Arutelu selle artikli le

Selektsionismi viletsus

Prindi

Tim Ingold

1

Ma usun kindlalt põhimõttesse, et õpetatud vaidlustes peab oma vastaste väiteid austama, ükskõik kui põhjalikult nendega ka ei nõustuta. Siiski juhtub mõnikord, et see tolerantsusprintsiip pannakse tõsiselt proovile, ja vähemalt minu kogemuse põhjal ei juhtu see mitte kuskil nii tugevalt, kui kokkupuudetes kõige innukamate neodarvinismi pooldajatega inimteadustes. Need inimesed on koondunud mitme lipu alla: sotsiobioloogid, evolutsioonipsühholoogid, geeni-kultuuri koevolutsionistid ja memeetikud [1] - viimane on vast neist kõige pentsikum variant, mille kohaselt inimeste aju või mõistust parasiteerivad kultuuriosakesed (nõndanimetatud meemid), mis panevad oma inimestest peremeesloomad käituma viisil, mis soodustab nende kopeerimist teiste inimeste peadesse, umbes samamoodi nagu näiteks külmetusviirus, pannes kannataja aevastama, suudab edukalt nakatada kõik läheduses olijad. Neid lähenemisi ühendab usk, et kõike, alates mõistuse ülesehitusest kuni mitmekesiste ja alalises muutumises olevate inimkäitumise mustriteni, võib omistada plaanidele või programmidele, mis on kokku pandud üle põlvkondade edastatavast informatsioonist valikuprotsessi abil, mis on analoogne, kui mitte lausa identne sellega, mis väidetavalt toob kaasa orgaaniliste vormide evolutsiooni. Lähtuvalt laialtlevinud lühinimetusest kutsun ma neid selektsionistlikeks lähenemisteks.

Kui mitte arvestada üht-kaht olulist erandit [2], on neodarvinistliku selektsionismi mõju sotsiaal- ja kultuuriantropoloogias olnud tühine. Selleks on häid põhjusi. 1920ndatel ja 1930ndatel oli küllalt populaarne rääkida tol ajal „kultuurilisteks tunnusteks” nimetatud nähtuste replikatsioonist ja levikust, ning 1950ndateks oli kultuuri kui aluspõhjaks olevate reeglite ja representatsioonide mustrite eristamine nende välistest, käitumuslikest ilmingutest muutunud konventsionaalseks. Analoogiad ja võrdlused kultuurilise ja bioloogilise evolutsiooni vahel olid igapäevased. [3] Ent sellest ajast peale, ja eriti viimase veerandsajandi jooksul, on sotsiokultuurilised antropoloogid nendest üsna elementaarsetest formuleeringutest kaugele edasi jõudnud. Sellal kui kunagi mõeldi kultuurist justkui mingit sorti sisust - kujutleti seda siis tunnuste kobaratena, juhendite kimpudena või reeglite ja representatsioonide kogumitena - mis inimmõistuse kapatsiteeti täidavad, ollakse tänapäeval palju enam teadlikud kultuurist kui protsessist. Selleks protsessiks on inimestevaheliste, ning inimeste ja keskkonna mitte-inimestest osade vaheliste suhete lahtilaotumine, millest teadmisi ja mõistmist jätkuvalt luuakse või esile tuuakse. Antropoloogid mõistavad, et isegi säärastes olukordades, mida võiksime nimetada „õppimiseks”, teadmisi mitte niivõrd ei edastata valmis kujul, vaid luuakse uuesti - teisisõnu, neid reprodutseeritakse, mitte ei replitseerita. Ja täna me mõistame paremini ka seda, kuidas inimesed tekivad intentsionaalsuse ja teadvuse keskmena sotsiaalsete suhete väljal, mida omakorda nende endi tegude poolt edasi kantakse ja ümber kujundatakse [4].

