Arutelu selle artikli le

MärksõnaEesti ajalugu

Eile nägin ma Eestimaad

Prindi

Vana Kartul (Kevadbänd)

1

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd sõnumit otsimas

Proloog, milles kevadbändi liikmete vahele sigineb seks ja vägivald; Vana Kartul ütleb, et bänd pole pelgalt eneserahuldamine

Kui Helen koos Jimiga rohelise maja juurde jõudsid, oli bändiproov juba alanud.
Meie vokalist Vana Kartul hakkas kohe pahandama: „Miks te jälle hilinesite? Kas bänditegemine pole siis teie prioriteet?”
„Kas peab oleme prioriteet? Mina teen bändi lihtsalt hobi korras, et ei peaks pärast tööd niisama telekat vaatama,” protestis Helen Hüva, kes mängib meil basskitarri ja laulab ka.

Helen on tuntud Tartu elukunstniku Erkki Hüva üks paljudest tütardest. Olles lõpetanud Tartu Ülikooli geenitehnoloogina, töötab Helen nüüd Maarjamõisa kliinikus fekaali-, uriini- ja spermauurijana.

„Palun vabandust,” kratsis meie kitarrist Jimi Hendrix [1] kukalt, „ma saan aru küll, et rocknroll on meie prioriteet, kuid ma pean lisaks ka peret toitma. Ma teen tõesti kõik, mis suudan, et mitte hilineda.”

Teadmiseks lugejale: see pole see Jimi Hendrix, kes okse sisse lämbus, vaid maailmakuulus loomaökoloog, kes on spetsialiseerunud ühiskondlike protsesside uurimisele ning liblikamunade loendamisele.

„Kuulge, teeks selle asja nüüd selgeks,” pöördus Kartul kaaslaste poole, „miks me ikkagi bändi teeme, kas lihtsalt oma lõbuks või eesmärgiga maailma paremaks muuta?”

Kartul tegi doktoritöö keskkonnakorralduse teemal, kuid viimasel ajal huvitub ta kollektiivsest arengupsühholoogiast [2] ja põhikooli füüsikast.

„Mul on maailmaparandajate suhtes allergia,” ütles Jimi.
„Miks osad inimesed arvavad, et nad on teistest niipalju targemad, et tulevad õpetama, kuidas keegi peab elama?” „Kevadbändi eesmärgist ei tea ma midagi,” nentis bändi direktor Rolf, kes mängib meil soolokitarri. „Mina tahan, et oleks seiklusi!”
„Aga sina, Kalev?” pöördus Kartul trummari poole.
„Miks ka mitte bändi teha,” arutles Kalev, kes õpib arstiks.
„Midagi peab ju inimene tegema.”

„Mina tunnen lihtsalt laulmisest rõõmu,” ütles kevadbändi pühak Maarja, kes on meie vokalist ja metallofonimängija ning lisaks geoloogiamagistrand. „Mingit sotsiaalset sõnumit mul ausalt öeldes ei ole.”

Kartul vaatas masendunult oma bändikaaslasi. „Eesti ühiskond on Läänest maha jäänud, meie inimeste vaimne tase on primitiivne ja see pärsib edasist arengut. Vabanemine Nõukogude okupatsioonist ja eurointegratsiooniprotsess on meie majandust ja ühiskonda meeletult arendanud, kuid rahva mõistus pole sellele järele tulnud. Meil oleks vaja edendada osalusdemokraatiat, teadmistepõhist majandust, keskkonna- ja ühiskonnakorraldust. Kuid inimeste teadvus ei vasta nendele nõuetele, siit ei pigista konkurentsivõimelist riiki välja. Me peame hakkama kontserte andma, edastades seejuures oma sotsiaalset sõnumit!”

„Väga tore, aga siin on kaks häda,” kritiseeris Jimi.
„Esiteks, kuna rahvas on loll, siis ei saa keegi meie sõnumist aru...”
„Üheksakümmend protsenti ei saa jah,” väitles Kartul, „kuid kümme protsenti inimestest on võimelised meie bändi mõistma. Need kümme protsenti on reeglina suure autoriteediga seltskond, kelle sõna ja eeskuju maksab: poliitikud, suuromanikud, loomeinimesed, teadlased. Kui me suudaksime neid kuidagi mõjutada, siis mõjutaksid nemad omakorda kogu eesti rahvast.”
„Ma küll arvan, et ka näiteks poliitikud ei saa meist aru,” ütles Jimi, „kuid teine väike jama on veel. Nimelt, minu teada meil polegi mingit sõnumit peale selle, et inimesed ei tohiks ennast pesta ega habet ajada. Kas seda sõnumit hakkamegi edastama poliitikutele, omanikele, loomeinimestele ja teadlastele?”
„Kuulge, teeme juba proovi, ma ei jõua teie lõputut vaidlemist kuulata!” nõudis unine Helen kitarri häälestades.
Tal oli plaanis kohe pärast proovi magama heita.

„Sul on õigus, Jimi,” ütles Kartul Helenit kuulmata. „Me peame sõnumi alles välja töötama. Pärast proovi keegi koju ei lähe, vaid hakkame kirjutama oma filosoofilist platvormi. Teeme neljaosalise arengukava: poliitika jagu, ettevõtluse jagu, kultuuri jagu ja teaduse jagu.”

Sisse astus kevadbändi teine trummar, varumees Veiko.
„Niisuguseid arengukavu ei viitsi keegi lugeda. Lugema meelitab seks ja vägivald.” Veiko tunneb asja, ta on katoliku kiriku diakon. Tema osalusest kahtlase kuulsusega kevadbändis ei tea Eesti piiskop õnneks midagi.
„See on hea mõte,” kiitis Kartul, „põimime oma programmdokumenti igale poole mehemoodi seksi ja vägivalda, küllap see siis lugejaid leiab.”
„Seksi ja vägivalda kohtame niikuinii igal sammul, seda pole meil tarvis välja mõelda,” näitas Jimi meile aknast paistvat vägistamist Toomemäel. „Kuid ma ei usu, et me suudame sulepeast välja imeda kõikehõlmava retsepti Eesti arendamiseks. Me peame lugema kõiki seni kirjutatud arengukavu ja analüüse ning kohtuma paljude inimestega alates prükkar Raidist ja lõpetades suurmees Jaan Krossiga.”

„Väga tore,” rõõmustas Rolf, „meid ootavad ees vägevad seiklused: võtame prükkar Raidi enda saksofonimängijaks, sööme Jaan Krossiga pannkooke, anname kontserdi president Ilvese pingviinide paraadil.” Rolf ei teadnud, et meid ootavad ees veel palju karmimad ja samas palju lõbusamad seiklused

Esimene jagu: Lihtsustatud programm poliitikutele

Esimene peatükk, milles Margus Tsahkna otsustab luua perekonna; Mart Laar tulistab reporter Veiko Taluste pihta; kevadbänd läheb poliitikasse ja arendab konservatismi kolkapatriotismist globaalsele tasandile

„Mul on teile ka sõnum,” teatas varumees Veiko. „Vaadake, meie oleme siin rohelises majas ju ainult rentnikud. Maja kuulub Noorte Meeste Kristlikule Ühingule, mille juht Kristjan Valge peab siin homme sünnipäeva. Seetõttu peavad nii kevadbänd kui ka minu süldibänd oma kola siit ära tõstma.”
„Mis toimub?” pahandas Helen. „Kumb on tähtsam, kas meie bändiproovid või mingi veidriku sünnipäev?”
„Vaiki, Helen,” katkestas teda Jimi. „Sa ei tea pooli asjugi. Jah, Kristjan Valge tõstab meid välja, et pidada oma sünnipäeva. Meile näib see küündimatu ja absurdne, kuid selle nähtuse nimeks on konservatism. Konservatiivid peavad sünnipäeva, sest nii õpetati neid lapsepõlves. Ennastsalgava energiaga likvideerivad nad kõiki takistusi, mis võivad sünnipäeva pidamist ohustada. Ära küsi konservatiivilt, miks ta sünnipäeva peab, kui sellega kaasnevad vaid suured väljaminekud, külalistelt tögada saamine ja läbu koristamise rõõm. Konservatiivid on evolutsionistid: aastasadade jooksul on välja kujunenud parim ühiskonnakord. Igasugune muutus elus on ohtlik.”

„Ahoi, rokimehed!” astus ootamatult sisse Meelis Tasur, meie akadeemiline isa. „Kuidas te siis olete siin majas kohanenud? Kuidas sobivad omavahel kokku radikaalne kevadbänd ja konservatiivne YMCA?”

„Me peame seda konservatismi vist alles õppima,” nähvas Helen. „Jimi väidab, et konservatiivid ei salli mingeid muutusi. Nad ei taha, et elu paremaks läheks, hääletavad kõige vastu ja on progressi vastased. Nisukesed parajad tropid.”
„Päris nii see pole,” juhendas Meelis. „Käisin just eelmisel nädalal Helsingborgis konservatismi seminaril. Konservatismi idee seisneb inimese sisemiste väärtuste edendamises, inimese enda ressursside realiseerimises. Konservatiivne poliitika järelikult ei tegele mitte raha jagamisega, vaid hingelise ja vaimse sfääriga.”
„Tähendab, kevadbänd on siis ju ka konservatiivne bänd!” hüüatas Helen.
„Aga muidugi, kallikesed!” kiitis Meelis. „Näiteks teie hitid „Kas ma olen nõme?” ja „Liigjoomine Järva-Jaanis” on padukonservatiivsed.”
„Väga huvitav,” kratsis Rolf kukalt. „Imelik, et Eestis mingit konservatiivset parteid ei ole.”
„On küll, Isamaa ja Res Publika Liit üritab formeeruda konservatiivseks erakonnaks.”
„Mis, IRL?” imestas Kartul. „Nende idee on ju venevastasus. Kuidas saab IRL olla konservatiivne erakond, kui nende juht Laar on maailma kõige radikaalsem liberaal?”
„Seal Helsinborgis oli ka üks IRL-i noorpoliitik, Margus Tsahkna. Usun, et küllap kuuleme peagi ühenderakonna uuest poliitikast. Aga kuulge, täna õhtul on ju ülikooli kohvikus IRL-i valimiskampaania. Lähme, uurime seda asja!”
„Mina üldiselt parteilastega ei viitsi suhelda,” mõmises Jimi, „aga olgu, kui seal tasuta küpsiseid saab, ma tulen kaasa.”

Tee peal, raekoja platsil nägime oma üllatuseks tohutut IRL-i välireklaami „Õnn ei ole rahas!”
„Noh, näete!” rõõmustas Meelis. „Margus Tsahkna on rõõmusõnumi oma koduerakonda viinud!”

Jõudsime kampaaniaüritusele, kus Mart Laar vastas ajakirjanike küsimustele ja naeris ise seejuures, nii et igemed välkusid. Kõige raskemaid küsimusi esitas tookord veel suhteliselt tundmatu reporter Veiko Taluste Kanal 2-st. „Väidate, et õnn ei ole rahas, kuid kus see õnn siis on?” küsis Veiko jultunult.
Laar kratsis kukalt: „Noh, pereväärtused, pereelu, peretoetused, perekesksus. Tegelikult, me ka täpselt ei tea. Olgu pealegi, võtame need reklaamid pealegi maha. Tegelikult on inimesel vist ikka raha ka vaja.”
„Kuidas käsid, härra Laar. Juba homme on plats puhas,” ütles Margus Tsahkna ametlikul toonil. Ta oli muidugi löödud, et tema katse importida Eestise konservatismi läbi kukkus. Ta läigatas poolmeelega Veiko Talustele kuuma kohvi särgi peale.
„Ei-ei, ärge võtke neid imelisi reklaame maha!” sekkus jutusse konservatismist haaratud Kartul. „Tõesti, ma soovin teie erakonnale edu. Õnn ei seisne tõesti rahas. Mõelge see asi uuesti läbi ja töötage välja oma poliitika, mis toimib ka ilma pronkssõdurita ja mida kuidagimoodi ei lämmata Reformierakond.”
Mart Laar, Ene Ergma, Taavi Veskimägi, Tõnis Lukas, Peeter Tulviste, Juhan Parts ja teised ühenderakondlased jätsid sumisemise ning jäid pilves nägudega Kartulit kuulama.
„Õnn tõesti ei seisne ainult madalates maksudes või suurtes rahalistes toetustes,” kuulutas Kartul, kes oli endas leidnud prohveti. „Juba ammu oleks aeg hakata arendama inimest ennast, ja ühiskonda ennast. Kui inimene on vaene, siis võib aidata täiendav abiraha, kuid aidata võib ka suurem töökus. Inimesed peaksid hakkama rohkem iseenda eest vastutama, õppima toimetulekut. Konservatiivide pereväärtused pole muud kui toimetulekugrupi tugevdamine. Mida tugevam pere, seda vähem vaeseid üksikuid vanainimesi, lasteaialapsi ja üksikemasid.”
„No vott, mis minagi rääkisin - pereväärtused!” ütles Laar võidukalt.
„Teine oluline toimetulekugrupp on ettevõte, milles kehtivad solidaarsusprintsiibid,” jätkas Kartul, ehkki keegi ei saanud midagi aru ja publik hakkas juba nõutult ringi vahtima. Turvamees vaatas küsivalt Laarile otsa, kuid Laar andis märku, et Kartul võib edasi kõnelda. „Konservatism pole seega mingi nišš, vaid eesti poliitika peatee. Inimesed peavad hakkama saama paremat haridust. Firmad peavad muutuma töötajasõbralikemateks. Mitte majandus, vaid ühiskond ehk inimesed tuleb maha rahustada. Ellujäämisvõitlus tuleb asendada rahumeelsete tulevikupüüdlustega. Armastus ja hoolivus toovad õnne.”

