Maagiline aed (mõtlusturisti märkmeid paremast maailmast)

Prindi

I.T.

1

I osa. Kõhklused

„Niisiis, teie tulite nõu küsima,“ kordas vana aednik mu küsimust. „Teie tulite minu juurde, et nõu küsida, kuidas ühte head ja korralikku aeda rajada.“ „Jah, kui te oleksite nii lahke,“ ei jäänud mul üle muud, kui takka kinnitada. Selles hämaras kuuris, kus päikeselaigud vähese, aga siiski näha oleva tolmu sädelevat tantsu maalisid, kus pimedusega harjuvad silmad korralikult toetatud rehasid, riiulitel kastekanne (iiskanne, tuli mulle pähe) ja erinevaid mullaharimisriistu (käpad ja kühvlid) leidsid, oli hea magus mulla lõhn. See oli õige koht.

Vana aednik tuiutas mind ümmarguste prillide tagant: „Mina olen juba vana mees, sain talvel üheksakümmend viis.“ Ta täiesti kiilas pea, mis isegi hämaras kuuris veidi hiilgas, kummargil, võiks öelda kookus keha ja raskest tööst kujundatud käed kinnitasid ta vanust. Aga ta silmades oli sädelus, mis selle vanaduse jutu väheke tühjaks tunnistas. „Jaa, aga see polegi nii lihtne asi. Olen õppinud, et hea aed tuleb välja neil, kes seda õigesti teevad. Aga need, kes tahavad olla nii, nagu nad õigeks peavad, pole just sageli edukad. Õigeksoluks peab suutma vastuvoolu ujuda ja see on raske.“ Ta silmad uurisid mind hindavalt ja ma ei tea, kas ta leidis mu õigete või edukate kilda kuuluvaks.

Just meelega ei öelnud ma midagi, ei paristanud olukorda endale kasulikumaks. Pilk ümmarguste läätsede tagant, mitte varjust, need klaasid ei varjanud midagi - läks otsekui teravamaks: „Lihtsam on teha nii, nagu sult oodatakse. Lihtsam on elada vastavuses just parajasti kehtivate eelarvamustega, salata oma sisemist tõde kasuliku tehinguna. Mõnele pakub see rõõmu, ta arvab, et on eriliselt kaval ja osav sellistes asjades ja suudab vähemedukatel naha üle kõrvade tõmmata. Sellise jaoks on edu otsekui toetav märk ta tegutsemise õigest suunast. Aga, kes liigub veega kaasa, kes laseb end sogasel jõevoolul kanda, see veetakse merre, nagu mädanev loomakorjus. Ja sinna ta upub.“

Nüüd tundsin ennast juba päris ebamugavalt, jutt kõlas ju õigelt, aga kas polnud see siiski pila mu riiete, kehahoiaku, mu tõekspidamiste ja tulevikuunistuste suhtes? Pealegi, mida kuradit ta moraliseerib? „Ma võin maksta,“ võtsin oma mõtted lühidalt kokku.

„See on hea, et võite maksta,“ rõõmustas vana mees lausa poisilikult. „Kõige eest peab maksma, aga siiski on kõik meile antud niisama. Aga kui te pahaks ei pane, kui vana teie õige olete, nii kaheksateist...üheksateist?“

„Tegelikult kakskümmend kaks juba.“

„Ah kogunisti nii. Jah, nii need aastad lähevad, mina olen ka juba üheksakümmend täis ja kuidas see juhtus, mitte ei saa aru... Aga ikka ei tunne ma nii, nagu oleksin valmis, et nüüd on kõik teada ja tehtud, ehhehhehh,“ naeris ta silmi kissitades. Aeglaselt kummardudes - ühe käega pidi ta tasakaalu säilitamiseks riiuliservast haarama - tõstis teisega ikka sama aegamisi ühe pikalivajunud reha.

„Sellega on jah nii, et ega muidu ei saa, kui eesmärki pole. Nagu selline lipp või muu sihtmärk peab ikka olema märgiks pandud, nii,“ ta hoidis reha mõne hetke ettesirutatud käes, vaatas seda hindavalt silma pilutades ja tõstis siis teiste juurde. „Aga ega see nii ei käi, et on üks suur punnitamine ja ägamine selle asjaga. Selline tegelane oleks nagu miski demiurg, kes kangesti omatahtsi sellist aeda teeb, see oleks siis nagu silmamoondus. Väljast paistab küll, et kõik on korras ja kena, aga tegelikult ei taha see asi mitte koos püsida. Ainult tahtmisest ka ei piisa. Mõnikord tuleb just vastupidi - tõmbuda selgemaks nägemiseks isegi veidi eemale; siis jälle püsida lihtsalt olemises, ilma eneseteadvuse lahjendava kõrvalpilguta. Kui erak otsib üles mahajäetud ja inimeste asulatest eemal kohad, siis on tal selleks ka sügavam põhjus, sest inimese kiusatuslike mõtete ja tungide taga ei seisa üksnes inimese süda, vaid kurjuse maailm, Saatan oma deemonite armeega.“

Ma ei suutnud end pidada ja hüüatasin valjemalt, kui oli plaaninud: „Natuke nõndamoodi näen minagi maailma, vajan üksindust, mind vaevab melanhoolia!“

Vana aedniku hääl kõlas tõsiselt, isegi veidi murelikult, kui ta ütles: „Jah, siis on teid tõesti tarvis aia rajamisel aidata. Deemonid elavad just mahajäetud ja asustamata paikades. Igasugu varemed, praod, lõhed ja paljad kaljud on nende koduks. Aed on aga just vastupidine koht, selline, mis muudab inimese elu rikkamaks. Aias olla on meeldiv, inimene puhkab, kogub jõudu ja terveneb. Seal on varjulisi puid, mahedat muru ja veesilm, millest joovad linnud ja loomad. Omamoodi naiselik koht. Õiges aias peab siiski olema ka mehelik pool, sest sealt sünnib ühtsus ja tasakaal. Sellisesse aeda pääseda on raske, sest värav on kitsas, või koguni suletud, nõnda, et väljasseisja saab ainult piiluda seda õnnelikku paika. Rahutus ei sobi aeda, ei tohi muutuda liiga väikeseks või liiga suureks, sest muidu ei suudeta kuidagi tabada seda tüünet tasakaalu, mis väravast läbipääsemiseks vajalik. Aga siiani on vanarahval meeles, et Aadam ja Eeva aeti paradiisiaiast välja. Aed on igatsuste koht, viljakas ja rõõmus, kus kõik kasvab rahumeelselt, on varjulisuse ja valguse lihtsus - paradiis. See aga, kes tahab seda saavutada, kes igatseb lõpliku segamatu rahu järgi, peab ette võtma pingutava võitluse deemonitega ja nende jõu murdma. Peab olema kui atleet, kellel on julgust astuda neile vastu!“

Päeva kulg oli juba hakanud venitama elupuude sinkjaid varje, kui me istusime kõrvuti madalal pingikesel ja meie vahel polnudki vanusevahet. See veider jutuajamine oleks võinud niimoodi jätkuda, nagu sõidab aeglane tilisang suviste põldude vahel heleda, unistavalt sooja taeva taustal kuni tehakse peatus piknikuks.

Aga miks täitis mind korraga ärevus ja kurbus?

Vana aednik oli tõesti võlur. „Teate, selle melanhooliaga me tuleme toime.“ Ta hääle soojus taltsutas mu tärganud rahutuse. „See on selline noorte inimeste häda, kes veel ei tea, mida nad tahavad ja kelle sisemuses kobrutab seepärast kurbus. Mul on aia rajamiseks mitmeid soovitusi. Ja juba paari nädala pärast on teil pilt palju selgem.“

Nii oli see alanud, aga praeguseks, kaks nädalat hiljem, polnud ma aia rajamisega põrmugi kaugemale jõudnud. Kuigi mu mentor oli ju väga haritud mees ja aednikuna tõenäoliselt lihtsalt suurepärane. Ta oskab ligi seitsekümmet keelt: räägib kuldjuurega, mis on ju põhjamaise pikaealisuse saladus, nagu võrdne võrdsega, käpalistega on ta sina peal, vähese abiga saab ta räägitud paljakute, sõnnikuseente ja napsikutega, vastavalt Psilobye, Panaeolus, Pluteus ja teiste teonanacatali tarkade kividega; harilik ingver pole tema jaoks liiga tavaline ja amarülliad pälvivad erilist tähelepanu. Ainult begooniatega on tal mingi imelik vaen, see on üks väheseid lilli, mis on talle täiesti antipaatne. Nagu ta vahel ootamatu ägedusega seletab pole selle sültlik, karvane lihasus ja hiiglaõieline marmelaadsus ning tatisus talle lihtsalt vastuvõetavad. Roosi ja pojengi liigne vormitus ärritab teda samuti, aga ta üritab ennast vaos hoida, sest mõistab, et see poleks päris õiglane.

