Kultuurmaastikud ja nende väärtused

Prindi

Tõnn Sarv

1

"Mis tahes kontseptsioon, mis püüab saada ainuvalitsejaks, muutub iseenda vastandiks ja hakkab tõrjuma neid asju, mis samuti vajavad siin elus hingamise ruumi." - Marju Lauristin, Sirp 09.04.10.

1

Mets, soo ja raba olid meie maarahva jaoks juba ammusest ajast midagi ohtlikku, pahaendelist, metsikut - midagi sellist, millest tuli eemale hoida, mida tuli vältida ja karta. Sellest on tuhandeid lugusid, muistendeid, muinasjutte, laule, vanasõnu, kõnekäände.

Seal oli hunte ja karusid, kes tahtsid sind maha murda ja nahka panna, seal olid sind salvamas madu-ussid, seal vilkusid petlikud virvatulukesed. Seal leidus kolle, haldjaid, näkke, pahalisi, libahunte, kummitusi, vaime, viirastusi, maa-aluseid, koletisi, tumedaid jõudusid, kes võisid inimest ohustada, teda kahjustada, haigusi põhjustada või vigastada. Nendega hirmutati lapsi ja neid peljati ise.

Sellesse metsikusse loodusse võis sattuda vaid eksikombel, õnnetuse või omaenda rumaluse läbi. Midagi head polnud sealt loota.

Seevastu külatanum, karjamaa, põllud ja heinamaad olid meie rahva jaoks ikka ja jälle helged, rõõmsad, kodused ja tuttavad. Seal lauldi laule, tantsiti ja kiiguti, mängiti pilli ja armastati. Vist pole vaja näiteid tooma hakata.

Ettekujutus, nagu oleksid meie esivanemad kuidagi eriliselt austanud "puutumatut loodust", on pehmelt öeldes ebatäpne.

Isegi maarahva muistsed pühakohad, hiied, ohvriallikad, -kivid ja -puud, olid just nimelt nendesamade pühaks pidajate poolt hoolikalt muust loodusest eraldatud, taradega kodu- ja metsloomade eest kaitstud, välja puhastatud ja kujundatud.

Möödaminnes võiks märkida, et pigem on just praegu lokkav puutumatu looduse kultus see, mis ei lase vanu hiietammikuid või ohvriallikaid õieti hooldada. Enamik vanu pühasid allikaid on ammu kinni kasvanud, kuid keegi ei julge neid välja puhastada, lahti kaevata, avada ja korda teha.

Ometi on selge, et enamus lahtise veega allikaid, nagu ka peaaegu kõik lagedamad platsid ja vaateväljad meie looduses just nimelt inimeste hoolsa kätetöö tulemus, kultuurmaastiku osa.

Too puutumatu looduse kultus pärineb ju õigupoolest hästi teada ja tuntud saksa romantismi suundumistest, kus hakati idealiseerima mingit tumedat keskaega. Taolised mineviku-ihaldused inspireerisid näiteks Wagnerit ja Nietzschet. See oli aeg, mil hakati juba hirmu tundma kaasaegsete muutuste, sealhulgas tehniliste uuenduste ees. William Blake kartis tuuleveskeid.

Kultuurmaastikud, põllud ja väljad olid seesuguste 19. sajandi intellektuaalide jaoks igavad ja tüütud. Moodne oli unistada metsikutest, pöörastest, uskumatutest seiklustest kuskil õudsetes metsades või koobastes.

20. sajandi esimesel poolel tõusid esile hoopis teistsugused, futuristlikud, tehnilisest progressist vaimustumise ideed. Kuid allhoovustena kandusid nood tumedamad ideaalid 20. sajandi teise poolde ning leidsid viljaka pinnase 60. aastate hipiliikumises, mil samamoodi hakati jälle hindama spontaansust, metsikust, pöörasust, segiolekut. Sellega sobis hästi kokku samal ajal tärganud uus keskkonnakaitseline liikumine, mis hakkas looduslikkust väärtustama kõrgemalt kui inimese intellektuaalset tegevust.

Ja selle kõigega koos kujuneski välja see puutumatu looduse kultus. Meie maarahva traditsioonide ja kommetega pole sel eriti midagi tegemist.

Veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel rõõmustati soode kuivendamise, maaparanduse üle. Teaduslikele ja tehnilistele saavutustele lauldi oode, neile pühendati kunstiteoseid. Isegi tööstusmaastikud olid vaatamisväärsused, kuhu korraldati ekskursioone.

Aga siis järsku pöördus kõik vastupidiseks. Inimtegevust hakati pidama pahaks ja ohtlikuks, kultuurmaastikke inetuiks ja võõraiks - ning hindama hakati hoopis puutumatut loodust. Sedasama metsa, sood ja raba, millega aastatuhandeid oli võideldud, mida oli senimaani kogu aeg kardetud ja välditud, ometi visalt, järkjärgult ja edukalt kultiveerides ja arendades.

Ning seda muidugi mitte ainult meil, vaid kogu läänemaailmas.

Üheks põhjuseks oli, muuhulgas, ka see, et tänu intensiivsemale maaviljelusele, tänu väetistele ja pestitsiididele, oli arenenud maailmas vähenenud vajadus põllumajanduse all oleva maa järele. Fossiilsete kütuste, eelkõige kivisöe, nafta ja gaasi laialdasem kasutuselevõtt vähendas samal ajal tunduvalt ka vajadust metsadest saadava küttepuidu järele.

Oli võimalik, ilma kedagi otseselt külma ega nälga jätmata, tõepoolest anda rohkem ruumi "puutumatule loodusele", looduskaitsealadele, rahvusparkidele.

Võiks arvata, et seesugune teaduse ja tehnika areng, mis tegelikult ju laiendas ja mitmekesistas inimeste eluvõimalusi, võeti hästi ja heasoovlikult vastu. Ometi pöördus kõik hoopis vastupidiseks.