„Jah, embame üksteist!” hüüdis nüüd justkui unest ärganud Ene Ergma. Tema parteikaaslased aga tegid, nagu poleks teda kuulnud. Kogu lugupidamises akadeemiku ja aatekaaslase vastu ei tormanud nad higist mutti kallistama. Näiteks, Margus Tsahkna oleks parema meelega emmanud hoopis Kadri Musta. Vaat nii vastuoluline on poliitika!

„Kuule sina,” pöördus Kartuli poole Andres Herkel. „Isamaa ja Res Publika Liit pole mingi krišnaiidide kogudus. Meil on rahvuslik erakond, mis kaitseb eestlaste huve. Eesti rahva säilitamiseks tuleb pidevalt rõhutada isamaalisust.”
„Ja venelased käigu kuradile!” lisas prükkar Rait, Kartuli vana tuttav Kruusaaugu kontserdi ajast. Raitki oli tulnud tasuta küpsiseid sööma ja vana head Isamaaliidu meelsust üles kütma. See ongi bändimeeste eelis, et nad võivad vabalt suhelda nii riigimeeste kui prükkaritega. Sedakorda isegi korraga.
„Isamaalisus on teil väga õige teema,” rääkis Kartul muudkui edasi. Viisi ta ei pea, kuid kompenseerib selle rohke mölaga. „Aga kui te ei taha jääda pensionäride ja harimatute valikuvõimaluseks, siis võiksite rahulikult liikuda Jakob Hurda isamaalisusest edasi globaalsesse patriotismi. Venelaste ja sakslastega tuleb tegelikult endiselt hästi läbi saada. Vähe sellest, pool eesti rahvast suhtub venkudesse täitsa positiivselt. Eesti on ju globaliseerunud. Isamaalisus peab nüüd välistama ksenofoobia ja kolkapatriotismi. Eestis on tekkinud tugev keskklass, kellel on raha täitsa piisavalt ning kes suhtlevad vabalt kõigi Euroopa rahvastega.
Russofoobia tekitab neis vaid piinlikkust. Nemad vajavad tõesti niisugust poliitikat, mis suudaks sissetuleku transformeerida õnneks. IRL võiks saada valimisvõidu, mõelge vaid, kust tuleb see õnn.”

Teine peatükk, milles Savisaarelt lüüakse armuke üle; Daniil ja Oleg annavad Vanale Kartulile peksa ning võtavad ära tema mikrofoni ja pritsipudeli; kevadbänd koostöös Keskerakonnaga istutab Eesti identiteedi jääaega

„Noh, Jimi, nüüd sööd siin IRL valimiskampaanial tasuta küpsiseid. Järgmisena lähme Keskerakonna promoüritusele, kus pakutakse tasuta õlut ja viina!” õrritas Kartul, kes teadis, et Keskerakond on Jimile nagu härjale punane rätt.
„Kurat, tasuta õlut ja viina tahaks küll,” võitles Jimi Saatanaga, „kuid ei, Keskerakonna üritusele ma ei tule!”
„Miks? Ega Keskerakond pole juba ammu enam halvem kui teised erakonnad. Ega neid poliitikuid ei saa kusagil usaldada. Samas, nendega tuleb elus arvestada.”
„Keskerakond on lihtsalt kurjategijate jõuk. Ennem esineksin vanglas. Seal inimesed vähemalt teesklevad, et on oma kuritegudest aru saanud ja kahetsevad neid. Kesikud aga laiavad täie rinnaga edasi ja teevad veel õige inimese nägu. Isegi vabandamisest on asi kaugel, ammu siis kahetsemisest. Päris lõbus tõesti - Kevadbänd, Mait Maltis ja Vanilla Ninja - ei no tore playlist oleks! Täielik saast, okse tuleb peale.”
„Aga nad on üks Eesti suuremaid parteisid. Nad mõjutavad Eestit väga palju. Näiteks, nad valitsevad Tallinnat, Eesti pealinna. Ma arvan, et me võiksime anda kontserdi Keskerakonna suvepäevadel, sellisel moel saaksime Eestit paremaks muuta.”
„Öäk, Keskerakonna suvepäevadel! Ma kujutan ette, et see võib olla maailma kõige rõvedam üritus, kus esineda.”
„Me peame ennast ohverdama. Meil on ju sõnum!”
„Nojah, ma saan aru küll, mis sa mõtled. Aga me võime endil margi täis teha. Kas sa ei arva, et kui me Keskerakonnale laulame, siis hakatakse arvama, et me isegi mõtleme keskerakondlikult?”
„Ei, ma ei arva nii. Me oleme sõltumatu bänd ja esineme rahulikult kõikidele poliitikutele.”
„Tead, Kartul, sa ajad nii entusiastlikult seda poliitika asja, aga poliitikud on ju nii lollid, et nad ei saa meie bändist sittagi aru. Poliitikutele esinemine on mahavisatud aeg.”
„Nojah, kuna poliitikud on masendavalt alamakstud, siis tõeliselt targad ja edukad inimesed poliitikasse ei püüdle. Poliitikute näol on tegemist suhteliselt juhmide inimestega, kellel samas tohutu võim. Seetõttu tunnen ma tõesti moraalset kohustust poliitikutele kontserte anda, näiteks Reformierakonna suurkogul. Kuid kuna neil on sõnumi mõistmisega raskusi, siis tuleme välja lihtsustatud programmiga: võtame salme vähemaks, laulame refrääni kolm korda, esitame ainult lihtsamaid lugusid. Aga olgu pealegi, ma säästan sind esialgu Keskerakonnast.”

Me vaidlesime veel pikalt ja tuliselt poliitikute juhmuse teemal ja töötasime välja strateegia oma lihtsustatud sõnumi neile edastamiseks. Vaidlemise käigus ei märganudki me, et olime jäänud kohvikusse kahekesi. Kohvikutädid kandsid ka laua tühjaks ning asemele toodi õlled-viinad. Me ei märganud ka seda, et uus seltskond valgus tasapisi kohvikusse. „Oo, tasuta õlut jagatakse!” rõõmustasid Kartul ja Jimi ning nööpisid kohe kaks pudelit lahti. Kuna kohviku laval hakkasid parajasti oma esinemist üles sättima mingid striptiisitarid, läks jutt poliitikalt naistele ja see pani meie silmi muidugi ruumis ringi vaatama.

„Kohutav lugu,” läks Jimi äkki näost valgeks. „Kuhu me oleme sattunud? Vaata neid inimesi! Ega need pole ometi...” Jah, kuigi enamikud näod olid tundmatud, ei saanud siin olla kahtlust: Keskerakond. Me ei teadnudki, et IRL-l oli kohvik kinni pandud kella kaheksani ja sealt edasi algas juba Keskerakonna jooming. Nüüd sõelusid kohvikus mitmed tuntud keskerakondlased: Heimar Lenk, Peeter Võsa, Kalev Kallo, Arne Otter, Valdur Lahtvee, Evelyn Sepp, Valeri Korb ja teised. Peame tunnistama, et ehkki nad on küll suhteliselt ilased tüübid, pole nad siiski mingid kuuevarbased haisvad härjapõlvlased nagu rahvas kipub arvama.
„Põgeneme siit!” sosistas Jimi.
„Võtame rahulikult õlle lõpuni, põgenemine pole soliidne,” ütles Kartul. „Nad ei ole vägivaldsed ega katkuhaiged. Nad on meie jaoks täiesti ohutud korruptandid ja alkohoolikud. Nende hulgas võib olla ehk ka paar-kolm taskuvarast, kuid ega meil ju raha ei ole. Vaata muidugi, et moblast ilma ei jää.”
„Kuule, võtame õlled kaasa ja joome peahoones Jaagupi juures edasi,” pani Jimi ette.
„Olgu pealegi.”
Tõusime, et välja hiilida, kui meid peatas vene aktsendiga reibas hääl: „Tere, Jimi ja Kartul! Kuidas teil läheb?” See oli Daniil, meie kunagine soolokitarrist. Kui me Daniili oma bändi võtsime, olime algul väga optimistlikud, sest annelinlane väänas vägevaid soolosid. Kuid, eks need venelased ole ikka vähe teistsugused. Nendega saab koos töötada ja pidutseda, kuid ühisbändi nendega siiski ei tee.

„Daniil! Rõõm sind näha! Räägi ometi, millal sa siis Keskerakonda astusid?”
„Kohe pärast pronksiööd. Keskerakond ju maksis mulle, et ma Tartus tänavarahutusi korraldaksin. Ka Edgar Savisaare maailmavaade on mulle väga südamelähedane. Siin on ka palju minu sõpru.” Tõepoolest, nägimegi bassimeest Olegi Mailis Repsiga lobisemas, samuti Ženjat - Vana Kartuli kunagist pruuti Mustamäelt, kes lasi end nüüd Ain Seppikul käperdada. Meid üllatas ka see, et Keskerakond suhtles isekeskis vene keeles, isegi kui ühtki venelast parajasti juures polnud. Läksimegi Olegi juurde, et tallegi tere öelda. „Kuule, Oleg. Kas mitte meie mikrofon ei jäänud sinu poole?”
„On vist jah,” ütles Oleg. „Anna mulle oma telefoninumber, ma toon selle ise ära.”
„Ma näen, et olete bändikaaslased, venelased ja eestlased segamini,” sekkus Mailis. „Laiemalt rääkides, kuidas seda integratsiooni asja teie meelest peaks ajama?”
„Aga mis asi see integratsioon üldse on?” filosofeeris Kartul. „Kas see pole mitte läbipõimumine, üksteisega arvestamine ja tunnustamine? Integratsiooni üks elemente peaks olema igaühele väärilise niši leidmine. Integratsiooni peamiseks takistuseks on olnud see, et eestlased pole tahtnud venelastega integreeruda. Ükski partei pole ka sellega tegelenud. Seega, reaalselt on eestlased oodanud lihtsalt venelaste assimileerimist.”
„Aga nahhui,” ütles Oleg.
„Ma pean sinuga nõustuma, Oleg,” jätkas Kartul. „Eestlased lähtuvad oma rahvast ja Eestist kui rahvusriigist, mis on üdini hea ja õige, samas kui venelastes nähakse olemuslikku vaenlast. Venelaste patriotism aga ei põhine mitte Vene riigil, vaid vene rahval, mis paratamatult ulatub ka Eestisse. Kui Eesti lõi Venemaast riigina lahku, ei andnud see Eestile „õigust” Eesti venelasi marginaliseerida. Kui endine kakskeelne territoorium kuulutati üleöö eestikeelseks, muutusid siinsed venelased enda seisukohast automaatselt diskrimineeritud vähemuseks. Vene ja eesti patriotism on mõlemad positiivsed nähtused, mis võimaldavad toimida mõlemal riigil, üksteist tunnustada ja koostööd teha. Ometi on sellel patriotismil konfliktne osa - Eestis elavad venelased. See konfliktne osa tuleks kaotada. Selleks tuleks patriotismi täpsemalt suunata, fookusega mittekonfliktsele patriotismile.”
„Mis siis peab tegema?” raputas Mailis Reps mõistmatult pead, võttis sõprusbändide ehmatuseks holpsti ühe rinna välja ja hakkas last tissitama.
„Ma heidan ette seda,” seletas Kartul, püüdes rääkida Mailisele ning samas mitte näha-kuulda tema kõnet lõikavaid imetamislurtsatusi, „et Eesti ajalugu praeguses käsitluses pole mitte niivõrd Eesti territooriumi ajalugu kuivõrd eestlaste ajalugu, kus teised rahvad, eriti venelased, pole mitte omad, vaid vaenulikud eestlasi rõhuvad võõrad. Ometi on niisugune lähenemine vaieldav ja müütiline, sest rahvusena teadvustusid eestlased alles 19. sajandi teisel poolel, moondudes identiteedi mõttes maarahvast ehk madalast ühiskonnaklassist rõhutud rahvuseks. Klassivõitlus transformeerus rahvuse vabaduseihaks ning sakslaste ja venelaste vaenamiseks. Niisugune lähenemine on aga ilmselgelt anakronistlik, konfliktne ja ksenofoobne. Eesti ajalookäsitlus võiks vaadelda 19. sajandi olukorda pigem klassivõitluse kui rahvusliku rõhumise seisukohast, eriti arvestades asjaolu, et rahvuslik rõhumine oligi kaheldav: eestlastel oli võimalus saada ise mõisnikeks, raehärradeks, üliõpilasteks jne - reaalselt see nii oligi. Kui rahvusliku rõhumise müüt kummutatakse, siis peaks ka ksenofoobia vähenema.”
„Tähendab, me polegi eestlastele midagi halba teinud?” küsisid Daniil ja Oleg.
„Loomulikult mitte. Tõsi, te andsite mulle ükskord Annelinna Gümnaasiumi ees koduteel peksa ja võtsite mult pritsipudeli ära, kuid see pole rahvuslik rõhumine. See on lihtsalt poisikeste värk, selle sidumine rahvusküsimusega oleks kunstlik. Eestlastel pole mingit põhjust pidada endisteks rõhujateks nõukogudeaegseid immigrante, kellede enamus oli ja on madalapalgaline, marginaliseeritud poliitilise jõuga töölisklass. Need immigrandid peaksid olema täisväärtuslik osa Eesti ajaloost, kelle tööga loodi nüüdisaegne Eesti energeetika ja rasketööstus. Ühesõnaga, Eesti ajalugu ja Eesti üldse peaks hõlmama kõiki Eesti territooriumi inimesi.”

