Animaalsed linnad

Prindi

Mehis Heinsaar

1

Linn kui mets

Istun Tartu maabussijaama kohvikus. Istun seal juba tunde, laual jahtunud kohv, järjekorras neljas. Vaatan inimesi. Vaatan, kuidas osa neist istuvad bussidesse ja sõidavad linnast välja, teised aga astuvad bussist jälle maha ning sukelduvad linna.

(GIF)

Mõned saabujad on kuidagi heitunud, kohmetud, resigneerunud või linnaga kohtumisest juba ette alla andvate nägudega. Mõne inimese (enamasti küll noore) näost peegelduvad vastu aga rõõmsad ootused, ta siseneb linna otsekui tõotatud paradiisi.

Istun kohvikus, jälgides saabuvaid ja lahkuvaid inimesi. Korraga hakkan end tundma kuidagi imelikult. Saabuvad ja lahkuvad bussid, piletite ostmine, bussijaama sisenemised ning jaamast väljumised, see kõik meenutab mulle midagi. Midagi hoopis muud. See meenutab mulle bussi-, rongi- ja lennujaamadest läbi kulgevat nähtamatut joont; piiri, mis on omakorda üsna sarnane lagendikku ja metsa eraldavale piirile, sellele aimatavale joonele, kus lõpeb avamaastik ja algab suletud, endasse tõmbuv maastik. Järgnevalt mõtlen ma juba läbisegi inimestele ja loomadele, tihnikutele ja majadele, tänavatele ning aimatavaile jalgradadele metsas.

Mõtlen inimestele, kes vananedes üha harvemini oma kodulinnast lahkuda tahavad ja loomadele, kes elavad metsas oma varjatud elu ega välju sealt meelsasti... Ja siis kerkib mu meeltesse kujutlus, et linn, see ju polegi midagi muud kui mets oma unenäolisel, paranoilisel, liialdatud kujul. Endasse suletud mikrokliimaga hüpermets oma läbinisti kubistlike ja avangardsete vormidega, kuid muidu siiski üsna tavaliste metsa seaduspärasustega.

Nägemus haarab mind kaasa ning ma süvenen sellesse veelgi. Ja mõni hetk hiljem olen ma juba täiesti veendunud, et linn, kus ma viibin, on tegelikult tänavate-, majade-, väljakute-, maanteede-, koridoride-, pööningute-, keldrite-, tubade-, kappide-, sahtlite- ja tornidekujuline tihe, endassesuletud mets. Nüüd siis mõistan ma, miks mulle nõnda tihti meeldib selles bussijaama kohvikus istuda. Kuna siitsamast jooksebki läbi mõtteline piir. Mõtteline piir, mis lahutab endassesuletud tihnikuid avatud maastikest. Ja äkki tajun ma ennastki kui mingit unenäolist looma, kes uudishimust kantuna on tulnud koduse metsa servale haistma uusi lõhnu; lõhnu, mis kanduvad temani teispoolt lagendikke, lõhnu, mida kannavad enesega ühes metsa saabujad ja metsast lahkujad. See uut laadi nägemus haarab mind sedavõrd kaasa, et juba järgmisel hetkel olen ma täielikult oma uude rolli sisse elanud.

(BMP)

Nii tõusengi ma sealt kohvikulauast juba hoopis kellegi teisena, kummaliselt säravate silmadega libaloomana, (kõhna ja terava haistmisega rebasena) et pöörduda tagasi oma kodusesse metsa, Tartusse, mille aimatavateks jalgradadeks on tänavad ja koridorid, mille padrikuteks ja salajast elu peitvateks tihnikuteks on majad, suured ja väikesed, uued ja vanad, kerkivad ja lagunevad majad. Majad lugematute tubadega, peidikute, sahvrite, pööningute ja keldritega. Majad, mis on täis salapäraseid büroosid, pankasid, ärisid, antikvariaate, võõraste pilkude eest suletud taga- ja puhkeruume, kodeeritud arvutiprogramme ja pitseeritud dokumente (tihnikud tihnikus), koosolekusaale ja kinnipidamistubasid. Pöördun tagasi metsa, mille lagendikeks, joogikohtadeks ja väludeks, kuhu inimesteks kutsutud hüperloomad õhtuti lagedale ilmuvad, on kõrtsid, kinod, supermarketid, kaubamajad, ujulad, tantsusaalid. Ja siis mõtlen ma juba, et kas mina, üks selle hüperreaalse metsa loomadest, üldse oma koduseid tihnikuid, padrikuid ja urgusid nii hästi tunnen, kui ma ehk arvan.

