Teemad

Kommunikatsioon kui võõrandumise mootor

Prindi

Kristjan Piirimäe

1

Infotehnoloogia muudab paljud hüved kättesaadavamaks. E-äri võib vähendada transpordikulusid, suurendades samas valikuvõimalusi. Paljud meelelahutused Internetis on odavad või tasuta. Samas kaasneb kommunikatsioonitehnoloogiatega palju pettust. Kataloogid kiidavad rämpskaupa, küberseks ei paku õiget rahuldust, e-posti tulvavad rämpskirjad, Google’i otsing pakub miljoneid lehekülgi mõttetust.

Kas tehnoloogia areng ja kasutamine sellise pettuse ja müra taustal end ikka õigustab? Kas poleks õigem loobuda infoühiskonnast, ühtlasi pettusühiskonnast, ja naasta tegeliku elu juurde? Ekraanid, kõlarid ja klaviatuurid ei asenda tõelist maailma, vaid loovad viletsa illusiooni. Parem oleks ehk parandada kommunikatsiooni kvaliteeti, usaldusväärsust ja efektiivsust? Viirustõrje, tulemüürid, autentimine, retsensioonid, karmid seadused, sotsiaalne kontroll, töökindlus, konkurents, veelgi realistlikum virtuaalreaalsus - see kõik võiks ehk pettuse võita?

Võib-olla tulenevad häired süsteemi töös lihtsalt selle ebaküpsusest? Võib-olla peaksime ootama, kuni tehnoloogia ja kontrollimehhanismid saavutavad niisuguse täiuslikkuse, et lasevad mõnusalt küberruumi nautida, ilma et saaksime petta või raiskaksime aega?

Kuid ei! Siinne essee jõuab järeldusele, et tõe moondumine ja pettused virtuaalsfääris ei tulene süsteemi ebaküpsusest. Kuna vale ja müra juured ulatuvad sügavamale, siis puudub meil kardetavasti retsept neist vabanemiseks. Tehnoloogia areng viib inimest vääramatult eksiteele - võõrandumisse tõelisusest.

Trükikunst mudelite teenistuses

Tarkade otsuste langetamiseks pole alati piisavalt teavet keeruliste ja kiirelt vahelduvate situatsioonide kohta, kuhu elu meid pidevalt asetab. Asjaolude omavahelise seotuse tõttu nõuaks lõpmata tark otsus kogu maailma detailset reaalajalist kirjeldust, mis on aga võimatu. Mängides laevade põhjalaskmist, võime naiivselt huvituda vaid vastase laevade asukohast, kuid laiemat konteksti arvestades tuleks ehk hoopis mäng katkestada. Lõputud valikuvariandid sunnivad pidevalt küsima, kuidas kõige efektiivsemalt maailma kohta informatsiooni hankida.

Nimetagem materiaalset universumit looduseks. Info hankimiseks looduse kohta on kaks peamist teed: otseallikast ja kulleri kaudu. Otseallikana mõeldakse siin iseseisvat looduse tunnetamist aistingute abil, kullerina aga informatsiooni vahendamist ühe või mitme inimese poolt suuliselt, paberkandjal või mõnel muul viisil. Mõlemal teel on puudus: otse pole võimalik loodust piisavalt uurida, kuller võib aga esitada moonutatud infot. Kuller jagab teavet rohkem, kuid väiksema usaldusväärsusega. Ent kumb käsitlusviis on end seni õigustanud?

Leonardo da Vinci (1452-1519) ajal olid raamatukogud võrreldes tänapäevaga naeruväärselt hõredad ja väiksed. Tsivilisatsiooni kogutud teabe väike maht võimaldas üksikisikule ülevaadet nii tolleaegsetest üldistustest kui ka detailidest paljudel teaduse ja tehnika tasanditel ja distsipliinidel. Üks inimene sai olla ühtaegu nii edukas kunstnik, teadlane kui ka leiutaja enamikul tolleaegsetel arengusuundadel. Nii lai ampluaa pole seletatav mitmekordse geniaalsusega. Spetsialiseerumist soodustavas konkurentsikeskkonnas oleks tõenäoliselt eri inimesed loonud helikopteri ja projekteerinud allveelaeva; loonud /avara loodusmaastikuga/ maali, mis on tuntud Mona Lisana; koostanud esimese linna üldplaneeringu; olnud ajastu suurim anatoomiatundja jne. Kuna aga kõik koondus ühte inimesse, siis peavad need asjad olema omavahel tihedalt seotud - Leonardo enda arvates loodusseaduste abil, mida tuli meeleliselt kogeda. Tema leiutised ja kunstiteosed tuginesid põhjalikele vaatlustele ja sügavale loodustunnetusele, mille tulemiteks olid nii helikopter kui ka altarimaal. Niisiis, Leonardo poleks saanud leiutada, tuginedes teiste inimeste aruannetele. Ta pidi kõike ise otse kuulma, nägema ja katsuma.