„Mina õppisin ka ajalugu eesti õpikust,” nentis Daniil. „Seal on kirjas, et minu esivanemad on aastasadu eestlastele kõvasti liiga teinud. Ma õppisin koolis, et meie, venelased, oleme kõikides konfliktides süüdlased, ja et ometi saime eestlaste käest lõpuks häbiväärselt siiski lüüa nii Vabadussõjas kui Laulvas revolutsioonis.”

„Kallis Daniil,” ahastas Kartul murtud häälel, „kas sa tõesti uskusid seda kõike? Ja kui, siis ütle, kuidas on kujunenud sinu identiteet?”
„Muidugi ma uskusin seda õpikut,” ütles Daniil. „Mul ei turgatanud pähegi, et kooliõpik võiks segast panna. Kuid tõesti, mul oli vaja mingit identiteeti ja Eesti kooliõpik seda mulle ei andnud. Olegiga omal ajal arutasime seda asja palju.”
„Jah,” kinnitas Oleg. „Minu idee oli, et me olemegi suure pättrahva esindajad ja meie missiooniks on teha pisikuritegusid, kuni Eesti politsei meid vangi paneb.”
„Nii see oli. Ma ise tegin ka pätti nii nagu Laari ajalooõpik mulle soovitas,” ütles Daniil. „Kuid hiljem hakkasin vaatama Vene telekanaleid, mis andsid mulle uue, konfliktse, šovinistliku suur-vene identiteedi. See on palju väärikam. Ootan igatsusega uusi tänavarahutusi.”
„See on meie integratsioonipoliitika tegematajätmine,” pahandas Kartul. „Daniilile, Olegile, Ženjale ja Valeri Korbale tuleks pakkuda väärikat identiteeti Eesti riigi osana või rahumeelset, piiriülest vene rahvuslikku identiteeti!”

„Minu meelest selle identiteedi küsimusega tegelebki meie rahvastikuminister Urve Palo,” märkis Jimi. „Aga identiteet on sügaval inimese sees ja päevapealt pole seda võimalik muuta. Näita näiteks Olegile uut Eesti Integratsioonistrateegiat 2008 - 2013 ja ütle talle, et ta pole tänasest päevast alates mitte venelane, vaid eestlane.”
„Kuule, Oleg,” prooviski Kartul järele, „Uue seaduse järgi pole sa enam venelane, vaid eestlane. Kuidas tundub?”
„Nahui,” ütles Oleg. „Ma olen ikka venelane. Aga ma toon sulle mikrofoni ja pritsipudeli tagasi.”
„Jah, sul on õigus, Jimi. Päevapealt identiteeti ei muuda. Kuid ma väidan, et kui Eesti venelaste identiteediga oleks tegeldud aastast 1991, siis pronksiööd poleks olnud. Ma olen nõus, et niisugust aastakümnetega kuhjunud probleemi saab lahendada samuti ainult aastakümnetega.”
„Jutt on sul hea,” ütles Mailis Reps ja pani kõigi kergenduseks ometi oma tissi tagasi pluusi sisse. „Aga ikkagi, mida konkreetset Keskerakond peaks tegema?”
„Pakun konkreetse poliitilise lahendusena Keskerakonna ja IRL-i ühisdeklaratsiooni, milles seatakse eesti identiteet uutele alustele,” kuulutas Kartul. „Kui seni on IRL lähtunud esimesest Eesti Vabariigist ja Keskerakond taasiseseisvumisest, siis võiks uue kokkuleppena lähtuda Eesti vabanemisest mandrijää alt, tunnustades seega kõike, mis sellel territooriumil pärast seda juhtunud on ning pidades võrdseteks kõiki inimesi, kes siin on elanud.”
„Oot-oot, see on hea plaan,” ütles just sisse marssinud Edgar Savisaar. „Kadri Must peabki parajasti ülisalajasi koalitsiooniläbirääkimisi IRL saadikurühma esimehe Margus Tsahknaga. Ma helistan kohe Kadrile.”

Kuid Kadri Must oli telefoni välja lülitanud. Savisaar proovis siis helistada otse Tshahknale, kuid ka tema ei vastanud.
Jimil polnud aga kellelegi helistada. Tema telefon oli ära varastatud.

Kolmas peatükk, milles Helen hakkab seksi ostma; asotsiaalid peksavad puruks rikkurite majad ja autod; sotsiaaldemokraatid loobuvad inimeste töölesundimisest ja keskenduvad selle asemel töötute lõbustamisele

Ükskord toimus Ramma kultuurimajas kevadbändi kolmepäevane rocknrolli laager, mille eesmärgiks oli välja mõelda uusi lugusid, harjutada selgeks vanad lood ja lindistada kõik CD-plaadile.

„Me peame looma kevadbändi poliitilise platvormi!” teatas Kartul. „Ilma poliitilise platvormita pole me mingi tõsiseltvõetav bänd.”
„Miks?” küsis Helen. „Kas lihtsalt lugudest ei piisa? Kas me ei või jätta poliitika poliitikute hooleks?”
„Mina arvan, et me ei jõua omavahel selles platvormis kokkuleppele,” kahtles Jimi, „sest mina olen roheline, Kartul sots, ...”
„Mina olen konservatiiv!” ütles Rolf.
„Jah, ja Maarja on võib-olla liberaal, Helen anarhist ja Kalev kommunist,” jätkas Kartul rahulikult. „Väga hea, kõik need poliitikad tegelevad tegelikult vajalike asjadega ja võib-olla polegi nende vahel vastuolu. Põimime sellest kõigest kokku kõikehõlmava poliitilise agenda, mida võiks järgida kõik parteid, riigikogu, valitsus, president, ...”

„No tervist, Kartul ja sõbrad!” astusid laia naeratusega sisse Ivari Padar ja teised Kartuli kamraadid sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. „Me ei tahaks teie bändiproovi eriti segada, aga meil on sulle, Kartul, tähtis sõnum. Nimelt, tahaksime, et looksid siia Rammale sotside parteiraku. Võib-olla sinu bändikaaslased ühinevad ka meiega?”
„Kuid mis on Rammal sotsiaaldemokraatlik poliitika?” küsis Kartul. „Kas see on sotsiaaldemokraatia kui külateest sõidab teehöövel üle? Või on see konservatism? Mis poliitika see on, kui renoveeritakse kultuurimaja, suletakse kool, pannakse käima uus bussiliin, väljastatakse raieluba?”
„Sa saad aru küll, mis ma silmas pean,” ütles peasekretär Randel Länts. „On vaja arendada kohalikku sotsiaaldemokraatlikku võrgustikku, teavitama inimesi meie olemasolust, saada kaks kohta Järva-Jaani vallavalitsusse ja Järvamaalt Sven Mikser Riigikokku.”
„Vabandage minu teadmatust, aga mis asi see sotsiaaldemokraatia üldse on?” küsis Rolf. „Kas see on mingi punane värk, et töökatelt ja jõukatelt inimestelt võetakse nende majad ja autod käest ära ja antakse asotsiaalidele lõhkuda?”
Selle peale Ivari Padar naeris umbes minut aega. „Varade ümberjagamine on muidugi tähtis küsimus ja asotsiaalid tuleb ühiskonda tagasi integreerida. Kuid sotsid on tegelikult alati keskendunud tööle. Me usume, et kui inimesel on töö, siis on ta õnnelik.”
„Mina küll ei ole!” lõikas Helen. „Ma töötan ainult raha pärast.”
„Mina kohe üldse ei taha tööd teha,” sekundeeris Jimi. „Parafraseeriksin Ivarit, et kui mul on töö, siis olen ma õnnetu. Aga võib-olla on see ainult minu probleem.”
„Ma ka ei saa aru,” pahandas ka Kartul. „Miks ma peaksin rabama, kui masinad ja hiinlased minu eest pingutavad? Mis mõttega me siis tehnoloogiat ja maailmamajandust soosime? Ja kui ei soosi, kas liigume siis tagasi feodaalaega, kus kõigil oli oi-oi kui palju tööd?”
„See pole feodaalaega tagasiminek,” vaidles Padar, „et just tänases Eestis on tööpuudus praktiliselt kaotatud. See on majanduslik areng, kus kõigil on töö ja see töö on meil tänu tehnoloogia arengule ja tänu globaliseerumisele. Eesti suudab just tänu tehnoloogia arengule pakkuda midagi maailmaturule, ja see annab meile tööd.”
„Ma pole üldse nõus!” raius Kartul oma. „Pärast imelist aastat 2007 ei leia me enam tööd ja hakkame üha enam sõltuma töötu abirahast. Sa ju näed, et madalapalgalised töökohad elektroonikas ja kergetööstuses migreeruvad Aasiasse. Kõrgtehnoloogiat meie väikeriigis aga tegelikult ei ole ega tule. Sotside ülesanne, ärgem magagem seda maha, ongi valmistada ette eesti rahva töötuksjäämine.”
Kevadbänd ja sotsid vaatasid hirmunult üksteisele otsa. Nii halba uudist polnud Ramma Kultuurimaja enne kuulnud.
„Mida me peame tegema?” sosistas Ivari Padar.
„Töötute abirahasid tuleb katsuda suurendada. Euroopa Liidus võiks katsuda sõlmida mingi kaval direktiiv, mis võtaks meie töötud Brüsseli kaitse alla.”
„Kuidas ma vaatan oma rumalatele valijatele silma, kui ma ise tean, et nad jäävad töötuteks?” hädaldas rahandusminister.
„Võta oma valimisloosungiks „Leiba ja vaatemängu!”” õpetas Kartul. „Algata elamuprogramm töötute hordide paigutamiseks spetsiaalsetesse ühikatesse kesklinna lähiste getodes. Nendes getodes on odavad kinod, säästumarketid, tsirkus, teenindusmaja, tasuta televisioon ja internet. Inimesed istuvad päevad otsa teleka ees, vaatavad „Tantse tähtedega”, rüüpavad pilkut ja söövad rämpstoitu. Aeg-ajalt ilmub ekraanile optimistlik ülevaade Eesti majanduse jätkuvast kasvust, nii et jõuame kohe-kohe Luksemburgile järele. Vaat nii võiksid sotsid edu saavutada.”
„Ma ei tea, ma ei tea,” raputas Ivari õnnetult pead. „See kõik tuleb nii ootamatult. Ma pean selle üle järele mõtlema. Me ei sega teid rohkem. Soovin teile head bändiproovi.” Ja parteišefid kihutasid edasi.

Aga meie bändiproov ei edenenud. Kõik tundsid nagu mingit kivi endale südamele vajunud.
„Kas see jutt on tõsi, mis sa neile rääkisid?” küsis Kalev Kartulilt.
„Oh, ma veel säästsin neid. Kui võtame aluseks Jeremy Rifkini 20:80 nägemuse, siis meie bändist ainult üks leiab tulevikus tööd.”
„Mina see küll ei ole,” ütles Jimi. „Ma ei suudakski end hommikuti üles ajada.”
„Ega mulle vist ka tööd ei leita,” kahetses Maarja.
„Mina ei tee põhimõtteliselt tööd, alates sellest hetkest, kui ma Ward-s Islandi sillapostil nägin graffitit „Never work!”” kuulutas Kartul. „Meie hulgast on ainult Helenil potentsiaali tulevikus tööd saada. Heleni palk hakkab olema umbes kuuskümmend tuhat. Helen maksab ka kõik bändi kulud, sealhulgas kola uuendamise ja õlle. Meie, ülejäänud, saame töötu abiraha kolm tuhat krooni kuus ning lisaks tagab riik meile tasuta elamispinna, televisiooni ja supiköögid.”
„Mis mõttega ma teie peale oma raha raiskan?” küsis Helen.
„Sa paned bändi alla tühised viis tuhat krooni kuus ja bänd tagab sulle lõõgastuse. Meie jaoks on see nii suur summa, et me ei näe seda kunagi. Sinu jaoks on see ainult üheksa protsenti sissetulekust. Lisaks bändile hakkad sa ülal pidama võrkpallinaiskonda ja laulukoori. Sellisel põhimõttel hakkabki ühiskond toimima. Kõrgepalgalised töötajad peavad üleval töötuid, kes nende meelt lahutavad.”
„Mina ei taha olla Heleni meelelahutaja,” protestis Jimi.
„Aga mis sul muud üle jääb?” naeris Kartul „Tööd sul ei ole, raha ei ole. Telekat sa päevad läbi ei viitsi vaadata. Ainus viis end teostada on sul läbi bändi. Kui inimesed ei nälgi surnuks ega tee igavusest enesetappu - vaat seda nimetan mina sotsiaaldemokraatiaks.”