Selektsionistid ei ole neist olulistest arengutest sotsiaal- ja kultuuriteooriates teadlikud. Nad ei ole lugenud teemakohast kirjandust, ega tunne ka vajadust seda teha, eriti kuna nad usuvad end kõikidest teistest ette jõudnud olevat. Ent minu jaoks on nende töid lugeda justkui astuda ajamasinasse, ning rännata ajas tagasi aega ammu enne minu sündimist, mil kõige trendikamaks teemaks olid kultuurilised tunnused ja nende levimine. Enamiku tänapäevaste sotsiaal- ja kultuuriantropoloogide, ning selektsionistlike mudelite pooldajate vahel - kellest enamik (ent mitte päris kõik) on pärit bioloogilisest antropoloogiast või muudest valdkondadest, nagu kognitiivteadused või evolutsioonibioloogia - on lähenemisviisides tõesti väga fundamentaalsed erinevused.

Selleks on, et enamik sotsiokultuurilistest antropoloogidest on peamiselt tänu välitöödele veetnud väga palju aega teistesse eluviisidesse süüvinuna. Nende esmaseks huviks on seda eluviisi mõista, ning seda mõistmist siis teistele edasi anda. Selektsionistide peamiseks mureks näib olevat hoopis demonstreerida omaenda selgituslike mudelite universaalset rakendatavust (seda muuseas rõõmsas hoolimatuses nende mudelite päritolu ajaloolisest spetsiifikast). Selle ettevõtmise käigus on igasugused empiirilised andmed, ükskõik kui lihtsustatud, karikeeritud ja oma kontekstist välja rebitud need ka poleks, vaid vesi nende veskile. Harvad selektsionistid on teinud korralikke välitöid, ning nad ei tea midagi neist väljakutsetest, mida säärane töö kõige põhilisematelegi eeldustele esitada võib. Inimesed, kellega koos antropoloog töötab, ning kelle elud lõpuks etnoloogiliste andmetena katalogiseeritakse, võivad rajada oma arusaamad eeldustele, mis on täiesti võrreldamatud nendega, mis on sisse ehitatud selektsionistlikesse mudelitesse. Ent sääraste mudelite pooldajaid see ei huvita. Sellal kui selektsionist omistab teadusliku staatuse omaenda seletusele teiste inimeste eludest, võetakse nende inimeste enda seletused kokku järjekordse „traditsioonilise maailmapildina”, mida eeldatavasti põlvest põlve ühest passiivselt alistuvast peast teise alla laetakse, ning mille adaptiivset olulisust selektsionist seejärel seletama võiks hakata. Kõige selle taga on peidus vana dihhotoomia ratsionaalsuse ja traditsioonilisuse vahel, mis on teinud palju selleks, et ülal hoida Lääne üleolekutunnet kõikide teiste ees, ning tunnistada kõlbmatuks ning muuta jõuetuks teadmiste ja mõistmise kohalikud vormid.

Siiani pole mul õnnestunud lugeda ühtki selektsionistlikku tõlgendust mõnest sotsiaalsest või kultuurilisest nähtusest, mis oleks lisanud midagi sellele, mida me teiste vahendite abil juba teame. Muidugi tunnevad selektsionistid uhkust selle üle, et nad suudavad lagedale tulla millegagi, mida nad ise kutsuvad „katseliselt tõestatavateks hüpoteesideks”, mille kohaselt näiteks teatud käitumuslik muster juurdub tõenäoliselt mingis populatsioonis, kui keskkonnatingimused on soodsad vastavate programmitaoliste „instruktsioonide” replikatsiooniks ja levimiseks, millest see käitumine on vaadeldavaks väljundiks. Ent säärased hüpoteesid on rajatud fundamentaalselt vääradele ettekujutustele. Kõigepealt põhineb arusaam, et kultuur koosneb edasiantavatest ja levitatavatest informatsioonikogumitest, valedel eeldustel, esiteks, et iga instruktsiooni tähenduse saab määrata sõltumatult selle rakendamise konkreetsetest keskkondlikest kontekstidest, ja teiseks ning sellest tulenevalt, et informatsioon on samaväärne teadmistega. Järgmiseks, mitte ühtegi teadaolevat õppimise viisi inimühiskonnas ei saa vähegi põhjendatult kirjeldada lihtsa replikatsiooniprotsessina.