Kui Johannes Gutenberg oli aastal 1475 trükikunsti leiutanud, paranes hüppeliselt võimalus saada infot looduse vaatlemise ja tunnetamise asemel trükiste kaudu. Eeldades, et info kopeerimise kiirus kümnekordistus, kopeerimisele kulutatav aeg aga jäi muutumata, pidi paberkandjal leviv info samuti hoobilt kümnekordistuma. Kümnekordistuda võis järelikult ka lugemisele kulutatav aeg, mis rööviti tõenäoliselt vahetu maailmatunnetuse arvelt. Iseseisva vaatluse asemel tugineti nüüd eelkäijate vaatlustele ja interpretatsioonidele.

Lõpliku pöörde Euroopa maailmapilti tõi Galilei Galileo (1564-1642), kes, õppides küll Leonardolt, lükkas ümber aistingute usaldamise ja asendas need tänapäeva mõistes mudelitega, mida tollal nimetati looduse peidetud vormideks (Evernden, 2003). Alates Galileost tänapäevani ongi silmapaistvad loodusteadlased loonud ja kirjeldanud peamiselt mudeleid. Väitlusedki põhinevad pigem mudelitel kui isiklikel tunnetustel. Poliitilisi ja halduslikke otsuseid põhjendatakse diagrammide, võrrandite ja tabelite abil. Empaatiast tulenevat looduse mõistmist ei peeta tugevaks argumendiks.

Arvatavasti oli trükikunsti leiutamine ning sellele järgnenud tekstide ja mudelite levik mootoriks, mis käivitas uusaja: renessansi, reformatsiooni, kapitalismi, industrialiseerimise, valgustuse, modernismi. Ei inimmõistus, kultuur ega ühiskondlik tasakaal saanud jääda endiseks. Inimene arenes tänu uutele infovoogudele. Trükised aitasid loodusnähtusi üldistades jõuda uude mõtlemise faasi. Rene Descartes (1596-1650) ja teised filosoofid leiutasid ratsionaalse loogika, mis hoogustas tehnoloogilist progressi. Toetudes isiklike kogemuste asemel teiste kirjutistele, õpiti laiemalt üksteisega arvestama, liikudes nõnda suurema ühisuse suunas. See võimaldas tõhusamat, jagatud vastutusega ühiskonnakorraldust. Samas, üks ja seesama raamat või ajaleht tungis paljude inimeste teadvusse, mis pidi maailmapilte peale arendamise ka ühtlustama.

Kultuur, tõustes küla tasandilt rahva tasandile, tekitas suured narratiivid, sealhulgas rahvuse ja progressi müüdid. Laienes platvorm teaduse, tehnoloogia ja majanduse arenguks. Ajalugu hakkas kerima pöörase kiirusega.

Linnastumisega kaasnes aga võõrandumine nii metsikust loodusest kui ka toitvast maast. Teadmisi tuli nüüd paratamatult ammutada tekstidest ja piltidelt. Enamasti sugereerisid need aga ekslikku hirmu ja vihkamist metsa, mere, metsloomade ja ilmastiku ees. Suured narratiivid, päädides kommunismi ja natsismiga, pälvisid aga hiljem, postmodernismi ajal, karmi kriitikat (Kraavi, 2005). Kas inimesed oleksid pidanud propaganda uskumise asemel jääma info hankimisel iseseisvateks, nii nagu Leonardo?