Neljas peatükk, milles Helen läheb koos Silver Meikariga reisile; kõrgepalgaline literaat Mihkel Kaevats seab Lexusega kihutades oma elu ohtu; Andrus Ansip saab peaaegu kevadbändilt juhised Eesti majanduse ja liberalismi päästmiseks

Järgnevatel lehekülgedel tuleb juttu Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi jõulutuurist Tallinna. Asi on selles, et me saime valmis oma esimese täispika plaadi ja uued lood ning pidime nüüd tõesti tuurile minema.

Kui Tallinnasse jõudsime, saime teada, et meie pealinna fännidel on palgad väga kõrgeks läinud. Literaat Mihkel Kaevats oli asunud tööle reklaamifirmasse copywriterina, palgaga kakskümmend tuhat. Veiko Taluste palgale Kanal Kahes oli just pool juurde pandud. Ka riigikogu saadik Toomas Trapido polnud unustanud oma palka viie tuhande võrra tõsta. Metsjeesus, kes on elektriinsener, ei jõudnudki oma palka ära kulutada, tuli vahelduse mõttes üldse töölt ära ja otsustas minna lihtsalt laia maailma rändama.

Istusime Kuku klubis ja lõime aega surnuks, oodates oma kontserdiaega. „Mäletad, Mihkel, ülikooli ajal sa rääkisid, et palganumber pole sulle tähtis ja et sul on peamine iseenda väljendamise võimalus,” heitis Kartul ette. „Kuid nüüd oled asunud tööle pornotööstusesse. Kui sa töötaksid näiteks kusagil kirjastuses, oleks su palk ehk kaks korda madalam, kuid sinu ajusid ei kepitaks.”
„Aga miks minu, tööka, andeka ja haritud inimese palk peaks olema kaks korda madalam?” küsis Mihkel.
„Asi on lihtsalt selles, et sa oled unustanud need väga õiged põhimõtted, mis sa semiootikaloengus välja mõtlesid. Kus on sinu elu piirang? Kas selleks on palgamäär?”
„Palgaga mõõdetakse minu panust ühiskonda.”
„Millal sa, Mihkel, Eesti arengust niimoodi maha jäid? Kümme aastat tagasi oli muidugi palk tähtis, sest madalapalgalised olid õnnetud. Selleks, et saada õnnelikumaks, oli vaja suuremat palka, mis võimaldas kvaliteetsemat toitu ja riietust ning kütta eluruume. Tänases Eestis on need vajadused sul niikuinii rahuldatud. Uuringute andmetel, kui palgad veel tõusevad, siis inimesed sellest õnnelikumaks enam ei saa.”
„Asi pole õnnes. Palga kaudu võrdlen ma end teiste inimestega.”
„See on ummiktee, mõttetu võistlus kõrgema palga pärast. Mind ei heidutagi see, et see palgaamokk viib tööstuse Eestist Aasiasse. Las minna! Mind ei heiduta ka see, et kallis tööjõud asendatakse odavate robotitega. Miks peakski inimene roboti tööd tegema? Ma muretsen hoopis selle kõrge palga pärast, mis sa saad. Mis sa selle rahaga teed? Liisid Lexuse ja sõidad end surnuks?”

Keegi kopsis üleval Kuku ukse taga. Meie mänedzher Riho Rausma lasi sisse mõned reformierakondlased: Laine Jänes, Hannes Astok, Andrus Ansip ja Silver Meikar.

„Ei tea, mis värk see on, et Tartu inimesed kohtuvad peamiselt Tallinnas?” naljatas Astok. „Peame kohe ette vabandama, et me kahjuks pikalt teie kontserdile ei saa jääda, sest lähme edasi Polümeeri Diletantide Avangardile, kus peagi esineb ka ansambel Kurjam.”
„Pole midagi,” ütles Kartul. „Muuseas, mis poliitikat te nüüd üldse teete, kui inimeste palgad juba niigi kõrged on?”
„See on tegelikult valus küsimus,” ütles peaminister Ansip.
„Omavahel öeldes, terve rida rahvusvahelisi ettevõtteid sulgeb kohe-kohe oma tegevuse Eestis, nii et küsimus polegi enam niivõrd palga suuruses kuivõrd selles, kas leidub üldse palga maksjaid. Kriis on tulemas. Me praegu mõtleme, kuidas võim IRL-le ja Keskerakonnale sokutada. Skeem on meil praegu selline, et Silver lööb Margus Tsahkna juuresolekul Kadri Mustale külge, seepeale Margus läheb armukadedaks ja kutsub Kadri kohtamisele, ja siis Kadri juba mässib ühenderakonna ümber sõrme.”
„See on halb plaan,” vaatas Jimi etteheitvalt Andruse ja Silveri peale. „Selle asemel võiksite teha ühe kangelasteo ja Eesti kriisist välja tuua.”
„Me oleme kõik variandid läbi kaalunud, kuid eesseisvat kriisi pole võimalik ennetada,” kurtis Ansip. „Meid päästaks teadmistepõhine ja kõrgtehnoloogiline majandus, kuid selle loomisega oleme lootusetult hiljaks jäänud. Meil pole tõsiseltvõetavaid ülikoole ja seetõttu ei saa ka ettevõtteid arendada. Firmadel pole kusagilt tootearendust tellida. Ülikoolid ei suuda spinnoffe rajada ega patente teha. Mis siin rääkida, ülikoolid on vene ajast tänaseni lihtsalt stagneerunud. Tegelikult pole infrastruktuuregi, kus midagi leiutada saaks.”
„Aga oot-oot,” sekkus Rolf. „Eesti on ju tohutu IT-riik, maailma kõige internetiseeritum riik.”
„Oli kunagi jah, kuid üheksakümmend protsenti sellest internetist oli pornosaitide allalaadimine. Kahjuks porno meid ei aidanud ja IT-mull lõhkes. Püüdsime skaibi ja reidi najal veel midagi ära teha, kuid tasuta teenustega ikka riiki soost välja ei tõmba. Õnneks aitasid meid valimiskampaania ajal veel börsimull ja kinnisvaramull, kuid nüüd on needki katki. Viimases hädas tegime veel hästi suure riigieelarve, kuid kes selle sada miljardit kokku korjab?” hädaldas Ansip ja vaatas maha, nagu lootnuks Kuku klubi põrandast leida salakäiku Pirita kloostrisse.

Laua ümber saabus vaikus. Kõik mõistsid nüüd olukorra kogu traagikat.

„Silver, millal sa jälle lähed reisima?” ei pidanud Helen lõpuks vastu. „Ma tahaksin sinuga kaasa tulla.”
„Lähengi Aasiasse, vaatan, kuhu need meie töökohad siis migreeruvad,” naljatas Silver Meikar. „Täpsemalt, lähen Pakistani valimisi vaatlema. Kui julged, tule kaasa!”

Tuli Riho Rausma ning käskis meil lavale ronida ja kontserdiga pihta hakata. Kuid palusime talt viis lisaminutit, et Eesti majandus kriisist välja tõmmata.
„Kas Eesti globaliseerumist ei saaks kuidagi pidurdada?” küsis Jimi. „Kehtestaks mingid tollid või kvoodid?”
„Unusta see,” tõstis Ansip käe. „Mul pole praegu aega seletada, aga see on tõesti võimatu.”
„Tähendab, makse te ei saa tõsta, sest see viiks Eestist raha välja,” arutles Kartul. „Järelikult, pensione, arstiabi ja töötu abiraha ka tõsta eriti tõsta ei saa. Sellisel juhul peate te tegema kahte asja. Esiteks, te olete juba piisavalt arendanud Eesti majandust ja viimaseil aastail tublisti ka sotsiaalpoliitikaga tegelenud, ehk hoolitsenud majanduse produkti jõudmise eest inimeseni. Tänu teie liberaalsele poliitikale on nüüd Eestis raha palju ja inimesed on tõesti jõukad. Kuid nüüd on teil aeg hakata vaatama inimese sisse. Te olete vast märganud, et võrreldes Läänega Eesti inimesed ei oska oma suurt raha kasutada. Näiteks, minu noor kõrgepalgaline sõber Mihkel liisib Lexuse ja sõidab end surnuks.”
„Ah, mine perse, saa üle oma Lexusest” ägestus Mihkel. „Ärge kuulake teda, härra peaminister, ta on punkar.”
„Aga punkarid on kõige ausamad inimesed,” teadis Ansip.
„Räägi edasi, Kartul! Ma ei saanud aru, miks ma pean inimeste sisse vaatama. Minu asi on ju inimesi majanduslikult kindlustada, mitte neile hingeabi anda.”
„See on tüüpiline liberaalide viga!” hõiskas Kartul kahjurõõmsalt. „Te ei tegele inimeste vaimse arendamisega. Sellest ongi tekkinud vastuolu. Majandus ja kommunikatsioon on juba globaalne, aga inimeste vaimne areng ei suuda sammu pidada. Puudust on ratsionaalsusest, hoolivusest, tolerantsist, õiglusest. Globaalne majandus nõuab globaalset mõtlemist.”
„Sa oled utopist!” katkestas Ansip. „Ühe valitsemisperioodiga ei tee keegi jõmmidest pühakuid. Pealegi, ega raha sellest juurde ei tule kui jõmmid pühakuteks saavad.”
„Ära ole nii pessimistlik,” rääkis Kartul kiirustades, sest Riho Rausma hiilis jälle lähemale, et bändi lavale kupatada. „Mõned pühakud meil juba on. Näiteks, Hannes Tamjärv, kes luges Coelho „Alkeemikut” ja sattus transsi. Täitsa arenenud on ka Ene Ergma, Ülo Vooglaid ja Hardo Aasmäe. Tegelikult ei peagi kõiki jõmme pühakuteks arendama, piisab, kui eliidi ja arvamusliidrite enamus kolkamentaliteedist edasi jõuab ja keskklassi lurtsti kaasa tõmbab.”
„Aga raha sellest ikka ei teki.”
„Tekib küll. Vaata, me jõudsime arusaamisele, et makse ei saa tõsta, sest see viiks investeeringud Eestist välja. Tähendab, riik ei saa lubada rasvaseid sotsiaalseid garantiisid. Pääsetee on järelikult suurendada ühiskonna solidaarsust ja sidusust, et edukad inimesed ise hädasolijaid aitaksid. Ja seda kõike saab teha ühe valitsemisperioodiga.”

Oravad vaatasid üksteisele otsa. Nende nupp nokib väga hästi. Nad taipasid, et neil on võimalik edasi võimule jääda.

„Tähendab, kodanikualgatusliku heategevuse korras päästame Eesti sotsiaalsest katastroofist?” küsis Ansip.
„Jah, aga ma pole veel lõpetanud,” läks Kartul ülbeks. "Teiseks, te peate hoidma käigus meie majanduse põhimootorid.”
„Mis? Põhimootorid? Mis sa nende all silmas pead?” küsis Ansip.
„Nii, lobisemine jätta ja marss lavale,” lõikas meid Riho Rausma. Rahvas skandeeris juba tükk aega: „Kevadbänd! Kevadbänd!” Kartul püüdis veel Ansipile midagi seletada, kuid kuulda polnud enam midagi. Algas lugu „Näu-näu”.

Viies peatükk, milles kiimakotid avavad ökopoe; Ansip ja Savisaar panevad Toomas Trapido prääksuga kükke tegema; kevadbänd avardab roheliste tundemaailma

Meie Tallinna tuuri teine päev oli ühtlasi maailma esimene rahvusvaheline puudekallistamise päev. Kuna meil oli paras pohmakas ja pealegi me armastame kangesti puid, siis ühinesime meiegi inimketti: laulsime puudele regivärsse ja embasime neid. Muuseas, soovitame kõigil proovida - esialgu tabab teid foobia, et teid võidakse pidada mingiks veidrik-kiimakotiks, kuid karjakesi seda tehes koguneb julgus ja imeline äratundmine, et oled kõva loodusemees. Meid juhatasid sellesse uude maailma Leanne Barbo ja Mari Jüssi, kelledel me hoidsime käest kinni ja laulsime nende järel.