Muutus toimus, nagu öeldud, 1960. aastatel. Niipea kui avastati ökoloogia ning mõisteti, et inimeste tegevus võib kaudselt ja tahtmatult põhjustada muutusi looduses, hakati kõikide looduslike sündmuste põhjustajana otsima inimtegevuse mõju.

Järsku oli inimene kõiges süüdi, oli muutunud iseendale ja kogu loodusele vaenlaseks, keda tuli hoiatada, valvata ja karistada. Korraga olid kõik teised isendid, kooslused, liigid palju tähtsamad kui mistahes inimtegevus või koguni inimeste elud.

Ülistama hakatigi just todasama puutumatut loodust, millega inimkond oli kümneid aastatuhandeid visalt võidelnud. Siunama ja kiruma asuti aga hoopis inimtegevust, väetiste ja teiste kemikaalide, nafta ja teiste maavarade kasutamist. Ning seejärel juba igasugust inimtegevusest põhjustatud arengut, mistahes muutusi, looduse mõjutamist.

Peaaegu kõik tähtsamad inimtsivilisatsiooni saavutused kuulutati kas otseselt või kaudselt "loodust" kahjustavateks ning seetõttu taunitavateks. Hakati jutlustama tagasipöördumist looduse juurde, soovitama tehnikast loobumist. Põhimõtteliselt pandi kahtluse alla kogu inimkultuur kui selline.

2

On huvitav märgata, et kogu sellel keskkonnateadlikul ja rohelisel liikumisel, kõigil neil maa sõpradel ja loomade vabastajail on üks ja ühine ideoloogia. Neile ei meeldi progress, tehnilised uuendused. Nad ei salli kapitalismi, vaba turumajandust. Neile on vastumeelne sõnavabadus ja ideeline pluralism. Seda viimast on näha kasvõi sellest, kui kirglikult nad materdavad kõiki oma oponente, kus ja kuidas iganes need ka esile peaksid kerkima.

Walter Williams on teatud liiki keskkonnakaitsjaid võrrelnud arbuusiga - pealt rohelised, seest punased. Ning tõepoolest võib tunduda, et paljude "roheliste" ja "maa sõprade" sisemiseks salasooviks midagi kommunismi-sarnast. Nad vihkavad rikkaid ja edukaid. Nad tahaksid hävitada panganduse ja suurtööstuse. Aga sellega ka sarnasused piirduvad.

Üks esimesi selle ideoloogia esindajaid oli William Vogt, kelle 1948. aastal ilmunud raamatust Road to Survival sai keskkonna-teemaline bestseller, mille menu ületas alles 1962. aastal Rachel Carsoni The Silent Spring.

Aga võibolla on tõele märksa lähemal Donald Gibson, kes oma 2002. aastal ilmunud raamatus Environmentalism: ideology and power juhib tähelepanu sellele, et kogu see liikumine on oma olemuse poolest ülbe ja aristokraatlik.

"Steven Rockefeller, David Rockefeller, Sir Frank Darling, Maurice Strong jpt üritasid oma uue maailmakorralduse püüdlustega saavutada midagi pikajalist ja kauakestvat. Anglo-ameerika kõrgklassil oli vaja saada globaalne majandussüsteem oma kontrolli alla, mis tähendas, et kõikvõimalikud uued või sõltumatud mõju- ja võimukeskused tuleb välistada, kaasata, sisse sulandada või hävitada. Globaalne süsteem olgu laias laastus era-asi. Riikide valitsused peaksid olema enamasti nõrgad ja passiivsed, toetades vaba turumajandust ja vaba ettevõtlust. Üks valitsuse rolle selles skeemis on toetada keskkonnakaitset," kirjutab ta oma ülalmainitud raamatus, lk 119.

"Keskkonnakaitse ei kujuta mingit ohtu anglo-ameerika kõrglassile. Selle roll rajajate, juhtide, toetajate ja finantseerijatena teeb keskkonnaorganisatsioonidele võimatuks tegutseda kõrgklassi vastu. Keskkonnaliikumine pole kunagi võidelnud kõrgklassi omandihuvide vastu, nende varanduse või võimu vastu. Keskkonnakaitsjad pole kunagi kritiseerinud nende tarbimist või elustiili." - Samas, lk 120.

Varaseimad moodsa aja keskkonnakaitsjad olid tõesti 60. aastate hipid. Nende maailmast ärapöördunud kommuunides harrastati looduslikke eluviise ja grupiseksi, suitsetati kanepit, mediteeriti ja filosofeeriti. Tol ajal tundus, et selline lillelaste eluviis ei saa kesta kaua. Ega saanudki. Ometi jäi sellest alles toosama suhtumine, et edukas ja tehniliselt arenenud maailm on oma põhiolemuselt halb ja kuri ning "loodus" justkui hea ja mõnus. Sealt edasi oli aga juba vaid mõni samm selleni, et hakata "looduse" nimel inimtegevust takistama, loomi "vabastama" - ning peatselt ka juba teisiti mõtlevaid inimesi hirmutama, ähvardama, peksma ning tapma.

1974. aastal publitseeritud Rooma Klubi raportit "Inimkond pöördepunktil" alustavad Mihajlo Mesarovic ja Eduard Pestel tsitaadiga nende 1955. aastal ilmunud artiklist pealkirjaga "Maailm on vähihaige ja see vähk on inimene". Mesarovic ja Pestel väidavad, et me vajame globaalseid institutsioone rahvastiku ja ressursside probleemide lahendamiseks ning kutsuvad üles olema "loodusega kooskõlas".

Inimkonda on vähkkasvajaga võrrelnud teisedki. Rooma Klubi 1991. aasta raporti võtavad Alexander King ja Bertrand Schneider kokku nendinguga, et tõeline vaenlane on "inimkond ise". Kõige värvikam on oma aristokraatlikus misantroopias aga kahtlemata Harrison Brown, kelle jaoks on Maa inimesed "tõmblevate vaklade mass".