Mudelid jäävad looduse lihtsustatud kirjeldusteks, suutmata peegeldada täit reaalsust. Mudelid eksivad, ignoreerides looduse keerukust ja mitmekesisust. Üksteisele järgnevate supermudelite või teadusparadigmade kokkukukkumine ja allajäämine „õigematele” tekitab kahtluse, et mudelid viivad teadlasi tõe asemel hoopis eksiteele (Kuhn, 1962). Mil määral siiski mudeleid usaldada või hoopis ise loodust tunnetada?

Kiri: tarkuse retsept või lolluse mask?

Trükikunsti leiutamine tingis looduse otsese tunnetamise asemel mudelite kultuse. Trükikunsti eeldustehnika on aga kirjakunst. Kui trükkimine teeb hulgaliselt koopiaid, siis kirjutamine loob esimese eksemplari. Kirjutamisega kaasnes mälu eksternalisatsioon ehk info väljumine inimese piiratud mahtuvuse ja elueaga peaajust. Info hakkas kogunema suurtes mahtudes, püsima tallel läbi sajandite ja kontsentreeruma raamatukogudesse.

Mudelid on kullerid looduse kirjeldamisel, asendades aistingud ja nende loova interpretatsiooni etteantud valemite ja diagrammidega. Kas aga kiri, mis on mudelite alus, võib ise täpsemalt kirjeldada tõelisust? Kiri pole ju samuti reaalsus, vaid ainult selle lihtsustatud ja järelikult ekslik peegeldus.

Egiptuse legendi järgi leiutas kirjakunsti jumal Theuth, pidades seda kindlaks retseptiks tarkuse ja mälu jaoks (Derrida, 1987). Kuningas Thamus aga üritas leiutist keelata, sest kirjutiste lugejad saavad küll tarkade inimeste kuulsuse, kuid reaalsust nad ju tegelikult ei näe! Seega, tegelikkuses jäävad need inimesed rumalateks, koormates ühiskonda. Pealtnäha targad inimesed annavad ühiskonnale halba nõu, võimule saades teevad halbu juhtimisotsuseid, ja ühiskond peab nende tegevuse kinni maksma.

Kas selle Egiptuse kuninga vastuseisu tõttu või muudel põhjusel, esimeseks kirjarahvaks said meie teada sumerid. Kui rikkurid ei jõudnud oma vara enam meeles pidada, pidid nad selle üles kirjutama. Kiri tõi revolutsioonilised ühiskondlikud muutused. Info akumulatsioonist tekkisid uued teadmiste kvaliteedid, mille hulgas võisid olla sordiaretus, kunstlik niisutus, mitmeväljasüsteem ja mitu toidutehnoloogiat. Primitiivsest maaviljelusest võis välja kasvada tsiviliseeritud põllumajandusühiskond. Hõimupealikud aga suurendasid kirja abil oma võimu, kehtestades end kuningatena ka perifeerias, kus neid isiklikult ei tuntud. Tekkisid riigid, ühiskondlikud hierarhiad ja riigikord.

Inimese elukeskkond muudeti tsivilisatsiooni loomisega tehislikuks: ehitati hooned, künti üles põllud, rajati teed. Sellest tekkis ka vastandus inimese ja metsiku looduse vahel - võõrandumise alus.

Kirjal on puudusi. Kas või alateadlikult me kirja tegelikult ei usalda. Eks ole hirmutav saada kirja kelleltki, kes oleks võinud sõnumi edastada suuliselt? Kiri on ju peamiselt hädalahendus, kui ise ei saa või ei taha kohal olla. Kirjal on ka vähe jõudu. Kui keegi siinset esseed kritiseerib, ei saa essee end ise kaitsta, vaid vajab autori sekkumist. Kõne stenogrammist puuduvad rõhuasetused, miimika, ţestid, kontekst, tagasiside.

Hulk infot läheb kaotsi. Me puutume pidevalt kokku arusaamatustega, mis tulenevad poliitiku antud intervjuu moonutatud kajastusest ajalehes. Kiri mitte ainult ei informeeri, vaid ka eksitab.

Kõne tegi ahvist inimese?

Kas kirja jõudu ja usaldusväärsust tuleks suurendada või asendada kiri millegi muuga, näiteks kõnega? Nagu trükikunsti eeldustehnikaks on kirjakunst, nii võib kirjakunsti eeldustehnikaks pidada rääkimist. Stenogrammi puhul eelnebki kirjale kõne. Erinevalt kirjast äratab rääkimine usaldust ja positiivseid tundeid. Kõne on kirjast tugevam. Doktoritööd kaitstakse suuliselt. Riigimehed ja väejuhid eelistavad kõnet. Teledebati kriitika ajalehes mõjub aga abitu rusikatega vehkimisena pärast lahingut. Kuid mil määral peaksime kõnet usaldama?