„Miks me puude ümber niisuguseid ringmänge mängime?” küsis Rolf. „Kas me oleme mingid nõiad, et anname puudele nõnda suurema elujõu? Või vastupidi, kas ma pean uskuma, et puud hoiavad mul lupjumise ära?”
„See on sinu enda usu küsimus,” jutlustas Leanne, „Aga vaata, lisaks popmuusikale elab meis endiselt juba väljasurnuks peetud regilaul. Teiseks, meie esivanemad oletasid, et puul on hing. Ma ei tea, kas see on tõsi, kuid ma näitan sulle, et puud võib kohelda võrdselt inimesega,” ja ta silitas oksavahele kasvanud samblatutti nagu oleks see tõepoolest olnud tema mees.
„See on tõesti äärmiselt avar maailmavaade,” vaimustus Kartul, „hoolida, tunda kaasa ja kaitsta kõiki marginaliseeritud vähemusi, olgu nendeks regilaul, puud, lendorav, inimtühi mererand või Kalamaja töölisnoored. Vat selline peakski olema roheline poliitika. Intelligentsem rahvas valiks siis kõik rohelisi.”
„Kuule nüüd, rohelised peaksid tegelema looduse ja ressursside säästmisega mitte igasuguste kõrvaliste asjadega!” vaidles Helen.
„Ei-ei,” hüüdis Kartul. „See ongi point, et niinimetatud kõrvalised asjad tuleb väärtustada. See rikastab tohutult ühiskonda. Eesti intelligents sellise pluralismiga peamiselt tegelebki, kuid rohelised võiksid selle baasil poliitika välja töötada - lipukirjaks hoolivus, märkamine, õiglus, tundlikkus. Keskkonnakaitse kuulub elementaarselt selle ideoloogia juurde.”
„Kuid ikkagi,” kahtles Rolf, „need vanad, seest mädad pärnad raiutakse ju detailplaneeringu alusel peagi maha ja asemele ehitatakse kolmekorruseline eluhoone. Mis see puukallistamine aitab?”
„Ega me siis ainult kallistamisega piirdu,” sekkus jutusse Mari Jüssi, ja ta rebis Rolfi käest, nii et meie kitarristil küünarnukk ragises „Me kogume pidevalt igasuguseid protestiallkirju, kiusame linnapead, teavitame ajakirjandust. Näe, praegugi ETV kaamera filmib, kuidas sa mune sügad. Noh, rahvas, kas laulame nüüd ka Haanja meest?”
„Jah, puukallistamisega peavad kaasnema konkreetsed tegevused,” teadis ka Jimi, „Me peame säästma Eesti põlevkivi varusid oma lastele ja lastelastele. Praegune Eesti valitsus lagastab loodust, et tulevased põlved imegu käppa. Aga miks sina, Traps, meiega „Kes aias” ei tantsi, vaid ainult eemalt kiikad?” Tõepoolest, Toomas Trapido jõlkus kõik aeg meie sabas nagu lapsehoidja, kuid puid ei kallistanud.
„Noh, ma ei tea,” naeratas Traps häbelikult, „te olete ju täitsa toredad, aga mina olen rahvasaadik. Mulle teeb muret see, et riigieelarve pole piisavalt öko ja ei arvesta nafta hinna tõusu maailmaturul. Nafta on taastumatu ressurss ja me peaksime arendama rohkem tuuleenergeetikat.”
„Nafta hind tõuseb ja langeb,” õiendas Kartul, „sellega te järgmisel korral valimiskünnist ei ületa! Näita lihtsalt üles oma hoolivust ning valijad kiidavad su õigeks. Näe, tee sellele mädanenud voodrilauale pai ja ütle otse kaamerasse, et see maja jutustab meile kodulinna ajaloost, õnnest ja valust.” Uudisnäljas telekaamera pöörduski tuntud protestpoliitiku poole, kuid Traps pidas paremaks jalga lasta - kurat teab, mis maausuliseks Ansip ja Savisaar teda pärast pilkavad.

Tol õhtul juhtus esimest korda, et kevadbänd rakendati kommertsi vankri ette - nimelt Uue Maailma ökopoodi avama. Seal müüdi mahetoidukaupu ja muid ökotooteid, mis kõik vähendasid tarbija ökoloogilist jalajälge. Kuid üks asi tegi meile muret - kas ökotooted lõppkokkuvõttes vähendavad tarbimist või on see veel üks täiendav müüginišš, millega saab ka tarbimisvastased kaubandusvõrku meelitada? Isegi meie, kevadbänd, kes me oleme tuntud tarbimisvastased, reklaamisime nüüd sulnilt sadu tooteid ja kohaletulnud šoppajad aplodeerisid meile. Aga kuidas tegelikult uut ja paremat maailma luua?

Teine jagu: Soliidne elustiil suuromanikele

Kuues peatükk, milles Ingvar Kamprad jääb impotendiks; Ain Hanschmidt surub Sahara kõrbes mässu maha; Eesti rikkurid hakkavad võistu raha annetama

Kontserti anda oli tore, lõbus oli ka aftekas Tallinna linna peal, mis lõppes Balti jaama tšeburekikohvikus. Kuid sugugi polnud lõbus kui öösel kell pool viis avastasime, et meil pole kusagile öömajale minna, sest meie Tallinna fännidel kas polnud ruumi või ei tahtnud nad meist midagi teada. Enamikud kasutasid lihtsalt seda kavalust, et lülitasid oma telefonid välja. Oleksimegi vist tänavale jäänud, kui Kartuli tädipoeg, suurettevõtja Priit Haller poleks meid enda juurde majutanud. Pole tõsi, et ärimehed on külmad ja kalgid inimesed. Näiteks, Priit on väga südamlik ja aitab alati hädasolijaid.

Kui hiigelsuurde apartementi jõudsime, pidi Priit vabandama, sest mõlemas külalistetoas olid juba öömajalised sees, nende hulgas Kartuli allakäinud väikevend, kaks Priidu asotsiaalset klassikaaslast, keegi noormees, kes väitis end olevat geograafiatudengi, töötuks jäänud endine õiguskantsler Allar Jõks ja lisaks mõned Priidu naise vaesed sugulased. „Mis ma pean tegema?” küsis Priit iseendalt. „Kelle ma välja viskan ja kelle jätan? See on minu archilleuse kand, et ma nii heasüdmlik mees olen ja oma kodus niisugust laatsaretti pean. Katsuge end kuidagi ära mahutada. Soovi korral võite ööbida ka minu jõusaalis või talveaias. Head ööd!”

Me magasime mõnusalt lõunani ja hakkasime siis mööda maja ringi seiklema eesmärgiga leida külmkapp. Sattusime aga külalistetuppa, kus Priit parajasti külalisi võõrustas.

„Tulge aga sisse, bändimehed on kõikjal teretulnud!” Viipas Priit meile lahkesti. „Ma rääkisin teist juba oma sõpradele. Saage tuttavaks - Vjatšeslav Leedo, Ain Hanschmidt, Tiit Vähi ja Aare Kilp! Teisi te ilmselt teate ajakirjandusest, Aare aga on aga minu kursavend, kellega me kunagi tudenginaljana Hoiupanga põhja lasime.”
„Tere hommikust!” ütles Helen reipalt. „Kas ma võin selle mahla ära juua?”, ta tsorkas oma näpud Ain Hanschmidti taldrikusse ja õngitses sealt hapukurgiviilu.
„No küll on tore näha korraga nii palju jõukaid mehi!” heitis Kartul virilat nalja, ehkki tal hääl värises. Need mehed ei paistnud kuidagi ohtlikud, kuid nii suure rahahunniku ees tekib paratamatult aukartus. Mis Helenil viga, tema rikkumata bioloogiajule ei öelnud need väärikad nimed midagi.
„Andestage meile meie materialistlik juhmus,” vabandas Priit, „aga me hakkasime just arutama, kellel meist kõige suurem laev on. Kellel on kõige suurem, see siis ongi tegija.” Kõik prahvatasid naerma ja patsutasid Ainile tunnustavalt õlale. Teenijad tõi meile kohvi. Hakkasime end juba mõnusamalt tundma.

„Ah, te praegu tögate Eesti ärimehi, kes võistlevad tõsimeeli, kellel on suurem auto, maja, kaater või isegi mõni õhusõiduk,” naeris ka Kartul. „Aga samas, mis seal ikka tögada? Need kallid asjad peegeldavad enam-vähem tõepäraselt omaniku edukust.”
„No aga miks nad peavad oma edukusega kekutama?” küsis Ain, kes suutis mitu aastat üle saada kiusatusest kekutada, et talle kuulub Eesti suurim laev. „Minu meelest võiks selle lolluse Eesti kultuurist välja juurida. Vaadake, välismaa kolleegid naeravad meie nn rikkurite üle. Mis seal salata, sõidan minagi Hummeriga, kuid Ingvar Rootsist tunneb mulle kaasa: „Miks sa nii suure auto ostsid? See on ju mõeldud Sahara kõrbes mässuliste mahasurumiseks, mitte kesklinnas parkimiseks.” Aga mis teha, seisus kohustab Hummeriks.”
„Just,” kinnitas ka Priit. „Seisus kohustab. Kas te arvate, et mul nii suurt maja vaja on? Mul pole aegagi siin elada. Naine ja teenija peavad hommikust õhtuni tolmu pühkima. Arvukatesse tühjadesse tubadesse kipuvad imbuma tüütud vaesed sugulased. Suvemajades aga põhjustavad hiired-rotid pidevalt tehnilise valve alarmi, igal talvel külmub mingi toru lõhki ja põhjustab suure veeuputuse. Ole sa nii rikas kui tahes, sa pead ikka ise oma neetud majadega tegelema. Oleks siis vähemalt aega suvel tõesti suvemaja verandal õlut limpsida!”
„Püha müristus, müü need majad maha, koli tavalisse neljatoalisse korterisse ja laiuta seal täiega!” pahvatas Rolf.
„Keegi ei võtaks mind siis tõsiselt. Transiidilepingud jääksid sõlmimata.”
„Aga edukusvõistlus on isastele ürgomane!” ütles Jimi. „See on alati olnud ja seda ei saa keegi välja juurida.”
„Jah, lihtsalt võistlusreeglid muutuvad,” lisas Kartul.
„Andres ja Pearu mäletatavasti võtsid lihtsalt kõrtsis oma rahakotid välja ja hakkasid sajalisi võistu laua peale lööma. Kellel rahatähti kauemaks jätkus, oli võidumees. Aga kohe selgus ka reeglite nõrkus. Nimelt, Andres võistles laenatud rahadega. Võistlusel oli ka teisi hädasid: Pearul oli kodus veel lisaks kõvasti kartuleid, mis ei läinud arvesse; mõlemal võis osa raha ka kodus sukasääres olla. Sellepärast ongi välja töötatud tänapäevane edukusvõistlus.”
„Aga kuidas Ingvar oma edukust demonstreerib kui ta Hummeriga ei sõida?” küsis Rolf.
„Ingvar, Ingvar..” pingutas Panga-Ain oma ajusid. „Tema on sihuke rootslane. Ta sõidab tõesti mingi suvalise parsaga ringi. Võib-olla on ta mingi impotent.”
„Aga kas temaga transiidilepinguid sõlmitakse?”
„Noh, ma ei tea, ta tegeleb mööbliga. Muide, ta on maailma rikkaim inimene.”
„Kuidas inimesed seda usuvad? Kas tal on kaasas mingi kilomeetri paksune portfell, milles sees miljard aktsiat?”
„Bingo!” hüppas Hanschmidt äkki õhku. „Ingvar jagab kogu aeg annetusi. Lastekodudele, koerte varjupaikadele, aidsihaigetele. Miljonid pidevalt lendavad. Keegi ei suuda nii palju annetada. Seetõttu polegi mingit küsimust - tema ongi kõige edukam. Ja kui ma järele mõtlen, siis kõik Rootsi rikkurid annetavad võistu. Naljakas, neil on sõlmitud isegi sponsorlepingud, milledest nad vahel kinni ei suuda pidada, ägavad nende lepingute all, maksavad intresse ja viiviseid.”
„Selleks, et edukusvõistlust võita!” jätkas Jimi. „Täpselt nagu meil liisitakse luksusautosid, nii et hing kinni. Aga Rootsi ühiskond on selle võrra efektiivsem, sest luksuskaubad on ju ressursi raiskamine. Samas, lastekodusid ja aidsihaigeid peab niikuinii keegi üleval pidama.”
„Muidugi!” hõiskas nüüd ka Vähja Tiit. „Teeme meie ka nii! Müüme maha oma mõttetud kaatrid ja suvemajad, milledega on nii palju stressi! Hakkame selle asemel lihtsalt annetama ja jõuamegi oma Lääne kolleegidele järele!”
„Pidage muidugi silmas, et teie konkurendid ja ajakirjandus saaks arvet pidada, kes kui palju annetanud on!” manitses Kartul. „Muidu läheb teie raha lihtsalt kaotsi.”
„Jaa-jaa,” kiitis Leedo. „Kutsume kohe ajakirjanduse kohale. Nii-nii, kellele me siis annetame?”
„Kevadbändile!” hõikas Helen.
Helenile õlu selle idee eest. Suurärimehed võtsid läpakad välja ja logisid end internetipanka. Ainult Aarele tuli meelde, et ta pidi juba ammu kodus olema. Vjatšeslav annetas meile sissejuhatuseks miljon krooni. Ain pani ka miljoni. Seepeale tõstis Tiit panuse kahele miljonile kroonile. Priit muheles ja annetas kolm miljonit, et kevadbänd võiks ise endale Tallinnasse neljatoalise korteri osta. Vjatšeslav lootis nüüd mängu kinni panna sellega, et kirjutas kevadbändile välja joonelt kümme miljonit krooni. Sellega oligi Ain audis - kes seda oleks oodanud! Kuid Tiit ei andnud alla ja lisas omalt poolt kümme miljonit krooni rocknrolli heaks. Priit tõstis käed üles ja naeris vabandavalt.
Vjatšeslav aga lajatas veel kümme miljonit kevadbändi arvelduskontole.
„Könn!” röögatas selle peale Tiit, kes on muuseas tuntud muldmetallide tootja ja naftavedaja, ning vastas samuti kümne miljoniga.
Nüüd üllatas kõiki Vjatšeslav, Saaremaa ärihai, kellel muidu teatakse olevat raha nagu muda. Ta lisas meie järgmiste tuuride heaks ainult viis miljonit krooni.
„Könn!” röögatas veelkord ekspeaminister, ja käis välja veel kümme miljonit, mille peale Leedo ainult punastas ja seejärel tugitooli kössi vajus.
Vähi oli juba võitnud, kuid ilmselt suurest armastusest pungi aate vastu annetas ta veel viisteist miljonit. Pärast seda ta ainult kisendas suurest võidurõõmust, konkureerivad suurettevõtjad, kevadbänd ja kohale saabunud ajakirjanikud tormasid teda õnnitlema ja viskasid teda tooliga õhku. Oli sündinud Eesti annetusrekord - ühelt mehelt 47 miljonit krooni.
Lõpetuseks, nendele, keda huvitavad meie rahaasjad: kevadbändi tuur jõudis kasumisse ja me võisime rahulikult Tartusse tagasi hääletada.

