MärksõnaEesti ajalugu

Välgi metsa saladused - väljasuremise kiituseks

Prindi

Kirikiri

1

See asi on vaja korda saada. Ükskõik kust kohast alustades jõuame ikkagi sama asja juurde tagasi ja see asi on eesti asi. 13-aastaselt hiljemalt antakse meile ebakompetentsuse sertifikaat, meie sugulaste, esivanemate, kasvatajate poolt, ühiskonna suure tarkuse kohaselt. Seda pole tarvis vastu võtta.

Uku Masing indutseerib soomeugri luulu. Küberšamaanid pääsevad oma ülitarkusest hoolimata napilt vale bussi peale minekust

Aken, puust raam ja kergelt määrdunud klaas, mille taga libiseb läbi õhu külmumispiiri napilt ületanud ollust. Märga lobjakat, mis kleepub maapinnale ja puuokstele, sulades pärast mõnda kõhklevat hetke. Okstel sädelevad tilgad.
Siis sadu lõpeb.
Istun veel - enne kirjutama asumist - istun täiesti rahulikult. Sellist seisundit õnnestub kogeda harva, üllast tühjust, mis veidi meenutab verekaotuse jõuetust. Hingata seda pausi, kui liha aeglane mädanemine pole veel muutunud kiireks, mil me pole õieti elus ega kaugeltki mitte surnud, ei tea ma, kas midagi sellist tundis ka Uku Masing - millalgi aastavahetuse paiku 1933/34, kui ta enda väitel ärkas lumesadu silmitsedes tõelisele nägemisele: “Sellest hetkest pääle võin kõike näha tõeliselt ja ütelda sõnadega.” See on rahustavalt pessimistlik pilk maailmale. Sest ootan hirmuga aega, mil maa pärivad optimistid. Numbrimaagiat on raske eirata, igasugused lõpetamised: kümnendi-, sajandi-, mis siis veel rääkida aastatuhandevahetusest, - toovad endaga kaasa vastavalt suunatud meeleolusid. Kui aga lõpp ei saabu, näiteks nagu paradigma veel viimase virvendusena 2012. aastaks lubatud maiadest inspireeritud maailmalõpp jäi ainult Roland Emmerichi toodetud visuaalefektiks (ei jõudnud kätte ka ökokatastroof, naftatipp või tuumasõda) - siis saavad juhtivateks reipad ja julged, jõulised ja nooruslikult uljad isiksusetüübid ning ideed. Häda meile kui võidutsevad poksijad, telestaarid ja muud motoriseeritud sõja noored jumalad. Seepärast olen tunnustav melanhoolikute suhtes, kes kevadel sulavad lume alt välja ja jätkavad mõtiskelu põhiväärtustest nagu siilid, kes pealegi kerastudes jäljendavad kiiduväärselt päikest. Mis sellest, et ussisõnade raamatu andmetel on siilid lollid nagu kuusekäbid või mättad ja just seesugused ongi need kõige kangemad teisi õpetama. Mis sellest.

Valdur Mikita pole üldse nagu siil - ta on ülimalt viisaka häälega ja sõidab sageli rattaga.

Kuuvalgus ja vanad ploomipuud, mälestused viljakusriitustest Välgi metsades, Tartu armsad veidrikud, Karlova aiad, raamatud, lahtiste käte ja kinniste silmadega rattasõit mööda 90ndate alguse bensiinikriisist täiesti autotühja Narva maanteed, mis mõjus kui joovastunud lend Tartust Varani - kõik nõudis eluõigust. 19. sajand piidles 20. sajandit ja mina vaatasin mõlemaid 21. sajandist üha kasvava hämmastusega, mille põhjustas eesti rahva tekkimine ja omariiklus kui veider helesinine uni, milles ühest toast astud teise linna või Kuu peale ja ei imesta põrmugi.

Igal juhul pole vaja süvanägemiseks ainult rattaga metsas ringi rallida või puuokste seltsis tuulerütmis kõikuda. Aga võib. Siiski on raske eirata seda eufooriahoogu, mida metsajõudmine vallandab. Päästab lahti metsa poole olemise. Metsa sisse minna ei saa ilma, et mets ei tuleks sinu sisse. See on otsekui vastastikkuse tingituse mõõdukalt boreaalne mudel, millega seoses meenub mulle üks möödundsuvine koomiline, siiski veidi pingeline juhtum. Niisiis, tegevuspaik on Tartus, Karlovas ja aeg suvi. (Veel pole jõutud metsa, alles rajatakse aeda, saamata aru, et kogu Eestimaa võib sobivale pilgule olla aed, loodusaed. ) Krundi ühes servas on maha võetud puid ja istutatud mõne meetri kaugusele uusi, sinna on rajatud ka süvik, koht tiigi või purskkaevu jaoks, mille punane liiv kutsub sageli esile targutusi. Isegi valitsev lämmatav, aafrikalik palavus ei suuda neid pärssida. See kuumus on loomulikult pärit neljasaja miljoni aasta kauguselt, devoni ajastust, mis teatavasti ongi kõrgeima keskmise temperatuuriga perioode planeedi ajaloos. Nagu praegugi, kui seistes juba enneaegselt kõrbenult pruunikamaks tõmbunud taimestiku keskel pärin Hugolt ta täpsemate plaanide kohta, siis vastab ta enda kohta ootamatult paljusõnaliselt: „Väga vähe on inimesi, kes on tähele pannud, millised järsud vahed on Tartu ja tallinnamaa taimestiku vahel. Ja mitte ainult seda, põhjast lõunasse tulles muutub maa paekivihallist punaseks, Liivimaa on liiva maa, kvartsiorg vaheldub ränimäega. Keegi nõelaga ei pista, ehkki Kalevipoeg, see hiigeltöll, mõõgaga rahvuslane künnab segi neitsilikku pinda, loobib kive, juurib puid ja teeb enda asemeks Vooremaa, eksole.” Hugo ei pane tähelegi, et malbelt varju hoidev hea Valdur muigab mõistatuslikult ja kribab midagi kiiresti-kiiresti oma taskubloknooti üles, ning jätkab: “Eesti aluskord on graniidist, selle peal liivakivid, savid, ordoviitsiumi lubjakivid, põlevkivi ja ooboluskonglomeraat, siluri lubjakivi ning dolomiit ja siis devoni liivakivi, mida me praegu siit august näemegi. Eesti asus tollal, selle kena ruske kihi kujunemise ajal ekvaatori lähedal madala ja sooja elurikka mere all, kuhu Skandinaavia kohal asunud kõrgetest mägedest uhtusid jõed rikkalikult seda sama ruuget liiva. Sellest karmiinsest puistest moodustus mere põhjas devoni punane liivakivi, old red. Liivakivisse saab uuristada koopaid, selliseid on ka siin, meie ümber ja all. Ehkki tavaliselt peituti sõja eest soosaartele, juhtus ka teisiti. Vanasti olid inimesed väiksemad, maale tunginud vaenlaste eest, millisteks - ja seda ei tohi me unustada!- olid peale venelaste ja sakslaste ka koerapealised tatarlased ja jumalasalgajatest lätlased, pugesid nad oma punastesse urgudesse ja kuna relvatäristamist juhtus sageli, siis mõned enam koobastest välja ei tulnudki. Võimalik, et selliseid päkapikke elab ka siin meie jalge all. Vahest ronisid nad üha sügavamale, läbisid geoloogilised kihistused ja jõudsid otsapidi mütoloogilistesse? Ehkki ma möönan, et põhja pool, kus jää hööveldas enam ja paekivi on kättesaadavam, on karstilõhedesse peituda siiski parem. Aga seda ei tohi muidugi siinkandis jutuks võtta, kus sa sellega, siin peetakse omadeks ikkagi ju maakive - tegelikult soomlastelt liustikukeelel tassitud graniitprahti, seega võltse klaashelmeid, millega uhkustada on rumaluste rumalus, kui endal ometi varuks lõputult kena paasi.“ „Graniit tuleb sõnast graniitsa,“ üritan ka ise targutada, kuid ta tige pilk sunnib mind oma teadmisi varjama: “Sina oled just selline inimene, kes arvab, et “kui mina oleks sama tark kui sina, siis ma oleks palju targem!”" Nõnda raiub ta edasi: „Ja kui ma püüan inimestele selgitada, et siin, Tartus on vaja hoopis teistmoodi toimida, et Põhja-Eestiga on taimestikus ülisuured erinevused, siis tehakse uskumatu nägu, et mida seesugune ikka teab! Mõni teine jälle hakkab seletama, et Tartumaa on lõuna pool, seega soojem. Nagu kasvaksid siin palmid ja seedrid!“ Sain aru, et olin liiale läinud: „Noh, hästi, hästi.“ Ma olin liiga pinges ja kipusin käituma järsult, kus see põrmugi vajalik polnud. Katsetasin anda häälele eriti leplikku kõla: „Kuid siiski ma ei suuda mõista, kuidas see kõik meid aia rajamisel edasi aitab?“

Ta hingas sügavalt sisse ja otsekui muutus raskemaks, koguni vajus mõned sentimeetrid punasesse lössi. „Kurekell näiteks,“ ütles ta vaevu vaoshoitud tooniga „on põhja pool kõikjal ja kasvab kõrgeks, meil on siin seda isegi raske uskuda. Pole muulukat, madarat ega värv-varjulille. Vastupidist on vähem, kuid selliseid esialgu väga huvitavaid ussitatra võsikuid nagu Tartu lähimas ümbruses vaevalt üldse on põhjas. Põhjus on lihtne, pole paasi, paekivi ei peetagi meil kiviks, ikka ainult maakivi, mis tegelikult - nagu ma ütlesin - pole mitte kivi maa seest, vaid rändrahnud, eksole. Puudub nõmmedel tavaline tuhkpuu ja põldmarjugi ei mäleta korralikult näinud.“

Tahtmatult hakkas see mind huvitama ja pärisin, kas tõesti on siis lood siinse kandiga nii halvad.

„Seda mitte, Tartu ümber on soistel aladel käpalisi, eksole. Sood on ju lisaks vaimustavatele elupaikadele ka puhta vee reservuaarid ja suurepärased kohad meeleplekkidest vabanemiseks!

Näiteks kasvab siinkandis kahkjaspunane käpp igasugu värvuste ja kuju teisenditega ja mitmesuguste värdadega. On heledaid ja tumedaid roosasid, lehti kollakamaid ja sinakamaid, õisik vahel tihe, teisel hõre, ruljam või kerajam. Kõigile on omane ainult huule kokkukäänumus ja pruunjas karvastik sellel. Ta on äärmiselt visa hingega. Samuti kasvab siin üks meie ilusamaid ja vähenõudlikumaid taimi - kuradikäpp oma kirjude või roheliste lehtedega (alt hallikad) ja väga lõbusa itsitava õiemoega. Ta on alati palju ilusam kui piltidel või joonistustel ja ta õitseb väga kaua!

Tegelikult, mitte ainult Tartumaa, vaid kogu Eesti looduspotentsiaal on kindlasti hea, siin on oma roll mitmetel ajaloolistel teguritel. Eesti on ikkagi säilinud võrreldes Lääne, Kesk ja Lõuna-Euroopaga üllatavalt looduslikuna. Mõnes mõttes on Eesti otsekui keskaegne Euroopa. Kui sõita varakevadisest Londonist lennukiga Eestisse, siis vahetuvad rohelised niidud, linnastud, laevadega pikitud väinad Hollandi, Saksamaa ja Taani kohale jõudes vaid uute kultuurmaadega, aga siis, keset Läänemerd, on korraga vaid jää, edasi, Eesti rannikul ootavad ees lumised väljad, mida läbivad peenikesed liiklusest tühjad teeniidid ja mõned kaitsesse tõmbunud külakesed punakat tooni metsade ning põldude valgete ruutude vahel. See pole otsekui mitte ainult ühest kliimast teise jõudmine, vaid liikumine 500 aastat ajas tagasi. Nõnda on meil huntidele-karudele looduslikke ja kitsedele-konnadele poollooduslikke elupaiku oluliselt rohkem kui Lääne-Euroopas. Nii et vähemalt selles osas võime ennast ikkagi pidada tüüpiliseks Põhja-Euroopa maaks. Aga nüüd nende teiste Põhjamaadega võrreldes - neil on majanduslikud mõjutused alanud varem ja olnud tunduvalt intensiivsemad. Noh, võtame kasvõi Lõuna-Soome või Kesk-Rootsi, nendega, kus on suur osa maast, eksole, üsna üheilmeliste metsakultuuride all, sood on suuresti kuivendatud, osad on põllumajanduslikeks uudismaadeks tehtud, osadele on püütud metsa istutada. Selle kõrval on Eesti elupaikade olukord veel suhteliselt hea. Mnjah, seda ei saa muidugi võtta ju absoluutsena, sest kui Eestist hakata otsima mõnda sellist raba - mida iseenesest on meil ju üsna palju, eksole - aga sellist raba, mis ei oleks kuivendusest mõjutatud, siis on ju tükk tegu, et siit või sealt mõni vähegi suurem selline kõrgsoo leida. Sest näiteks suur osa meie rabadest on ju ümbritsetud piirdekraavidega, aga need piirdekraavid on tegelikult kas muutnud või paljudel juhtudel suisa hävitanud raba piirdekooslused, servamärest ei ole sageli mitte midagi järel, selle asemel on mingi sekundaarne mets. Ja neid rabasid, mis oleksid täiesti või isegi peaaegu looduslikus olekus, neid on tegelikult ka meil üsna vähe. Aga sood on meie märg sisemaailm. Meil ei ole kunagi mindud kuhugi kivikõrbe, kõrb on Eestis tähendanud padrikut või põlismetsa, peitu on mindud sohu, soosaartele, aga seal on hoopis teistsugune maailmanägemine kui varjulise koopa lävelt lõõmava päikese eest silmi pilutades vaadata taeva lõpmatut telki. Ka praegune metsade pindala kasvamine on tunnetatav meie muistse salajõu suurenemise kaudu. Inimesed jäävad kohkunult põrnitsema linnadesse kolivaid rebaseid ja põtru ning üritavad nendega abitult animistlikult rääkida, sest tegelikud teadmised on asendunud eneseabi stiilis esoteerilise idiotismiga, sügisel korjatakse soos metsamarju ja kõigutatakse end igatsevalt kurgede kisas. Hingelindude parved kirjutavad taevale salajase nime.

Siiski, meie suurim peidetud väärtus on Välgi metsad, akronüümina VM, mis tähendab ühtlasi ka Valdur Mikitat ja välisministeeriumi.“ (See viimane oli muidugi mõeldud heatahtliku tögamisena.)

Ma pean tunnistama, et ehkki need jutuajamised on üliväga huvitavad, on mul sedalaadi suurte skeemide osas teatavad kahtlused. See, kuidas ta näeb ja loeb tekstidest salajasi sõnumeid ja on maailmaga pahuksis, võib viidata nii vaimsele virgumisele kui ka selle nurjumisele. Piidlen teda kahtlustavalt ja näen samas vaeva, et seda kahtlustamist varjata. Eriti suurejooneliseks näiteks Uku Masingu - mis loomulikult oli mu informaatori ametlik nimi - skematiseerimise kohta on indogermaanide, juudi käsuusundi, selootide, kumraniitide, juudakristlaste, islamiusuliste, paavstluse, dominiiklaste, kalvinistide, darvinistide, hitlerlaste jt paigutamine ühemõtteliselt röövrüütlite kategooriasse - ning SAE mentaliteedi, ortodoksluse, kreatsionismi, predestinatsionismi, biblitsismi, apokalüptika, olelusvõitluse, loodusteaduse, materialismi, eksistentsialismi jne üldistamine röövrüütelliku ideoloogia alla. Jah, olen nõus leppima võimalusega, et ta intuitsioon võib tabada kõigi nende nähtuste juures õigesti inimesele alati omast kalduvust vägivallaga saavutatud omakasu järele, kuid ma küsin: kas sellist omadust saab siis piirata ainult nimetatud nähtustega?!

Ja kas ta tõesti pärineb boreaalsest kultuurist, „kuhu kuulusid soomeugrilaste, indiaanlaste ja arvatavasti polüneeslastegi esivanemad” ja “siberi rahvaste” esiisad?! Igal juhul armastab ta rõhutada, et ta on ebakonventsionaalne inimene, lunastatud tervemõistuslikkusest, vahest sellest koguni üle kasvanud?

Ma ei taha talle öelda, et äkki on ta hoopis prekonventsionaalne. Nagu räägib suurima lugemusega elav ameeriklane Ken Wilber: kui isiksuse areng liigub prekonventsionaalsest konventsionaalse ja postkonventsionaalseni (ehk: egokesksest rahvuskeskse ja maailmakeskseni), siis nartsissismi ja egokesksuse hulk küll aeglaselt, kuid kindlalt väheneb. Selle asemel, et kohelda maailma (ja teisi) oma mina pikendusena, vaatleb küpse postkonventsionaalse teadvelolekuga täiskasvanu maailma nii, nagu see on - nagu individuaalne mina teiste individuaalsete minade keskel, kes suhtlevad omavahel vastastikuse tunnustamise ja lugupidamise alustel. Üheks nartsissismi allikaks on kasvamise ja arenemise ebaõnnestumine. Eriti võivad egokesksusest ühiskonnakesksusesse kasvamise raskes staadiumis osad teadveloleku aspektid, mis sellest üleminekust keelduvad, egokesksetesse sfääridesse „kinni jääda“ - tekivad raskused ühiskonna reeglite ja rollidega kohanemisel. Postkonventsionaalset suhtumist - mis vaatleb, kaalub ja kritiseerib ühiskondlikke norme - on võimalik saavutada ainult eelnevalt konventsionaalseid staadiume läbides, sest nendes staadiumites omandatud oskused on postkonventsionaalse teadvuse eeltingimusteks. Inimene, kes pole jõudnud konventsionaalse staadiumini, ei tegele mitte postkonventsionaalse ühiskonnakriitikaga, vaid prekonventsionaalse vastuhakkamisega. Mässumeelsus pole tingitud mitte sellest, et „nähakse läbi“ ühiskonna rumalaid sunnimehhanisme, vaid sellest, et inimene pole õppinud “potil käima”. Kui ollakse lisaks veel puht ajuehitusest tuleneva tavalisest üsna erineva maailmatajumisviisi vang, siis on kommunikatsiooni- ja sealt edasi arenguprobleemid kerged tulema.

Tekib veider segu postkonventsionaalsetest ideedest ja prekonventsionaalsetest motiividest. Konventsionaalsus on seotud inimese võimega asetuda teise inimese rolli. Tänapäevase arengupsühholoogia kohaselt tekib see lastel umbes seitsmenda eluaasta paiku, mil suudetakse juba kujutleda, kuidas maailm võiks olla teise pilgu läbi. Kui kuuluvuse otsimisega minnakse liiale ja see võtab väga suure rolli, saab seda arengustaadiumi nimetada konventsionaalseks, konformistlikuks, rühmale keskendunuks. Hiljem kasvatakse sellest üldjuhul üle, aga mitte alati. Sellised liigselt reeglitega kohanenud, “tervemõistuslikud” inimesed on muidugi närviajavad.

Aga nagu öeldud, võib juhtuda, et konventsionaalsusesse ei jõutagi. Autismi korral võib see arenemisprotsess olla eriliselt keeruline ja vahel ka nurjub. Siit kerkib naljakas olukord, et pre- ja postkonventsionaalsed käitumised võivad olla väliselt päris sarnased, siiski on nende olemus kardinaalselt erinev. Postkonventsionaalsus tähendab ühiskonnakriitikat arenenumalt positsioonilt, laiema vaate kriitikat kitsamale, kuid kui areng on mingil põhjusel takerdunud võib tulemuseks olla mäss mässu pärast, nartsisstlik vaade, et „mitte keegi ei tule mulle ütlema, kuidas elada.“ Ma ei imestaks, kui Uku Masingu vastalisus pole tegelikult anamneesist tingitud prekonventsionaalsus. Aga seda ma talle muidugi ütlema ei hakka.

Ja see selleks. Iseenesest võib ta väidetu ikkagi paika pidada ja vabalt võib see punasesse liiva rajatud auk olla mitte ainult võimalus tutvuda maa-aluste geoloogiliste saladustega, vaid olla ka otsetee mõistmisesse, meie seljaaju ontogeneetilise adapteerumise ontoloogiasse, ajakaev, kust Emajõe ürgoru nõlvalt voolab kallaste vahele teises, paralleelses reaalsuses võimas jõgi. Autod ja inimesed liiguvad mööda hiiglasliku jääajast sündinud jõe põhja ja põrkavad vastu vooluga liikuvaid konnakulleseid ja kive, või vahest veelgi varasemaid sooja lõunamere devoniajastu rüükalu ja trilobiite. Jah, rüükalad... Nende vingete terast haukavate lõugadega kümnemeetriste vee-elukate järel ronivad kaevust välja võlusemiootikud. Esimesena tuleb Lennart Meri, ta nägu on läänest ja sisu idast. Aga väga pikalt ta püsima ei jää, sest see, mis on, püsib ainult seekaudu, et ta iial pole see, mis ta näib ehk millisena ta kogetav. Ükski „phainomeon“ ega nende summa ei ütle, milline/ mis on asja Tõde, milline /mis ta on „tõepoolest“. Meie ei tea, mis asja „mõistus“ (muistses keeles ka „sisu, mõte, tähendus“), meil on temast ainult mitmesuguseid „mõistatusi“. Kõik meie nimetused ja seletused asja kohta on „mõistatamisi“ ja „mõistu“kõned, sest meil pole ju täit kindlust selleski, kas asi on staatiline (olev) või dünaamiline (tegev, toimiv). See ongi meie boreaalne sisu sakslase või rootslase intelligentsena tunduvasse kolpa peidetult. Uku Masing tõstab näpu ja lisab: “Indogermaani keeltel on põhiline tõeluse tõkestamatu ja paratamatu antiteetiline lõhestamine. Sugri keeltele aga küsimus: kuidas on olemise ja tegemise suhtega?”

Hea Valdur ta kõrval kribab jutu üles, aga ajab kõik sassi. Piilun hirmunult ta pabereid, aga seal on mingi jamps. Umbes midagi sellist, et asja nähtumused, tema käitumised, avaldused, suhtumused, ilmutused on mõeldavad tegudena. Kopsud -maksad, mitte sisikond, lõpetamatusesse püüdlev, ebalevaks jääv? Meie loodustmatkivate onomatopoeetide jutust paistab läbi boreaalne hämarolek, nende tõeline olemus on olla inimesekujuline sumin. Ka meie aeg on pigem olevik, lõputu olemine ja luhtaminek. Just seda tunnet loob ja hoiab me meel ja keel. Aga me pole preratsionaalsed, vaid hoopis indeksiaalselt ja ikooniliselt juurdunud. Õnneks katkeb siinkohal mu kiibitsemine, sest järgmisena tulevad punasest liivaurust väga huvitavad kujud, rõõmsalt ümisedes: „Assikvere-Kääpa, Assikvere-Kääpa!“ ronivad nad ajakaevust välja jalad ees - järelikult tulevikust. Neil on peas šamaanipeakatet meenutavad kiivrid, mis samas on kindlalt ka augmenteeritud ja/või virtuaalse reaalsuse vaatamiseks mõeldud. „Assikvere-Kääpa, Assikvere-Kääpa!“ - nende skandeerimine mõjub tegelikult isegi ähvardavalt. Las mõjub. „Peame jõudma Mustametsa bussipeatusesse, seal ootab meid üks kuulus antropoloog,“ ütleb üks. „Mustametsa peatusesse sõidab ju Välgi buss, mitte Assikvere-Kääpa,“ pean vajalikuks täpsustada. „Õige jah, suured tänud.“ Headele sõnadele lisaks saan hunniku raha, mis lähemal uurimisel muutub lepalehtedeks - ka see on virtuaalraha. Palju väärtuslikum tasu on aga idee, mida nad mulle härgheina keeles tutvustavad.

(Harilik härghein (Melampyrum nemorosum), ka kuupäevarohi, jaanilill, kuuvalged, puupealilled on huvitav puisniitude, hõredate metsade ja niiskemate niitude taim. Metsas jalutamas käies on kindlasti enamik inimesi märganud kollase-lillakirjut kaunist lille, keda on sageli terve metsaalune täis. Just see taim ongi härghein. Harilik härghein on palu-härgheina kõrval meie tavalisim härgheinaliik. Palu-härgheinal ei ole aga näha lillasid toone ja õied on kahvatukollased. Hariliku härgheina õied on erkkollased. Mõnikord arvatakse, et härgheina õied on lillad. Põhjus on väga lihtne: ollakse ju harjunud, et õied on taime tipul ja erksavärvilised. Tegelikult on aga härgheina õied siiski kollased, need lillad on härgheina kõrglehed - lehed, mis asuvad varre tipul õisiku sees. Seega jäävad härgheina õied lihtsalt veidi nende lehtede varju. Kõrglehtede ülesanne on sama, mis kroonlehtedel: muuta taim ilusamaks, et ta paistaks tolmeldajatele juba kaugelt silma. Kõrglehed tunduvad õitena vahel ka seetõttu, et päris õisiku tipul asub nendest moodustunud tihe tutt, mida kutsutakse kõrgkultuuriks. Härghein on parasiit, ta pesitseb suuremate puude ja põõsaste juurtel ja mõjutab neid ennast toitma, samuti on tema teenistuses sipelgad, kes levitavad ta seemneid. Inimesed võivad saada härgheina söömisest mürgituse ja lehmade piim läheb härgheinadieedil siniseks. Härgheinal on erakordne maagilis-lingvistiline vägi -tulevikus on härgheinakeel üks põhilisi liikidevahelise suhtlemise keeli.