Tuntud Kaukaasia muinasjutus palus Isa, hindamaks pärija küpsust, tuua Pojal kaks asja: maailma parim ja maailma halvim. Isa rõõmuks tõi poeg mõlemal korral loomakeele, mis sümboliseeris kõnet. Keel teeb palju head info vahendamise teel, kuid tõde seejuures moondub. Kõneleja vahendusel ei saa kuulaja tegelikkusest nii head pilti, kui annab looduse vahetu tajumine.

Kõne teke võis samuti olla üks peamisi inimese evolutsiooni verstaposte, võimaldades juba enamikku teavet hankida kulleri käest. Vahendatud info võis hõivata lõviosa teadvusest. Kõne teke kestis vast paar miljonit aastat läbi hominiidide ajaloo, alates imitatsioonist ja lõpetades digitaalse keelega.

Imitatsioon on üks kandidaat, tõstmaks inimest loomariigis unikaalseks (Blackmore, 1999). Erinevalt teistest imetajatest, sealhulgas primaatidest, on inimene sünnipäraselt innukas imiteerija. (Tõsi, ka osa linde imiteerib; Slater, 1999). Imitatsiooni abil õpiti tõenäoliselt tööriistade valmistama, kuid korraldati ka karjasuhteid. Kui ahvidel piisas mõnekümneliikmelistes karjades suhtlemiseks instinktiivsetest signaalidest, siis hominiidide suuremad hõimud vajasid imitatsiooni teel levivaid mitmekesiseid varaseid meeme. Meemid võimaldasid sotsiaalset kontrolli, et indiviidid panustaksid omakasupüüdmatult hõimu heaks. Suur, hästi organiseerunud hominiidihõim võis kolida metsast savanni, kus leidus rohkem toitu, kuid tuli ühiselt võidelda paljude kiskjatega. Sõltumata geneetilistest juhistest arendas iga hõim välja oma kultuuri. Imitatsiooni kaudu võis tekkida ka teadvus, mis kasutas sümboleid ehk märke, millel on meelevaldne side tähistatavatega. Aju maht suurenes hüppeliselt.

Sümboliline ja digitaalne (häälikute ja sõnadega kodeeritud) keel tekkis aga tõenäoliselt alles tänapäeva inimesel, mitte rohkem kui sada tuhat aastat tagasi. Niisugune keel võimaldas sõlmida tulevikku vaatavaid kokkuleppeid, anda kõikvõimalikke korraldusi, edastada teadmisi, ilma et aeg ja ruum oleksid piiratud. Ka mõistus läbis tõenäoliselt revolutsioonilise restruktureerimise, sest nüüdisinimene mõtleb ju keele kaudu. Ootamata ära bioloogilist kohastumust, kohanes inimene erisuguste keskkonnatingimustega ja levis paarikümne aastatuhandega Aafrika savannidest peaaegu kõikidesse loodusvöönditesse üle planeedi (Diamond, 2002). Koriluse, küttimise ja kalastamise tehnikate kõrval töötati Aafrika ja Euraasia lähistroopilistel lammidel välja ka maaviljelus ning peagi jõuti ka karjakasvatuseni.

Ühtaegu rääkimisega leiutasid varased inimesed kahtlemata ka valetamise. Laps õpib enne tegelikkuse esitamist selgeks hoopis enda kasuks valetamise. See tuleb talle andestada, kuni ta veel ei teagi tegelikkust. Võib-olla ongi kõne funktsioon tõde edastada hoopis sekundaarne, tekkinud ja arenenud valetamisest hiljem. Hominiidide sotsiaalne kontroll oli olemuselt tõeotsing, mis pidi tekkima reaktsioonina valetamisele, mis tekkis enne tõerääkimist. Kui siin mingigi tõetera on, siis said juba ürginimesed üksteiselt petta ja lollimatel kujunes nõnda ekslik maailmapilt ehk võõrandmine tõelisusest.

