Tehnoloogiline radikalism ja Eesti ühiskonna vaim

Prindi

Gustav Lauringson

1

Kaheksa aastat tagasi ilmus eesti keeles Soome noorema põlvkonna filosoofi Pekka Himaneni teos „Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim”. See oli teravmeelselt kirjutatud raamatuke infoühiskonna toimimisprintsiipidest. Vaimukas tekst, mille taga võis ometi hoomata mõningast murelikkust. Uut laadi suhtlusvõrgustikud püüavad suurendada üldist hüvet. Paraku on võimul - nii poliitilisel kui rahavõimul - omad huvid. Autor tõdeb, et riikide valitsuste ja äriringkondade surve küberkeskkonnale kasvab pidevalt. Varjatud peaeesmärk pole mitte ühiskonna üldine hüve, vaid tehnoloogiate rakendamine võimu teenistusse, et tagada kontroll oma alamate tegevuse üle. Võib-olla on Himaneni poolt maalitu suures osas saamaski tegelikkuseks. Ometi võib täheldada, kasvõi Wikileaks`i näitel, et valdkond pole veel lootusetult raudses haardes.

Aga Himanen räägib meile millestki veel. Juba raamatukese pealkiri, mis parafraseerib Max Weberi kuulsat teost „Protestantlik eetika ja kapitalismiajastu vaim", viitab ühele olulisele valdkonnale, nimelt eetikale. Autor räägib töö-, raha- ja netieetikast ning teeb panuse häkkereile ( mitte segi ajada arvutikurjategijate ehk kräkkeritega ) , kes on kunagisest kirglike programmeerijate põlvkonnast välja kasvanud vabade arvutimeeste kogukond. Nende arusaamine tööst, rahast ja ajast erineb tunduvalt harjumuspärasest. Informatsiooniajastul peaks häkkerite eetika pakkuma tõsist alternatiivi meid aastasadu kammitsenud protestantlikule tööeetikale. Himaneni skeem toetub eeldusele, et vabad võrgumehed osutuvad äraostmatuteks. Aga lugu võib olla vastupidine. See on tänapäevast tuttav olukord, kus tehnoloogiad ei esinda mingit robinhoodlikku mõõdet, vaid on moodustanud sümbiootilise koosluse raha ja poliitikaga. Seda esineb teaduse ja tehnoloogia progressile orienteeritud ühiskonnas, kus progress tähistab liikumist madalamalt kõrgemale ja on loomulikult positiivne väärtus. Siin rakendub protestantlik eetika endiselt.

Meie maailm koosneb teatud hulgast iseenesestmõistetavustest, milles kahtlemine pole sünnis või viitab inimese vildakale mõtlemisele. Üks selline on materialistlik - mehhanitsistlik maailmavaade ja sellel põhinev ideoloogia. Viimane kuulub olemuslikult võimu juurde, sest kontseptsioonita valitseda ei saa. Seesama ideoloogia hoolitseb, et mehhanitsism oleks kaasaegse ühiskonna organiseerimisel keskseks struktuurikomponendiks. Jätkuva ratsionaliseerumise kontekstis arendatakse kontseptsiooni inimesest kui masinast. See ei ole midagi uut, tehnokraatlikus subkultuuris tuntakse seda ammu. Nüüdseks on see paraku väljunud niśist ja pretendeerib kõikehõlmavusele, mis paratamatuse varjuna langeb kõigi ühiskonnaliikmete peale.

Bioloogilisel mehhanitsismil on oma lugu, Descartes`ist Darwini kaudu tänapäeva progressionismini, aga jäägu see teadusajalooline diskursus siinkohal puutumata. Tuleb siiski tõdeda, et lahkudes virtuaalvõrgustikust reaalsesse maailma, muutub kartesiaanlik „masin-elajas” ühtäkki pahaendeliseks. Metafoor hakkab elama oma elu. Ühiskonnas, kus rõhutatult panustatakse noortele - seegi on ajaloost tuttav -, tekivad mõne aja möödudes kardinaalselt uued eeldused: inimese käsitlemine biorobotina on loomulik ja iseenesestmõistetav. Meist on saanud ratsionaalsed, ent tunnetuslikult kõikvõimsad masinad. Võib alati öelda, et kirjeldatud areng ongi loomulik evolutsiooniprotsess. Looduslik valik teeb oma tasast tööd: nõrganärvilised, emotsionaalselt tundlikud inimesed jäävad konkurentsis kaotajaks. Valik töötab kiretu masina, homo faberi eelistamise suunas.

Mehhanitsistlik ühiskonnakäsitlus, kus „inimmasin” on objektiivne ja arengulooline paratamatus, hakkab kindlakäeliselt korrigeerima eetikat. Tehnokraatlikus kontekstis saavad progressi piirid olla vaid eetilist laadi. Sekulaarses kultuuris, kus kõlbelist elu ei reguleeri mingi inimesest kõrgem transtsendentne tahe, lähtub eetika autonoomia põhimõttest. See tähendab, et viimseks autoriteediks on inimmõistus. Kõlbelised normid on inimotsustuse küsimus. Nii muutub eetika teemaks, kus sõltuvalt konjuktuurist on sageli kasulik lihtsalt vaikida. Sarnaselt vaikitakse riskidest, mida amokijooks tehnoloogiatele kaasa toob.