Siiski pole kogu see tarkus mind veel kuigivõrd aidanud. Olin küll aru saanud, et aia rajamiseks on tarvis mõista selle koha vaimu, nii-öelda sügavamat olemust, mis tekib ajaloo ja mullastiku segunemisel. Kombata kultuuri. Aga asja lähem uurimine on ajanud häguseks selle vähesegi, mida ma alguses olin teadnud. Aed on ju healoomuline elu kujundamine. Aga elu tung, mis voolab läbi kõikide olendite, võttes kõige eriskummalisemaid, pöörasemaid vorme - jäigastudes taimede tsellulooskestaga rakkudes, liigutades viburites, kulendites, pintslit hoidvas käes - kas pole teda lähemalt uurimine koguni ohtlik?

Vana aedniku soovitust järgides olin vaadelnud kavandatavat aeda veidi eemalt. Peterburi kanalite ääres jalutades, ei, täpsemalt Nikolajevski sillal tabas mind arusaamine, et milline totaalne saksa kolonisatsioon selle maa peale küll oli langenud. Lihtsalt koletu lugu! Heledad pilved ja Lääne-Euroopat imiteeriv arhitektuur peegeldusid veel ja mu pikaks veninud nägu väänles lainesäbrul. Milline täielik arusaamatus see kultuur siiski ometi on! On seda ka meie oma? Peterburi kivistunud ideekoorikul armastas teed lürpiv Dostojevski Euroopat, aga pidas selle kultuuri surnuaiaks, tsivilisatsiooni kätte lämbunuks. Fjodor Mihhailovitš eksis, mitte šveitslased polnud lihtsameelsed ja kõrgid (mida nad siiski on, aga see pole selles asjas tähtis), vaid venelased on laialivalguvad, kaootilised ja hüsteerilised - kodanikuühiskond pidigi neile niiviisi tunduma. Aga meie, eestlased, kuidas oskaksime oma venelikkust ja saksalikkust ja soomelikkust kasutada? Vaadates murelikult äkki hirmuäratavalt sügavana tunduvat tumedat Neevat pidin paratamatult mõtlema, et kui adekvaatselt panevad meie päritud ja õpitud filtrid meile, eestlastele Euroopat ja maailma paistma? Kas oskame harida meile usaldatud aeda, enne kui viinamäe peremees aru pärib?

Naasin murelikult Eestisse.

II osa

Aia rajamine. Ettevalmistustööd

JUTUSTAJA: Me siseneme elu näitelavale. Pimedusest astume valgussõõri ja oleme kohal. Aga veel mitte päriselt - selles kohas pole koha vaimu. Pole Uue Eesti vaimu. Parematel hetkedel on Tartu sellist vaimu sisaldanud. Midagi on vilksatanud linna sambaihaluses, hoonete paksudes krohvitud seintes, jutuajamistes, jões ja küngastes. Kes veel oskaks paremini tõmmata jooni, ehitada kaari, sättida mänguvalmis lava? Kuid enne tuleb selgitada olukorda, on vaja rääkida, kes võivad võtta sõna, kes peavad vaikima. On koor - seal inimesed võõrad, me neid ei tunne, kuid teavad meid ja kõike muudki, veidralt. Kuid jäägu nad. Nüüd ütleme, et lesib seal üks koht. On valgusküllane, põlispuudega palistatud, paljude linnuliikidega õnnistatud, rahulik, puhaste laudseintega rikastatud küla. Selle paiga õnnistatud olek on teravas kontrastis veel hiljutise olukorraga.

Sest see koht on näinud ka suurt viletsust, eelmine selle maa-ala - mis praegu siin nõnda õilmitseb - omanik, tegelikult küll omanikud, olid talumehed, kuid täielikud õnnetusehunnikud. Nad lõpetasid pankrotiga, ja maa uueks perenaiseks sai jõuline (kui ikka daami kohta saab nõnda öelda) - veetlev naine.

PROUA UUS EESTI (kirglikult): Ma panin kogu oma jõu, oma sihikuse ja elustava energia sellesse paika. Kõik muutus, kuid muutus ei toonud vastuolusid. Ma nägin lihtsalt asjade tegelikku olekut. Keerukad sõnad ja teod muutusid piinlikkust valmistavateks olemise lihtsa ilu kõrval.

JUTUSTAJA (põrmugi erutumata, kas ta eelmist repliiki kuuliski?): Praegu jäin ma mõtlema, et eelmiste omanike käparditeks nimetamine poleks õiglane. Oli see ju lihtsalt mingi jumalik tasakaal, mis neid siin võitis. Maal elades on seda ju kõige lihtsam märgata, imelik, kuidas nad seda eirasid. Maa hingab ju mingis elule omases rütmis, külmale talvele järgneb palav suvi, jahe suvi aga tähendab leebemat pakast. Ikaldusele järgneb küllus, saagirikkus ennustab nappust. Pikale ilule järgneb pill. Mingitest kinnismõtetest aetuna olid nad tulnud siia Uus Eestisse, kuhu rajada endale kodu.

KOOR: Päike tõuseb ja päike loojub, aga on ikka sama. Pilved tulevad ja pilved lähevad. Pilved muutuvad ega hooli sellest, mida arvavad neist metsad ja linnad. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte kunagi täis; paika kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad aina üha. Puud aina kasvavad ja inimest nad ei karda. Iga kadakas teab, et ta kunagi ei kasva taevani, inimesed ei usu seda mitte. Kes on kollane liblikas, see tahaks olla nukker hunt, ja see, kelle hiilivaid samme pole kuulda, soovib, et need oleksid rasked nagu karul. Juuri keegi ei armasta, vettki ei jätaks neile. Kui suudetaks, siis igaüks lõikaks need kasutud jäsemed ära ja heidaks tulle või viskaks jõkke. Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Aga näidake end, maa asukad!

KÄPARDID: Meie oleme talupojad. Meie nahal on sõnnikuhais, mis ei kao isegi saunas küürides. Me saatuseks on vedada vägikaigast omavahel ja jumalaga ja kaotada.

I KÄPARD: Pearu võis olla siin tõenäoliselt varem, vahest oli siin elanud endise riigikorra ajalgi, kuid seda on raske uskuda, üldiselt meiesugused inimesed poliitika järskude pööretega kaasa minna ei oska. See päev oli imeliselt kerge ja selge, kui ma siia jõudsin. Vaatasin oma saadud valdusi üle, plaanisin ja hindasin. Nägin lendavaid helevalgeid pilvi, mis näisid kui hirmunud lagled. Eriti meeldis mulle otse mõisa hoone vastas olev söötis maa, mida kutsuti staadioniks. Kevadeti poeb seal välja uimaseid rästikuid ja õhk on tunduvalt soojem kui jõe äärde jäävas metsas, mis enamasti pole väärt seda nime, sest puud ei kasva kuigi kõrgeks. Tundide kaupa sumasin koos sulasega jõe ääres, ainult mõnes üksikus paigas oli päris kuiv. Millalgi oli siin põldugi haritud, aga see oli olnud ammu, sellised kõrvalised põllulapid suurmajandeid ei huvitanud. Tõtt-öelda ma maa tõelist väärtust ei arvestanudki, nägin kõike juba vaimusilmas, mis siin alles pidi sündima. Kas võtta jõeluhal ette suurem maaparandus või pidada seda kolhoosiaja hulluseks, mis isaisade tavadega kokku ei klapi? Kas oli see vaid kõrkus, mis tõukas jõgede suunda vastupidiseks pöörama, soost põldu ja põllust võsa tootma? Linnainimesi tühermaale vedama ja maainimesi linna saatma? Kas uuel vabaduseajastul peaks kõike teisiti tehtama või on just nüüd võimalik lasta asjadel saada tegelikult suureks, nüüd kus võõrad keelata-käskida ei saa. Ehitada elumajad ja abihooned ruumikaks ja ilusaks. Tuua tõukarja ja võimsaid välismaailma masinaid. Saada tegelikult saake, mis siiani vaid propagandakirjanduses vohanud.