Võõrandumisele aitas kaasa ka metsast avamaale kolimine ning maaviljeluse puhul paikne aheldatus tehisliku põllu külge. Selgub, et kulleri kasutamine võib anda suuri eeliseid, kuid ta võib ka valetada, viies pettasaamise ja võõrandumiseni. Mil määral on kullerit õige usaldada? Kust on vale alguse saanud?

Kommunikatsioon kui manipulatsioonivahend

Vastuse leidmiseks laskume mööda evolutsiooniredelit inimese-eelsesse aega, mil loomad kujundasid välja oma kommunikatsiooniviisid: linnud hoiatasid hädapiiksuga üksteist vaenlase eest, putukad eritasid feromoone, et vastassugupoolele endast teada anda jne. Ammu enne inimest kasutasid sümbolilist kommunikatsiooni koloonialised mesilased, andes tantsuga üksteisele nii toidu suuna kui ka kauguse ehk geograafilised koordinaadid. Kommunikatsioon võimaldas loomadel organiseeruda karjadesse.

(JPEG)

Vanasti peeti kommunikatsiooni mutualistlikuks informatsiooni jagamiseks, et saada vastastikku kasu. Tegelikult on tõese info edastamine ainult kommunikatsiooni erijuht. Loomade käitumine tõendab, et kommunikatsiooni eesmärk on pigem kellegi manipuleerimine, samas kui tõese info jagamine on lihtsalt üks paljudest manipulatsiooni strateegiatest. Ka pettus pole inimese monopol, vaid loomariigis laialt levinud (Slater, 1999). Meelitamaks kiskjat pesast eemale, valetab emalind rebasele, et tal on tiib vigastatud. Emast võrgutades ajab isane kala uimed laiali, valetades end suuremaks.

Inimkommunikatsioonis on enamasti vale ja tõde ilmselt kombineeritud - vale on tõe hulgas peidus. Peale tõerääkimise ja valetamise hõlmab inimsuhtlus ka otsest, varjamatut manipulatsiooni: korraldused, palved, soovitused. Järelikult, ka loomad kasutavad looduse kohta info hankimiseks kulleri abi ning ka nemad petavad üksteist. Loomadel pole aga info hankimiseks eriti valikuvõimalusi. Näiteks, lind ei lase rebasel kontrollida, kas tema tiib on ikka vigastatud. Inimene saab sageli valida, ja eelistab otseallikale tavaliselt kullerit, kes esitleb infot süstematiseeritud ja arusaadaval kujul. Kulleri kasutamine võib olla mugav, näiteks televiisori vaatamine. Kõikvõimalike pettuste paljastamiseks on aga mõjusaid süsteeme välja töötatud: sotsiaalne kontroll, politsei, raamatu toimetaja.

Pettus pole aga ainus info moondumise põhjus. Üht ja sedasama sõnumit mõistavad eri ajud olenevalt kontekstist eri moodi ja see tingib erineva käitumisreaktsiooni. Igaüks tõlgendab sõnumeid erinevalt. Info moondub järelikult ka inimmõistuse erinevustest tulenevate arusaamatuste tõttu. Kommunikatsioonil tekib paratamatult teatud möödarääkimine.

Küberruum tegelikkust proteesimas

Vale ja võõrandumise juured peituvad sügaval inimese-eelse bioevolutsiooni keskpaigas, olles vältimatult seotud kommunikatsiooniga. Inimese teke ning sellele järgnenud kultuurievolutsioon on samm-sammult kommunikatsioonitehnikaid täiustanud ning vale ja võõrandumise protsessi paratamatult tagant tõuganud. Kas tulevikus saab sellest tsivilisatsiooni põhimure? Pärast elektri kasutuselevõttu 19. sajandil nägi lühikeste vahedega päevavalgust hulk revolutsioonilisi kaugside tehnoloogiaid: telegraaf (1837), telefon (1876), raadio (1896), faks (1924), televisioon (1932), mobiilside (1956), e-post (1976), Internet (1980), www (1991). Kaugside põhjustas trükikunsti leiutamisega võrreldava ühiskonna arenguhüppe. Info kiire ja piirideta levik tekitas peamiselt USA-st lähtuva globaalse massikultuuri ja maailmamajanduse, samuti tarbimisele ja meelelahutusele orienteeritud lääne infoühiskonna. Tänu globaalsele kontekstile arenesid inimesed pluralistlikku relativismi, mis andis uue tõuke tehnoloogilisele progressile: tekkisid kvanttehnoloogia, geenitehnoloogia, nanotehnoloogia. Mis piirini võib aga inimene võõranduda tormilise kommunikatsioonitehnoloogiate leviku tõttu?

