Teemad

Meditatsioonid esimesest filosoofiast

Prindi

René Descartes

1

"Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ehk "Metafüüsilised meditatsioonid" (ladinakeelne pealkiri "Meditationes de prima philosophia") on René Descartes’i filosoofiline teos, mis on üks kuulsamaid teoseid filosoofia ajaloos. Teose pealkiri täiskujul on "Meditationes de prima philosophia, in qua Dei existentia et animae immortalitas demonstrantur" ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala olemasolu ja hinge surematus").

Tõlkinud Marju Lepajõe

Esimene meditatsioon

Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada.

Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.

Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.

Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada.

Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? Kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin.

Tore küll - nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama või mõnikord vähemgi usutavaid asju kui nood ärkvelolijad! Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei mäletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan.

No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad, et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse - silmad, pea, käed ja üldse keha, on olemas mingid asjad, mis ei ole kujuteldavad, vaid tõelised. Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse - silmad, pea, käed jms - võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid - olgu siis tõesed või ebatõesed -, mis on meil mõtetes.

Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms.

Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused, mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja väga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.

Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on ülimalt hea; aga kui see oleks tema headusega vastuolus, et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.

Võib-olla leidubki neid, kes pigem eitavad nii võimsat Jumalat, kui usuvad, et kõik muud asjad on ebakindlad. Aga neile me ei hakka vastu vaidlema, vaid mööname, et kõik see Jumala kohta öeldu on väljamõeldis: ja kuidas ma nende arvates ka ei ole saanud selleks, kes ma olen, kas siis saatuse, juhuse või asjade pideva ahela läbi või mingil muul viisil; kuna eksimine on nähtavasti teatav ebatäiuslikkus, siis mida vähem vägevaks nad arvavad minu päritolu autorit, seda tõenäolisem on, et ma olen nii ebatäiuslik, et ma alati eksin. Nendele argumentidele ei ole mul tõesti midagi vastata, vaid olen lõpuks sunnitud tunnistama, et nende arvamuste seas, mida ma kunagi pidasin tõesteks, pole ühtegi, milles ei võiks kahelda, ja seda mitte mõtlematusest või pinnapealsusest, vaid kaalukatel ja läbimõeldud põhjustel; ja kui ma tahan leida midagi kindlat, pean ma seetõttu nüüdsest peale hoiduma nõustumast kõige sellega täpselt samuti nagu ilmselt väärate arvamustega.

Aga sellest veel ei piisa, et ma seda märkasin: ma pean hoolitsema, et ma seda meeles peaksin: harjumuspärased arvamused tulevad ju pidevalt tagasi ja ründavad mu kergeusklikkust, mille nad on justnagu sidunud pikaajalise läbikäimise ja hea tutvuse õigusega, ka peaaegu vastu minu tahtmist: ja ma ei võõrdu kunagi nendega nõustumast ja neid usaldamast, kuni ma pean neid sellisteks, nagu nad tegelikult ongi, nimelt olgugi mingil määral kahtlased, nagu äsja näidatud, aga ikkagi väga usutavad, ja seesugused, et palju mõistuspärasem on neid uskuda kui eitada. Sellepärast ma arvan, et ma ei tee valesti, kui pööran oma tahte otse vastassuunda, petan ennast ja võtan mõneks ajaks pähe, et nad on täiesti väärad ja ebatõelised, kuni viimaks justnagu eelarvamuste kaal on kummalgi pool võrdne, nii et ükski halb harjumus ei kalluta mind kõrvale asjade õigest mõistmisest. Ja tõepoolest, ma tean, et sellest ei saa esialgu tulla mingit ohtu ega viga ning ma ei saa olla liiga umbusklik, sest praegu ei ole asi tegutsemises, vaid tunnetamises.

Ma oletan niisiis, et mitte kõikhea Jumal, tõe allikas, vaid mingi paha vaim, kes on ülimalt vägev ja ühtlasi ülimalt kaval, on kogu oma usinuse mängu pannud, et mind petta: mõtlen, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, helid ja kõik välised asjad ei ole muud kui unenägude narritused, millega ta minu kergeusklikkust varitseb: arvan, et mul ei ole käsi ega silmi, liha ega verd, ega meeli, vaid et see, et mul kõik need on, on minu ekslik usk: jään kangekaelselt kindlaks sellele meditatsioonile, ja kui nõnda ei olegi minu võimuses midagi tõest tunnetada, siis on minu võimuses vähemalt see, et ma valede arvamustega ei nõustu ja ma hoian visa meelega ära, et see petis, kui vägev ja kui kaval ta ka oleks, mind millegagi tüssaks.

Aga see ettevõte on vaevaline, ja mingi laiskus viib mind tagasi harjumuspärase elu juurde. Ja samuti nagu vang, kes ehk unes nautis ebatõelist vabadust, kes hiljem hakkab kahtlustama, et ta magab, kardab, et teda äratatakse, ja andub aeglaselt meeldivatele illusioonidele: nii langen ma iseenesest tagasi vanadesse arvamustesse, ja kardan, et kui rahulikule puhkusele järgneb vaevaline ärkvelolek, tuleb mul järgmine päev veeta mitte mingis valguses, vaid äsja läbiarutatud raskuste läbitungimatus pimeduses.

Teine meditatsioon

Inimvaimu loomusest: et ta on tuttavam kui keha

Eilne meditatsioon on paisanud mind nii suurtesse kahtlustesse, et ma ei suuda enam neid unustada ega näe sedagi, millisel viisil neid hajutada; vaid just nagu oleksin äkitselt libisenud sügavasse veekeerisesse, olen sedavõrd segaduses, et ei saa jalga kindlalt põhja panna ega ka pinnale välja ujuda. Pingutan siiski ja katsetan uuesti sama teed, mida ma eile käima hakkasin, nimelt proovin kõrvaldada kõik selle, mis võimaldab vähimatki kahtlust, täpselt samamoodi nagu juhul, kui ma oleksin teada saanud, et see on täiesti väär; ja jätkan seni, kuni saan teada midagi kindlat, või kui mitte midagi muud, siis saan vähemalt seda kindlalt teada, et pole midagi kindlat. Selleks et kogu Maad paigalt nihutada, ei palunud Archimedes muud kui ühte punkti, mis oleks kindel ja liikumatu; samamoodi on suuri asju loota, kui ma leian vähimagi asja, mis on kindel ja vankumatu.

Oletan niisiis, et kõik, mida ma näen, on väär; usun, et mitte miski sellest, mida petlik mälu esitab, pole kunagi eksisteerinud; et mul ei ole üldse mingeid meeli; et keha, kuju, ulatuvus, liikumine ja koht on kimäärid. Mis on siis tõene? Võib-olla üksnes see, et pole midagi kindlat.

Aga kust ma tean, et pole midagi erinevat kõigist neist asjust, mis ma äsja ükshaaval läbi käisin; nimelt midagi, milles pole vähematki põhjust kahelda? Kas ei ole ometi mingi Jumal - või mis nimega ma teda ka ei kutsu -, kes mulle just needsamad mõtted saadab? Aga milleks seda arvata, kui ma võin ehk ise olla nende autor? Kas ei ole siis ometi mina miski? Aga äsja ma eitasin, et mul oleks mingid meeled ja mingi keha. Kõhklen siiski; sest mis siis? Kas ma olen keha ja meeltega niimoodi seotud, et ma ilma nendeta ei saa olla? Kuid ma panin end uskuma, et maailmas ei ole üldse mitte midagi, ei mingit taevast, ei mingit maad, ei mingeid vaime, ei mingeid kehi; kas siis ka, et mind ei ole? Mina ju ikkagi olin, kui ma end seda uskuma panin. Kuid on üks petis - ma ei tea kes, ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes tahtlikult mind alati petab. Pole kahtlust, et kui ta mind petab, siis olen ka mina; ja petku ta palju tahes, ometi ei saa ta kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et ma olen miski. Nii et kui kõik enam kui küllalt läbi mõelda, tuleb lõpuks uskuda, et see lause (pronuntiatum) - Mina olen, mina eksisteerin - on paratamatult tõene, millal iganes ma seda lausun (profertur) või vaimus mõtlen (concipitur).

Ma ei saa veel piisavalt aru, kes see mina siis olen, kes ma nüüd paratamatult olen; ja edasi pean ma vaatama, et ma juhuslikult ettevaatamatult ei peaks endaks midagi muud, ja nõnda ei eksiks kõrvale ka selles tunnetuses (cognitione), mida ma kinnitan olevat kõikidest kõige kindlam ja ilmsem. Sellepärast ma mõtlen nüüd uuesti läbi selle, mis ma end kunagi uskusin olevat, enne kui need mõtted mulle pähe tulid; seejärel ma kõrvaldan sellest kõik, mida toodud põhjendid vähimalgi määral võivad ebakindlaks teha, et nõnda jääks alles üksnes see, mis on kindel ja vankumatu.

Mis ma siis varem arvasin ennast olevat? Muidugi inimene. Aga mis on inimene? Kas ütlen, et mõistusega elukas (animal rationale)? Ei, sest edasi tuleks uurida, mis siis on elukas (animal) ja mis on ’mõistusega’, ja nõnda ma libiseksin ühest küsimusest mitmesse keerukamasse; ja mul ei ole praegu nii palju jõudeaega, et seda raisata säärastele peensustele (subtilitates). Vaid ma pigem panen tähele, mis iseenesest ja loomuse juhtimisel mulle varem mõttesse tuli, iga kord kui ma järele mõtlesin, mis ma olen. Mõistagi tuli kõigepealt pähe, et mul on nägu, käed, küünarvarred ja kogu see ihuliikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin keha nimega. Edasi tuli pähe, et ma toitun, kõnnin (incedere), aistin ja mõtlen: need tegevused panin ma hinge arvele. Aga mis see hing on, sellele ma kas ei pööranud tähelepanu või kujutlesin mingit peent (exiguum) ei tea mida, nagu näiteks tuult, tuld või eetrit, mis on valgunud minu jämedamate osade vahele. Keha puhul aga ma isegi ei kahelnud, vaid arvasin aredalt teadvat selle loomust, ja kui ma juhuslikult oleksin püüdnud seda kirjeldada, nagu ma seda mõtlesin (mente concipiebam), oleksin ma seda selgitanud nii: keha all pean ma silmas kõike seda, mida saab piiristada mingi kujuga, ümbritseda kohaga, täita ruumiga nii, et sealt jääks välja iga muu keha; mida saab aistida kompimisega, nägemisega, kuulmisega, maitsmisega või haistmisega, ja mis saab ka mitmel moel liikuda, mitte küll iseenesest, vaid olles kuskile liikuma pandud millegi muu poolt, mis teda puudutab: sest ma ju arvasin, et iseenese liikumapanemise jõud (vis), samuti aistimise või mõtlemise jõud, ei kuulu mitte mingil kombel keha loomusesse; ja pigem isegi imestasin, et niisugused võimed mingitel kehadel leiduvad.

Aga mis [ma arvan ennast olevat] nüüd, mil ma oletan, et mingi ülivõimas ja, kui tohib öelda, kuritahtlik pettur on mind kõigest väest tahtlikult kõiges petnud? Kas ma saan väita, et minul on vähimatki kõigest sellest, mis ma äsja ütlesin kuuluvat keha loomusesse? Ma panen tähele, mõtlen, mõtlen taas järele, mitte midagi ei tule pähe[, mis võiks olla minul]; väsin üht ja sama asjatult kordamast. Kuidas on aga lugu asjadega, mis ma omistasin hingele? Toitumine ja kõndimine? Keha mul enam ju ei ole, nii et needki pole muud kui väljamõeldised. Aistimine? Mõistagi ei ole sedagi ilma kehata, ja unes on mulle näinud väga palju asju, millest ma hiljem olen taibanud, et ma pole neid aistinud. Mõtlemine? Siit ma leian: mõtlemine on; ainult see on minust lahutamatu. Mina olen, mina eksisteerin; see on kindel. Aga kui kaua? Kindlasti nii kaua, kuni ma mõtlen; võib ju ka olla - kui ma igasuguse mõtlemise katkestaksin -, et kohe ma lakkan täielikult olemast. Ma ei mööna praegu midagi peale selle, mis on paratamatult tõene; lühidalt, ma olen seega ainult mõtlev asi, see on, vaim (mens) ehk hing (animus) ehk aru (intellectus) ehk mõistus (ratio) - sõnad, mille tähendust (significationis) ma varem ei teadnud. Aga ma olen tõeline (vera) asi, ja tõeliselt eksisteeriv; aga missugune asi? Ütlesin - mõtlev.

Mis edasi? Kujutan ette: ma ei ole see ihuliikmete ühendus, mida kutsutakse inimkehaks; ma ei ole ka mingi hõre õhk, mis on neisse liikmetesse valgunud, ei tuul, ei tuli, ei aur, ei hingeõhk, ei miski, mida ma välja mõtlen: oletasin ju, et neid ei ole. Jääb püsima positsioon: ometigi mina ikkagi olen miski. Võib-olla aga juhtub, et seesama, mida ma oletan olevat eimiski, sest see ei ole mulle teada, tegelikult (in rei veritate) siiski ei erine sellest minust, keda ma tean? Ei tea, seda ma praegu ei käsitle; ma saan otsustada üksnes selle üle, mis on mulle tuttav. Ma tean, et ma eksisteerin; uurin, kes olen see mina, keda ma tean. On ülikindel, et selle teadmine iseenesest võetuna (sic praecise sumpti) ei sõltu asjadest, mille eksisteerimist ma veel ei tea; seega mitte mingitest asjadest, mida ma ette kujutan (imaginatione effingo). Ka see sõna - ette kujutan (effingo) - tuletab mulle meelde minu viga: ma ju tõepoolest mõtleksin välja (fingerem), kui ma kujutleksin, mis ma olen, sest kujutlemine pole midagi muud kui kehalise asja kuju ehk pildi (imaginem) kontempleerimine. Aga ma tean juba kindlalt, et mina olen, ja samal ajal on võimalik, et kõik need pildid ja üldse kõik, mis puudutab keha loomust, ei ole midagi muud kui unenäod. See märgatud, paistan ma öeldes: "kujutan ette, et aredamalt ära tunda, kes ma siis olen" mitte vähem jampsivat kui siis, kui ma ütleksin: "praegu ma olen küll ärkvel ja näen midagi tõelist, et aga ma ei näe veel küllalt selgesti (evidenter), siis ma jään meelega magama, et unenäod esitaksid sedasama mulle tõelisemalt ja selgemalt". Ja nõnda ma taipan, et mitte miski neist asjadest, mida ma saan kujutluse abil tabada, ei kuulu sellesse teadmisse, mis mul on enda kohta, ja et vaimu tuleb nendest väga hoolsalt eemal hoida, et ta ise oma loomust võimalikult aredalt tajuks.

Aga mis ma siis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Muidugi kahtlev, arusaav (intelligens), jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, samuti kujutlev ja aistiv.

Seda pole tõesti vähe, kui kõik see kuulub minu juurde. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas ei ole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma ometi saan aru, kes ma selle ühe kohta kinnitan, et see on tõene (verum), muud eitan, himustan rohkem teada, ei taha, et mind petetaks, kujutlen paljut isegi vastu tahtmist, panen ka paljut tähele just nagu meeltelt tulevat? Mis sellest pole sama tõsi (verum) kui see, et mina olen, isegi kui ma alati magan, isegi kui see, kes on mind loonud, teeb kõik, et mind petta? Mis [sellest] erineb minu mõtlemisest? Mille kohta [sellest] võib öelda, et ta on minust lahus? Et see olen mina, kes kahtleb, kes aru saab, kes tahab, on nii silmanähtav, et ei tule pähe midagi, mille kaudu seda selgemalt selgitada. Aga ma olen ka sama mis see, kes kujutleb; sest olgugi et võib-olla - nagu ma oletasin - ei ole üldse ükski kujutletud asi tõeline, kujutlemisvõime ise ometi eksisteerib ning moodustab osa minu mõtlemisest. Sama olen lõpuks ka mina, kes ma aistin ehk kes ma märkan kehalisi asju just nagu meelte kaudu: kindlasti ma praegu näen valgust, kuulen lärmi, aistin soojust. See on väär, ma ju magan. Aga igal juhul mulle näib, et ma näen, ma kuulen, mul on soe. See ei saa väär olla; see ongi õieti see, mida minus kutsutakse aistimiseks; ja see ei ole iseenesest (praecise sic sumptum) midagi muud kui mõtlemine.