Looduskaitse, keskkonnakaitse, roheline või (pinnapealselt mõistetud) "ökoloogiline" mõtteviis - see kõik on kokku ju misantroopia ehk inimvihkajalik, inimsusevastane mõtteviis. Loomadele omistatakse õigusi, inimestelt võetakse neid ära. Loom võib teisele loomale haiget teha, teda tappa ja ära süüa. Inimesel ei tohi sellist õigust olla.

Jube. Kuhu me oleme jõudnud? - Kõik liigid on ju enesekesksed. Iga liigi ellujäämis-strateegia koosneb teiste liikide elutegevuse kasutamisest, teiste isendite hävitamisest, kõrvaldamisest, neist toitumisest, millest iganes. Kõik olemasolevad liigid, populatsioonid, kooslused, isendid hoolitsevad iseendi eest. Vastasel korral poleks neid enam olemas. Sinna pole midagi parata.

Üksnes kontroll looduse üle on see, mis on võimaldanud inimesel kui liigil siiamaani püsima jääda.

Ometi on üks osa inimkonnast võtnud pähe, et teised liigid on tähtsamad ning et inimene peab neile teed andma, ruumi tegema ning vajaduse korral koguni elu ohverdama.

Ja see juba toimubki. Metsloomad tapavad inimesi juba mõnda aega. Tiigrite kaitsealadel Indias. Elevantide kaitsealadel Aafrikas. Las krokodillid elavad, inimestest ei ole kahju.

Veelgi ilmekam on see haiguste tekitajate eest hoolitsemisel. Ei tohi tappa malaariat levitavaid moskiitosid. Loomade õiguste ranged jälgijad keelavad isegi inimeste ja nende väärtuste kaitsmist looduslike vaenlaste eest. Michael W. Fox mõistab oma raamatus Returning to Eden hukka näitaks sääsetõrjepihustid ja elektripüünised: "Lõppude lõpuks," teatab ta kategooriliselt, "võib sind hammustada vaid mõni üksik neist miljoneist, keda sa tapad."

Üleskutsed teadusega, majandusega või terve mõistusega arvestamisele või kompromisside leidmisele võivad toimida vaid siis, kui kõik pooled on lahenduste leidmiseks vastuvõtlikud. Kuidas aga võiks see toimida, kui üks pooltest põlastab teaduse frankensteinluseks, majanduse isekaks ahnuseks, mõistuse piiratuks ning peab kompromisse moraalseks nõrkuseks?

Dialoog keskkonnakaitsjate ja ratsionaalse mõistuse vahel on juba ammu lõppenud. Õieti öeldes pole see kunagi saanud alatagi.

Kahtlemata on inimtegevusest puutumata looduskeskkonnal omad võlud ja väärtused.

Mis aga murelikuks teeb, on see üsnagi laialt levinud suhtumine, nagu oleks "puutumatu loodus" midagi ülimat, mida tuleb iga hinna eest säilitada ja kaitsta.

Sest on ju igasuguse looduskaitse ja keskkonnakaitse põhiline hoiak see, et kogu loodus - välja arvatud muidugi inimene - on erilise väärtusega iseenesest ning seetõttu on tal õigus olla inimestest puutumatu. Paraku on see - kaasaegse keskkonnakaitselise liikumise moraalne tuum - suur pettus.

Mull puruneb väga lihtsa küsimusega: Miks?

Miks peaks looduslik seisund olema iseenesest hea? - Keegi pole sellele pakkunud mõistlikku vastust.

Väita, et tähnilisel öökullil, punasel puul või jõe voolusängil oleks väärtus iseenesest või olemuslikult, on rumalus. Looduses ega ka kusagil mujal ei ole millelgi iseenesest mingit väärtust ega tähendust. Väärtus omistatakse selle väärtuse andja, hindaja poolt millelegi, selle otstarbe või vajaduse tõttu. See on vaid hindaja suhe millegi otstarbesse ning vaid seetõttu võib tal olla "väärtus". Pole olemas "väärtust iseenesest". See on mõttetus. On vaid kontseptuaalse teadvuse poolt loodud moraalsed väärtused ja tähendused, mis on omistatud muidu tähendusetule loodusele.

Loomad ja taimed püsivad elus ilma ratsionaalse mõistuseta, kohandudes keskkonnaga. Inimolendid püsivad elus ainult tänu mõistusele, kohandades loodust enese vajadusteks. Inimene lihtsalt peab kasutama loomi, taimi ja teisi loodusressursse toidu, riiete, eluaseme ja tööriistade saamiseks. Jah, me oleme samuti osa loodusest, kuid meie osa on olla looduse arendaja.

Ning olles ainus liik Maal, kel on olemas (hea küll, väidetavalt) võime mõista "head" ja "kurja" ning nende vahel valikuid teha, on inimene ühtlasi ka moraalsete väärtuste ainus allikas. Keskkonnal on moraalseid väärtusi ja tähendusi ainult niivõrd kuivõrd inimolendid neid endile ette kujutavad, arendavad, kasutavad ja naudivad. Seetõttu ongi moraalselt õigustatud kasutada ülejäänud loodust kui meie elukeskkonda - nagu lõputut lõuendit piiramatute värvivalikutega loovaks tööks.

3

Peaks vist olema selge, et iga liik kujundab oma keskkonda. Selles mõttes pole inimene kuidagi eriline või erandlik. Juba kümneid tuhandeid aastaid on inimesed raadanud maad, harinud põldu, ehitanud hooneid, kujundanud maastikke.

Võibolla põhjustanud ka kliimamuutusi, kes teab. Sest kliimamuutusi on põhjustanud Maal elavad olendid juba miljardeid aastaid. Kuid kahtlemata pole inimkonna põhjustatud muutused võrreldavad näiteks fütoplanktoni, või tegelikult kõigi roheliste taimede poolt, miljardite aastate jooksul atmosfääri saadetud hapniku mõjuga. Tänu millele üldse on võimalik elu Maa peal sellisena, nagu me teda näeme ja tunneme.

Keskkonnakaitse ideoloogia ja filosoofia on ju põhimõtteliselt paigast ära. Sest mida siis õieti kaitstakse?

