Teemad

Tehiskultuuri manifest

Prindi

Kurmo Konsa

1

Kui on olemas looduslik, siis on olemas ka tehislik. Üks määratleb teist. Seni, kuni polnud tehislikku, puudus ka looduslik. Ilmsesti oli tegemist inimeste eelse maailmaga. See võib tunduda ilus, kuid „ilu“ polnud veel olemas.

Inimene koos tehnikaga loob tehisliku. Üha enam loob ta ka looduslikku. Luues looduslikku mõtleb inimene üha enam tehislikumalt. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese mina kujundamisel. Lisaks igapäevasele elule muudab tehnika ka mõtlemise viisi, metafoore, mida me kasutame maailmast rääkides ning tundeid, mida loodus meis tekitab.

Tehnika kasutamine muudab maailma tehislikuks. Ühtlasi on see ka ainsaks viisiks, kuidas me saame maailmaga suhelda. Suhtlemata jätta me ka ei saa ja ei tahagi.

Kas inimene viib maailma muutes ellu mingit jumalikku plaani või moodustavad maailm, inimene ja tehnika terviku, mis on küll kaugel harmooniast, aga samas ka vastastikku lahutamatud?

Kultuur asub looduse ja tehisliku ambivalentses väljas. Kõige loomulikumaks, võiks isegi öelda, et kõige looduslikumaks nähtuseks, mis tänapäeva maailmas meid ümbritseb, on küllaltki kummalisel kombel jäänud kultuur. Kultuur, mis algselt tähendab midagi kunstlikku, inimese poolt loodut, looduses leidumatut, inimese loova jõu mõjul sündinut ning mida tihti määratletakse vastandusega looduslikule/loomulikule keskkonnale, on jäänud ainsana tehislikustumisest puutumata.

Paljuski sarnaneb kultuur looduslikule protsessile. Inimene pole sellel teadlikku alust pannud, ei kavanda seda ning me ei tea täpselt, kuidas inimese tegevusest sõltub kultuuri areng. Looduslikud on aga need protsessid, mida võib muuta tehislikeks.

Kultuur on oluline inimühiskonna kõikidel tasanditel. Sageli nähtamatu ja vaikivana osaleb kultuur ometigi äärmiselt olulistes protsessides. Mida enam ühiskonnad keerustuvad, seda ilmsemaks muutub kultuuri tähtsus. Raske on öelda, mis ühiskonnas ei sõltuks kultuurist. Seda tuleb järele proovida. Järeleproovimise ainsaks viisiks on luua tehiskultuurid.

Kultuuridel puudub metafüüsiline põhiolemus, mis annaks neile iseenesliku väärtuse. Kultuur on informatsiooniline protsess. Kultuur tekib sotsiaalsete protsesside käigus, ilmneb nendes. Infot on võimalik luua, töödelda, säilitada, levitada ja kasutada.

Tehiskultuuride peamiseks erinevuseks looduslikest/loomulikest kultuuridest on nende loomise eesmärgipärasus. Tehiskultuurid on eesmärgipäraselt loodud keskkonnad. Tegemist on imaginaarse ruumiga, kus teavet säilitatakse, luuakse, vahetatakse ja esitatakse. Juba tehiskultuurist rääkimisega eristame me looduslikku/loomulikku kultuuri ja teistsugust, inimese poolt konstrueeritut.

Kõik infoprotsessid ühiskonnas toimuvad mingi kultuuri raames. Tehiskultuuriline lähenemine detsentraliseerib ja mitmekesistab tähendused endid, muutes infoprotsesside kultuurilist konteksti. Inimene ei loo mitte ainult kultuuri sisu, vaid ka kultuuri ennast.

Kultuuri on loetud millekski muutmatuks, keskkonnaks, millesse me sünnime. Inimestel on puudunud vabadus valida kultuuri. Küsimus pole olnud mitte selles, kas see on võimalik või mitte, vaid lihtsalt selles, et kultuuri muutmine pole olnud oluline.

Tehiskultuur on sidus väljamõeldud maailm, mis on taustaks mingi inimgrupi kollektiivsele tegevusele. Reaalsest kultuurist hoiab seda lahus ennekõike fiktsionaalsus.

Tehiskultuuri loomisel visandatakse kõigepealt uue, loodava kultuuri põhijooned. Millises ulatuses ja milliste näitajate poolest tehiskultuur erineb olemasolevatest loomulikest kultuuridest, sõltub ennekõike sellest, millisel eesmärgil see tehiskultuur on loodud.