Siit saan ma tõesti tunduvalt paremini teada, kes ma siis olen; aga ikka veel näib - ja ma ei saa hoiduda arvamast -, et kehalisi asju, mille pildid mõtteliselt moodustuvad ja mida meeled ise kogevad, tuntakse ära palju aredamalt kui seda ei tea mida minust, mis kujutlusvõime alla ei lange: kuigi oleks tõesti imelik, kui ma taipaksin asju, mida ma märkan olevat kahtlased, tundmatud, mulle võõrad, aredamalt kui seda, mis on tõeline, mis on tuntud, lühidalt - kui mind ennast. Aga ma näen, mis see on: minu vaim armastab kõrvale eksida, ta ei lase veel ennast tõe piiridesse suruda. Olgu siis, ja laseme tal veel kord ratsutid hästi lõdvaks, et ta laseks end kergemini valitseda, kui varsti parajal ajal neid jälle pingutame.

Vaatleme neid asju, mida üldiselt arvatakse käsitatavat (comprehendi) kõige aredamalt: ja nimelt kehasid, mida me puudutame, mida me näeme; mitte küll kehasid üldiselt - need üldised mõisted (perceptiones) on ju tavaliselt tunduvalt segasemad -, vaid ühte eraldi (in particulari). Võtame näiteks selle vaha: ta on äsja kärgedest võetud; tal ei ole veel täielikult kadunud mee maitse; tal on veidi alles nende õite lõhnast, millelt ta on kogutud; tema värvus, kuju, suurus on silmanähtavad; ta on kõva, ta on külm, teda on hõlbus puudutada, ja kui teda sõrmega lüüa, siis ta toob kuuldavale heli; ühe sõnaga on seal olemas kõik, mida näib tarvis olevat, et mingit keha saaks võimalikult aredalt tundma õppida. Aga vaata, sellal kui ma räägin, pannakse ta tule juurde: maitse jäägid kaovad, lõhn haihtub, värvus muutub, kuju hävib, suurus kasvab, ta muutub vedelaks, soojaks, teda saab vaevalt puudutada, ja ta ei too enam kuuldavale heli, kui teda koputada. Kas ta jääb ikka veel sellekssamaks vahaks? Tuleb tunnistada, et jääb; keegi ei eita seda, keegi ei arva teisiti. Mis selles siis oli, mida nii aredalt käsitati? Kindlasti mitte midagi sellest, mida ma meeltega haarasin (attingebam); sest kõik, mis maitsmise või haistmise või nägemise või kompimise või kuulmise alla sattus, on nüüd muutunud: vaha on alles. Võib-olla oli see see, mida ma praegu mõtlen: vaha ise muidugi ikkagi ei olnud see mee magusus ega õite aroom ega see valgesus ega kuju ega heli, vaid keha, mis mulle natukese aja eest paistis neil viisidel, mis nüüd on muutunud. Mis see aga õieti on, mida ma niiviisi kujutlen? Oleme tähelepanelikud ja vaatame, mis jääb järele, kui eemaldada kõik, mis vaha juurde ei kuulu: kindlasti mitte midagi muud kui midagi ulatuvat, paindlikku, muutlikku. Aga mis on see paindlik, muutlik? Kas see, et ma kujutlen, et see vaha võib muutuda ümmargusest ruudukujuliseks või sellest kolmnurkseks? Sugugi mitte; ma ju käsitan teda olevat võimeline loendamatuteks säärasteks muutusteks, ja ometi ei saa ma kujutledes loendamatut läbi vaadata; seega ei teosta seda käsitamist kujutlemisvõime. Mis on ulatuv? Kas mitte ka tema ulatus (extensio) ei ole teadmata? Sulavas vahas ta ju muutub suuremaks, veel suuremaks kuumas ja veelgi suuremaks siis, kui kuumus suureneb; ja ma ei otsustaks õigesti selle üle, mis vaha on, kui ma ei arvaks, et ta lubab ka rohkem vaheldumist ulatuse poolest, kui ma kujutledes iial oleksin haaranud. Nii et jääb üle tunnistada, et ma isegi ei kujutle, mis on see vaha, vaid tajun (percipere) seda ainult vaimuga; räägin eraldi sellest [vahast], vaha kohta üldiselt on see ju [veel] selgem. Aga mis siis on see vaha, mida ei tajuta teisiti kui vaimuga? Kindlasti seesama, mida ma näen, mida ma puudutan, mida ma kujutlen, ühesõnaga seesama, mis ma teda algusest peale arvasin olevat. Ometi tuleb märkida, et tema tajumine ei ole - ega pole kunagi olnud - nägemine ega kompimine ega kujutlemine, kuigi varem niimoodi näis, vaid palja vaimu vaatlemine (inspectio), mis võib olla kas ebatäiuslik ja segane, nagu ta varem oli, või selge ja are, nagu ta nüüd on, vastavalt sellele, kas ma panen vähem või rohkem tähele seda, millest ta koosneb.

Ometi aga panen imeks, kui väga minu vaim kaldub eksitustesse; sest kuigi ma vaatlen seda endamisi (apud me) vaikides ja hääletult, takerdun ma ometi sõnadesse endisse ja mind peaaegu petab seesama kõnepruuk. Me ju ütleme, et näeme vaha ennast, kui ta kohal on, mitte et otsustame värvuse või kuju põhjal, et ta on kohal. Sellest ma oleksin kohe järeldanud: järelikult tunnetatakse (cognosci) vaha silmanägemisega, mitte palja vaimu vaatlemisega; kui ma poleks juhuslikult aknast näinud tänaval mööda minevaid inimesi, kelle endi kohta ütlen ma, et ma neid näen, mitte vähem harjumuspäraselt kui vaha kohta. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda automaadid? Aga ma pean neid inimesteks. Ja nõnda ma käsitan seda, mida arvasin silmadega nägevat, palja otsustusvõimega (judicandi facultate), mis on minu vaimus.

Aga häbenegu see, kes tahab teada rohkem kui rahvahulk, et ta on otsinud kahtlust kõnevormidest, mis rahvahulk on leiutanud; ja mingem siis edasi, pannes tähele, kas ma täielikumalt ja selgelt tajusin, mis vaha on, kui ma teda esimest korda silmasin ja uskusin, et ma tunnetan teda sellesama välismeelega või vähemalt ühismeelega, nagu seda kutsutakse, see on kujutlemisväega (potentia imaginatrice), või siis pigem nüüd, olles hoolsamalt uurinud nii seda, mis ta on, kui ka seda, kuidas teda tunnetatakse? Selles asjas kahelda oleks muidugi rumal; sest mida aredat oli esimeses tajumuses? Mida [seal oli], mida nähtavasti poleks osanud mis tahes loom? Kui ma aga vaha eristan välistest vormidest ja vaatlen teda just nagu riidest lahti võetuna ja alasti olevana, siis nõnda ma ei saa tõepoolest teda ikkagi tajuda ilma inimvaimuta, kuigi minu otsustuses (iudicio) võib veel olla viga.

Mida ma aga ütlen selle vaimu enese kohta ehk iseenda kohta? Ma ei mööna ju veel eneses olevat muud peale vaimu. Ütlen: mis [olen] mina, kes ma seda vaha nii aredalt tajun? Kas ma ei tunneta iseennast mitte ainult palju tõesemalt (verius), palju kindlamalt, vaid ka palju aredamalt ja selgemalt (evidentiusque)? Sest kui ma selle põhjal, et ma vaha näen, otsustan, et ta eksisteerib, siis kindlasti palju ilmsemalt järeldub sellestsamast, et ma teda näen, see, et ka mina ise eksisteerin. Võib ju olla, et see, mida ma näen, ei ole tõeliselt vaha; võib olla, et mul pole silmigi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma praegu ei erista) kui ma mõtlen, et näen, siis kindlasti ei saa olla, et mõtlev mina ise ei ole miski. Sarnasel põhjusel, kui ma selle põhjal, et ma vaha puudutan, arvan, et ta on, siis järeldub jällegi sama, nimelt et mina olen. Kui selle põhjal, et ma kujutlen, või mis tahes muul põhjusel, siis muidugi (plane) sama. Aga sedasama, mida ma täheldan vaha puhul, võib kohaldada (applicare) kõigele ülejäänule, mis asetseb väljaspool mind. Ja edasi, kui vaha taju näis aredam, kui ta oli mulle ilmnenud (innotuit) mitte ainult nägemisest või kompimisest, vaid paljudest põhjustest, siis kui palju aredamalt tuleb tunnistada mind nüüd tunnetavat iseennast, sest et pole mingeid põhjendeid, mis võiksid aidata tajuda kas vaha või mingit muud keha ega tõendaks kõik paremini minu vaimu loomust! Aga peale selle on vaimus endas nii palju muidki asju, millest temaga tuttavolek võib tulla aredamalt, et see, mis kehast lähtudes selle kohta selgub, näib vaevalt loetlemisväärne.

Ja näe, ma olen lõpuks iseenesest jõudnud tagasi sinna, kuhu tahtsin; sest kuna mulle on nüüd teada, et kehasidki ei tajuta õieti meeltega ega kujutlemisvõimega, vaid palja aruga, ega tajuta selle põhjal, mida puudutatakse või nähakse, vaid ainult selle põhjal, mida mõeldakse (intelligantur), siis ma tunnetan ilmsesti (aperte), et mina ei saa midagi tajuda hõlpsamini ega selgemalt (evidentius) kui oma vaimu. Et aga nii ruttu ei saa loobuda vana arvamuse harjumusest, siis ma arvan heaks siin peatuda, et meditatsiooni pikaajalisus kinnistaks selle uue tunnetuse (cognitio) sügavamalt minu mällu.

Kolmas meditatsioon

Jumalast, et ta eksisteerib

Panen nüüd silmad kinni, topin kõrvad kinni, pööran ära kõik meeled, ka kõik kehaliste asjade pildid (imagines) kas kustutan (delebo) oma mõttest või vähemalt - sest seda saab vaevalt teha - pean neid eimillekski kui tühje ja väärasid, ja ainult ennast kõnetades ning sügavamalt uurides püüan vähehaaval iseennast endale tuttavamaks ja omasemaks teha. Mina olen mõtlev asi, see on kahtlev, jaatav, eitav, vähestest asjadest aru saav (intelligens), paljusid mitte teadev, tahtev, mitte tahtev, samuti kujutlev ja aistiv; sest nagu ma varem märkasin, kuigi see, mida ma aistin või kujutlen endast väljaspool, on võib-olla eimiski, olen ometi kindel, et need mõtlemisviisid, mida ma kutsun aistinguteks (sensus) ja kujutlusteks, minus on.

Ja selles väheses ma lugesin üles kõik, mida ma tõepoolest tean, või vähemalt mida ma seni olen end märganud teadvat. Nüüd mõtlen hoolikamalt järele, kas ehk minu juures on veel muud, mida ma ei ole veel tähele pannud. Olen kindel, et olen mõtlev asi. Kas ma siis järelikult ei tea ka, mida on tarvis, et ma milleski kindel oleksin? Selles esimeses teadmises (cognitione) ei ole igatahes midagi muud kui selle selge ja are tajumine (perceptio), mida ma väidan (affirmo); sellest muidugi ei piisaks, et anda mulle kindlust asja tõesuses, kui võiks kunagi juhtuda, et miski, mida ma tajun nõnda selgelt ja aredalt, oleks väär; ja seepärast näib mulle nüüd, et ma võin pidada üldiseks reegliks, et kõik see on tõene, mida ma tajun väga selgelt ja aredalt.

Siiski möönsin ma varem täiesti ilmsete ja silmanähtavatena palju asju, mida ma hiljem märkasin olevat kahtlased. Millised need siis olid? Muidugi maa, taevas, taevakehad ja kõik teised asjad, mida ma meeltega haarasin (usurpabam). Aga mida ma neis selgelt tajusin? Muidugi seda, et minu vaimule ilmuvad just selliste asjade ideed ehk mõtted. Ja ma ei salga, et need ideed on minus praegugi. Oli aga miski muu, mida ma väitsin ja mida ma uskumisharjumusest arvasin samuti selgelt tajuvat, mida ma aga tõeliselt ei tajunud: mõistagi see, et väljaspool mind on mingid asjad, millest need ideed lähtuvad (procedebant) ja millega nad on täiesti sarnased. Ja see oli see, milles ma kas eksisin või vähemalt, kui ma õigesti otsustasin (verum judicabam), siis mitte minu tajumise jõust.

Aga kuidas? Kui ma vaatlesin midagi väga lihtsat ja selget aritmeetikasse või geomeetriasse puutuvat, nagu seda, et kaks pluss kolm on viis, või sarnaseid asju, kas ma siis ei vaadelnud (intuebar) neid küllalt selgelt (perspicue), et väita, et nad on tõesed? Hiljem ei otsustanud ma, et nendes tuleb kahelda, mitte mingil muul põhjusel kui sellepärast, et tuli mõttesse, et mingi Jumal võis mulle ehk anda sellise loomuse, et ma eksin (deciperer) ka nendes asjades, mis näivad väga silmanähtavatena. Aga iga kord kui see eelarvamus (praeconcepta opinio) Jumala ülimast väest (summa potentia) mulle pähe tuleb, ei saa ma eitada, et kui ta vaid tahab, on tal kerge teha nii, et ma eksiksin, isegi asjades, mida ma arvan vaimusilmadega vaatlevat (intueri) nii selgesti (evidentissime) kui võimalik. Aga iga kord, kui ma neid asju, mida ma arvan väga selgelt tajuvat, tähele panen, veenavad nad mind nii täielikult, et ma iseenesest paiskun järgmistesse sõnadesse: petku mind kes tahes, ta ei saa kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et olen miski; või et oleks kunagi tõsi, et ma pole kunagi olnud, kui praegu on tõsi, et ma olen; või ka ehk kaks pluss kolm oleks rohkem või vähem kui viis, või sarnaseid asju, milles ma nimelt tunnen ära käegakatsutava vasturääkivuse. Ning kuna mul pole kahtlemata mingit ajendit arvata, et mingi Jumal on petis, ja ma isegi veel küllaldaselt ei tea, kas mingi Jumal on, on, siis on kahtlemise põhjus (ratio), mis sõltub ainult sellest arvamusest, väga nõrk ja nii-öelda metafüüsiline. Et aga ka see kaoks, pean ma niipea, kui avaneb võimalus, järele uurima, kas Jumal on, ja kui on, kas ta saab olla petis; sest kui see asi pole teada, siis paistab, et ma ei või üheski muus asjas päris kindel olla.

Nüüd aga paistab kord nõudvat, et ma esialgu jaotaksin oma mõtted kindlatesse sortidesse (genera) ning uuriksin, millistes neist tõde või väärus õieti esineb. Mõned neist on just nagu asjade pildid, ainult millele õieti sobib idee nimi: nagu kui ma mõtlen inimest või Kimääri või Taevast või Inglit või Jumalat. Teistel aga on mingid muud vormid: nagu kui ma tahan, kardan, jaatan, eitan, siis ma alati küll haaran (apprehendo) mingit asja oma mõtte subjektina, ent haaran (complector) mõttega ka midagi enamat selle asja pildist (similitudinem); ja neist kutsutakse ühtesid taheteks ehk afektideks, teisi aga otsustusteks.

Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata iseeneses ega suhestada (referam) millegi muuga, siis nad õieti väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles eksimisest ma pean hoiduma. Aga kõige tähtsam ja kõige sagedasem viga, mis võib neis olla, seisneb selles, et ma arvan, et ideed, mis on minus, on sarnased või vastavad mingitele asjadele, mis asuvad väljaspool mind; sest tõepoolest, kui ma vaatleksin ainult ideid endid kui minu mõtlemise mingeid viise ega suhestaks neid millegi muuga, siis nad saaksid vaevalt anda mulle mingi ajendi (materiam) eksimiseks.

Nendest ideedest aga paistavad ühed olevat kaasasündinud, teised väljastpoolt tulevad ja kolmandad minu enda tehtud: sest mulle paistab, et see, et ma saan aru, mis on asi, mis on tõde, mis on mõtlemine, ei ole mul kuskilt mujalt kui minu loomusest enesest; seda aga, et ma praegu kuulen lärmi, näen päikest, tunnen tuld, olen arvanud pärinevat mingitest asjadest, mis on väljaspool mind; ja lõpuks sireenid, hipogrüüfid ja sarnased asjad mõtlen ma ise välja. Või võin ehk ka arvata, et kõik on väljastpoolt tulevad või kõik on kaasasündinud või kõik on tehtud: sest ma ei ole veel nende tõelist päritolu tundma õppinud. Aga siin tuleb esmajoones uurida nende asjade kohta, mida ma märkan olevat just nagu võetud (desumpta) minust väljaspool eksisteerivatest asjadest, milline põhjend paneb mind pidama neid nonde asjadega sarnasteks. Igatahes paistab, et loomus õpetab mind nõnda. Ja peale selle kogen (experior), et need ei sõltu minu tahtest, niisiis mitte minust endast; sageli ilmuvad nad ju isegi vastu tahtmist: nagu praegu tahes-tahtmata aistin soojust ja seepärast arvan, et see soojuse aisting või idee tuleb mulle asjast, mis on minust erinev, muidugi selle tule soojusest, mille ääres ma istun. Ja miski pole ilmsem kui arvata, et minusse saadab oma pildi (similitudinem) pigem see asi kui miski muu.

Nüüd vaatan, kas need põhjendid on piisavalt kindlad. Kui ma siin ütlen, et loomus õpetab mind, et see on nõnda, siis ma pean silmas ainult, et mingi meelevaldne hoog paneb mind seda uskuma, mitte et mingi loomulik valgus mulle näitaks, et see on tõsi. Need kaks asja lähevad väga lahku; sest kõik, mida loomulik valgus mulle näitab, nagu näiteks see, et sellest, et kahtlen, järeldub, et ma olen, ja sarnased asjad, ei saa mitte kuidagi olla kahtlane, sest ei saa olla mingit muud võimet, mida ma samavõrd usuksin nagu seda valgust ning mis võib õpetada, et need võivad mitte olla tõesed; mis aga puutub loomulikesse hoogudesse, siis ma olen sageli arvanud, et nad on mind tõuganud halvemale poole, kui tegu on olnud selle valimisega, mis on hea, ja ma ei näe, miks neid mingis muus asjas rohkem uskuda.

Edasi, kuigi need ideed ei sõltu minu tahtest, ei ole sellepärast veel teada, et nad tingimata pärinevad (procedere) väljaspool mind asuvatest asjadest. Et aga need hood, millest ma äsja rääkisin, on küll minus, aga paistavad ometi olevat erinevad minu tahtest, siis võib-olla on minus ka mingi muu, mulle mitte veel piisavalt tuttav võime, mis need ideed tekitab, nii nagu seni on alati paistnud, et sellal kui ma magan, moodustuvad need minus ilma mingi väliste asjade abita.

Ja lõpuks, kui nad pärinevadki asjadest, mis on minust erinevad, siis sellest ei järeldu, et nad peavad olema nende asjadega sarnased. Ja paistab, et paljudes asjades olen sageli märganud isegi suurt erinevust: nagu näiteks leian endalt kaks erinevat päikese ideed, üks otsekui meeltest ammutatud, mida nende seas, mida ma arvan väljastpoolt tulevat, tuleb iseäranis mainida (selle [idee] tõttu paistab ta mulle väga väike), teine aga võetud astronoomia põhjenditest, see on, tekitatud mingite mulle kaasasündinud ideede (notionibus) poolt või mingil muul moel minu tehtud (selle tõttu näib ta mulle mõnikord suuremana kui maa); ja muidugi ei saa mõlemad olla sarnased ühe ja sama väljaspool mind eksisteeriva päikesega, ja mõistus paneb mind uskuma, et esimene, mis näib päikesest päris lähedalt lähtuvat, on temast väga erinev.

See kõik tõestab mulle piisavalt, et seni ei ole ma mitte kindlast otsustusest (iudicio), vaid ainult mingist pimedast ajest (impulsu) uskunud, et eksisteerivad mingid minust erinevad asjad, mis saadavad mulle oma ideid või pilte meeleelundite kaudu või mis tahes muul kombel.

Aga veel üks teine tee tuleb mulle mõttesse, kuidas uurida, kas väljaspool mind eksisteerivad mingid asjad neist, mille ideed minus on. Niivõrd kui need ideed on ainult mingid mõtlemisviisid, ei taju (agnosco) ma nende seas muidugi mingit ebavõrdsust ja kõik näivad lähtuvat minust ühel ja samal moel; aga niivõrd kui üks esitab (repraesentat) ühte, teine teist asja, on nad ilmselt omavahel väga erinevad. Sest kahtlemata on need, mis näitavad mulle substantse, midagi enamat ja nii-öelda sisaldavad endas rohkem rohkem objektiivset reaalsust kui need, mis esitavad ainult mooduseid või aktsidentse; ja see jälle, mille kaudu ma mõtlen (intellego) mingit ülimat Jumalat, igavest, lõpmatut, kõikteadjat, kõikvõimsat ning kõikide asjade loojat peale tema enese, sisaldab endas muidugi rohkem objektiivset reaalsust kui need, mille kaudu näitavad end lõplikud substantsid.

Nüüd aga, loomulikule valgusele on silmanähtav, et toimivas ja täielikus põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui selle põhjuse tagajärjes. Kust võib tagajärg omandada oma reaalsuse kui mitte põhjusest? Ja kuidas võib põhjus talle selle anda, kui tal seda endal pole? Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki ega see, mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslik. Ja see ei ole ilmsesti tõsi mitte ainult nende ideede puhul, mille reaalsus on aktuaalne ehk reaalsus, vaid ka ideede puhul, mille puhul on vaatluse all üksnes objektiivne reaalsus. See on, mitte ainult et mingi kivi, mida varem ei olnud, ei saa nüüd hakata olema, kui teda ei kutsu esile (producatur) mingi asi, milles kõik see, mida kivisse arvatakse (ponitur), on kas formaalselt või eminentselt; ja subjektis, mis varem ei olnud soe, saab tekitada soojust üksnes asi, mis on vähemalt sama täiuslikku järku kui soojus, ja samamoodi teiste puhul; vaid peale selle, minus ei saa olla ka soojuse või kivi ideed, kui seda ei aseta minusse mingi põhjus, milles on vähemalt samapalju reaalsust, kui ma käsitan (concipio) olevat soojuses või kivis. Sest kuigi see põhjus ei vala minu ideesse mitte midagi oma aktuaalsest ehk formaalsest reaalsusest, ei tohi sellepärast veel arvata, et ta peab olema vähem reaalne, vaid et selle idee loomus on niisugune, et ta ei nõua endalt mingit muud formaalset reaalsust peale selle, mille ta laenab minu mõtlemiselt, mille viis (modus) ta on. Et aga see idee sisaldaks pigem seda objektiivset reaalsust kui teist, peab tal see kindlasti olema mingist põhjusest, milles on vähemalt sama palju formaalset reaalsust, kui ta ise sisaldab objektiivset reaalsust. Sest kui arvata, et idees leidub miski, mida tema põhjuses ei ole, siis on see tal järelikult eimillestki; aga kui ebatäiuslik see olemise viis ka ei ole, millel asi on objektiivselt arus idee kaudu, ei ole ta muidugi ometi päris eimiski ega saa seepärast olla eimillestki.

Ma ei pea ka arvama, et kuna reaalsus, mida ma vaatlen oma ideedes, on ainult objektiivne, siis ei tarvitse see reaalsus olla nende ideede põhjustes formaalselt, vaid piisab sellest, kui ta on ka nendes objektiivselt. Sest samuti nagu see objektiivne olemise viis kuulub (competit) ideedele nende ideede loomuse tõttu, kuulub formaalne olemise viis ideede põhjustele (vähemalt esimestele ja põhilistele (praecipuis)) nende endi loomuse tõttu. Ja kuigi võib-olla üks idee võib sündida teisest ideest, ei ole siin siiski edasiminekut lõpmatusse, vaid viimaks peab jõudma mingi esimese ideeni, mille põhjus on just nagu eeskuju, milles sisaldub formaalselt kogu reaalsus, mis idees on üksnes objektiivselt. Nii et loomulikus valguses on mulle selge, et ideed eksisteerivad minus nagu mingid pildid, mis võivad küll kergesti alla jääda nende asjade täiuslikkusele, millest nad on võetud, kuid ei saa sisaldada midagi suuremat või täiuslikumat.

Ja mida kauem ja hoolikamalt ma seda kõike uurin, seda selgemalt ja aredamalt ma näen (cognosco), et see on tõsi. Aga mida sellest lõpuks järeldada? Kui mingil ideel minu ideede seast on nii suur objektiivne reaalsus, et ma olen kindel, et ta ei ole minus ei formaalselt ega eminentselt ja seetõttu ei saa mina ise olla selle idee põhjus, siis sellest muidugi järeldub paratamatult, et ma ei ole maailmas üksi, vaid eksisteerib ka mingi muu asi, mis on selle idee põhjus. Kui aga minus ei leidu ühtki sellist ideed, siis mul pole üldse mingit tõestust (argumentum), mis annaks mulle kindluse, et eksisteerib mingi minust erinev asi; sest ma olen kõik väga tähelepanelikult läbi kaalunud ega ole seni suutnud avastada ühtki teist tõestust.

Aga nendest minu ideedest - peale selle, mis näitab mulle mind ennast, millega ei saa siin olla mingit raskust - on üks see, mis esitab Jumalat, teised need, mis esitavad kehalisi ja elutuid asju, kolmandad need, mis esitavad ingleid, neljandad need, mis esitavad loomi, ja lõpuks need, mis esitavad teisi minusarnaseid inimesi.

Ja mis puutub ideedesse, mis esitavad teisi inimesi või loomi või ingleid, saan ma kergesti aru (intelligo), et neid saab kokku panna ideedest, mis mul on iseenda ja kehaliste asjade ja Jumala kohta, isegi kui maailmas ei ole olemas mingeid inimesi peale minu ega loomi ega ingleid.

Mis aga puutub kehaliste asjade ideedesse, siis ei tule nendes mõttesse midagi, mis oleks nii suur, et näiks võimatu, et ta oleks võinud lähtuda minust enesest; sest kui ma sügavamale vaatan ja neid üksikult uurin, nii nagu ma eile uurisin vaha ideed, siis ma panen tähele, et on vaid väga vähe seda, mida ma neis tajun selgelt ja aredalt: kindlasti suurus ehk ulatuvus pikkusesse, laiusesse ja sügavusse; kuju, mis kerkib selle ulatuvuse piiritlemisest; asend, mis erinevatel kujuga asjadel omavahel on; ja liikumine ehk selle asendi muutumine; neile võib lisada substantsi, kestuse ja arvu: teisi aga, nagu näiteks valgust ja värvusi, helisid, lõhnu, maitseid, soojust ja külmust ning teise kombitavaid kvaliteete mõtlen ma ainult väga segaselt ja ähmaselt, liiatigi ei tea ma ka, kas nad on tõesed või väärad, see on, kas ideed, mis mul nendest on, on mingite asjade või mitteasjade ideed. Kuigi ma äsja märkisin, et õieti öeldud ehk formaalne väärus saab olla ainult otsustustes, on ometi kindlasti ideedes mingi teine, materiaalne väärus, kui nad esitavad mitteasja just nagu asja: nõnda näiteks on ideed, mis mul on soojusest ja külmusest, nii vähe selged ja aredad, et ma ei saa nendest teada saada, kas külmus on ainult soojusest ilmaolek või on soojus külmusest ilmaolek või mõlemad on reaalsed kvaliteedid või pole kumbki. Ning et mitte mingid ideed ei saa olla muud kui just nagu asjade omad, siis, kui on tõesti tõsi, et külmus ei ole muud kui soojusest ilmaolek, ei nimetata ideed, mis esitab teda mulle just nagu midagi reaalset ja positiivset, mitte teenimatult vääraks, ja nõnda teistegi puhul.

Neile ei ole mõistagi tarvis omistada mingit minust erinevat autorit; sest kui nad on väärad, see on, ei esita mitte mingeid asju, siis on mulle loomulikust valgusest teada, et nad lähtuvad eimiskist, see on, nad ei ole minus mingil muul põhjusel kui sellepärast, et minu loomusest on midagi puudu ja ta ei ole täiesti täiuslik; kui nad aga on tõesed, siis kuna nad näitavad mulle ometi nii vähe reaalsust, et ma ei saa seda isegi mitteasjast eristada, ei näe ma, miks nad ei võiks olla minust.

Aga mulle näib, et nendest kehaliste asjade ideedest, mis on selged ja aredad, võivad mõned olla laenatud minu enda ideest, kindlasti on niisugused substants, kestus, arv ja muudki; sest kui ma mõtlen, et kivi on substants ehk on asi, mis on võimeline (apta) ise eksisteerima, ja ka mina olen substants, kuigi ma käsitan ennast olevat mõtlev ja mitte ulatuv asi, kivi aga ulatuv ja mitte mõtlev asi, ning seetõttu on nende kahe mõiste vahel väga suur erinevus, paistab, et nad siiski ühtivad (conveniunt) substantsi poolest; ja samamoodi, kui ma tajun, et ma praegu olen, ning meenutan, et olen varem mõnda aega olnud, ja kui mul on mitmesugused mõtted, mille arvu ma mõtlen (intelligo), siis ma omandan kestuse ja arvu idee, mille ma võin siis üle kanda mis tahes muudele asjadele. Aga kõik muu, millest kehaliste asjade ideed kokku pannakse, kindlasti ulatuvus, kuju, asend ja liikumine, minus küll formaalselt ei sisaldu, sest mina ei ole midagi muud kui mõtlev asi; et aga nad on vaid substantsi mingid moodused, mina aga olen substants, siis näib olevat võimalik, et nad sisalduvad minus eminentselt.

Nii et jääb ainult Jumala idee, milles tuleb vaadelda, kas on midagi, mis ei saanud lähtuda minust enesest. Jumala nime all mõistan ma mingit lõpmatut, sõltumatut, ülimalt arukat, ülimalt võimsat substantsi, kelle poolt nii mina ise kui ka kõik muu - kui on veel midagi muud, siis mis tahes muu - on loodud. Kõik need [omadused] on igatahes sellised, et mida hoolikamalt ma tähele panen, seda vähem kahtlemata näib, et nad võivad olla ainult minust. Ja sellepärast tuleb eelpoolöeldust järeldada, et Jumal paratamatult eksisteerib.