Kui kaitse alla kuulub loodus ning ülimaks eesmärgiks on inimtegevusest puutumatu keskkonna säilitamine, siis tuleks ideaalis kõik inimesed ja nende tegevus elimineerida ehk inimkond hävitada.

Kui aga kaitstakse inimestele sobivat elukeskkonda, siis on paratamatu, et mõned liigid ja kooslused peavad paratamatult taanduma. Nii nagu ongi juba praktiliselt kadunud või oluliselt vähenenud rõugete, katku, koolera, süüfilise jmt põhjustajate tegevus. Kes olid/on ju ka ometi elusolendid!

Selle peale öeldakse tavaliselt, et kuskil on mõistlik piir ja tasakaal. Ja et inimesed võivad elada ja peavadki elama kooskõlas loodusega. Ja et see ongi see ideaal, mille poole tuleb püüelda.

Ometi näeb igaüks, et see mõistlik piir on vägagi meelevaldne. Pole mingeid üldiselt omaksvõetud reegleid ega põhimõtteid, millest juhinduda. Kunagi, jah, jagati näiteks putukaid ja muidki loomi kasulikeks ja kahjulikeks. Olid röövlinnud, röövloomad, röövkalad. Olid kahjurid ja parasiidid.

Aga siis saadi aru, kui inimesekeskne ja ülbe see on. Ja hakati sellistest hinnangulistest terminitest hoiduma.

Aga mingit selgust pole ikkagi. Need inimese ja looduse vahelise õige suhte piirid on lausa nii meelevaldsed, et nende määratlemise ümber käivad sõjad, tülid, kohtuasjad. Ega lõpe.

Veel kord nentides - korralikku, keskkonna kaitsmist toetavat filosoofiat pole olemas. Ja mitte ainult meil, vaid ka laiemalt.

Õigupoolest on ju kogu see looduskaitse ja keskkonnakaitse ideestik väga noor ja väga piiratud. Tänapäevases mõttes pole see veel isegi viitkümmend aastat kestnud. Ning laiemat omaksvõttu on see mingil määral saavutanud ju ikkagi vaid läänemaailmas.

Peaaegu igal pool mujal, nii nagu ka varasematel aegadel, lähtuvad inimesed ikka endi vajadustest. Haritakse maad, ehitatakse maju ja linnu, kütitakse, kalastatakse, raiutakse, istutatakse, külvatakse, koristatakse - vastavalt sellele, mida on vaja, mida ikka on tehtud ja mis on võimalik. Nii nagu kogu aeg on oldud ja elatud. Traditsiooniliselt. Laskmata end eriti millestki segada ja isegi teadmata mingitest griinpiissidest või muudest hullustest.

4

Aga kui sellesse temaatikasse sügavamalt vaadata, siis selguvab hoopis jõhkramad tõsiasjad.

Tuleb välja, et kõiges ei olegi süüdi ainult ahned kapitalistid, jõhkrad monopolistid, südametud suurpangad. Selgub, et meid ei mürgita ega tapa sugugi mitte üksnes ülemaailme farmaatsiatööstus, Coca-Cola ja McDonald’s.

Isegi kogu tööstus koos oma õhku ja vette ning pinnasesse paisatavate jääkidega, koos autode, lennukite, pestitsiidide, väetiste ja GMO-de ja muu sellega seonduvaga on tühi-tähi, kui pöörata pilk sellele, mida on viimase poolsajandi jooksul korda saatnud keskkonnakaitsjad, noodsamad rohelised ja maasõbrad.

Jutt on massimõrvadest, küüditamistest ja paljudest teistest inimsusevastastest kuritegudest, mille kõrval ka kõik natside ja kommunistide kuriteod kokku lihtsalt kahvatuvad.

Nad on võimsad. Juba viisteist aastat tagasi oli ainuüksi USA 12 suurima "rohelise" organisatsiooni käive umbes miljard dollarit. Mul ei ole praeguseid andmeid, kuid arvata võib, et see summa võib nüüdseks olla kordades suurem. Suurbritannias on nende liikumistes rohkem inimesi kui kõigis teistes sealsetes poliitilistes organisatsioonides kokku.

Nad valetavad, nad vassivad, nad hirmutavad, nad ähvardavad. Palju on lugusid, kus nende liikmed on aru saanud, et asi pole õige.

Professor Wilfred Beckerman, endine Suurbritannia Kuningliku Keskkonnareostuse Komisjoni liige, oli entusiastlik keskkonnakaitsja kuni hakkas fakte kontrollima.

"Statistilisi andmeid uurides selgus mõne kuuga, et enamus mu keskkonnateemalistest muredest olid põhinenud valeinformatsioonil ja hirmulugudel," ütles ta.

Ei tahaks hakata kohe kliimasoojenemise müüdist rääkima. Selle ümber on niigi palju lärmi löödud. Piisab ehk, kui mainida, et kasvuhoone-efekti peamine põhjustaja on õhuniiskus ehk veeaur atmosfääris. Süsihappegaasi osa on selles tähtsusetu. 100 miljonit aastat tagasi oli süsihappegaasi atmosfääris kuus korda rohkem, kuid kliima oli märgatavalt jahedam kui praegu.

Keskkonnakaitsjad teavad seda kõike, kuid nende argumendiks on "parem karta kui kahetseda". Peamiseks vastaseks on neile tööstuslik ja majanduslik kasv maailmas. Kliima soojenemine on vaid üks ettekääne selle kasvu vastu võitlemisel. Tööstuslik ja majanduslik kasv pidavat aga igal juhul tähendama rohkem saastamist ning keskkonnakahju.

Faktid räägivad aga paraku millestki muust. Viimase poole sajandiga on näiteks õhureostus kaasaegsetes tööstusmaades märgatavalt vähenenud. Los Angeles, mis oli pool sajandit tagasi üks hullemini saastatud õhuga piirkondi USA-s, on praeguseks palju paremas olukorras - ehkki samal ajal on elanikkond kahekordistunud ning majandustegevus kolmekordistunud.

