Arutelu selle artikli le

Teemad

Tehismaailm ja arhiivid

Prindi

Kurmo Konsa

1

Küsimus peitub tegelikult selles - millega me mõtleme? Enamik inimesi annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, mõistusega, mõned väidavad endid mõtlevat ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema, on ka see vastus vale, või vähemalt mitte täielik.

Kui käsitleda närvisüsteemi arengut, siis märkame järgmist tendentsi. Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida ta täidab, seda keerukamaks muutub koherentsete käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikel loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ning kõikvõimalikud institutsioonid.

Järelikult otsime me vastust küsimusele - millega me mõtleme sageli hoopiski valest kohast. Inimaju areng ei tähenda mitte ainult uute ajustruktuuride teket, vaid ennemini aju ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse äärmiselt olulist kasvu. Teatud mõttes võib öelda, et inimese närvisüsteem ja keskkond on kokku sulanud, moodustades lahutamatu terviku.

On suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Arhiivid on samuti osa inimesest. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Tegelikult osa meie mõtlemisest. Me ei saa täpselt öelda kust lõpeb maailm ja kust algab mõtlemine. Seda võib olla esialgu raske aktsepteerida ja enne digitaalsete infosüsteemide kasutuselevõttu polnud see ka nii ilmne. Ei tekita erilist vastukaja kui ma ütlen, et arhiiv nagu raamatki on meie abivahendid. Kui ma ise oma peast mingit teavet ei leia, siis lähen ja vaatan arhiivist järele. Sellega nõustuvad kõik. Aga koos digitehnoloogiate arenguga muutub järjest enam väliseid institutsioone meie teadvuse väljaulatuvateks osadeks. Põhjus on ka üsna selge - digitaalsed tehnoloogiad poevad meile üha lähemale (nad on pisikesed, kui te salvestate toimiku sisu oma mobiiltelefoni võite te seda iga hetk vaadata. Toimikut kaasas kandes on see ka võimalik aga väga ebamugav). Ja varustavad meid üha suurema hulga teabega. Te võite igal hetkel üle võrgu ühenduda arhiiviga ja saada sealt infot. Arhiiv ongi muutunud meie kognitiivse süsteemi osaks. Selle arutelu järeldus on vägagi lihtne: Me mõtleme koos arhiiviga ja sellisena suureneb arhiivi tähtsus üha enam.

Keskkonna muutmine on ka inimese muutmine. Ma arvan, et see peaks tõstma meie vastutustunnet ja samas selliste aspektide arvestamine aitab kindlasti mõelda selle peale kuidas tehniliselt paremini infot esitada ja kasutatavaks teha. Kui te teete arhiivi infosüsteeme, siis te mõjutate inimeste mõistusi. Täiesti selgelt ja täiesti otseselt.

Luues füüsilist sotsiaalset ja informatsioonilist keskkonda kujundame me ümber ka meie teadvusi ja meie võimet mõelda ja aru saada.

Ettekanne Arhiivi 90 juubelinädala raames toimunud avalikul istungil “Iidne ja moodne arhiiv“

1

2010-08-09