Pärast seda, kui kultuuri eesmärk ja sellele vastavad väärtused ja normid on paika pandud, hakkab inimrühm selles kultuuris tegutsema. Nii loomulik kui ka tehiskultuur kujutavad endast mingit reaalselt suhtlevat inimrühma. Kultuuri väärtused ja normid on kokkuleppelised teoreetilised konstruktid. Tehiskultuuri osalised hakkavad suhtlema lähtudes nendest väärtustest. Nad muudavad need “elavaks”. Kui tehiskultuuri struktuuri määratlemisel kokkulepitud väärtusi ja uskumusi iseloomustab selgus ja fikseeritus, siis nende rakendamist jällegi improvisatsioonilisus ja loomingulisus.

Kultuur on informatsiooniline protsess. Tehiskultuur on kujundatud informatsiooniline protsess. Jagatud lood, metafoorid ja mõttemudelid loovad dünaamilise tehiskultuurse tegelikkuse, mis mõjutab omakorda selles osalejate arusaamisi, käitumist ja otsustusi. Loodud lood ja nende loomise käigus vahetatud informatsioon moodustavadki tehiskultuuri sisu.

Tehiskultuur on metafooriline lugu, mis areneb kogu aeg. Kultuuris osaleja on fiktsionaalne kangelane selle kultuuri loos, mida ta ise loob. Tehiskultuur on teadvustatud, nähtavaks muudetud kultuur. Tehiskultuur aitab muuta konteksti, luua teistsugust keskkonda, kus ka probleemid omandavad hoopis teise näo. Ei ole ju üldsegi kindel, et õiged lahendused on need, mis inimesi elus tingimata kõige enam paeluvad. Tehiskultuuri eesmärgiks on luua keskkond, milles probleemidega tegelemine on huvitav, põnev ning pakub rahuldust.

Kultuuri käsitletakse etteantud struktuuri ja protsessina. Tehiskultuuri kontseptsioon muudab selle aga loodavaks inimese poolt lähtudes meie vajadustest ja eesmärkidest. Küsimus tehiskultuurist ei ole mitte niivõrd küsimus tehnoloogiast, kuivõrd küsimus äratundmisest ja tunnustamisest. Kultuuri arvamine inimese poolt loodava ja suunatava hulka muudab oluliselt meie maailma, isegi juhul kui me kohe midagi olulist ette ei võta. Tulemuseks on meie maailma muutumine. Ja siis ei aita enam see, kas me seda soovisime või mitte.

Kui inimesed käsitlevad tehiskultuure reaalsetena, siis nad seda ka on.

Tehiskultuur on tehnoloogia - kultuuritehnoloogia. Tehiskultuuril on selgelt rakenduslik lähtekoht ja eesmärgiks ongi nende kasutamine reaalses elus ja praktilistes olukordades. Sõltumata tehiskultuuri rakendusvaldkonnast on nende sügavam metoodiline alus ühesugune. Harilikult lahendatakse erinevaid ülesandeid antud kultuuri raames. Tehiskultuuri korral on eesmärgiks on konstrueerida kultuur, milles antud probleemi ei oleks või oleks seda kergem lahendada.

Kultuur on nagu võrk või filter, mille läbi omandab maailm, keskkond, probleemsituatsioon iseloomulikud tunnused. Kui me muudame võrku või filtrit on meil võimalik probleemi uuesti defineerida, näha teise nurga alt või sootuimaks kaotada. Kui te viskate võrgu vette, ei tea te kunagi enne väljatõmbamist, mida te sealt eest leiate. Tehiskultuuri saak on aga alati suur.

Kultuuriline mitmekesisus on senini tuginenud looduslikele protsessidele. Koos tehislikustumise süvenemise ja laienemisega on selle mõjuvälja sattumas ka kultuur. Kultuur on juba oma olemuselt mitmekesisust sisaldav nähtus. Tehiskultuurid suurendavad kultuurilist mitmekesisust lausa plahvatuslikult

Tehiskultuursed keskkonnad hakkavad ümbritsema meid kõikjal. Kõige olulisemaks oskuseks saab võime neid kultuure etnoloogiliselt käsitleda ja kasutada. Kui te lähete tööle, siis ei ole kõige olulisem mitte omandada konkreetsed tööoskused, vaid oskus sulada uude kultuuri ja hakata seda aktiivselt kujundama.

Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud erinevate tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikatega. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas, kui ka inimese ”mina” kujundamisel. Kõige võimsamaks selliseks tehnoloogiaks saab kultuuritehnoloogia.

1

2010-08-23

MärksõnaKohane!

MärksõnaMärk

MärksõnaTehnoloogia