Kui kogu USA elanikkond oli veerand sajandiga kasvanud 30 protsenti ning autode arv ning majandus ligikaudu kahekordistunud, vähenes peamiste õhureostajate osatähtsus kuni 30 protsenti.

Sama kehtib ka vete saastamise kohta. Tänu parematele tehnoloogiatele ei suunata enam reovesi looduslikesse veekogudesse ega mürgiseid jäätmeid maasse. Erie järves, mis oli 60-ndate aastate lõpul praktiliselt surnud, saab nüüd kalastada ja ujuda.

Lääne suurlinnad on puhtamad ja tervislikumad kui nad on olnud iialgi varem. Veel enne autode kasutuselevõttu surid miljonid inimesed tüüfusse, tuberkuloosi ja teistesse keskkonnamõjudest tingitud haigustesse. Kordan: keskkonnamõjudest tingitud haigustesse. Praegu elatakse märgatavalt kauem, tervislikumalt, haritumalt. Just nimelt tööstuslik ja tehniline areng on aidanud elukeskkonda parandada.

Sellest hoolimata soovitatakse meil ökoloogilise katastroofi vältimiseks pöörduda tagasi tööstuse-eelsesse maailma, elada harmoonias loodusega. Õppida loodusrahvastelt. Nojah.

Umbes 40 protsenti maailma elanikkonnast kasutab siseruumides kütteks ja toiduvalmistamiseks puitu või sõnnikut. Ja seetõttu on neil siseruumide õhk saastatud, mis mõjub eelkõige naistele ja lastele, kes veedavad enamiku aja selle suitsu sees. Elasid samamoodi ju ka meie esivanemad suitsutaredes. Karl Ernst von Baer on sellest kirjutanud oma uurimuses "Eestlaste endeemilistest haigustest".

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel sureb igal aastal vähemalt 5 miljonit last hingamisteede haigustesse, põhjuseks siseruumide suitsust saastatud õhk. Poolteist miljardit inimest arengumaades on õhusaaste tõttu tõsiselt ohustatud, märgib WHO. See on probleem, mis on tööstusliku läänemaailma jaoks juba ammu peaaegu tundmatu.

Dr Anil Patel hoolitses Kirde-India Gujarati osariigis rohkem kui 200 küla eest. Enamus nende elanike terviseprobleemidest tulenesid keskkonnaprobleemidest. Kuid need polnud põhjustatud mitte moodsast tööstusest ja selle saadustest vaid, vastupidi. Põhjuseks oli elektri ja puhta vee puudumine. Tarbe- ja joogivesi oli seal enamasti reostatud inimeste ja kariloomade väljaheidetega.

Arengumaades kannatab umbes 250 miljonit inimest igal aastal reostatud vetest saadud haiguste, peamiselt düsenteeria all. Kõhukrambid, kõhulahtisus ning mitmesugused nahahaigused on väga tavalised sümptomid. Umbes 10 miljonit neist sureb igal aastal. Põhjuseks pole mitte moodne tööstus, vaid vastupidi, tööstuslikult puhastatud vee puudumine.

WHO andmetel suri arengumaades ainuüksi 1996. aastal 3,9 miljonit alla viieaastast last saastatud vee joomisest põhjustatud haigustesse. Seda on rohkem kui sama vanusegrupi kõik surmajuhtumid USA-s ja Euroopa Liidus kokku.

Pole vist vaja lisada, et inimeste keskmine eluiga on arengumaades 20 aastat lühem, vaesemates piirkondades isegi 35 aastat lühem kui arenenud tööstusmaades.

Ja ikka veel on vaja rääkida tagasipöördumisest looduse juurde. Ikka on loodusrahvad need, kellest tuleks eeskuju võtta.

Aga olgu. Senini on jutt olnud kehvadest oludest põhjustatud hädadest. Mis seal ikka, võiks öelda. Ehk asi paraneb, võiks mõtelda. Küll jõuab abi ka nendesse mahajäänud piirkondadesse. Puhas vesi ja õhk, elekter ja muud mugavused, mis meile juba ammu on endastmõistetavad.

Läheks siis nüüd ikka päriselt sündmuste keskele. Ja vaataks, millega siis need rohelised ja maasõbrad aktiivselt tegelevad.

Sealsamas Kirde-Indias oli valitsusel suurejooneline plaan ehitada Narmada jõele järjekordne hüdroelektrijaam. See oleks hakanud elektriga varustama ligi 5000 küla ning oleks toonud puhta joogivee 30 miljonile inimesele, rääkimata majanduslikust ja tööstuslikust kasvust.

Paraku polnud sellega päri näiteks Lisa Jordan, kes juhtis keskkonnakaitsjate grupeeringut "The Bank Information Centre", mis üritas peatada suurimaid Maailmapanga-poolsed finantseeringud arengumaadesse, kuna need ei olevat keskkonnasõbralikud ning lõhkuvat traditsioonilist eluviisi.

"See on genotsiid traditsioonilise eluviisi suhtes," teatas ta. "Seal asub üks vanimaid elavaid inimpopulatsioone maailmas. See on kultuur, mis peab hävima mingi arenduse tõttu, mis toob neile torude kaudu vee, et laiendada põllumajandust, annab elektrit."

Kohalik rahvas polnud just sama meelt. "Me ei taha olla muuseumi eksponaadid," rääkisid nad ajakirjanikele, "me tahame arengut."

Keskkonnakaitsjad olid ärritatud ka sellest, et plaanitav veehoidla hävitab looduskeskkonda ja vähendab looduslikku mitmekesisust.

Õigupoolest ei oleks juhtunud midagi erilist. Isegi mingeid metsasid poleks hukkunud Narmada veehoidla tõttu. Ainuke ohustatud liik oleks olnud üks laiskloomade koloonia, millele India valitsus oli juba ette valmistanud läheduses asuva kaitseala.