Tõepoolest, sisulist diskussiooni teemal tehnoloogiad ja eetika naljalt ei teki. Aur kulub valdavalt sellele, kuidas täiustada mõnd ebaõnnestunud tehnilist lahendust. Alusprintsiipe ei vaidlusta keegi. Vähimgi kahtlus, kasvõi privaatsuse probleem, leiab pigem naeruvääristamist. Levinud on verbaalne tühikargamine, stiilis „privaatsust pole enam niikuinii, järelikult pole ka millestki rääkida”. Just seda laadi libaargumendid soodustavad moraali relativeerumist. Tõepoolest, võib-olla suurt hulka inimesi veel tänasel päeval privaatsuse probleem ei häiri või on nad vaimse tervise huvides selle enda jaoks välja lülitanud.

Privaatsus on mõistagi oluline, kuid probleem tõusetub laiemalt. Kristlikus kultuuris on see küsimus inimväärikusest. Nii nagu eetika üldiselt, lähtub ka inimväärikus religioosselt aluselt. See on universaalne kvaliteet, mis sisaldub olemasolu faktis, inimelu tekkemomendist selle lõppemiseni. See ei ole tingitav, eranditult iga inimese väärikust tuleb austada. Keskne küsimus on, kas tehnoloogiad võivad riivata inimväärikust? Viimase saja aasta kogemus näitab meile, kuidas loodusteaduste praktilised rakendused on miljonite inimeste väärikust mitte et riivanud, vaid lausa jalge alla tallanud. Konflikt inimväärikusega on jätkuv, kusjuures viimastel kümnenditel on fookusesse tõusnud probleemid biotehnoloogiaga.

Tehnoloogiate agressiivsele pealetungile ehk tehnoloogilisele radikalismile on omane muutuste läbiviimine ka ühiskonna vastuseisul. Liiati sobib selleks Eesti ühiskond, kus vastuseis puudub ning sisuline arutelu eetiliste aspektide üle piirdub paremal juhul kitsa akadeemilise ringiga. Mitmed Eestis läbi viidud „e-kampaaniad” sisaldavad inimväärikuse riivet, näiteks kogu elanikkonda puudutanud „e-meditsiini” rakendamine. Mõnel juhul võib tegemist olla ründega religioossete veendumuste vastu, mida sekulariseerunud Eesti ühiskond ei pruugi märgata. Tõtt-öelda on meie olukord Euroopas küllalt ainulaadne. Millised on need erilised tunnused, mis soodustavad tehnoloogilise radikalismi juurutamist Eestis ?

Ajaloost kaasavaraks saadud stereotüübid teljel ida-lääs on kaotanud Lääne suunalt tuleva „uue” suhtes täielikult immuunsuse. Kavandatud tehnoloogilisi rakendusi on sobiv katsetada auahnes väikeriigis, kus on tagatud vajalik know-how. Väiksusest tingitud ühiskonna korporatiivsus soodustab vajalike uuenduste läbiviimist.

Eesti on silmatorkavalt sekulaarne. Üldiselt on tugev religioosne identiteet kaitsevalliks, mis säästab ühiskonda kiirete muutuste eest, sisaldab kollektiivset elementi ja on traditsiooni säilitav. Uus tehnoloogia leiab tunnustamist juhul, kui see on eetiliselt laiapõhjaliselt aktsepteeritav. On raske ette kujutada, et ulatuslikke tehnoloogilisi pilootprojekte saaks katsetada õigeusklikus Kreekas, katoliiklikus Poolas või Lõuna - Euroopa maades. Eestis seevastu korreleerub religioosse leigusega individualismi ja konkurentsi mõõdutundetu kultiveerimine. See on inimväärikuse hinna viinud väga madalale. Uute tehnoloogiate juurutamise eest pakutakse vastu globaalset identiteeti, tarbimisvabadust ja edumeelse eesrindlase mainet ( jätkuvad tiigrihüpped, edukad eestlased Räniorus, epohhiloovad läbimurded biotehonoloogias jms. ). Vahel tundub, et fragmenteeritud sootsiumis on inimesest saanud elementaarosake, kelle tunnetel on lihtne mängida - ta on kergesti manipuleeritav.

Tehnoloogiline radikalism on oluliselt kujundamas Eesti ühiskonna vaimu. Järjekindlalt minimeeritakse mittemõõdetavaid kategooriaid. Reduktsionism süveneb nii ühiskonna valitsemisel kui laiemalt inimestevahelistes suhetes. See tähendab usalduse kriitilist kahanemist. Üksikisikut käsitletakse kui majanduslikku üksust - inimvara, kelle iga mõõdetav eluavaldus on põhimõtteliselt jälgitav. Eksimuse korral sekkub võimu administratiivpersonal, irratsionaalsetest eelarvamustest vaba Homo faber.

Ühendriikide eelmise presidendi bioeetika nõukogu esimees Leon Kass on öelnud: „Silmapaistev tehnoloogiline edulugu on andnud värske impulsi inimloomuse materialistlikule reduktsioonile, mis läheb palju kaugemale usuliste veendumuste või moraali piiride hülgamisest. Siit ka meie iseäralik moraalne kriis: me hoiame ustavalt kinni eluvaatest, mis annab meile tohutu võimu ja samal ajal eitab igat võimalikku normi, mis seda võimukasutust ohjaks. Selle tagajärjel oleme me määratud saama selle võimu poolt juhituks, võib olla koguni määratud tema orjaks.

1

2011-04-25

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaUsk ja uskmatus