Inimese seisukohalt on Internet vaid infokandja. Fundamentaalne erinevus trükisest on aga Interneti võime muuta info aktiivseks ja dünaamiliseks, nii et see suudab ise end luua ning süstemaatilisel ja atraktiivsel moel end esitleda. Mündi varjuküljeks on juba tuttav tegelikkuse kõverpeegel: Internet esitleb meile küll tohutult infot, mis on hästi mõistetav, huvitav ja atraktiivne, kuid väikese usaldusväärsusega. Näiteks, teadusmaailm keeldub veebilehtedele toetumast, vaid tunnustab endiselt eeskätt trükiseid. Kuid see näib võitlusena tuuleveskitega: ehkki enamik Internetist on võrreldes trükistega halvakvaliteediline info, ei paista see segavat inimkonna totaalset internetistamist. Küllap tuleb teadusmaailmgi sellega kaasa. Tähendab, valeinfo levik ja edasine võõrandumine loodusest tundub vältimatu.

Teine Internetiga seonduv oht on inimesega konkureeriva elu esiletõus. Internetil on enamik iseseisva elu tunnuseid, sealhulgas iseenda uuendamine ja reproduktsioon ning adaptiivne evolutsioneerumine. Internetis levivad isearenevad koodid, mis loovad inimesest sõltumatut robotkultuuri. Internetil võib olla aga meiega vastuolus olevaid huve, sealhulgas paljunemine inimese ressursside arvel (elektrikulu, materjalid), inimese ekspluateerimine (manuaalsed operatsioonid), aga ka inimese võimalik väljavahetamine tulevikus sobivama hooldusmeeskonna vastu. Lähtudes meemiteooriast, areneb Internet üha suurema atraktiivsuse suunas, meelitades inimesi enda külge nagu lilleõied putukaid (Blackmore, 1999). Kes keda manipuleerib?

Juba nüüdisaja meedia projitseerib inimesele kogu looduse. Kui proteesi all mõista inimkeha või -vaimu funktsionaalset pikendust, siis võiks meediat nimetada tegelikkuse proteesiks (Müürsepp, 1995). Seega, meedia modelleerib meile ümbritseva keskkonna, mida tajume tegelikkusena. Tuleviku küberruum on inimese universaalprotees, mis konstrueerib kogu maailma. See protees paratamatult piirab meie tegelikkusetaju, tuues kaasa tarbija infantiilsuse. Seotus ekraanide, piktogrammide, graafikute, sümbolite ja masinatega võib reaalsuse hoopistükkis silmist kaotada (Baudrillard, 1991). Proteesimise protsess on ühtlasi lahtiütlemine oma isiklikust vahetust tajust, kogemusest ja tunnetusest. Keskendudes virtuaalsele reaalsusele, loobume tõelisest maailmast. Kui unustame kriitika, siis peame meedia proteesitud tegelikkust ekslikult tõeliseks maailmaks. Mugavdumine selle proteesiga annab tegelikkuse kõverpildi.

Tulevikus tõenäoliselt leiutatakse ja võetakse laialdaselt kasutusele veelgi võimsamaid infovahendusviise. Näiteks võidakse arvuti ja inimese aju vahele luua otsesidemed, nii et inimene, sattudes tahtmatusse transpersonaalsusesse, ei tarvitse olla enam võimeline eristama arvuti loodud realiteeti läbielatud tegelikkusest (Flessner, 1995). Nagu Hollywoodi menufilmis “Maatriks”, tekib suure vandenõu oht, kus inimkond, olles tegelikult lehmadena orjastatud, tajub end hoopis paremas maailmas - küberruum valetab inimestele kõike.

Võõrandumine ehk märkide võidukäik

Võõrandumise protsess ei tarvitse olla lõpmatu, kui sellega jõutakse absoluudini. Idee seisneb selles, et märkidel võib olla nii algus kui ka lõpp.

