Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Kuninglik jalutuskäik

Prindi

Madis Kõiv

1

Üks kiri:

"28.okt. 1981.

Armas Madis, pidanuksin ammugi juba kirjutama ning Sind külaskäigu eest tänama - jätsin Sulle kirjagi uksele viitega seks puhuks; kui naastes läbi tuled, see rippus seal kümmekond päeva niisama, nojah, Lii lebas tollal haiglas ja oli paljugi lootust paranemisele, Su käigule järgmisel päeval tuletasime meelde jalutuskäiku Peedule, kui veel juhtud mäletama, ja seda kui kodune ja selge ja sume ja hämar see õhtu oli ja kuivõrd noored me olime ja kõikide teede alguses. Nojah, ma ju ei usu seda hästi veel praegugi, aga Lii pööras kahe nädala ja viie päeva eest sellele paralleelile, mis lõpmatusse viib..."

Sellestsamast jalutuskäigust mõtlesingi rääkida, niipalju kui mul sest meelde tuleb, ja paljugi kordi on Rein Sepp hiljem rõõmsamates oludes seda rännakut meelde tuletanud ja seda, mida sel käigul räägiti, ja pidanud toonast kõnelust üheks asjalikemaist, mida kunagi on ette võetud. Pole vist vaja lisada, et rääkija oli peamiselt tema ise.

Ka minul endal on selle päeva muljed teravalt meeles ja olen nende üle palju mõtelnud ja mõttes seda tookordset kõndimist millegipärast nimetanud kuninglikuks.

Kuigi kuninglikku ei olnud ju seal kõigevähematki, ja üldse polnud "kuningas" tema sõna ega pidanud ta kuningaist kunagi suuremat lugu. Näiteks kinkis ta mulle ära oma luksusväljaande Friedrich Suurest, üteldes, et ta nagunii ei viitsi seda lugeda, vaadatagi ei taha; kuninga-institutsioon oli talle võõras ja ebasümpaatne (ehkki, tõsi küll, eeposetõlgetes tuleb selle tiitli kandja päris sageli ette). "Valdur" oli sõna, mida ta kõnedes, nagu mäletan, meelsasti pruukis, aga ka "leitnant".

Kuid midagi kuninglikku oli minu tunde järgi selles kõndimises, kuigi milles see just seisis, seda ma ei mõista ütelda.

Kõik, kes Rein Seppa vähegi tundsid, teavad ju küll, et pole ta kunagi olnud mingi mõtetevahetaja , ja kaasarääkija sõnu läks talle justament niipalju vaja, et tekiks illusioon kontaktist, vaimsest koos-olemisest, et see kummaline rääkimises-olemise fluidum sünniks, jutuvestmine. Jutuvestmist ta ilmselgelt nautis, seda teavad hästi need, kes on teda naermas kuulnud, tema hääletooni, näoilmet ja häälikute kõla mäletavad. Kaasanaermine neil puhkudel oli küll lubatud ja ilmse heameelega kviteeritud.

Aga tookord, tol mälestusväärsel jalutuskäigul, sündis küll midagi tõeliselt vaidlusetaolist, küllap sellepärast, et Artur Alliksaar oli meiega; õieti tema oligi, kes Rein Sepa Tõravere mäele kaasa tõi, ja mind haagiti alles seal üleval sappa. Tol korral ma veel hästi ei teadnud, mida kujutab endast Rein Sepp ja kuidas temaga rääkima peab - ja mis peaasi, kuidas teda kuulata.

Et kehtib vaieldamatu maksiim - kuula ja ära räägi vastu! Aga kõik me oleme lõpuks oma temperamendi ja iseloomu ohvrid.

Vaidlus ise oli alanud juba kusagil ja kunagi varem, võib-olla rongis, ehk juba Tartus, Arturi onnis Tähtveres, ehk eelmisel õhtul koguni.

Ma ei mäleta enam aastat, aga kuuekümnendate alguses see kindlasti oli, kuuekümne teisel või kolmandal, äärmisel juhul neljandal, kuid selles ma juba kahtlen, päeva mäletan paremini, see oli pühapäev, suvel kunagi, arvatavasti juuni lõpus või juuli alguses, sest minu omad olid ära, olin üksi kodus ja pidi olema hommikupoolik, sest keskpäevaks olnuksin juba kas üleval peahoones või metsas kusagil. Päikesepaisteline päev oli, seda tean, ta paistis meile näkku, päike, kui kõndisime, ja õhtu värvis me näod punaseks, seda mäletan surmkindlalt, niisugused asjad ei lähe mul kunagi meelest, ja see, et ta oli kaabuserva tõmmanud silmile.