II KÄPARD, NÜÜD PEARU: Olin või ei olnud. Siin, kus me nüüd oleme, pole sellel enam vahet. Enne Andrest olin küll kohal ja nägin, kuidas ta võttis välja põuetaskusse peidetud riidenutsaku, harutas selle ettevaatlikult lahti ja vaatas äkki veekalkvele tõmbunud silmadega, mida ise kinnitas tuule tembuks, vaatas riidel puhkavat kuldset vutlarit. Seal sees oli muld, õige muld, huumus, mis elas. See pärines kunagistelt talupõldudelt, oli vutlarisse peidetult läbi käinud Siberi vangilaagrid ja asumised. Kui Andres karbi ettevaatlikult avas, rääkis ta sinna juurde, kuidas tema isa oli oma isa käekõrval kunagi vaadanud mühavaid viljapõlde ja teadnud, et see maa saab tema teenida. Aga elud käänasid teiseks ja alles nüüd saab see püha muld tagasi oma õigesse paika. Küll uues kohas, kuid ikkagi omaenda maal, sest vanale talukohale oli nüüdseks ajaks kasvanud linn. Nägin sedagi, et kui Andres seal kõnet pidas, nohises ta sulane aina kõvemini ja hakkas hammaste vahelt kord-korralt kaugemale sülgama. Ei meeldinud talle see suur jutt ja kui vutlar lahti sai tehtud oli sealt väljapudisev ennemini tuhk kui viljakas eluandev pinnas.

I KÄPARD, NÜÜD ANDRES: Siis algas töö, kõik oli vaja otsekui otsast alata, kõik pidi tehtud saama, sest nii oli vaja. Üldises rähklemises polnud aega peadki tõsta, hinge tõmmata, õieti mõeldagi, milleks see kõik. Raske oli taibata, kas see oli ainult vajadus. Mõtete asemele tulid igapäevased teod, pinge ja takkakihutamine. See talu tegemine ajas päris hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsusin võimalikult vähe mõelda ja aina teha - et poleks suuri mõtlemisi. Traktor oli katki ja piimakokkuostuhind langes. Laenuraha kulus ja ei saanud täpselt arugi kuhu ja mille peale. Kombainist ei saanud unistadagi, ehkki just unistamine oleks see, mis üldse oleks aidanud, kuid kui tõused ühes päikesega, et rühmata loojanguni heinateol, siis ei jäta rähklemine selleks jõunatukest. Muretseda, et lehmad saaks lüpstuks, karja karjamaale, mida peab alustuseks koguni pealetungiva võsa käest päästma, sead söönuks ja hein, see igavene suvine tagantkihutaja peab igal juhul tehtud saama. Aeg kulub, nagu pühiksid pidevalt hiiglaslikku hoovi, mis seljataga jälle tolmu ja risuga kattub.

Tulid küll vihmased ilmad, aga ikka oli nõnda, et polnud aega silmagi sügada. Kohe paistsid välja uued tööd nii hoonete juures kui heinamaal. Igal pool laiutavad end madalad vaevakase- ja pajupõõsad, igal pool võserik ja rägu, kasenäss ja kadakaski. Vahetpidamatus rähklemises kadus suvi. Polnud heinatöö veel lõpul, kui juba kippus pudisema rukis, ja põllumasinate kütuse hind aina kerkis. Nagu suvi, samuti möödus ka talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada. Ja juhtus, et puu kukkus elektriliinile, pidi elektrivõrguga sõdima, et need peret keset kibedat külma ja pimedaimat aega kogunisti vooluta jätaks. Ja kui liinile mõne omaenese lisajuhtme juhtusid säädma, siis oli pahandust kui palju.

KOOR: Kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.

ANDRES (kurvalt): Juba esimesel päeval, kui oma uue sulasega, kes siinset kanti tundis, uusi maid vaatasin, läks jutt naabrimehe peale. Pearu, nagu ta nimi, oli siia paigale jäänud mõne aasta eest ja paistis, et sulane Madis jäi tema koha pealt üsna sõnakehvaks. Kui arvasin, et masinapargi eest hoolitsemisel võib teise mehega kampa löömine ju kasukski tulla, tuleks odavam, arvas Madis, et kallim, kallim tuleks. Kuid alustamise häda sundis peale ja nii see minu ja Pearu ühine majapidamine siiski aset leidma pidi. Ühel oli traktor ja teisel ader. Ühel külvik ja teisel kombain. Ühel rohkem lehmi, teisel lüpsimasin.

KOOR: Aga rahu ja koostööd sellest ei sündinud, mõlemad üritasid tekki enda poole sikutada, sõita teise kütusega, kulutada igal võimalusel ikka teise tööriistu või masinaid.

ANDRES: Kuni sinnani, et ühel päeval tuli Pearu konstaabli kaitse all kohale ja kruvis mu Belarusilt vasakpoolse tagaratta ära, enda sissemakse katteks.

KOOR: Sest teine ju traktorit talle sõita ei andnud.

ANDRES: Ratast tal endal vaja ei läinud, see oleks kuurinurgas vaid tülinaks seisnud ja kiirustades müüs ta selle maha, et saada veidigi raha majapidamise täitmatusse kurku toppimiseks.

KOOR: Üldse hakkas kõigile silma torkama, et naabrid kipuvad võistlema. Vaid joomase peaga tuli Pearu Andreselt mõnikord lepitust otsima, toppis kätt pihku ja üritas härdameelselt, silmadest pisarad voolamas, seletada, et on nad ju kõik eestimehed. Andres kuulas seda leppimise ja mõistmise juttu kui sääsepirinat. Ja seda see oligi. Kainena paistis, ei mäletanud Pearu sellest midagi. Kuni tuli lõpp, Pearu pidi metsavarguse eest kohtu ette astuma ja Andrese uus sulane, Madise asemele tulnud mees, kes polnud küll muulane, kuid kohtlane, kord südatalvel lauda torustikku leeklambiga lahti sulatas ja põletas nõnda lauda ja pudulojused. Laut oli kindlustamata ja nii tuli üsna iseenesest, et mõlemad mehed müüsid oma maad ja metsad proua Uus Eestile, kes siia siis enda maailma asutas.

PROUA UUS EESTI (otsekui õigustavalt): See, et nad praeguseks surnud on, on küll ainult nende enda viga.

KOOR: Oh häda, on aia loomine ju ummikusse jooksnud! Kui isaga me koolimajja jõudsime, olid tunnid juba alanud. Teised eurooplased olid ammu ees. Seisime nurgas müts näpus ja pobisesime: „Äi tost pole meskit, paid herrad, äi tost pole meskit...“ Proua Uus Eestigi seisis, jah temagi seisis nii sama nõutult.

PROUA UUS EESTI: Vallalise naisena oli minu jaoks oluline vaid turvalisus ja selleks oli vaja, et poleks enam tundeid, mis leegitseksid haigettegevalt. Ja ehkki öösel rippus aia kohal õunte rahutukstegevalt värske hõng, ei puudutanud see mind enam. Pole vaja teha järeldusi, mille paikapidamatus oleks naeruväärne. Võiks ju mõelda, et see tugev, õitsva välimusega naine omab romantilisi saladusi. Kuid tegelikult tunnen halastamatu selgusega, et mu romantikaaegadele on ammugi luigelaul lauldud. Kahtlemata tajun endas veel pulbitsevaid jõuvarusid, kuid tean täpselt, et need jõud on taltsutatud ning ikestatud ja ei purusta enam kunagi oma ahelaid. Mu aed peaks olema turvalisuse ülistus. Euroopaliku aia planeerimisel peame me muidugi järgima oma unistusi, kuid arvestama kõikvõimalike tingimustega, mida maalapp meile ette annab. Milline on valguse ja varju vahekord, kuidas asetseme ilmakaarte ja teiste hoonete või suurte puude suhtes, milline on muld ja aluspõhi, maapinnakalle ning krundi kuju. On väga hea, lausa parim istuda pingile ja lasta päikesel soojendada õhku, kuid peituda ise siiski otseste teravate kiirte eest puude sahisevate varjude alla. Aed oleks siis kui mu turvalisus-unistus, mida ma oma istekohalt ju pilguga ei haaraks, kuid siiski tunneksin kui oma peopesa.

