Kuidas on elada võõra keha sündroomiga?

Prindi

Kristjan Piirimäe

1

Meie bändis mängis lühikest aega basskitarri Urmo, kelle paremal käel oli nn võõra käe sündroom. Haigushoo ajal tema parem käsi ei allunud tahtele, ehkki sooritas keerulisi liigutusi, näiteks pani nööpe kinni. Ta kandis kaasas laia, pandlaga vööd, millega ta sidus ööseks käe alati keha külge. „Keegi Kuu pealt juhib mu kätt,“ ütles Urmo.

„Sinu kätt juhib mitteteadvuslik meel, mida võid nimetada ka intuitsiooniks,“ ütlesin mina Urmole, ja võtsin ta kaasa sotsiaalpsühholoogia teadussümpoosiumile New Delhisse. Konverentsil räägiti palju põnevat, näiteks globaalse majanduskriisi psühholoogilistest alustest, kuid kõige valgustavamad olid muidugi kohvipausid. Ühe pausi ajal tuli Urmo juurde Harvardi Ülikooli professor Daniel Wegner, kes oli juba kaugelt Urmo võõrkätt märganud. Wegner pakkus välja teraapia, soovitades võõrkätt kasvatada piitsa ja prääniku meetodil.

„Õnneks kuulab mul vähemalt vasak käsi sõna,“ ütles Urmo. „Ma kujutan ette kui õudne oleks kui ükski jalg ega käsi, suu ega silmad ei alluks mu tahtele.“

„See peab siis olema maailma kõige traagilisem haigus,“ ütlesin mina, „Võõra keha sündroom. Ja, vaadake, võõra keha sündroomiga poleks isegi võimalik kellegile appikutset saata, sest käed ja suu ei kuula ju sõna.“

Wegner aga muheles: „ Aga kujutame siis tõesti ette võõra keha sündroomi. Oletame, et sa oled sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas keha toimetab omatahtsi, intuitiivselt, automaatselt. Umbes nii nagu kopsud hingavad ja süda tuksub ilma meie loata. Oletame, et midagi eriti hullu ei juhtu, enesevigastamist ei toimu, suu sööb, käed teevad tööd. Siis võiks ju selle võõrkehaga ära harjuda. Kui inimene satub võõrkeha sisse, siis õpib ta teda tundma ning keha liigutused muutuvad prognoositavaks. Kuna sul midagi targemat teha pole, siis jälgid selle võõrkeha liikumist suure huviga ning hakkad talle isegi kaasa elama. Pealegi, kui sellel kehal läheb halvasti, tunned isegi ju vältimatult valu või nälga. Kui juba filmi vaadates samastume peategelasega, siis seda keha vaadates samastume temaga niikuinii.“

„Aga kuidas siis võõrkeha patsienti ära tunda,“ küsisin mina, „kui ta esiteks ei saa endast teada anda ja teiseks samastub ta oma võõrkehaga? Kas inimesele peab sügavalt silma vaatama?“

„Aga kui teadvus võõrkehaga lepib ja temaga samastub, mille poolest erineb ta siis päris enda kehaga inimesest?“ küsis Urmo. „Võib-olla polegi siin vahet?“

„Muidugi,“ naeratas Wegner. „Seni teadaolevalt on 100% inimestest võõra keha patsiendid, selles mõttes, et teadlik tahe ei mõjuta keha liigutusi.“

„Kuidas?“ küsisime meie. „See peab mingi nali olema.“

„Päriselt kah,“ ütles Wegner. „Inimene teeb otsuseid ja liigutab end alati intuitiivselt. Aga ärge selle pärast muretsega, intuitsiooni käsutuses on 10 000 korda rohkem ajurakke kui teadvusel.“

„Nii et minu vasak käsi ei allu ka minu teadlikule tahtele?“ küsis Urmo.

„Õnneks mitte, jah,“ ütles Wegner. „Teadvus on väga viletsa analüüsivõimega jublakas meie ajus.“

„Ma ei usu seda, ma ei usu seda!“ ütlesin mina. „Ma tunnen nii selgelt, et ma just teadlikult ise otsustan enda tegemiste üle. No vaata, ma otsustan praegu teadlikult, et lähen sessiooni kuulama ja vot lähengi.“

Wegner naeris. „Intuitsioon saatis ju teadvusse lihtsalt eelinfo, et sa lähed nüüd sessiooni kuulama. See eelinfo ongi su teadliku tahte illusioon. Ma pärast õhtusöögi ajal räägin teile, miks see illusioon vajalik on.“

Aga õhtusöögi ajal polnud Wegneril meie jaoks loomulikult aega, sest ta eelistas imekauni hiinlannaga sotsiaalpsühholoogiat arutada.

1

2010-08-06