Enamgi veel, kõik see, mida inimesed teevad, on kinnistatud kogu nende elu kestvasse hõivatusse oma ümbruskondadega, ega ole eelreplitseeritud instruktsioonide (olgu need geneetilised või kultuurilised) ja etteantud keskkonnatingimuste vahelise interaktsiooni mehaaniline väljund, nagu selektsionistid tahavad meid uskuma panna.

Kuid isegi kõiki neid vastuväited kõrvale jättes on juba ainuüksi arusaam, et tegemist on „hüpoteeside katseliselt tõestamisega”, vaid kattevarjuks loodusliku valiku kasutamisel loogilise võttena, muutmaks kirjeldust selgituseks. Tegelikult tegelevad selektsionistid harilikult sellega, et kirjeldavad uuritava nähtuse omas sõnavaras ümber, ja kasutavad seejärel metafoori selektsioonist trikina, mis justkui muundaks kirjelduse sellest, mis toimub, ümber toimuva seletuseks. Asjaolu, et enamik selektsionistlike mudelite pooldajatest on lasknud end iseenda protseduuridest eksitusse viia, ei õigusta neid mingil moel.

Selektsionism tundub mulle nii halva teadusena, täis niivõrd halba mõtlemist, et mul on väga raske sellest lugu pidada. Sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtuste valdkonda rakendatuna on see olnud täiesti katastroofiline. Võib olla ma ei peaks laskma sel end liiga vihale ajada. Nagu ma juba ütlesin, võtavad vaid harvad sotsiokultuurilised antropoloogid seda tõsiselt. Aga muud inimesed võtavad.

Selektsionistid on viimastel aastatel käima pannud erakordselt eduka ja hästirahastatud suhtekorralduskampaania, mida toetab kogu teaduslik kaadervärk akadeemiliste konverentside, retsenseeritud kogumike, erialaajakirjade ja pikkade viidete nimekirjade näol, kus nad kõik teineteist tsiteerivad. Eriarvamusel olevate uurijate hääled on aga laiaulatuslikult maha surutud. Selle asemel et asjasse ükskõikselt suhtuda, tunnen ma end sügavat vihasena. Sageli on mu enda reaktsiooni tugevus mind jahmatama pannud, ning ma olen mõelnud selle põhjuste üle. Üks osa probleemist on arvatavasti see lausülbus, millega selektsionistid oma väiteid esitavad. Ei neil ole tarvis udupäiste humanistide jampsimist, kui Darwin ja kõvad teadused teed näitavad!

Milleks peaks vaevuma lugema või tundma huvi põlvkondade kaupa sotsiaal- ja kultuuriteoreetikute töödega, kui on täiesti ilmne, et inimolendid on kaasasündinud meemipaljundusmasinad? Kõik see jutt teotahtest ja struktuurist, ja sellest, kuidas inimesed tekivad sotsiaalsete suhete väljal, ja kultuurist kui protsessist ning mitte edastatavast sisust, on lihtsalt tühi sõnamulin. Humanistid suudavad tegeleda vaid vahetu reaalsusega; neodarvinistlik inimteadus paljastab asjade tõelised põhjused.