“Ega ikka ei tunne küll,” vastan ma enesele.

Nuhutan tuult ja sukeldun metsa.

Majad kui tihnikud

Et Tartu pole teab mis suur mets, siis ei lähe mul rohkem kui paarkümmend minutit, et tihnikute vahelisi radu pidi jõuda metsa südamikku, Raekoja platsile.

Keskpäevases metsas ringi jalutades näeb loomi vähe, nad on varjul padrikutes ja urgudes, muretsemas oma igapäevase toiduse eest. Hiiglaslike majade näol on ümberringi palju tihnikuid, mille liigilisest koostisest mul üsna vähe aimu on. Seetõttu otsustan ühte nendest siseneda.

Tõmban ninaga lõhnu ja valin välja esimese. See kujutab endast suurt ja vana, vähemasti saja-aastast hoonet, mis peaks kümnete, kui mitte sadade tubade ja ruumide näol eneses peitma suurepäraseid, veel läbiuurimata võsastikke ja padrikuid, väiksemaid lagendikke ja ehk koguni haruldasi taimi, putukaliike ning seeni.

Sisenen tihnikusse nimega “Hansapank”.

Registreerun tavalise maksumaksjana, ootan ära oma järjekorra, saades viimaks pangatelleriga jutule. Pangateller, noor ja kena neiu, jääb mulle viisaka naeratusega äraootavalt otsa vaatama. Kuid selle asemel, et talle ulatada vajalikke pabereid, küünitan ma neiule hoopis üle letiääre ligemale, rääkides talle kiiresti ja segaselt oma äsjasest avastusest. “Mets, mis metsast te mulle räägite?” vaatab pangateller mulle arusaamatuses otsa. “Sellest samast metsast, mida kujutab endast meie vana, hea ja armas Tartu,” seletan ma talle rõõmsal moel, ”metsast, mis varjab endas lugematul hulgal väiksemaid kooslusi. Tihnikust, mis asub siinsamas majas, kus me mõlemad praegu viibime. Ja minu tagasihoidlik soov olekski tutvuda just seetõttu selle maja hämarate soppidega, tagaruumidega, kuhu tavakülastajal pole asja, kus on valgust kartvad toad ja lukustatud seifid, kus on kappide, sahtlite ja paberite taimestik, hüpertihnikud arvutiprogrammide näol. Nii et kas ma ei võiks...?”

“Kuulge härra, see siin pole naljategemise koht!” katkestab tellerineiu mind seepeale juba hoopis karmimal toonil. Püüan talle seejärel korrata oma teooriat linnast kui liialdatud metsast nii veenvalt kui oskan, ent tellerineiu keeldub mind edasi kuulamast ja kutsub hoopis turvamehe. Lõhnastatud ja turske mustas ülikonnas noormehe. Katsun ka talle seletada oma palvet, kuid enam ei kuulata mind lõpuni. Turvamees paljastab hambad. Viisaka, kuid ähvarda naeratuse saatel palub ta mul kohe sellest hoonest lahkuda või muidu... Sellest saan ma aru. Ma pole ju loll. Tean, mida tähendab säärane hammaste paljastamine: ”Siin on meie territoorium ja meie tihnik, ja kui sa ei järgi reegleid, pead siit kaduma...”

Järgmisena hiilin Tartu Linnavaraametisse. Nüüd juba tean, et mul tuleb paremini maskeeruda. Võtan taskust suvalise tühja paberilehe, teen pähe asjaliku näo ning sisenen Küüni tänaval asuvasse suurde kollasesse majja. Ja mind lastaksegi esialgu edasi, keegi ei pane tähele, et ma olen sissetungija - hulkuv loom võõral territooriumil. Otse loomulikult kasutan ma seda olukorda ära. Himukalt ametiruumide, kontorite ja koridoride lõhnu sisse ahmides jalutan ma ringi erinevates ruumides. Ametnikud - mis kummalised, ülikonnastatud ja asjalike nägudega sürreaalsed loomad oma laudade, paberite ja arvutite taga, kiired naeratused, asjalikud seletused, viide, kuhu on vaja alla kirjutada, taas naeratus, ja - “Järgmine palun!” Milline peenelt kodeeritud käitumine! Imetlen seda kõike suu ammuli, hing täis vaimustust, ahmides sisse varjul olevate tihnikute fluidumit. Võsastik on siin tihe, oksad peksavad näkku ja päike siia alla läbi puudelatvade paistma ei ulatu. Kuid just see mu järgmisel hetkel reedabki.