Sest kuigi küll substantsi idee on minus sellest, et mina olen substants, ei ole sellepärast ometi lõpmatu substantsi idee, sest mina olen lõplik - kui see idee ei ole lähtunud mingist muust substantsist, mis on tõeliselt lõpmatu.

Ja ma ei pea oletama, et ma ei taju lõpmatust tõese idee kaudu, vaid ainult lõplikkuse eitamise kaudu, nii nagu ma tajun paigalseisu ja pimedust liikumise ja valguse eitamise kaudu; vaid vastupidi, ma saan silmanähtavalt aru, et lõpmatus substantsis on rohkem reaalsust kui lõplikus, ning et seetõttu on minus mingil viisil lõplikkuse tajule eelnev lõpmatuse taju, see on, minu enda tajule eelnev Jumala taju. Sest mil viisil ma võiksin aru saada, et ma kahtlen, ma himustan, see on, mul on midagi puudu, ja ma ei ole täiesti täiuslik, kui minus ei oleks täiuslikuma oleva ideed, mille võrdlemisest ma õpin tundma oma puudusi?

Ja ei saa öelda, et see Jumala idee on võib-olla materiaalselt väär ning võib seetõttu olla eimillestki, nagu ma äsja märkasin soojuse ja külmuse idee ja sarnaste kohta; sest vastupidi, kuna ta on väga selge ja are ning sisaldab rohkem objektiivset reaalsust kui ükski muu, siis ei ole ükski iseenesest tõesem ega ole üheski väiksemat vääruse kahtlust. Ma ütlen: see ülimalt täiusliku ja lõpmatu oleva idee on väga tõene; sest kuigi on ehk võimalik mõelda (fingi), et niisugust olevat ei eksisteeri, ei ole siiski võimalik mõelda, et selle idee näitab mulle eimiskit, nagu ma enne ütlesin külmuse idee kohta. Ta on ka väga selge ja are; sest mida iganes reaalset ja tõelist ning mingit täiust kaasatoovat (importat) ma selgelt ja aredalt tajun, see sisaldub selles [idees] üleni. Ja ei takista see, et ma ei käsita lõpmatust või muid arvutuid asju, mis Jumalas on, mida ma ei saa kuidagi käsitada ega võib-olla isegi mõttega puudutada; on ju lõpmatuse loomuses (de ratione), et mina, kes ma olen lõplik, seda ei käsita; ja piisab sellest, et ma saan sellest aru ja teen otsustuse, et kõik see, mida ma selgelt tajun ja millest ma tean, et ta toob kaasa mingi täiuse, ja võib-olla ka arvutud muud, mida ma ei tea, on Jumalas kas formaalselt või eminentselt, et idee, mis mul temast on, oleks kõigist, mis minus on, kõige tõesem ning kõige selgem ja aredam.

Aga võib-olla ma olen midagi enamat, kui ma ise aru saan, ja kõik need täiuslikkused, mis ma omistan Jumalale, on potentsis kuidagi minus, kuigi nad veel ei ilmuta end ega viida neid akti. Ma ju kogen, et minu tunnetus vähehaaval kasvab; ja ma ei näe, mis takistaks, et see nõnda ei kasvaks enam ja enam kuni lõpmatuseni, ega ka seda, miks ma ei võiks - kui tunnetus niimoodi kasvab - selle abil saavutada kõik jumala täiused; ega lõpuks seda, miks potentsist nendeks täiusteks, kui ta minus praegu on, ei piisaks nende [täiuste] idee tekitamiseks.

Kuid miski sellest ei ole võimalik. Sest esiteks, kuigi on tõsi, et minu tunnetus kasvab järk-järgult, ja minus on potentsis palju asju, mida aktis veel ei ole, ei kuulu ometi miski sellest Jumala idee juurde, milles kindlasti mitte miski ei ole potentsiaalne; ning sest järkjärguline kasvamine ise on kõige kindlam ebatäiuslikkuse argument. Peale selle, kuigi minu tunnetus kasvab aina enam ja enam, saan ma ometi aru, et ta sellepärast veel kunagi ei saa aktis lõpmatuks, sest ta ei jõua kunagi sinnani, et ta poleks võimeline veel suuremaks kasvuks; Jumalat aga arvan olevat aktis lõpmatu, nõnda et tema täiusele ei saa midagi lisada. Ja lõpuks ma tajun, et idee objektiivset olemist ei saa tekitada pelk potentsiaalne olemine, mis õieti öelda on eimiski, vaid üksnes aktuaalne ehk formaalne olemine.

Ja kindlasti ei ole kõiges selles midagi niisugust, mis hoolikale tähelepanijale ei oleks loomulikus valguses silmanähtav; et aga siis, kui ma vähem tähele panen ja meeltega tajutavate asjade pildid teevad minu vaimusilma pimedaks, ei meenuta ma nii hõlpsasti, miks minust täiuslikuma olendi idee paratamatult lähtub mingist olendist, kes on tõepoolest minust täiuslikum, siis tahaks edasi uurida, kas mina ise, kellel see idee on, saan olla, kui mingit sellist olendit ei eksisteeri.

Kellest ma siis oleksin? Muidugi iseendast või vanematest või kellest tahes muust, kes on Jumalast vähem täiuslikud; sest midagi temast täiuslikumat pole võimalik mõelda ega välja mõelda.

Aga kui ma oleksin iseendast, siis ma ei kahtleks, ei sooviks ega oleks mul üldse mitte midagi puudu; ma ju annaksin endale kõik ideed, mille mingi idee minus on, ja nõnda ma oleksingi ise Jumal. Ja ma ei pea oletama, et võib-olla on see, mis mul puudu on, raskemini omandatav kui see, mis minus juba on; sest vastupidi, on silmanähtav, et palju raskem oli omandada, et mina, see on, mõtlev asi ehk substants, tekin eimillestki, kui tunnetusi paljudest asjadest, mida ma ei tea ja mis on vaid selle substantsi aktsidentsid. Ja kindlasti, kui see suurem oleks mul endast, ei oleks ma vähemalt keelanud endale seda, mis on hõlpsamini omatav, aga ka mitte midagi muud sellest, mida ma tajun sisalduvat Jumala idees; sest seal ei paista mulle igatahes olevat midagi raskemat; kui seal aga oleks midagi raskemat, siis see kindlasti ka paistaks mulle raskem, sest ülejäänu, mis mul on, oleks mul ju endast, sest ma kogeksin, et tolles minu vägi (potentiam) lõpeks.

Ja ma ei väldi neid argumente, kui oletan, et ma olen ehk alati olnud ja olen praegu, just nagu sellest järelduks, et mingit minu olemasolu autorit pole tarvis otsida. Sest kogu eluaja saab jaotada arvututeks osadeks, millest üksikud mitte kuidagi ei sõltu ülejäänutest, sellest, et ma äsja olin, ei järeldu, et ma praegu pean olema, kui mingi jõud mind sel hetkel just nagu uuesti ei loo, see on, mind ei säilita. Aja loomuse tähelepanijale on selge (perspicuum), et täiesti sama jõudu ja tegevust on tarvis selleks, et asja säilitada mis tahes üksikutel hetkedel, mil ta kestab, nagu oleks tarvis selle asja uuesti loomiseks, kui teda veel ei eksisteeriks; nii et see, et säilitamist eristab loomisest üksnes mõistus, on samuti üks asjadest, mis on loomulikus valguses silmanähtav.

Seega pean nüüd endalt küsima, kas mul on mingi jõud, mille läbi ma saaksin esile kutsuda, et see mina, kes ma praegu olen, oleksin natuke hiljem: sest kuna ma ei ole midagi muud kui mõtlev asi, või vähemalt, kuna ma praegu käsitlen just ainult seda enda osa, mis on mõtlev asi, siis, kui säärane jõud minus oleks, oleksin ma sellest kahtlemata teadlik. Ent ma ei koge mitte mingit [sellist jõudu] ning sellest ma taipan kõige ilmsemal moel, et ma sõltun mingist olevast, mis on minust erinev.

Aga võib-olla see olev ei ole Jumal, ning mind on loonud (productus) vanemad või mis tahes muud põhjused, mis on Jumalast vähem täiuslikud. Aga ei, nagu ma juba ennist ütlesin, on selge, et põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui on tagajärjes; ja sellepärast, kuna ma olen mõtlev asi ja minus on mingi Jumala idee, siis mis tahes põhjus mulle ka omistada, ta peab olema mõtlev asi ning tuleb tunnistada, et tal on kõikide nende põhjuste idee, mis ma Jumalale omistan. Ja selle [põhjuse] kohta saab jällegi küsida, kas ta on iseendast või [millestki] muust. Sest kui iseendast, siis on öeldust selge, et ta on ise Jumal, sest kuna tal on iseenesest eksisteerimise jõud, siis on tal kahtlemata ka jõud omada aktis kõik täiused, mille idee temas on, see on, kõik, mida ma käsitan olevat Jumalas. Kui aga ta on [millestki] muust, siis küsitakse selle teise kohta jälle samamoodi, kas ta on iseenesest või millestki muust, kuni lõpuks jõutakse viimase põhjuseni, mis on Jumal.

Jääb veel üle ainult uurida, mil moel ma olen selle idee Jumalalt saanud; sest ma ei ole seda ammutanud meeltest ega tule see mulle kunagi ootamatult, nagu tavaliselt aistitavate asjade ideed, kui need asjad tulevad ette välistele meeleelunditele, või näivad ette tulevat; seda ei ole ma ka ette kujutanud, sest mul on täiesti võimatu sellest midagi ära võtta või sellele midagi juurde panna; ja sellepärast jääb üle, et see on mulle kaasa sündinud, samuti nagu mulle on kaasa sündinud minu enese idee.

Ja tõesti pole imekspandav, et Jumal mind luues mulle selle idee sisse pani, nagu see oleks otsekui meistri (artificis) märk, mis ta oma teosele on sisse vajutanud; ning ei ole ka tarvis, et see märk oleks mingi asi, mis on teosest endast erinev. Aga ainuüksi sellest, et Jumal on mind loonud, on väga usutav, et ma olen tehtud kuidagi tema tema kuju ja sarnasuse järgi, ja seda sarnasust, milles sisaldub Jumala idee, tajun ma sellesama võime läbi, mille läbi ma tajun iseennast: see on, pöörates vaimusilma iseenesele, ei saa ma mitte üksnes aru, et ma olen ebatäiuslik (incompletam) ja muust sõltuv asi ning asi mis, piiramatult (indefinite) püüdleb üha suurema ja parema poole; aga samal ajal saan ma ka aru, et sellel, millest ma sõltun, on kõik see suurem enese sees mitte ainult piiramatult ja potentsis, vaid päriselt (reipsa) lõpmatult ning nõnda on see Jumal. Ja argumendi kogu jõud on selles, et ma tunnen ära (agnoscam), et ei saa olla, et ma eksisteeriksin loomult sellisena, nagu ma olen, igatahes Jumala ideed endas omavana, kui tõesti ei eksisteeriks ka Jumalat, ütlen, sedasama Jumalat, kelle idee minus on, see on, kõiki neid täiusi omavat, mida mina ei suuda käsitada (comprehendere), kuid mida ma saan mingil moel mõttega puudutada, ning üldse mitte mingitele puudustele alluvat. Sellest on piisavalt selge, et ta ei saa olla valelik; sest loomulikus valguses on silmanähtav, et igasugune pettus ja vale sõltub mingist puudusest.

Aga enne kui ma seda tähelepanelikumalt uurin ning ühtlasi uurin teisi tõdesid, mis võivad sellest järelduda, arvan ma siinkohal heaks viibida mõne aja Jumala enese kontempleerimises, kaaluda endamisi tema atribuute ja kaeda, imetleda, jumaldada tema mõõtmatu valguse ilu, niipalju kui minu pimestatud mõistuse (ingenii) silm välja kannatab. Sest nii nagu me usuga usume, et teise elu õndsus seisneb ainult selles Jumala suuruse (majestatis) kontempleerimises, nõnda me kogeme ka praegu, et sellest [kontemplatsioonist], mis on küll palju vähem täiuslik, võime saada suurimat naudingut, milleks me selles elus võimelised oleme.

Neljas meditatsioon

Tõesusest ja väärusest

Nõnda olen ma neil päevil harjutanud vaimus meeltest ära pöörduma ning olen nii täpselt tähele pannud, et väga vähe on seda, mida kehaliste asjade kohta tõeselt tajutakse ja palju rohkem seda, mida inimvaimu kohta, ja veel palju rohkem, mida Jumala kohta taibatakse, et praegu ma pööran mõtte ilma mingi raskuseta kujuteldavatelt asjadelt asjadele, mis on üksnes mõeldavad ning on igasugusest mateeriast eraldatud. Ja muidugi on mul palju aredam idee inimvaimust, niivõrd kui ta on mõtlev asi, mis ei ole ulatuv pikkusesse, laiusesse ja sügavusse ja millel ei ole mitte midagi muud kehast - kui mingi kehalise asja idee, mis mul on. Ja kui ma panen tähele, et ma kahtlen ehk olen ebatäiuslik ja sõltuv asi, nii et mulle tuleb mõttesse selge ja are idee sõltumatust ja täiuslikust olendist (entis), see on Jumalast, ja ainuüksi sellest, et niisugune idee minus on, või et mina, kellel see idee on, eksisteerin, siis järeldan ma nii silmanähtavalt, et ka Jumal eksisteerib ning temast sõltub üksikhetkedel kogu minu eksisteerimine, et ma olen kindel, et inimmõistus (humano ingenio) ei saa midagi taibata (cognosci) ilmsemalt ja kindlamalt. Ja paistab, et nüüd ma näen mingit teed, mida mööda jõutakse sellelt kontemplatsioonilt tõelise Jumala kohta, kelles kindlasti on peidus kõik teaduste ja tarkuse aarded, teiste asjade tunnetamiseni.

Sest kõigepealt (in primis) ma tunnen ära (agnosco), et ei saa olla, et ta mind millalgi petaks; sest igasuguses pettuses leidub midagi ebatäiuslikkusest; ja kuigi tundub, et petta suutmine on mõni tõend teravmeelsusest (acuminis) või väest, annab petta tahtmine kahtlemata tunnistust kas salakavalusest või nõrkusest ega sobi seetõttu Jumalale.

Edasi, ma kogen (experior), et minus on mingi otsustamise (judicandi) võime, mille ma kindlasti, nagu ka kõik ülejäänu, mis minus on, olen saanud Jumalalt; ning kuna ta ei taha mind petta, siis kindlasti ta ei andnud niisugust, et ma võiksin millalgi eksida, kui ma seda õigesti kasutan.

Ja selles asjas ei jääks mingit kahtlust, kui ei paistaks, et sellest järeldub, et ma ei saa seega mitte kunagi eksida; sest kui kõik, mis minus on, on mul Jumalalt ja ta ei ole andnud mulle mingit eksimise võimet, siis paistab, et ma ei saa millalgi eksida. Ja nõnda edasi, niikaua kui ma mõtlen ainult Jumalast ja pööran end üleni tema poole, ei märka ma mitte mingit eksituse või vääruse põhjust; aga hiljem end enda poole tagasi pööranud, kogen, et olen ometi süüdi arvutustes eksitustes, mille põhjust otsides märkan, et mulle ei ilmu üksnes Jumala ehk ülimalt täiusliku olendi reaalne ja positiivne idee, vaid ka nii-öelda eimillegi mingi negatiivne idee ning et ma olen millegi vahepealsena Jumala ja eimillegi vahel ehk ülima olendi ja olematu vahel loomult selline (ita constitutum), et niivõrd kui ma olen ülima olendi loodud, ei ole minus küll mitte midagi, mille läbi ma eksiksin või eksitusse satuksin, aga niivõrd kui ma kuidagi osalen eimilleski ehk olematus, see on, kuivõrd ma ei ole ise ülim olend ja mul puudub väga palju asju (quam plurima), niivõrd ei ole imelik, et ma eksin. Ja nõnda ma taipan (intelligo), et eksitus, kuivõrd ta on eksitus, ei ole midagi reaalset, mis sõltuks Jumalast, vaid üksnes puudus; ning et seepärast ei ole mul eksimiseks tarvis mingit võimet, mille Jumal oleks selleks otstarbeks andnud, vaid see, et ma eksin, juhtub sellepärast, et otsustamise võime, mis mul temalt on, ei ole minus lõpmatu.