KOOR: Kui asume me oma aeda planeerima, peame kõigepealt selgeks tegema, millega on üldse tegu, millised on eeldused. Milline on meie kultuur, mis peaks definitsiooni järgi olema looduslikkuse vastand, aga on võib olla ise metsikuim loodus, meie teadvuse kollatähn, mis jääb alati varju. Kultuur! läbib salakavalalt kõike, teeb ise nähtamatuna maailma meile nähtavaks. Kultuur on miski, milles elatakse, teda saab kultiveerida, näiteks haridusega. Ja vabandage me otsekohesust, siin on meie eestlaslikust higi ja sõnniku järgi haisevast, parmudest puuritud tõsimeelsusest kasu.

III osa

Aed algab joonistest ja planeerimisest

Vana aednik: „See peaks juhtuma nii. Tuleme kõik kokku ja leiame vennaarmu. Midagi kindlat veel polegi. Vaatame kaugemale ja ei saagi aru, kas seal on pimedus või lihtsalt pilved ja ootame tähist. Teame ainult selliseid asju, et meilgi on oma koht päikese all. Meiegi peaajusse võib tulla kuldne valgusvihk ülalt vasakult. Ja sellestki on veel vähe. Me leiame teises inimeses midagi kaunist ja joonistame tema ümber vaimse sära. Pühapildi peal särab inimese vaim välja tema peast. Aga ka pühakute jalad säravad. Nad kõik käivad paljajalu. Meie käime saabastega. Pühakul on maapind nii püha, sest see maa, kus sa seisad on püha maa. Kui me saaksime nii oma kodumaad, ühte osa planeedist, nõnda pühaks pidada, et me võtaksime kingad jalast ja seisaksime seal ja meie jalad säraksid.

Ja siis me leiame ühte asja, mis maailmas ei väsi, ei kulu - see on armastus. Armastus ümbritseb meid, ta on ja ei ole, ta jookseb meie pealt maha nagu vihmakuue pealt vihm. Ta ei suuda sulatada minu kõvat südant. Palun ikka aina: Võta ära minu kivine süda ja anna mulle lihane süda! Miks on nii raske inimesele paremaks saada? Kõva süda toob isekust, aga see "ise" on meie vaenlane - ei või enda sees enda vastast suureks kasvatada. Kõrge palga saamiseks on vaja ennast salata, aga see on enda vastu minemine.“

Mina: „Aga kuidas ikkagi seda aeda õigesti joonistada? Kuidas planeerida? Mina ei taha muutuda nende sarnaseks, kes kulutavad kogu oma elu õpetaja otsimisele ning hooplevad, et on selle leidnud, kuid pole temalt mitte midagi õppinud! Nad on nagu haisev ja must inimene, kes väsib vett otsides, aga kui ta lõpuks selle leiab, siis ei kasuta ta seda, vaid jääb endiselt mustaks ja haisvaks. On hämmastav, kuidas eluaeg ollakse teadmisi otsimas, siis aga lepitakse sellise armetu ja lahja teadmisega ning usutakse, et ollakse jõudnud teaduste kaugemaisse punkti!“

Sain aedniku õpetustest aru, et meie võitlus on raske. Kuri on vaja võita heaga. See on tõesti pingutus, see on nagu paljaste kätega saada vastasest jagu. Tuumapommi või nakkuste levitamisega seda planeeti valitseda ei saa. Peab oskama teisiti.

Näiteks võiks muuta ära meie omamüüdi. Öelda välja, et ürgne tshuud on elektrilammastest unelev android, on meie tegelik arhetüüp. Kalevipoeg ja muud pseudomütoloogiad on abitu ersats võrreldes tõelise reaalsusega - arvutimänguga.

Mõni imestab nüüd: „Kuda? Kuda? Kudamoodu?“

Aga jah, just nii ongi!

Aeg on küps. Läänemerel hakkab paistma valge laev ja kõik, kes teda näevad saavad aru, et hariduses kasutatav fordistlik süsteem on jäänud ajale jalgu, massitöö ja standardiseeritud mõtlemine kaob. Hakkame kasvatama uut inimest.

Viimati tehti midagi nii uhket, kui Kreutzwald kirjutas “Kalevipoja” ja lõi sellega modernse eesti rahva. See ülemäära sõna jõusse uskuv romantiline kujutlus meenutab meile, et just siis meie põliskultuur katkestati ja asendati kapitalismile sobiva uusaegse eestlusega.

MINNA SAAB AINULT EDASI, SISSE JÄRGMISEST UKSEST!

Lisa 1

Mängude ideid

1. Kõuelind ja veesarvik. Ürgne lugu Uku Masingu järgi, selle muinasjutu eesti versioon on Paristaja-poeg. Mütoloogline heitlus vastasprintsiipe kandvate jõudude vahel, milles ei otsustata ette, et üks on hea ja teine paha, ambivalentsem lähenemine. Ajas ja ruumis massiivne haare, tohutu üldistus. Vajalik tõusva Hiina (draakon, vesi, yang, ida-aasia) ja imperiaalse USA (kotkas, Rooma impeerium, indoeurooplased, saksavene kiht meie juures) tulevase maailmajagamise mõistmiseks ja selleks, et leida lahendusi, kuidas müütide aega üle elada. Soome-ugri e boreaalne ellujäämisversioon globaalses infoväljas. Uku Masingu meelest väga iidne relikt. Pole mingi arhetüüpne ürgmüüt, mis tekib üldinimlikult mitmes kohas, ega ka rändmüüt, vaid väga vana teadmine. Algses müüdis jutustati, et kõuelind ja Veelojus (mammut, vaal, eriline lohekala jne) võidelnult on mõlemad midagi kaotanud teisele ja jäänud kuidagi abituks. Teine neist (tavaliselt Kõuelind) palub üht müütilise ajastu sangarit vahendajaks, tõotades hüvitada millegagi ta vaeva. Inimesteajastueelne inimene seab asja joonde ja tervenenud vastased võiksid alustada tülitsemist uuesti, kui nad tahaksid. Siiski on võimalik, et ürgses müüdis mõlemad pidid jääma nigelamaks endisest, vastuvõetavamaiks tulevale inimkonnale. Kumbki neist ei ole sangarile sümpaatsem teisest.

2. Augmenteerimine - mängud maastikuga. Eesti mütoloogias on triksteri põhiline kosmoloogiline funktsioon maastiku loomine. Kalevipoeg kündmas virtuaal- ja reaalruumis. Linn ajalooliste kihtidena. Loodusaed jne. Üks asi, mida lähitulevikust võib aimata, on arvutustehnika ja sensorite imbumine kõigisse meid ümbritsevatesse objektidesse. See on kooskõlas Moore`i seadusest tuleneva arvutusvõimsuse pideva odavnemise ja meie kasvava vajadusega suurte infomassiivide maailmas toimida. Sellest tulenevalt on aimatav maailm, mis on tervikuna küberruumi poolt augmenteeritud. See muudab väga oluliseks info visualiseerimise ja suurte infomassiivide lugemise, nende sisse- ja väljalülitamise oskuse. Aga see „3,5D“ maailm on erinev sellest, milles me elame praegu. Kõik pole ka võimelised sinna minema. Paljud vahest seda ei tahagi. Nagu inimene ei soovi tavaliselt enda ümber kaost, ei soovi ta ka liigset korrastatust, seda tajutakse rünnakuna enda vabadusele. Just psühholooguliselt on vajalik õppida sellise uue ilmaga toime tulla. Ka see peaks olema uue hariduse sisuks.

3. Asum vs impeerium - Asimovi ainetel. Sajandeid on Galaktika tsivilisatsioon stagneerunud ja alla käinud. Pärast langust tuleb vältimatult barbarism, mida ei saa ära hoida, kuid mida saab lühendada psühhoajaloo vahenditega. Asum on on renessansi idu ja tuleviku Galaktika Teise Impeeriumi looja. Väike, ilma eriliste loodusvaradeta, vaid iseenda võimete ja tarkuse abil hoitav. Eesti võrdpilt alternatiivajaloos, impeeriumi rollis näiteks Venemaa (võimalik, et pärast kodusõda ka Euroopa). Ääremaa uute ideede kasvulavana, katsetajana, ka kultuuri säilitajana barbaarsuse perioodil.