Justnimelt säärane eluvõõras vaimustus ning kõrvalt vaatlev pilk. Tundes instinktiivselt, et nende ametiruumide padrikusse on tunginud võõra pilguga loom, pöördub üks ametnikest äkki minu poole, küsides mult järsul ja külmal toonil - “millega saan teid aidata?” - mispeale ma otse loomulikult segadusse satun.

Instinktiivselt lehvitan ta näo ees oma tühja ja valget paberilehte, pomisedes midagi üürilepingu pikendamise taotlusest. Ja muidugi näeb ta mind kohe läbi. “Härra, see asutus siin pole lollimängimise koht. Mida te siin üldse nuhite ja kes te üldse olete? Lahkuge siit jalamaid või ma kutsun politsei.” Olen taas tänaval.

Ka see tihnik jääb minu poolt lõpuni avastamata. Üritan oma uurimisretke jätkata veel mitmel pool: sisenen hotellidesse, optika- ja kinnisvara-äridesse, polikliinikutesse, tehastesse ja koolimajadesse, antikvariaatidesse, pesulatesse ja korteritesse, mille välisuks on unustatud lukustamata. Ja nii palju kui mul õnnestub neis paikades ringi vaadata, veendun ma, et tegelikult ei ole tõelise metsa jäljed hüpermetsast mitte kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Ürgselt kohavad laaned, millest on saanud vaikivad raielangid, on teinud läbi üksnes keeruka moonde. Elades nüüd edasi kappide, kontorilaudade, toolide, salajaste seifide, sahtlite (ja nendes sisalduvate paberite), seinte, lukustatud uste, akende ja puust majade näol, on mets saanud osaks hüpermetsast, mis meid, hüperloomi ümbritseb ja teenib.

Samas kerkib mu pähe mõte, et kasutades metsi toormaterjalina ning muutudes seeläbi hüpermetsana üha vaheldusrikkamaks ja loomulikumaks, muutuvad metsad ise samas üha ebaloomulikumateks - igavateks, standardselt ümberistutatud puudekooslusteks. Kuid kaua ei lasta mul mitte kusagil oma uuringuid ja avastusi teostada, sest kõikjale, kuhu ma ka ei sisene, saadakse mulle varem või hiljem jaole, mis tõestab veel kord, et hüperloomad on oma päevavalgust kartvate tihnikute ja urgude kaitsmisel igati valvsad. Süüvin olukorda, et miks mul ei õnnestu küll sügavamale ruumide rägastikesse tungida ja taipan siis, et mul puudub kindel identiteet. Et mul puudub kindlasse klassi kuuluvale hüperloomale omane loomus. Kardan, et juba lõhnast haistavad nad, et ma kuulun sellesse haruldasse, kuid seda närusemasse libarebaste tõugu, kes ei oska kuuluda mõnda kindlasse liiki; kel puuduvad kindlad tõuomadused. Või õigemini, kelle tõuomadusteks ongi tõuomaduste puudumine.

(BMP)

Et klassifitseerida enda jaoks mõningad hüperloomad, kellele mul tuleks oma uuringute huvides sarnaneda, võtan aja maha ning lähen kohvikusse. Ja olles tellinud enesele pitsi konjakit ning kange kohvi, hakkan visandama liike:

Hüperloomade tüüpe:

1. küülikud ja jänesed - vähenõudlikud lihttöölised, teenistujad ja alam-ametnikud, kes on rahul ka väikese palgaga ning harjunud kellaajast kellaajani oma tööd tegema. Teised liigid (eriti hundid ja rebased) kasutavad nende tööjõudu sageli oma huvides ära. Moodustavad enamuse meie hüpermetsade elanikkonnast; kui nurisevad, siis vaikselt. Sigivad eeskujulikult (st. iivet tõstvalt).