Kuid see ei ole veel täiesti rahuldav; eksitus ei ole ju puhas eitus, vaid ilmaolek mingist tunnetusest, mis minus kuidagi peaks olema; ja sellele, kes paneb tähele Jumala loomust, paistab, et ei saa olla, et ta paneks minusse mingi võime, mis ei oleks omas laadis täiuslik ehk mis oleks ilma mingist täiuslikkusest, mis tal peab olema. Kui ju mida oskuslikum (peritior) on käsitööline, seda täiuslikumad teosed temast pärinevad, siis mida saab olla teinud kõikide asjade rajaja, mis poleks igas suhtes absoluutne? Ja pole kahtlane, kas Jumal oleks saanud mind luua niisuguseks, et ma kunagi ei eksiks; ega pole ka kahtlane, kas ta tahab alati seda, mis on kõige parem: kas siis on parem, et ma eksiksin, kui et ma ei eksiks?

Kui ma seda hoolikamalt kaalun, siis tuleb kõigepealt mõttesse, et mul ei tule imestada, kui Jumal teeb midagi niisugust, mille põhjendeid ma ei taipa; ning et sellepärast ei tule veel kahelda tema eksisteerimises, et ma võib-olla kogen, et on miski muu, mille puhul ma ei taipa (comprehendo), kuidas või mil viisil ta selle on teinud. Sest kui ma juba tean, et minu loomus on väga nõrk (infirmam) ja piiratud, Jumala loomus aga on mõõtmatu, arusaamatu (incomprehensibilem), lõpmatu, ning ma ka tean selle kohta küllaldaselt, et ta võib teha lugematuid asju, mille põhjusi ma ei tea; ja ainuüksi sellepärast arvan, et kogu sellest põhjuste soost, mis tavaliselt nõuab eesmärki, [ lõpp-põhjustest ehk eesmärkpõhjustest] ei ole füüsika asjades mingit kasu; ilma hulljulguseta ma ju ei arva, et saan välja uurida Jumala eesmärke.

Samuti tuleb mõttesse, et iga kord kui me uurime, kas Jumala teosed on täiuslikud, ei tule meil vaadelda mingit ühte loodut eraldi, vaid kõikide asjade kogusust (universitatem); sest see, mis võib-olla mitte teenimatult paistaks ebatäiuslik, kui ta oleks üksinda, on osana maailmas ülimalt täiuslik; ja kuigi selle põhjal, et ma tahtsin kõiges kahelda, ei saanud ma veel kindlalt teada millegi muu kui enda ja Jumala eksisteerimist, ei saa ma ometi selle põhjal, et ma märkasin Jumala mõõtmatut vägevust, eitada, et ta on teinud palju muud, või vähemalt võib teha, nii et mina olen osa asjade kogususes.

Edasi, endale lähemale tulles ja uurides välja, millised on minu eksitused (mis ainsana tõendavad mingit ebatäiuslikkust minus), panen ma tähele, et nad sõltuvad kahest põhjusest, mis samal ajal kokku langevad: kindlasti tunnetamisvõimest, mis minus on, ja valimisvõimest ehk otsusevabadusest, see on, arust ja samal ajal tahtest. Sest ainuüksi aru läbi tajun ma üksnes ideesid, mille kohta ma võin otsustusi teha, ja täpselt nii vaadatuna ei leidu selles mingit eksitust õiges mõttes (proprie dictus); sest kuigi võib-olla eksisteerivad arvutud asjad, millest minus ei ole mingeid ideesid, ei tule ometi öelda, et ma olen neist õieti ilma, vaid üksnes negatiivselt maha jäetud, sest kindlasti ei saa ma tuua mingit põhjendit, millega tõendada, et jumal oleks pidanud andma mulle andma suurema tunnetamisvõime, kui ta andis; ja kui tahes oskuslik ma ka mõtlen käsitöölise olevat, ei arva ma sellepärast ometi, et ta oleks pidanud oma igasse üksikusse teosesse panema kõik täiused, mis ta võib panna mõnesse neist. Ja ma ei saa tõesti ka kaevata, et ma ei ole Jumalalt saanud küllaldaselt suurt ja täiuslikku tahet ehk otsusevabadust; sest igatahes kogen ma, et seda ei ümbritse mitte mingid piirid. Ja mis mulle tundub väga märkimisväärne - miski muu minus ei ole nii täiuslik või nii suur, et ma ei saaks aru, et see saab olla veel täiuslikum või suurem. Sest kui ma vaatlen näiteks arusaamise võimet, siis ma tunnen kohe ära (agnosco), et minus on see väga vähene ja väga lõplik, ja samal ajal ma kujundan mingi teise palju suurema, tõesti ülimalt suure ja lõpmatu [arusaamisvõime] idee, ja sellesama põhjal, et ma saan selle idee kujundada, tajun ma, et ta kuulub jumala loomusesse. Samal põhjusel, kui ma uurin meenutamise või kujutlemise võimet või mis tahes muid võimeid, siis ma ei leia üldse midagi, millest ma ei saaks aru, et ta minus on nõrk ja piiratud, Jumalas mõõtmatu. Ainult tahet ehk otsusevabadust kogen ma eneses nii suurena, et ma ei taipa mitte millegi suurema ideed; nii et esmajoones see ongi see, mille pärast ma saan aru, et minus on mingi Jumala kuju ja sarnasus. Sest kuigi tahe on Jumalas võrreldamatult suurem kui minus, nii tunnetuse ja vägevuse tõttu, mis talle lisanduvad ning teevad ta kindlamaks ja tõhusamaks, kui objekti tõttu, sest ta laieneb rohkematele asjadele, ei paista ta ometi iseeneses formaalselt ja täpselt vaadelduna suuremana; sest ta seisneb ainult selles, et me võime üht ja sama asja teha või mitte teha (see on, jaatada või eitada, järgida või vältida), või õigemini ainult selles, et selle poole, mida aru paneb meile ette jaatamiseks või eitamiseks või järgimiseks või vältimiseks, me kandume nõnda, et me ei tunne, et mingi väline jõud, meid sellele määraks. Ja selleks, et ma oleksin vaba, ei ole ka tarvis, et ma saaksin kanduda mõlemale poole, vaid vastupidi, mida rohkem ma kaldun ühele poole, kas sellepärast, et ma selles ilmsesti taipan tõesuse ja hüve põhjendit, või sellepärast, et Jumal minu mõtte sisemuse nõnda korraldab, seda vabamalt ma ta valin; ja Jumala arm ega loomulik tunnetus ei vähenda tõesti millalgi vabadust, vaid pigem suurendavad ja tugevdavad. Aga see ükskõiksus, mida ma kogen, kui mitte mingi põhjend ei tõuka mind pigem ühele kui teisele poole, on vabaduse kõige alumine aste, ega anna selles tunnistust mitte mingist täiusest, vaid ainult puudusest tunnetuses või mingist eitusest; sest kui ma alati selgesti näeksin, mis on tõene ja hea, siis ma mitte kunagi ei kaalutleks, millist otsustust teha või mida valida; ja nõnda ma ei saaks mitte kunagi olla ükskõikne, kuigi ma oleksin täiesti vaba.

Selle põhjal aga ma tajun, et tahtmise jõud, mis mul Jumalalt on, ei ole iseenesest võetuna minu eksituste põhjus, sest ta on ülimalt suur ja omas laadis täiuslik; ning et mitte ka arusaamise jõud, sest millest iganes ma aru saan, sellest ma saan kahtlemata õigesti aru, sest see, et ma aru saan, on Jumalast, ja ei saa olla, et ma selles eksiksin. Kust siis tekivad minu eksitused? Kindlasti ainult sellest, et kuna tahe ulatub kaugemale kui aru, ei hoia ma teda samades piirides, vaid laiendan ka sellele, millest ma aru ei saa; et tahe on selle vastu ükskõikne, kaldub ta kergesti tõesest ja heast kõrvale, ja nõnda ma eksin ja patustan.

Näiteks kui ma neil päevil uurisin, kas maailmas midagi eksisteerib, ja märkasin, et sellestsamast, et ma seda uurin, ilmsesti järeldub, et mina eksisteerin, ei saanud ma jätta tegemata otsustust, et see, millest ma nii selgesti aru saan, on tõene; mitte et mingi väline jõud oleks mind selleks sundinud, vaid sellepärast, et suurele valgusele arus järgnes kalduvus tahtes ja nõnda ma uskusin seda seda rohkem iseenesest ja seda vabamalt, mida vähem ma olin selle vastu ükskõikne. Praegu aga ma mitte ainult ei tea, et ma eksisteerin, kuivõrd ma olen mingi mõtlev asi, vaid peale selle hõljub mu silme ees ka mingi kehalise loomuse idee ja juhtub, et ma kahtlen, kas mõtlev loomus, mis minus on, või õigemini, see, mis ma ise olen, on midagi muud kui see kehaline loomus või on mõlemad üks ja seesama; ja ma oletan, et minu arusse ei tule veel ühtegi põhjendit, mis veenaks mind rohkem ühes kui teises. Sellesama põhjal olen kindlasti ükskõikne jaatamise või eitamise või ka selle asja kohta mitte mingi otsustuse tegemise suhtes.

Ja isegi kui see ükskõiksus ka ei laiene ainult neile asjadele, millest aru ei taipa (cognoscit) üldse mitte midagi, vaid üldiselt kõigele, mida ta küllalt selgelt ei taipa sel ajal, kui tahe neid kaalutleb, siis kui tahes usutavad oletused mind ka ei veaks ühele poole, piisab ainuüksi äratundmisest, et need on üksnes oletused, mitte aga kindlad ja kaheldamatud põhjendid, et tõugata mind nõustumisele vastupidisega. Seda olen ma neil päevil küllalt kogenud, kui ma oletasin, et kõik see, mida ma varem olin uskunud olevat nii tõene kui võimalik, on täiesti väär - ainuüksi selle tõttu, et ma olin märganud, et saan selles kuidagi kahelda.

Aga kui ma ei taju küllalt selgelt ja aredalt, et miski on tõene, ning hoidun otsustuse tegemisest, siis on selge, et ma toimin õigesti ega eksi. Aga kui ma jaatan või eitan, siis ma kasutan otsusevabadust ebaõigesti; ja kui ma pööran end sinnapoole, mis on väär, siis ma eksin täiesti; kui aga võtan vastu teise poole, siis ma küll juhuslikult satun tõele, kuid ei ole sellepärast ilma süüta, sest loomulikus valguses on silmanähtav, et tahte piiristamisele peab alati eelnema aru taju. Ja sellele vaba tahte (arbitrii) ebaõigele kasutamisele on omane see ilmaolek, mis moodustab eksituse vormi: ilmaolek, ütlen, on selles toimingus endas, niivõrd kui see lähtub minust, mitte aga võimes, mille ma Jumalalt sain, ega ka toimingus, niivõrd kui see sõltub temast.

Mul ei ole ju ka mingit põhjust kurta, et Jumal ei ole mulle andnud suuremat arusaamise jõudu või suuremat loomulikku valgust, kui ta andis, sest lõplikule arule on omane, et ta paljust ei saa aru, ja loodud arule on omane, et ta on lõplik; ja mul tuleb tänada teda, kes ei ole mulle kunagi midagi võlgnenud, selle eest, mida rikkalikult on, mitte aga arvata, et ta on mind ilma jätnud sellest, mida ta ei andnud, või selle minult ära võtnud.

Mul ei ole ka põhjust kurta, et ta on andnud mulle tahte, mis ulatub kaugemale kui aru; et ju tahe seisneb ainult ühes asjas, ja otsekui jagamatus, siis paistab, et tema loomusest ei kannata midagi ära võtta; ja tõesti, mida suurem ta on, seda rohkem olen ma tema andjale tänu võlgu.

Ja lõpuks, ma ei pea ka kurtma, et Jumal aitab (concurrat) mul sooritada (eliciendos) neid tahteakte või teha neid otsustusi, milles ma eksin: need aktid on ju täiesti tõesed ja head, niivõrd kui nad Jumalast sõltuvad, ja minus on kuidagi suurem täius, et ma saan neid sooritada ja teha, kui et ma ei saaks. Aga ilmaolek, ainuüksi milles seisneb vääruse ja süü formaalne loomus (ratio), ei nõua mingit Jumala kaasaaitamist (concursu), sest ta ei ole asi ega suhtu temasse nagu ilmaolek põhjusesse, vaid teda tuleb nimetada ainult eituseks. Sest Jumalas ei ole tõesti mingit ebatäiuslikkust, et ta andis mulle vabaduse nõustuda või mitte nõustuda millegagi, mille selget ja aredat taju ta minu arusse ei pannud; vaid kahtlemata on minus ebatäiuslikkus, et ma seda vabadust hästi ei kasuta ning teen otsustuse selle kohta, millest ma õigesti aru ei saa. Näen ometi, et Jumal oleks võinud kergesti teha nii, et kuigi ma jääksin vabaks ja lõpliku tunnetusega, ma ometi kunagi ei eksiks: kindlasti kui ta oleks minu arusse sisse pannud selge ja areda taju kõigest, mida ma kunagi hakkan kaalutlema; või ainult kui ta oleks nii kindlalt mällu vajutanud, et kunagi ei tohi otsustust teha asja kohta, millest ma selgelt ja aredalt aru ei saa, et ma ei saaks seda kunagi unustada. Ja ma saan kergesti aru, et niivõrd kui mul on mingi terviku loomus (ratio), oleksin ma täiuslikum, kui ma praegu olen, kui Jumal oleks teinud mind niisuguseks. Kuid ma ei saa eitada, et asjade kogu kogususes on kuidagi suurem täiuslikkus, et mõned selle osad ei ole eksitustest puutumata, teised aga on, kui et kõik oleksid täiesti sarnased. Ja mul ei ole mingit õigust kurta, et Jumal on tahtnud, et ma mängiksin maailmas seda osa, mis ei ole kõige erilisem ja kõige täiuslikum.

Ja peale selle, kuigi ma ei saa eksitustest hoiduda sel eelmisel moel, mis sõltub selle kõige ilmsest tajumisest, mida tuleb kaalutleda, saan ma seda ometi sellel teisel moel, mis sõltub ainult sellest, et ma mäletaksin, et iga kord kui asja tõde ei ole selge, tuleb otsustuse tegemisest hoiduda; sest kuigi ma kogen, et minus on see nõrkus, et ma ei saa ühe ja sellesama tunnetuse juurde alati püsima jääda, saan ma ometi hoolika ja sagedamini korratud meditatsiooni abil teha nii, et ma iga kord, kui vajadus nõuab, seda mäletaksin ning nõnda omandaksin mingi harjumuse (habitum) mitte eksida.