Kui linnulennult võtta, oli teekond selleks ju naeruväärselt lühike - Tõraverest Peedule või Elvasse -, et teda vantsida keskhommikust päikeselaskumiseni, isegi seda arvestades, et kaasas oli Reinu abikaasa, proua Lii, kes kandis ehk kõrge kontsaga kingigi (seda ma küll ei mäleta); niisiis pidime tegema küllalt suure ringi. Mulle tundub nüüd tagantjärele, nagu oleksime läinud Vellavere kaudu ja kusagil soos või kõrge heinaga luhas ekselnud, sest "mõttevahetuse" otsustava punkti kohta mäletan, et vaatasin tagasi ja nägin Rein Seppa turnivat mingil puutüvel või lauakesel üle oja või muidu märja koha, käed tasakaaluks pea kohal ja pintsak käsivarrel. Ja et päike paistis talle silma ning et ta laup oli varjatud mütsiäärega ja suu rääkis.

See oli arvatavasti see silmapilk, kui äkki tundsin, et taipan, et saan aru, et igasugusel vaidlusel temaga ei ole muud mõtet peale selle, et provotseerida talt välja aina uusi argumente.

Retoorilise kunsti õppetund, mida ei unustata.

Aga ometi olen seda teinud, sest ei mõista praegu enam muud ütelda, kui et just sellel tagasivaatamise hetkel teadsin, et mõistan seda, mida ta meile kogu päeva on seletanud - ta kaitsekõnet P e a-l i n n a l e. Panegüürikat linnale, mis oma loomuse järgi ja loomulikult on pea-linn.

Just see oli keskustelu teema, vaidluse, mis oli alanud, nagu üteldud, juba enne, kui nad üles Tõravere mäele jõudsid. Seejuures jäi mulje, et sõnavahetus oli olnud võõristavalt äge, tõsine isegi, see paistis nende nägudelt välja: mingi kärsitus esilemanatud ilmete taga, mis kandus üle minussegi - kohe, kui nägin neid kolmekesi mu ukse taga seisvat ja mulle vastu vaatavat.

Mäletan, et esimene mulje oli ehmatus. Küll õieti ilma igasuguse nähtava põhjuseta, ehkki olen võõristama kalduv inimene ja proua Liid nägin seal ukseaugus kindlasti esimest korda elus.

Pilt, kuidas nad seal seisid, on mul selgesti silmade ees, kuigi ma ei või pead anda, et see oleks ehtne mälupilt, et just nii nad seal tookord seisid, Rein abikaasaga ees ja Arturi mõõdutundetu võimas kolp nende taga, pilt võib olla tekkinud hiljem tagantjärele, hilisemate muljete ja mõtete kaasmõjul; kui üldse on võimalik midagi mälupiltide tekkimise aja kohta ütelda. Võib-olla pole mingeid püsivaid mälupilte olemaski, nad on kohal alati ja uuesti, ja ainult mulje jääb, et nad on vanad ja varem sündinud ja korduvad. Sellest kahtlusest ei ole võimalik kunagi vabaneda.

Kuid ütleme, et nii see on - pilt on vana - nad seisavad kolmekesi, nüüd surnud kõik, mu silmade ees ja mina uurin nende ilmeid. Uurin, et leida selle juba alanud vaidluse ägeduse jälgi. Proua Lii ilmest ei loe ma midagi välja, õieti ütelda ei olegi tal sel pildil ilmet, ainult peahoiak ja asukoht teiste seisjate suhtes paremal (minu suhtes vasakul). Niipalju võin siiski ütelda, et temasse vaidlus ei puutunud, ei puutunud ka hiljem, kui "rännakule" läksime ja sõnasõda jätkus. Mida proua Lii sellest kõigest arvas, seda ma ei tea - oma daamilikus väärikuses ei laskunud ta kordagi me kõnelusse, suhtus meisse kõigisse arvatavasti kui ennastunustavatesse koolipoistesse, kelle alpusi ja liialdusi tuleb võtta heatahtliku üleolekuga.