2. koprad ja metssead - samuti teenistujad ja töölised, kuid jänestest põikpäisemad ja kõrgema spetsialiseeritusega, oma ala professionaalid, omavad sageli isiklikku arvamust. Töötavad enamasti huntide teenistuses, kuid oma huvisid kaitstes on võimelised neile ka vastu hakkama.

3. mägrad - ausad ja oma ametist lugupidavad rahumeelsed üksikettevõtjad ja väikepoodnikud. Kuna nad enamasti oma kliente ei peta ning töökvaliteet on garanteeritud, peavad ka hundid neist rohkem lugu (st. lüpsavad neid vähem kui näiteks jäneseid ja sigu).

4. hundid - külmaverelised, arukad, aplad. Mitte eriti kõrge haritustasemega, kuid see-eest osavad ja tugevad. Hoiavad enamuse tihnikuist oma kontrolli all. Enamasti ärijuhid, turundusspetsialistid, mafioosod, kinnisvara-maaklerid või karjääriredelil nahaalselt ja nutikalt edasi trügivad tipp-ametnikud (kellest enamus saavad hiljem poliitikuteks). Üle keskmise suur jõukus on enamasti kokku kraabitud teiste liikide lihtsameelsuse või leebuse arvelt. Avalikkuse ees oma huve kaitstes esinevad sageli nõrgemate liikide kostüümis. Noored hundid toidavad oma aplust nõrgemate liikide kaudu sageli rohkem kui vaja, ent vanemaks saades muutuvad nad tasakaalukamaks, mõistes, et oma metsast pole mõistlik rohkem murda, kui parasjagu kõhutäieks vaja.

5. metskitsed, hirved, põdrad - üldiselt tasakaalukat ja humaanset mõtlemislaadi esindav liik. Maailmapilt selge ja arukas, abstraktsioonidesse liialt ei kaldu. Enamasti kõrgharidus, meeldib hea ja rahulik elu, ei sekku teiste asjadesse ja ei taha, et ka nende asjadesse sekkutaks. Väljapeetud välimus, jõukus keskmine. On üldiselt liik, kuhu kuulub inimesi paljudelt elualadelt: kultuuritöötajad, arstid, pedagoogid, kuraatorid, vastutaval kohal töötavad ametnikud, aga ka kitsama spetsialiteediga ärimehed, sportlased, modellid, lauljad. Nii isiksustena kui oma töö kaudu toovad ühiskonnale palju kasu. Paljudel juhtudel mõjutatava iseloomuga, mistõttu huntidel õnnestub neid sageli enda teenistusse värvata, kas siis poliitilistel või ärilistel eesmärkidel.

6. nirgid, kärbid, nugised - väiksed ja välkkiirred metsasanitarid, julgevad vajaduse korral ka hunte tagajalast hammustada. Nende sekka kuuluvad ajakirjanikud, följetonistid, isemõtlejad, mõned üksikud äraostmatud poliitikud. Selle liigi tumedama poole sisse kuuluvad pisisulid ja meistervargad (enamasti tabatuks jäävad).

7. kährikud, saarmad ja rebased - väikeäride omanikud, advokaadid, pudukaupmehed ja turul hangeldajad. Selle liigi tumeda poole sisse jäävad märksa suurema kraadiga sulid, aferistid ja narkodiilerid (samas jäävad oma suurema ahnuse tõttu ka sagedamini vahele). Kuid samas võivad sellesse liiki kuuluda ka kullassepad, seiklusromaanide autorid, reklaamide väljamõtlejad, vana mööbli restaureerijad, era-arstid. On huntidele tüliks, kuna kavaldavad neid pisiasjades üle.

8. libarebased - olevused, kellele pikemat aega ei istu ükski pintsak ega amet. Võivad läbi libiseda kõigist liikidest (ja saavutada ajutiselt suurepäraseid tulemusi) suutmata ometi päriselt sisse elada ühessegi. Neid võib olla nii huntide, kitsede kui jäneste seas, aga kummaliselt ebaleva pilgu järgi tunneb teravam vaatleja nad alati ära. Kuna nad ei suuda end tõsiselt võtta, on ka ümbritsev reaalsus nende jaoks suhteliselt relatiivne mõiste. Vaatamata sellele (või just tänu sellele) on nad paradoksaalsel kombel paljude uudsete ideede autorid.