Nende jaoks meie hulgast, kes on näinud kõvasti vaeva, leidmaks keelt, mis oleks kohane inimliku kogemuse kogu ulatuse ja mitmekesisuse mõistmisega hakkama saamiseks, ajab tõepoolest kopsu üle maksa kuulda, kuidas selektsionistid, uhkeldades oma ignorantsusega sotsiaal- ja kultuuriantropooloogiast justkui oleks see radikaalsuse ja intellektuaalse mehisuse märgiks, korrutavad oma hea uue teaduse nimel veeuputuseelseid arusaamu kultuurist ning oma koomiksilaadset sotsioloogiat. Nende arusaamade naiivsus, etnotsentrism ja puhas kitsarinnalisus on mõnikord täiesti uskumatud, kuid palju hullem on nende sallimatus tunnistada teiste lähenemiste legitiimsust peale iseenda oma. Üks asi, mida me õpetatud vaidlustes ei peaks sallima, on ometigi sallimatus. Kuid olen märganud, et neodarvinistlikud selektsionistid on eriti ebatolerantsed igasuguste intellektuaalsete väljakutse suhtes oma seisukohtadele. Nad lihtsalt eeldavad, et need ei ole küsimuse alla seatavad, ning keelduvad edasistest aruteludest. Nende lemmikvõtteks on muidugi kuulutada krüpto-kreatsionistiks igaüks, kes end nende järgi ei joonda. Ning see on juba päris madal! Ma arvan, et sotsiaal- ja kultuuriantropoloogid ei või lubada endale selektsionismi suhtes läbimõeldult osavõtmatut seisukohta. Nende reduktsionistlikud formuleeringud ja papist stereotüübid seisavad otseses vastuolus selle viljaka arusaamaga inimlike teadmiste ja kogemuste rikkalikkusest ja sügavusest, mille eest me oleme alati võidelnud. Me ei saa ajada lepituspoliitikat, vaid me peame rakendama jõulist, põhimõttelist ja avalikku vastuseisu.

Tõlgitud lühendatult ajakirjast „Anthropology Today”, juuni 2000, 16. köide, nr. 3 (Lühendamise tingis viljatu vaidlus Blackwelli kirjastuse agentidega ja alusetu hirm autoriõiguste rikkumise pärast.)


Kirjandus

Barkow, J. H., L. Cosmides and J. Tooby 1992. The adapted mind: evolutionary psychology and the generation of culture. New York: Oxford UP.
Blackmore, S. 1999. The meme machine. Oxford: Oxford University Press.
Boyd, R. and P. J. Richerson 1985. Culture and the evolutionary process. Chicago, IL: University of Chicago Press.
Durham, W. H. 1991. Coevolution: genes, culture and human diversity. Stanford, CA: Stanford UP.
Gerard, R. W., C. Kluckhohn and A. Rapoport 1956. Biological and cultural evolution: some analogies and explorations. Behavioral Science 1: 6-34.
Ingold, T. 1990. An anthropologist looks at biology. Man (N.S.) 25: 208-29.
Sperber, D. 1996. Explaining culture: a naturalistic approach. Oxford: Blackwell.

1

[1] Viiteid sotsiobioloogia-alasele kirjandusele on leegion. Evolutsioonipsühholoogia kohta vaata Barkow, Cosmides ja Tooby (1992), geeni-kultuuri koevolutsiooni kohta vaata Boyd ja Richerson (1985) ja Durham (1991), memeetika kohta vaata Blackmore (1999).

[2] Kõige silmapaistvamaks erandiks on Sperber (1996).

[3] Juba nii ammu kui aastal 1956 võttis antropoloog Clyde Kluckhohn interdistsiplinaarses grupis osaledes, mis oli kokku kogunenud uurimaks analoogiaid geneetilise, lingvistilise ja kultuurilise evolutsiooni vahel, kasutusele väljendi „kultuuriline genotüüp”, viitamaks reeglite ja representatsioonide mustritele, mis on vaadeldava käitumise aluseks (Gerard, Kluckhohn ja Rapoport 1956). Ligemale viiskümmend aastat hiljem käivad selektsionistid seda ideed ikka veel tuliuuena välja.

[4] Vt. Ingold (1990)

2012-04-03

MärksõnaDawkins

MärksõnaMeem

MärksõnaÕppimine

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaSallivus

MärksõnaSümbol

MärksõnaViirus