Et selles seisnebki inimese suurim ja eriline täiuslikkus, siis ma arvan, et ma ei ole tänase meditatsiooniga mitte vähe saavutanud, et ma eksituse ja vääruse põhjuse välja uurisin. Ja see ei saa tõesti olla miski muu kui see, mis ma esitasin; sest iga kord kui ma tahet otsustuste tegemisel nõnda ohjeldan, et ta küünib ainult selleni, mida aru talle selgelt ja aredalt näitab, siis ei saa sugugi olla, et ma eksin, sest igasugune selge ja are taju on kahtlemata miski ega saa sellepärast olla eimillestki, vaid paratamatult on tal autoriks Jumal - Jumal, ütlen, see ülimalt täiuslik, kelle puhul petis-olemine on vastuolu; ja seega on [selline taju] kahtlemata tõene. Ja täna ma ei õppinud ainult seda, et ma pean hoiduma kunagi eksimast, vaid samal ajal ka seda, mida teha, et jõuda tõeni; nimelt jõuan ma selleni kindlasti, kui ma ainult panen küllaldaselt tähele kõike, millest ma täielikult (perfecte) aru saan, ning eraldan selle ülejäänust, mida ma taipan (apprehendo) segasemalt ja ähmasemalt. Sellele ma pühendun edaspidi hoolikalt.

Viies meditatsioon

Materiaalsete asjade olemusest; veel kord Jumalast, et ta eksisteerib

Mul jääb veel palju välja uurida Jumala atribuutide kohta, palju minu enda ehk minu vaimu loomuse kohta; aga selle võtan ma käsile võib-olla teine kord, praegu aga ei paista miski olevat tungivam (pärast seda, kui ma märkasin, millest tuleb hoiduda ja mida teha, et tõeni jõuda) kui püüda välja pääseda kahtlustest, millesse eelnevatel päevadel olen sattunud, ning näha, kas materiaalsete asjade kohta saab midagi kindlaks pidada.

Ja enne kui uurida, kas mingid niisugused asjad väljaspool mind eksisteerivad, pean ma muidugi vaatlema nende ideesid, niivõrd kui nad on minu mõttes, ja nägema, millised neist on aredad, millised ähmased (confusae).

Kindlasti ma kujutlen aredalt kvantiteeti, mida filosoofid üldiselt nimetavad pidevaks, ehk selle kvantiteedi, või õigemini, kvantiteediga (quantae) asja ulatuvust pikkusse, laiusse ja sügavusse; loendan selles erinevaid osi; omistan neile osadele mis tahes suurusi, kujusid, asendeid ja liikumisi koha suhtes (motus locales), ja neile liikumistele mis tahes kestusi.

Ja need asjad ei ole mulle ainult niiviisi üldiselt (in genere) vaadelduna täiesti tuttavad ja selged (perspecta), vaid peale selle tajun ma tähele pannes ka arvutuid üksikasju (particularia) kujude, arvu, liikumise ja sarnaste asjade kohta, mille tõesus on nii ilmne (aperta) ja minu loomusega kooskõlas, et kui ma need esimest korda päevavalgele toon, siis mulle tundub, et ma mitte niivõrd ei õpi midagi uut juurde, kui meenutan seda, mida ma juba enne teadsin, või pöördun esimest korda selle poole, mis minus ammu oli, kuigi ma ei olnud oma vaimusilma varem sellele pööranud.

Ja siin tuleb minu meelest väga silmas pidada seda, et ma leian endalt arvutuid ideid mingite asjade kohta, mille kohta isegi juhul, kui nad ehk väljaspool mind kuskil ei eksisteeri, ei saa ometi öelda, et nad on eimiski; ja kuigi mina mõtlen neid kuidagi suva järgi (ad arbitrium), ei mõtle ma neid ometi välja (finguntur), vaid neil on oma tõelised (veras) ja muutumatud loomused. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, kuigi võib-olla sellist kuju (figura) mitte kuskil maailmas väljaspool minu mõtet ei eksisteeri ega pole kunagi eksisteerinud, on ometi kindlasti määratletud (determinata) tema muutumatu ja igavene loomus ehk olemus ehk vorm, mis ei ole minu tekitatud (efficta) ega sõltu minu vaimust; nagu nähtub sellest, et selle kolmnurga kohta saab tõestada mitmesuguseid omadusi (proprietates), nimelt et tema kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, et tema suurima nurga vastaskülg on suurim külg, ja sarnaseid asju, mida ma praegu tahes-tahtmata selgelt ära tunnen (agnosco), kuigi ma ei ole nendest varem kuidagi mõelnud, kui olen kolmnurka kujutlenud, ning mis seetõttu ei ole minu tekitatud.

Ja ei puutu asjasse, kui ütlen, et see kolmnurga idee on mulle võib-olla saabunud meeleelundite kaudu välistelt asjadelt, sest ma olen kindlasti mõnikord näinud kehi, millel on kolmnurkne kuju; sest ma võin välja mõelda (excogitare) arvutuid muid kujusid, mille puhul ei saa olla mingit kahtlustust, et nad on minusse millalgi meelte kaudu tunginud (illapsae), ja ometi saan ma nende kohta tõestada mitmesuguseid omadusi, mitte vähem kui kolmnurga kohta. Nad kõik on tõesti tõelised, sest ma ometi taipan (cognoscuntur) selgesti, ja sellepärast nad on miski, mitte pelgalt eimiski; sest on ilmne, et kõik see, mis on tõeline, on miski; ja ma olen juba üksikasjalikult tõestanud, et kõik, mida ma selgesti taipan, on tõeline. Ja isegi kui ma seda poleks tõestanud, on kindlasti minu vaimu loomuses, et ma sellegipoolest ei saa jätta sellega nõustumata, vähemalt nii kaua kui ma seda selgesti tajun; ja ma mäletan, et ma alati, ka enne seda aega, kui ma rippusin meelte objektide küljes nii palju kui võimalik, pidasin ma niisuguseid tõdesid, mida ma kindlasti kujundite, arvude või muude aritmeetikasse, geomeetriasse või üldse abstraktsesse matemaatikasse kuuluvate asjade kohta ilmsesti ära tundsin, kõige kindlamateks.

Nüüd aga, kui ainuüksi sellest, et ma võin mingi asja ideed oma mõttest esile tuua, järeldub, et kõik, mis ma selgesti ja aredalt tajun selle idee juurde kuuluvat (pertinere), kuulub selle juurde tõepoolest, kas siis sellest ei tulene ka argument, millega tõendada Jumala eksistentsi? Kindlasti ei leia ma endalt tema, ülimalt täiusliku olendi ideed mitte vähem kui mis tahes kujundi või arvu ideed; ja ma ei taipa (intelligo) mitte vähem selgesti ja aredalt, et tema loomusesse kuulub, et ta alati eksisteerib, kui seda, mida ma ka mingi kujundi või arvu kohta tõestan, et see selle kujundi või arvu juurde kuulub; ja sellepärast, isegi kui kõik, mida ma neil eelmistel päevadel olen mediteerinud, ei oleks tõene, peaks Jumala eksisteerimisel olema minu jaoks vähemalt sama kindluse aste, mis seni on olnud matemaatika tõdedel.

Ometi ei ole see esmapilgul täiesti selge (perspicuum), vaid esitab mingit liiki sofismi. Sest olles harjunud kõikides teistes asjades eksisteerimist olemusest eristama, veenan ma end hõlpsasti, et seda võib eristada ka Jumala olemusest, ning nõnda mõelda Jumalat mitteeksisteerivana. Aga ometi saab hoolikalt tähele panijale silmanähtavaks, et eksisteerimist ei saa Jumala olemusest lahutada rohkem kui kolmnurga olemusest tema nurkade suuruse võrdsust kahe täisnurgaga või mäe ideest oru ideed; nii et pole rohkem vastuoluline mõelda Jumalat (see on, kellel puudub mingi täius) kui mõelda mäge, millel puudub org.

Ma saan küll mõelda Jumalat ainult eksisteerivana, nagu ma ei saa mäge mõelda ilma oruta, ent nagu sellest, et ma mõtlen mäge koos oruga, veel ei järeldu, et mingi mägi maailmas on, nõnda paistab kindlasti ka, et sellest, et ma Jumalat mõtlen eksisteerivana, veel ei järeldu, et Jumal eksisteerib: sest minu mõte ei tekita asjadele mingit paratamatust; ja niisamuti nagu võib kujutleda tiivulist hobust, ehkki ühelgi hobusel ei ole tiibu, võin ma ehk Jumalale juurde luuletada eksisteerimise, ehkki mingit Jumalat ei eksisteeri.

Aga ei, siin on peidus sofism; sest sellest, et ma saan mäge mõelda ainult koos oruga, ei järeldu ka, et mägi ja org kuskil eksisteerivad, vaid ainult see, et neid ei saa omavahel lahutada, kas nad siis eksisteerivad või ei eksisteeri. Seevastu sellest, et ma saan Jumalat mõelda ainult eksisteerivana, järeldub, et eksisteerimine on Jumalast lahutamatu ning sellepärast ta tõepoolest eksisteerib; mitte et minu mõte seda esile kutsuks või mingile asjale mingit paratamatust tekitaks, vaid, vastupidi, sellepärast, et asja enese, nimelt Jumala eksisteerimise paratamatus määrab mind niimoodi mõtlema: sest ei ole ka minu võimuses mõelda Jumalat ilma eksisteerimiseta (see on, ülimalt täiuslikku ilma ülima täiuseta), nagu minu võimuses on kujutleda hobust kas tiibadega või ilma tiibadeta.

Ja siin ei pea ka ütlema, et kuigi pärast seda, kui ma postuleerisin (posui), et Jumalal on kõik täiused, pidin ma paratamatult pidama teda eksisteerivaks, sest et eksisteerimine on üks täiustest, ei olnud eelnev postuleerimine paratamatu, nii nagu mul ei ole paratamatu arvata, et igale nelinurksele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, sest eeldusel, et ma nõnda arvan, oleks mul paratamatu tunnistada, et rombisse saab konstrueerida siseringjoone, mis on ometi ilmselt väär. Sest kuigi pole paratamatu, et ma millalgi satun sellesse mõtlemisse Jumalast, on ometi iga kord, kui ma tahaks mõelda esimesest ja ülimast olendist ning otsekui võtta tema idee välja oma vaimu varamust, paratamatu, et ma omistan talle kõik täiused, isegi kui ma siis kõiki ei loetle ega pööra igale üksikule tähelepanu; see paratamatus on piisav, et hiljem, kui ma märkan, et eksisteerimine on täius, õigesti järeldada, et esimene ja ülim olend eksisteerib; samuti nagu ei ole paratamatu, et ma millalgi kujutleksin mingit kolmnurka, kuid iga kord, kui ma tahan vaadelda sirgjoonelist kujundit, millel on ainult kolm nurka, on paratamatu, et ma omistan talle selle, millest õigesti järeldatakse, et selle [kolmnurga] kolm nurka ei ole suuremad kahest täisnurgast, isegi kui ma siis sellele tähelepanu ei pööra. Aga kui ma uurin, millistele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, siis ei ole mul mitte kuidagi paratamatu arvata, et kõik nelinurgad on nende seast; vastupidi, ma ei saa seda ette kujutadagi, seni kuni ma ei taha möönda mitte midagi peale selle, millest ma selgelt ja aredalt aru saan. Ja seetõttu on suur vahe niisugustel vääradel eeldustel (positiones) ja mulle kaasa sündinud ideedel, millest esimene ja peamine (praecipua) on Jumala idee. Sest ma saan mitmel moel aru, et see idee ei ole mingi väljamõeldis, mis sõltub ainult minu mõtlemisest, vaid tõelise ja muutumatu loomuse pilt: esiteks sellepärast, et ma ei saa välja mõelda ühtki teist asja - peale Jumala -, mille olemusse kuuluks eksisteerimine; edasi sellepärast, et ma ei saa käsitada (intelligere) kahte või enamat niisugust Jumalat, ning eeldusel, et üks juba eksisteerib, näen ma selgesti, et on paratamatu, et ta on eksisteerinud igavesest ajast ja jääb igavesti; ja lõpuks sellepärast, et ma tajun Jumalas palju muud, millest ma ei saa mitte midagi ära võtta ega muuta.

Aga millist tõendamisviisi ma lõpuks ka ei kasuta, asi jõuab alati selleni, et mind veenab täielikult ainult see, mida ma selgelt ja aredalt tajun. Ja kuigi sellest, mida ma nõnda tajun, on mõned asjad ilmsed igaühele, teisi aga toovad päevavalgele üksnes need, kes lähemalt vaatavad ja hoolsasti uurivad, ei peeta neid asjad siis, kui nad on kord päevavalgele toodud, sugugi vähem kindlateks kui noid esimesi. Näiteks kuigi täisnurkse kolmnurga puhul ei ilmne see, et aluse [ hüpotenuusi] ruut on võrdne külgede [ kaatetite] ruutudega, nii hõlpsasti kui see, et selle aluse vastasnurk on kolmnurga suurim nurk, ei usuta seda ometi vähem, kui see juba kord on ära nähtud. Mis aga puutub Jumalasse, siis kui ma ei oleks täis (obruerer) eelarvamusi ning minu mõtet ei piiraks igast küljest aistitavate asjade pildid, siis ma kindlasti ei tunneks midagi ära (agnoscerem) ennemini ega hõlpsamini kui teda; sest mis on iseenesest (ex se) ilmsem (apertius) kui see, et on ülim olend ehk eksisteerib Jumal, kelle olemusse juba kuulub eksisteerimine?

Ja kuigi mul läks selle tajumiseks tarvis tähelepanelikku vaatlemist, ei ole ma praegu mitte ainult selles sama kindel kui kõiges muus, mis tundub kõige kindlamana, vaid peale selle ma märkan, et teiste asjade kindlus sõltub sellest niimoodi, et ilma selleta ei ole kunagi midagi võimalik täielikult (perfecte) teada.

Sest kuigi minu loomus on selline, et senikaua kui ma midagi väga selgelt ja aredalt tajun, ei saa ma jätta uskumata, võidakse seetõttu, et mu loomus on ka selline, et ma ei saa vaimusilma alati hoida üht ja sedasama asja selgelt tajumas ning sageli esineb mälestus varem tehtud otsustustest, kui ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma niisuguse otsustuse tegin, mulle esitada teisi põhjendeid, mis mind arvamusest kergesti kõrvale kallutaksid, kui ma ei teaks Jumalat, ja nõnda ei oleks mul kunagi ühestki asjast tõest ja kindlast teadmist, vaid üksnes ebamäärased ja muutlikud arvamused. Nii näiteks, kui ma vaatlen kolmnurga loomust, siis mulle, kes ma olen nimelt geomeetria printsiipidesse pühendatud, paistab kõige ilmsemal kombel, et selle kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, ja ma ei saa uskuda, et see ei ole tõene, senikaua kui ma panen tähele selle tõestust; aga kohe, kui ma olen vaimusilma sellelt ära pööranud, võib hoolimata sellest, et ma mäletan, et nägin selle üliselgelt ära, kergesti juhtuda, et ma hakkan kahtlema, kas see on tõene - kui ma Jumalat ei tea. Sest ma võin end veenda, et ma olen tehtud loomult sellisena, et ma mõnikord eksin selles, mida ma arvan tajuvat nii ilmselt kui võimalik, eriti kui ma meenutan, et olen sageli pidanud tõesteks ja kindlateks palju asju, mis ma hiljem olen teiste põhjendite mõjul vääradeks arvanud.