Välgi kandi härgheinad on eriti võimekad, sest on endasse kogunud vadjalaste ja idaslaavlaste uskumisi enda androgüünsusesse ja alkeemilisse vägevusse. Nad on samal põhimõttel tõlkemasinad nagu olid väega ussisõnad st. erinevatele liikidele arusaadavad, “lingua franca” suunaga kõrgematelt-keerukamatelt kognitiivsetelt tasanditelt madalamatele. (Teatavasti ussid susistasid teisi loomi, aga need vastu susistada ei osanud. ))

Härgheina keel on asi, mida Eesti kindlasti oma tulevases arengus ülimalt vajab. Välgi metsad on selle väärtusliku ressursi ühed kõige rikkalikumad leiukohad. Siinkohal on tarvilik selgitada, miks härghein on niivõrd tähtis. Valdur Mikita on kommunikatsioonist rääkides agraarkorilus-semiootik, aga tegelikult on mitmeid kommunikatsiooniteoreetilisi traditsioone (retoorika, semiootika, fenomenoloogia, küberneetika, sotsiaalpsühholoogiline ja sotsiaalkultuuriline teooria, kriitiline), mis pole mingile üldteooriale üldsegi redutseeritavad ja mis võivad olla isegi teise traditsiooni suhtes kas tervikuna või mõnedes rakenduses eitaval seisukohal. Aga teatavate teooriate eelistamine võib põhjustada teiste põhjusetu varju jätmise. Lisaks puhtalt teadmatusele on küsimus ka selles, et kognitiivse arengu või isiksuseomaduste või ka rühma teiste liikmete taseme tõttu pole mõningad teooriad „ligipääsetavad“. Kommunikatsiooni puhul loevad erinevad kognitiivsed tasandid, mis nõuavad erinevat retoorikat (näiteks liiga alla vastuvõtja taseme mõjub lollina ja üle hämamisena, mõlemal juhul on olukord raske, aga veelgi olulisem on stiil - kas suruda käed taskusse või mitte, selles on küsimus! ). Ja on olukord veelgi hullem, sest juba erinevad temperamenditüübid põrkuvad lihtlabasele valestimõistmisele. Näiteks ekstravert püüab introverdi siseelu mõista välise mulje põhjal ja eksib rängalt, ta tõlgendab vaimset siseelu alati üksnes kui reageeringut välistele oludele. Introvert teeb aga alati selle vea, et ta püüab teise tegutsemise põhjuseid leida ekstraverdi subjektiivsest psühholoogiast. Kui ei ole silmnähtavat objektiivset seost, siis on abstraktne mõttekäik ekstraverdi arvates ilmselt fantaasia. Introvert on samas oma pettekujutlustest hoolimata siiski autentsem. Pinget mõistmise-mittemõistmise ühisväljas lisavad metafoorid ja ka erinevad keelte omailmad (näiteks kui tõesti indoeurooplased liigitavad maailma erinevalt, siis on isegi kõige muu samasuse korral lätlaste toimine eestlastest ikkagi erinev). Automatiseeritud härgheina keel või ussisõnad võiksid olla mingi visuaalselt võimas piltkiri, mida arvuti tõlgiks tagasi tavakirjaks (google translate’s oleksid teiste tõlkevõimaluste kõrval võrdväärsena ka ussisõnad). Aga tähendus tekiks vastavalt saatja ja vastuvõtja isikutele. Näiteks võin ma kirjutada üsnagi lihtlabase teate, aga vastuvõtja saab kätte väga sügava sõnumi, sest tema vastuvõtuaparaat on niipalju võimsam. Näiteks küberneetilise vaatega spiral dynamicsi oranžil tasandil olev punaselt tugev sõnum kaotab lahtitõlkides kogu oma konkreetsuse ja muutub vastavalt vastuvõtja omapärale fenomenoloogiliseks olemise valendikuks, kus on tugev autentsuse tunne. Kolmas aga jälgib nende dialoogi ja saab hoopis mingi täiesti uue teadmise. Samas kõik näevad seda piltkirja, mille poeetiline tähendus on aga iga kord erinev. See on tõeliselt antipositivistlik (negativistlik?) kiri, milles tegelikult võiks ka Viini ring kenasti vestelda, sest see on ühe võimalikusena selles keeles olemas. Tegelikult veel parem oleks, kui masintõlge poleks mitte kirjalik, vaid suuline. See võiks ka erinevate tavakeelte vahel nii toimida, näiteks võiks ussimärkide abil suhelda, ütleme... sakslastega. Kuna neid märke peab meelde jätma arvuti, aga mitte inimene, siis võib nende arv olla lõpmatu. Võivad olla märgid kõigi võimalike sõnade jaoks, neid märke saaks muinasjutuliste arabeskidena ilusateks mustriteks põimida. Arvuti loeks neid mustreid ette. Midagi sarnast on hiina kirjaga, kus erinevate keelte (allkeelte) rääkijate vahel on normaalne arusaamatuse korral võtta kätte paber ja jutt üles kirjutada. Kui vaene eurooplane õlgu kehitab, siis kirjutatakse lihtsamalt, aga selle peale, et täiskasvanud inimene hiina kirja ei oskagi, pole vaesel hiinlasel lihtsalt võimalik tulla. Alguses peavad enne ussikirja lugemist kõik muidugi läbima põhjaliku testimise, ilma selle isiksuseportreeta võib ju kirjutada-lugeda täiesti mööda. Aga varsti saab juba nende hiiglaslike andmemassiivide abiga hakkama, mis internetti on meie kõigi psühholoogiliste portreedena ladestunud (aitäh sulle, CIA, sotsiaalmeedia eest!). Näiteks edukas koosolek hakkab välja nägema nii, et google-prillide sarnased vahendid peas istutakse ümber lõkke keset paksu ja pimedat Välgi metsa. Kes on sattunud Positivuse-sarnasele vabaõhukontserdile Sigur Rosi kuulama saab aru, mida ma mõtlen - tuul hakkab äkki muusikaga kaasa tantsima, visuaali võimendavad oksad, mis õigel hetkel jõuliselt liiguvad. Just nimelt - eesmärk on leida harmooniat, omavahelisi suhteid - emotsioone pole väga raske väljendada helide ja värvidega, need on lihtsasti kvantifitseeritavad. Maagilised sümbolid sunnivad kõiki osalejaid ühtsusele, ehkki igaüks kuuleb tekstina midagi täiesti erinevat, üht võimalikku vaadet reaalsusele. See ongi osadust tagav härgheina-keel.

Ma tean, et Valdurile meeldib mõelda, et Eesti elu-olu on ikka veel nägemuslik. Maa ja mets säilitavad unenägusid. Samuti näib talle, et nägemuslik on ka eesti keel - selle meloodiline kõla, onomatopöa ja häälutuslik servakiht on võti teistsugusesse maailma. Võimalik, et kõlamaalingutes kajastub veel väga vana maagiline idee, et vaimudega tuleb kõnelda teistsuguses keeles. Metsik lingvistika asub keele piiridel. Samas me ei tea, kus on meie keele piirid. Ja kui väga lähedalt uurida, siis muutub ka meie kõne maagiliseks aktiks, mille tähenduse sügavust ei ole võimalik lõpuni mõõta. Iga teisiti öeldud sõna nihutab veidi meie keele piire, iga teisiti kirjutatud sõna nihutab piire juba märkimisväärselt. Teatud annus lingvistilist mässumeelsust võib olla ühtlasi ka mõne uue originaalse lahenduse võtmeks. Asi on aga veelgi peenem. Vana juudi müstiku Juri Lotmani, ideede kahurväelase kabala kohaselt on väga oluline vastandus ja samas ka täiendus tuum - perifeeria. Struktuuriruumi korrastatus on ebaühtlane: alati eksisteerivad teatud kesksed moodustised (tuum) ja struktuuriperifeeria. Aga siis toimub korraga struktuuri tuuma ja perifeeria omavaheline ümberpaigutumine. Nähtamatu saab nähtavaks ja koguni möödapääsmatuks. Suurema paindlikkusega struktuuriperifeeria on soodus niisuguste struktuursete vormide kumuleerumiseks, mis järgmisel ajaloolisel etapil osutuvad dominantseks ning paigutuvad ümber süsteemi keskmesse. Tuuma ja perifeeria alaline kohtade vahetus on üks struktuuridünaamika mehhanisme. Et igas kultuurisüsteemis saab suhestus «tuum - perifeeria» täiendava väärtushinnangu kui suhestus «ülal - all», siis semiootilist tüüpi süsteemi dünaamilise olekuga kaasneb tavaliselt «ülema» ja «alama», väärtusliku ja väärtusetu, eksisteeriva ja otsekui mitteeksisteeriva, kirjeldatava ja kirjeldamisele mittekuuluva omavaheline kohtade vahetus. Kuidas see juhtub? Äkki meie keelemaagia abil? Ja kuidas meie keel siis seda maagilist energiat kogub? Lingvistilise relatiivsuse idee väidab, et keele struktuur mõjutab maailmanägemist, seda, kuidas rääkija kontseptualiseerib maailma, ta maailmavaadet või mõjutab teisiti kognitiivseid protsesse. Selle nimi on Sapir-Whorfi hüpotees, mille juured on sügaval 19. sajandis, kui Wilhelm von Humboldt arvas, et keeles avaldub rahvuse vaim. Selge, et meie jaoks on seos ärkamisajaga paratamatu. Meie müstiline soomeugrilisus on whorfianismi ja rahvuse vaimuga väga tihedalt seotud, kui just polegi sama asi. Globaliseerumisega isegi kiirenev euroopa keelte ja mõtlemistavade väljapaistvus võib olla võõrliigi umbrohuna vohamine. Meil on soomeugrilastena sellega võitluses teatavasti väga tähtis roll. Moodsa tsivilisatsiooni saavutanud kultuuride suhteliselt vähesed keeled ähvardavad levida üle maailma ja põhjustavad sadade erinevate eksootiliste keeleliikide väljasuremise, kuid on põhjendamatu väita, et nad esindavad mingit kõrgemat keeletüüpi. Benjamin Whorf arvas tegelikult põlisameerika keelte uurimise põhjal vastupidist, et neis on inglise keelest oluliselt täpsemini ja peenemalt välja töötatud suhete süsteem. Ta nägi, et paljude ameerika keeltega võrreldes näib, et väline kujutluste süstematiseerimine inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keeles on armetu ja kehv. Nagu Whorf ütles: “Kas hopi keel näitab siin mõtlemise kõrgemat taset, olukordade mõistuspärasemat eritlust kui meie ülistatud inglise keel? Muidugi. Sel ja mitmel teisel alal inglise keele võrdlus hopi keelega tähendaks kõrvutada kaigast ja rapiiri. Me peame isegi selle küsimuse üle mõnda aega mõtisklema ning jahmuma või laskma endale seda selgitada, enne kui suudame näha erinevust vahekordades, /.../ mida hopi eristab mängleva kergusega, sest ta kõnevormid on teda selleks harjutanud.” Soome-ugri keeled pani Whorf siiski maailmapildi poolest ülejäänud euroopa keeltega ühte patta, mis Uku Masingus õigusega palju pahameelt äratas.

Jah, ka meie asi on hoida oma lingvistilist aaret, seda ihuda ja hellitada ning vaikselt oodata, aega, millal viimased saavad esimeseks, maailmakaal käib -tratratra-daa! -jälle uperkuuti. Üks asi, millega igermaanid meid rõhuvad on mõiste pidamine tõeluseks. Sama reaalne nagu “mänd” (see mänd seal) on ka “armastus” või “olelusvõitlus”. Eestlasel on olemas nähted ja mõisted, nagu “männik”, “kaasik”, jne., on ka “lehtmets”, “segamets”, “okasmets”, kuid selliste objektide analüüsimine liikideks ja vormideks tundub talle tulutu, sest “männik” võib kasvada erinevail pinnastel ikkagi jäädes männikuks, erineb rohurinne ja põõsarinne. Need aga on samaväärsed männikuga ja pole mingit põhjust kasutada neid männikute analüüsimisel, sest võiks toimida vastupidiselt ja lähtuda neist. Taimede omavaheline sobivus uurimisobjektina tõotab lisada rohkem tunnetusse kui mistahes makroobjekti liigendamine ta erivormideks ja nende võimalike kombinatsioonide arvutamine ja süstematiseerimine. Kui on defineeritud “põlis/ürgmetsa” teataval moel, siis ei leia enam kusagilt maailmast midagi “põlismetsaks” kuulutatavat. Eesti metsade inventeerimised on seda kinnitanud.

Uku Masing näeb kõvasti vaeva, et näidata indogermaanide lõhestatud loomust, mis on nende keeletõelisuse tulemus. Tees-antitees, kõige dihhotoomiaprintsiip ja identsusseadus. Kui kogu olemasolev (aistitav-kogetav) lõhestada absoluutselt ekslusiivseiks “mina” ja “mittemina”, siis on võimalik mõelda kuidagi ainult hetkeni, mil “mittemina” ei asendata mingi sisuka sümboliga. Kui võrrutada “mittemina” = “maailm”, on kohe selge, et “mina” peaks olema osa “maailmast”, kuid ometi olema selle vastand. Samuti tuleneb sümmeetria vajadustest, et “mina” peaks väärtuselt, mahult, struktuurikeerukuselt jne. olema enamvähem vastav “mitteminale”: kõigele “minas” esinevale peaks leiduma “mitteminas” mingi antitees. “Mina” osana “maailmast” muidugi võiks sisaldada kõik maailma vasturääkivused, kuid hetkel, mil öeldakse, et “maailm” = “ mittemina”, pole see enam võimalik. Tulemuseks on lõputu Ukraina, piirimaa, kust indoeurooplus (ja tegelikult vist ka soomeugrilus) pärit ongi. Rahutud vanainimesed, üks jalg ühel, teine teiselpool lävepakku ja uks prõmmib ajalootuulega kinni-lahti - see on eksistentsiaalne maailmaheidetus oma totramail moel. Igermaanliku keeletõeluse taga on soov mõelda maailm lõplikuks. Ka tsüklilises või evolutsioneeruvas maailmas.

Aga jälle tabab mind paranoiahoog. Äkki on see kõik vaid Uku Masingu poolt meile indutseeritud luul (folie à deux) ka folie à trois, folie à quatre, folie en famille või isegi folie à plusieurs?

See on harva ette tulev paranoiline seisund, milles osaleb kaks või mõnikord rohkem tihedas emotsionaalses seoses olevat isikut. Ainult üks neist kannatab tõeliselt psühhootilise häire all; luulumõtted kanduvad üle teis(t)ele isiku(te)le ja tavaliselt kaovad, kui isikud eraldatakse. Domineeriva isiku psühhootiline haigus on harilikult skisofreenia, kuid mitte alati. Nii domineeriva isiku algsed kui ka indutseeritud luulumõtted on tavaliselt kroonilised ja oma loomult kas paranoilised või suurusmõtted. Luululised veendumused kantakse sel viisil üle üksnes ebatavalistes olukordades. Enamasti on sellest hõivatud inimesed omavahel tihedates sidemetes ja teistest inimestest keeleliselt, kultuuriliselt või geograafiliselt eraldatud. Isik, kellel on indutseeritud luulumõtted, on tavaliselt alluv või sõltub inimesest, kellel on tõeline psühhoos. Uku Masingu jüngreid pole ju meie seas vähe.

Ise ta väidab küll vastupidist: imelik ja vabastav tegur oli seemikeelte tundmaõppimine. Eesti keel on ju nii ulatuslikult indogermaanistatud paljude sajandite vältel, et ta erinevusi sellest, mida Whorf nimetab SAE (Standard Average European), suudab eestlanegi hakata nägema alles siis, kui midagi teistsugust on avanud ta silmad ja mõtlemise. Pidasin esialgu oma mõtteviisi natsionalistlikuks jonniks germaanistamise vastu, kiidetava otsimiseks vägalaidetust ja rahvusromantikaks. Ei tahtnud kuidagi sattuda nende hulka, kes oma privaatusundit tollal upitasid rahvuslikuks või ürgsoomeugrilikuks, ehkki keelest aina enam avastasid laensõnu ja rikastasid teda vastsete tõlgelaenudega või mistahes igermaani keele sõnade ja mõistete kopeerimisega. Aga kui oled juba näinud, siis ei saa enam mittenäha.

Tähendusest ja osadusest

Sellest rääkimiseks läheme ajakaevu (mis konkreetsel juhul niisiis ruumiliselt asub Tartus Karlovas) kaudu 1914. aasta suvesse. Aga jutu teema on meie kõige kallimast - emakeelest ja võimalikust keeletraumast. Korraga kõlasid üle aia valjud hääled. Need kutsusid ja nende suunas liikudes nägin üllatusega, et sinna on kogunenud lärmitsev lustakas kamp. Olin arvanud, et proua Uus Eesti toob kaasa paar lähemat sõpra või nõuandjat, kuid saabunud inimesi oli üle kümne. Juba esimesest silmapilgust oli selge, et aeg möödub siin lõbusalt. Veel polnud puude varjus tõusnud kuumus selliseks, et inimesed oleksid muutunud loiuks ja tujutuks. Higi ei voolanud mööda nende kaenla- ja rindadealuseid, vaim võis veel kehast muserdamatuna lennelda. Kaasavõetud piknikukorvidest oli murule laotatud linadele laiali asetatud külluslik sisu: lihalõigud ja marineeritud seened, peened napsud, kartulisalat ja sushi, ja veel palju, palju isuäratavat. Kogunenud inimesed, aga neid oli tulnud paarkümmend, paistsid juba ette nautivat võimalust lasta heal-paremal heamaitsta ja kangesti tähtsalt vaielda. (Ei tohi ühiseid söömaaegu alahinnata, meelde tulevad agape (jagatus), συμπόσιον (jooming) ja Kanti filosoofilised lõunalauajutud, mida nii hästi on meieni toonud Madis Kõiv.) Need saabunud külalised on mõistetavad ka kujundina, mitte metafoorina, mis on teatav lingvistiline trikk, vaid just omaelulise võrdpildina. See väljendab teksti stiili, kus erinevad hääled ei sulandu, vaid moodustavad kompilatsiooni paljude "isikute" suust tulevast jutuvadast, mida võiks kutsuda "kõrioreliks", kui see sõna ei tähendaks midagi hoopis muud. Niisiis, proua Uus Eesti troonis oma külaliste keskel rahuliku ja kindlana. Siiski polnud ta olek mingiski mõttes tuim. Ta naeratas meile südamlikult, noogutas Hugole ja silmitses tähelepanelikumalt Valdurit, kuid ei jõudnudki öelda midagi tervituseks. Mullegi ootamatult ja enne kui suutsin sobivalt reageerida, sõnas Hugo (Uku Masing) vaikselt: „Päike tõuseb ja päike loojub, aga on ikka sama. Pilved tulevad ja pilved lähevad. Pilved muutuvad ega hooli sellest, mida arvavad neist metsad ja linnad. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte kunagi täis; paika kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad aina üha. Puud aina kasvavad ja inimest nad ei karda. Iga kadakas teab, et ta kunagi ei kasva taevani, inimesed ei usu seda mitte. Kes on kollane liblikas, see tahaks olla nukker hunt, ja see, kelle hiilivaid samme pole kuulda, soovib, et need oleksid rasked nagu karul. Juuri keegi ei armasta, vettki ei jätaks neile. Kui suudetaks, siis igaüks lõikaks need kasutud jäsemed ära ja heidaks tulle või viskaks jõkke. Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?„

Küll täna on kuum päev, suve keskpaik oli möödas, taimedes oli märgata juba jäikust, kuivamist, kuigi eilehommikune kosutav vihm oli siiski taimi puhastanud. Sellisel päeval oleks tore vedelda rannas, vaadata ilusate tüdrukute pruune sääri, ajalehe varjust salamisi piiluda läbi reetlikult niiskete rinnahoidjate või siis hoopis loksuda madalas mõnusalt magedas merevees, ehk siis niristada kuiva liiva kõhule kenasse valgesse kuhja, otse nabaauku. Sellisel päeval on lihtsalt võimatu rääkida kaduvusest, paistis, et ka külalised ei uskunud oma kõrvu, nad sõid ja jõid ja lobisesid rõõmsalt. Aga proua Uus Eesti oli tugevam. Naeratades vastas ta nii: „Aga muidugi, kui kenasti öeldud. Siiski on meil vaja hoolimata selle võimalikust tulutusest tegutseda.” Ja lahkelt - ta kasutas minu kohta isegi veidi kahemõttelisena tunduvat pöördumist “kallis poiss”, - päris ta minult arengutest seoses aia valmimisega. Ka külalised jäid äkki vait. Vaid üks vanem härrasmees, millegipärast meenutas ta roosa nägu ja valkjas juuksepahmak briti akadeemilist isikut, vahest mitte päris professorit, vaid midagi ebamäärasemat, tegelikult võiks kasutada sõna “opakas” - jäi murule lamasklema. Ta tähelepanu oli täielikult hõivanud pekingi paleekoera sarnane, tumedamat karva lameda näoga sülekoer, kes näris üsna raevukalt mehe käsi, kui see rahustavalt pobises: “Noh, mis siis nüüd on, tubli kutsa, tubli loom, kuss, kuss.” Tahtsin sellelt pilku rebides asuda selgitama, et olen teinud mitmeid plaane, ridade vahelt ilmutada oma austust, isegi kiindumust proua Uus Eesti vastu. Mõõdukalt lasta paista enda koorma raskust, ülesande keerukust ja vahest koguni vihjata abiliste probleemile. Nõnda see siiski ei läinud. Sest nüüd viskab Valdur Mikita ootamatult paberid käest ja räägib küll üldisest keele arenguga kaasnevast võõrandumisprobleemist, communio kadumisest communicatiost, tal võib ses-suhtes õiguski olla, sest need kultuurid, mis on loodusest kaugenenud, “kõrgkultuurilisemad”, ei pruugi loomulikkuse mõistest selles kontekstis arugi saada. Meid aga võib mingi ebamäärane puuduolemise tunne veel päästa. Maagilise sõna kadu hävitas inimese osaduse ja andis asemele tõlgenduse. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige tähendus. Kunst ja religioon osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. Osadust ei saa kahtluse alla panna, see kas on või ei ole, vahekord tähendusega on aga palju keerulisem. Tähendus võib olla õige või vale, tähenduses saab kahelda, seda saab asendada ja muuta. Tähendust ei saa usaldada. Keelel ei ole enam jõudu, et seda tohutut tähenduste laviini harmoonilises tasakaalus hoida. Iga uus tähendus võib põhjustada süsteemis uue varingu. Nii elab analüüsiv inimene pidevas ebakindluse, hirmu ja kahtluse seisundis, sest tähendus on midagi sellist, mida ei saa põhimõtteliselt lõpuni usaldada. On täiesti võimalik, et nüüd, 21.sajandil, kui paari tuhande aasta pikkune talupojakultuur on Eestis lõplikult hääbunud, pöördub inimene tagasi veelgi vanema kihistuse juurde, otsides midagi kivi- ja pronksiaja hämarusest. Õpime uuesti metsa lugema, nagu üks köitvamaid raamatutegelasi - Michel Tournier’ Vendredi ou les limbes du Pacifique Robinsoni juurde üksildasele saarele põgenenud Jaan Neljapäev, kes hakkab õppima animistlikuks revolutsiooniks. Me ei tea temast midagi peale veidra nime, mis ütleb, et ta pärineb Eestist. Või seda, et ta väidab end pärinevat Eestist ja nimetab ennast ka ise Thori ja Jupiteri päeva järgi, seega ütleb kurikuulsad sõnad - “olen, kes olen”. On ülim lihtsameelsus arvata, et Michel Tournier tegi nimega “Jaan Neljapäev” lihtsalt nalja, pigem vastupidi - nalja tehti temaga, maagilis-müstilise maailma väravaid avaja kogeb selliseid asju sageli. Olgem eestlased, kuid saagem ka Jaan Neljapäevaks!