Kolmas jagu: Eesti loomeinimeste läbimurre 21. sajandisse

Seitsmes peatükk, milles Kivirähk alustab kevadbändi juhendamisel tänapäeva Eestit kirjeldava romaaniga (austusest Jaan Krossi mälestuse vastu tsenseerisime välja nii seksi kui vägivalla)

„Meie laulusalmid pole küllalt rütmikalt sõnastatud” kurtis Rolf bändiproovis. „Lähme Elleni juurde konsultatsioonile.”
„Lähme jah,” rõõmustas Helen. „Polegi juba ammu pannkooke söönud.”
Ellen Niit pakkus meile lahkelt pannkooke toormoosiga nagu alati. Ta seadis paremasse rütmi laulud „Kalli inimese hais” ja „Parm”. Kuid ta oli sel päeval väga murelik.

„Minu mees Jaan Kross on suremas,” kurtis lastekirjanik. „Tal oli kavas kirjutada romaan tänapäeva Eestist, süvenedes erinevate ühiskonnakihtide hingeellu, põimides need kokku terviklikuks ühiskonnaks. Kuid Jaani tervis ei luba enam ühtki raamatut kirjutada. Rolf, sina kui kõige noorem, vii Jaanile see tass ravimteed.”

Rolf viiski Jaan Krossile surivoodi juurde naistepunateed. Suurmees tänas teda ja palus tal hetkeks istuda. „Andrus Kivirähk pidi täna mulle külla tulema ja ma pidin talle andma suunised uue romaani kirjutamiseks. Ma ei tea, kas ma selles elus saangi enam temaga kokku, seepärast räägin igaks juhuks sulle. Eesti kirjanduses pole ühtki laialt tänapäeva kirjeldavat romaani. Võib-olla Eestis polegi lihtsalt ühtki kirjanikku, kes oleks võimeline seda tegema. Meil pole ühtki prohvetit ega isegi kedagi, kes üritaks prohvet olla. Terves riigis pole ühtki inimest, kes mõistaks ja tahaks kirja panna, mis üldse toimub.”
„Kuidas nii?” imestas Rolf. „Eesti kirjandus on viimaseil aastail teinud arenguhüppe, Göteborgi raamatumesski oli väga edukas. Silmapaistvaimate teoste hulgas on Sass Henno „Ma olin siin”, Kiviräha „Ussisõnad”, Vigala Sassi „Kuldmamma” ja Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”, ehkki seda viimast, tüütut raamatut, ma küll lõpuni ei viitsi lugeda.”
„Kuid miks, tubli noormees, peame kõiki neid raamatuid lugema salaja?” kritiseeris vanameister. „Kui nendest teostest juttu tuleb, siis on haritud seltskonnas kena komme end vabandada, et noh, ma natuke sirvisin seda raamatut, aga ega see õige asi ole. Kahjuks on needki romaanid niivõrd küündimatud, et endast lugupidav inimene ei taha end nendega seostada. Kõik need raamatud kirjeldavad kas ühe tänapäeva traagilise inimese eluvõitust või annavad mingi ajaloolise ühiskonnapildi. Aga seni, kuni kõikehõlmavat tänapäevaromaani pole, rähklemegi kaoses ja teadmatuses. Eestil on vaja rahvast ühendavat punane niiti, tulevikunägemust, eesmärke.”
„Aga öelge ometi, mis on siis see punane niit, mis Eestile mõtte annaks?” küsis Rolf hämmeldunult.

Kuid Kross oli juba surnud. Kevadbänd avaldas Ellen Niidule kaastunnet, tänas pannkookide eest ja asutas minekule, kuid ukse peal tuli meile vastu Andrus Kivirähk, rästik lipsuks kaelas. Kuulnud traagilist uudist, jäi ta meie ja Elleniga juttu ajama ja meiegi ei kiirustanud lahkumisega.

„Kross saatis sulle minu kaudu sõnumi,” ütles Rolf Kivirähale, hääl erutusest värisemas. „Sa pead kirjutama romaani tänapäeva Eestist.”
„Oh, ma vaidlen temaga sel teemal viimased viis aastat,” rehmas mees, kes teab ussisõnu. „Tegelikult minu raamatud jutustavadki tänapäevast, ehkki tegevus toimub vormiliselt tuhat aastat tagasi.”
„Niimoodi saavad su raamatud käsitleda vaid igavikulisi probleeme,” vaidles Kartul. „See, mida sa viljeled, on tavaline postkolonialistlik rahvuslik identiteediotsing. Sellele on pühendunud kõik eesti kirjanikud alates Kristjan Jaak Petersonist, sealhulgas Koidula, Tammsaare ja Kross. Miks ei võiks eesti romaanikirjanikud ometi sellisest arhailisest probleemipüstitusest edasi areneda?”
Natuke aega oli köögis kuulda vaid susinat kui Kivirähk oma rästikust sõbraga nõu pidas. „Võib-olla peaksin jah tänapäevase romaani kirjutama” ütles Ivana Orava ristiisa viimaks. „Huvitav tõesti, et nii mina kui eesti kirjandus tervikuna arenenud maailmast sada viiskümmend aastat maha on jäänud. Millest see küll tuleb?”
Kartul teadis vastust: „Eesti kultuuri suureks hädaks on rahva väiksus, mistõttu pole piisavalt kandepinda kõrgkultuurile. Juhmide masside meelelahutusega tullakse toime piisavalt hästi, aga vaimu ülendamine ei taha edeneda. Lihtsustatult, 20. sajandi esimene pool möödus maailmas modernismi ja teine pool postmodernismi tähe all. Tänaseks on maailm jõudnud mingisse postmodernismi järgsesse ajastusse, mille nime me ei tea. Eesti kõrgkultuur aga ei suuda maailmakultuuri midagi muud panustada kui tragikoomilist väikerahva identiteediheitlust: Balti Kett, laulupeod, vanalinn, Sügisball, Keisri hull. Jah, mitte kahekümnendas, vaid 19. sajandis oleme alles oma vaimse tasemega, kui mõtleme kasvõi peatselt rajatavale Vabadussõja monumendile ja Tallinna lahe Kalevipojale. Seda kõike on kultuurrahvastel tore ja nostalgiline pealt vaadata, kuid ise niisuguses arhailises kultuurikeskkonnas elada on ikkagi totter.”

„Aga kas väike rahvas üldse vajab prantsuse ja saksa tasemel kõrgkultuuri?” kahtles Jimi. „Mis praktilist kasu sellest sünniks kui Andrus nüüd kirjutakski valmis tänapäevase romaani, mis saab Nobeli kirjanduspreemia? Võib-olla peakski arhailine väikerahvas ratsutama kõrgkultuuride hobustel - lugema tölkeid nende raamatutest ja luuletustest ja sellega leppima? Mida Kross selle kohta ütles?”
„Kross ütles, et Eestil on ikka vaja oma terviklikku visiooni,” vahendas Rolf. „Muidu võime ilmselt poe kinni panna ja hakata osariigiks. Kuid siis ta suri ära...” lisas ta kurvalt.
„Nojah, ilma tervikliku, ühendava nägemuseta pole lootustki tõeliseks ühiskondlikuks kokkuleppeks,” lisas Kartul. „Ainus eesmärk, mida seni kuulda olnud, on et aastaks 2050 oleks eestlasi kaks miljonit. Kuidas on kaks miljonit parem kui üks miljon? Milleks? Ahjaa, Ansip tahtis meid ühendada ühise lipu alla, et viia Eesti viie rikkama riigi hulka Euroopas. Keda, küsin ma, keda igatseks ta meist teha vaesemaks? Need eesmärgid on küündimatud! Me väärime paremat eesmärki!”
„Te räägite praegu sellest, et on vaja tekitada ühtne tulevikunägemus,” vaidles pluralist Jimi. „Kuid Eesti tugevus seisneb hoopis arvamuste paljususes. Kui me osad arvamused elimineerime ja teised domineeriva arvamuse alla marginaliseerime, siis saavutame küll ühe tervikliku nägemuse, kuid kaotaksime selle kaudu palju ideid. Minu meelest on Eestis kõik korras, et kogu rahvas ei jookse ühtse kriitikavaba massina mingi suure idee nimel, mis hiljem võib osutuda lolluseks.”
„Ma ei räägi arvamuste elimineerimisest ja marginaliseerimisest,” väitles Kartul nii hoogsalt, et isegi surnud Jaan Kross korraks istukile tõusis. „Ma räägin sellest, et kõik ühiskonnas levinud tähtsamad ideed kokku sünteesida. Arvamuste paljusus on ainult ehituskivid. Ma ei taha neid ehituskive minema visata ega kõveraks painutada. Keegi peab lihtsalt nendest maja ehitama!”

Kaheksas peatükk, milles Tanel Padar astub sugulisse vahekorda Lenna Kuurmaaga; sureb rokitaat Riho Baumann; professionaalsed muusikud hakkavad ellu viima underground-ideesid

„Kuulge, me pidime ju Riho Baumanni juurde ka minema!” kibeles Maarja.
„Õige jah, lähme ruttu, enne kui see taat ka hinge heidab!” muretses Rolf.
Tõttasime tehnikaülikooli raamatukokku, kus rokitaadi vormitu kogu oli vajunud tugitooli röötsakile.
„Surnud!” karjatasime me.
„Veel mitte,” hingitses rokitaat vaevaliselt. „kuigi tunnen, et mul on jäänud viimased hingetõmbed. Aga kui te mind tähelepanelikult kuulate, siis jõuan teile siinsamas edasi anda oma viimase tahte.” Ja ta ilastas habemesse.
„Räägi ometi, me teeme kõik, mis nõuad!” hüüdis Helen läbi pisarate. Nii kahju oli näha vägevat vanameest lahkumas.
„Kuulake nüüd!” leidis Baumann endas rääkimisjõudu. „Mõttetu on rääkida mingitest filharmoonia kammerkooridest, rahvusmeeskooridest ja Tõnu Kaljuste orkestritest. Nad viljelevad surnud muusikat, mis ei saa kuidagi elu edasi viia. Paremal juhul toimuvad mingid rahvapärased meelelahutusprojektid, kus tehakse koostööd Metsatölli või Noorkuuga. Austria klassikalise muusika esitamine on sama väärtuslik kui klassikaliste viini vorstide tootmine Rakvere lihakombinaadis. Suurejoonelistel estraadiüritustel, näiteks heategevuslikel aastalõpukontsertidel, on progressiivne iva juba ette lämmatatud. Mingi ime läbi õnnestus Chaliissil tungida presidendi vastuvötule, aga ta jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Riiklikult rahastatava muusika laeks jääb nn kvaliteetne meelelahutus, mis ei taotlegi ühiskonna arengut. Taotleb vaid tööliste töövõime säilitamist.”
„Jah-jah, me teame juba, et interpreedid on tegelikult tühised meelelahutajad,” hüüdis Rolf oma iidolile. „Aga enne kui vedru välja viskad, ütle ometi välja oma jutu iva! Mis oli sinu elu mõte, mida meie peame edasi kandma?”

Kuid, mis teha, ebaõnn tabas Eesti rokki - Riho Baumann sulges nii suu kui silmad, õhk tema kopsust jooksis välja ning nägu vajus lumivalgeks. Katsusime pulssi - see ei töötanud. Aega viitmata paiskas Helen laiba põrandale ja peksis rusikaga ta rindkeret. Kalev tegi suust suhu hingamist. Baumann avaski silmad.