4. Karl Suur - Euroopa Liidu kujunemine. See on selgitus, miks Venemaa tantsib Euroopaga pimedate tangot, ta kompab ja otsib, et kus on see impeerium, kellega läbi rääkida ja ei suuda uskuda, et peab asuma arutama Eesti ja Lätiga, Taani ja Luksemburgiga. Midagi sarnast on näha kodanike kaasamisel ametkondade poolt, räägitakse läbi keskkonna-, majandus- ja “avalikkuse” ministeeriumiga - aga sellist asja nagu “avalikkuseministeerium” pole, see on indiviididest ja huvirühmadest koosnev fraktaalsus. See laseb suure partneri otsijatel juhtme kokku. Euroopa ühiskodu kujunemine on meile tegelikult müstiline teine. Rahvusromantilised baltisakslased aitasid luua lugu muistsest metsikust rahvast (“metsikust” võidi defineerida nii negatiivselt - “tsiviliseerimatu” - kui ka positiivselt (autentne) ).

Eestlased jätkasid sama paradigmat, Jakobson idealiseeris muinasaega ja selle lõpetanud sakslaste poolne vägivaldne ristiusustamine oli pimeduseajastu, 700 aastase orjaöö algus. Meie ärkamisaegset rahvusmüüti aitab paremini mõista see, kust ta pärines - eks ikka Eesti mõisatest, kus kohalikke valitsesid idasakslased. Meid koloniseeris rahvas, kes lähiajaloos on tuntust kogunud kahe algatatud ja kaotatud ilmasõja, autotööstuse konkurentsitult kõige hullema junni Trabanti, Gestapo, Stasi ja dopingupõhise olümpiaspordi arendamisega. Frangi kuningas Karl Suur oli mõned sajad aastad varem neidsamu sakse tule ja mõõgaga ristinud. Karl vahendeid ei valinud, näiteks lasi ta tappa 4500 vastuhakanud saksi ühe päevaga. Lõpuks murti paganlikud saksid massiküüditamiste abil. Ühest küljest oli Euroopa Liidu nurgakivi pandud, aga teisest küljest on see lugu kahtlaselt sarnane meie muistse vabadusvõitlusega. Nelisada aastat hiljem tulid sealt Ida-Saksast üsna sarnaste plaanide ja meetoditega kolonistid Baltimaadele. Hendriku Liivimaa kroonika on selle vägivaldse ristiusustamise loo meie kultuuri põlistanud, nii et eestipärane ristiusk pole eriti tõenäoline teema. Soomes oli lugu teistsugune, sest Soome ristiusustamine oli vaiksem, omamüüdis põhjendatav pigem eneste valikuna, vaba talupoeglik rahvus sai püsida. Talvesõja sarnast totaalset sõda sai pidada ühtse vaimse väljaga rahvus. Venemaa kallaletung oli soomlastele palju ühemõttelisem, meid ähvardab latentselt oht mingisse slaaviimpeeriumisse kaduda. 1939-40 valiski Eesti oma puuduliku ühisvälja tõttu üsna ootuspäraselt alistumise ja paljude indiviidide puhul ka orjaliku müüdavuse tee.

5. Boreaalses muinasjutus satub kütt tšummi, mis on täis pimedas tõuklevaid ja ringikihutavaid kehaosasid, mis tuleb alles kokku panna. Metafoorne, müütiline kirjeldus tehnoobia tulemisest, inimese üha kasvavast kokkupõimumisest tehnoloogiaga. Kujutlus igas mõttes inimkujulisest robotist on momeelest primitiivne, inimkujulist internetti ju pole ja lennukid ei liiguta lendamiseks tiibu. Jaapanlastel on meile robootika osas midagi tähtsat õpetada, šintoismist ja budismist mõjutatuna pole neil raske leppida robotitega enda kõrval, jäädes vabaks võimuvõitluse paranoiast.

6. Mängud, mis aitaksid vabaneda kujutlusest, et suurte sotsiaalsete süsteemide puhul on olemas sprenglerlik kasvamine ja kahanemine (st oleks CIVi kallal toimetatav isatapmine) - Euroopa Liidu tulevik. Tänapäeval on suurte kompleksete süsteemide ette-ennustamatu käitumine saanud hea matemaatilise põhjenduse - konvergents on eri protsesside kulgemine ühes suunas, erinevatest alguspunktidest koondub sama asi; liblikaefekt on vastupidise suunaga - peaaegu samade lähteandmetega võib keerulises mittelineaarse dünaamilises süsteemis tulla ülimalt suur erinevus. See pole midagi iseäralikku, vaid selliste süsteemide igapäev. Just seetõttu on kahtlane prognoosida globaliseerumise mõjusid või geopoliitilisi arenguid - me lihtsalt printsipiaalselt ei näe tulevikku. Täna võimsad riigid võivad kaduda mõne aastaga; asjad, mida oleme pidanud iseenestest mõistetavateks, jäävateks, kaovad algaval müütilisel kangelaste ajastul ja jäävad alles vaid poolarusaamatuks väändunud mälestustena.

7. Mängud mis tegelevad identiteedi uurimisega. Voolavate, avatud identiteetide „mina“ on vajalik keskkonnaga suhtlemiseks. Ta on nähtav suhtluses, aga üritada näidata, kus ta asub, on võimatu. Ta on täielikult asukohatu. Palju identiteete, mis manifesteeruvad erinevates interaktsioonides. Neist kontaktpindadest saab ehitada keerukamaid identiteete.

Olulised praegust eestlust konstrueerivad identiteedid (sageli konfliktis):

Euroopa (ladina) - Rooma, impeerium, katoliiklus, EU, Brüssel, Karl Suur, keskaeg, ladinakeelne ühiskultuur, kloostrid, Lääne ja Lõuna-Euroopa.

Boreaalsus - soome-ugri - ”inimesekujuline sumin”, Soome, Ungari, Mari, Komi, handid-mansid (Siberi nafta), Uuralid, Siber, Uku Masing, Oskar Loorits, Kaljo Põllu, Kaplinski, New Age, Hiina.

Neid siduv, keskne:

Läänemerd ümbritsev muinaspõhjala, Hansa, Peterburg, põhjamaad, baltimaad, maailmasõda, paganlus, saksa Luther, rahvussotsialism, Venemaa, bolševism, Nõukogude Liit, Ida-Euroopa.

Lisa 2

Holism. Arusaam, et laps või inimene on tervik. Keha ja teadvus, kognitiivsed võimed, vaimsus, kogemused on vastastikku seotud ja modustavad terviku, areng peab kõigiga arvestama ja neid arendama. Pedagoogikas tähendab se ka seda, et võetakse arvesse keskkonda, kus laps õpib, milline on klassiruum, toitumine, meeleolu, kaaslased, vanemad - on vaja õppimisprotsessi puhul arvestada.

Erinevad intelligentsused. Andekus võib avalduda erinevates valdkondades, iga inimese puhul tema eriomane andekus ära tunda. (Gardner). Õppimisprotsessis on igal õpilasel oma tee, tuleb arvesse võtta tema omapära ja arendada tema andekust, kusntis, muusikas, aianduses vms. See mõjutab õppimisstiili, ei tohi järjestada inimesi ainult ühtsorti intellektuaalse võimekus järgi.

Loovus. Loomingulisus või loovus on keerulises ühiskonnas vajalik väljakutsetega toimetulekuks, selleks on vaja loomingulisust eraldi väärtustada, arendada. Loovus on seotud erinevate andekuste avastamisega.

Individuaalsus ja iga inimese unikaalsus. Respekteerimine inimese isikupärast lähtuvalt.

Konstruktivism. Iga inimene konstrueerib oma teadmised unikaalsel moel, mis sõltub varasematest teadmistest ja kogemustest. Maailma mõtestamine toimub varasema pinnalt.

Developmentalism (arengulisus). Õppimine toimub läbi loomulike arenguprotsesside, arenguetapid annavad aluse selleks, mida ja kui palju on laps võimeline õppima teatavas vanuses. (Piaget etc).

Lähima arengu tsoon. Õppimise juures tuleb arvesse võtta mitte vaid seda, milleks inimene on hetkel suuteline, vaid ka seda, milleks ta on suuteline abiga. Õppimine peab toimuma lähima arengu tsoonis, igavuse ja liigse keerukuse vahelises alas.