Kuid rohelised teatasid, et nende peamine mure on ikkagi loodusrahvad, keda kavatsetakse ümber asustada. Brent Blackwelder, "Maa Sõprade" USA organisatsiooni esimees, väitis, et ümber asustatakse rohkem kui sada tuhat inimest. India valitsuse ja Maailmapanga andmetel hõlmas projekt siiski vaid 70 tuhande ümberasustamist koos neile uues elupiirkonnas tagatud teedevõrgu, koolide, elektri ja puhta veega.

Samal ajal küüditati WWF kaasabil rahastatud kaitsealal Indias oma kodudest välja 25 tuhat inimest - selleks, et teha ruumi ... tiigritele.

Tihtipeale väidavad keskkonnakaitsjad, et kui arengumaade inimesed vajavad elektrit, siis peaksid nad kasutama päikese- või tuuleenergiat. Nõustudes, et need lahendused ei paku puhast vett, ollakse nõus ka sellega, et need on ka märgatavalt kulukamad. Kasvõi tollesama Narmada hüdroelektrijaama võimsusega võrreldav tuule-elektrijaamade väli läheks maksma kuus korda rohkem. Päikese-energia kasutamine maksaks seitse korda rohkem ning oleks nagunii kaheldava rakendusvõimalusega. Narmada hüdroelektrijaam oleks andnud 400 korda rohkem elektrienergiat kui suurim päikesepaneelide süsteem tol ajal.

Aga nõnda siis osutus roheliste organisatsioonide surve Maailmapangale siiski nii mõjukaks, et finantseeringutest loobuti. Ulatuslikud tööd, mis algasid juba varastel 60-ndatel, jäid seisma. Enamus keskkonnakaitsjaid loodab, et neid kunagi enam ei jätkata.

Juhtivad keskkonnakaitsjad olid 1997. aasta paiku kokku arvestanud, et nad on tulemuslikult tõkestanud umbes 300 hüdroelektrijaama ehituse arengumaades. Mis tähendab sadade miljonite vaeste inimeste ilma jätmist puhtast veest ja elektrist.

Üks Maailmapanga juhte, Tom Blinkhorn, on arvanud, et läänemaailma toetus keskkonnakaitsjatele ei oska arvestada nende tagajärgedega. "Nad ei näe seda mujal maailmas valitsevat jubedat vaesust ega mõista, mida võiks kohalikele inimestele tähendada nende uute hüdroelektrijaamade rajamine, mille vastu rohelised võitlevad."

Aga ega siis ainult hüdroelektrijaamad. Keskkonnakaitsjad üritavad takistada peaaegu igasuguseid tööstuslikke rajatisi, olgu need siis tehased, maanteed, sadamad. Rääkimata kaevandustest, maavarade ammutamisest, loodusressursside kasutamisest.

5

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks keskkonnakaitsjate ohvriteks peamiselt arengumaade rahvad. Paraku ei tunta halastust ka läänemaailmas ning taas satuvad löögi alla eelkõige vaesemad elanikkonna kihid.

2003. aasta suvel tabas Lääne-Euroopat erakordne kuumalaine. Prantsusmaal oli asi eriti hull. Ametlike andmete põhjal suri seal kuumuse tõttu 14 802 inimest, enamasti vanad, vaesed ja haiged. Kogu Euroopas suri samal põhjusel kokku umbes 40 000 inimest.

Õhutemperatuur oli tõusnud ligi 40 kraadini Celsiuse järgi. Samasugust kuumust esineb tihtipeale ka USA idaosas, kuid sarnaseid massilisi surmajuhtumeid seal ometi ei esine. (Klimatoloog Patrick J. Michaels, Fox News, August 20, 2003.) Põhjus on selles, et Prantsusmaal on õhukonditsioneerid suhteliselt haruldane nähtus. (Associated Press report, September 9, 2003.) Ja miks siis?

Asi on selles, et globaalse soojenemise ohuga ähvardavate keskkonnakaitsjate survel on nii Prantsusmaal kui ka mujal EU-s kehtestatud kõrgendatud energiatarbimise maksud. Ikka selleks, et vähendada tarbimist. Nõnda on Prantsusmaal elektri hind umbes 25 protsenti kõrgem kui USA-s samal ajal kui keskmine sissetulek on Prantsusmaal märgatavalt madalam. Kõrged energiamaksud töötasid täpselt nii nagu keskkonnakaitsjad plaanisid: inimesed hakkasid energiat kokkuhoidlikumalt kasutama. Õhukonditsioneerid tarbivad kodustes majapidamistes aga kõige enam energiat. Vaesemale rahvale polnud nad jõukohased. Kuumalaine jagas prantslased kahte klassi: "konditsioneeritud - ja ülekuumenenud," võttis dr Chantal de Singly, Pariisi Saint-Antoine haigla direktor selle kokku (Le Monde, 19. august 2003).

Nõnda siis pidid keskkonnakaitsjate nõudel, lihtsalt selleks, et vähendada võimaliku tulevase globaalse soojenemise oletatavat ohtu, oma elu andma kõige abitumad, vaesed, vanad ja haiged inimesed. (Death by Environmentalism by Robert James Bidinotto)

Hetkel pole veel andmeid viimase, 2010 aasta kuumalaine kohta Euroopas. Aga need võivad olla palju drastilisemad.

Aga läheme järgmise teema juurde. USA-s on keskkonnakaitsjate poolt põhjustatud hukkkunute arv tõenäoliselt kordades suurem.

Kõik on arvatavasti kuulnud keskkonnakaitsjate sõjast maasturite vastu. Keskkonnakaitsjate viha põhjuseks on nende suurte, ruumikate ja mugavate sõidukite suur kütusekulu, mis peale fossiilsete kütuste piiratud tagavara kulutamist pidavat ka soodustama globaalset soojenemist.

1978. aastal kehtestati USA-s reeglid uute autode kütusekulu kohta. Tol ajal pidid uued sõiduautod CAFE (Corporate Average Fuel Economy) standardite kohaselt galloni kütusega läbima vähemalt 18 miili (u 13 l/100 km). Alates 1990. aastast on see number juba 27,5 (u 8,8 l/100 km).