Midagi rääkis Rein Sepa ilme, kuid tookord oli mu tutvus temaga veel pealiskaudne, ma ei tunginud läbi ta olemise välispinna, ja pole see kunagi olnud eriti läbitungiv. Isegi tema kuulus naeratus ja naer ei olnud nii lahtine kui Arturi oma (nende mõlema legendaarne naer!).

Kuuma ilma kohta oli ta küllaltki veidralt riides, nii mulle tookord tundus, ebapraktiliselt vähemalt - kaabu, sinine ülikond, valge triiksärk lipsuga -; tema paremal ja nende taga ja nende kohal Artur Alliksaare hiigelkolp ja selle all kitsas näopuserdis, ja tema naeris.

Need olid kindlsti Arturi silmad ja laubakortsud, mille kaudu mulle vaidluse ärevus üle kanti.

Siis olid nad juba sees ja käis tutvustamine, raputasime proua Liiga truusüdamlikult kätt ja esialgne hämming kadus.

Ja kohe hakkasid nad parinal, nagu olnuks sellega tuli taga, seletama, et tahavad Tõravere mäelt teha jalutuskäigu Elvasse, näidata proua Liile "lõunaeesti" maastikku, et hommikul polnud neil aega süüa, et kõhud sellepärast on tühjad, ja et enne rännakut tuleks keha kinnitada.

Nad tulid minuga kohe kööki kaasa ja vaatasid, mida kõlblikku mul seal leidub, aga ei leidunud midagi. Proua Lii jäi akna alla seisma, temasse nagu asi ei puutunud, ta vaatas Tõravere mäe troostitut lagedust - tundsin mäe kõleduse pärast justkui piinlikkust. Kööki tuli proua alles siis, kui olime söögiküsimuse lõpuks lahendanud ja sööma hakkasime.

Köögis oli olukord esialgu täiesti lootusetu, midagi kõlblikku ei leidunud ja polnud ka kusagilt võtta, pood oli Elvas ja peahoone einelaud pühapäeva tõttu kinni.

Tuli vist jutuks võimalus sõita järgmise rongiga Elvasse, seal söögimajas süüa ning teha siis ring ümberkaudsetesse metsadesse. Ettepanek igatahes lükati Rein Sepa poolt kategooriliselt tagasi, mõte teekonnast Tõraverest Elvasse oli nähtavasti juurdunud, siin ei saanud midagi muuta.

Ja siis tuli Rein Sepale kolumbuslikult lihtne ja geniaalne mõte: mune sul ikka ju on, lööme paarkümmend tükki lahti ja teeme härjasilmi, see on justament igatpidi kohane toit enne rännakut.

Ta ei ütelnud seda kindlasti nende sõnadega, ma ei mäleta neid tema omi, ei mõista neid täpselt järele aimata, see oli mingi eriline reinseplik väljend, millega ta oma mõtte kuuldavale tõi, ja millest ma peaaegu kohe - siiski pärast esialgset tõlgastusneelatust - aru sain, et see on lahendus, just see kõigist võimalikest lahendustest lihtsaim ja parim: kanamuna, elava kana alt, ise veel elav, midagi niisugust, mis alati võis kuuluda kõikide sangarite, leitnantide, isegi ürgjumalate söömalauale. Puhas toit, millest kõik kahtlane ja ebapuhas on muna enda loomuliku koorega olemuslikult eristatud: see kahekümnemuna-roog on kindlasti üks osa kujutluses kuninglikust jalutuskäigust ja mitte ainult minul. Ka Pealinna-nägemuses, mille ta meile (isegi Arturile mingil määral), vaatamata me vastuseisule ikkagi sisendas.

Ainult niipalju asi siiski lahjenes, et kahtekümmend muna nad mu kapist ei leidnud, ainult kümme-viisteist võis neid olla, niisiis tuli sellega leppida. Mina loobusin ettekäändel, et olin hiljuti söönud, ja oma nelja või viie härjasilmaga said nad igaüks siiski oma keha rännakuks kinnitada.

Munade praadimise võttis Rein Sepp end peale, see oli rituaalne toiming , kõik said sellest aru ja keegi ei tükkinud vahele segama. Kõige vähem proua Lii, kes oli vahepeal istet võtnud ja sirvis mingit lasteraamatut. Tulin köögist ära, aga ei mäleta, kas meil sigines prouaga vestlus või istusime vaikides. Artur jäi muidugi kööki, sest midagi ikka oli tal ka munapraadimise kohta ütelda.