Õppimise metatasand. Hariduse eesmärgiks on tugevdada õppija teadlikkust õppimisprotsessist. Mõtlemine mõtlemisest. Märksõnadeks õppima õppimine, metakognitsioon. Inimese omandatud teadmised oma kognitiivsetest protsessidest ning teadmised, kuidas neid protsesse kontrollida. Kohandamine/individualiseerimine/diferentseerimine. Õppekava sisu ülesehitus ja tihedus peab võimaldama kohandamist ja diferentseerimist vastavalt õppijate individuaalsetele eripäradele.

Õppimine läbi tegevuse, situatiivne õppimine, avastusõpe. Progressiivsed teooriad väidavad, et õppimistegevused peavad olema autentsed ja piisavalt realistlikud, et õppijatel oleks motivatsiooni õppimisega tegelda ja et nad saaksid õppimise kaudu lahendada elulisi olukordi. Katsetamine ja eksimine on õppimisprotsessi loomulik ja vältimatu osa. Loomuliku uudishimu õhutamine, peab olema loomulik küsimus, millele õppija tahab vastust leida.

Situatiivne õppimine. Õppimine juhtub sotsiaalses kontekstis. Sageli läbi (ea)kaaslaste heakskiidu ja juhendamise. Me õpime läbi vaidluste, küsimuste esitamise, selgituste, näitamise, kaaslaste aitamise jne. Sotsiaalne ja emotsionaalne intelligentsus on õppimise juures samavõrra olulised kui intellektuaalne võimekus.

Jõutamine (inglise keeles empowerment) on inimeste, kogukondade ja organisatsioonide tegutsemisvõime, sealhulgas tahte, vastutustunde, õigusteadlikkuse, pädevuse ja oskuste sihipärane edendamine, et neil tekiks rohkem võimalusi osaleda aktiivsemalt ja sisulisemalt arendustöös, planeerimises, korraldamises ja juhtimises. Hariduse mõttes on oluline see, et ta taastoodab institutsioone, riiki, bürokraatiat, jõustruktuure - selle kõige juures on väga oluline hariduse kaudu levitada ka selliseid ideaale nagu demokraatia, vabadus, võrdsus, avatus praktilise kogemuse kaudu. Õpilastele on vaja anda rohkem valikuid, et nad saaksid arendada läbirääkimise ja konfliktilahendamise oskusi. Õpetaja peab olema valmis loobuma osast oma võimust, olema pigem nõuandja, mitte juhi rollis.

Eetiline klassiruum. Kool on eluks õppimise katselabor, kus mudeldatakse inimeste vahelisi suhteid.

Arengumuutust loov õpe (transformatiivne haridus). Seotakse mõistus (teadmise), tunded (väärtused ja hoiakud), oskused (tegutsemine), mis aitab inimest vaimselt kasvada oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutama, aitab kaasa tähenduste loomise võimele.

Kogukondlik kool. Õppimine seotakse tihedalt perekonna, kogukonna ja ühiskonnaga, õpitakse läbi üldsusele kasu toomise (timurlased).

Elukestev õpe. Pidevalt muutuv ühiskond ja tehnoloogia, samuti inimese potentsiaali välja arenemine.

Keha. Kuidas õpetajad ja koolijuhid kehastavad neid väärtusi, mida nad õpetavad ja toetavad. Iga haridusreformi jaoks on oluline, investeeritakse õpetajate koolitusse. Õpetajate omadustest on olulised kaastunne, eneseteadvustamine, kohalolu. Õpetajaid ja koolijuhte kutsutakse üles tegelema transformatiivsete praktikatega, et nad saaksid olla oma ülesannete kõrgusel.

Uutlaadi õpetamismetoodikad, mis kasvavad välja kogemustest uute meediumitega ja inimese käsitlustega.

Lisa 3.

On aeg, mil keegi pole enam päris kindel, et mis on päriselt. Vaikselt libisevad institutsioonid ebakindlusesse, nagu liiv sõriseb uskumine läbi sõrmede maha, legitiimsus lahkub süsteemist. Just praegu arutavad majandusalkeemikud, et kas peaks raha paigutama küberruumist kulda? Ja kuidas seda teha? Eestlased muretsevad millises keeles ja millises riigis elavad nende lapsed (ja samamoodi on ka suuremate rahvastega). Vaktsineerimine pole moes - arstide teadmised ja intentsioongi on süveneva kahtluse all (kas nad ikka ajavad minu, patsiendi, või pigem mõne ravimifirma asja?). Õpetajate omad samuti - riigikoolide asemel pannakse lapsi võimalusel igasugu alternatiivsetesse õppeasutustesse, usukauge Eesti puhul isegi koomiliselt religioosse taustaga haridustemplitesse. Pankurid on lagundanud rahanduse, juristid imenud seadustest nende tegelikku mõtte ja nii edasi, ja nii edasi. Kõiki seniseid pühadusi on tabanud kahtluste-kõhkluste rünnak. Teiste seas mureneb muidugi ka eesti rahvusmüüt, et rahvus on midagi igipüsivat ja loomulikku - unikaalne ja ajalooline, põline. Miks sellest just praegu rääkida? Muutuste aja pärast. Inimpõlv läheb ja inimpõlv tuleb, kõik vajavad kohta päikese all. Suured kataklüsmid avavad uusi tsükleid, 1945. aastaks oli “plats puhtaks tehtud” ja algas uus ajastu, aatomipommide ja uue dualistliku maailmakorraga. Paarkümmend aastat hiljem nõudis eluõigust uus põlvkond ja 1968. aastal seda ka sai, et järgmine muutus jõuaks kätte 1991. aastaks. Tähelepanelik lugeja võib aimata, et praegu on jälle ring täis. Eelmise ja üle-eelmise tsükli esindajad peavad ägenevat nõukogude- ja/või fašismivastast võitlust, ignoreerides vahepeal laekunud täiendavat informatsiooni, et Nõukogude Liit lõppes juba üle kahekümne aasta tagasi. Pöördumas on ka suurem tsükkel, 1870-1945 oli Saksamaa tõus ja langus, 1945-2017 USA oma, mõlemal juhul on Venemaal olnud oma roll. Oluline on ka maailmas valitsev aktiivusus, mida sümboliseerivad päikeseplekid. Päikeseplekid on seotud aktiivsuse ja viljaka energiaga laiemalt, kui neid polnud, näiteks Maunderi miinimumiks nimetatud perioodil 1645-1715, oli eluolu vilets. Räägitakse, et oli väike jääaeg ja sellest näljahädad ja üldine viletsus. Pigem oli see ikka mentaalne asi, ilm oli vilets, aga ilm on sageli vilets, lihtsalt kõik lõid käega ja ohkisid armetult. Pärast II ilmasõda oli päikeseaktiivsus kõrge ja täiesti äralaastatud maailmajaod taastusid üllatavalt kiiresti ning asuti suure hurraaga head uut ilma ehitama ja kosmosesse lendama. Oleks olnud madala aktiivusega tsüklid, oleks siiamaani varemehunnikute otsas oiatud ja jumala viha pärast kaeveldes ninast tatimulle lastud. Vaim on nagu gaas, palju talle ruumi annad, nõnda ka seda täidab. Hea õppimiskultuuri tulemuseks on ka Eesti inimkapitali edukam kasutamine - sotsiaalsete oskuste ja tavatähenduses hariduse imbumine ühiskonda. See muudaks Eesti raskemaks ja praegune voolu suund muutuks: energia (inimesed, raha, teadmised jne) voolaksid edaspidi Eestisse sisse.

Konkreetsemaks minnes on tehnilised arengud praegu väga kiired, neid oleks vaja kasutada soovitavas suunas. Üleskutse koodikirjutajatele! Kiiresti on vaja teha ühtne protokoll - standardiseerida erinevad komponendid, et äppid oleksid liidetavad e-koolidega, vahele infot koondavad ja tõlgendavad lisakomponendid. Tulevik on kohal, vaja on jaotamist. Kohe algava tehnoloogilise kooliuuenemise kiirus ja lihtsus hämmastavad paljusid. Igasugused monopolistlikud eKoolid ja pdf-formaadis õpikud muutuvad sõgedateks, samuti on selge, et konkurents tõeliselt heade videoformaadis tunniandjatega tuleb laisavõitu, ebakarismaatiliste pedagoogide jaoks karm. Uut tüüpi haridus on tuleviku nõuetele vastav, sest tulevik teda annabki - õpilased saavad õppimises subjektseteks.

