Teemad

George Edward Moore’i eksis­teerimine

Prindi

André Trinity

1

Essees Terve mõistuse kaitseks esitab G. E. Moore [1]oma seisukohana kaks aabitsatõde järgmiste propositsioonidena:

1) Eksisteerib inimkeha, mis on minu keha. Sündimisest peale on ta kokku puutunud paljude esemetega ning on leidnud eest ka suure hulga teisi inimkehi, kes on oma eluaja jooksul kokku puutunud paljude esemetega ja teiste endasarnaste inimkehadega. Olen teadlik, et mul on olnud ümbritsevast palju kogemusi, tajusid ja eri liiki tundeid. Tean, et Maa peal on läbi aja eksisteerinud paljud inimkehad, kes on tundnud ja kogenud täpselt samuti nagu mina ning millest igaüks on kuulunud oma eluaja jooksul ühele konkreetsele inimolendile.

2) Iga (tervemõistuslik) inimolend on teadnud iseenda puhul kõike seda sama, mida mina teadsin (truism nr 1), et eksisteerib inimkeha, mis on minu keha.

Moore väidab, et mõned filosoofid kahtlevad nende seisukohtade tõesuses või siis kahtlevad vähemasti osaliselt, kuigi nemadki kuuluvad nende inimolendite hulka, kel eksisteerib keha ja kes on juba palju aastaid elanud Maa peal. Kui üldse on eksisteerinud inimkehadega filosoofe, siis peavad nad vähemasti nõus olema 1. aabitsatõega. Kuigi nad võivad aeg-ajalt esitada 1. aabitsatõega vastuolus olevaid väiteid, nad siiski eksisteerivad. Ja kui viitavad oma teostes teistele eksisteerinud või eksisteerivatele filosoofidele, on nad kohati terve mõistuse juures olles ka nõus aabitsatõe nr 2-ga. Ehk teisisõnu, pooldagu nad milliseid vaateid tahes, mingil ajahetkel on nad 1. ja 2. truismiga täiesti nõus.
(JPEG) Kehad eksisteerivad - see on tervemõistuslik seisukoht. Selle tulemuseni jõudmiseks ei ole tarvis olla ilmtingimata filosoof. Aga kuidas kehad on olemas, mida see tähendab ja kuidas ma selleni jõudsin, sellele küsimusele pole siiani ka filosoofid mingit tõsikindlat vastust andnud.
Moore kirjutab:

Mina teiselt poolt, olles küll seisukohal, et pole mingit kahtlust paljude eelmainitud propositsioonide täielikus tõesuses, arvan ühtlasi, et siiamaani pole mitte ühelgi filosoofil õnnestunud pakkuda nende propositsioonidele ligilähedaseltki tõekindlat analüüsi teatud tähtsates aspektides.” (Moore 1995: 824)

(JPEG) Näiteks vaadeldes kätt (Moore kuulus käe näide!), väljendatakse otsustus “See on käsi” või “Praegu ma tajun oma kätt”.
Terve mõistuse seisukohalt ei ole selle otsustuse tõesuses vähimatki kahtlust. Ent analüüsides säärast propositsiooni, jõuame küsimuseni: kuidas ma seda tean?
Moore ütleb, et otsustus pärineb meelteandmetelt, kus ma tajun vahetult oma käe pinda. Vaadeldes kätt, võin otsustada “see on käsi”, aga sama propositsiooni võib vormistada ka niiviisi: “see on meelesignaal minu käest”. Siinkohal pole sugugi kindel, kas meelesignaal ise on osa inimkäe pinnast või mitte. Mida me ülepea teame meelesignaali kohta?
Moore kurdab taas, et ükski filosoof pole sellele küsimusele vastust andnud. (Moore 1995: 827)

(JPEG) Seejärel püüab Moore ise veidi meeletaju ja käe suhet analüüsida ning esitab isegi kolm segast väidet, mille ta sealsamas ka ümber kummutab, et siis nukralt nentida:

...ma ei tea täie kindlusega, kuidas tuleks seda laadi seoseid analüüsida, ega arva ka, et mõni teine filosoof seda ligilähedasegi kindlusega teaks.”(Moore 1995: 830)

G. H. von Wright kommenteerib, et erinevalt Russelist ei otsinud Moore mingit kindlat teadmist välismaailma kohta, sest oma käsi näidates arvas ta selle teadmise endal juba olevat. Von Wright peab seda pigem Moore hoiakuks teatud probleemide suhtes, kui et tõestuseks. (Wright 1995: 561)
Moore’i jaoks on just kahtlused teadvusest sõltumatu välismaailma olemasolus terve mõistusega vastuolus ja seepärast heidab ta selle probleemi kõrvale. Olen Moore’iga täiesti nõus: miks peakski nägema vaeva selle tõestamisega, mis on niigi selge?

(JPEG) Asja selgitamiseks toon ühe näite võimalikust subjektiivsest idealistist. Subjektiivne idealism reaalse vaatena paneks tõsiselt kahtluse alla tolle vaate pooldaja terve mõistuse. Oletagem, et üks filosoof - nimega René, näiteks - istub oma tillukeses, antiikse mööbliga sisustatud kambrikeses.
Kuna tal on väga inetud ja kondised käed, mis pole just eriline vaatamisväärsus, vaatleb René hoopis lauda, mille peal ta just kirjutas. Ta teeb tiiru ümber laua ja keerab seejärel sellele selja. Kuna ta lauda enam ühegi meelega ei taju, oletab René, et laud lakkas eksisteerimast.
Aga samal ajal - sel silmapilgul kui ta ringi pöördus - hakkas eksisteerima ilmatusuur raamaturiiul! René mõtleb pisut ja kordab katset. Ta keerutab ennast kirjutuslaua ja raamaturiiuli vahel seni, kuni tal hakkab pea ringi käima. René ei suuda kuidagi uskuda, et laud ja riiul jätkavad eksisteerimist ka siis, kui ta neid parasjagu vahetult ei taju. Ta istub uuesti kirjutuslaua taha ja kirjutab paranoiliselt, et äkki mõni jumal või deemon narritab teda sihilikult (vt Descartes 1996: 1643).