Pärast pruukosti läksime kiirustades teele, hommik oli kõvasti edenenud ja taheti teha "oma tubli ring".

Tubli ringi nad said. See kestis õhtuni välja.

Mõni sõna sissejuhatuseks käimisest.

Lihtlabaselt võttes võib inimesi kõndimise alusel jagada kahte suurde, osaliselt lõikuvasse klassi - kõndijad ja mitte-kõndijad -, kusjuures vahepeale, klasside lõikuvasse ossa, jääb see häguselt hämar ebamääraste riba nagu iga meelevaldse jaotuse puhul. Kuid jaotus ei ole mingil juhul piisav, sest vähemalt kõndijate klass vajab alajaotust, mis oluliselt puutub asjasse. (Mida vajab mittekõndijate klass, ei lähe mulle palju korda.)

Seltskond niisiis jagunes kaheks kõndijaks, üheks puhtatüübiliseks mitte-kõndijaks ja proua Liiks, kelle jätan klassifitseerimata.

Kõndijate seas, kelle hulka kuuluvad ka igasugused võidumarssijad ja elukutselised rändurid, moodustavad erilise alamklassi kohast-hõivatud-inimesed. Kohast hõivatud kõndija kõnnib kohast-kohta, seisab ja vaatab. Vaatab, et kohast läbi vaadata, et teda mäletada, et temas mäletada. Kõik, mida ta koha-pealt näeb, on mäletamisväärne ja mäletamistnõudev, ta ei saa sellest nõudest kunagi lahti - kohad ja maastikud on pungil tähendatavat ja tähendusi. Ka võõrad. Kohad on käija jaoks mälestuslikud kuristikud.

Kohad nimelt ja vähem inimesed temas, puhtale kohal-käijale on kohal-olijad kõrvalised, kuigi vajalikud, et koht olemas oleks ja elaks - vajalikud, kuid siiski vaid kata symbebekos. Neile ütlevad inimeste elukohad rohkem kui seal juhuslikult ja nüüd elavad inimesed ise.

Ma julgen end Rein Sepaga ses aspektis võrrelda, sellest lähtudes olen ma teda ikka arvanud mõistvat. Kõik, kes kunagi on koos Rein Sepaga lonkinud, mäletavad ta legendaarseid maastikurekognitsioone ja tähendamisi, samastusi ja eristusi.

Kindlasti oli ta siiski inimestelembelisem, kui mina seda suuta mõistsin, kuid siiski: üks lõik ta 1973. aasta kirjast, mida olen küll juba korduvalt tsiteerinud, kuid mille tähendusrikkuse sundusele ma ei suuda ka seekord vastu panna:

"Probleemi üks tuumasid peitub öös, nimelt sellessinatses, kus jõuad, ütleme mingi kantsimüüri äärde. Niisuguses olukorras ei valda vaimu sedavõrd kujutlus soojast ruumist ja koldest, kuivõrd igatsus teise inimese järele. Sellesse tunnetusse kuskile on maetud üks moodsate sajandite kõige õilsamaid jooni, ent ühtlasi aastatuhandete rängemaid vigasid. Need tuleksid miskit moodi tasakaalu seada. Igale tõelisele ruumitunnetusele eelneb vist kodutunnetus. Nii oleks asjade loomulik käik."

Artur Alliksaart ei ole kõndimine kunagi eriliselt võlunud, ta oli koha-hõivest vaba, ses mõttes ei kuulunud ta meie vennaskonda.

Muus mõttes ja palju rohkemas kuulusid nemad kaks kokku ja vennaskonnana olid nad kindlasti enam kui mina kummagagi. Pealegi olid nad koos veetnud oma pealesõjaaegsed aastad Läänemaa loopealsetel redutades või poolredutades ja see maksab küllap rohkem, kui mina seda mõista suudan. Mis aga siiski olulisem - nad mõlemad olid optimistid, usuvõimelised ja -tahtlikud inimesed, uskusid edenemisse ja paranemisse, ja kunsti ja teadusse. Nad uskuid kosmilistesse tähendustesse. Nad tundsid austust ja kiindumust suure teaduse vastu, ses mõttes meenutasid nad Uku Masingut, kelle põlvkonda nad ju ääripidi kuulusid, ja see on küll aspekt, mille puhul muidu kahtlane mõiste - põlvkond - on omal kohal.