Samal ajal suurenes liiklusõnnetustes surmasaanute arv.

Põhjuseks on lihtne füüsika. Suuremad ja raskemad sõidukid on märksa turvalisemad kui sarnaste omadustega kerged sõiduvahendid. Suur mass adsorbeerib paremini kokkupõrke jõu; suurem siseruum kaitseb sõitjaid paremini vigastuste eest. Kuid suuremad ja raskemad autod tarbivad rohkem kütust. On selge seos kütuse ökonoomia ja ohutuse vahel. Keskkonnasõbralilku väikeautoga sõites on maasturiga võrreldes kolm korda suurem tõenäosus saada õnnetuses surma või raskelt vigastada.

Harvardi Ülikoolis ning Brookingsi Instituudis 1989. aastal valminud uurimuse kohaselt põhjustas CAFE standardite kehtestamine USA-s liiklussurmade tõusu kiirteedel 13...27 protsendi võrra - mis on 2200 kuni 3900 täiendavat surmajuhtumit aastas. Teise sarnase uurimuse kohaselt 2001. aastast selgus, et CAFE standardid põhjustasid 1200 kuni 2600 hukkunut aastas ja kümme korda rohkem vigastusi.

See on siis umbes sama palju kui New Yorgi WTC kaksiktornide terrorirünnakus, - kuid see toimub igal aastal!

Ajakirja USA Today analüüsi kohaselt (2. juuli 1999) oli CAFE nõuete põhjal hukkunud tolleks ajaks umbes 46 000 inimest. Koos tõsiste vigastustega küünib kannatanute arv poole miljonini.

Need surmavad reeglid kehtestas USA Rahvuslik Kiirteede Liiklusohutuse Administratsioon (National Highway Traffic Safety Administration, NHTSA). 14. oktoobril 2003 avaldas NHTSA omaenda uurimuse ning märkis, et sõidukite väiksemaks muutumise negatiivne mõju liiklusohutusele oli märgatavalt suurem kui esialgu arvatud.

Kas siis need keskkonnakaitsjad ja rohelised, kes justkui üritavad inimeste tervist kaitsta pisimategi ohtude eest, ei tea seda kõike? - Muidugi teavad.

USA Rohelise Partei juht Ralf Nader oli 1989. aastal ägedalt toetanud üleriigilist hirmutamiskampaaniat daminosiidi (alari) kasutamise vastu õunte värsketena hoidmiseks. Veelgi tuntum on ta aga autode turvalisuse kritiseerijana. Intervjuus ajakirjale Woman’s Day, oktoobris 1989, möönis ta, et suuremad autod on küll turvalisemad, kuid võtavad rohkem kütust.

Teades ja mõistes, et ökonoomsemad autod on ohtlikumad, kirjutas Ralf Nader oma presidendikampaania ajal, 25. oktoobril 2000, USA suurimale keskkonnakaitseorganisatsioonile Sierra Klubile: "Ma toetan CAFE standardite tõstmist vähemalt 45 miilile galloni kohta (u 5,2 l/100 km)."

Mida see tähendab? - Keelustatakse mingi kemikaal, mis võib põhjustada terviserikkeid, samal ajal toppides veel rohkem inimesi ökonoomsetesse pehmest plekist karpidesse - tehes autod ohtlikeks surmalõksudeks - ja tappes kindla peale tuhandeid.

Aga tõsi on siiski see, et suurimad inimsusevastased kuriteod on keskkonna kaitsmise nimel korda saadetud arengumaades. Ning neist suurim toimus 1970. aastatel Aafrikas, mil tapeti umbes 50 miljonit last.

See oli siis, kui ootamatult lõpetati malaariat edasi kandvate moskiitode tõrjeks kasutatava DDT tarned arengumaadesse. Sellele järgnenud malaariaepideemias hukkus rohkem inimesi kui kogu Teises Maailmasõjas. Holokaust on selle kõrval väga väike sündmus.

6

Ehkki paljud keskkonnasõbrad usuvad, et kogu maailm on ülerahvastatud, peetakse hullemas olukorras olevat ikkagi arengumaid. Surve inimeste arvukuse vähenemisele on tihtipeale seatud tingimuseks abi saamisele.

Õigupoolest on läänemaailma abi näiteks Aafrika maadele vägagi vastuoluline. USA AID andis 1997. aastal Keeniale 13,5 miljonit dollarit pereplaneerimiseks ning vaid 4 miljonit humanitaarabiks. On keskkonnakaitse organisatsioone, kes on isegi soovitanud olla tagasihoidlikum toiduabi andmisel Aafrika maadele, kuna niimoodi saab piirata rahvastikku - teiste sõnadega, lasta inimestel nälga surra.

Ometi võib öelda, et Aafrika on alaarenenud peamiselt seetõttu, et see on alarahvastatud. Kuidas saab näiteks õigustada koolide, haiglate ja maanteede ehitamist, kui pole piisavalt inimesi, kes neid vajaksid. Kui on rohkem inimesi, on ka rohkem ideid, mis viivad parema tehnoloogia ja parema elukvaliteedini. Läänemaailmas on kõik elukvaliteedi näitajad paranenud siis, kui rahvastik on suurenenud.

Viimase 30...40 aasta jooksul on Maa elanikkond kahekordistunud. Praeguseks elab maailmas umbes kuus miljardit inimest ning keskkonnakaitsjate arvates on see juba ammu ületanud suutlikkuse piiri. Oxfordi Green College professor Norman Myers pakub optimaalseks inimkonna arvukuseks kaks miljardit või vähem. Edasine arvukuse kasv, väidab ta, oleks hukatuslik.

Maa Sõprade liikumise esimees Brent Blackwelder rõhutab, et paljud sõjad ja konfliktid maailmas on põhjustatud loodusressursside nappusest.

Rohelised väidavad, et kõige suuremad rahvastiku-probleemid on arengumaades. "Inimesed elavad kauem, laste suremus on väiksem - see kõik on muidugi hea," räägib Barbara Maas, Pan African Conservation Group. "Ma ei taha, et inimesed kannataksid ega taha ka, et nad jääksid oma lastest ilma. Kuid teatud piirangud rahvastiku kasvu kontrollimiseks on siiski vajalilkud."