Õpetajate ja õpilaste poolt rajatava virtuaalse ja reaalse õppimis-ühismaailma turjal kandvaks „kilpkonnaks“ olgu põhimõte: „õppimine on lahe“ (selles osas kompromisse ei tehta, teistes asjades võib põhiprintsiibi järgimise nimel teha).

Temal seisvad kolm „elevanti“ on:

1. Fun&flow - huvi, kulgemine, ühismaailmas püsimine ja avatus loomisele ning õppimisele

2. Probleem - õpetajate poolt püstitatud, õpilaste poolt püstitatud. Ehk siis küsi asju, millele tõesti vastust tahaksid.

3. Lahendus - õppimine, haridus, teadmised.

Ühiskultuuri loomise aluseks saaks võtta väga paljude mängijatega online-rollimängude kogemuse, õppimine oleks avastusretk, seiklus. Haridusliku ühismaailma loomiseks pannakse väärtused, normid paika maailmas osalejate (ka õpetajad) ühisaruteludega. Virtuaalmaailma saab nii jutustada, programmeerida kui ka kombineerida olemasolevaid komponente - näiteks hariduslikke äppe (mänge, e-õppe materjale, õppevideosid jne. Nende arv kasvab väga kiiresti ja tagasisidemehhanismide abil saaks neid sundida kvaliteetsemaks, suur erinevus praegusest õpikute tegemise süsteemist).

Hindeid ei pandaks mitte ühest viieni, vaid vahemikus üks kuni kümme tuhat! Sest õppimine on pidev protsess. Hariduslikes virtuaalmaailmades toimivad avatarid on seotud infoga kasutajate arengust, aga avatare võib valida erinevaid, kasutaja pole seotud vaid ühe avatariga. Identiteet on voolav ja kohaneb kontekstiga, osaleda võib nii kuninga kui kapsana. (Vahest on kapsana aiandust isegi huvitavam õppida. Kindlasti tuleb kasuks näha asju erinevatest vaatepunktidest). Sotsialiseerumist võiks premeerida. Lähima arengutsooni põhimõttel õpitakse üksteiselt, rahutud vaimud toimivad skautidena ja otsivad uusi väljakutseid. Maailm kasvab tasandite kaupa, tasandeid läbides saadakse punkte, sisseharjunud premeerimissüsteem arvutimängudest võib olla tavahinnetest parem just oma pidevusega. Enda taset võrreldakse nii teiste osalejate kui ka varasema iseendaga. Erinevad programmid ja muud komponendid võivadki konkreetseks mänguks, seikluseks olla seotud suhteliselt lõdvalt, just üldiselt käibivate prestiižipunktide kaudu. Õpetaja roll on eriti suur reaalmaailmas. Virtuaalruumist tullakse regulaarselt välja jätkama ülesannete lahendamist ja suhtlemist füüsiliselt samas ruumis. Ka on õpetaja pidevalt varustatud õpilase arengut kajastava infoga virtuaalmaailmast. Administreerimisliides on disainitud maksimaalselt kasutajasõbralikuks. Suurim oht: EI TEHTA MITTE SEDA, MIDA ON VAJA, VAID SEDA MIDA ARVUTITE ABIL ON TEHA KÕIGE MUGAVAM.

Lisa 4

Üsna ammu tabas mind nägemus, et mõnest tuhamäest on vaja teha püramiid, tsikuraat vms, mille tipus peaks olema Ema kuju. Arusaadav, et mõnele pakuks see hea võimaluse viilida jäätmekäitlusest, sest muldkate ei lahenda mäe sees jätkuvat reostusprobleemi. Seda juhtuda siiski ei tohiks, asi peab olema tehtud korralikult. Samuti tekib imelikke assotsiatsioone näiteks Volgogradi kurgaaniga, kus mõõgaga hiigelnaine karjub: „За Родину... вашу мать! „ Aga mis sellest.

Ema kuju on võimalust mööda ühendav sümbol ja arvestab arusaamisega, et tühine vähemus süveneb asjade olemusse, aga kõiki inimesi on võimalik mõjutada emotsionaalselt. Sestap libisetaksegi protestantlik-puritaanlikust üldkirikust kiiresti usuleigusse ja ateismi, aga katoliiklik või totalitaarne või massidele mõeldud meelelahutuskultuuri toretsemine köidab rahvahulkasid jätkuvalt. Selline asi lihtsalt paneb küsima ja samas on sinna võimalik igaühel sisse lugeda ka oma teksti. Selline jurakas tekitaks vaidlusi ja see oleks hea. Loomulikult on see viide Maarjamaale. 2015. aastat on kavas tähistada Eestimaa misjoneerimise juubeliaastana. Eestit tuleb päästma Neitsi Maarja. Või kas tuleb? Osundame: „Evangeelse teoloogia kohaselt ei ole aga arusaam, nagu oleks Neitsi Maarja praegu, meie kaasajal, aktiivselt tegev ning et teda oleks palvete kaudu võimalik mõjutada aktiivselt sekkuma praegusesse olukorda, ei piibellikult põhjendatav ega kolmainudogmaga ühendatav. Jumal ise on see, kes tegutseb ja ajalukku sekkub Isa, Poja ja Püha Vaimuna või ka saadikute (inglite) kaudu. Samuti võib ta suunata elavate inimeste (nii usklike kui uskmatute) südameid tema tahet täitma. Kuid alati on Jumal see, kes tegutseb. Jumala atribuutide omistamine pühakule, isegi kui selleks on Neitsi Maarja, on vastavalt evangeelse teoloogia printsiipidele ebapiibellik. Jumal, kes „ei väsi ega tüdi“, ei ole Neitsi Maarjat kuulutanud Eestimaa „ministriks“. Ülalmainitud arusaamad Neitsi Maarjast ei lähe vastuollu mitte üksnes sola scriptura (ainult Pühakiri) põhimõttega, vaid ka solus Christus (üksnes Kristus) põhimõttega: on vaid üks vahendaja Jumala ja inimese vahel (vrd apostel Pauluse kirja heebrealastele). Jumal ise tuleb Jeesuses Kristuses meie juurde ning seda mitte vaid kord, möödanikus, vaid pidevalt.“ Vat siis. Loe siit: http://kjt.ee/2013/01/kuidas-saab-neitsi-maarja-eestit-aidata/

Teine põhjendus Maarjamaa küsitavusest on ajalooline. Osundame jälle: „12. sajandi viimasel kümnendil Põhja-Saksamaal ja Skandinaavias konkreetse kuju võtnud Läänemere idakalda sõjalise vallutamise ja ideoloogilise allutamise üks olulisi väljakutseid oli selle ettevõtmise ideeline õigustus: kuidas ikkagi põhjendada ristisõja korraldamist piirkonda, kus pole pühapaiku, mida külastada, ega kristlasi, keda kaitsta? 13. sajandi alguses tõuseb aga Liivimaa kui uue tõotatud maa asemele käsitus Liivimaast kui Neitsi Maarja valdusest. Jumalapoja asemel tehti niisiis panus Jumalaemale, nagu seda soosis ajastu Maarja-lembene kontekst (meenutame, et Neitsi Maarja kultus puhkes Lääne-Euroopas õitsele esmajoones alates 12. sajandi teisest poolest). Uue ristisõjapiirkonna legitimeerimine Jumalaema toel ei olnud keskajal midagi tavatut, analoogse näite pakub Pürenee poolsaar, mille vallutamine moslemite käest kulges 13. sajandil samuti Neitsi Maarja eestkoste all. Maarja kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride üheks kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Liivimaa (tänase Eesti ja Läti) nimetamises Maarjamaaks polnud seega midagi uut ega unikaalset, tavatu ja haruldane on ehk pigem see, et teatud kindlas ideoloogilises kontekstis - ristisõja õigustamine - sündinud nimetus on muutunud meie jaoks nõnda tähenduslikuks tänapäeval.“ Loe siit: http://kjt.ee/2013/06/liivimaa-sakraliseerimine-maarjamaa-sund-ristisoja-rupest/