Kui ma aga tajusin, et Jumal on, sest ma samal ajal sain ka aru, et kõik muu sõltub temast ja tema ei ole valelik; ja sellest järeldasin, et kõik see, mida ma selgelt ja aredalt tajun, on paratamatult tõene; siis olgugi et ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma tegin otsustuse, et see on tõene - kui ma ainult mäletan, et nägin selgelt ja aredalt ära, siis ei saa tuua mingit vastupidist põhjendit, mis tõukaks mind kahtlema, vaid mul on sellest tõene ja kindel teadmine. Ja mitte ainult sellest, vaid kõigest ülejäänust, mida ma mäletan end olevat kunagi tõestanud, nagu näiteks geomeetriast ja sarnastest asjadest. sest mis mulle nüüd vastu seatakse? Kas seda, et ma olen niiviisi tehtud, et ma sageli eksin? Aga ma tean juba, et selles, millest ma selgesti aru saan, ma eksida ei saa. Kas seda, et ma pidasin tõesteks ja kindlateks palju muid asju, millest ma hiljem märkasin, et need on väärad? Ometi ei olnud ma ühtki neist selgelt ja aredalt tajunud, vaid olin seda tõe reeglit teadmata uskunud võib-olla teistel põhjustel, mis ma hiljem avastasin olevat vähem kindlad. Mida siis öeldakse? Kas seda (nagu ma äsja endale ette heitsin), et ma võib-olla näen und või et kõik see, mida ma praegu mõtlen, ei ole tõesem kui see, mis magajale mõttesse tuleb? Aga ei, ka see ei muuda midagi; sest kindlasti, kui ma ka magaksin, kui minu arule on miski ilmne, siis on see täiesti tõene.

Ja nõnda ma näen selgesti, et teaduse kogu selgus ja tõesus sõltub ainuüksi tõelise Jumala tunnetusest, nii et seni, kuni ma teda ei tundnud, ei olnud ma suuteline ühegi muu asja kohta midagi täielikult teadma. Nüüd aga saavad mulle olla täiesti teada ja kindlad arvutud asjad, nii Jumala enda ning teiste aruliste asjade kohta kui ka kogu selle kehalise loomuse kohta, mis on puhta matemaatika objekt.

Kuues meditatsioon

De rerum materialium existentiā, & reali mentis a corpore distinctione.

1. Reliquum est ut examinem an res materiales existant. Et quidem jam ad minimum scio illas, quatenus sunt purae Matheseos objectum, posse existere, quandoquidem ipsas clare & distincte percipio. Non enim dubium est quin Deus sit capax ea omnia efficiendi quae ego sic percipiendi sum capax; nihilque unquam ab illo fieri non posse judicavi, nisi propter hoc quņd illud a me distincte percipi repugnaret. Praeterea ex imaginandi facultate, quā me uti experior, dum circa res istas materiales versor, sequi videtur illas existere; nam attentius consideranti quidnam sit imaginatio, nihil aliud esse apparet quąm quaedam applicatio facultatis cognoscitivae ad corpus ipsi intime praesens, ac proinde existens.

2. Quod ut planum fiat, primņ examino differentiam quae est inter imaginationem & puram intellectionem. Nempe, exempli causā, cłm triangulum imaginor, non tantłm intelligo illud esse figuram tribus lineis comprehensam, sed simul etiam istas tres lineas tanquam praesentes acie mentis intueor, atque hoc est quod imaginari appello. Si verņ de chiliogono velim cogitare, equidem aeque bene intelligo illud esse figuram constantem mille lateribus, ac intelligo triangulum esse figuram constantem tribus; sed non eodem modo illa mille latera imaginor, sive tanquam praesentia intueor. Et quamvis tunc, propter consuetudinem aliquid semper imaginandi, quoties de re corporeā cogito, figuram forte aliquam confuse mihi repraesentem, patet tamen illam non esse chiliogonum, quia nullā in re est diversa ab eā quam mihi etiam repraesentarem, si de myriogono aliāve quāvis figurā plurimorum laterum cogitarem; nec quicquam juvat ad eas proprietates, quibus chiliogonum ab aliis polygonis differt, agnoscendas. Si verņ de pentagono quaestio sit, possum quidem ejus figuram intelligere, sicut figuram chiliogoni, absque ope imaginationis; sed possum etiam eandem imaginari, applicando scilicet aciem mentis ad ejus quinque latera, simulque ad aream iis contentam; & manifeste hīc animadverto mihi peculiari quādam animi contentione opus esse ad imaginandum, quā non utor ad intelligendum: quae nova animi contentio differentiam inter imaginationem & intellectionem puram clare ostendit.

3. Ad haec considero istam vim imaginandi quae in me est, prout differt a vi intelligendi, ad meī ipsius, hoc est ad mentis meae essentiam non requiri; nam quamvis illa a me abesset, proculdubio manerem nihilominus ille idem qui nunc sum; unde sequi videtur illam ab aliquā re a me diversā pendere. Atque facilč intelligo, si corpus aliquod existat cui mens sit ita conjuncta ut ad illud veluti inspiciendum pro arbitrio se applicet, fieri posse ut per hoc ipsum res corporeas imaginer; adeo ut hic modus cogitandi in eo tantłm a purā intellectione differat, quņd mens, dum intelligit, se ad seipsam quodammodo convertat, respiciatque aliquam ex ideis quae illi ipsi insunt; dum autem imaginatur, se convertat ad corpus, & aliquid in eo ideae vel a se intellectae vel sensu perceptae conforme intueatur. Facilč, inquam, intelligo imaginationem ita perfici posse, siquidem corpus existat; & quia nullus alius modus aeque conveniens occurrit ad illam explicandam, probabiliter inde conjicio corpus existere; sed probabiliter tantłm, & quamvis accurate omnia investigem, nondum tamen video ex eā naturae corporeae ideā distinctā, quam in imaginatione meā invenio, ullum sumi posse argumentum, quod necessariņ concludat aliquņd corpus existere.

4. Soleo verņ alia multa imaginari, praeter illam naturam corpoream, quae est purae Matheseos objectum, ut colores, sonos, sapores, dolorem, & similia, sed nulla tam distincte; & quia haec percipio meliłs sensu, a quo videntur ope memoriae ad imaginationem pervenisse, ut commodiłs de ipsis agam, eādem operā etiam de sensu est agendum, videndumque an ex iis quae isto cogitandi modo, quem sensum appello, percipiuntur, certum aliquod argumentum pro rerum corporearum existentiā habere possim.

5. Et primo quidem apud me hīc repetam quaenam illa sint quae antehac, ut sensu percepta, vera esse putavi, & quas ob causas id putavi; deinde etiam causas expendam propter quas eadem postea in dubium revocavi; ac denique considerabo quid mihi nunc de iisdem sit credendum.

6. Primo itaque sensi me habere caput, manus, pedes, & membra caetera ex quibus constat illud corpus, quod tanquam meī partem, vel forte etiam tanquam me totum spectabam; sensique hoc corpus inter alia multa corpora versari, a quibus variis commodis vel incommodis affici potest, & commoda ista sensu quodam voluptatis, & incommoda sensu doloris metiebar. Atque, praeter dolorem & voluptatem, sentiebam etiam in me famem, sitim, aliosque ejusmodi appetitus; itemque corporeas quasdam propensiones ad hilaritatem, ad tristitiam, ad iram, similesque alios affectus; foris verņ, praeter corporum extensionem, & figuras, & [75] motus, sentiebam etiam in illis duritiem, & calorem, aliasque tactiles qualitates; ac praeterea lumen, & colores, & odores, & sapores, & sonos, ex quorum varietate caelum, terram, maria, & reliqua corpora ab invicem distinguebam. Nec sane absque ratione, ob ideas istarum omnium qualitatum quae cogitationi meae se offerebant, & quas solas proprie & immediate sentiebam, putabam me sentire res quasdam a meā cogitatione plane diversas, nempe corpora a quibus ideae istae procederent; experiebar enim illas absque ullo meo consensu mihi advenire, adeo ut neque possem objectum ullum sentire, quamvis vellem, nisi illud sensūs organo esset praesens, nec possem non sentire cłm erat praesens. Cłmque ideae sensu perceptae essent multo magis vividae & expressae, & suo etiam modo magis distinctae, quąm ullae ex iis quas ipse prudens & sciens meditando effingebam, vel memoriae meae impressas advertebam, fieri non posse videbatur ut a meipso procederent; ideoque supererat ut ab aliis quibusdam rebus advenirent. Quarum rerum cłm nullam aliunde notitiam haberem quąm ex istis ipsis ideis, non poterat aliud mihi venire in mentem quąm illas iis similes esse. Atque etiam quia recordabar me prius usum fuisse sensibus quąm ratione, videbamque ideas quas ipse effingebam non tam expressas esse, quąm illae erant quas sensu percipiebam, & plerumque ex earum partibus componi, facile mihi persuadebam nullam plane me habere in intellectu, quam non prius habuissem in sensu. Non etiam sine ratione corpus illud, quod speciali quodam jure meum ap[76]pellabam, magis ad me pertinere quąm alia ulla arbitrabar: neque enim ab illo poteram unquam sejungi, ut a reliquis; omnes appetitus & affectus in illo & pro illo sentiebam; ac denique dolorem & titillationem voluptatis in ejus partibus, non autem in aliis extra illud positis, advertebam. Cur verņ ex isto nescio quo doloris sensu quaedam animi tristitia, & ex sensu titillationis laetitia quaedam consequatur, curve illa nescio quae vellicatio ventriculi, quam famem voco, me de cibo sumendo admoneat, gutturis verņ ariditas de potu, & ita de caeteris, non aliam sane habebam rationem, nisi quia ita doctus sum a naturā; neque enim ulla plane est affinitas (saltem quam ego intelligam) inter istam vellicationem & cibi sumendi voluntatem, sive inter sensum rei dolorem inferentis, & cogitationem tristitiae ab isto sensu exortae. Sed & reliqua omnia, quae de sensuum objectis judicabam, videbar a naturā didicisse: priłs enim illa ita se habere mihi persuaseram, quąm rationes ullas quibus hoc ipsum probaretur expendissem.

7. Postea verņ multa paulatim experimenta fidem omnem quam sensibus habueram labefactarunt; nam & interdum turres, quae rotundae visae fuerant č longinquo, quadratae apparebant č propinquo, & statuae permagnae, in eorum fastigiis stantes, non magnae č terrā spectanti videbantur; & talibus aliis innumeris in rebus sensuum externorum judicia falli deprehendebam. Nec externorum duntaxat, sed etiam interno[77]rum; nam quid dolore intimius esse potest? Atqui audiveram aliquando ab iis, quibus crus aut brachium fuerat abscissum, se sibi videri adhuc interdum dolorem sentire in eā parte corporis quā carebant; ideoque etiam in me non plane certum esse videbatur membrum aliquod mihi dolere, quamvis sentirem in eo dolorem. Quibus etiam duas maxime generales dubitandi causas nuper adjeci: prima erat, quņd nulla unquam, dum vigilo, me sentire crediderim, quae non etiam inter dormiendum possim aliquando putare me sentire; cłm que illa, quae sentire mihi videor in somnis, non credam a rebus extra me positis mihi advenire, non advertebam quare id potius crederem de iis quae sentire mihi videor vigilando. Altera erat, quņd cłm authorem meae originis adhuc ignorarem, vel saltem ignorare me fingerem, nihil videbam obstare quominus essem naturā ita constitutus ut fallerer, etiam in iis quae mihi verissima apparebant. Et quantum ad rationes quibus antea rerum sensibilium veritatem mihi persuaseram, non difficulter ad illas respondebam. Cłm enim viderer ad multa impelli a naturā, quae ratio dissuadebat, non multłm fidendum esse putabam iis quae a naturā docentur. Et quamvis sensuum perceptiones a voluntate meā non penderent, non ideo concludendum esse putabam illas a rebus a me diversis procedere, quia forte aliqua esse potest in meipso facultas, etsi mihi nondum cognita, illarum effectrix.

8. Nunc autem, postquam incipio meipsum meaeque authorem originis melius nosse, non quidem omnia, quae habere videor a sensibus, puto esse temere admit[78]tenda; sed neque etiam omnia in dubium revocanda.

9. Et primņ, quoniam scio omnia quae clare & distincte intelligo, talia a Deo fieri posse qualia illa intelligo, satis est quņd possim unam rem absque alterā clare & distincte intelligere, ut certus sim unam ab alterā esse diversam, quia potest saltem a Deo seorsim poni; & non refert a quā potentiā id fiat, ut diversa existimetur; ac proinde, ex hoc ipso quņd sciam me existere, quņdque interim nihil plane aliud ad naturam sive essentiam meam pertinere animadvertam, praeter hoc solum quņd sim res cogitans, recte concludo meam essentiam in hoc uno consistere, quņd sim res cogitans. Et quamvis fortasse (vel potiłs, ut postmodum dicam, pro certo) habeam corpus, quod mihi valde arcte conjunctum est, quia tamen ex unā parte claram & distinctam habeo ideam meī ipsius, quatenus sum tantłm res cogitans, non extensa, & ex aliā parte distinctam ideam corporis, quatenus est tantłm res extensa, non cogitans, certum est me a corpore meo revera esse distinctum, & absque illo posse existere.

10. Praeterea invenio in me facultates specialibus quibusdam modis cogitandi, puta facultates imaginandi & sentiendi, sine quibus totum me possum clare & distincte intelligere, sed non vice versā illas sine me, hoc est sine substantiā intelligente cui insint: intellectionem enim nonnullam in suo formali conceptu includunt, unde percipio illas a me, ut modos a re, distingui. Agnosco etiam quasdam alias facultates, ut locum mutandi, varias figuras induendi, & similes, quae quidem non magis quąm praecedentes, absque [79] aliquā substantiā cui insint, possunt intelligi, nec proinde etiam absque illā existere: sed manifestum est has, siquidem existant, inesse debere substantiae corporeae sive extensae, non autem intelligenti, quia nempe aliqua extensio, non autem ulla plane intellectio, in earum claro & distincto conceptu continetur. Jam verņ est quidem in me passiva quaedam facultas sentiendi, sive ideas rerum sensibilium recipiendi & cognoscendi, sed ejus nullum usum habere possem, nisi quaedam activa etiam existeret, sive in me, sive in alio, facultas istas ideas producendi vel efficiendi. Atque haec sane in me ipso esse non potest, quia nullam plane intellectionem praesupponit, & me non cooperante, sed saepe etiam invito, ideae istae producuntur: ergo superest ut sit in aliquā substantiā a me diversā, in quā quoniam omnis realitas vel formaliter vel eminenter inesse debet, quae est objective in ideis ab istā facultate productis (ut jam supra animadverti), vel haec substantia est corpus, sive natura corporea, in quā nempe omnia formaliter continentur quae in ideis objective; vel certe Deus est, vel aliqua creatura corpore nobilior, in quā continentur eminenter. Atqui, cłm Deus non sit fallax, omnino manifestum est illum nec per se immediate istas ideas mihi immittere, nec etiam mediante aliquā creaturā, in quā earum realitas objectiva, non formaliter, sed eminenter tantłm contineatur. Cłm enim nullam plane facultatem mihi dederit ad hoc agnoscendum, sed contrą magnam [80] propensionem ad credendum illas a rebus corporeis emitti, non video quā ratione posset intelligi ipsum non esse fallacem, si aliunde quąm a rebus corporeis emitterentur. Ac proinde res corporeae existunt. Non tamen forte omnes tales omnino existunt, quales illas sensu comprehendo, quoniam ista sensuum comprehensio in multis valde obscura est & confusa; sed saltem illa omnia in iis sunt, quae clare & distincte intelligo, id est omnia, generaliter spectata, quae in purae Matheseos objecto comprehenduntur.

11. Quantum autem attinet ad reliqua quae vel tantłm particularia sunt, ut quņd sol sit talis magnitudinis aut figurae &c., vel minus clare intellecta, ut lumen, sonus, dolor, & similia, quamvis valde dubia & incerta sint, hoc tamen ipsum, quņd Deus non sit fallax, quņdque idcirco fieri non possit ut ulla falsitas in meis opinionibus reperiatur, nisi aliqua etiam sit in me facultas a Deo tributa ad illam emendandam, certam mihi spem ostendit veritatis etiam in iis assequendae. Et sane non dubium est quin ea omnia quae doceor a naturā aliquid habeant veritatis: per naturam enim, generaliter spectatam, nihil nunc aliud quąm vel Deum, ipsum, vel rerum creatarum coordinationem a Deo institutam intelligo; nec aliud per naturam meam in particulari, quąm complexionem eorum omnium quae mihi a Deo sunt tributa.

