas ringi tormas nagu pulbitsev vesi kaevus,
nende jõud oli raugemas, nende jalad halvatud.
Enlil inimvaenuliku näljahädaga linna halvas,
asjaga, mis hävitab linna, asjaga, mis hävitab koja, ta linna halvas,
asjaga, mille ees relvad on võimetud, ta linna halvas,
südame rahutusega ja reeturlusega ta linna halvas.
Uris, mis üksiku pilliroo taoliseks tehtud, päid ei raputatud,
selle rahvas nagu kinni püütud kala oma hinge üritas päästa,
selle väike ja suur olid hajutatud, keegi ellu tõusta ei suutnud.
Kuningliku peatuspaiga platvormi kohal midagi söödavat ei olnud,
kuningas, imelisi asju söönud, haaras toidujagamite järele,
päev pimedaks muutus, silm läks looja, nälg andis tunda,
õllepruulija majas õlut ei olnud, pärmi ei olnud,
tema palees söödavat asja ei olnud, elamiseks oli see sobimatu,
vili, millega täidetud tema võimas ait, ta elu päästa ei suutnud.
Nanna kuhilates ega rõukudes vilja ei olnud,
jumalate õhtueine suures söögisaalis oli rüvetatud,
suures söögisaalis õlu, mõdu ja mesi lõppes otsa,
lihunikunuga, mis härgi ja lambaid oli õginud, näljaselt murul lebas,
selle võimas ahi, mis oli härgi ja lambaid küpsetanud, lõhna ei levitanud.

Järgnevas lõigus läheb Uri kuujumal Sin sumerlaste peajumala Enlili juurde selle katastroofi kohta aru pärima. Enlil vastab, et jumalate koosolek on selle määranud:

"Koosoleku otsust ei saa pöörata tagasi,
Ani ja Enlili sõna ümbermuutmist ei tunne,
Urile tõesti anti kuninglus, kuid igavest valitsusaega ei antud.
Iidsetest päevadest, maa rajamisest kuni rahvas arvukaks muutus,
kuningavalitsust, mis esiotsa oleks tõusnud igaveseks, kes on näinud?
Selle kuningavalitsus tõesti oli pikk, kuid puhkama läks,
oo mu Nanna, ära vaeva end oma linna pärast, jäta see maha!"
Sel päeval mu kuningas, printslik poeg, hambaid kiristas,
Isand Ašimbabbar, printslik poeg, kurba südant vaevas,
Nanna, kes oma linna armastab, oma linna jättis maha,
Suen oma armastatud Urist jala mujale suunas.

Pärast linna jumala lahkumist oma kodust hakkavad Uris veel hullemad asjad toimuma: inimesi tapetakse ja pühakodasid rüvetatakse. Sin läheb teist korda Enlililt aru pärima, mille peale saab lõpuks ometi soodsa vastuse, mille järel Uri jumal ja jumalanna naasevad oma templisse Ekišnugali:

Enlil oma pojale Suenile head sõna kõneleb:
"Mu poeg, linn, mis rõõmus ja toreduses ehitatud, sulle valitsemiseks anti,
hävinud linn, suur müür, selle purustatud tornid, nõnda on osa su valitsemisest.

Üks rida on ebaselge.

. . . sinu eluase, Etemenniguru, mis oli ustavalt ehitatud.
Ur ehitatagu üles toreduses, rahvas kummardugu sinu ees,
selle põhjas olgu küllus, Viljajumal elagu seal,
selle tipus olgu toredus, Utu rõõmustagu seal!
Selle lauda Viljajumala üliküllus ümbritsegu,
Ur, linn, kelle saatuse An on määranud, taastatagu oma kohale!"
Enlil oma õnnistuse oli lausunud, taeva poole kergitas ta kaela:
"Nanna jaoks ühinegu maa, lõuna- ja kõrgmaa,
Sueni jaoks mägede teed seatagu korda,
pilve kombel, maad embava kombel nad alistuvad talle,
Ani ja Enlili kästud sõnaga (küllus) antagu talle päriseks!"
Isa Nanna oma linnas Uris seisis kõrgele tõstetud peaga,
sangar Suen Ekišnugali sisenes,
Ningal oma pühades ruumides ennast värskendas,
Uris oma Ekišnugali ta sisenes.

Nutulaulu tekst lõpeb pika manamisloitsuga:

Kuri torm, torm pöördu ümber, torm oma koju mine tagasi!
Torm, linnasid hävitav, torm pöördu ümber, torm oma koju mine tagasi!
Torm, templeid hävitav, torm pöördu ümber, torm oma koju mine tagasi!
Torm, mis Sumeri poole lõõtsus, võõramaa poole lõõtsu!
Torm, mis maa poole lõõtsus, mägede poole lõõtsu!
Tidnumi maa poole ta lõõtsugu, võõramaa poole lõõtsugu!
Gutiumi maa poole ta lõõtsugu, võõramaa poole lõõtsugu!
Anšani maa poole ta lõõtsugu, võõramaa poole lõõtsugu,
kurja lendava tuule kombel ta Anšani maatasa tehku!
Näljahäda kurjategijat haaraku, rahvas andku alla!
Taeva vägesid, rahva õiglasi kavatsusi An ärgu muutku!
Määrusi ja otsuseid rahva õigeks juhatamiseks An ärgu muutku!
Kodumaa teedele jala seadmist An ärgu muutku!
An ega Enlil ärgu muutku seda, An ärgu muutku!
Enki ja Ninmah ärgu muutku seda, An ärgu muutku!
Et Tigris ja Eufrat oma vett kannaksid, An ärgu muutku,
et taevast vihma, maa peal vilja oleks, An ärgu muutku,
jõgesid oma veega, põldusid oma viljaga An ärgu muutku,
et sood sobiksid kalale, linnule, An ärgu muutku,
et roostikus vana pilliroog, pilliroovõrsed kasvaksid An ärgu muutku!
An ega Enlil ärgu muutku seda!
Enki ja Ninmah ärgu muutku seda!
Et aedade kaevud ’mesitaimi’, granaatõunapuid ilmale tooksid, An ärgu muutku,
et kõrgplatood mažgurum-taimi ilmale tooksid, An ärgu muutku,
et palees oleks pikka elu, An ärgu muutku,
et meri üliküllust ilmale tooks, An ärgu muutku,
et maal rahvast palju oleks, lõunast kõrgmaani, An ärgu muutku!
An ega Enlil ärgu muutku seda, An ärgu muutku!
Enki ja Ninmah ärgu muutku seda, An ärgu muutku!
Et linnasid ehitataks, rahvas rohkeneks, An ärgu muutku,
kogu maailma inimeste eest hoolitsetaks, An ärgu muutku!
Nanna, sinu kuningavalitsus on hea, oma kohale tule tagasi!
Hüva ja külluslik kuningavalitsus Uri pikkadeks päevadeks saabugu!
Selle rahvas lopsakatel niitudel lebagu, sugu nad tehku,
oh inimkond, . . . nutust ja leinast vaevatud,
oh Nanna, oh sinu linn, oh sinu koda, oh sinu rahvas!

1

2015-09-14

MärksõnaKirjandus

MärksõnaLinn ja arhitektuur

MärksõnaLuule