(JPEG) Erinevalt Renést, usub Moore meelsamini tervesse maamehe mõistusesse ega hakka kirjutuslaudadega jändama. Moore rõhub filosoofilises analüüsis sellele, mida üks või teine väide tähendab. Samas on ta teadlik, et analüüs või propositsiooni tükkideks lammutamine ei paku meie teadmistele midagi uut. Moore ei kahtle käe ega laua olemasolus, vaid hoopis propositsioonide korrektse analüüsi võimalikkuses. Nimelt väljenditel ei pruugi olla vaid üks ja ainuke tähendus.
Moore osutab väljendite tavatähendusele. Lause “Maa on eksisteerinud palju aastaid” on täiesti arusaadav, kui väljenditel on tavaline tähendus. Kõik on selgemast selgem. Aga siis tuleb keegi filosoof (kes ei tunnista sellist asja nagu tavaline tähendus) ja muudab kõik hästi keeruliseks: “Kõik sõltub sellest, mida te mõistate “Maa”, “eksisteerib” ja “aasta” all...” (Moore 1995: 548)
Samas analüüsib Moore “eksistentsi” tähendust kaunis pikalt oma kirjutises “Kas eksistents on predikaat?” Peamiselt ainult sellepärast, et hr. Kneale’le vastu vaielda, kes väidab, et eksistents ei ole predikaat.
Moore kasutab hr. Kneale näidet: “Taltsad tiigrid eksisteerivad”.
Ta selgitab (pigem ikka keerutab...), et sõna “eksisteerima” täpne tähendus on väga (kui mitte öelda äärmiselt) kahtlane, sest kui võtta kontralausena “Taltsad tiigrid urisevad”, siis tekivad tähenduslikud erinevused. Nimelt “eksisteerima” kasutusviis erineb märgatavalt “urisema” või “kriimustama” kasutusviisist.
Näiteks lausega “Taltsad tiigrid eksisteerivad” mõtleme alati, et “Mõned taltsad tiigrid eksisteerivad”, mitte aga “kõik/enamik taltsaid tiigreid eksisteerib”. Viimasel ei ole niisugust selget tähendust nagu lausel “Kõik/enamik taltsaid tiigreid uriseb”. (Moore 1999: 94-97)
Tähendus muutub veelgi segasemaks, kui võrrelda negatiivseid propositsioone nagu “Mõned taltsad tiigrid ei urise” ja “Mõned taltsad tiigrid ei eksisteeri”. Kui viimane propositsioon üldse midagi tähendab, siis ehk seda sama mis: “On mõned taltsad tiigrid, keda ei eksisteeri”. See on juba täielik mõttetus, juhul, kui me oleme mõlemas lauses siiani sõna “eksisteerima” samatähenduslikult kasutanud.
Ehk teisisõnu, pannes sõna “eksisteerima” ette “ei”, ilma selle tähendust muutmata, saame täiesti mõttetu lause. Aga pannes sõna “urisema” ette “ei”, saame tähendusliku lause: “Mõned taltsad tiigrid ei urise”. (Moore 1999: 98-99)
Ta jätkab: tähenduslik lause on ka “See on taltsas tiiger”, kui me tiigrile osutame. Ning teatud mõttes on ka see tähenduslik, kui me osutades ütleme “See eksisteerib”. Aga kui me osutame millelegi ja ütleme “Seda ei eksisteeri”, on lause täiesti väär ja mõttetu, kui säärast lauset kasutada materiaalse või füüsilise objekti kohta.
Ent mingi pika ja segase nõksuga (nagu “On loogiliselt võimalik, et seda ei eksisteeri!”) suudab Moore leida erandi, kus ka see lause on mõttestatud. (Moore 1999: 105-107)
Selline sõna nagu “eksistents” on piisavalt suure metafüüsilise varjundiga ning seda on üsna raske kuidagi “tavatähenduslikult” käsitleda. Kui filosoof René oleks omal ajal sõna “eksisteerima” kallal nokitsema hakanud ning laua ja kapi või Jumala kohta paar vahvat lauset välja mõelnud, siis poleks me kindlasti selliseid pärleid kuulnud nagu “Mõtlen, järelikult olen”.
Kui nüüd pöörduda tagasi lause juurde “Maa on eksisteerinud palju aastaid”, siis ma võingi seda lauset mudima jääda, avastamata mingit tavatähendust või siis laialt levinud tähendust. Ma ei ütleks, et ma säärast lauset üldse kuskil tavaolukorras kohanud oleksin.
Ent nüüd, kus ma olen julgenud selles eelduses kahelda, peaksin Moore’i sõnutsi kuuluma sinna halvustatud klassi “mõned filosoofid”.

Viited:

Descartes, René. “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” (katkendid). Tõlk. Marju Lepajõe. ― Akadeemia 1996, nr 8, lk 1642-1665.
Moore, George Edward. “Terve mõistuse kaitseks” Tõlk. Margo Laasberg. ― Akadeemia 1995, nr 3 ja 4.
Moore, George Edward. “Kas eksistents on predikaat?” Tõlk. Kristin Sarv. ― Tõde, tähendus, meetod. Koost. ja toim. Jaan Kangilaski ja Margo Laasberg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk 94 - 107.
von Wright, Georg Henrik. “Analüütiline filosoofia” ― Akadeemia 1995, nr 3
.

1

2004-07-26