„Ah te otsite iva!” rõõmustas taat. „Iva tuleks otsida amatöörsetest rohujuurealgatustest, kus mingi laulja, bänd või koor leiab vabaduse, inspiratsiooni ja mõistuse teha midagi uut ja paremat. Siin on aga kaks probleemi. Esiteks, vabadus, inspiratsioon ja mõistus kohtuvad väikeses Eesti muusikamaailmas haruharva. Teiseks, tõeliselt head tegijad ei leia laialdast mõistmist ega kommunikatsioonikanalit meie ülekoormatud meedias, mistõttu nende mõju võib jääda nullilähedaseks. Tähendab, Eestil on vaja mingit tõeliselt tegijat punti, mis mingi ime läbi suudab end suruda läbi küündimatu meedia.”
„Aga oot-oot, need oleme ju meie, Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd!” hüüdis Helen.
„Muidugi, mu lapsed!” rõõmustas Baumann. „Nüüd võin ma ometi rahus surra, sest teie jätkate mu elutööd.”
„Me lubame sulle!” hüüdsime me rokitaadile järele, kui tema hing läbi raamatukogu lae igavikku otsima läks. Surusime laibal silmad kinni, teatasime surmast hädaabisse ja läksime kohvikusse vana hipi mälestuseks viina jooma.

Kohvikus aga kohtasime oma üllatuseks Tanel Padarit ja Lenna Kuurmaad.

„Kellel meist on ikka see Eesti parim bänd?” pidi Kartul kohe õli tulle valama.
„Sorry, Kartul,” ütles Lenna. „Kevadbändil on küll palju häid ideid ja doktorikraadid ja nii edasi, aga, tõesti, meie Taneliga oleme bänditegemises ikka professionaalid.”
„Mis mõttes?”
„No vaata, sa ei pea tegelikult viisigi. Sul pole sportlikku vormi, hingeldad lava peal kuidagi küürakil. Ah, mis me siin üldse räägime.”
„Aga sa ütlesid, et meil on head ideed,” arutles Jimi. „Kas teie saate neist kuidagi kasu?”
„Mis? Kas te tahate meile oma ideid müüa?” kohmas Tanel Padar.
„Mis neist ikka müüa, käige lihtsalt meie ja teiste underground-loojate kontsertidel ja noppige head ideed üles. Meie, amatöörid, ise ei suuda neid ideid ju levitada, aga teie saate. Nii võime üheskoos toimides päästa maailma.”
„Heh, kas meie peaksime mingites higistes urgastes käima, märkmik ja pliiats peos?”
„Nojah,” seletas Kartul kannatlikult. „Kui te ei vaevu häid ideid üles korjama, siis käite te vaikselt alla, publik kaotab teie vastu huvi ja olete homenjad valmis.”

Nüüd juhtus midagi täiesti uskumatut. Meie lauda istus Riho Baumann, elus ja terve. Kevadbänd ahhetas.

„Sa peaksid ju surnud olema!” pahandas Helen.
„Ääh, parameedikud tegid mulle elektrišoki ja äratasid ellu. Ega ma olen ikka vägev rokitaat, niisama lihtsalt te minust lahti ei saa. Ma sõin, näete, halvaks läinud kotletti ja sain mürgituse. Hea veel, et te hädaabisse helistasite ja profid kohale kutsusite. Arstid ütlesid mulle, et kui ma rohkem riknenud toitu ei söö, siis elan veel vast paar-kolmkümmend aastat. Antagu mulle nüüd üks pits viina, see tõmbab soolikad puhtaks.”
„Aga me hakkasime juba sinu testamenti ellu viima!” protesteeris Helen.
„Hoi, sellepärast ma ei saanudki veel ära surra. Teist, kevadbändist, pole ju tegelikult asja. Enne te ikka rokkisite täiega, aga nüüd teete nisukest imalavõitu pehmet värki, lugu „Tissid ja kuu” pole ma kontserdil juba ammu kuulnud. Teie viimane plaat mulle ei meeldi. Ma ei saa teid usaldada. Rokin ikka ise täiega edasi mõne aastakümne, seni kuni tervis vastu lööb.” Vaat selline ongi siis Eesti roki vanaisa.

Vanainimesed on tihti pateetilised, näiteks tundes surma lähedust, kuid kõbusamal hetkel lööb neis kohe välja usaldamatus ja ihnus.

„Miks me peame rokki tegema?” vaidles ka Jimi. „Mina usun, et bänd peab tegema seda, mis südamest tuleb, mitte lähtuma mingist täiesti vaieldavast rokiideest. Pealegi ei suuda me niikuinii usutavalt teha midagi, mille vorminõuded juba ette antud.”
Kuid Riho Baumann oli juba oma lilledega kübara pähe pannud ja siirdunud Von Krahli Mutant Diskole.

Üheksas peatükk, milles Vana Kartul ja Sandra Jõgeva langevad sadomasohhistlikku salasuhtesse; kunst osutub ainsaks inimesele piisavalt väärikaks tegevuseks

Meie meelest on totter teha bändi meelelahutuse pärast. Bänditegemine õigustab end siis, kui teed tõelist kunsti. Seetõttu oleme õnnelikud, et Albert Gulk meie juhendajana töötab. See tekitab lootust, et kunagi saame meiegi päris kunstnikeks. Oleme Gulki ka korduvalt palunud, et ta võtaks meid Kursi Koolkonda, kuid Eesti parim joonistaja vaikib siinkohal ja vaatab kaugustesse.

Oma viimase kontserdi andsime tuntud kunstniku ja sadisti Sandra Jõgeva videoinstallatsiooninäituse avamisel Tallinna kunstihoones. Esineda kunstiüritustel - see ongi kevadbändi ainus õlekõrs, sest ega peale kunstirahva keegi meid ju ei mõista.

Muidu tuntud kui feminist esitas Sandra seekord globaliseerumisvastaseid äriuudised. Võisime kergendatult ohata - kuna meie kunstnikud käivad välismaal, siis pole neil muu maailmaga võrreldes vaimset mahajäämust ja nad käsitlevad täitsa küpselt postmodernistlikke probleeme. Juba kümme aastat tagasi Seksi-Kristi maalis tupega. Tänapäeva tegijate hulgas on globaalseid läbilööjaid või selle poole liikujaid: kolekunstnik Jüri Arrak, MTV staar Priit Pärn, njuujorklane Jaanika Peerna ja teised.

„Üks asi teeb mulle muret,” ütles Kartul, „Kunst tundub olevat ainus asi, millega inimesel on mõtet tegeleda, sest Asimov soovitas aastal 1975 kõik muud tööd robotitele delegeerida. Kuid ometi, mis kasu on kunstist?”
„Kunst avardab inimmõtlemise piire!” hüüdis Jimi. „Kunst on see, kui sa teed midagi uut. Seda nimetan ma progressiks.”
„Tänapäeval ei usu enam keegi, et kunstnikud võiksid teadlastele teenäitajaiks olla või inspireerida insenere uutele leiutistele inimkonna hüvanguks,” vaidles Kartul. „Hea kunst ei paku ka niivõrd meelelahutust kuivõrd pigem ängi, nii et kaudsest rahvamajanduslikust kasust pole ka mõtet rääkida.”
„Jah,” nõustus kurvalt tuntud performance-kunstnik ja maalija Jane Remm, kes noorusajal kevadbändi kodulehe tegi. „Ega meist vist kellelegi kasu ole.”
„Seepärast ongi vist kunstnik olemuselt ülalpeetav,” noogutas maalikunstnik Priit Petrov, kes siiski suudab ka ise perekassasse lisa teenida, meisterdades treppe ja pildiraame. Paistab, et kunstniku mõte piirdubki peamiselt kunstnikuks olemise sügavalt inimliku idee levitamises. Oled lihtsalt kunstnik koos isetegemise rõõmu ja sellega kaasnevate piinadega, kunstnik heas ja halvas. Seetõttu püüame ka ise kunstnikud olla, ehkki ei taotle sellega midagi.

Sel õhtul täitus Kartuli unistus, kes on alati üritanud jõuda lähedale professionaalsetele kunstnikele. Me suutsime kunstihoone kontserdil saja krooni eest maha müüa ühe oma duubelplaadi, nii et Kartul sai osta Sandralt tund aega peksmisteenust.

Neljas jagu: Teadlaste rakendamine Eesti hüvanguks

Kümnes peatükk, milles Maarja võrgutab Jaak Aaviksoo; kevadbändi Antarktika tuurist jääb ellu vaid varumees Veiko; paljastatakse Eesti teadlaste pohhuism

„Nüüd on meil siis ometi plaat välja antud ja tuur tehtud,” ütles Kartul rahulolevalt. „Kas kellelgi on ideed, mida edasi teha?”
„Minul on idee,” kuulutas Maarja. Kõik vaatasid imestunult Maarja poole, sest seni polnud ta kunagi midagi rääkinud, ainult laulnud oli. „Minu idee on, et me võiksime minna Antarktika tuurile. Võiksime anda kolm kontserti: ameeriklaste baasis, jaapanlaste baasis ja venelaste baasis. Usun, et raha saame Eesti Teadusfondist.”
„Jess, see on väga hea idee,” vaimustus Helen. „Meie Antarktika tuur toob Eestile kõvasti tuntust ja parandab Eesti teaduse mainet maailmas. Samuti aitab see kaasa teaduse populariseerimisele Eestis, mis on aluseks teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamisele.”
„Vat see on alles seiklus!” kiitis ka Rolf. „Mina igatahes külma ei karda ja võin nüüd kõigile näidata, et olen tegija. Eesti riik peab meid varustama kõige soojemate ja mugavamate riietega, ja projekti eelarvesse võiks ära peita ka uue, kangiga soolokitarri. Aga, Maarja, miks me peame esinema teiste maade baasides? Me võiksime rajade Antarktikasse kevadbändi oma baasi, kuhu kogu maailma pungisõbrad meid kuulama tulevad."

See oli lihtsalt nii hea idee, et rääkisime sellest samal õhtul Püssirohukeldris haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. „Meil on vaja teadusraha umbes kakskümmend või kolmkümmend miljonit,” seletasime põõsaspäisele ministrile. „Me lähme Antarktikasse ja toome sealt Eestile konkurentsivõimelise teaduse!”

Tõnis, kes on meie vastu alati väga sõbralik, vangutas nüüd pead. „Võib-olla peaksite Eestist raha küsides siiski piirduma Eesti-keskse teadusega ning uurima näiteks lubjakivikaevanduste infraheli kahjulikku mõju inimese tervisele või Eesti limuste ökoloogiat. Nende küsimustega ei tegele meil praegu keegi. Aga mis kasu on Eestile antarktikateadusest? See kurnab meie rahvamajandust. Las Antarktikat uurivad suurriigid! Meie, eestlased, peaksime lihtsalt käima rahvusvahelistel teadusseminaridel ja lugema olulisemaid Antarktikat käsitlevaid teadusaruandeid. Vaadake näiteks Tiit Kändlerit, kes loeb New Scientisti! Tänu temale teame me osooniaugust lõunapooluse kohal ja mandriliustike sulamisest. Kas Kändler tükib ise Antarktikasse? Milleks?”
„Ma ei ole võimeline teadusartikleid lugema,” solvus Helen. „Ma tahan ise Antarktikat uurida!”
„Meil, Hollandis, kerkib ka aeg-ajalt see debatt üles,” sekkus jutusse Daniel Mourad, kes on Hollandi haridus- ja teadusministri nõunik teaduse alal - just õige mees sõna sekka ütlema. „Hollandi lihtrahvas kaebab, et teadlased raiskavad nende raha oma seiklusiha rahuldamiseks kaugetel maadel. Näiteks, mina käsitlesin oma doktoritöös Peipsi järve vesikonna keskkonnaprobleeme. Osadele Hollandi maksumaksjatele ei tarvitse see meeldida. Ometi on Holland aastasadu püsinud maailmakaardil ja ma usun, et tänu sellele, et Holland on ise seda maailmakaarti joonistanud. Samas, ma pean tunnistama, et mul on olnud siin Eestis tõesti väga vinged seiklused, eriti tänu kevadbändile, kelle andunud fänn ma olen elu lõpuni,” ja ta naeratas vabandavalt. Lukas kuulas Danieli väga tähelepanelikult, kuid tema tuhmid silmad ei selginenud. „Teate, mina lihtsalt niisama teile raha anda ei saa. Peate kirjutama teadusfondi granditaotluse ja komisjon otsustab.”
„Mida kuradit!” kirus Helen. „Meie - Antarktika uurijad - peame näpp ninas mingit granti kirjutama nagu mingid nohikteadlased. Meile tuleks see raha kohe eraldada, see on hädavajalik Eesti riigi säilimiseks.” Ta kõndis demonstratiivselt minema ja kirjutas Postimehesse vihase artikli küündimatust ministrist, kes ei näe maailma küllalt avaralt ja summutab kõik progressiivse bürokraatiavõrku. Ent parata polnud midagi. Kirjutasimegi teadusfondi taotluse vastavalt taotlusvormile. Kuna tegemist oli tõesti väga hea ideega, kutsus teadusfondi nõukogu esimees professor Jüri Allik meid vestlusele.