(Vahemärkuseks: kuulajad on võlutud. )

Aga ajakaevust tulnud 1914. aastaks oli Eesti rahvas küpsenud piisavalt, et mõne kiire koksuga võiks omariiklus kooruda. Maarahvast moodsateks eestlasteks muutumine on hästidokumenteeritud ja ka üldistes arengutes arusaadav protsess. Meil ka vedas. Eestlust kandis ajaloo laine, olime võitjate poolel, sest 1914. aastani olid eesti rahvuslaste peamisteks ideoloogilisteks vastasteks ühelt poolt reaktsiooniline vene absolutism ja teiselt poolt saksakeelne eliit, mis kaldus pärast 1870. aastat üha enam Saksamaal moodi läinud autoritaarsete, pangermanistlike ja rassistlike ideede poole. Seega olid meie vastasteks ajaloo käigule jalgu jääjad. Võrdluseks baskidel-bretoonidel-katalaanidel Lääne-Euroopas läks palju viletsamalt, sest nemad said vastandumiseks modernse keskvõimu ning valisid lootusetu arhailis-natsionalistlikku mudeli, mis väärtustas kesk- ja kuldaega. Selline asi kõlas küll romantiliselt, aga ei äratanud normaalsetes inimestes suurt usaldust - tegelikult ju ikka ei taheta künnihärgadega kohti vahetada. Eesti rahvuslus aga oli progressimeelne ja sobis tollase ühiskonna arengustaadiumiga. Raharendi sisseseadmine ja maa päriseksostmine nõudsid 19.sajandi teisel poolel ja eriti viimasel kolmandikul talupojalt siirdumist rahamajandusele ja turutoodangule. Samal ajal - ja see on tähtis - toimub suur muudatus ka linnades, mis seni majutanud vaid väga väikese osa rahvastikust, kuid nüüd rahvaarvult hakkavad nobedasti kasvama. Ühelt poolt võttis linnaseadus linnakodanikkonnalt 1887. aastal korporatiivse korralduse ja arendas seega kutsevabadust, teiselt poolt kasvasid maa jõukuse tõusuga ka linnakaubandus ning arenev tööstus, mille erakordselt põlistas linnade liiklemisasendi paranemine ehitatavate kunstteede, raudteede läbi, mis avasid kaugused ja mille kaudu tekkinud uutes ekspansioonivõimalustes pidi kaubandus põllumajandust suuresti mõjutama. Nii astub eesti majanduslik areng 19. sajandi teisest poolest alates lühikese ajaga hoopis uude järku - kaug- ja kiirliiklemise, masinatööstuse, saaliva sisekaubanduse ja turu- ning rahamajanduse astmele. Lühidalt: algab masinate ja kapitali ajajärk. Eestis on kiire linnastumine, kungla rahvas (viide "heale rootsi ajale") jääb üha enam laulusalmi, tegelikud eestlased on modernsed inimesed. Linna areng ei sõltu enam ainult looduslikust keskkonnast, mis Tartu puhul oli ju tegelikult hea, sest asendi poolest on ta vanimast ajast olnud määratud vahendama põhja ja lõunat, läänt ja ida. Tartu asendi tähtsust sildadelinnana näeb selgesti ta arengus möödunud aastatuhande jooksul. Lai, haruline ja soine Emajõe orustik Võrtsjärve ja Peipsi soiste niitude vahel oli lahkme-Eesti idaosa segavaim takistus põhja-lõuna suunalisele liikumisele. Kui me otsime Emajõe ürgoru alal kohti, mis oleks soodsad jõe ületamiseks või sildade ehitamiseks, siis on valik tulenevalt kaldaomadustest, oru laiusest ja teistest looduslikest tingimustest väga piiratud. Teed tulid lõunast Riia-Valga ja Pihkva-Otepää suunast ja hargnesid uuesti Tallinna ja Rakvere (hiljem Narva) suunas. Lammisaared, veerkivi- ja liivaseljakud, rusukuhikud ja muu sarnane soodustasid üleminekut ja koormatransporti. Kui sillad olid tehtud jäi oodata veel raudteid ja tulid needki.

Tartu on selleks ajaks juba üsna suur linn. Nagu Edgar Kant on kirjeldanud, voolas rahvas Tartusse põhiliselt Tartumaalt. Ümber Tartu, teda toetama jäid veel Puhja väikealevik, Tabivere, Maarja-Magdaleena, Koosa, Kastre-Võnnu, Vastse-Kuuste, Kambja, Nõo, Peedu väikealevikud ja ainuke suuralev Elva. Aga ka Kallaste, Mustvee, Mehikoorma, Räpina, Võõpsu, Otepää, Puka, Rõngu, Tõrva. Ja muidugi Välgi metsad põhjasuunalt.

Alates 13. sajandist ei toimunud Eestis majandusviiside arengus pikkade sajandite jooksul kuigi silmapaistvat ega põhjapanevat muutust. Tähtsamaiks elatusaladeks olid nagu varemgi põllundus ja loomakasvatus, nagu öeldud, põhjapanev muudatus tuleb alles 19. sajandi teisel poolel, mil kasvab asustuse koondumine ning rahvastikutiheduse ümberkorraldus, ja mida pikemas ajalises aspektis võib võrrelda vaid rooma rauaajal teostunud asustuspildi transformatsiooniga. Need muutused sõltusid peamiselt sotsiaalse ning majandusliku olukorra järsust teisenemisest lühikese ajaga ja majandusmudeli tõusmisest uude arengujärku. Algas kahanev fluktuatsioon maalt linna (sest voolati ju ka tagasi, ka Eesti vabariiki iseloomustas asunikutalude tekkimine koos põllumajanduse idealiseerimisega, kõik ei 1äinud ühes suunas.) Raske on hinnata, kas praegused muutused on suuremad või väiksemad tollastest: 19. sajandi keskpaiku elas Eesti maarahvas veel suuresti keskajast pärineva naturaalmajanduse järgus koos kogu oma külakogukondlikkuse ja ühismaapidamisega. 19. sajandi lõpuks oli juba tekkinud uus olukord: sotsiaalsete reformide tagajärjel algas külakogukonna maade jagamine, raharendi sisseseadmine ja talude päriseksost, mis ühelt poolt tõstis rahvastiku üldist jõukust, hävitas teorendi ning suletud kodumajanduse ja lõi lahtise tulunduse üha areneva rahamajandusega, teiselt poolt aga soodustas maaproletariaadi tekkimist ja maalt väljarändamist ning linnapagemist. Just sellele ajale mõeldes kerkivad kujutlusse silmapiirini tolmupilvi paiskavad killavoorid. Sellest kaugusest polnud hääli kuulda ja lähenevad liivasambad mõjusid isegi hirmutavalt. Lapsed, naised, noored mehed, see hiiglaslik inimmadu. Nii palju, miks need inimesed siia tulid? Miks eestlased siia Karlovasse tulid? Keegi neid siia ju ei oodanud, polnud tehast, mille kaeblik vile oleks neid kohale kutsunud, polnud õigeid tänavaidki ja sakslased ei lasknud neid linnaväravatest sisse. Tartusse kindlasti mitte. Aga inimesed ehitasid viletsast materjalist maju ja proovisid siiski kuidagi elus püsida, et pääseda maaelust. Aga nad polnud kaugeltki esimesed. Juba tuhandete aastate eest oli siin etendunud igavene vastasseis. Selle jälgi on siin maapind täis, ka seda peab aia rajamisel arvestama. Karlovas kaevates leitakse välgunooli ehk piksekive. Kohalikud teavad, et piksenool on mõlemast otsast terav kivi, mille keskel on ümmargune auk. Kui pikne lööb maasse, läheb ta seitse või üheksa sülda maa sisse ja igal aastal tõuseb ühe võrra kõrgemale. Piksekivid on hea kaitse kõige erinevamate tõbede ja juhusliku kuuli eest.

Ma nägin küll, kuhu see asi tüüris. Vahel juhtuvad veidrad selgeltnägemise hetked, mil järgnevad sündmused rulluvad otsekui mingi kangas või redel või jada ja kõik on sel samal hetkel selge. Meeldib see sulle või mitte, aga tulevik on nähtav, on olnud kogu aeg nähtav, aga millegipärast vaatasid lihtsalt sellest mööda. Ja siis enam ei vaata, soomused langevad silmadelt. Olgu siis nii. Kõigepealt peame paika panema mänguruumi piirid. Inimesed jagunevad neiks, kes eelistavad mõtlemist ajast, ajaloost ja neiks, kes mõtlevad eelistatult ruumist. Keelemetafooride tõttu mõtleme siiski neist paratamatult segunenult, aeg taandub ruumile, mis omakorda on taandatav inimese kehale. Meie mõtleme ruumist läbi ajaloo. Aeg on teatavasti vahend, mis aitab ennastkonstrueerivaid süsteeme - A teeb B, mis omakorda teeb A. Ja nii edasi. Piirid loovad ruumi, mida nad piiravad, ruumid, mida piirid üksteisest eraldavad piiravad piire endid. Näiteks ajapiirid - tuleb nentida, et vananemises pole midagi ilusat. Vanadusel pole mingit funktsiooni, vastupidi- see on funktsioonide kadumine. Mõõtmistäpsus kaob käte värina, vesitsevate silmade ja ennekõike kurjaks tegeva mõistuse selguse kahanemise tõttu. Samas muutuvad mõningad asjad üha selgemaks. Isegi raskesti talutavalt selgemaks, nagu hakkaks see elu kestel reaalsuse ette ehitatud korrastav kardin pudenema ja kogu seina taga varitsev hirmuäratavalt intensiivne Reaalsus võib iga hetk kaela variseda. Eesti rahvas küpses. Vana ühiskonnakord oli 1914. aastaks põdur, aga juba 1911. aastal sattus üks trükkal Karlovas keldri laiendamisel kõdunenud luustikule. Maetu oli selili asendis peaga põhja poole. Luustiku rinna kohal asus kaheteistkümne sentimeetri paksune suur lubjakivi. Parema käe lähedal asus dioriidist kivikirves ja vasaku puusa kohal fülliidist nooleots. Luustik kuulus saja seitsmekümne sentimeetri pikkusele, umbes kahekümne aastasele mehele. Pealuu jäänuste põhjal otsustades oli maetu pika kitsa näoga ja pärines venekirveskultuuri rahva hulgast. Seda kõike trükkal muidugi ei taibanud, seda seletasid talle targemad inimesed Õpetatud Eesti Seltsist, kes ristisid „Karlova kivikirveks“ selle hauapanusena leitud tööriista tüübi. Jah, edaspidi kutsuti neid tõeliselt ilusaid kiviriistu just selle sündmuse järgi. Nii et Karlovasse tulemine on siiski veelgi varasem. Ei oska minagi öelda, kas tuldi kitsanäoliselt läänest või laianäoliselt idast. Jää põhja poole sulades tõenäoliselt mammutite kannul lõunast, düünides sumbates ja madalast merest kala püüdes ning võimalusel hülgeid küttides. Tehti nöörornamendiga savipotte ja vooliti kivist kirveid, mis polnud mingid rohmakad kamakad, vaid ilusad, ülima hoolega pronksivalu jäljendavateks lihvitud tööriistad.

Nagu igal šveitslasel on kappi peidetud üks automaatkarabiin ja voodi alla teine, on eestlasel käepärast eesti keel. See on see, mis meid kaitseb ja hoiab, millele saame kindlad olla. Aga eestlased, tähenduses ka see rahvuse-eelne mass, keda nimetatakse “rahvaks" - "volk” , on kogu teadaoleva aja muutunud, kuidas siis keel jääb samaks, kui ta pole kirja pandud ja põlistatud rituaalis? Maarahvas on kirjaoskusetu osa kirjaoskajast kultuurist. See on 19. sajandi nägemus, mille järgi on lauluväljakule kogunenud rahvas pigem "Volk", mitte natsioon. Kirjaoskaja kõrgkultuuri viljelev eliit vastandus talupoegadele, kes moodustasid rahva, mis omakorda eristus metslastest, ehk siis kõigist mitte-eurooplastest. Taasloov keel ei saa vist ikka olla põlistav keel. "Volk" tegeleb kultuuri regilaululise üha uuesti sünnitamisega (nagu loomad, arvab 19. sajandi eliit, nagu põlisrahvad, arvab tänapäeva uurija). See on dünaamiline ja samas staatiline protsess.

Minu kujutluses on Eesti midagi suure jõe kalda servasopistuse sarnast, kuhu inimesed ja ideed jäävad settima. See pole põrmugi paha - nagu varajaste kultuuride puhul aitas üleujutustega kogunenud viljakas pinnas luua kõrgtsivilisatsioone, on midagi sarnast ka meiega. Jõgi ise voogab, on kiire ja tugev, ilus oma jõus, kuid viljatu. Ta ei anna võimalust enda potentsiaalil settida, tema jõudu saavad kasutada kalad ja hüdroelektrijaamad, aga kaldad vajavad midagi muud. Vajavad paigalseisu. Selleks jõeks on olnud varjaagide tee Konstantinoopolisse, mis läks põhiosas praeguse Eesti idapiiri tagant, Eesti oli sellegi suure hoovuse kõrvalharu. Köningsbergi - Peterburi suur postitee oli midagi sarnast. Postiteele, kõigi nende Euroopa suurkujude kõrvale, kes Riias ja Tartus peatusid, mahtus ka väiksemaid, kellest lihtsalt kirjeldamisrõõmust valin kaks: vene ulmekirjanduse rajaja, avantürist ja koputaja, Karlova mõisnik Faddei Bulgarin ja mu oma vaarisa, trükkal Karlovast. Nagu Bulgarin kiitis, on siin soe ja rahulik, kuid kui tekib tahtmine suurilma elu näha, on vaja minna vaid postitee äärde, kus uhked tõllad vuravad. Karlovas aeglustatakse sammu. Karlova on paikne, ta on loomulikum, kui Peterburg, see veidral kombel Karlova ilmaletõukaja, jube kümnete tuhandete orjade luudele joonlauaga rajatud fatamorgaana. Karlovas selline suur idee puudub, ta on kasvanud iseenesest. Nagu taim. Karlova pole mobiilne. Paiksed linnad võivadki olla küla- ehk maaelu eeskujul rajatud, teisalt linn on ikkagi artefakt. Karlova vastandub progressile, siin väärtustatakse personaalsust ja minevikku. Aga siin liiguvad umbes saja aastase intervalliga Bulgarin ja mu vaarisa mööda Peterburi-Köningsbergi liini sõdima, üks Napoleoni, teine Saksa keisriga. Võtame kolm aastaarvu: ca 1814 - Napoleoni sõjad ja moodsa rahvuse plahvatuslik teke meie saksa-vene ruumis Kalevipoja juhtimisel, mil tekib ja areneb "Volk"; 1914. aastal uus plahvatus, mis viis omariiklusele ja 2014 - küberanimism, põliseestlus, Respublica literaria? Milline on muster? Uurime lähemalt!

Ma arvan, et mustrite uurimisel aitab eesti kirjandus, mida veel ei ole, aga mis saab kindlasti olema. Kirjandus võidab ajalooteadust ja ütleb, kes me oleme, kust me tuleme ja mida saame me loota. Välised asjad, atribuutika, folkloristlik kribu-krabu, iseloomulikud eestilikud detailid või tegelased on eesti kirjanduses ükstaspuha - ei pea olema eesti koloriit, just see oleks selgelt koloniaalpärand. Kui on miski eestluse vaim, mingi soomeugrilik luhta-minek, siis ta on, ja ükskõik, mida kirjeldatatakse, teiseneb seeläbi. Kui kümme eestlast on koos, on see vaim nendega. Nii lihtsalt see ongi: eraldi, üksikisikule kohandatuna, on tegemist stereotüübiga, koos, mitme eestlase puhul, on rahvuse vaim. Ennast mingisse tolmusesse pastlasse mõelda on õnneks juba võimatu, meie kultuuri kirjelduse objektiks peab ikkagi olema kõik, ei vähem. Samas on ka need varajase enesekoloniseerimise ja ühiskonnakorra transformeerumise aegsed 19. sajandi taludraamad, millesse suhtutakse õigustatud ebalusega, kui üldse - ka need on uuesti huvitavad, sest inimene on ju ikka sama (eee... mingis mõttes). Ka saame endale lähemale baltisakslaste arvamuste kaudu, isegi, kui need meile ei meeldi. Siiski on see vaid üks eriosa, mitte kogu kirjeldatava ruum (olgu selleks vormiks siis laulupidu või Eesti Rahva Muuseum). Eesti kirjandus on küll edukam kui Läti samasuunalised ponnistused, kuid suurematega võistlemiseks sellest ei piisa, eestlus on jätkuvalt eksistentsialistlik projekt. Just see teadmine enda erilisusest paneb meid tegema muudatusi ka teistesse kultuuridesse, paneks ka siis, kui me eesti keelt ei räägiks: eestivenelased ja eestisoomlased ja eestisakslased ja eestiameeriklased ja eestihiinlased saavad teha seda sama enda keeltes, huvitav on see, kas nad tagasimõjutavad ka eesti keeleruumi? Eesti keel, kui veel tähenduskoormatest vaba keel, on tõlkija unistus ja nende innukas töö annab aluse võrdlusmaterjali pidevaks kasvuks meie kultuuris (Marju Lepajõele kuulub kainestav märkus, et kui lugemus on väike, tundub enda tekst originaalne). Ei maksa selle sokiauku ja vanaonu tubakapurusesse taskusse pugemisega üle pingutada, see on sattumuslik, mitte olemuslik. Kui Böömimaal poleks korraldatud hussiitide mahasurumise järel kultuurilist genotsiidi, oleks seal olnud miski teistsugune kultuur, mitte õlleähmane väikekodanlus, mida me kipume imetlema kavala ellujäämisstrateegiana. Hansale pakub konkurentsi aoaeg. Inimesed, kelle lapsepõlv möödus eesti külas enne taasiseseisvuse sündi tulid mingis mõttes otse neoliitikumist. Suur hulk töid tehti eesti külas üsna samal moel nagu muinasajal: käsitsi heinategu, hobusega maaharimine ja seinaprakku torgatud kaevekepike ehk kartulikonks kuulusid veel hiljuti Eesti küla argipäeva. Arhailiste töövõtete kõrval säilis Eestis kuni 20. sajandi lõpuni väga kaua vana talupojakultuuri pärand- inimeste paiksus. Aga kogu aeg on olnud eeldused ka selleks teiseks, et eestlasi iseloomustab kaks kodu - linnakodu ja maakodu - ning alaline rändamine nende vahel. Kogu aeg imbus sisse suur maailm. 19.sajandi algul juhtus Eestis midagi täiesti ebatavalist - taasavatud Keiserlikust Tartu Ülikoolist sai toonane maailma loodusteaduste tippkeskus, mis sünnitas terve hulga julgeid ja ebaharilikke mõtteid. Kuid seegi polnud Euroopa kultuurisüstide algus. Eestisse sattus juba varem ohtralt (balti)saksa veidrikke, siin oli saksa kultuuri perifeeria, kuhu haritlaste üleproduktsioon paiskas Saksamaalt üha uusi hulle mõtlejaid, isevärki unistajaid ja utopiste, kes teinekord ka oma pöörased mõtted teoks tegid. Sedaviisi ongi märkimisväärse osa eesti kultuurist sünnitanud baltisaksa veidrikud ja poolhullud mõisnikud. Mul on tunne, et kusagilt kuuldud või loetud tippidee üle mõtisklemine metsaonnis või talutares on meie pärusmaa. Võibolla oleme tõesti nii praktilise ja indogermaanidest kaugel mõtlemisega, et filosoofia meid ei püüa, aga siiski oleme me Euroopast, kust võime küll teha hommikumaarändusid, aga siiski peame jälle tagasi tulema. Kantist on ainult Prolegomena, kõik kolm Kanti kriitikat peame omakeelsena läbi mõtlema, Spinoza on ka peidus, ehkki juutide mõjutused on tänapäeval kutluuris suured. Kas eestlased on hinges pigem maausulised (metsausulised) indiaanlased, mitte keskmised eurooplased - Standard Average European - ma ei tea. Eestluse konstrueerimine on küll olnud enese eurooplaseks koloniseerimine, milles autoriteetne kiht koloniseeritavaid võtab ise ja vabatahtlikult omaks kolonisaatorite väärtused, kombed, kultuurimudelid jms ning asub neile toetudes muutma oma kultuuri kolonisaatorite kultuuri sarnaseks. Kuid nii on see igal pool olnud. Küsimus pole ju selles, kas eestlaste enesekoloniseerimine alates 18. sajandi vennastekoguduse liikumisest läbi ärkamisaja ja nooreestlastluse on midagi unikaalset. Vaid kui kahjulik/kasulik see meile on. See traditsioon on ju elav, aga siin on ka konks (kartulikonks?). Põhimõtteliselt käib meiekandis kultuurrahvaks ja enesekeskseks muutumine läbi kreeklaste kopeerimise, seda on teinud nii sakslased kui ka venelased, nüüd juba udmurdid. Kas nad on siis nüüd kõik kreeklased? Ma ei taha siinkohal rääkida sellest asjast, mida nimetatakse “keelepuuks” (sic!) ja meie soomeugrilise hinge kaotusest. (Enam ei kõla keelepuuks). Põhiline etteheide enesekoloniseerimisele on selles, et eesti keel muutub loomisvõimetuks, andetuks koopiaks. Aga keel ongi reaalsuse koopia. Soovitan kõigil käia Peterburis Vene muuseumis, seal on kolonisatsioonitrauma protsess läbi Venemaa maalikunsti arengu selgesti näha. Kronoloogiliselt läbi kunstiajaloo jalutades võib näha, kuidas vana-vene ikoonid saavutavad ühel hetkel bütsantsi eeskujudest iseseisvuse ja parimatel juhtudel loovad midagi täiesti uut. Siis hakkab see aga kaduma... Peeter I europiseerimiskampaaniat illustreerides on vahepealsed kunstisaalid täis igavaid lääne kunsti koopiaid või veel hullem - nad ongi eranditult Läänest tulnud kunstnike kehvakesed teosed, sest omasid peeti viletsaiks. Äkki, 19. sajandi lõpul suudetakse võõramaisus ära seedida ja mõnekümneks aastaks on vene kultuur midagi veidrat, jõulist, vapustavalt originaalset, enesekindlat ja vaimukat. Huvitav, kas see plahvatus osutus vene kultuurile ülejõukäivaks, Venemaal läksid nö “neerud läbi”, sest varsti on näha, kuidas kõik lameneb, pealinn viiakse riigi tiblastumise kinnistamiseks Moskvasse ja kõik muutub aegamisi, aga kindlalt meilegi tuttavaks tolmunud nõukogudemaaks. (Siiski see plahvatuse kaja jääb.)

Aga selle võrdpildi kaudu jõuame sinna, et eesti normkeel on Jaan Kaplinski terminiga estoranto, keel, mis on ühtaegu surnud ja kunstlik, sobib vaid tõlkimiseks, sest on võõrkeel, ka põhjaeestlastele. Tegelikult pole eesti keele arenemine vist midagi väga enneolematut, meie keel on läbinud kõik tavalised normkeele ülesehituse etapid. 13. sajandi kahekümnendatel aastatel pandi kirja esimesed eestikeelsed sõnad, nimed ja laused, see ei tähendanud siiski eesti kirjakeele teket, sest esimesed eestikeelsed tekstid on alles 16. sajandist. Sealt kujunesid pikaks ajaks kaks kirjakeelt, tallinna ja tartu keel, mis käibisid kõrvuti peaaegu neli sajandit. (Tartu keel oli siiski kogu aeg väiksem, vahest pole see nõnda suur üllatus, et ta ühtse keele aluseks ei saanud.) Eesti kirjakeeled olid rohkem välismaalaste asi, saksa ja rootsi vaimulike hobi. Aga iga normkeel on tehislik, keelekuju, mida keelekäsiraamatute ja õigekeelsussõnaraamatute reeglid sätestavad, pole iseenesest tekkinud, vaid on teadlikult loodud. Iga normeeritud kirjakeel on selles mõttes tehislik, et see on konkreetsete inimeste keeleliste valikute süntees. Läbi saksastumise ja 19. sajandi venestamiskatse tuli eesti oma keel, mis sai Eesti vabariigis ka riigikeeleks. Märksõnadeks luterlus, Herderist lähtuv romantiline rahvustunne ja rahvusteadvus. Küsimus on nüüd selles, et kas see norm ise on äkki lollakas? Et euroopalikuks kultuurkeeleks püüdlemine hävitab meie keelest rikka onomatopoeetika, toob sisse kunstlikke vorme ja teeb ta selliseks, et temasse saaks tõlkida euroopalikku terminoloogiat, mis tähendab, et kõik olulisem mõte on pärit sealt, on tõlgitud eesti keelde. Omapära läheb aga kaduma. Mõlemal suunal on omamoodi õigus, õhtumaa kultuur on meie taust, see on fakt, sellele kultuurikatlale laiem ligipääs on hädavajalik (näiteks on eesti keelde vaja tõlkida kiiresti Kant ja Spinoza, ja siis veel sadu köiteid), aga ka sügavamast omapärast ilmajäämine on globaliseerumise ajastul selge puue. Mitmekesisuse seisukohalt võib juhtuda, et Eesti kultuur on maailmale vähemväärtuslik mõne väikse loodushõimu omast. Pealegi on mingi osa sellest eesti kultuurist ikka lihtsalt piinlikkusttekitav: kohtlaselt püüdlik ja vaimselt põhikoolitasemel. Nagu Jaan Kaplinski on öelnud: oma mõte on muidugi ka kunstilisel isetegevusel, küla pasunakooridel, laulukooridel ja laulupidudel. Kas aga seda tasub võtta nii tõsiselt?