Märki mõistame laialt: alates hädakisasignaalist lõpetades selliste abstraktsioonidega nagu mudelid ja kontseptsioonid. Märgi olemasolu eeldab midagi, mida ta märgib - tähistatu. Teiseks, märk vajab vastuvõtjat ehk interpreteerijat, kes tõlgib märgi tähistatuks. Märgi hea külg on, et ta kirjeldab reaalsust, halb külg aga siiski erinevus reaalsusest. Märk võib järelikult vastuvõtjat reaalsuse suhtes eksitada. Kõne on märkide jada, rääkimine märkide tekitamine. Enne kõnet hangiti infot peaaegu täielikult otse loodusest. Rääkima hakates asusid inimesed aga jälgima üksteise märke, uskudes info vahendajaid, ja astusid seega esimese sammu võõrandumise protsessis. Inimese aju paisus tohutu suureks, selleks et mahutada tohutu hulk märke.

Rääkimise puhul on see probleem, et märgid, mida me kõnega tekitame, hävivad. Ja veel: vajalik info ei tarvitse meelde jääda. Tänu kirjakunstile sai aga märke hakata koguma raamatutesse, neid omakorda raamatukogudesse, ja hoida lõpmatuseni.

Antiik- ja keskajal, kuigi osati kirjutada, puudus tõhus tehnika märkide kopeerimiseks. Nõnda polnudki kirjutised enamikule inimestele kättesaadavad. Trükikunst kui märkide paljundamise tehnika leevendas kõvasti sedagi probleemi. Märgid paljunesid hulgaliselt ja ujutasid üle kogu tsivilisatsiooni. Sellegipoolest, trükitehnika ei pannud märke veel liikuma. Märkide lugemiseks pidid inimesed endiselt ise trükiseid hankima ja nendest vajalikud märgid üles otsima. Internetis leiavad aga märgid ise tee vastuvõtjani. Märgid on sellest ajast saadik muutunud aktiivseteks, liikuvateks, võiks öelda, et elusateks. Vastuvõtja võib nüüd suhteliselt passiivseks jäädes jõuda enamiku maailmas loodud märkideni.

Virtuaalne reaalsus jääb viimaseks sammuks märkide võidukäigu teel, sest märkide täiustumine vähendab kriitiliselt märgi ja tähistatava erinevust. Märgi ja tähistatava sarnastumine toob kaks kvalitatiivset pööret. Esiteks, nn küberseks ja muud virtuaalseid teenused võivad funktsionaalselt asendada tähistatavat. Teiseks, kui vastuvõtja ei suuda või ei taha enam märki eristada tähistatavast, siis muutub märk märgitavast vastuvõtja jaoks olulisemaks. Mõlemad nähtused kaotavad kokkuvõttes märgi ära, sest kui tegelikku tähistatavat enam ei vajata või see üldse puudu jääb, siis ei saa ka märki enam olla. Märk vallutab sellisel juhul tähistatava positsiooni. Olles võidelnud end välja märgi seisusest ja jõudnud päris asja seisusesse - sellega võikski lõppeda märgi elulugu ja inimese võõrandumine.

Kirjandus

1. Baudrillard, J. 1991. Der symbolische Tausch und der Tod. München.

2. Blackmore, S. 1999. The meme machine. Oxford University Press.

3. Derrida, J. 1987. Disseminations. London: The Anthlone Press.

4. Diamond, J. 2002. Püssid, pisikud ja teras. Inimühiskondade erinevad saatused. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

5. Evernden, N. 2003. Loodusest looduseni. Harmoonia võimalikkus süsteemis inimene - keskkond - ühiskond. 202-212.

6. Flessner, B. 1995. Auf der Suche nach der verlorenen Wirklichkeit. - Kultur & Technik. 2.

7. Jilek, F. 1988. Mees Vincist.

8. Kraavi, J. 2005. Postmodernismi teooria ja postmodernistik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi Kultuuriakadeemia.

9. Kuhn, T. 1972. The structure of scientific revolutions. The University of Chicago.

10. Müürsepp, P. 1995. Küberneetiline ruum. - Akadeemia 7: 8 (77). 1685-1691.

11. Slater, P. J. B. 1999. Essentials of animal behaviour. Cambridge University Press. 168-172.

Varem ilmunud: LEHED JA TÄHED IV

1

2011-04-29

MärksõnaArvuti

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaMeem

MärksõnaMärk

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaVõrk