Teemad

Animal symbolicum

Prindi

André Trinity

1

Kui ajast aega on inimest määratletud kui animal rationale, siis Cassirer määratleb oma uurimuses inimest kui animal symbolicum. Vaevalt taoline nägemus erilist erutust tekitab, eriti kui on tutvust tehtud ka Ferdinand de Saussure lingvistilise semiootikaga või Wittgensteini mõtetega keelest kui mängust. Ja kui lisada sinna juurde veel muud teada-tuntud inimesemääratlused nagu mõtlev loom, religioosne loom, sotsiaalne loom, naerev loom ja miks mitte ka rääkiv-, mängiv-, õppiv- ja kõik muud inimesele iseloomulikud omadused, siis peaks asi olema juba piisavalt segane, et antud lisamääratluse peale ükskõikselt õlgu kehitada.

Ent Cassireri määratlus on õnneks midagi rohkemat kui õlakehitus. Eelkõige haarab too termin animal symbolicum enda alla enamike teravmeelseid tähelepanekuid inimlikest omadustest, mis meid loomariigist kõrgemale tõstavad, aga see pole see, millele Cassirer rõhub. Peateemaks on siiski veidi uudsem lähenemine inimesekontseptsioonile - inimene kui sümboleid loov ja kasutav olend, mis oma laiahaardelisusega muudab kogu reaalsuse ning inimeksistentsi nö sümboolseks.

Pole enam mõtet rääkida igivanast reaalsusprobleemist ehk küsimusest, kas me tunnetame füüsilist maailma adekvaatselt? Loomulikult ei saa me kunagi rääkida “asjadest iseeneses”, aga Cassireri konstruktivismile lähenev käsitlus teeb üsna võimatuks rääkida ka “asjadest, nagu nad meile paistavad”. Too sama erinevate sümbolitega täidetud filter meie kaemuses pole enam kanti-pärane meelelisuse filter, vaid erinevaid sümboleid sisaldav konstruktsioon. Igaüks otsustab maailma üle just enda sümbolitest lähtuvalt! Kas see ongi uus-kantiaanlus? Või on see ikkagi täpselt see sama vana hea Kant, ainult teises terminoloogias? Kui me saame sümboliseerimisvõime probleemideta kujutlusvõimeks taandada, siis küll. Püüan kohe lühidalt selgitada Cassireri nägemust.

Toetudes bioloog von Uexkülli seisukohale, et reaalsus sisaldab endas väga palju erinevaid vorme ja kuna igal elusolendil on nö oma maailm, mis põhineb iga kindla liigi iseloomulikule kogemusele (ehk teisisõnu, kärbse ja inimese välismaailma kogemus on kaks täiesti erinevat asja), asub Cassirer inimest vaatlema kui loomaliigi kõrgemat esindajat - liiki, kes ei ela mitte laiemas reaalsuses, vaid reaalsuse uues dimensioonis (44-46).
Füüsilisele maailmale lisandub veel sümboolne maailm, kõiges oma mitmekesisuses, ja seetõttu ei saa me kunagi rääkida reaalsuse vahetust tunnetamisest. Inimest ümbritsevad peale keele veel religioossed, müütilised ja kunstilised sümbolid ja isegi kui väga püüda, pole võimalik sellest vaatlus-spektrist kõrvale hiilida. Ühe näitena osutab Cassirer Augustinusele, kes ei võinud ega saanud oma elu teisiti mõista, kui vaid läbi kristliku usu sümbolite (83).
Cassirer kirjutab, et

“sümboolne mõtlemine aitab inimesel ületada loomuomast inertsust, varustades teda uue võimega, võimega inimlikku maailma pidevalt ümber kujundada.” (95)

Too “loomuomasus” kipub taanduma algsesse müütilisse ja religioossesse mõtlemisse. Müüt on Cassireri järgi kõige esimene ja algsem viis maailma mõistmiseks. Müüt on esimene kunstlik vahend füüsilise maailma tõlgendamiseks. Religioon võiks olla järgmine osa sümboolsest maailmast.

Loomulikult on selle kõige taustal keel, mis on juba iseloomult abstraheeriv ja metafooriline, kuid selle võimalikud tekkeprotsessid ei leia Cassireri poolt ühest seisukohta. Max Mülleri arvates on müüt inimese mõtlemise haigus, mille põhjusi tuleb otsida kõnevõimest (162). Ent müüt võib ju esineda mingil kujul ka väljaspool artikulatsiooni - hämarate keeldude ja tabude näol.

Cassirer ei arva, et sümboliseerimisvõimet peaks defineerima kui mingisugust instinktiivset või kaasa sündinud omadust (või peaks see sõna olema aprioorne?). Ta vaatleb asja funktsionaalselt, mitte aga substantsiaalselt:

“Inimese kõige tähelepanuväärsem omadus, tema eristav tunnus ei ole metafüüsiline ega füüsiline - see omadus ja tunnus seisneb hoopis tema tegevuses. Just toimimine, inimtegevuse süsteem, defineerib ja määratleb “inimeseksolemise” piirid. Keel, müüt, religioon, kunst, teadus ja ajalugu on selle inimlikkuseringi osised, erinevad sektorid.” (106)

Sümboliseerimine on lihtsalt inimese avastatud uus meetod keskkonnaga kohanemiseks (46).
Aeg ja ruum on inimese raamistik, milles ta käsitleb kogu reaalsust (68). See on inimese taju juurde kuuluv sümboolne keskkond. Inimene mõistab aega kui orgaanilise elu üldist tingimust (78), milles minevik, olevik ja tulevik moodustavad ühtse terviku (79). Üks pool sellest sümboolsest mäluvormist käsitleb oleviku seost minevikuga, kuid inimloomuse juurde kuulub veel teine iseloomulik nüanss - tulevikudimensioon (83), mille sümboolsus seisneb teoreetilises idees. Cassirer nimetab seda inimellu kuuluvaks imperatiiviks, mis ületab inimese praktiliste vajaduste ala (86). Seal, kus tulevikukujutlus väljub inimelu empiirilistest piiridest, muutub ta puhtalt sümboolseks - nö prohvetlikuks, mis eshatoloogiaga eitab empiirilist maailma ja naaseb eetika ja religiooni sümboolsesse ruumi (86).

Eriti selgelt ilmneb sümboolsus reaalse ja ideaalse erinevuses. Abstraktsioon ei olele üheski ruumi punktis, ta ei kuulu füüsilisse maailma - ta on “eikuskil” - , aga ta omab tähendust (88; 93). Sümboolne maailm projitseeritakse nii (müütilisse [1]) minevikku kui tulevikku. Nagu öeldakse: minevikku ei ole enam ja tulevikku ei ole veel! Kõik mis on, on inimene ise, tema kujutlus ehk sümbolite tõlgitsemine ja lähiminevikku hõlmav mälu [2].

(JPEG)

Ajalises perspektiivis liigub inimene alati sümboolses maailmas [3] . Eelkõige seepärast, et igasugused ajaloolised objektid on vaid füüsilised kestad olnust, mille sümboleid tuleb lahti dešifreerida (257) (kui meid peaks huvitama peale ajaloolise füüsilise maailma ka inimkultuuri kunagine olek). Ent Cassirer omistab ajaloole veel sügavamagi tähenduse, kirjutades:

“Ajalugu ei ole teadmine välistest faktidest või sündmustest, ajalugu on enesetunnetuse vorm. /.../ Ajaloos pöördub inimene alatasa iseenese juurde tagasi, ta püüab meelde tuletada ja aktualiseerida kogu oma minevikukogemuse tervikut.” (276)

Ehk teisisõnu, inimese ajalooteadvus püüab ühendada aja vastandpooluseid - minevikku ja tulevikku - et võimaldada seeläbi tunda inimkultuuri järjepidevust (261). Kõik ülejäänud kultuuriline ballast nagu keel, kunst, religioon ja teadus on kultuuri kui terviku kirjeldamisprotsessi erinevad faasid, mille kaudu inimene teostab oma enesevabadust, et ehitada või luua oma “ideaalne” maailm (326). Ainult kunsti ja teaduse puhul jääb paraku segaseks, et kas me räägime kirjeldamisprotsessi faasidest või hoopis kirjeldamisprotsessi vahenditest. Ja kui nad on vahendid, siis ei saa me ju kunagi rääkida “kunstist kunsti pärast”! Või saame?

Kui see pole puhas konstruktivism, siis mis see on? Cassirer nimetab seda hellitavalt inimese funktsionaalsuseks.

Kunstiga on asi lihtne! Cassirer taandab kunsti funktsionaalsusele. Ta ütleb, et kunst ei ole reaalsuse jäljendamine, vaid selle avastamine. Ehk teisisõnu, kui keel ja teadus on reaalsus kokkuvõtlikul kujul, siis kunst on reaalsus intensiivistatud kujul (201). Kõige lihtsamalt defineerides on kunst (esteetilist naudingut pakkuv) sümboolne keel (244). Ja esteetiline nauding seisneb vormides, mitte asjades (233). Kusjuures naudingust ei räägi ta mitte kui afektist, vaid funktsioonist (233), mis õpetab meile asju silme ette manama, pakkudes seeläbi sügavamat arusaamist reaalsuse vormilisest struktuurist (248). See tähendab, et kunstiga avanevad meile uued vaatenurgad, kuidas reaalsusele läheneda [4] (või kuidas sellega kohaneda).

Cassireri puhul ei ole mõtet laskuda tähenärijalikesse üksikasjadesse, kuna sümboolsete vormide teooria puhul on siiski tegemist üleüldise kirjeldusmeetodiga, mille pearõhk seisneb selles, et inimese sümboliseerimisvõime hõlmab kõiki inimkultuuri erinevaid vorme ja need vormid moodustavad erinevaid ja sümboolseid maailmu/ruume. Me saame rääkida kunstimaailmast, religioonimaailmast, müüdimaailmast, teadusmaailmast ja loomulikult keelemaailmast või ruumist. Täpselt samuti nagu inimese ühtsust mõistetakse funktsionaalse ühtsusena (318), nõndasamuti on need erinevad maailmad omavahel funktsionaalses seoses. Näiteks müüdi- ja religiooni maailm on omavahel üpris tihedalt läbi põimunud. Mütoloogiline maailmamõistmine läheb sujuvalt üle religioosseks ja see omakorda teaduslikuks, aga ometi sisaldavad nad ühiseid elemente.

Cassirer toob sääraseid näiteid: astroloogia arenes astronoomiaks, alkeemia arenes keemiaks jne. Mütoloogiline ja religioosne element ei kao mitte kuhugi. Kindlasti leidub praegugi veel hulgaliselt numeroloogiast vaimustatud matemaatikuid.

Kui rääkida erinevatest sümbolimaailmadest kui viisist reaalsusega kohaneda, siis selle põhjused on Cassireri mõistes tõepoolest funktsionaalsed. Aga kui pöörduda tagasi Cassireri arusaama juurde, et sümboolne mõtlemine on inimesele loomuomane, siis tekib hoops teine küsimus: Miks on kõigist võimalikest sümboolsetest maailmadest välja kujunenud just sellised? Miks mitte hoopis teistsugused?

Nii võiks ju tegelikult küsida, sest too “parim kõikidest võimalikest maailmadest” hõlmab siiski Jumala loomingut, mitte inimese konstruktiivsust. Aga kui arvestada nii mõndagi nüanssi sümboolsete maailmade allharudest, siis millegipärast see “parim võimalikest” ei paistagi nii hea olevat. Kuidas muidu põhjendada inimese uue sümboolse elukeskkonna loomist? Räägime ju ikka veel funktsionaalsusest!

Üks põhjus on kindlasti selles, et reaalsus sellisena on tunnetamiseks ja mõistmiseks ülejõukäiv ülesanne ja teiseks, me ei rahuldu olemasoleva reaalsusega ja otsime ideaale. Aga võibolla seisneb teinekord ühe või teistsuguse maailma konstrueerimine hoopis põgenemises? Mulle meenub üks kirjanik, kes põhjendas oma kirjutamist nõnda: Kui sulle ei meeldi olla vaene, siis kirjuta romaan rikastest, kui sulle ei meeldi vana Ziguli, siis kujutle, et sul on Mercedes ja kui sulle ei meeldi enda naine, siis mõtle parem välja ja ela temaga õnnelikult seal - raamatukaante vahel (ehk sümboolses maailmas)! Nietzsche kirjutab enam-vähem sama religiooni kohta, et “enese alal hoidmine” sundis välja mõtlema “teise ilma” (tagailma). Aga loomulikult pole mingi uus tähelepanek vaadata kogu inimkultuurile kui kohanemisviisile ja põgenemisele tegelikkuse eest.