Kuidas peaks tulema uus plahvatus? On see midagi etnofutulikku? Hasso Krull leidis sokiaugust mõtte, et soomeugri müüt peab õppima Molefi Kete Asante afrotsentrismist, mis on teatavasti üks pseudoteaduse voolusid. Pseudoteaduse korral segatakse reaalset teadust müütide ja legendidega, võltsitakse mitte niivõrd fakte endid (kuigi ka see on pseudoteaduse juures oluline metoodiline võte) vaid teaduslikku uurimis- ja seletusprotsessi ennast. Selline metoodika on tavaline New Age puhul. New Age (inglise keeles ‘Uus Ajastu’) on vaimne liikumine ja ebausk, mis hõlmab paljusid alternatiivseid maailmavaateid ja elulaade. Sinna kuulub näiteks huvi meditatsiooni, kanaldamise, reinkarnatsiooni, kristallide, holistilise ravi, keskkonnaprobleemide; aga ka “lahendamata saladuste” nagu UFOde, viljaringide jpm vastu. Liikumises osalejad osalevad sagedasti enesearengu- või meditatsioonigruppides; messidel (nt Maaema mess Eestis); tunnevad huvi vastava kirjanduse vastu; koguvad ja kasutavad viirukit ja/või kristalle; külastavad ennustajaid ja tervendajaid; kuulavad vastavat muusikat jne. New Age on ka apokalüptiline liikumine. Üheks levinud veendumuseks on, et elatakse mingis mõttes lõpuaegadel; et vana, materialistlik maailm on otsa saamas ning tulemas uus ajastu, valgustatud ja vaimne. Tuleb või on juba tulnud või saab kunagi tulema uus, Veevalaja ajastu. Uku Masing räägib, et uus ajastu võib tulla ka läbi täieliku lunastuse tervemõistuslikust tegelikkusest, mida võimaldab uus süntees - vaja on minna tagasi tervemõistuse tekkimise juurteni lapsepõlves, lõpetada hea ja kurja eraldamine, ühendada taas vastuolud ning taastada nõnda ürgsümbiootilise jumala- ja elukogemuse kõrgemal tasemel. On teada, et see on teataval määral sarnane ürginimese vaimse situatsiooniga, kes veel ei suutnud nähtusi enda ümber analüütiliselt eritleda ega käsitleda. Uus süntees on staadium, kuhu inimkond tervikuna teatava aja pärast jõuab. (Kognitiivselt koolieeliku tasandile).

Inimese „mina“ on praegu veel jooneline (eesmärgistatud) või pinnaline (piiritletud), tulevikus peaks need omadused kaduma. Tulevikuline, aegruumiline mõtlemine eeldab ka nende omaduste kasutamist, mis meis on potentsiaalselt olemas lapsepõlvekogemustest, püüdes „teadlikult mõelda nõnda, nagu laps mõtleb eelteadlikult“. Võib-olla, et meeledki muutuvad ärksamaks, kuigi inimene väliselt ehk jätab tuimema mulje, sest kõige liikuvam ja agaram olend on siiski see, kes mõtleb jooneliselt. Inimene tõuseb kõrgusele, kus igasugused käsud ja konventsioonid muutuvad tühisteks, kasvab inimese spontaansus, ollakse „rohkem vaatleja, rohkem ise Jumalate seast“. See tähendab elamist sümbioosis loodusega, Jumalaga, saada rohkemaks kui inimesed. „Sinna kuuluks säärane mõtlemine, mis igal juhul arvestab universumiga, vaatleb maailma kuidagi sub specie aeternitatis.“ Kui inimesed õpiksid mõtlema aegruumiliselt, jõuaks maailmakord olemuselt anarhismi.

Uku Masingu ja veel mitmete arvates on eurooplusest vähem struktureeritud boreaalsuses tähtis sõna elusamus, mis on seotud sõna elav(elus olev) ja elav(aloomuline)vahekorraga. Jaan Kaplinski arvab, et siin saab edukalt kasutada hägusloogikat. Hägusloogika on selline. Korjame aiast sada õ-tähte. Jaotame õ-d punasteks, kollasteks ja rohelisteks, järjestame igat liiki õ-d värvi intensiivsuse järgi, nii et tulemuseks on pikk õ-de rivi, mis algab päris roheliste õ-dega, edasi tulevad kollakaspunased toonid, mis lähevad järk-järgult üle kollasteks toonideks; kollastele õ-dele järgnevad kollakaspunased õ-d ning rivi lõpeb täiesti punaste õ-dega. Tähistame selle rivi õ-d õ1,õ2,......,õ100

Me saame sõnastada õ-de rivi kohta kolm väidet:

1. Esimene õ täht - õ1 on roheline.
2. Kui õi on roheline, siis õi+1 on roheline (1≤i<100)
3. Viimane õ täht - õ100 ei ole roheline

Need kolm lauset peavad küll paika, kuid moodustavad vasturääkiva lausete hulga. Paradoksi, mis tekib, saab ületada hägusloogikaga, mis klassikalise loogika jäiga väite tõeseks ja vääraks jagamise asemel kasutab tõesusastet. Täiesti tõene, osaliselt tõene, peaaegu väär vms. Tuima inimese maailm erineb elava maailmast, ehkki mõlemad on elusad. Kuid ei ole elava elavuski ükssama päevastpäeva, aastastaastasse. Ka selle astmed on kordumatud just seepärast, et kõik juhtub korras ja järgukaupa selgete seletamatute erinevustega. Muidugi on paratamatu, et elu-elavus pole võetav väljast ega osa „maailmast“, mida ühel saaks olla vähem, teisel rohkem. Elu saab teha „elavamaks“ või „elutumaks“ ainult inimene ise. Ei saa konstrueerida säärasesse maailma kõigile-kõigele ühiseid konstitueerivaid tunnuseid, pole staatilisi „elemente“, millest moodustub kogu paljusus kvantitatiivsel pinnal. Igal asjal-nähtel vist on essentia, kuid pole öeldav „mis see on“, vaid ainult kuidas miski avaldub aja kestel ehk käigus. Nüüdne visisevalt laisk ja kohmakas (seetõttu sageli vaevutalutav) muutumine teiseneks elusamusega lõbusaks, kärmeks, erguks.

Siis vupsabki ajakaevust välja siil, rahvusloomaks. Kivirähu ussisõnade raamatus on kirjas, et siil on loll loom. Võibolla, aga eksivad need, kes arvavad, et siil on rahvusloomaks liiga loll. Selgub, et tal on muid häid omadusi. Nimelt pidasid etruskid siilist tehtud toitu jumalate roaks, sest siil on vanim loomadest. Talve tulles ta vaibub unne ja unustab aja. Kevadel ta ärkab jälle unest. Seepärast siil on jumalate roog.

Tema järel tahaks välja tulla Kalevipoeg, aga peab jääma oma järge ootama ja kuulama ikkagi, mida siilil meile öelda on.

Kui tahaksin siili nimel rääkida, siis põrkuksin ootamatutele raskustele. Ma ei saa näiteks öelda, et mina, siil, ennustan teile suurt tulevikku. Põhjused on samad, mida tõi esile Nagel üritades rääkida, mis tunne on olla nahkhiir. Aga siiski, paari sõnaga minust, siilist. Siilid on putuktoidulised loomad. Looduses toituvad nad lülijalgsetest, tigudest, vihmaussidest ja teistest selgrootutest ning söövad ära ka kättesattuva konna või hiire. Siilid armastavad ka roiskunud liha, kuid taimset toitu nad reeglina ei tarbi. Tänuväärse kombe tõttu tigusid ja kahjurputukaid süüa on siilid aiapidajate silmis kasulikud loomad. Kuulsad on siili rännakud udus. Kuid ennekõike siiski valmisolek anda väärtuslikku konsultatsiooni on see, mis muudab siili rahvusloomana nõnda populaarseks. Ma näen, et teil kõigil on vaja abi uue rahvusmüüdiga (peale Taavi Rõivase). Ja ma saan teid aidata (väljaarvatud Taavi Rõivast) - tahaksin rääkida sellisest asjast nagu rahvuse omailm. Räägime aistingutest, mõtetest, keelest, keelemängudest, taksonoomiast, tõlkimise ja loomise vastuolust ja muust udust. Igale meist on osaks määratud vaadeldav maailm, mis sisaldab kõike ja see nähtav on korrastatud vastavalt tähendusele. Kõik, mis on lähedal ja võib vahetult mõju avaldada, on olemas täies suuruses; kauge ja seega ohutu on väike. Selline oli ka perspektiiviõpetuse eelne kunst, kus oleks võidud kujutada maailma ja inimesi vastavalt nende kaugusele vaatlejast väiksemana ehk suuremana, kuid seda ei peetud lihtsalt ausaks ja sündsaks. Tugevama mõjuga (väega) mees oli suur nagu maja, väikese mõjuga(väega) mees aga väike nagu liivakirp. Eeldatavasti kõik inimesed usuvad, et siilidel on kogemus: nad on ju imetajad. (Sipelgate ja liivakirpude puhul võiks ehk mõni pahatahtlikum juba hakata selles kahtlema.) Ometi aga on siilide tegevused ja meeled inimeste omadest erinevad. Tegu on kahe erineva eluvormiga. Uskuda, et siilidel on omailm, tähendab uskuda, et on mingi tunne olla siil. Aga pole põrmugi selge, mis see tähendab “tunne olla siil”. Kas me saame seda kuidagi mõtestada omaenda siseelust ning selle kohta käivatest mõistetest lähtudes, või siis ehk kuidagi teisiti? Meid ümbritseb tajutavustest väli, meie maailm, mida loob meid ümbritsev meelte tihenev kiht: kompimismeel, haistmismeel, kuulmismeel ja nägemismeel ümbritsevad meid nagu ühe väljapoole järjest õheneva rüü neli kesta. Seda meeltesaart, mis igat rüü kombel ümbritseb, nimetab Jakob von Üxküll tema omailmaks (keskkonnaks, Umwelt). Millegi kaugus meist on hinnatav selle järgi, kuidas ta mõjutab meeli, ärrituse järgi. Kas me vaid näeme või ka kuuleme, haistame, saame kompida või maitstagi. Uuritavad asjad pole asjad iseeneses, mis võiksid ilma subjektita omaette eksisteerida, vaid alles siis, kui nad on ülle tõmmanud kõik meelekestad, seisavad selle maailma objektid meie ees oma täies konkreetsuses. Nagu Kant hoiatab, selle jälile, mis nad on enne, niikaua kui nad on täiesti kattetult, ei jõua me iial. Iga asi muutub, kui ta satub teise omailma. Puutüvi võib olla lehetäide juurde sõidutee sipelgatele, võib olla toidulaud rähnile ja hiigel-maiustusmaja üraskitele, keda see rähn noolib, saemees seisab samas kõrval ja näeb taevasse suunduvat rahatoru, aga taevalaotuses keerlev kanakull näeb võimalikku pesakohta, kui ta ainult hiljaks ei jääks! Tõeline fenomenoloogiline pillerkaar! Veider, kuidas sõna "keskkond" on ennast lahti haakinud loomulikust tähendusest ja liikunud kuhugi meist kaugele, võõraks asjaks, mida peab vahel kaitsma. Nagu varjates, mis ta on tegelikult - meid ümbritsev vastasmõju. Nagu nägime, on igale meeleelundile omistatud üks omailma meelesfäär. Väga raske on ette kujutada kellegi teise omailma, või isegi võimatu. Meie kujutlusvõimet piirab meie kogemuse iseloom. Ei aita sellest, kui me kujutame ette, et meil on seljas okkad, oleme kümnekonna sentimeetri kõrgused ja sööme putukaid. Seda võib ju mingil määral aimata, aga see on kõigest ettekujutus sellest, mis tunne meil endil oleks, kui me siili moodi käituksime. Meie küsimus on aga hoopis selles, mis tunne siilil endal on siil olla. Kui laps mängib oma ettekujutuses, et ta on lind ja elab pesakastis, siis seda tunnet võiksin ette kujutada, tunnet, kuidas on olla teise inimese omailmas. Aga mu kogemus ei lase mul ligi pääseda, kuidas oleks olla see lind seal pesakastis, nii nagu lind seda tunneb.

Aga mis oleks rahvuse omailm? Rahvuse omailma uskujad väidavad nii: tegelikkus on üks, aga inimlikke suhteid sellesse lõputult. Omailm on siis tunnetatud ja mõtestatud tegelikkus, mis haarab ka tunnetajat. Iga inimene elab ja toimib omailmas, mis on isiklik. Iga rahvas toimib omailmas, mis on ainulaadne ja omane vaid sellele rahvale. Rahvuse iga liige toimib enam või vähem selle rahva omailmas. Mis määrab rahvuse omailma? Esiteks muidugi keel. Võib öelda, et inimene, aga samuti rahvus tunnetab ja mõtestab tegelikkust läbi oma keele, läbi selle sõnade, loogika ja lauseehituse. Keeled võivad omavahel sarnaneda või üksteisest erineda ning samuti sarnanevad või erinevad keelte loodud tegelikkusepildid. Läbi keele tunnetavad soome-ugri rahvad tegelikkust sarnaselt ning samas erinevalt teiste keelkondade rahvastest. Teiseks, arhetüüpne mõtlemine ehk maailmavaade, mis muidugi tuleneb taas suuresti keelest. Siia kuuluvad arvamused või ka usulised arusaamad maailmast ja selle toimimisest. Kolmandaks, pärimuskultuur selle tavalises tähenduses - igasugune suuline pärimus, tavad ja tavaõigus, erinevad oskused. Neljandaks, aktuaalne kultuur, mis pärineb teistelt rahvastelt või gruppidelt ning mis käitub agressiivselt rahva senise omailma suhtes. Viiendaks, tajutav ja tajumatu füüsiline keskkond. Niisiis, omailm on sümbioos füüsilise keskkonna ja selles asuva inimese/ rahvuse siseilma vahel. Mitte ükski inimene, mitte ükski rahvus ega grupp ei taju välist tegelikkust objektiivsena, vaid tajub üksnes enese omailma. Kõik rahvad käituvad, lähtudes omailma kujutlustest. Rahva arvukusel pole omailma seisukohast tähtsust. Suurel rahval võib olla väike omailm ja väikesel rahval jälle suur omailm. Rahva omailma võib kanda ka viimane selle rahva elusolev esindaja. (Ahto Kaasik, 2001) Seda objektiivsuse-subjektiivsuse probleemi saab näha ka keelefilosoofias. Loogikud väidavad, et on olemas üksainus üldinimlik loogika oma mõtlemisseadustega ja seepärast ei saa olla olnud erinevaid “filosoofilisi skeeme” ning kutsuvad appi psühholooge, kes meelsasti kõnelevad üldinimlikust psüühikast. Loogikud ei taha koguni tunnistada, et mõne keele iseärasusis võiks kajastuda mõni loogiline probleem, mida euroopakultuuri loogikud pole siiani hoomanud. Teatavasti peab iga formaalne loogikasüsteem sisaldama kolme komponenti: süntaksit, tuletamisreegleid ja semantikat. Süntaks on reeglite süsteem, mis määrab loogika vaadeldavate väidete keele, s.o. milline väide üldse on nimetatud loogika väide ja milline mitte, sõltumata tõesusest ja tuletatavusest. Tuletamisreeglite süsteem on iga loogika kõige olulisem osa. Reeglid jaotuvad eeldusteta aksioomideks ja juba tuletatud väidetest uute väidete tuletamise reegliteks. Reeglite süsteem määrab, millised väited on antud loogikas tuletatavad, s.o. „õiged”. Semantika annab formaalsetele loogikaväidetele tähenduse. Formaalse loogikasüsteemi semantika määrab kõigepealt, missugust osa maailmast väited kirjeldavad. Sageli vaadeldakse seejuures mingit lihtsat matemaatilist süsteemi, näiteks täisarve, kuna ükskõik mida muud, kasvõi inimesi, saab objektide nummerdamise teel esitada täisarvudena. Seejärel määratakse loogika elementaarväidete tõesustingimused antud maailmaosas. Lõpuks näidatakse, kuidas leida keerukate väidete tõesus komponentideks olevate elementaarväidete tõesusest. Seesugust kolmest komponendist koosnevat semantikat nimetatakse antud loogika mudeliks. Kui aga see skeem poleks universaalne, vaid kehtiv vaid mõnes omailmas? Kui erinevad need omailmad saavad siis olla? Tähendus on märgi, sõna, lause, kõne, teksti või muu nähtuse poolt esile kutsutud teadmine. Aga see tähendus võib lisandunud teadmise mõjul muutuda. Keelefilosoofia on üritanud tähendust tabada. Gottlob Frege lausearvutuses piirdub lausete analüüs nende lihtosalausete eraldamisega. Predikaatarvutus e. predikaatloogika võimaldab lauseid detailsemalt analüüsida, põhinedes lihtlausete traditsioonilisel jaotamisel lauseliikmeteks. Näiteks lause Putin armastab ennast ja Venemaad formaliseeritakse kujule App&Apv. Objektidevahelist seost nimetatakse predikaadiks, predikaadi seotavaid objekte nimetatakse tema argumentideks. See on kahekohaline (ehk binaarne) predikaat, kus armastab on tähistatud sümboliga A. Või kui ma saaks siin kasutada üldisuskvantorit siis võiksin kirjutada, et Putin armastab kõiki. Ehkki see on ühemõtteline väide maailma ehituse kohta, on ilmselge, et see ei kõneta kedagi. Osadust ei teki. Märgiga (nimega, sõnaühendiga, kirjamärgiga) on seotud peale tähistatu, mida võib kutsuda märgi osutuseks, veel ka see, mida nimetakse märgi tähenduseks, milles sisaldub antuse viis. Frege kuulsa näite kohaselt on sama “Ehatähe” ja “Koidutähe” osutus, aga mitte tähendus. Aga isegi tähenduse samasuse puhul on selge, et sama kujutlust ei saa olla. Kui kaks kujutlevad üht ja sama, siis on kummalgi ikkagi omaenda kujutlus. Mõnikord on küll võimalik kindlaks määrata eri inimeste kujutluste, isegi aistingute erinevust; kuid nende täpne võrdlus ei ole võimalik, sest nende kujutlused ei saa esineda koos ühessamas teadvuses. Pärisnime osutuseks on see objekt ise, mida me sellega tähistame, kujutlus, mis meil seejuures tekib, on täiesti subjektiivne, nende vahel asub tähendus, mis pole küll enam subjektiivne nagu kujutlus, aga siiski ka mitte objekt ise. Kas kõnekeele ehk loomuliku keele ebatäpsus on keele puudulikkus, millest pole täiesti vaba ka matemaatilise analüüsi märgikeel või hoopis pluss, on vaieldav. Loogikaõpikuis hoiatatakse väljendite mitmeti tõlgendatavuse kui ühe loogikavigade allika eest. Samuti annab keel võimaluse kasutada nimesid, millel puudub osutus ja avab end sellega demagoogiliseks väärkasutuseks. “Rahva tahe” võiks olla selle näiteks; sest seda, et sellel väljendil pole olemas ühtki vähemalt üldiselt omaks võetud osutust, saab kergesti kindlaks teha. (Kas "rahvuse omailm" pole samasugune näivnimi?)

Osutuse mõiste tähendab kolme valdkonna olemasolu: välismaailm, osutuse valdkond, see, millest me räägime; puhtvaimse valdkond; ja tähenduse valdkond (kusjuures kaks teist valdkonda on mõlemad osutusvaldkonna osad). Fregel siiski psühholoogia ei puutu loogikasse, seega ei ole tähendus psühholoogiline. Minu tähenduse - näiteks mõtte - taipamisakt on objektiivne, mitte paljalt mu teadvuse sisu. Ainult minul võib olla valu, ja ei saa olla valu, mis poleks kellegi valu; aga mõte, mida teiegi taipate ja võib-olla vääraks arvate: suhtlemine sellest võimalikkusest sõltubki. Pealegi ei sõltu mõte oma olemasolu jaoks taipamisest, nagu valu sõltub sellest, et ta on kellelgi seda: ses mõttes me ei omagi mõtteid; mõtte taipamisel seisame me suhtes millegagi väljaspool meid endid, kuigi see on midagi muutumatut ja meeltega tajumatut. Ideede maailm.

Valdur Mikita aga lisab: mõnes mõttes on osa tänapäeva keeleteadusest tagasi jõudnud Wilhelm von Humboldti mõtte juurde, et keel on tegelikult eristumatu teistest märgisüsteemidest. Kui vaataksime keelt mõnest teisest, vähem lingvistilisest vaatenurgast, näeksime hoopis midagi muud. Selles mõttes on keel fiktsioon, mida tegelikkuses ei ole olemas. Keel ise eksisteerib tõepoolest väljaspool aega ja ruumi. Me nimetame keeleks pigem seda, mida me tahame, mõistame ja oleme harjunud keeleks nimetama. Keel on lihtsalt üks inimese semiootilise aktiivsuse väljendamise viise. Keelel ei ole rangelt võttes piire, keele piirid on alati kokkuleppelised ja nende piiride taga on alati mingi teine keel. Igal juhul on keel lõpmatu struktuur. Kindlasti on keeles asju, mida inimene alles hakkab avastama. Keel on loodud samasuguse määratu potentsiaalivaruga nagu mõistuski.

Uurime vaheldumisi kaht maailma objektiivset ja subjektiivset, on võimalik ka teatav üleminek. Et üksikute inimeste meelesfäärid kõigis põhilistes joontes omavahel sarnanevad, siis sarnanevad omavahel ka objektid nende erinevates omailmades. Ükski loom ei lahkuks iial mõtteski oma meelte omailmaruumist, mille keskpunkti ta moodustab. Rännaku ta kui tahes kaugele, ikka jääb teda ümbritsema omailmaruum, mida täidavad tema meelesfäärid, vaheldugu objektid kui tahes tihti. Inimene aga ilmutab kaugemaid rännakuid ette võttes kalduvust ruumi, milles ta asub, oma meelesfääridest lahutada ja seda vastavalt tema poolt läbi käidud teedele igas suunas laiendada. Ühtlasi peab järjest enam avarduma taevavõlv, mis ehitub mõttes järjest kõrgemaks. Keskpunkti, mis on taevakupliga kaetud, ei moodusta siis enam ringirändav inimene, vaid tema kodukoht. Enam ei liigu inimene üheskoos talle truult järgneva ruumiga, nagu pealtnäha paistab, vaid inimene liigub paigalolevas ruumis, mis on end tema käest täiesti vabastanud ja millel on oma keskpunkt. Ruum on siis muutunud autonoomseks nagu temas olevad objektid. Kant eristab näivust ja nähtumust ja ütleb, et seal on siiksi miski päriselt olemas. Kui objektiivset maailma ei eksisteeriks, oleks üks maailm, kui siiski on mingi meile ühine reaalsus, siis on olemas üks teine. Nüüd tekib küsimus, kuidas omavahel suhtuvad tõsiasjad ja mõisteskeemid või representatsioonisüsteemid. Kui ma usun subjektiivse valla olemasolusse, siis ma pean uskuma, et on tõsiasju, mida inimese mõisted ei haara. Seega jõuame järeldusele, et on tõsiasju, mis ei seisne inimkeeles väljendatavate propositsioonide tõesuses (kuigi me ei oska neid tõsiasju väita ega mõista). Müstik kogeb seda Jumala ja inglite puhul, kus mõni, näiteks Augustinus arvab, et Richard Dawkins on predestineeritud jumalatusesse, ja Dawkins arvab, et Augustinusel on Jumala luul.