Miks siis ikkagi? Esiteks, arvatavasti on Eesti olnud alati üsna matriarhaalne maa. Nagu Evald Saag nii ilusti on seda kirjeldanud: „Eesti naistel jääb ka ikka ülesanne oma väikesel territooriumil meestele mõistus pähe panna, et teie ikka kõlbate isadeks küll. Patsutada õlale ja ütelda: tubli poiss. Et see on väga meeldiv, et mul on perekonnas ka üks mees, isiklik mees. Jah, see on ju suurepärane! Naisi ei tohi kiusata, karastada tuleb meest. Emal on alati elu nii pingeline, kui vähegi võimalik. Naise elu, tüdrukust pääle. Joodikute poiste hulgast leida endale mees, kes ei ole joodik, see on suur tegemine. Eestis ei ole see naisõiguslus nii terav, kannatatakse väiksem palk ka välja. Vist uhkuse pärast. Ega naisi ei maksa karta, et nad revolutsiooni teevad. Nad ei tee revolutsiooni, nad on huvitatud, mis loomad need mehed on, tüdrukud kohe uurivad. Jah, mis loomad need mehed on? Nad vaatavad päält, kui vennad hooplevad, tüdrukud vaatavad, õed, kui vennad hooplevad. Ujusin üle järve kaks korda! Pärast küsib, miks sa kaks korda ujusid? Üks kord ujusid, aitab. Naistel on tore, kui on isiklik mees, mitte laenatud mees üheks korraks, et sa lapse saad, vaid päris mees, päris isiklik, nii nagu oma jalgratas, oma hobune, eks ole. Seda on õpetanud ikka naised oma tütardele. Naine teab, et elus mees on parem kui surnud mees. Ta ei pinguta, ei vääna meest päris kuivaks, ta laseb mehel elada. Tal on isiklik mees, ta hoolitseb tema eest. See ei ole talle kutsikas, see on talle vahend elada, see on talle relv ka, see on talle käepikendus, see on armastus. Ja vaata, ema ei unusta armastust. Ema süda oleks nagu, noh Uus Testament ütleb, et hääd asjad kirjutage südame seintele. No südame seinad on kindlamõõdulised ja üsna väikesed meil, meie sees, seda kirjutatavat paberit, valget paberit on nii vähe meis kõigis, aga ema õpetab seda kasutama oma tütreid. See on suurepärane. Me peame ikka olema ema ja vanaema haual, me ei saa teisiti. Sinna minnakse, ema hauale. Kõik need Kalevi hauad on juba lisaluule, see on juba juurde kasvatatud nagu võõrkeha. Linnul ei ole kolme tiiba vaja, kaks tiiba küllalt, aga tugevad. Vat see on, ma ei oska paremini ütelda - ema ja isa.“ http://heli.er.ee/helid/oy/OY2003_Evald_Saag_Sumeri_ebajumalatest_ja_Eesti_emadest.mp3

Siia ongi raske midagi lisada. Vast seda, et naisõiguslus on üks segane asi. Kui mehed on lötakad, siis peavad naised midagi tegema, Näiteks Hildegard von Bingen hakkas ka alles siis asjatama, kui meeste mandumine oli juba karjuv.

Tegime sõpradega arvutimängu: http://kala.elfond.ee/ . Ja mis välja tuli - naised mängivad hoopis teistmoodi, mitte ei saa aru, kuidas nad majandavad, aga hästi majandavad. Ainsa naisena võitis Elinor Ostrom Nobeli majanduspreemia just sellise kõrgemat sorti majandamise eest, pakkudes ühisvara tragöödia väljapääsuks kolmanda lahenduse. (Teised kaks on erastamine või riigipoolsed regulatsioonid). Elinor Ostrom pakkus, et kõrgemalt kehtestatud regulatsioonid on sageli ebaadekvaatsed ja osalistel on madal motivatsioon neid täita. Seetõttu peavad probleemi osapooled töötama ise koos välja ühisressursside majandamise reeglid, sh ühise otsustamise mehhanismid, reeglite täitmise järelvalve ja sanktsioonid reeglite rikkumise eest. Üldiselt on eksperimendi tulemusena tunne, et keskkonnaprobleeme lahendab kõige paremini naisjuhtide arvu pidev kasvatamine.

Arvatavasti olid muinasaja lõpu eestlased indoeurooplastest naabritest sugudevahelise tasakaalu teemal paremini jonksus. Aleksander „Vigala Sass“ Heintalu on soomesugu rahvaste (tšuudide ning hõimunaabrite) legendide põhjal kirjutanud kunsteepose “Kuldmamma!”, milles fantaseerib muistse emajärgse ühiskonna eluolust ja maailmavaatest Kalevalas (ugrilaste mail) enne ristiusustamist umbes 2000 aastat eKr. Sealt on oletatud ka teatavaid seoseid keskaegse Eesti alade nimetamisega Maarjamaaks. Katoliiklusesse oli põimitud vanem suure jumalanna - viljakusjumalanna kiht, tasakaalustatum maailmapilt. Luterlaste arvamust on tsiteeritud ülalpool.

Omaette teema on Maarja õigeusus. Eriti oluline Ida-Virumaal. Jumalaema puudutav õigeusu hümnograafia (ja ikoonid) näitab ning kiidab neitsi Mariat peaaegu alati seoses ja seotult Kristusega, austades teda eeskätt kui Jumalasünnitajat, Teοtόκος’t. Viimselt ongi õigeusu marioloogia alati teotokoloogia (Teοtόκος - kr.k. Jumalakandja + logos) : üks kristoloogia erilisi aspekte. See on kristoloogia, millel on oma aktsent, kuid puudub omakaal. Arvatavasti just selle nn omakaalu puudumise tõttu ei leiagi õigeusu dogmaatikatest ja katekismustest marioloogilisi peatükke. Selgub, et nii marioloogiast hoidumine kui sellise palveteoloogia kujundamine, mis seisneb Jumalaema tulises austamises, rajanevad ühel ja samal settel: õigeusu hümnograafiasse sadestunud Jumalaema kestval austamisel, kus tegeldakse loendamatuis variatsioonides teotokoloogiaga. Maria on sünnitanud Jumala ja saanud sillaks taeva ja maa vahel. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=43

Lepitavalt saab Maarjast aru Nuestra Señora de Guadalupe näol. http://en.wikipedia.org/wiki/Our_Lady_of_Guadalupe pakuks, et tegemist on ühe musta madonnaga, kelles pärismaalased tundsid ära enda viljakusjumalanna. ( Kuidas on sinna erinevaid kihte sisse loetud ja mida see meie jaoks võiks tähendada: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=305 ). Virgilio Elizondo on ehitanud hispaaniakeelse sõna mestizaje ümber omapärase ja eduka vabastusteoloogia. Elizondo kirjeldab oma ületavat mõistmist Ameerika katoliikliku kaitsja Guadalupe Neitsi näitel. Katoliiklaste püha Guadalupe Neitsi on lootuse sümbol: see, et ta on mestiits - segavereline - kinnitab ameeriklastele, et nad on “sulatuspoti-rahvas”. Jumalaema nõudis kohta päikese all kõigile selle maa elanikele. Ta tutvustas end kui kristliku Jumala ema, kuid teatas ühtlasi enda seotust pärismaalaste jumalustega - see oli täiesti mõeldamatu tollastele usulistele mõtlejatele. Mida misjonärid üritasid hävitada, seda ta jaatas. Mida pärismaalased ei suutnud mõista, seda ta seletas. Mida kumbki pool ei suutnud taibata, seda ta ilmutas. Ta puhastas kohalikud usundid vajadusest inimohvri järele, kuid kutsus ka kirikut muutumisele, et pakkuda armastust ja kaastunnet selle asemel, et pakkuda julmi karistusi ja igavest hukatust - seda, mida kirik sellal enamast tegi. Ta kutsus pärismaalasi ja kirikut pöörduma uueks. Ta mestiitslik nägu, keha ja rõivastus peegeldasid Ameerika uut nägu ja keha, kuna ta sõnum kuulutas selle uue loomise tegelikku sõnumit.

Ühesõnaga, mida rohkemaid tõlgendusi pakkuv see emakuju oleks, seda parem. (Praegu sai kirja ju ainult murdosa, Carl Gustav Jungil on see ju anima, oleks väga peen, kui Igor Volke hakkaks UFOde asemel nägema jumalaema jne jne).

1

2013-08-29

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaMäng

MärksõnaÕppimine

MärksõnaVõrk