Põhimõtteliselt ei saagi me enam rääkida tegelikkusest, mille eest põgeneda ja sellest reaalsusest kus kohaneda, sest kui kogu inimese tegevus seisneb maailma ümberkujundamises ja sellele läbi erinevate sümboolsete vormide vaatamises, siis igasugune objektiivsus ja tegelik reaalsus on täiesti võimatu. Pigem kohaneme erinevate kultuuridega (ehk sümbolitega), sest miks muidu räägitakse kultuurikonfliktidest? Kultuuride olemus sõltub täiesti sellest, kuidas me neile vaatame ja kas me suudame sümboleid lahti mõtestada ja seejärel - nendega harjuda, sisse elada ja mõista. Ühesõnaga kohaneda.

(JPEG)

Ärme räägi praegu reaalsusest ega tunnetusteooriast! Vaatleme lihtsaid asju - neid, mis esinevad tavalises kultuuriruumis. Meil on alati võimalus näha sündmusi kahel viisil. Esimesel juhul saame konstateerida vaid sündmuse fakti kui sellist, teisel juhul peame oskama sümboleid lahti mõtestada. Kõige lihtsama näitena võiks tuua malemängu. Kui reegleid ei teata, või veel parem, kui ei teata, et selles mõttetus kordamööda nuppude liigutamises on üldse mingeid reegleid, siis jääb see sümboolne maailm täiesti arusaamatuks.

Kui aga teame reegleid, siis muutub igasugune mäng omaette reaalsuseks ja hiljem on täiesti võimatu sellele teistmoodi vaadata.

Tegelikkuse ja eksistentsiga on mõnes mõttes samamoodi. Me juba teame (olemis)viise ning reegleid ja seetõttu on üsna raske sellele vaadata teistmoodi, kui me harjunud oleme. Erinevus on vahest selles, et male on inimese looming, aga reaalsus ja olemine on kellegi teise oma. Male puhul me teame reegleid, võimalusi, põhjuseid ja tagajärgi, eristame partiisid ja mis kõige peamine, me teame, et see on mäng. Abstraktne reaalsus! Aga olemine on natuke suurem “male” ja inimese positsiooniks on olla vaid “üks nupp”. Mitte pealtvaataja, kuhu näiteks spekuleeriv metafüüsika mõtleja asetab! Reegleid teame, põhjus-tagajärg seoseid samuti, ainult me ei tea mis see on. Ja siis hakkamegi reaalsust konstrueerima ja sümboliseerima.

Selles males elavad nupud oma elu ja igal ühel on enda käsitlus sellest, kuidas olevat näha ja lahti mõtestada: Ratsul on romaan Vankriga, kuid Vanker tahab Kuningale atendaati teha, aga Ratsule tekitab kaaslase käitumine suurt meelehärmi, kuna talle näib kaaslase tahtmine mingi kättemaksuhimulise kinnisideena, sest ta teab, et eelmises elus/partiis juhtus täpselt vastupidi; aga vanker ei tea seda - vanker tahab hoopis ratsule muljet avaldada või vähemasti arvab et tahab, kuigi tegelikult peab ta ühtlasi mõtlema ka selle peale, kuidas intriige punuda ja laua kõige tähtsamaks malendiks saada ehk teisisõnu ta ootab alateadlikult, et Lipp end Kuninga nimel ohvriks tooks, aga seda ei oska ta ette näha, et sama tuleb tal ka ise kunagi teha... Ja kui nupud parasjagu tööl ei käi, siis nad istuvad kinnises karbis, kus nad laulavad, tantsivad ja mängivad ringmänge...

Ühesõnaga, kui malendid konstrueeriksid oma reaalsuse, siis oleks see mängijate arvates äärmiselt koomiline, sest tegelikult pole nuppude vahelised seosed midagi muud kui reeglid ja tegelike mängijate püüe kindlale eesmärgile. Ja seda kõike reeglipäraste vahenditega. Aga malenditele paistavad asjad ainult sedaviisi, sest see on neile parim võimalik kohanemisviis ja võimalus ennast kuidagi määratleda.