Masingu järgi on indogermaani ja boreaalse filosoofia erinevuseks ontoloogia. Esimesele on omane vaid üks absoluutne tõelisus, teisele vähemalt kolm, mõnel juhul kuni 12. Seda, mida keskused avastasid Ameerika Ühendriikides 1960-ndail aastail, teadsid põhjarahvad juba igivanast ajast. Ferdinand de Saussure osutas möödunud sajandil sõnade ja mõistete arbitraarsusele, juhuslikkusele ja kokkuleppelisusele, ugrilased on aga alati teadnud, et nimi ei ole kunagi identne tähistatavaga. Masing keelest: ennemuistsel hallil ajal oli communicatio sihiks ja tulemuseks communio, üksteise mõistmine, osadus inimeste vahel, kuidastahes seda nimetatakski. On selge, communicatio puhul ükski inimene ei saa öelda “kõike” ega teine võtta vastu “kõike”. Teine peab puuduva täiendama oma analoogsest varust ja communio tekib siis, kui inimesed tunnevad, et nende kogemused kuidagi on identsed või sobivalt täiendavad teineteist. Uku Masingu järgi igas suunas ei teki communio, ehkki communicatio leviks sõõrjalt. Moodne ehk uus halisemine tõelise kommunikatsiooni, so communio puudumisest modernide inimeste vahel ja isiksuse üksindusest on kahel põhjusel üksnes moeröögatus. Esmalt seepärast, et kaasinimesele modernil ehk uuel inimesel, eriti veel “noorel”, ei ole muud kui seltskonnast, publitsistikast ja “eetrist” kuuldud ja õpitud normfraase. Banaalsete normfraasidega väljendamatu on paratamatult korrastamatu vassing, mida keegi ei taha vastu võtta ka siis mitte, kui ta sellisena oleks kommunitseeritav. Normkeel kui indogermaanide vandenõu, et inimene on iseenesest jumalikult täiuslik, loob olukorra, kus kontrollitakse grammatilist (õigekeelsuse ja interpunktsiooni) vastavust normile, käekirja, ortoeepilist ja häälduse täpsust. Ja selle normi üle valvavad takseerivad kriitikud, ühiskondlik või riiklik kontroll. Masingu järgi sisu ei saa enam olla tähtis, sest kõik tähtsad inimesed on ex cathedra teinud teaduslikult kindlaks, et inimene on üldinimlikult ükssama inimkonna algusest pääle ja jääb selliseks otsani, või, et, et ta tänini küll on arenenud ja pürginud täiuslikkuse poole, kuid praegu on saavutatud õigete õpetuste ainuõiged ja igavesed tõetunnistused ning neile vastavad muutumatud kogemused. Grammatiline struktuur on keeles kõige püsikam. Iga keel seega paratamatult on ühtaegu allikas, millest laps saab eelnenud põlvede kogemused ja arvamused, nende hoiakud, ja piir, mida inimene tavaliselt ei ületa iial enam. On ühtaegu võti aardekambrisse ja see süsteem, mida inimene “orjab” surmani, ahel, millest ta tavaliselt ei vabane. Iga keel on üks võimalik reaalsuse koopia, “keeletõelisus” eriliste koordinaatidega transformeeritud “tõelus” või erinev filter, erinev kaardistamissüsteem, siis on ilmne, miks on nii raske avastada parameetreid. Igas koopias on küll teatav kord, kuid see 1) on vaevu kirjeldatav sellesama koopia vahenditega, ehkki nad on võrreldavad, ning 2) see ei ole kirjeldatav ka mingi “metakeelega”, sest iga metakeel omakorda jällegi oleks üks tõeluse koopia. Oma vahenditega keel ei saa kirjeldada end, iga teise vahendid moondavad teda. Igal elusolesel on oma “maailm”, siili omal vaevalt midagi ilmselt ühist liblika omaga, igal inimesel subjektiivne tõelus, mis enamvähem võrdne teise omaga, kellega tal communicatio ja communio, kuid pole iial identne. Et kommunikatsiooni päämiseks vahendiks on keel, siis öeldust järgneb, et igal keelel ja igal keelkonnal paratamatult on oma “keeletõelus”. “Keeletõelus” eeldab, et iga keel(kond) on omamoodi liigendanud “tõeluse” ja taotleb püsida üksüheses vastavuses liigendustulemustega. Aga lähemalt, kas näiteks hüponüümid (kr prefiks hypo- all-,alla-) on erineva taksonoomia tulemusena maailma erinevateks hulkadeks jagav ja seega ka erineva loogika põhjustaja? Hüponüümid on seotud mõistega kaasaarvamine, kus üks x on mingi liigi y; roos on lille ja auto on sõiduki hüponüüm. See on lingvistiline, mitte reaalse maailma klassifikatsioon. Kuna keeled erinevad üksteisest, siis erinevad ka liigitused ja hüponüümid. Näiteks klassikalise kreeka keele hüponüümid sõnale demiourgos olid puusepp, doktor ja flöödimängija. sinine, punane, kollane ja roheline on sõna värv hüponüümid. Aga põhjustab see erineva maailmanägemise?

Tsitaat Borgeselt: “Ühes Hiina entsüklopeedias on kirjas, et loomad jagunevad järgmistesse kategooriatesse:

a) need, kes kuuluvad Kuningale,
b) balsameeritud,
c) kodustatud,
d) imikpõrsad,
e) sireenid,
f) muinasjutulised,
g) hulkuvad koerad,
h) sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis,
i) pöörased,
j) loendamatud,
k) joonistatud väga peene kaamelikarvadest pintsliga,
l) ja nii edasi,
m) need, kes just veekannu ära lõhkusid,
n) need, kes kaugelt vaadatuna näevad välja nagu kärbsed.

Ka see taksonoomia võib olla mingis mõttes mõistlik. Aga erinevate reaalsuste teke oleks justkui vastuolus matemaatika ja loogika püsivaks tõeluseks pidamisega. Loogikud väidavad, et on olemas üksainus üldinimlik loogika oma mõtlemisseadustega ja seepärast ei saa olla olnud erinevaid “filosoofilisi skeeme” ning kutsuvad appi psühholooge, kes meelsasti kõnelevad üldinimlikust psüühikast. Loogikud ei taha koguni tunnistada, et mõne keele iseärasusis võiks kajastuda mõni loogiline probleem, mida euroopakultuuri loogikud pole siiani hoomanud. Teatavasti peab iga formaalne loogikasüsteem sisaldama kolme komponenti: süntaksit, tuletamisreegleid ja semantikat. Millist maailma soomeugrilased kirjeldavad? Keel kui funktsioon maailmast st “masin”, mis teisendab mis tahes korrektse sisendi üheksainsaks väljundiks. Keel funktsioon võiks olla mõtte tõlkimine, aga mõte ilma keeleta on väga veider kujutlus. Seega võiks uskuda, et erinevad keeled tekitavad erinevaid mõtteid. Näiteks, kuidas me saame keelt kasutada. Mida on meil vaja teada, et ühemõtteliselt kasutada nimetusi nagu puu, leht või mäng? Kutsumata esile vastuväited? See küsimus on väga vana ja tavaliselt on sellele vastatud, et me peame teadlikult või intuitiivselt teadma, mis puu või leht või mäng on. See tähendab, me peame taipama mõnesugust kõikidele mängudele ja ainult mängudele ühiste atribuutide hulka. Ent Wittgenstein tegi järelduse, et antud keelekasutuse viisi ja antud liiki maailma puhul, millele me keelt rakendame, ei tarvitse leiduda ühtegi säärast karakteristikute hulka. Kuigi mingi hulga mängude või puude või lehtede mõnede ühiste atribuutide arutelu aitab meil sageli teada saada, kuidas vastavat terminit kasutada, ei eksisteeri karakteristikute hulka, mis oleks üheaegselt rakendatav kõikidele selle klassi liikmetele ja ainult nendele. Selle asemel, kui satume kokku varem täheldamata tegevustega, kasutame terminit “mäng” sellepärast, et sellel, mida me näeme, on lähedane “perekondlik sarnasus” mõningate tegevustega, mida me oleme eelnevalt õppinud nimetama selle nimega. Lühidalt, Wittgensteini käsituses on mängud, puud ja lehed loomulikud rühmad, millistest igaühe määrab osaliselt kattuvate ja risti-rästi põimunud sarnasuste võrgustik. Säärase võrgustiku olemasolu seletab piisavalt meie edu vastava objekti või tegevuse identifitseerimisel. Ainult juhul, kui meie nimetatud rühmad osaliselt kattuksid ja vähehaaval üksteisesse sulanduksid - see tähendab, ainult siis, kui poleks ühtegi loomulikku rühma -, annaks meie edu identifitseerimsiel ja nimepanekul tunnistust ühiste karakteristikute hulgast, mis vastavad igaühele meie kasutatud liiginimedest. Nad ei allu meie nimepanekule, sest on olemas. Huvitav on see, kas ka rahvas on selline keelemängu tulemus, inimrühm, keda selliselt nimetatakse või kes saab keelemängu mängitud. Või kuidas saakski teda teisiti defineerida, loomuliku, isegi loodusliku rühmana? Kui on kujutlus mingist puhtast ürgsest omailmast, siis peabki ütlema, et praegune Eesti omailm on eklektiline ja sünkretistlik. Sellise vaate korral jaguneb meid ümbritsev füüsiline reaalsus metsaks ja mittemetsaks. Esimene on üsnagi loomulik ja teine on suures osas reostatud ümberkujundatud maastikega või otseselt tööstuse ja võõrapärase ehituskultuuriga. Eestlased üritasid ja üritavad siiani elada võõras - kristlikus indogermaani kultuuriruumis. Aga ei maksa kaotada lootust - eestlaseks olemine võib tegelikult pakkuda palju uusi võimalusi. Mingi teooria või maailmavaate tõlkimine omasse keelde ei tähenda veel selle enda omaks muutmist. Selleks tuleb saada aborigeeniks, avastada, et mõtlemine ja töötamine sujub keeles, mis varem oli võõrkeel, mitte sellest tõlkides. See üleminek ei ole siiski niisugune, mida keegi isik võib teha või mille tegemisest hoiduda kaalutluse või valikuga, kui tahes mõjuvad oleksidki tema põhjused seda soovida. Selle asemel leiab ta mingis tõlkima õppimise faasis, et üleminek on toimunud, et ta on märkamatult sisenenud uude keelemaailma, tegemata selleks mingisugust otsust. Tema ei parasiteeri enam peremees kultuuris tehtud tööl, nagu varem, mil tal puudus vajalik vaimsete eelsoodumuste kogum. Eesti juures on muidugi oluline olnud ka erinevate hõimude segunemine, eks need Peipsitagused tšuudid, keda siin nimetatakse setudeks ja võrokesteks, ajagi natuke teistsugust asja. Aga see Euroopa kultuuri sohilapseks olemine pole meil nii hull, kui näiteks venelastel, ei maksa liigselt muretseda. Juba on üsna tavaline viies põlvkond haritud inimesi ja see annab kultuuriplahvatuseks vajaliku inimmaterjali. Ikkagi, kas üks rahvus on teisele rahvusele nagu inimene või siil?

Kui minu ehitus ei muutu, ei sarnane minu kogemused siili omadega. Aga kas üldse oleks mingi tähendus eeldusel, et mul on siili neurofüsioloogiline ehitus? Isegi kui ma saaksin järk-järgult siiliks muutuda, ei saa ma oma praeguse ehitusega ette kujutada, kuidas tunduvad minu tulevased kogemused. Me ei saa oma kogemuse ekstrapolatsiooni võõrolendi kogemusele lõpuni viia. Me saame ainult skemaatiliselt öelda, kuidas see tundub. Näiteks võime öelda, et siilile on omased tajud, et siilil on mingisugune valu, hirm, nälg ja lõbu, siiski peab igal niisugusel kogemuse juures olema konkreetne subjektiivne kogemus, mis on meile kujutlematu. Ja kui kuskil mujal universumis on teadvusega olendid, siis küllap on nende teadvuses midagi, mida me skemaatiliseltki ei oska kirjeldada. Kas tõesti saab keel ja meel luua meie, inimeste vahele samasuguseid barjääre?! Ei saa, meie inimlikkus, see, mis meid ühendab on siiski suurem sellest, mis meid eraldab, isegi kui me sisendame endale hambad ristis, et meie erinevused on määratud.

Asjaolu, et meil pole erilist lootust oma keeles üksikasjalikult kirjeldada siili kogemust, ei tähenda veel, et siilil poleks umbes sama detailirikkaid kogemusi nagu meil. Meie loomuse piirid ei pruugi seda võimaldada. Ja muidugi ei tohiks me arvata, et sellel, mida meil pole võimalik kirjeldada ega mõista, puudub reaalsus või tähenduslikkus. Suvel magavad siilid tavaliselt juhuslikes varjulistes paikades. Vaid emasiil otsib poegimisajaks kindla varjupaiga. Suvel kuuri või garaaži koristades, kompostihunnikut kaevates või lehe- ja haohunnikute asukohta muutes tasuks olla ettevaatlik, et mitte häirida poegadega siilipesasid. Siilipojad magavad rühmiti ühes pesas, kuigi emasiil võib vahel mujal puhata. Siiski võime kujutleda, et neil on kodutunne. Et vahel nende omailm avardub, laotub laiali ja selles elamiseks on vaja elastsemat, vähem väljajoonistunud unelust. Minu omailm, ütleb siis siil karupojale, on läbikumav, aga mitte klaasist. Pigem on ta nagu aur - tema seinad tõmbuvad kokku ja lõtvuvad vastavalt minu soovile. Mõnikord tõmban ma need endale ümber nagu üksinduse soomusrüü... aga mõnikord lasen ma oma omailma seintel lilleõitena avaneda nende eneste lõpmatult laienevas ruumis. Omailm hingab, algul on ta soomusrüü ja siis avaneb lõpmatusse. See tähendab, et me elame seal kordamööda turvaliselt ja seiklusrikkalt. Ta on nii kong kui maailm. Ta ületab igasuguse geomeetria. Kas on siis nii, et rahvuste omailmad suhtuvad üksteisesse isegi rohkem nagu siil inimesse, mitte kui inimene inimesse? Aga siis tähendab see ju, et erinevatesse rahvustesse kuuluvad inimesed suhtuvad üksteisesse läbi vägagi eraldava, üksindusse paiskava rahvusefiltri? Küsimus on skaalas, kas tegu on värvikireva aasaga, kus üksteist täiendatakse, seega lisavad erinevad keeled ja meeled mitmekesisust ja elurikkust või on tegemist üksikkongidest koosneva maailmaga, milles kongi seinu ksenofoobiaga aina paksemaks muudetakse, aga isegi suure vastupidise soovi korral päris maha ei lõhuta, ei saada. Kas on olemas skaala omailmade kohta, siili ja inimese vaheline skaala, päris võõras ja päris lähedane skaala otspunktides teineteist põrnitsemas. Sellise kongi seinte kasvatamisena mõjub, kui soomeugriluse viljelejad süüdistavad indoeurooplasi totalitaarses omailmas, mille kandja elab hingetus, eluta ruumis, kus kogu keskkond kui hingetu tooraine kasutatakse inimese huvides kõhklemata ära. See on väga süüdistav vaade, mis eraldab teist keelt rääkivad inimesed pärisinimestest. Rahvuse omailmast võiks rääkida vaid ettevaatlikult, teadlik olles, et vahest luuaksegi uut reaalsust metafooridega mängides. Teadusajaloos on hästituntud fakt, et esimese elektrisalvesti, moodsa aja käivitaja, Leideni purgi peale said tulla ainult inimesed, kes kujutlesid elektrit vooluna, see tähendab kasutasid vastavat metafoori, ja kujutlesid just sarnaselt jõena, mida saabki purki püüda. Semiootikute seas moekas mõiste, arbitraarsus on märgisuhete fundamentaalne omadus, mis seisneb suhte osaliste (tähistava ja tähistatu) määratuses suvast lähtudes. Arbitraarsuse aluseks on tehtav valik. See on pehmelt öeldes vastuoluline idee, mille kohaselt oleme ühekorraga teod ja sääsed. Loomade juures, kelle omailmu piirab väike horisont, teisenevad taevavalgused põhimõtteliselt. Kui sääsed õhtupäikese käes tantsivad, ei eksisteeri nende jaoks meie suurt inimpäikest, mis kuue kilomeetri kaugusel looja läheb, vaid neil on oma tillukesed sääsepäikesed, mis loojuvad neist poole meetri kaugusel. Kuud ega tähti sääsetaevas ei ole. Tigudel on jälle midagi muud, äkki üdini sensuaalset, selline mulje küll jääb. Mõnede arvates me otsekui saaksime asjade tähendust samavõrd muuta. Rahvuse omailm oleks nagu midagi osaduse sarnast, mis on piiratud selle osadusesoleva rühma vaimuga. Eksisteerib veider võimalus, et nii kommunikatsioon kui mõtlemine võivad kasutada ühte ja sama keelt, kuid teha seda täiesti erineval viisil. Nõnda me rühmas olles muutume aina, keele transkribeerimisel veelgi enam, sest alfabeet on ühelt poolt geniaalne leiutis, samas ähmastab inimese mõtlemist, kippudes üle korrastama inimese kogemusi oma reeglistikust lähtudes. Aga see rühma osadus on puudulik, ei ulatu sisemusse, sest keerustunud on väline kommunikatsioon , aga maagiline sõna, mis meid seesmiselt muudab, see mitte. Luuletaja keel ja mõtleja keel pole tegelikult päris samad, aga võiksid, kui meie ülestruktureeritusest väsinud vaim võiks põgeneda mõnusalt hämarasse animistlikusse metsa.

Vaatleme siis lähemalt, milline on Välgi metsa tähendus meile? Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused ‘1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum, 4. Välgi metsa tuules kõikuvad puuoksad. Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Välgi metsa konnotatiivne tähendus võiks olla päikeselaigud, põlispuud ja olemise hoidev müsteerium. Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Välgi mets on mets, mis asub Välgi lähedal. Okasionaal- ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt Välgi mets kui saladuslik paik Valdur Mikita omamütoloogias. Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna mets tähendab mis tahes seostes ‘mets’ . Seotud tähenduse saab sõna üksnes mingi fraseologismi vm sõnaühendi koosseisus. Nt sõnas metsik hälbib mets oma tavalisest tähendusest. Leksikaalne tähendus on keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, nt mets tähendus eesti keeles. Aktuaalne tähendus on keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus, nt nimisõna mets tähendus siin praegu lauses Välgi metsades nutavad puud. Termin leksikaalne tähendus esineb veel teiseski mõistepaaris, ent avaldab ennast veidi teisest küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide mets, metsad, metsane tähendus ‘palju puid’.Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt metsaks tunnus -ks märgib saavat käänet; metsa (vrd mets) on sisseütleva vorm. Leksikaalsele tähendusele on lähedane veel kategoriaalne tähendus - kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad sügav, paks, vana tähendavad omadust. Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kasvama nominatiivne tähendus on ‘suuremaks, vanemaks saama’ (mets kasvas). Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt mets puhul ‘palju’ (rahvusmüüte kerkis terve mets). Otsene tähendus on tähistatu ja tähistaja kõige vahetum seos. Nt puupea ‘puust pea’ (Buratino puupea ). Ülekantud tähendus on tähendus, mille keelend on saanud tema kasutama hakkamisel mingis talle ebatavalises seoses (hrl võrdluse alusel). Nt puupea ‘metsavaht, puude kuningas’ (Välgi metsavaht on tõeline puupea).

Nonii, nüüd on keele teema ennast küll ammendanud, aga siili auks veel üks anekdoot.

Transhumanismi traagika

Üks transhumanist suri ära ja kohtus oma loojaga. Transhumanist oli ootamatust võimalusest väga vaimustuses ja asus kohe uurima, et milline on ikka see hiilgav tulevik, mida looja on inimestele planeerinud. Looja oli põiklev. Paistis, et ta ei taha suurt midagi tunnistada. Lõpuks siiski pomises, et parema meelega võtaks ta inimese loomise üldse tagasi, aga see reo on nii kavalaks kätte läinud, et enam ei saa teda kuidagi välja rohitud. Võiks muidugi mõne suure katastroofi korraldada, aga siis saaksid ju ilmsüütult hukka ka kõik need teised toredad liigid, mida looja valmis oli meisterdanud ja kes erinevalt sellest kurjast, ennast ja teisi oma lollakate ideede ja masinavärkidega piinavast äpardisest juba eakale loojale palju nalja valmistasid. Jah, koguni heldimusega pidi ta rääkima kenadest rõngussidest, eriti muidugi malbest ja töökast vihmaussist. Tõtt-öelda ainult vihmausside tõttu ongi Looja viimased tuhatkond aastat inimest säästnud, sest ükskõik, kuidas ta rehkendas, ikka kippus vihmausse rohkem hukka saama ja selline aritmeetika ei tulnud õigluse seisukohalt kõne allagi. Siiski ei maksvat lootust kaotada, sest inimkonnale on varuks mitu uhket katku ja võimsat näljahäda, millest vihmaussid ainult võidaksid. Aga tema kogemuste juures ei maksa ennast siiski lollitada - inimkond ajab ennast nagu mürgina vaht varsti jälle kohevile ja kõik see ilge roppus jätkub aina edasi. Transhumanistil oli loojast küll kahju, aga mitte niivõrd, et oma vaadetest loobuda. Nõnda nende kohtumine mossitades lõppeski. Aga sina, kallis lugeja, hoia ikka vihmausse, sest nemad on su ainus indulgents viimse kohtupäeva vastu.

Ülimalt tähelepanelik lugeja mäletab, et enne seda omailmades vigurdamist pidime minema tagasi 1914. aastasse. See oli aasta, mil eurooplased said kohkudes teada, kui kaugele oli teadus ja tehnika vahepealsete aastatega arenenud. Kui väga erinev oli tegelikkus sellest, mida igamees oskas enda tulevikku planeerida. Kui me midagi oskame praeguse ajahetke kohta öelda, siis seda, et maakera vastupanuvõime on ammendumas ja meid ees ootavad sündmused on mõnes mõttes kujuteldamatud. Energia voogab erinevates vormides, rahvad liiguvad, luuakse ootamatuid poliitilisi formatsioone ja 20. sajandi katastroofe varjutavad igaveseks 21. sajandi ülikatastroofid, mille järel seniseid maailmasõdasid enam maailmasõdadeks ei peetagi. Ja siiski oleme eestlastena olnud paindlikud ja võime nüüdki leida midagi, mis muudab meie olemasolu kohastunuks ka selle uue ilmaga. Juba meie edukas väljasuremisagenda võib olla panus ülerahvastusse sureva planeedi ideepagasisse. Vahest mingid võrdpildid, kirjeldused varasematest plahvatustest aitaksid mõista meid praegu ees ootavat. Jah, aga alustuseks väike hoiatus. Antud tekstiosale peab lähenema ettevaatlikult. Nimelt on teksti autor kogenud nn mürsušokki (Inglise k shell-schock, hiljem ka war neurosis, combat stress reaction (tänapäeval post-traumatic stress disorder). Saksa k Kriegsneurose, vene k военная контузия. Eesti keeles nimetatakse seda tänapäeval posttraumaatiline stresshäire. Ilmasõja aegne termin tuleneb sellest, et esialgu peeti sümptomite põhjuseks mürsuplahvatuste füüsilist mõju inimese närvisüsteemile. Tegu on sõdurite reaktsiooniga sõjas kogetud ülepingele ning ühest või teisest konkreetsest tegurist tingitud traumale, mis väljendus vaimse ja/või füüsilise tervise ootamatus ning kohati jäädavas halvenemises. Sümptomeid oli erinevaid, ent enim tõstetakse esile keha kontrollimatut värisemist, ootamatuid valusid, suutmatust tegutseda või rääkida, mälukaotust, luupainajaid, pimedaksjäämist jms. Üsna tüüpiline mürsušoki kirjeldus näeb välja järgmiselt: „Ma kaotasin täielikult julguse; ma ei suutnud mööda saada teatud kohast, kuhu mürsud kukkusid iga paari minuti järel; ma proovisin mitu korda poole tunni jooksul, ent miski minus oli üles öelnud.“ Tavapärane oli sõduri ettekujutus sõja või lahingusituatsiooni edasikestmisest. Aga praegu, aastal 1914, on inimeste peades veel turvatunde kuldne aeg. (Tegelikkus on ammu teisenenud, kuid meie vaimus olev maailma kujutis on vastupidavam, see reaalsust eitav edasikestmine on jätkuvalt kummastav paralleel praegusele ajahetkele.) XX sajandi alguses on impeeriumid rajatud püsimiseks, nagu nad olid, nõnda ka jäävad, tsaaririik võib vahest minna inimlikumakski. Üldiselt on kodanike õigused paigas ja selged. Normid on ühemõttelised, kõigel on oma kindel mõõt ja kaal, pole segadust asjade osas, mis on lubatud ja mis keelatud. Kellel oli mingi varandus, see võis täpselt välja arvutada palju see intresse igal aastal tõi, ametnik või ohvitser leidis kalendrist vaieldamatu aasta, millal teda edutatakse või millal läheb pensionile. Igal perel oli oma kindel eelarve, iga pere teadis, kui palju ta võis tarvitada elamiseks ja söögiks, suvitusreisiks ja esinduskuludeks, peale selle oli tal tingimata mingi väike summa varus ettenägematuiks kuludeks, haiguse ja arsti tarvis. Kellel oli maja, see käsitles seda kui oma laste ja lastelaste kindlat kodu, talu ja äri pärandusid põlvest põlve. Kõik oli kindel ja püsiv ja kui pidigi tulema mingi muutus, oli seegi määratud vaid paremusele, sest kindlustundest kasvas välja muretu vaade tulevikku, mis võimaldas nautida olevikku. Üheksateistkümnes sajand oli oma liberalistlikus idealismis ausalt veendunud, et ta asub sirgelt ja eksimatult “parimasse kõigist maailmadest”. Põlastusega vaadati alla varasemaile ajastuile nende sõdade, näljahädade ja mässudega kui ajale, mil inimkond oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Oli vaid aastakümnete küsimus, kuni viimasestki kurjast ja vägivallast on lõplikult jagu saadud, ning usul katkematusse ja peatumatusse arengusse olid religiooni mõõtmed. Teaduse ja tehnika imed kinnitasid seda usku. Tänavail põlesid öösiti elektrilambid, inimesed rääkisid kaugete maade taha ja sealsed uudised jõudsid välgukiirusel üle merede, mugavus tungis peentesse majadesse, kiirus kasvas, raudteed sirutusid üha kaugemale. Sport ja parem toitumine muutis inimesed kehalt kaunimaks, haridus laienes massidesse, meditsiin kõrvaldas üha rohkem füüsilisi kannatusi. Usk valgustatud inimmõistuse võidukäiku sai iga päev kinnitust. Milline optimistlik aeg! Tsaarivalitsus oli küll 1905. aastal näidanud oma verist lõusta, aga ikkagi! Karlova tänavanimedeks pannakse Tähe, Päeva, Õnne, Sõbra, Eha ja Koidu, Lootuse ja Vabaduse. Igaüks püüdis oma maja ehitada nagu väikest raekoda, tornide ja aknakaunistustega. Aiapostid valati betoonist, aga aiavõrgud olid selleks, et iga möödakäija näeks aia ilusasse korrastatud sisemusse. Ka 1914. aasta suvi tuli eriti suvelikult, taevas oli sügavamalt sinisem, päike päikeselikum, vesi Emajões ja ümbruskonna järvedes soojenes kiiresti, et inimesed saaksid ka kümblusest rõõmu, tõotas tulla suvi, mida inimesed mäletavad veel kaua. Ja mäletatigi.