12. Nihil autem est quod me ista natura magis expresse doceat, quąm quņd habeam corpus, cui male est cłm dolorem sentio, quod cibo vel potu indiget, cłm famem aut sitim patior, & similia; nec proinde dubitare debeo, quin aliquid in eo sit veritatis.

13. Docet etiam natura, per istos sensus doloris, famis, sitis & c., me non tantłm adesse meo corpori ut nauta adest navigio, sed illi arctissime esse conjunctum & quasi permixtum, adeo ut unum quid cum illo componam. Alioqui enim, cłm corpus laeditur, ego, qui nihil aliud sum quąm res cogitans, non sentirem idcirco dolorem, sed puro intellectu laesionem istam perciperem, ut nauta visu percipit si quid in nave frangatur; & cłm corpus cibo vel potu indiget, hoc ipsum expresse intelligerem, non confusos famis & sitis sensus haberem. Nam certe isti sensus sitis, famis, doloris &c., nihil aliud sunt quąm confusi quidam cogitandi modi ab unione & quasi permixtione mentis cum corpore exorti.

14. Praeterea etiam doceor a naturā varia circa meum corpus alia corpora existere, ex quibus nonnulla mihi prosequenda sunt, alia fugienda. Et certe, ex eo quņd valde diversos sentiam colores, sonos, odores, sapores, calorem, duritiem, & similia, recte concludo, aliquas esse in corporibus, a quibus variae istae sensuum perceptiones adveniunt, varietates iis respondentes, etiamsi forte iis non similes; atque ex eo quņd quaedam ex illis perceptionibus mihi gratae sint, aliae ingratae, plane certum est meum corpus, sive potius me totum, quatenus ex corpore & mente sum compositus, variis commodis & incommodis a circumjacentibus corporibus affici posse.

15. Multa verņ alia sunt quae, etsi videar a naturā doctus esse, non tamen revera ab ipsā, sed a consuetudine quādam inconsiderate judicandi accepi, atque ideo falsa esse facile contingit: ut quņd omne spatium, in quo nihil plane occurrit quod meos sensus moveat, sit vacuum; quņd in corpore, exempli gratiā, calido aliquid sit plane simile ideae caloris quae in me est, in albo aut viridi sit eadem albedo aut viriditas quam sentio, in amaro aut dulci idem sapor, & sic de caeteris; quņd & astra & turres, & quaevis alia remota corpora ejus sint tantłm magnitudinis & figurae, quam sensibus meis exhibent, & alia ejusmodi. Sed ne quid in hac re non satis distincte percipiam, accuratiłs debeo definire quid proprie intelligam, cłm dico me aliquid doceri a naturā. Nempe hīc naturam strictiłs sumo, quąm pro complexione eorum omnium quae mihi a Deo tributa sunt; in hac enim complexione multa continentur quae ad mentem solam pertinent, ut quņd percipiam id quod factum est infectum esse non posse, & reliqua omnia quae lumine naturali sunt nota, de quibus hīc non est sermo; multa etiam quae ad solum corpus spectant, ut quņd deorsum tendat, & similia, de quibus etiam non ago, sed de iis tantłm quae mihi, ut composito ex mente & corpore, a Deo tributa sunt. Ideoque haec natura docet quidem ea refugere quae sensum doloris inferunt, & ea prosequi quae sensum voluptatis, & talia; sed non apparet illam praeterea nos docere ut quicquam ex istis sensuum perceptionibus sine praevio intellectūs examine de rebus extra nos positis concludamus, quia de iis verum scire ad mentem solam, non autem ad compositum, videtur pertinere. Ita quamvis stella non magis oculum meum quąm ignis exiguae facis afficiat, nulla tamen in eo realis sive positiva propensio est ad credendum illam non esse majorem, sed hoc sine ratione ab ineunte aetate judicavi; & quamvis ad ignem accedens sentio calorem, ut etiam ad eundem nimis prope accedens sentio dolorem, nulla profecto ratio est quae suadeat in igne aliquid esse simile isti calori, ut neque etiam isti dolori, sed tantummodo in eo aliquid esse, quodcunque demum sit, quod istos in nobis sensus caloris vel doloris efficiat; & quamvis etiam in aliquo spatio nihil sit quod moveat sensum, non ideo sequitur in eo nullum esse corpus: sed video me in his aliisque permultis ordinem naturae pervertere esse assuetum, quia nempe sensuum perceptionibus, quae proprie tantłm a naturā datae sunt ad menti significandum quaenam composito, cujus pars est, commoda sint vel incommoda, & eatenus sunt satis clarae & distinctae, utor tanquam regulis certis ad immediate dignoscendum quaenam sit corporum extra nos positorum essentia, de quā tamen nihil nisi valde obscure & confuse significant.

16. Atqui jam ante satis perspexi quā ratione, non obstante Dei bonitate, judicia mea falsa esse contingat. Sed nova hīc occurrit difficultas circa illa ipsa quae tanquam persequenda vel fugienda mihi a naturā exhibentur, atque etiam circa internos sensus in quibus errores videor deprehendisse: ut cłm quis, grato cibi alicujus sapore delusus, venenum intus latens assumit. Sed nempe tunc tantłm a naturā impellitur ad illud appetendum in quo gratus sapor consistit, non autem ad venenum, quod plane ignorat; nihilque hinc aliud concludi potest, quąm naturam istam non esse omnisciam: quod non mirum, quia, cłm homo sit res limitata, non alia illi competit quąm limitatae perfectionis.

17. At verņ non raro etiam in iis erramus ad quae a naturā impellimur: ut cłm ii qui aegrotant, potum vel cibum appetunt sibi paulo post nociturum. Dici forsan hīc poterit, illos ob id errare, quņd natura eorum sit corrupta; sed hoc difficultatem non tollit, quia non minus vere homo aegrotus creatura Dei est quąm sanus; nec proinde minus videtur repugnare illum a Deo fallacem naturam habere. Atque ut horologium ex rotis & ponderibus confectum non minus accurate leges omnes naturae observat, cłm male fabricatum est & horas non recte indicat, quąm cłm omni ex parte artificis voto satisfacit: ita, si considerem hominis corpus, quatenus machinamentum quņddam est ex ossibus, nervis, musculis, venis, sanguine & pellibus ita aptum & compositum, ut, etiamsi nulla in eo mens existeret, eosdem tamen haberet omnes motus qui nunc in eo non ab imperio voluntatis nec proinde a mente procedunt, facile agnosco illi aeque naturale fore, si, exempli causā, hydrope laboret, eam faucium ariditatem pati, quae sitis sensum menti inferre solet, atque etiam ab illā ejus nervos & reliquas partes ita disponi ut potum sumat ex quo morbus augeatur, quąm, cłm nullum tale in eo vitium est, a simili [85] faucium siccitate moveri ad potum sibi utile assumendum. Et quamvis, respiciens ad praeconceptum horologii usum, dicere possim illud, cłm horas non recte indicat, a naturā suā deflectere; atque eodem modo, considerans machinamentum humani corporis tanquam comparatum ad motus qui in eo fieri solent, putem illud etiam a naturā suā aberrare, si ejus fauces sint aridae, cłm potus ad ipsius conservationem non prodest; satis tamen animadverto hanc ultimam naturae acceptionem ab alterā multłm differre: haec enim nihil aliud est quąm denominatio a cogitatione meā, hominem aegrotum & horologium male fabricatum cum ideā hominis sani & horologii recte facti comparante, dependens, rebusque de quibus dicitur extrinseca; per illam verņ aliquid intelligo quod revera in rebus reperitur, ac proinde nonnihil habet veritatis.

18. Ac certe, etiamsi respiciendo ad corpus hydrope laborans, sit tantłm denominatio extrinseca, cłm dicitur ejus natura esse corrupta, ex eo quņd aridas habeat fauces, nec tamen egeat potu; respiciendo tamen ad compositum, sive ad mentem tali corpori unitam, non est pura denominatio, sed verus error naturae, quņd sitiat cłm potus est ipsi nociturus; ideoque hīc remanet inquirendum, quo pacto bonitas Dei non impediat quominus natura sic sumpta sit fallax.

19. Nempe imprimis hīc adverto magnam esse differentiam inter mentem & corpus, in eo quņd corpus ex naturā suā sit semper divisibile, mens autem plane [86] indivisibilis; nam sane cłm hanc considero, sive meipsum quatenus sum tantłm res cogitans, nullas in me partes possum distinguere, sed rem plane unam & integram me esse intelligo; & quamvis toti corpori tota mens unita esse videatur, abscisso tamen pede, vel brachio, vel quāvis aliā corporis parte, nihil ideo de mente subductum esse cognosco; neque etiam facultates volendi, sentiendi, intelligendi &c. ejus partes dici possunt, quia una & eadem mens est quae vult, quae sentit, quae intelligit. Contrą verņ nulla res corporea sive extensa potest a me cogitari, quam non facile in partes cogitatione dividam, atque hoc ipso illam divisibilem esse intelligam: quod unum sufficeret ad me docendum, mentem a corpore omnino esse diversam, si nondum illud aliunde satis scirem.

20. Deinde adverto mentem non ab omnibus corporis partibus immediate affici, sed tantummodo a cerebro, vel forte etiam ab unā tantłm exiguā ejus parte, nempe ab eā in quā dicitur esse sensus communis; quae, quotiescunque eodem modo est disposita, menti idem exhibet, etiamsi reliquae corporis partes diversis interim modis possint se habere, ut probant innumera experimenta, quae hīc recensere non est opus..

21. Adverto praeterea eam esse corporis naturam, ut nulla ejus pars possit ab aliā parte aliquantum remotā moveri, quin possit etiam moveri eodem modo a quālibet ex iis quae interjacent, quamvis illa remotior nihil agat. Ut, exempli causā, in fune A, B, C, D, si trahatur ejus ultima pars D, non alio pacto movebitur prima A, quąm moveri etiam posset, si traheretur una ex intermediis B vel C, & ultima D maneret immota. Nec dissimili ratione, cłm sentio dolorem pedis, docuit me Physica sensum illum fieri ope nervorum per pedem sparsorum, qui, inde ad cerebrum usque funium instar extensi, dum trahuntur in pede, trahunt etiam intimas cerebri partes ad quas pertingunt, quemdamque motum in iis excitant, qui institutus est a naturā ut mentem afficiat sensu doloris tanquam in pede existentis. Sed quia illi nervi per tibiam, crus, lumbos, dorsum, & collum transire debent, ut a pede ad cerebrum perveniant, potest contingere ut, etiamsi eorum pars, quae est in pede, non attingatur, sed aliqua tantłm ex intermediis, idem plane ille motus fiat in cerebro qui fit pede male affecto, ex quo necesse erit ut mens sentiat eundem dolorem. Et idem de quolibet alio sensu est putandum.

22. Adverto denique, quandoquidem unusquisque ex motibus, qui fiunt in eā parte cerebri quae immediate mentem afficit, non nisi unum aliquem sensum illi infert, nihil hac in re melius posse excogitari, quąm si eum inferat qui, ex omnibus quos inferre potest, ad hominis sani conservationem quąm maxime & quąm frequentissime conducit. Experientiam autem testari, tales esse omnes sensus nobis a naturā inditos; ac proinde nihil plane in iis reperiri, quod non Dei potentiam bonitatemque testetur. Ita, exempli causā, cłm nervi qui sunt in pede vehementer & praeter consuetudinem moventur, ille eorum motus, per spinae dorsi medullam ad intima cerebri pertingens, ibi menti signum dat ad aliquid sentiendum, nempe dolorem tanquam in pede existentem, a quo illa excitatur ad ejus causam, ut pedi infestam, quantum in se est, amovendam. Potuisset verņ natura hominis a Deo sic constitui, ut ille idem motus in cerebro quidvis aliud menti exhiberet: nempe vel seipsum, quatenus est in cerebro, vel quatenus est in pede, vel in aliquo ex locis intermediis, vel denique aliud quidlibet; sed nihil aliud ad corporis conservationem aeque conduxisset. Eodem modo, cłm potu indigemus, quaedam inde oritur siccitas in gutture, nervos ejus movens & illorum ope cerebri interiora; hicque motus mentem afficit sensu sitis, quia nihil in toto hoc negotio nobis utilius est scire, quąm quņd potu ad conservationem valetudinis egeamus, & sic de caeteris.

23. Ex quibus omnino manifestum est, non obstante immensā Dei bonitate, naturam hominis ut ex mente & corpore compositi non posse non aliquando esse fallacem. Nam si quae causa, non in pede, sed in aliā quāvis ex partibus per quas nervi a pede ad cerebrum porriguntur, vel etiam in ipso cerebro, eundem plane motum excitet qui solet excitari pede male affecto, sentietur dolor tanquam in pede, sensusque naturaliter falletur, quia, cłm ille idem motus in cerebro non possit nisi eundem semper sensum menti inferre, multoque frequentius oriri soleat a causā quae laedit pedem, quąm ab aliā alibi existente, rationi consenta[89]neum est ut pedis potius quąm alterius partis dolorem menti semper exhibeat. Et si quando faucium ariditas, non ut solet ex eo quņd ad corporis valetudinem potus conducat, sed ex contrariā aliquā causā oriatur, ut in hydropico contingit, longe melius est illam tunc fallere, quąm si contrą semper falleret, cłm corpus est bene constitutum; & sic de reliquis.

24. Atque haec consideratio plurimum juvat, non modo ut errores omnes quibus natura mea obnoxia est animadvertam, sed etiam ut illos aut emendare aut vitare facile possim. Nam sane, cłm sciam omnes sensus circa ea, quae ad corporis commodum spectant, multo frequentius verum indicare quąm falsum, possimque uti fere semper pluribus ex iis ad eandem rem examinandam, & insuper memoriā, quae praesentia cum praecedentibus connoctit, & intellectu, qui jam omnes errandi causas perspexit; non amplius vereri debeo ne illa, quae mihi quotidie a sensibus exhibentur, sint falsa, sed hyperbolicae superiorum dierum dubitationes, ut risu dignae, sunt explodendae. Praesertim summa illa de somno, quem a vigiliā non distinguebam; nunc enim adverto permagnum inter utrumque esse discrimen, in eo quņd nunquam insomnia cum reliquis omnibus actionibus vitae a memoriā conjungantur, ut ea quae vigilanti occurrunt; nam sane, si quis, dum vigilo, mihi derepente appareret, statimque postea dispareret, ut fit in somnis, ita scilicet ut nec unde venisset, nec quo abiret, viderem, non immerito spectrum potius, aut phantasma in cerebro meo effictum, quąm verum hominem esse judicarem. Cłm verņ eae res occurrunt, quas distincte, unde, ubi, & quando mihi adveniant, adverto, earumque perceptionem absque ullā interruptione cum totā reliquā vitā connecto, plane certus sum, non in somnis, sed vigilanti occurrere. Nec de ipsarum veritate debeo vel minimum dubitare, si, postquam omnes sensus, memoriam & intellectum ad illas examinandas convocavi, nihil mihi, quod cum caeteris pugnet, ab ullo ex his nuntietur. Ex eo enim quņd Deus non sit fallax, sequitur omnino in talibus me non falli. Sed quia rerum agendarum necessitas non semper tam accurati examinis moram concedit, fatendum est humanam vitam circa res particulares saepe erroribus esse obnoxiam, & naturae nostrae infirmitas est agnoscenda.

1

2006-11-06