(JPEG)

Cassirer kirjutab, et kui on tegu inimesega, ei liigu me enam füüsilises, vaid sümboolses maailmas (281) ehk tunnetusteooria vaatepunktist võiks öelda, et me ei saa informatsiooni enam füüsilistest objektidest, vaid sümbolite objektidest ja nende omavahelistest suhetest. “Asjad iseeneses” asetsevad seega teiselpool sümboolsust ja see ongi see ihaldatud tegelikkus. Sellisena polegi päris korrektne öelda Pascali viisil, et religioon ei püüagi inimese saladust selgitada (30).

Õigupoolest ta ei saagi, sest religioon on samuti sümboolne mõtlemine ja spekulatsioon. Ja tõepoolest, ainus vastus, mille religioon annab, on see, et Jumala tahtmine on end meie eest varjata (30) ja mitte ainult ennast, vaid võibolla ka kogu eksistentsi saladust! Sest vaevalt tahaks ükski malend teada, et ta on vaid malend ja kellegi kõrgema olendi meelelahutus!

Cassirer, Ernst. Uurimus Inimesest. Tõlk. Toivo Pilli. Tartu: Ilmamaa, 1999.

1

[1] Nagu juba mainitud, omab müüt Cassireri arusaamas olulist tähendust. Müüt on esimene katse kindlaks teha asjade ja sündmuste kronoloogilist järjekorda (251). Tõsi, minevik, olevik ja tulevik on selles küll läbi põimunud üheks igikestvaks “ajaks”, aga nagu juba öeldud - see on esimene “katse”!

[2] “lähiminevikku” mõistan kahel moel: lähiminevik enda eluea piirides (sellisel juhul on “kaug-minevik” see Platoni amnēsis - eksistentsi kattev saladuseloor) ja “lähiminevik” kui viimane sündmus (vaata ka 3. märkust)

[3] Hea näite inimese sümboolsest maailmast võib leida kunagi Coca-Cola Plazas jooksnud filmist Memento. (Mõned teravad polaroidid): Peategelane kaotab pärast oma naise surma võime omandada uusi mälestusi - tal puudub “lähimälu” ja seetõttu ei tasu temaga väga pikka juttu ajada, kuna ühel hetkel ta unustab millest vestlus algas. Mehel on terve keha täis tätoveeritud kirjakesi ja fakte, mis annavad tema elule mõtte - otsida ja maksta kätte naise mõrvarile. Ta on omamoodi detektiiv, ainult ta ei mäleta, kui kaugel ta oma uurimisega on. Taskus on tal hunnik polaroid-pilte inimestest, kes tema elus figureerivad ja pildi taha on kirjutatud nimi ja märge. Näiteks: tema juttu ei tasu uskuda jne. Iga unustamise järel (igal hommikul või pärast iga “tühja” momenti) peab ta hakkama täiesti otsast peale: Mis on praegu teoksil? Miks mu käes on pudel? Kes on see inimene? Kas me oleme enne kohtunud? Kui oleme, siis mida ma olen talle rääkinud? Inimesed kasutavad teda seetõttu ära ja loomulikult ei saa ta kedagi usaldada. Ta usaldab ainult neid märkmeid oma kehal ja paberitel. Märkmete tõlgendamine loob talle selle õige reaalsuse - selle, mis moodi asjad tegelikult on. Film räägib põhimõtteliselt sellest, kui valesti võib sümboolset reaalsust kokku panna ja kui juhuslikult on üks või teine märge tehtud, mida hiljem piiritult usaldatakse ja üha uuel ja uuel moel ümber dešifreeritakse. (Film, mida julgen soovitada kõikidele filosoofidele, semiootikutele ja niisama mosaiigiarmastajatele!)

[4] Selles osas võib Cassireril päris õigus olla, sest kui mõelda näiteks televiisoris jooksva Barclay reklaami peale, siis tõepoolest, kunst võib olla üks maailma nägemise viise - niiöelda Art is everywhere! Aga kui nüüd mõelda konkreetsetele kunstisuundadele ja mitte millegi kujutamisele sisetunde alusel ega “tähenduse varjamisel”, vaid sõna otseses mõttes nägemisele ja silmeette manamisele, siis kas on võimalik täiesti praktiliselt ja igapäevaselt kogeda ja mõista reaalsust näiteks kubistlikult, mitte aga realistlikult? Niisamuti nagu Augustiinus mõistis reaalsust kristlikult!

2004-07-25

MärksõnaKunst

MärksõnaMythos

MärksõnaNietzsche

MärksõnaRuum

MärksõnaWittgenstein