9. karud - lugupeetavad poliitikud ja globaalse mõtlemisega suur-ärimehed (sageli endised hundid), kellest on saanud metseenid ja heategijaid, kohtusüsteemi juhid. Metsa, kus elab karu, peetakse suureks, õiglaseks ja heaks. Ainuke liik, keda hundid reeglina kardavad ja kelle arvamust respekteerivad.

10. värvulised - kirevate sulgedega huvitavad linnud: luuletajad, boheemlased, näitlejad, esteedid, krišnaiidid, anarhistid, hipid, lauljad, elukunstnikud, hiromandid, astroloogid, fanaatikud, elupõletajad, tööta jäänud psühhoanalüütikud, maailmarändurid jne. (huntidega teed enamasti ei ristu, kuna värvulised elavad vertikaalsel teljel).

11. rotid ja mügrid - põhjakiht. Asotsiaalid, joodikud ja prügimägede elanikud, paljud nendest on kuulunud varemalt lugupeetavamatesse liikidesse, kuid elu hammasrataste vahele jäädes on alla vandunud ja mandunud.

12. öökullid - filosoofid ja geeniused. Elavad varjuelu. Vahel harva võib neid südaöises baaris mõne naiivse kaunitari kätt hoidmas näha. Lugedes üle seda spekulatiivset nimekirja, teen kurva järelduse, et päriselt selle meetodiga hüpermetsade puhul siiski hakkama ei saa, kuna eelmainitud liikide seas on palju neidki (libarebaseid arvestamata), kes võivad jõukuse kasvades/kahanedes vahetada oma karvkatet, hambaid ja suurust, elades seeläbi sisse täiesti uude liiki. Samuti avastan ma, et mul puudub edasisteks avastusretkedeks hädavajalik mimikri: bürokraatlikes tihnikutes vajalike paberite mimikrid, ostu- ja müügitihnikutes vajalik rahamimikri, kallites lõbustusasutustes vajalik riietus-mimikri, teadmiste-tihnikutes vajalik teadmiste mimikri: kõik need mimikrid peaksid aga ühel tõsisel tihniku-uurijal käepärast olema, kui ta tahab kusagile välja jõuda.

Õhtused tänavad

Minu mõnevõrra masendavaid mõtteid leevendab saabuv hämarus. Õhtune hämarus, mis hajutab teravad kontrastid, katab kinni lõhed ning summutab erimeelsused. “Õhtu toob tagasi kõik,” on luuletaja öelnud. Ja nii see ongi. Majadest, büroodest, äridest ja kontoritest valguvad tänavale tööpäeva lõpetanud inimesed. Linn on korraga täis elavat sagimist, koju- ja poodiruttajaid, kaubamajja ning söömiskohta kiirustajaid, ja et osa saada sellest kirevast melust, sukeldun minagi nende sekka. Uidates ringi hämarduvail tänavail, kangastub mulle nüüd pilt õhtusest metsast: videviku saabudes kostab läbipääsmatuist tihnikutest korraga raginat ning sealt vaatavad välja päeval varjuelu elanud loomad. Nad ilmuvad avatumasse metsa, suurematele jalgradadele, nuhutavad tuult ning sammuvad siis kas lagendikele rohtu sööma või jõgede ja järvede kallastele jooma.

Umbes nõnda toimub see ka linnas. Täpsemini hüpermetsas. Vahe on võib-olla ainult selles, et hüperloomad valdavad kultuurse käitumise koodi ning seetõttu toimub neil ka erinevate liikide segunemine valutumalt. Suurtes selvehallides ja kaubamajades, hüpermetsade lagendikel ja joogikohtadel, kohtuvad nüüd korraks enamus hüperloomadest - jänesed ja nirgid, hundid ja põdrad, sead ja värvulised.

Nad teevad sisseoste, lobisevad, sagivad ringi - ja näe! - seal pakub üks hunt koguni jänesele naeratades teed, ja kumbki ei mõtle tol kaunil hetkel sellele, et juba homme jätkab esimene neist delikaatselt teise nülgimist. Mis vaimustav vaatepilt! - mõtlen ma - elu nagu muinasjutus!

Hõõrun erutusest käsi, silma valgub liigutuspisar ning ma olen peaaegu valmis neid mõlemaid embama - kuid siiski, siiski! - ma ei tohi unustada ettevaatust.