Põllumeestele oli see erakordselt kohutav põua-aasta. Päike tõusis udus ja loojus uttu. Põllumees ei saanud peaaegu mingit saaki oma tööst. 1914. aasta augustis võeti sündmust tõsiselt ja isegi kurbtõsiselt, kuid kindla teadmisega, et siin on meil tegemist igivana vaenlasega. Sakslased olid väga sõjakad ja selge oli Vene valitsuse nõrkus. Venemaaga oli vaja eestluse huvides kaasa minna, et saaksime nõuda omavalitsuse reformi ja sakslaste vastutegevust Peterburis takistada. Esimeste sõttaminejate saatmisel jaamas polnud meeleolu küll ülev, kuid mitte lootusetu. Arvati, et sõda lõpeb 3-4 kuuga. Mobilisatsiooni viisid läbi ratsakullerid. Puhkes suur ärevus. Tartus, Karlovas sai üks vanainimene sõjahirmus nii suure vapustuse, et kaotas mõistuse ja pandi hullumajja, tema poeg aga viidi tagavaraväelasena rindele. Samal ajal koguti kokku hobused. Hobused olid ilusad, hästi hoitud, Vene ohvitserid ei jõudnud neid ära kiita. Üks talumees, kes oli ära andnud kaks head hobust ütles teisele, et nüüd oleme siis kõik kroonu päralt, ise enne ja hobused takka järgi. Ei hoolitud, kas hobuseid majapidamisse jäigi. Kogu linn oli täis tsaar Nikolai omakäeliselt allkirjastatud manifeste sõja algusest. Georgi lindiga ääristatud kuulutustel pöörduti kangelaslike Vene sõdurite poole, keda imetlevat isegi vaenlased. Linnas valitses üldine elevus, kõikjal oli näha sõjaväelasi liikumas üksikult ja salgakesi. Kõikjal tagavaraväelased, näod töised ja asjalikud. „Imperiali“ ees, praegusel politseiplatsil rekvireeriti sõjaväele hobuseid. Kinno käivad sisse-välja sõjaväelased ja eraisikud segiläbi. Justkui oleks algamas karujaht Pärnumaal. Sees on nagu kasarmus, mõned salgad võtavad lõunat, teised proovivad selga uut keisriväe mundrit, sõjariistad lahtiselt hakis. Eeskoja tagumises nurgas istub staabikapten laua juures ja registreerib juurde tulevaid tagavaraväelasi. Väljas tänaval liigub erariides tagavaraväelasi, kes endale riideid ja sõjariistu viivad. Sõidetakse voorimeestega, püssid süles. Igal sammul võib näha maalt tulnud tagavaraväelasi. Kivisillast tuleb üks üle koos naisega. Mees ise suitsetab piipu, aga püssi oli andnud naise õlale. Kasarmuplatsi poole viiakse alatasa vastuvõetud hobuseid. Selle toimingu juures on abilisteks poisikesed, kes heal meelel prii sõitu teevad.

Linnas on meeleavaldused Venemaa toetuseks, lauldakse Vene hümni, Tšaikovski „Slaavlaste marssi“ ja ka eesti laule. Meeleavaldajad hõikavad: „Elagu VENEMAA!“, „Elagu Serbia!“, “Maha Austria!“. Kogunetakse Vanemuise aeda ja sealt läheb meeleavaldus Krasnojarski polgu ülema korteri ette toetust avaldama. Venemaa hümni järel loobitakse mütse õhku, seltskonnas viibivad ohvitserid tõstetakse kätele. 1914. aasta suvi oli eriti suvine. Pühkisin praegu palavusest higi ja mõned sõnad läksid niiske käe all laiali. See tuletas meelde, et samasugune saatus tabab lõpuks ju kõike. Pole mõtet puritaani kombel arutada, et kõik, mis on kasvama läinud, ei pea mitte aeda kuuluma. Las kasvab, ei taha mina siin umbrohtu kiskuda, tapan veel viimati kogu viljakuse. Peate seda vohamist kannatama. Samasugune kuumus valitses siin kohas ka pea sada aastat tagasi. Päike paistab ikka samana. Aga tegelikult võib ta aktiivsus olla üsna erinev, on aegu, mil päikeseplekid räägivad selget keelt kiirguse kasvust, viljakusest ja on aegu, mil nende puudmine ennustab kidumist.

Sõja puhkedes saadeti Tartus asunud 95.Krasnojarski jalaväepolk täies koosseisus rindele. Arvuliselt üle 4000 mehe, kellest vähemalt 3000 olid eestlased, enamik neist Lõuna-Eesti ja Tartu mehed. Mehed olid tuliuutes mundrites, enne ärasõitu peeti neile jumalateenistus, mis oli sisuliselt matusetalitus. Esimesel sõjakuul häviski Krasnojarski polk peaaegu täielikult. Lahingutegevuses Ida-Preisimaal Soldau, Neidenburgi ja Usdau juures kanti tohutuid kaotusi. Usdau lahingus augustis 1914, hukkub pea terve pataljon koos oma ülema alampolkovnik Pitka-Ansomardiga. Eestlasi läks sõtta umbes 100 000 ja langes 10 000. Paljud invaliidistusid. Rahuajal võeti sõjaväkke 21-aastaselt. Nüüd võeti sõjaväkke muidugi nooremalt. Ega sellel ajal eriti ei usutud, et suur ja kaua kestev sõda tuleb, Euroopa pidi selleks liiga haritud olema. Eestlastele jätkus ju sõda veel Vabadussõjaga ja kestis seega kokku viis ja pool aastat.

Eestlastel ei tekkinud siiski suurt sõjahuvi, keegi ei tunnistanud otsesõnu, et sõda või mõni selle konkreetne aspekt oli nende jaoks nauditav - olgu põhjuseks kangelase kuvand endast, sõduritevahelise kamraadluse teke, võimu tunnetamine tänu elu ja surma üle otsustamise õiguse omamisele või lihtsalt oma „töö“ hästi tegemine. Võrdluseks ühe sõjakama rahva esindaja jutt: „Ma tulistasin otselasu vaenlase laagriplatsile, nägin laipasid ja kehaosi õhku lendamas ning kuulsin haavatute ja põgenejate meeleheitlikke karjeid. Ma pidin endale tunnistama, et see oli üks õnnelikemaid hetki mu elus.“

Sõja kui millegi meeldiva lahtimõtestamise perioodiks eestlastele võib pidada eelkõige sõja algfaasi, millele oli iseloomulik teatav patriotism ja eufooria, aga ka lootus, et sõda lõppeb peatselt ja sellele järgneb kangelase staatus. Vahest nägi mõni ka võimalust oma juba liigagi paika pandud elukorraldusest pääseda ja käsitöölisest sangariks saada. Siiski oli sedalaadi mõtlemist võrreldes venelaste või sakslaste militarismiga eestlaste seas väga vähe. Vene kroonus kogeti ka venelaste, kui suurima rahvuse poolset tagakiusamist, mis väikerahvastele tagurlikku Vene riiki just sümpaatsemaks ei teinud. Ei saa jätta paralleele tõmbamata praeguse ajaga, siiski on XX sajandi algus ja XXI sajandi algus loodetavasti erinevad. Krimmi sündmused kasvatasid küll Putini populaarsust Venemaal... George Orwell kirjeldas krestomaatilises raamatus “1984” maailmasüsteemi, kus kolm superriiki olid omavahel pidevas sõjas, mis siiski kunagi väga intensiivseks ei paisunud, kuid võimaldas elanikkonda hoida kenasti ohjes. Oceania (atlantiline), Eurasia (Euroopa ja Venemaa), Eastasia (Hiina Ida- ja Kagu-Aasias) - tegelikkuses olid need riigid ideoloogiliselt identsed, nende vihane võitlus oli suuresti teeseldud, liiguti ähmaste liitude ja vastasseisude vaheldumises. Need riigid päriselus olid siis Hiina, USA ja NSVL (Venemaa). Pärast II ms alguse saanud süsteem töötas nii: 50ndad kõigi omavahelised suhted pingelised; 60ndad USA ja NL sõbralikumad, Hiina nendega vastasseisus; 70ndatel USA sõbralikum Hiina ja NLga, viimaste omavahelised suhted pingelised; 80ndad algasid USA ja Hiina pingeliste suhetega NLga, nende omavaheline leebem; 80ndate lõpp ja 90ndad tekitasid üleminekuajastu, superriigiks sai USA, Venemaa kaotas oma rolli, mida üritab (edutult) tagasi saada, tugevnes Euroopa. Kõik alistatud väikerahvad kuulasid selles maailmakorras oma “ameerika hääli” ja ootasid valget laeva - vastavalt, kes siis nende rõhujate taga seisis ja kes oli parajasti vastaspoolel. Kelle jaoks oli kurjuse impeerium USA, NSVL, Hiina ja vastavalt siis ka võimalik vabastaja parajasti vastapoolel olev üliriik. Samuti hoidis see kehtivat riigikorda, sest kardeti tuumasõda, kommunistide (fašistide/kapitalistide) sissetungi vms. Ükski liit nende kolme põhitegija vahel ei saanud olla liiga intiimne, sest muidu oleks ohtu sattunud mängijate identiteet (Venemaa ja Lääne vastandumine sobib sellesse mudelisse hästi, lisaks see, et kes on siis ikkagi Euraasia pärija - kas EU või Venemaa). Praegu on võimalik, et EU laieneb Uuralini ja Hiina tuleb teiselt poolt vastu, sõjakas islam muudab selle süsteemi muidugi ülimalt ebakindlaks. Seda nimetati külmaks sõjaks, aga tegelikult oli see maailma rahvastega manipuleerimise süsteem. Mul on tunne, et kõik need geopoliitilised mängud on katsed seda juba kiiresti lagunevat süsteemi ikka alles hoida. Samuti nagu Orwellil on selles süsteemis võitjaks maailmas tühine vähemus, kes elab orjastatud enamuse kukil ja suunab maailma ressursside ammendumise kuristikku.Ja tegelikult on selle süsteemi püsimise aeg möödas, majandus variseb kokku. Putini simulaakrum variseb esimesena. Tegelikult tahab Putin venelased välismaal võimalikult vastikuks muuta, et ta natsi-impeerium Euroopasse ja USAsse päris laiali ei jookseks. Praeguste ja tulevaste Eestis elavate idaslaavlaste integreerimine ja struktureerimine on põletavalt oluline teema. (Keda me ikkagi siia tahame, siinsed ennast Nõukogude Liiduga identifitseerivad migrandid pole seened, mis kasvasid pärast vihma. Nad on siin vaenuliku võõrriigi poliitika tulemusena. Pretsedent on ju olemas. Pärast II maailmasõda tehti kogu Ida-Euroopa sakslastest puhtaks, venelased tegid. ) Arvatavasti on oodata lähitulevikus Euroopasse miljoneid põgenikke, eufooria läheb üle ja siis selgub, et toredat impeeriumit ei tulegi. Tuleb uus mongoli-tatari ike, mis praegu vaikselt kasvab ja raskemaks muutub. Vaevalt, et intelligentsemad inimesed enam sellisele Venemaale jääda tahavad, mis praegu terendab. Järgmisel rahumarsil tuuakse provintsist naši-d kohale, Venemaa on ju maniaki järjekindlusega julmades koloniaalsõdades, vangilaagrites ja üldises kadedas armetuses sellist rahvast tootnud, kes “diligente” mõnuga peksavad ja piinavad. Vene riigi mädasus, mida oli reetnud juba Vene-Jaapani 1904. aasta sõda, leidis I maailmasõjas kinnitust. Rünnakulaine, mida tsaariohvitserid tõstsid Ida-Preisimaad 1914. aastal kaitsvate Ludendroffi ja Hindenburgi vastu, murdus turmtules, eestlaste ahelik viskus paanilises õuduses kõhuli ja tuline vinguv šarpnellikild läbistas mu vaarisa mõlemad kannad. Tannenbergi lahing. Ajaloo irooniana kandsid ka Sinimäed Tannenbergi liini nime, isad said võimaluse ühe võõrriigi ambitsioonide eest surra rünnates ja pojad surra teise suurriigi ambitsioonide eest kaitstes kunagise ristirüütlite peksasaamise kompenseerimiseks nime saanud kaitseliini. Masuuria - lainja-sumbja pinnamoe ja korrapäratult vormitud väikeste ent väga arvurikaste järvede ning järvikute kogumik - muutus hiidsurnuaiaks. Ida-Preisimaa elanikud on nii tabavalt nimetanud neid pinnavorme „küürakaks maailmaks“. Järvede kummalised abajad ja saarte rohkus meenutab Soome järvemaastikku, kuid asudes petrograafiliselt pehmemail kaljualuspõhja formatsioonidel - omab väikejärvede vöö hoopis ümmargusemaid, pehmemaid ning lahkeilmsemaid pinnavorme, mida maastikupildis omakorda veel rohkem süvendab segametsa ning lehtpuude osatähtsus. Paljudes lahingutes järgnes mõlemapoolsele massiivsele tulistamisele täägirünnak. Meil oli 150 kahurit ja rohkesti kuulipildujaid, sakslastel oli automaatrelvi veel palju enam. Öö nägi välja tulevärgina. See oli õudne öö, mõlema poole kaevikud kuhjusid laipadest. Täägirünnakusse tormanud sakslastest olid mitmed kaotanud närvide tasakaalu ja mõistuse. Meie kaevikusse tormates hakkasid nad esmajoones nälga kustutama. Keset surnukehade virna ja ümberringi keevat täägivõitlust sõid säärased närvid kaotanud sõdurid ahnelt meie katelokkidest, kuna nende kaaslased püüdsid seal kõrval surmata meie sõdureid. Meie mehed ei puutunud sääraseid hullunuid mitte, sellest oli näha eestlaste head närvid.

Juba lahingusse marssides mängiti sõda, tehti peatus, lasti rakmed maha võtta, supikatlad sõitsid ette ja mehed rivistusid supisabasse. Korraga käsklus: “Rivistuda, vaenlane tuleb!” Supikatlad keerati kummuli, nende sisu auras mustal maapinnal, edasi marsiti näljastena., sest isamaa oli hädaohus. Õhtul öökorterisse jäädes kontrolliti, kas kõigil on alles Tartus väljaantud konservid, mida kästi hoida rohkem kui oma elu. Pataljonis oli kümmekond meest konservid ära söönud, need said 25 piitsahoopi. Preisimaa elanikud olid põgenenud varandust maha jättes. Rehepeksumasin seisis põllul, kus töö oli katkestatud, isegi terakotid olid veel masina otsa all. Üks tartumaa noor talunik hakkas masina otsast kinni ja ütles: poisid viime selle koju kaasa ja hakkame elu seadma. Tema elu seati juba neljandal päeval Preisimaa mulda. Esimesel ööl ööbiti ühe küla läheduses. Mehed käisid „soomust“ tegemas - tühjendasid mesipuid, said paistetanud näod, lõid ühe sea maha. Pataljoniülem sattus peale ja mehed said kepihoope, ülem ütles: teid toodi siia inimesi tapma, mitte sigu. Soldaust viidi polk paar kilomeetrit linnast välja, lagedale väljale laagrisse. Siiski jõuti linna veidi rüüstata.

Järgmine peatus oli Soldaust läänes. Raudteejaama juures, kus kästi välja puhata enne lahingut. Neli kilomeetrit eemal suurest lahingumöllust, kostus müra selgelt, mis araverelised meeleheitele ajas. Mõnedel olid kaasa võetud palve- ja kirikulauluraamatud, kui kaitse talismanid. Need istusid telgi ees ja palvetasid. Julgemad mehed puhastasid püsse ja rääkisid lõbusaid lugusid kodukandist. Lõunasöök söödud, kästi valmistuda lahingusse minekuks. Selle käsu järel valdas rusuv meeleolu, naljad surid, kõlasid ainult tarvilikumad käsklused, mida täideti masinlikult.

Oli ilus augustikuu päev. Kõikide mõtted lendasid koju. Polguülem ratsutas polgu ette. Tervitus, lühike julgustav kõne ja parem pool käies marss. Liiguti vaikides esiti kolonnides, pärast ahelikus. Maapind oli aeglaselt langev lääne sihis, nii et liikusime järjest madalamale orgu, seletati, et vaenlane on end vastaspoolsel kõrgendikul kindlustanud, kust teda tuleb välja lüüa. Mis viiepäevase pealetormamise peale vaatamata ei olnud õnnestunud. Metsariba ei olnud lai, umbes kolmsada meetrit. Metsa tagant tõusis maapind järsku kõrgemale ja selle kõrgendiku harjal kakssada meetrit metsast eemal asusid sakslaste kaevikud. Poolde metsa jõudes võeti ahelik vastu hirmsa šarpnelli ja kuulipilduja tulega. Esimesete langenute hulka kuulus pataljoniülem, see juba oma meeste kuulist tabatuna kättemaksuks peksu eest. Kui juba paljud meie hulgast olid langenud nägemata vaenlase kuulidest tabatuna olime sunnitud taganema ja oma rünnaku pooleli jätma. Sakslaste kahurvägi töötas hästi, kuna Vene omast ei olnud midagi kuulda. Kuulipildujatest olid meil ainult üks maxim iga roodu peale, mida rünnakul üldse kasutada ei saanud. Nii pidime ainult püssitulega hästi valitud ja kindlustatud kohtadest sakslased välja lööma. Ülejäänud mehed koguti kokku ja korrati pealetungi, kuid samade tagajärgedega.

Pärast lüüasaamist taganeti piiri suunas. Soldau linn oli muutunud suureks haiglaks. Kõik suuremad majad olid täis haavatuid, keda kahe kolme päeva jooksul rindelt oli toodud. Igal maja aknal oli näha valust ja hirmust moonutatud näoga Vene sõdurite nägusid. Paljud laotasid käsi ja hüüdsid: "Viige meid kaasa!" Kes sai neid aidata? Saime vaevalt Soldau linna külje alt voolava jõe sillast üle, kui sakslased hakkasid pommitama silda. Mürsk tuli mürsu järel, tampideks kõik üheks pudruseguks - inimesed, hobused, vankrid ja vankrites oleva. Jõe vesi pidi olema verest punane. Õudne oli see pilt, mida me mäkke tõusvalt teelt nägime. Õudne oli, kuid silmi sellelt ära pöörata ei suutnud, liikmed olid kui halvatud, nii et ei saanud paigalt liikudagi. Seisime ja vaatasime kuni ootamatult üks „sumadan“ õhu värisedes tuli meie sihis ja lõhkes kolmkümmend meetrit meist eemal. See mürsk äratas jälle teadvusele ja pani jalad kiirelt liikuma. Kõik toimuv oli kurb ja uskumatu.

20. sajand algas rõõmsas usus, oma tehnoloogilist, majanduslikku ja poliitilist jõudu nautiv Euroopa ennustas tulevikku praeguses tagasivaates kummastava optimismiga. Ja kui kiiresti see kõik kadus - inimpõlvega ei jäänud sellest sotsiaalsest ehitisest suurt midagi. Ka Eesti sisenes pilkase pimeduse tsooni, mida napp paarkümmend aastat valgustas omariiklus. Üks oluline põhjus optimismiks oli ka pea sajandi kestnud rahuaeg. Pärast Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni põhjustatud vapustusi (mis muuseas olid ka “eesti” rahva tekkimise aluseks) hoidis Euroopa suurvõimude konsortsium Püha Liit Euroopas sotsiaalset ja poliitilist status quo‘d. See kasvav lõhe tehnoloogilise arengu ja ühiskonnakorralduse vahel viiski lõpuks valge rassi jaoks hukutavate tulemusteni - hüperkolonialismi ja maailmasõdadesse. Sellest ajaloolisest kogemusest on oluline õppida, et ainus kaitse on hoiduda inimeste asjastamise eest, hoida elusat inimest väärtuslikumana surnud inimesest. Eesti rahva loomine algab Napoleoni sõdadest. See väikeste valgete kätega väike mees lõi Euroopas rahvusluse pärmina vohama.

Kui kirjanik ja koputaja, vene ulmekirjanduse rajaja Faddei Bulgarin 1806 Peterburist Preisimaale sõtta sõites Tartusse ratsutas, siis võis ta vaid imestada, milline oli Dorpat siis! Suure väljaku ääres olid mõned kivihooned - aga kogu ülejäänud linn koosnes mõnest tänavast, mille ääres lösutasid puumajad, ja elas linnas vaid veidi üle kahe ja poole tuhande inimese. Vastvalminud ülikoolis polnud üle saja viiekümne tudengi ja kõigis haridusasutustes kokku kindlasti mitte rohkem kui kolmsada õpilast. Tudengite vormirõivas üllatas! Üliõpilased kandsid kürassiiride tuunikat, pika säärega saapaid, kannuseid, rüütlikiivreid ja tohutuid korvkäekaitsega palašše. Kui kaks üliõpilast käisid läbi tühjade Dorpati tänavate, kostus kannuste ja mõõkade kõlin tubadesse. Selles kangelaslikus kostüümis käisid üliõpilased loenguteski. Lausa tiivulised husaarid! See polnud selline Ida-Euroopa, nagu ta tavaliselt ennast ilmutab - kus läbi ladiseva vihma lükatakse sind püssitorude ja hoolimatute võmmudega üle sügisporise kartulipõllu mahalaskmispaika.