Mina (enam) teadusesse ei uskunud, ja ma arvan, et võin peaaegu ütelda, meie ei uskunud, need minuealised, meile oli see ikka kas karjääritegemise abinõu või ajaviide matemaatiliselt formuleeritud juhumõistatuste lahendamisega.

Need märkused on mingil määral olulised järgneva vaidluse mõistmiseks. Sest kohe sündiski kõikide sõda kõigi vastu, kus ajutiselt liituvad kaks kolmanda vastu, et hiljem üksteist vastastikku reeta ja kolmandaga koos seljatagant rünnata. Meil oli eeldusi liitumisteks ja vastasseisudeks. Sest Arturiga ühends mind mõndagi, mis sügavalt Rein Sepast lahutas - kas või me kummagi kalduvus nautida paradokse ja otsida küsimustele aporeetilisi lahendui - asi, mida Rein Sepp kindlasti põlastas ja mille vastu tundis ehk kerget vastikustki.

Usun, et see oli Artur, kes kohe trepil initsiatiivi end kätte võttis ja mind vaidluskäigu sõlmpunktidesse pühendas, tegi seda kuidagi kiiresti, rabedalt ja paristades, sülge pritsides ja sekka naerdes, nagu hirmul, et kaotab mõttelõnga, või et Rein vahele segab ja asja teise ja väärasse valgusesse tõstab.

Ma ei mäleta muidugi üksikasju, kuid midagi sellelaadilist ta mulle rääkis:

"Rein väidab millegipärast, et Moskva ei saa olla pealinn, mina küll aru ei saa, kust ta seda võtab; miks ei saa ja mis argumendid need tal on!"

Rein Sepp, nagu mäletan, ei kommenteerinud seda esialgset introduktsiooni muu kui lühida manitsusega:

"Ära unusta kunagi, mida pealinn tähendab, mõtle selle peale! Moskva ei ole ju pealinn!"

Nagu too kuulus paar Thomas Manni "Võlumäest", tahtsid nad mulle kumbki pedagoogiliselt mõjuda. See kujutlus on muidugi hilisemast kihistusest, sel hetkel mõtlesin Pealinnale.

Muidugi oli Moskva seda, mul ei olnud ses suhtes vähimatki kahtlust, oma pessimismist lähtudes pidasin Moskvat kõigi pealinnade algmudeliks ja ideaalvormiks. Kohaks, kuhu koondub jõud, võim ja kuhu jooksevad kokku kõigi salakoridoride salainformatsioonid. Riik mu kujutluses oli ametiredelite hierarhiline ehitis, mis pidigi tipnema Moskva-taolises pealinnas.

Nii ma astusin ilma ühegi kompromissita Arturi poolele, kuid vaidlusse see lahendust ei toonud, vastupidi, sest see, mida mina rääkisin, sobis Arturile veel vähem. Kumbki neist ei saanud minuga nõustuda, nad mõlemad uskusid ja suutsid uskuda valgustusse, progressi ja edenemisse, mu salakoridoride pimeduselahendust ei võetud kaalumiselegi. Neil oli jõudu uskumiseks, mida minul ei ole kunagi olnud, ainult viimsese pääsmisse olen lootnud ja loodan kõhklevalt ikka veel, lõplikku tagasitõmbumisse iseendasse,s.t. olematusse, meie kõigi päriskodusse, sellesse, mis olemata võinuks olla - meil ei olnud pealinnade asjus ühist meelt. Pigem nendel omavahel, nemad jäid valguse ja päikese poolele, ja just seda pidi pealinn kehastama. Ainult valguse loomuses ja valgustuse viisis ei jõudnud nad omavahel kokkuleppele.

Kuid nad ei pidanud vajalikuks seda mulle pikemalt seletada, neid ei huvitanud ka, mida mina rääkisin, nad ei võtnud mind tõsiselt, nad jätkasid oma ja mina loobusin. Rein Sepa mõjul ei lasknud Artur end seekord ka paradoksidega võluda.

Mulle tundus arutlus tüütu ja mõttetu, ma süvenesin maastikku ja otsustasin nad rappa viia, ühinesin proua Liiga vaikimises, aeg-ajalt ma vist nende juttu ei kuulanudki.