Juba vaatabki mõni pilk mind kuidagi altkulmu ja kahtlustavalt - tundes minus ära vihatud libalooma...

Tihnikud tihnikutes

Hämaruse kasvades ja pimeduse lähenedes kogunevad hüperloomad trahteritesse, kinodesse, kasiinodesse ja kontserditele - kogunevad suurtesse unustustihnikutesse, et maagiliselt uinutavas valguses elada välja oma animaalseid fantaasiaid ja nõnda on hüpermetsad jõudnud unenäoliste metsade faasi.

Keegi ei taha jääda välja, hirmutava ja ohtliku pimeduse kätte - silmitsi öö ja omaenese mõtetega. Ja nii sätin minagi end oma kodukõrtsis mugavalt sisse. Olles ära joonud kaks korda viiskümmend grammi “virsiku balinkat”, ilmutab end mulle mu enese ja mind ümbritsevate kaaslaste näol lõpuks hüpermetsade imetlusväärseim fenomen: kesk õhtuseid unustustihnikuid, milleks on õdusalt valgustatud kõrtsid ja trahterid, ilmuvad nüüd lagedale veel ühed tihnikud - mikrokosmosilised tihnikud - meeleolude, unistuste, sõnarägastike ning uitmõtete näol.

Inimesed, nüüd juba unenäolised loomad, avavad oma suud ning hakkavad rääkima, alkohol vallandab keelepaelad, päevane valvsus ja territooriumi kaitsmisest väsinud meeled uinuvad ning asemele ilmuvad segased, kuid seda huvitavamad mõtted. Toimuvad kummalised metamorfoosid: mõni enne nii lõbusana paistnud kaasvestleja paljastab end äkki süngete ja ohtlike plaanide näol - need ronivad ta suust välja otsekui silmitud loomad päikeseta põlislaantest ja maaalustest urgudest, need on kurjad ja armutud, maailma pimesi vihkavad mõtterägastikud... aga näe, mõne teise hingest toob viin välja hoopis südaöise päikese - ja muidu nii tusane inimene hakkab äkisti heietama rammestavaid mõtteid, mis on täis kummaliste õite lõhna ja õnnestavat mesilas-suminat. See on veidi igav, kuid igal juhul soojendav uniste mõtete mets. Siis aga istub mu lauda juba keegi kolmas, kes end nimetab kunstnik Allaniks ja kelles ma tunnen ära endasarnase libalooma; ta jutt on seosetu ja ähmane, kuid ometi välgatab tema õlleuduste sõnade vahelt mõtteloomi, keda kaueminigi vaadelda tahaks, kui nad mitte nii kiiresti taas hingehämarusse ei kaoks... Ja nõnda, rääkides ise ja kuulates oma kaasvestlejaid, veendun ma üha enam, et juba selles väikeses linnas, selles Tartuks ristitud hüpermetsas peitub kesk majade ja tornide tihnikuid omakorda veel lõputuid tihnikuid inimestes enestes.

Mis siis veel rääkida hiidlinnadest, hüperdžunglitest nagu New-York, London või Pariis...

Urgu

Olles ära joonud veel mõned napsid, leian ma, et on viimane aeg suunduda koju. Kergelt tuikudes väljun kõrtsist. Linnatänavatele on laskunud pimedus ja ma näen endast möödumas tumedaid kogusid, süngelt urisevaid kampasid - lahja ja ettevaatliku libarebasena taipan ma sääraste koosluste liginedes juba aegsasti teisele poole teed minna: see pole hirm, vaid animaalne ja alateadlik refleks, mis vähemaid hüperloomi alal hoiab. Jõudes selkombel viimaks koju, keeran võtmega lahti ukse, sisenedes oma sooja ja hämara valgusega täidetud urgu. Sulgedes ukse, keeran võtit lukus kaks korda. On kindlam tunne. See on minu urg. Ma ei kavatse siia kedagi rohkem sisse lasta. Joon veel ühe tee, mõtisklen olnud päeva üle, ja tõmbun siis toanurgas vaikselt, hääletult kerra. Uni kustutab vahemaad.

(BMP)

Tekst on varem ilmunud ajalehes Müürileht märts 2008

1

2009-09-30

MärksõnaMets

MärksõnaSümbol