„Teil on väga huvitav projekt, mis kahtlemata viib kogu Eestit innovatsioonile ja suurendab meie eksporti,” kiitis Jüri. „Kuid enne rahastamisotsuse langetamist on mul teile paar tõsist küsimust. Kõigepealt, mis on kevadbändil pistmist teadusega? Kuidas saab teadusfond rahastada mingit bändi?”
„Me teeme küll bändi, kuid lisaks oleme ka teadlased,” vaidles Kartul. „Maarja on geoloog ja ta kavatseb uurida, kas Antarktika liustike all leidub Eestile täiendavaid põlevkivivarusid. Seda pole keegi maailmas seni uurinud. Jimi Hendrix, tuntud liblikauurija püüab kindlaks teha, kas Antarktikas tõesti ühtki liblikat pole. Helen aga kavatseb loomulikult uurida pingviinide kakat, uriini ja spermat.”
„Aga miks te ei võiks minna tuurile mõnda lähemasse kohta?” küsis Eesti teadusjuht. „Näiteks Gröönimaale. See oleks piisavalt odav. Ma võiksin kasvõi praegu teile raha laenata.” Ta tõmbas oma rahakotist välja mõned viiesajased.
„Nojah, teadust saaksime teha ka Gröönimaal,” nentis Kartul, „kuid ei, me lähme siiski Antarktikasse.”
„Aa,” taipas teadusfondi referent Kati, „teil on seikluste janu!” ja ta vaatas meid emalikult hoolitseva pilguga.

Seepeale sigines kaustu ja aruandeid täis kabinetti minutiline vaikus. Kõik tundsid piinlikkust, kuid välja öeldud rumalaid sõnu polnud enam võimalik Kati suhu tagasi panna.

„Nojah, ilmselt küll,” köhatas Kartul häbelikult. „Aga samas, kui ikka kevadbänd käib ära Antarktikas, siis arendab see tohutult eestlaste maailmapilti. See oleks piltlik, sümboolne demonstratsioon, et Eesti ja maailm on üks. Moonakamentaliteet asendub globaalse mõtlemisega. See annab Eestile uue tõuke osalemaks globaalses koostöös. Väheneks ksenofoobia ja rassism ning meie konkurentsivõime maailmamajanduses suureneks. Uskuge, professor Allik, ühe korraliku Antarktika tuuri loodushariduslik mõju Eesti ühiskonnale on kümme korda suurem kui mingi Looduse Omnibussi tuurid vahemikus 2001-2007.” Muidu siiras visionäär, lööb Kartulis raha taotlemisel välja omakasupüüdlik liialdaja.

„Olgu-olgu,” lõi Jüri käega. „Ma rahuldan teie taotluse täies mahus. Üks väike jama on veel. Teie kakskümmend üheksa miljonit krooni on rohkem kui Eesti Teadusfondi bio- ja geoteaduste real üldse raha on. Ma pean põllumajandusteaduste rea pealt teile natuke juurde näpistama. Lisaks, teie tuuri pärast jäävad tänavu teadusrahadest ilma kõik teised loodusteadlased. Nelisada viiskümmend kaks granditaotlust tuleb mul nüüd tagasi lükata, sealhulgas Ain Heinaru, Richard Villems, Andres Metspalu, Toivo Maimets, Endel Lippmaa, Anto Raukas ja Hendrik Relve. Kuid tühja kah, need mehed on niikuinii viimased viisteist aastat ainult bluffinud. ”

„No-noh,” käratas just sisse astunud Toivo Maimets, teadusfondi keskkonna ja eluslooduse valdkonna peaekspert. „Minu ekspertkomisjon pole mingi kummitempel. Minu ettepanek on kevadbändi taotlust siiski kärpida. Ma tõmbaks maha kangiga soolokitarri, rekkatäie limonaadi ja varumees Veiko. Kui selgub varumehe vajadus, siis selle finantsi võiks leida riigi reservfondist. Nüüd saime miljon krooni vabaks ning selle eest rahastame Anto Raukase salajasi gaasitoru-uuringuid ja minu GMO-sid.”
„Hea küll. Kevadbänd, võite minna. Me Toivoga peame siin veel natuke asju arutama.” Jüri Allik naeratas meile vabandavalt.

Me läksime küll kabinetist välja, kuid jäime siiski kõrv vastu ust kuulatama, et ega need säinad meie eelarvest veel midagi maha tõmba.

„Tahtsin rääkida sinu GMO-dest,” ütles Jüri Toivole. „GMO-d ei ole leidnud Euroopas ega Eestis heakskiitu. Veel paar aastat tagasi nii perspektiivikana paistnud teadusharu tuleb järelikult koomale tõmmata. Selle asemel oleks nüüd vaja töötada energiatehnoloogiatega, sest päevakorda on tõusnud Eesti ja Euroopa energiajulgeolek. Sa võiksid näiteks aidata Voltal uut tüüpi tuulegeneraatorit välja töötada. Ega nad ilma ülikoolide abita hakkama saa.”
„Mind ei huvita energiatehnoloogiad,” protestis Maimets nagu tita. „Mind huvitavad GMO-d! Ma andsin ka juba tänasele Aktuaalse Kaamera põhisaatele intervjuu, kus ma valetan, et GMO-d pole üldse ohtlikud ja et Euroopa Liit lubab Eestile siin erandit. Vaata, Jüri, meie, teadlaste käes on tõemonopol. Valitsus, KAPO, ajakirjandus - keegi ei saa midagi teha ja nad peavad lihtsalt uskuma, et me töötame rahva huvides!” Ootamatult kurja naeru tuli selle pealtnäha heasüdamliku teadlase suust, kes osutus nüüd tegelikult reeturiks.
„Vaat sellepärast ei saagi Eestist kunagi teadmistepõhist ühiskonda,” ahastas Jüri Allik. „Iga teadlane tegeleb täpselt sellega, millega tal lihtsalt meeldib tegeleda. Milleks me kirjutame neid Lissaboni teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni strateegiaid kui keegi neid ei loe! Meil on vaja, et politoloogid looksid aluse iseseisva Eesti institutsionaalseks toimimiseks, kuid selle asemel uurivad nad endiselt marksismi tugevusi ja nõrkusi ning püüavad ennustada valimistulemusi. Meie ajaloolaste ülesandeks oleks anda Eesti identiteedile teaduslikud alused, kuid selle asemel kirjutavad nad mingeid skandaalseid muinasjutte vastavalt oma fantaasiale. Meie keeleteadlased ...”

Kuid me ei kuulnudki, kuidas ka keeleteadlased teevad seda, mis ise tahavad ega järgi riiklikke arengukavu, sest jäime pealtkuulamisega vahele. Kaitseminister Jaak Aaviksoo lähenes pikkade sammudega: „Kas te olete mingid nuhid või seisate siin järjekorras, et arutada Jüri Allikuga Eesti teaduse tulevikku?” Täpsustuseks peab lisama, et Aaviksoo on tegelikult kuivik ega tea kevadbändist tuhkagi.

„Tegelikult me juba rääkisime Jüri Allikuga,” tunnistas Jimi, kes oma aususega alati kõik ära rikub. „Kuid praegu on tal kohtumine Toivo Maimetsaga. Ma mõtlen, et kuna te niikuinii peate siin ukse taga kohtumist ootama, siis võiksite te kui ülikooli eksrektor meile tutvustada oma põhiseisukohti Eesti teaduse arendamisest. Asi on selles, et meil seisab ees terve rida kontserte Eesti teadlastele ja me peame oma sõnumit lihvima.”
„Nojah, minu põhiline mure on Eesti teadlaste usaldusväärsus,” võttis Aaviksoo istet ja piilus oma kullisilmadega Maarja rindu. „Näiteks, Lippmaa hirmutab avalikkust küll Eesti biorelvaga, küll gaasitoru plahvatusega, mis olevat viiskümmend Hiroshimat - kõik näevad ju, et see on ilmne lollus. Pronksikriisi ajal aga naeruvääristasid sotsiaalteadlased end sellega, et väitsid eestlasi venelasi vihkavat. Ilmjärv aga eksitas Eesti avalikkust nagu olnuks Päts Vene spioon. Kõik see kahjustab kogu teaduse mainet kui lugupeetud teadlased võtavad muudkui sõna, aga jutt on täiesti ebateaduslik.” Ta võttis välja oma läpaka ja hakkas enda rahustamiseks Solitaire’i laduma.

„Jah, see on ka meie sõnum,” nõustus Jimi. „Riik on saanud aru, et teadus on vajalik. Kuid samas on teadlaste käes suur võim sest riik on võimetu teadustööd evalveerima. Seetõttu rahastab riik teadusliku retoorika valdajaid pimesi ja huupi. Seega on teadlane riigi ees nagu suur poiss väikse ees, kes võib tolle vastuhakuta selili väänata ja talt lutsukommi ära võtta. Aga seda ei maksa siiski teha, see poleks viisakas. Lisaks briljantse rahataotluse koostamisele, Solitaire’i mängimisele ja Havai saartel konverentsil käimisele võiksid teadlased vahest mõelda, kuidas pisut edendada inimkonna arusaama maailmas valitsevaist seostest - teisisõnu, teha pisut teadust.”

Fuajees oli kuulda kärbse suminat. Aaviksoo oli mõttesse vajunud.

Epiloog, milles täiesti võhivõõrad inimesed hulgakesi kepivad; Alar Karis päästab valla võika epideemia, mis mädandab elusalt Eesti eliidi; Toomas Hendrik Ilves põimib laialipuistatud Eesti ühiskonna kokku õnnelikuks ja isearenevaks tervikuks

President Toomas Hendrik Ilvese mõttekoja koosolekul esines professor Jüri Allik ettekandega „Eesti poliitiise, äri- kultuuri-, ja vaimueliidi roll ühiskonna arendamisel”. Ettekande point oli, et riigi konkurentsivõime tugevdamiseks oleks vaja tugevdada eliiti, kuna eliidil on suur mõju ülejäänud ühiskonnale. Ülekoormatud taat polnud ise suutnud midagi välja mõelda ja refereeris peamiselt kevadbändi juhtkirja, jättes vahele seksi ja vägivalla kohad.

„Aga kuidas me peame siis seda eliiti tugevdama?” mõtiskles president. „Kas korraldame mingeid eriti kõrgetasemelisi koolitusi? Kutsume Rooma Klubist endile koolitajad?”
„Mina teadsin kogu aeg, et rahvas on loll ja meie siin targad, aga nüüd tuleb välja, et oleme ise ka lollid,” naljatas taimetark Toomas Kukk.
„Kala mädaneb peast!” targutas Alar Karis, Tartu Ülikooli rektor. „Sedavõrd, kuidas me ise mädaneme, mädaneb kogu Eesti,” ja ta pigistaski oma põsel olevast paisest portsu mäda välja. Mõttetargad vaatasid üksteisele hirmunult otsa.
„Püüdes vastata härra presidendi küsimusele eliidi tugevdamisest,” kõneles arvutiekraani tagant filmimees Ilmar Raag, ise kevadbändi kodulehte sirvides, „siis ükskõik, kust otsast me ka ei vaataks, jõuame ühiskonna sidususeni. Kui sidusust lahata inimese tasandini, jõuame tagasi selleni, mida vanaema meile õpetas: hoolivus, mõistvus, tähelepanelikkus. Kas me peame tõesti kutsuma Lester Browni seda meile üle rääkima?”
„Teate,” hüüdis nüüd kirjanik Tõnu Õnnepalu, „ma sattusin hiljuti ühele ülendavale gospelkontserdile, kus võhivõõrad inimesed võtsid üksteist emmata. Muidu ajab gospel mind öökima oma pealetükkiva võltssüdamlikkusega, kuid see ansambel oli täiesti aus ja vabastav. Kuna kontserdil oli paaritu arv inimesi, siis ma ise kallistasin lihtsalt puud. Ma mõtlen, et see oleks ehk midagi võõrandumise vastu ja ühiskonna sidususe suurendamiseks.”
„Mis ansambel see oli ja mis lugu nad esitasid?” küsis president lootusrikkalt. „See võiks päästa Eesti. Ma tahan, et nad esineksid 24. veebruaril minu pidulikul vastuvõtul”
„Ansambli nimi on Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd ja loo pealkiri oli „Kuri munn”. Mul on ka nende telefoninumber,” kuid mobiiltelefon, millele Tõnu helistas, oli kas välja lülitatud või väljaspool võrgu teeninduspiirkonda.

Nüüd märkasid kõik, et Jüri Allik on näost punane nagu vähk.

„Kas sina, Jüri, tead sellest kevadbändist midagi?” küsis Toomas Hendrik karmilt.
„Ma saatsin nad Antarktikasse tuurile,” kogeles Jüri ja mudis oma käsi. „Ma ei teadnud, et neid läheb hoopis Eestis vaja.”
„Tähendab, nad on kas hukkunud või puudub Antarktikas rahuldav mobiililevi,” konstateeris Jaan Tallinn, kes ongi kommunikatsioonitehnoloogiate ekspert.
„Vait, sina seal,” käratas president Ilves löödult. „Koosolek on lõppenud. Lükkan Eesti päästmise määramatusse tulevikku.”
„Armu, härra president,” palus Jüri Allik, „ma jätsin väga ettenägelikult kevadbändi varutrummari Veiko Eestisse. Ehk saab tema siiski Eesti päästa.”
Ilves helistaski viimases hädas varumees Veikole, kes väga abivalmilt oma süldibändi aega viitmata kohale organiseeris.

Juba samal õhtul sai presidendi mõttekoda kuulda „Valgeid roose” ja Saaremaa valssi.

1

2008-01-29