Aga see selleks. Enne piiri vene talupoegade juures said Faddei Bulgarini ulaanid vähemalt hästi süüa, vene kapsasuppi ja putru, aga tšuhnaade putru ei võtnud ka kõige näljasemad suusissegi. Nagu ta õudusega kirjutas: Kas teate, misasi on tšuhnaade pudru? Suur malmist potti valatakse poolest saati vett täis ja kui keema läheb, pannakse naereid või kaalikaid, kartuleid ja porgandit, kallatakse teatud kogus rukkijahu, ja niipea, kui köögiviljad on täiesti pehmeks keenud, segatakse seda kõike puust pulgaga, kuni kõik see on saanud vedelaks plögaks. Siis lisatakse värsket piima, veidi soola, jälle segatakse ja tõstetakse pott pliidilt. Kogu pere istub põrandale ümber katla ja helbib lusikatega putru. See on tšuhnaade igapäevane toit, aastaringselt ja igal ajal kogu nende elu! Delikatessiks on tšuhnaale leib (enamasti koos aganatega), hapupiim ja heeringas. Tubaka, viina ja heeringa eest on tšuhnaa valmis kõigeks! See on tema õnn! Ainult soolatud sealihal on tšuhnaa arvates mingi maitse, kuid igasugust muud liha, eriti värsket, ta ei armasta ja kutsub magedaks. On tähelepanuväärne, et proovides parandada Karlovas mõisas töötavate inimeste (karjased, aednikud jne) olukorda ja toita neid hea leiva, liha, kapsasupi ja pudruga, oli tagajärjeks katastroof - tšuhnaad kaebasid kohtusse, et neid näljutatavat. Bulgarin toriseb mu selja taga: „Maakaitsemiilitsasalkades pidi kogunisti ohvitserid õppima tšuhnaade keele, sest võõrast keelt nad kiusuks külge ei võtnud. Oma muistsest, barbaarsest elulaadist nad lahti ei lase. Olen seda mõttelaadi omaks püüdnud võtta, ei saa öelda, et ma oleks eesti inimeseks muutunud, aga see on pikem jutt. Veel kaua pärast seda, kui nende elujärg oli muutunud, kui nad olid saanud rikkamaks, sõitsid kirikusse linna moodi riidesse sätitult, jalas tökatist haisvad saapad, mitte enam pastlad, koguni kalessis, polnud nad siiski nõus oma elustiili muutma. Söödi küll paremat leiba ja vitsutati rohkem silku - kuid elasid siiski suitsuses ja lehkavas tares. Ükskõik, kuidas püüti tšuhnaade elu kergemaks muuta. Vürst Sheremetev ehitas omal kulul puhtad ja säravad majad talupoegadele, kuid need nõustusid elama seal ainult suvel - talvel elasid ikka rehetares, väites, et suitsus ja koos oma karjaga elada on tervislikum. Suremus laste seas oli kohutav ja paljud eakamatest jäid eluõhtul pimedaks. Elati hullemini kui tšuktšid või laplased või eskimod - ja seda ometi saksa kultuurialal!"

Ja ega need Karlova tšuhnaad praegugi paremad ole. Näiteks just praegu palaval keskpäeval ei julge üks täismees ühes kõrvaltänava kulunud laudisega mädahaisuse trepikojaga lobudikus silmigi lahti teha. Miljööväärtuslikud mõtted tulevad talle pähe ja päike paistab liiga selgelt silma. Ise ta arutab nii.: “Mina olen küll selline mees, kes suurt midagi ei pelga, aga praegu ma kartsin silmi avada.” Hingasin ühtlaselt, magajalikult ja üritasin ettevaatlikult piiluda, veidi rähmaste, unest kokkukleepunud ripsmete vahelt... Ja valgus saigi! Tegin silmad rõõmsalt pärani, padjal mu kõrval ei nohisenud võõrast nägu. Ja päike ei põletanud, vaid oli üsna hõredast pilvitusest ähmane, aga ikka sõbralik.

Ehhee! Muidugi - ma ju ei joo enam. Toas ei haisenud alkoholi seedimise mürgi ja okse ja kahtlaste kehavedelike järgi.

Unes olid nad küll tulnud. Ise rõõmsalt räpased, surmaminejate meeleheitekuraas ja keemiaga esilekutsutud lõbusus, olid nad mind endaga kaasa meelitanud. Pidutsema olid nad mind kutsunud ja lubanud ei tea mida, just ma ei tea enam, mida, sest see oli ju olnud uni, aga unes muutub tuba aiaks ja konn kiviks ja siis kassiks ja püsib ikka sellisena, nagu ta on oma olemuses alati olnud ja alati ka jääb. Ärkvel me selliselt asju ei näe. Ärkvel oleme väga valvsad, et midagi sellist ei juhtuks. Aga unes olid nad mind kaasa kutsunud, pidutsema, aga mina ei läinud. Ega ma loll ole, et lähen deemonitega jooma. Kui ma oma ei ütlesin, siis nad rohkem peale ka ei hakanud käima. Istusid autosse, mis muuseas oli miski kiviaegne valge diiselvolvo, mootor käivitus purinal ja masin nõksas paigalt, et üle munakivide rappuda. Ja pakiruumi kaas põrkas lahti, ning sealt vajus välja surnu käsi kramplikult viinapudelit pigistades. Kui auto kaugenes, siis viipas see käsi mulle igal teemuhul ja augul omamehelikult. Lükkasin maki käima, mul on üks spetsiaalne lint sellisteks hommikuteks. 1976. aasta Suuk - Narkomaan. Mina näen ju samam-o-o-o-di... jne. Olen narkomaa-aa-aan! Üle Suuki sugereeriva soigumise kostis nüüd ukse tagant tavaline joodikumöla, aga uks on mul veider, peab tunnistama. Lingi oleks otsekui skleroosis multipleksis töömees ette pannud, suur auk ja sinna kuidagi lippidega kinnitatud lukk ja käepide. Ega see mind suurt häirinud, riputasin uksele mingi suvalise riide ette ja tuul ei puhunud. Aga kui naabrid ukse taga, koridori akna juures jõid ja suitsu tegid, siis kostis küll jõmin niimoodi, nagu oleksime samas toas, nojah, mõnes mõttes ju olimegi. Nagu tellitult hakkas seal seletama üks uus hääl. Ütles, et kunst on tore, luuramine ka - mina näen ju samamoodi, tean, mis elu on. „Siin samas toas pandigi mul käed raudu. Olin Andresega, hüüdnimega Pelmeen siin vaikselt kõhuli maas. Aga mendid kuulsid ikkagi ära ja lõhkusid kirvega ukse maha. Jah, just siin pandi minul ja Andresel, hüüdnimega Pelmeen käed raudu, suruti vastu seda sitast linoleumi ja aheldati uhke kotkas. Näed, ukselt on ju siiani näha, näed täitsa selgelt on näha ju. Kes siin üldse elab praegu?“

Nüüd läks makis käima hoopis uus lugu: Peoleo - „Ole-ee-en sõjamee-ees Vietnaamis“ Tegin käega ukse suunas vastava liigutuse ja jutt vaikis nagu lõigatult. Aga mitte kauaks. Üks kähe naisehääl hakkas kurtma, halisema, toonist oli selge, et ta ei lootnud hetkekski, et keegi kuulab, veel vähem midagi ette võtab. „Mul on juba kolmandat päeva käeluu katki. Kas keegi ometi viiks mind haiglasse? Mul on ju käeluu katki, ise lõite. Kuidas ma nüüd arsti juurde saan? Kes mind sinna viib? Miks keegi mu eest ei hoolitse? Kas see on siis elu?"

Ajal, kui uusaja rahvused tekkisid, tukkusid Eestimaa ja Liivimaa väikelinnad suvepäevades ja -öödes. Väikesed puumajad ja halvasti sillutatud tänavad, rohtukasvanud turuväljak, paljude aedade ning armsa külatüüpi ümbrusega. Linnakesest, mida kaunistavad suurejoonelised ordurüütlite ajast pärinevad varemed, voolab läbi jõgi. Rikkalik toidukorv on pakitud, sõit reisivankril mööda ilusat suvist maastikku võib alata! Puhkus, rõõm ja säravkuldsed päevad ootasid ees! Ah! Kui palju poeesiat peitub rohelises imepisikeste teetolmust tuhmide akendega plaanvankris sõitmises! Õige pea hakkas pikkamisi venivas vankris palav, oli kitsas ja tolmune. Mõne aja pärast tegime väikese peatuse võõrastemajas, mida nimetati kõrtsiks. Nii mõnus oli kangeid liikmeid sirutada. Pakkisime toidukorvi lahti ja lasime hea maitsta. Juurde jõime toobiõlut või roosat limonaadi, mis oleks pidanud kihisema, aga ei teinud seda peaaegu kunagi. Istusime võõrastemaja trepil ja piilusime uudishimulikult kõrtsituppa, kus lõhnas veidralt õlle ja kodukootud rõivaste järele. Imetlesime balsamiine akendel ja ajasime juttu kõrtsi perenaisega. Ta pajatas härrastest, kes kõik olevat täna siit kõrtsist juba läbi astunud. Plaanvanker oli sel ajal ehitises, mida nimetati vankrikuuriks. See oli hämar ja jahe paik, kus lõhnas heinte järele. Sees oli vaikne, kuulda võis vaid hobuste krõmpsutamist ja pääsukeste sädistamist, kes olid kõrgele katuseäärde pesa teinud. Kui hobused puhkasid läksid reisijad tihti jalgsi edasi. Maanteel oli õhtujaheduses hea matkata. Kuis lõhnasid aasad ja ristikupõllud, kuis kullendas valgus, mida loojuv päike heitis kaunile maailmale meie ümber! Selline oli baltisakslase elu!

Aga see on üks teine kord. Mitte see, mil Faddei Bulgarin sõitis esimest korda läbi Tartu Friedlandi ja Tilsti poole.

Tartu kui elukoha valiku kasuks kõneles ka Bulgarini huvi saksa kultuuri, kirjanduse ja teaduse vastu. Oma töös „Летняя прогулка по Финляндии и Швеции в 1838 году“ („Suvine jalutuskäik Soomes ja Rootsis 1838. aastal“) leiab ta, et „saksa kirjandus on kõigist kirjandustest rikkaim ja mahutab kogu vaimset ja esemelist maailma“. Siit tulenes loogiliselt ka tema läbikäimine kohalike saksa kultuuri esindajatega. Bulgarin sõbrunes oma kunstikogujast naabri mõisnik Carl Gotthard von Liphartiga Raadilt (Rathshof) ja professor Karl Morgensterniga, kellele saadetud kirjad on säilinud Tartu ülikooli raamatukogus. Kirjaniku tutvusringi kuulusid Gustav Ewers, F. G. W. Struve, Friedrich Parrot, G. W. Osann, keda on mainitud ka tema tekstis „Прогулка по Ливонии“ („Jalutuskäik Liivimaal“, 1827). See sama kuulus Friedrich Georg Wilhelm von Struve, kes oli ju isegi Tartusse sattunud sõja tõttu, pagedes kodusest Holsteinist Napoleoni nekrutiks sattumise eest läbi Poola metsade, endal peas kumisemas veider sõna “parallaks”. Bulgarin jälgis huviga ka ülikooli väljaannet „Dorpater Jahrbücher für Litteratur, Statistik und Kunst, besonders Russlands“ ja mainis seda tunnustava üminaga oma ajalehes. Ta osales ka kohalike kirjanike loodud lugemisseltsi tegevuses, ja Shakespeare’i, Cervantese ning Kotzebue kõrval olevat seal loetud ka saksakeelset tõlget ühest tema jutustusest

Aga neist õnnelikest aastatest, kui mõne aastaga mõis täielikult uuenes, on ta piisavalt põhjalikult kirjutanud „Северная пчела“ veergudel. Tartus elamise rahust ja vaikusest. Ja kui ka hilisemal ajal jäi talvedeks Peterburi, siis muul ajal oli ikka Karlovas. Mõisaansambel paikneb Emajõe ürgoru ülemisel serval, selline asend avas mõisast maalilised vaated Emajõe orule ja Tartu linnale. Määravama tähendusega Eesti pinnamoes ja selle üksikasjus on siiski pinnakatte lahtisest materjalist koostuvad kuhjatised ja nende vahel asuvad või neisse uuristunud lohud, mis pärinevad jääaegse mannerjää kuhjavast ja kulutavast tegevusest, kusjuures aluspõhja kumerusile kuhjunud mannerjää kuhjatised tuletava kõige märgilisema ja vahelduvama pinnamoe. Kohametafoorid ongi põimunud ajametafooridega ja sageli kehalised. Otsekui viitena vanale kujutlusele maailmast, milleks oli Aadam, algne inimene. Kui saksa kultuur jäi Tartus elades külge venestunud poolakale, mida siis veel eestlastest rääkida! Aga kohalikud sakslased suhtusid Bulgarinisse, nagu ikka venelastesse, üleoleva põlgusega.

Uku Masing on väga pahane: maailmas on olnud muidki rahvaid, kes ülbed eneste ja oma keele pärast, kuid indogermaanid on sellise šovinismi naljakamaid esindajad. Nemad leiavad igast võimalikust epiteedist lisa oma ülbusele. peavad end iidürgseiks traditsioonijüngreiks, alati noorteks uuteks ja moodsateks, täiuslikkusele pürgivaiks täiuslikeks ning tõe poole rühkivateks kõiketeadjateks või “tegelikkusele” vastavaks kohaneda püüdvaiks tegelikkusetundjaiks. kõik nad on kutsutud ravima maailma, mis väljaspool igermaane on üleni tõbine ja pehkiv. Sellise tunnustamisvajaduse põhjuseks on sisemine kindlusetus loomulikult. Kindlusetus, mis selgemini avaldub tarbes tõestada oma tõelusskeemi tõesust, mis ometi on viletsam meie omast.

Nüüd peab rääkima Baltika ürgmandri teisenemisest Kalevalaks. Baltika ürgmandril (tegelikult 19. sajandi Tsaari-Venemaa läänemereprovintsides) said ridamisi valmis eeposed: Soomes Kalevala, Eestis Kalevipoeg, Lätis Lacplesis, Leedus Donelaitise Aastaajad, Poolas Mickiewiczi Pan Tadeusz. Võib vist väita, et need on loetletud kahanevas järjekorras vastavuselt meie ettekujutusele, milline üks eepos peaks olema. Ürgne ja autentne, st vähem autorikeskselt ilukirjanduslik ja rohkem ühisloomeline, talgukorras maapinnast ja ürgvaimust siginenud. Selge, et kultuurimõjud on edasi-tagasi liikunud, slaavlased otsivad jaaniööl usinalt sõnajalaõit, ideed eesti rahva originaalsusest aitab hoida vaid läti keele mittevaldamine, sest muidu selgub, et nemad esitavad neid täpselt samasid verivorste, laulupidusid ja küüditamisi enda ainuomase loona. Siiski juhtub midagi mis eristab meid baltlastest, hoolimata sarnastest ideedest (kultuurimeemidest) ja geenidest - soomeugrilusega seonduvat N Y-DNA-d esineb lätlaste-leedukate meeste seas meist rohkem. Samuti ei maksa Kalevipoja sangarluse pärast üleliia põdeda - nii Rjurikud kui leedu vürst Gediminas olid selle geenikombinatsiooni kandjad, legendide järgi olidki nad siinse piirkonna suured sangarkuningad. Vastupidiselt meie kangelase negatiivsele kujule Soomes on Kalevipoeg Venes positiivne. Kalevi ja Kalevipoja nimi on ka vene kangelaslauludes. Kolõvanov, Kolõvan (Kalev) või Kolõvanovitš (Kalevipoeg) , venelaste lemmiknime Ivani järgi sai ka Kalevist ja Kalevipojast Ivan: Ivan Kolõvanov, Ivan Kolõvanovitš või koguni Kolõvanov sõn Ivanovitš (Kalev Ivani poeg). Väärib tähelepanu, et Kalevipoja või Kalevi nimega varustatud heerosed kuuluvad kõige tugevamate hulka vene bõliinades. Bõliina-heeroste Dobrõnja ja Volga emad kurdavad, et nende pojad pole sündinud nii tugevaina kui Samson Kolõvanovitš. Nad igatsevad oma poegadele Samson Kolõvanovitši jõudu, et nende saatuse pärast mitte muret tunda. Isegi vene võimsaim kangelane Ilja Muromets on nõrgem kui Samson või Svjatogor Kolõvanovitš. Kui Ilja saab pühakuilt oma imeväärse jõu, siis kinnitatakse, et maailmas on ainult kaks kangelast temast tugevamad, ja üks neist on Svjatogor Kolõvanovitš. Samuti meeldis Kalevipoeg sakslastele. „Ma tahan esitada teile täna ühe muinaslugude kimbu. Aga muinaslugudel on rohkem väärtust, kui me õpime tundma ka rahvast, kellele nad kuuluvad. Nii mõnigi on asunud Eestimaal aastaid ega ole rahvast tundma õppinud, ja nii mõnigi on ka siin sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsenud ega tea eestlastest midagi muud, kui et ta kõneleb mittesaksa (undeutsch) keelt, kannab musta kuube ja on mees, kes Linne’ süsteemis võiks äärmisel juhul täita lünga inimese ja looma vahel. Väärkäsitused tekivad eelarvamustest ja puudulikest tähelepanekuist. Aga kui me vaatame eestlasi eelarvamusteta, ilma prillideta, teraselt omaenese silmadega, siis näeme temas täiesti suurepärase inimese... Sakslane on kogu väega püüdnud seitsmesaja aasta kestel suruda teda looma tasemele - see ei ole tal õnnestunud; sõda ja katk on laastanud selle õnnetu aja jooksul seda maalappi sagedamini ja õelamalt kui vaevalt ühtegi teist, ja sellest hoolimata on eestlane säilitanud armastuse Jumala ja oma isamaa vastu. Uued olukorrad, mis maa ümber kujundasid, uus usk, mis astus välja järsult endise lihtsa jumalateenistuse vastu, ei ole saanud teda ennast ometi teiseks muuta. Eestlane on püsinud osalt veel sellisena, nagu Bremeni kaupmehed tema seitsesada aastat tagasi eest leidsid ...Muinaslugude vestjana tahan ma viia teid täna muinaslugude maailma. Ilusast muinaslugude-kimbust esitan ma seda, mis minu kahjuks puudulik mälu ei ole veel ära pillanud. Ma mõtlen eestlaste peasangarit, nende võrratut Kalevipoega.“ Need olid Friedrich Robert Faehlmanni sõnad, millega ta alustas oma ettekannet Kalevipoja kohta Tartus õpetatud Eesti Seltsis veebruaris 1839. Ettekanne oli saksakeelne ja see oli adresseeritud seltsi eestlastest ja sakslastest liikmeile.

Samuti meeldib Kalevipoeg lätlastele. Kalevipoja ja lätlaste Karutapja võrdlus on meie kasuks. Kalevipoeg oli eestlastele palju hädavajalikum, soomlaste näide oli ees. Lätlased olid raudteede, suurlinna Riia ja vahest ka lähedusega venelastele palju rohkem maailma kaasatud. Eestlase ja lätlase tunneb kohe ära, sest lätlased on korralikumad ja arenenumad, selgub Läänemerekubermangude reisikirjadest. Aga lätlased said sellega tünga. Karvane vanapagan on vahel kasulikum olla.

Läti venelane Sergei Kruks on kirjutanud teravmeelse võrdluse eestlaste ja lätlaste eeposte vahel ja see on kõvasti lätlaste kahjuks. Kalevipoeg on ettevõtlik ja oma vigadest õppiv, sõidab küll tühja maailmalõppu, aga õpib sealt siiski midagi, kasvõi seda, et seda lõppu polegi. Karutapja on aga kompleksides vaevlev, psühhoanalüüs toob ilmsiks, et ta keeldub vastutust võtmast ja tema eeskujul kogu läti rahvaski. Rahvas aga klammerdub eeposes oma traditsioonilise identiteedi külge, tahtmata jumalaid pahandada- ehkki see tähendab võõrvõimule alistumist, sest puudub vabadus vastustada jumalikke ettekuulutusi. Lāčplēsis näib põdevat maniakaal-depressiivset psühhoosi. Passiivsuse ja melanhooliaperioodid vahelduvad tal jõuliste, kuid sageli mõttetute puhangutega, mis ei vasta sotsiaalsetele vajadustele. Alatasa korduvad masendushood ei lase tal arendada otsustusvõimet, samuti takistab seda sundneurootiline kalduvus turgutada omaenese uhkust füüsilise jõu demonstreerimisega. Kalevipoeg on stabiilsem ja kasutab meelsasti nõuandjaid, näiteks siili.

Kõige vanema kihi Kalevipoja traditsioonis moodustavad muistendid temast kui titaanlikust loodushiiust. Sellisena on tema nimi ühendatud meie kodumaa looduspildi kujunemisega. Kalevipoega on kujutletud niivõrd tugevana, et ta on jätnud meie loodusesse tunduvaid jälgi. Loobib laiali kive (rändrahne), muudab oma lolli loomajõuga maastikku - künnab kõik nii segi, et seal enam midagi ei kasva ja madalamatest kohtades saavad mädasood, on jõhkard, kiitleja ja järjekindel seksuaalpervert - tänapäeva mõistes XXXXL-mõõdus juhm kantpea. Aga tegelikult on temas stiihiat, ta ongi nagu jääaeg, mis lükkab mäed orgudeks ja põllud voorteks. Kõige tuntum Kalevipoja kujutis - kuju Tartus Emajõe ääres pole linase särgiga talupoeg, vaid antiikne kangelane, Herakles, kes omakorda oli paleoliitikumi ajastu kangelane, kandis samuti loomanahku nagu koopaelanik, kes külastas šamaanina allilma ning suutis suhelda loomadega. Neilt nõugi saada. Jumal tänatud, et Kreutzwald tahtis tegelikult hoopis Gautamast kirjutada, sellisena sobib Kalevipoeg meie aega hulka rohkem, sest hoolimata massimeedia kõverpeeglist ja inimeste adekvaatsest paranoiast elu kui sellise tagamõtte osas, on vägivald maailma vähenemas. Ja seda järgmistel objektiivsetel põhjustel:

· Leviaatan - Rahvusriik omab legitiimse ja legaalse vägivalla monopoli, mis vähendab individuaalset kiusatust rünnata, kasvõi kättemaksuks.

· Kaubandus - tehnoloogia võimaldab kaupu vahendada pikemate vahemaade taha ja paljude erinevate inimrühmadega, mis muudab elusama inimese väärtuslikumaks surnust, suhtlus ja tutvumine vähendab ka võimalusi võõraste demoniseerimiseks ja ebainimlikustamiseks.

· Feminism - kasvav austus naiselikkuse ja naiste vastu.

· Kosmopolitanism - hariduse ja mobiilsuse kasv, mis aitab näha ka teiste ja teistsuguste inimeste perspektiive.

· Mõistuse ja ratsionaalsuse hindamine- teadmise ja ratsionaalsuse väärtustamine inimsuhetes, mis sunnib inimesi läbi nägema vägivallatsükleid, mis õpetab enda huvide mõõdukamat peale surumist teistele ja nägema vägivalda lahendamist vajava probleemine, mitte võitmise vahendina.

Aga ükskord algab aega, Kus kõik purud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab Käe kaljukammitsasta ...

Faehlmanni teeneks on, et ta esimesena lõi legendi Kalevipojast kui muistsest Eesti kuningast, kes juhib targalt oma riiki ja las nii ollagi.

Üks inglise motomees soovitab seda vaadata laiemalt. Kui sõita Inglismaalt pidevalt otse idasuunas, siis jõuab varsti Rootsimaale ja seal ei jää muud üle, kui nentida, et keel ja ka meel on inglastega üsna sarnased, aga midagi on ka teisiti, rootslastel on puudu see, mis teeb Inglismaast Inglismaa. Kui rootslased räägivad, on see barbaarne ja madal rääkimine, nagu on kõige tuimem osa Suurbritannia kultuurist nüri ja labane germaani kihistus. Ladina kultuur, Rooma maailmariigi mõju on see, mis muudab Inglismaa suureks. Just sealt on tulnud ärgitavad impulsid, ilma milleta oleks Albioni ainus pärisosa halludune lõputu lamedus. Sellist rähmassilmset õllepruulijalikkust jagub tublisti ka ümber Läänemere, Rootsist edasi liikudes leiab seda nii läänepoolses Soomes ja paraku ka siin, Eestimaal. Aga tegelik Idakalda saladus on ju Karjala runod, kurvad soomeugri hingelindude lennud lõputute soode kohal. Kalevala eepiliselt võimas boreaalsus. “Jah, mind ei saa keegi peatada - siit sõidan ma otse itta, “ ütles inglasest reisimees. “Ma sõidan läbi kogu Venemaa. Peterburis söön otse kanali graniidist servalt vette kusevate kohalike kõrval kahtlase väärtusega pelmeene ja hiljem samal päeval ostan šokolaadi liikuvate kujudega kaunistatud Nevski prospekti Jelissejevi kaupluses. Paljudes lossides näen puhtast kullast seinu ja lagesid. Tsarskoje Selos tantsivad vahisõdurid luikede järve. Dostojevski korterimuuseumis näen ta töölaual auravat teetassi, mille muuseumitöötajad ettenägelikult pannud ootama kirjaniku võimalikku naasmist - suur kirjandus on surematu! Ühelt sillalt loen veidi viga saanud marmorile kinnitatud pronkstahvlilt järgmist kirja: “Need on jäljed ühest linna tabanud 148478 fašistide mürsust .” See viib mu mõtted sõjale. Olen palju ilmas ringi rännanud ja avastanud, et põhiolemuselt on kõik inimesed sarnased, kõige rohkem rõõmu tunnevad nad teistest siis, kui kaasinimesed enam närvidele ei käi.Eriti köidavad mind sõjad, see massilise suremise elegants.

Just Venemaal tuleb ilmsiks huvitav seaduspära: Euroopa rahvaste masside sõjaline liikumine läänest itta ja seejärel idast läände. Nõnda on juhtunud umbes saja aastase intervalliga mitu korda: Miks Hitler järgis Napoleoni teekonda, on minu kui briti jaoks fastsineeriv mõistatus. Selleks, et lääne rahvad võisid teostada selle sõjalise liikumise Moskvani, oli vaja nende etteotsa sobivat meest. Juhus tekitas olukorra, geenius kasutas seda ära, räägib ajalugu. Aga mis on juhus? Mis on geenius? Sõnad juhus ja geenius ei tähenda midagi reaalselt olemasolevat ja seepärast pole võimalik neid defineerida. Lambakarjale peab see oinas, keda karjus igal õhtul erilisse sulgu sööma ajab ja kes teistest kaks korda paksemaks muutub, näima geeniusena. Ja seda asjaolu, et igal õhtul just seesama oinas satub mitte üldisesse lambalauta, vaid erilisse sulgu kaera sööma ja et just see rasvunud oinas lihaloomana ära tapetakse, peab tunduma geniaalsuse hämmastava ühtelangemisena terve rea ebatavaliste juhuslikkustega. Kuid lammastel tarvitseks ainult lakata mõtlemast, et kõik mis nendega toimub, sünnib ainult nende lambalikkude eesmärkide saavutamiseks; tarvitseks möönda, et nendega toimuvail sündmustel võib olla ka neile arusaamatuid eesmärke, ja nad näeksid otsekohe terviklust ja järjekindlust selles, mis toimub nuumatava oinaga. Kui nad ka ei teaks, missuguse eesmärgiga teda nuumati, siis vähemalt saaksid nad teada, et kõik, mis oinaga juhtus ei juhtunud kogemata, ja neil poleks vajadust ei juhuse ega geeniuse mõiste järele. Seda selgitab mulle üks labidahabemega mees.

Ühel õhtul, kui ma peatan oma ratta keset kaugusesse sumbuvat tundrat, et kiiresti seada üles laagriplats, et võimaluse korral jõuda veel enne pimeduse saabumist kõigi vajalike toimingutega ühele poole, ümbritseb mind piiksuv ja sibelev vaip. Algselt kuulen vaid üksikuid viiksatusi ja mätaste vahel märkan esimesi liikumisi. Olen jäänud sel päeval peatumisega liiga hilja peale, aga kuna päevad on põhjamaiselt pikad, siis jätkub hämarik veel tunde, siiski on nähtavus juba halvenenud. Korraga on nad kohal, otsekui väikeste hiirekehade meri kõigutab mind, tõstab enda turjale ka mu BMW ja asetab siis samamoodi jälle maha. Lasen kiiresti kiivri visiiri alla, mind katavad väiksed karvased olendid, kes nuhutavad oma vurrudega väga uudishimulikult ja kelle silmades on kauguse kutse. Lemmingud siblivad hiiglaslike karjadena üle tundra ja upuvad lõpuks juhuslikku veetõket ületades kangelaslikult viimse meheni. Neil oleks vaid vaja hetkeks peatuda ja küsida endalt, miks ma õigust öelda siin torman? Milleks see karjainstinkt, mida põrgut või paradiisi ma ikka seal eespool, kuhu tuhanded mu vennad mind tirivad, ootan? Ja kui ta küsiks, siis küllap leiaks ka kena ratsionaliseeriva vastuse, see ei jääks kindlasti tulemata. Aga see ei tähenda midagi, meie kohtumine alateadvusega, suure tõega peab juhtuma ettevalmistatult, muidu on see isegi ohtlik. Tegelikult koguni jube ja purustav. See sama tung panebki mind liikuma üle hiiglaslike Põhja-Euraasia lagendike, mööduma Uuralitest, ületama tohutuid erutavate nimedega jõgesid: Ob, Irtõš, Jenissei - kus kaugusest häguselt paistev teine kallas polegi kallas vaid hoopis saar keset jõge. Lääne-Siberis röövitakse mind kuulsas naftalinnas Surgutis, kuid ma kaitsen enda varandust vapralt. Ma ei lase kommunistliku ideoloogia jäänustel ennast ahistada. Käsikähmluses ilmneb kommunismi põhiprobleem - inimese ja ühiskonna suhe, mille tõttu uue nõukogude inimese aretamine on andnud ootamatuid tulemusi. Noored kolooniakogemusega poisid on tigedad ründajad, aga ma virutan neile hoope õrnadesse kehaosadesse ja põrutan kiivriga sisse ettejäänud ninaluu. Samaaegselt saab mulle selgeks, et Marx oli küll tugev sotsioloog, kuid väga nõrk antropoloog. Marksism tõstatas küll ühiskonna probleemi, kuid mitte inimese probleemi, sest marksismis on inimene ühiskonna jaoks vahend, majanduse tehniline tööriist. Kommunismirajamise eksperimendis Venemaal käsitati inimest samuti majanduse tööriistana ja inimese elu dehumaniseeriti. Kommunism ei pretendeerinud mitte ainult uue ühiskonna, vaid ka uue inimese loomisele. Kuid uue inimese teke oleks olnud võimalik ainult sel juhul, kui inimest peetakse ülimaks väärtuseks. Kui inimeses nähakse ainult ühiskonna ehitamiseks vajalikku telliskivi, kui ta muudetakse majandusprotsessi vahendiks, siis ei peaks räägitama uue inimese tekkimisest, vaid inimese kadumisest, s. t üha süvenevast dehumaniseerimisprotsessist. Kui olen oma mõtetega jõudnud nõnda kaugele, on kaklus läbi. Üks ründajatest vedeleb teadvusetult maas, teised lasevad jalga. Käivitan mootorratta, kaalun hetkeks võimalust sõita vaikselt oigama ja liigutama hakkavast ründajast üle, kuid siis hakkan pelgama võimalikke sekeldusi.

Seda mõttekäiku jätkan siiski Baikali järve lõunatipus, kus järv kohtub Sajaanide eelmäestikuga ja keset mägesid katvat tumerohelist puuderüüd särab lumivalge üleni marmorist mägi. Seal lähedal on ka Sljudjanka nimeline maailma ainus läbinisti marmorist ehitatud raudteejaam, mille ees räägin selle teema selgeks kaftanit kandva habemiku jumalaotsijaga, kelle taolisi leidub Siberis palju.

Kalevipoeg sõidab päikesevenega ilmaotsa

See on üks neid perioode, mil maailm uueneb täielikult. Kui ma välja tulin, oligi vana maailm asendunud uuega. Ma seoks selle suuremate tsüklitega, mille puhul on kasulik jääda pigem ettevaatlikult kõhklevaks, aga siiski tunnistada võimalikkust. Sisemist kahekõnet ei toimu, võimalik vastus ilmub teisepoolse tegevusena, st välise sündmusena. Alkeemikud nägid seda keemilise aine transformatsioonis. Kui keegi otsis muutumist, siis avastas ta selle väljaspool, aines, mille muutumine otsekui hüüdis talle: “Mina olen muutumine!”, ja mõned olid nii arukad, et teadsid: “See on minu muutumine, aga mitte minu isiklik muutumine, vaid sureliku muutumine minus surematuks, vabanedes surelikust kestast, mis ma olen ise, ja ärgates siis omaenese ellu asudes päikselaevukesse ja võttes võib-olla kaasa ka minu.” Ka päikeseplekkidega on kahtlased lood. Astronoomid on päikeseplekke lugenud ja vaadelnud juba 17. sajandi algusest. Järgnevate aastasadade jooksul läbi viidud uuringute põhjal on järeldatud, et Päikese aktiivsus järgib üheteistkümne aastast tsüklit. Päikese maksimumkiirguse perioodi ajal kasvab päikeseplekkide arv hüppeliselt. Päikese miinimumi ajal kahaneb nende arv nullilähedaseks. Viimane päikese miinimum oleks pidanud juba eelmisel aastal lõppema, kuid juhtus midagi kummalist. Kuigi harilikult kestavad miinimumi perioodid ligikaudu kuusteist kuud, on praegune veninud juba üle kahekümne kuue kuu pikkuseks. Põhjuseks on Päikese magnetvälja tugevuse kahanemine. Ajaloost on teada, et samasugust nähtust täheldati 1645-1715 aasta vahel, perioodil, mida kutsutakse Mauder’i miinimumiks. Päikeseplekkide arvu kahanemine langes kokku aastakümnete pikkuse temperatuuri langusega kogu Euroopas, mida nimetatakse ka väikeseks jääajaks. Päikeseaktiivsuse ootamatu langus on halb märk. Inimesed muutuvad loiuks ja tahtejõuetuks, igasugu napakad saavad füüreriteks, viljasaak ikaldub ja oma peaga mõtlemisele eelistatakse massihüsteeriat. Päikeseplekid on seotud aktiivsuse ja viljaka energiaga laiemalt, kui neid polnud, näiteks Maunderi miinimumiks nimetatud perioodil, oli eluolu vilets. Räägitakse, et oli väike jääaeg ja sellest näljahädad ja üldine viletsus. Pigem oli see ikka mentaalne asi, ilm oli vilets, aga ilm on sageli vilets, lihtsalt kõik lõid käega ja ohkisid armetult. Pärast II ilmasõda oli päikeseaktiivsus kõrge ja täiesti äralaastatud maailmajaod taastusid üllatavalt kiiresti ning asuti suure hurraaga head uut ilma ehitama ja kosmosesse lendama. Oleks olnud madala aktiivusega tsüklid, oleks siiamaani varemehunnikute otsas oiatud ja jumala viha pärast kaeveldes ninast tatimulle lastud. Sarnased madala päikeseaktiivsusega ajad olid 1789-1833 ja 1878-1933. Kahekümnenda sajandi teises pooles hakkas päikeseintensiivsus kiiresti tõusma ja jõudis välja kahekordsele kõrgusele võrreldes keskmisega. On ka selge, miks mind need päikeseplekid kummitavad. Minu jaoks on need võrdpildid, sümboolselt meeleplekid, alateadlik mustus, mis segab selgelt nägemast. Aga niipalju on mul arusaamist küll, et mõista - aruanne peab olema täpne. Elu on nõnda mitmepalgeline, et kõike kirja panna oleks mõeldamatu, aga ka liigne kitsendamine oleks eksitav. Mõnikord tuleb mõistmine just vihjamisi, varjuloleva äkiline paljastumine võib juhtuda näiteks unes. Aga unenägusid ma siia kirja küll ei pane, teise inimese unelemised on üldjuhul igavad ja ei aita lugejat suures mõistmisetöös põrmugi edasi. Olen selle mõistmispüüdega ennast täiesti ära vaevanud. Eile öösel ärkasin kella kolme paiku ja nägin, et aeda valgustas täiskuu. Riietusin kiiresti, valmistasin endale kruusi kanget “pätikohvi” - see tähendab selliselt, et kohvipuru pannakse kruusi põhja ja valatakse kuum vesi peale. Lõpuks tähendab see ka ka kohvipaksu suhu sattumist. Võtsin kruusi ja läksin aeda. Kuuvalgus, mis langes aiapuudele ja põõsastele umbes neljakümneviie kraadise nurga alt muutis kogu aia varjude ja valgemate laikude mosaiigiks. Aed avanes küll uues vormis, aga siiski mitte nii selgelt, et oleks toonud endaga planeerimisläbimurret. Pikapeale hakkas tööle hoopis midagi muud, pigem mingitlaadi optilised efektid. Mulle hakkas tunduma, et varjud liikusid, lipsasid mu pilgu eest ja vehklesid veiderdades. Tõstsin kiiresti kohvikruusi, - millel muuseas oli sinisega valgel taustal joonis sajanditagusest Peterburist - ja vaatasin läbi kruusi kõrva. See on võte, kuidas pilku koondades näha ennast varjata püüdvaid objekte. Ja seal ta seisis. Noor sale, üsna lüheldane mees, ühes käes nool ja teises kirves. Võpatasin ootamatusest ja lasin kruusil langeda, kedagi polnud, tõstsin kruusi kiiresti silma ette, kuid juba oli ta kadunud. Jäänud olid vaid kuuvalguses kümblevad ploomipuud.

Jälle käitub Päike veidralt. Ütleme nii, pole välistatud, et päikese magneetiline aktiivsus kahaneb nii nõrgaks, et tuleb uus väikene jääaeg. Nagu ma kirjutasin motivatsioonikirjas ETV ilmapoisi ametikohale: „Kui ma pigistan käed kõrvadele, võin kuulda, kuidas mu sees kohab igavene meri. Tunda ta soojust, mis on seal olnud devoni ajastust, vähemalt nelisada miljonit aastat. Need kirjad peavad eemale hoidma uut jääaega, ma tunnen, kuidas ta luurab. Kui lüüakse käega, kui enam ei viitsita, siis ta tuleb. Kõik hangub, kattub jääkilbiga ja muutub elutuks. Elu ise valib endale elutuse, valge lumevälja, tuisu, kahvatu, eemalepööratud pilguga päikese all.“ Pendel liigub. See pendel on tegelikult Päikese peenis, mis toob tuult ja uue ajastu.

Telje ajastu (Achsenzeit) on Karl Jaspersi termin perioodi kohta 800 - 200 BC, mille kestel tekkis samaline mõtterevolutsioon (ka nn. 5. sajandi pööre) Pärsias, Hiinas, Indias ja Läänes (Kreekas). Jaspers järgi uuenesid sellal religioon ja filosoofia määral, millele pole teadaolevalt võrdset ei enne, ega pärast, kusjuures pole sellest ajast teada tihedat suhtlust (või üldse mingisugust) Kreeka, Lähis-Ida, India ja Hiina vahel. Jaspers väidab, et see oli unikaalne aeg. Indoeurooplastel oli selle põhjustamisel ka oma roll, see muutus kõnetas nende pingestatut maailmavaadet. Uku Masing jällegi arvas, et need indoeurooplased olid lihtsalt ühed huligaanid, kes hulkusid rüüstades ja hobuseid varastades ringi, leebemas vormis teevad seda veel ainsad tegelikud Euroopa aarialased mustlased, keda kadedad pseudoaarialased tahavad füüsiliselt ja vaimselt hävitada.

Kahe imperiaalse ajastu vahel oli liberalismi, väikeriikide ja vaba mõtlemise periood. Tekkis platonism, mis hiljem mõjutas kristlust ja sekulaarmõtlemist renessaansini ja praeguseni. Džainism ja budism levitasid Indias ahimsa (vägivallatus), karma, samsara ja asketismi ideid . Hiinas tõusid konfutsionism ja taoism. Zoroastrianism aitas luua moodsat monoteisimi. Samuti loodi moodne rahandus (müntimine) ja majandus.

Karen Armstrong on suurte muutuste teooriat edasi arendanud. Ta räägib paleoliitikumist, kus valitsev oli küttide mütoloogia ( u 20 000 kuni 8000 e.m.a). Šamanism, rituaalsed taevarännakud ja laskumised allilma - koopasse mediteerima ja mammuteid joonistama.

Neoliitikumis (u. 8000 kuni 4000 e.m.a) põllumeeste mütoloogia, mis polnud pastoraalne idüll, vaid pidev võitlus ellujäämise nimel. Koos põllumajandusliku toidutootmisega leiutati ka ikaldus ja näljahäda. Aadam aetakse paradiisist välja põllule orjama.

Umbkaudu 4000 kuni 800 e.m.a tulevad varajased tsivilisatsioonid - linnade teke. Uus tehnoloogia võimaldas linnaelanikele täielikumat kontrolli oma elukeskkonna üle ja nad eristusid üha enam looduslikust maailmast. Peeti sõdu, korraldati massimõrvu, rõhumisi, revolutsioone ja väljasaatmisi. Selline häving tähendas, et suure vaevaga saavutatud kultuur tuli ikka ja jälle üles ehitada ja maksma panna. Valitses pidev kartus, et elu langeb tagasi endisesse barbaarsusesse. Linnaelu oli mütoloogiat muutnud. Jumalad hakkasid tunduma vastutustundetute ja korrastatud tsivilisatsiooni jaoks kaugetena. Vanad rituaalid ja lood suutsid järjest vähem kanda inimesi jumalikku maailma, mis oli kunagi tundunud olevat nii lähedal. Inimesed pettusid vanas müütilises maailmanägemises, mis oli olnud toeks nende esivanematele. Samal ajal kui linnad muutusid järjest organiseeritumateks ja korravalve järjest efektiivsemaks ning röövlite ja varaste üle hakati õigust mõistma, tundusid jumalad olevat üha vastutustundetumad ja aina vähem inimeste käekäigust huvitatud. Valitses vaimne vaakum. Mõnes maailma piirkonnas käis vana vaimsus alla ja selle asemele ei paistnud tekkivat midagi uut. Lõpuks tõi see kriis kaasa uue olulise muutuse.

Telgajastu on Karen Armstrongi arvates pööre, mis kaheksandal sajandil enne meie ajaarvamist tulenes laialt levinud kriisist ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. Saksa filosoof Karl Jaspers nimetas perioodi telgajastuks, sest see osutus inimkonna vaimses arengus pöördeliseks - toona omandatud arusaamad on inimestele tänaseni toeks, sel ajal muutus religioon selliseks, nagu me seda tunneme. Inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest, oma seisukorrast ja oma piirangutest. Tekkisid uued religioonid ja filosoofilised süsteemid: Hiinas konfutsianism ja taoism, Indias budism ja hinduism, Lähis-Idas monoteism ja Euroopas kreeka ratsionalism. Heebrea prohvetid ja Buddha, Kong Fuzi ja Sokrates, Lao Tse , Platon ja Aristoteles - kõik hakkasid sõna võtma. Oli suur murrangute aeg, ühtsus murenes ja indiviid tähtsustus. Pikemas perspektiivis viis see raskuspunkti ühiskondlikult moraalilt isikliku lunastuse, eetika küsimusele. Kõik selle ajastu suurmehed vastandusid vägivaldsusele ja jutlustasid kaastunde ja õigluse eetikat. Nad õpetasid oma jüngreid, et need otsiksid tõde iseendast ega sõltuks preestrite või muude religiooniasjatundjate õpetustest.

Tänapäevase tsivilisatsiooni alguse võib viia 16. sajandisse, mis oma globaalsesse vormi jõudis 19. ja 20. sajandi jooksul.

Mis selliseid globaalseid muutumisperioode põhjustas? Äkki just päikese elektrimootor? Kui tahetakse paati lahti loksutada, siis vajutad ta alguses vee alla ja siis lased üles hüpata. Päikesevene puhul ongi näha, et kultuuriliste murrangutega langevad kokku pikemate päikese aktiivsuse ja aktiivsuse puudumise perioodide vaheldumine.

Selle mõtlemise kajastusi leiab ka Uku Masingult, näiteks tema üha maailma sisenev lunastaja, uus süntees vms. Kui uskuda, et tõesti toimus mingi suuresti üheaegne vaimne teisenemine ilma otsese infolevikuta (mis on iseeneses vaieldav), siis tasub meie päikesevenet lähemalt uurida. Enne tänast olin tõest otsekui mingi kattega eraldatud, aimasin teda, ängistuse öötundidel karjusin ta poole, kuid siiski ei küündinud. Miks ta ennast varjas?! Kui oleks mu silmamunadel mustusekiht.

Tahtsin, tõesti igatsesin suhtuda kõigisse erapooletult, aga need plekid... Meenus üks üldtuntud palve: “Oo Päike, pese puhtaks mu veri, aja minema külmus mu kontidest, lase mind muutuda vilkaks ja tugevaks! Lase mul näha kõike nii, nagu see tegelikult on. “

Kui Päikese magnetväli muutub piisavalt tugevaks, siis tekivad päikeseplekid - Päikese pinnalt tõusev ioniseeritud plasma või elektriliselt laetud gaas jääb Päikese poolt tekitatavasse magnetvälja lõksu. Harilikult kiirgaks gaas oma soojuse keskkonda ning kukuks seejärel tagasi pinnale, ent magnetväli takistab seda protsessi. Maalt vaadatuna paistab piirkond tumedamana, kuna selle temperatuur on oma ümbrusest ligikaudu seitsmesaja kraadi võrra madalam. Kõige mahlasem õun läheb ussitama.

Päikeseplekkidega seonduvad päikeseaktiivsusest tulenevad geomagneetilised tormid ei mõjuta mitte ainult elektrivõrke, lennukiõnnetusi, epideemiaid ja rohutirtsunuhtlust, vaid ka inimeste vaimset elu ja aktiivsust. Kasvanud negatiivne atmosfääri ionisatsioon kasvatab inimeste massilist ärevust. Inimajalugu võib olla sellest mõjutatud, kirjutab venelane Tšiževski. Ta joonistas tohutu hulga ajaloolise materjali alusel välja kõverad, mis seostavad meie maist inimtegevust Päikese aktiivsuse ja päikeseplekkide tekkega. Ta avastas selles teatud regulaarsuse, umbes 11-aastase tsükli, milles on kolm perioodi: esimene on passiivne, teine - ettevalmistus aktiivseks tegevuseks ja kolmas - aktiivse tegevuse periood, mille kestel toimuvad revolutsioonid ja nihked, mis kujundavad uusi ajajärke, uut mõtlemist, uusi filosoofilisi süsteeme. «Eksisteerib mingi ebamaine jõud, mis mõjub inimühiskonna arengule väljastpoolt. Päikese ja inimtegevuse üheaegne võnkumine on selle jõu parimaks tõendiks», - kirjutab Tšiževski. Eks need suured tsüklid ongi venelaste teema, neid huvitavad grandioossed plaanid ja mastaabid, see on seotud ka riigi suurusega.

Tšiževski uuris päikeseplekkide arvu (mis näitab päikeseaktiivsust) võrdles neid mässude, revolutsioonide, sõdadega ja leidis, et märkimisväärne protsent olulisi ajaloolisi paljusid inimesi hõlmavaid sündmusi juhtus päikeseplekkide aktiivsuse ajal. 11-aastane tsükkel koosneb: 1. kolmeaastane minimaalse aktiivsuse periood , mida iseloomustavad passiivsus ja autokraatlik valitsus; 2) kaheaastane periood, mil massid organiseeruvad uue liidri ja uute teemade ümber 3) kolmeaastane maksimaalse aktiivsuse periood- revolutsioon 4 )kolme-aastane ühtlane rahunemine, kuni massid muutuvad apaatseiks.

Samas on pikemaajalistel aktiivsuse või passiivsuse perioodidel omapära. Väidetavalt oli Maunderi ajastu tulemuseks suurenenud loovuse kasv 1640-1710. Matemaatikud, filosoofid ja loodusteadlased tegid rohkem avastusi võrreldes sama pikkade kontrollperioodidega. Seda seost on märgata ka muidu madalama päikseaktiivsuse perioodel, madalamad päikeseaktiivsuse perioodid aitavad ratsionaalsemalt mõelda.

On leitud seoseid päikese suurenenud aktiivsusega kaasneva radiatsiooni, tõenäoliselt UV mõjust inimgenoomile, eriti meestel. UVR nõrgendab ema immuunsüsteemi ja toodab seega teistsuguste eeldustega lapsi, seega põhjustab tsükliline päikeseaktiivsuse muutus geneetilisi muudatusi, mis võivad olla nii kahjulikud kui ka kasulikud. Päikeseaktiivsus on evolutsiooni mootoriks, mis mõjutab ka otseselt meie elukäiku. Pikki aegridu vaadeldes (tuhandeid aastaid) on siiski selgunud, et tsüklilisus pole regulaarne ja käitub stohhastiliselt, seega etteennustamiseks see ei kõla. Päike on ainus täht, mille magneetiline mõju on vaadeldav pikaajaliselt. Alates 1610 on läbiviidud otseseid vaatlusi, ajale enne seda on kohandatav süsinikumõõtmine. Sealt on selgunud, et viirused on kiiremad ja jõuavad esimesena kohale.

20. sajandi gripiepideemiad (1946-1947, 1957 ja 1968) panid nägema 11-aastast mustrit, mis kattuvad päikeseplekkide tsüklitega. On isegi leitud, et päikeseplekkide arv võimaldab ennustada gripiepideemiaid 1700 ja 2000 aastate vahel. See võib olla seotud rändlindude päikeseaktiivsuse mõjul muutuvate rändemustritega, rändlinnud levitavad kasvanud kiirgusest geneetiliselt kiiresti muteeruvaid haigusetekitajaid kanadele ja sealt levivad need inimestele.

Päike mõjutab meid otse kiirgusega, magnetväljadega, tõugates takka kliimaprotsesse ja meie ja teiste elusorganismide arengut ja käitumismuutusi. See ongi pendel, mis lükkab meid perifeeriast tsentrisse.

1

2014-04-21

MärksõnaHõim

MärksõnaKant

MärksõnaKirjandus

MärksõnaMasing

MärksõnaMets

MärksõnaMythos

MärksõnaSemiootika