Kui me ei suuda hoida kontrolli all rahvaarvu kasvu arengumaades, nagu räägivad rohelised, siis saabub üleüldine näljahäda. Kas see on nii? - Dr Frank Furedi, raamatu Population and Development autor, ei arva nii.

"Kõik rääkisid meile hirmsatest rahvastikuprobleemidest Lõuna-Aafrikas, maa ja ressursside nappusest. Me sõitsime Johannesburgist Natalisse ning mingil hetkel hakkasime naerma, sest viimase 35 või 40 miili ulatuses polnud me näinud ühtegi inimolendit."

"Peaks olema oluline mõista, et alati on olemas vastuolu selles suhtes, mida kujutatakse ette rahvastiku tiheduse suhtes ning mis on tegelik reaalsus. Paljud läänemaailma inimesed peavad Aasiat mingiks tihedasti asustatud massiks, kuna nad tunnevad endid seal ebamugavalt. Tegelikult on näiteks Belgias rahvastiku tihedus märksa suurem kui Hiinas. Paljudes läänemaailma piirkondades on elanikkonna tihedus tunduvalt suurem kui Aasias või Aafrikas."

Vähe sellest. On tõsiseltvõetavaid andmeid, et Aafrika ja teiste maailma vaesemate piirkondade hädad on suuresti kunstlikult tekitatud. Moodne põllumajandustehnika, väetised ja herbitsiidid on nende jaoks lihtsalt keelatud. Ainuüksi USA golfiväljakutele kulub rohkem väetisi kui kogu Aafrika põllumajandusele.

7

Tihtipeale on rohelisi peetud vasakpoolseteks radikaalideks, kes võitlevad tagurlike võimul olijatega. Tegelikult esindavad nad pika-ajalise traditsiooniga konservatiive, kes idealiseerivad loodust ja minevikku.

"See, mida me tänapäeval võime öelda keskkonnakaitsjate kohta on midagi, mis põhineb hirmul muutuste ees," ütleb Frank Furedi. "See põhineb hirmul inimtegevuse tagajärgede ees. Ja seetõttu pole üllatav märgata sarnasusi ksenofooblike parempoolsete liikumistega, sealhulgas Saksa natsismiga."

Tõepoolest. Samasugune inimvihkamine ja rassism. Katsed loomadega olid keelatud. Katsed inimestega olid lubatud.

"Ajalugu on näidanud, et kui hakkavad inimesed kohtlema loomi kui inimolendeid, siis on nad vaid väikese sammu kaugusel sellest, et hakata inimesi kohtlema kui loomi," ütleb Frank Furedi. Ning jätkab: "See näib olevat loogiline jätk nostalgilisele ja sentimentaalsele loomade õiguste nõudmisele."

"Näib, et keskkonnakaitse eesmärgiks on muuta mõned inimühiskonnad lõbustusparkideks," väidab Frank Furedi. "See võib olla väga meeliköitev naudinguhimulisele lääne inimesele, kuid needuseks neile, kes peavad seal tegelikult elama."

Gregg Easterbrook: "On endiselt võimalik, et USA või Euroopa mõjukates ringkondades istuvad inimesed konditsioneeritud õhuga ruumides, nautides hästiküpsetatud metslindu ja limpsides Chablist, arutlevad selle üle, et Aafrika põlluharijatel ei tohiks olla traktoreid, sest need ju rikuvad pinnast, või et India talupoegadel ei tohiks olla hüdroelektrijaamast tulevat elektrit, sest see ei sobi kokku nende kultuuriga..."

Ja Frank Furedi jätkab: "Probleem ei ole selles, kas meil jätkub piisavalt ressursse. Probleem on selles, et suuremal osal inimestel puudub ligipääs isegi kõige põhilisematele, igapäevastele inimvajadustele. Tõeline probleem on see, et hea haridus ja hea tervis on neile kättesaamatud. Nõnda siis ei ole vastuseks valetamine, et minge tagasi, katsuge olla vähem tehnoloogilised, pange tehased kinni ja ärge ehitage maanteid. Üksnes teaduse ja tehnoloogia abil on võimalik inimesi innustada vähemalt pisutki parandama oma elukvaliteeti..."

Õnneks on isegi UNESCO hakanud sellest juba veidikene aru saama. Nimelt on avastatud ja tähelepanu alla võetud ka kultuurmaastikud.

"Maastikud, kus inimeste ja nende keskkonna vahelised suhted on leitud olevat väljapaistva universaalse väärtusega, on Maailmapärandi Kultuurmaastikud," öeldakse UNESCO vastavas raportis.

Jah, see on küll väike samm, aga siiski oluline samm õiges suunas.

Kirjandus.

William Vogt, Road to Survival!, Introduction by Bernard M Baruch, Illustrated by Stuart I Freeman (Kessinger Publishing, 2009)[ISBN-10: 1104835924, ISBN-13: 9781104835927]

John Elder, Steven C. Rockefeller, Spirit and Nature: Why the Environment is a Religious Issue - An Interfaith Dialogue, (Beacon Press 1992) [ISBN-13: 9780807077092, ISBN-10: 0807077097]

Donald Gibson, Environmentalism: Ideology and Power (Nova Science Publishers Inc 2009) [ISBN-13: 9781590331491, ISBN-10: 1590331494]

Wallace Kaufman, No Turning Back: Dismantling the Fantasies of Environmental Thinking (New York: Basic Books, 1994)

David Mazel, Century of Early Ecocriticism, (University of Georgia Press, 2001) [ISBN-13: 9780820322223, ISBN-10: 0820322229]

M. Gladwell, “The mosquito killer,” The New Yorker 2 (2001). [http://www.gladwell.com/2001/2001_07_02_a_ddt.htm

http://whc.unesco.org/en/culturallandscape

1

2011-09-05

MärksõnaEluteadus

MärksõnaIndia