Mäletan ainult, et mingis arutlusestaadiumis oli Artur oma Moskva tagasi võtnud ja pakkus selle asemele Pariisi.

Ka Pariis sobis, sest mudelina on Moskva ja Pariis samased, õieti on Pariis algmudel, igivastanduse - pealinn ja provintsid - ürgsümbol, omaaegne Peterburi on just selle skeemi järgi modelleeritud ja skeem ei ole Venemaal kunagi muutunud. Pariis mulle sobis, ma hakkasin jälle kuulama, võib-olla ütlesin midagi vahelegi. Kuid Rein Sepale polnud Pariis vastuvõetav, isegi vähem oli veel kui Moskva: mis pealinn on Pariis, pole õieti linngi!

Me läksime üle Mosina Veskisilla, Viisijaagu järve tagant ringi, ma keerutasin neid Vellavere oru soodes, päev edenes ja kuidagi, ma ei tea, kuidas, hakkas siiski sündima aimdus sellest, mida Rein Sepp õieti pealinna all mõtles; algul häguselt ja kuidagi hõljuvalt võbisedes, aga võttis pikapeale vormi, ja sel hetkel, millest ennist rääkisin, siis, kui tagansi vaatasin ja nemad üle märja koha ukerdasid ja päike neile silma paisti, siis äkki mõistsin. Vähemalt äkilise mõistmiselamusena on see pilt mulle meelde jäänud.

Ma ei suuda vaidlust reprodutseerida, ma ei mäleta enam sõnu, mäletan pilti ja kuumusemuljet, õhtupoolikuvalgust ja seda tunnet, et näen Pealinna sellisena, nagu seda mulle näidatakse. Et tõesti on võimalik niisugune kujutlus, et sel kujutlusel on mõtet sisu ja külgetõmmet, mis murrab läbi isegi usupuuduse nõtrusest, pessimismist, mis selle mõistmise valguses tundub rumal, arg ja naeruväärne. Siis ma tundsin nii.

Mõistmise aluseks oli kahtlemata seesama meie ühine kõndijaks-olemine. Ma nägin pealinna kohana maastikus. Ei ole vist isegi õige ütelda, et sain aru - ma lihtsalt nägin. Nägin loomulikku ja tõelist pealinna, tundsin ta ära kui igavese kodu. Koha, milles mäletamine ulatub sügavamaile mõeldavaist, see on koht, mis on oma tähendustes põhjatu. Milles põhjatus on avatud ja mis sellega annab mõõtmatu perspektiivi ettepoole. Koht, millest kõik - see, mis oli, ja see, mis tuleb, mis on - on nähtav, muutub läbipaistvaks: lõpmata selge õhtupoolik väikelinnas.

Sest ainult väikelinnas võis asuda pealinn. "See saab selgeks igaühele, kes vaid ainsagi õhtupooliku on veetnud mõnes väikelinnas."

Ta rääkis Leitnandist - sellest armastas ta ikka rääkida - kui inimesest, kes pealinnas valitseb, ta tuletas selle sõna osadest Leut ja Land. Ma ei ole kunagi viitsinud ega tahtnudki järele vaadata, kas ses etümoloogias on põhja või pole mingit, ma võtsin seda kuuluvana Rein Sepa mütoloogiasse, mis kontrollimisele ei kuulu, võtsin nagu ta jutte sellest, et ikka ühed ja samad varblased teda Tallinna vaksalis ootavad ja tema päralejõudmisest linna teistele lindudele teatavad; nagu jutte sellest, kuidas hiired...jne. jne. Teadjad inimesed võivad ise otsustada, mis on tema etümoloogiate taga. Tema ise aga põlgas sügavalt kõiki klassikalisi ja akadeemilisi humanitaarteadusi: " Kogu maailm on olnud ja saab olema ikka millekski küps, ainult et ladina grammatika tahab millegipärast seda tõsiasja kuhugi olematusse lükata."

Ta uskus füüsikasse rohkem kui grammatikasse, selle usuga ei ole ma suutnud kunagi kaasa minna, pigem kaldun võtma grammatikat primaarsemana, kuigi see ei pruugi olla just ladina. Kuid see selleks.

Peedule, või oli see Elva, seda ma isegi ei mäleta enam, me jõudsime alles õhtul ja võib-olla oli ta tõesti - too õhtu - niisugune, nagu see kirjas seisab - kodune ja selge ja sume ja hämar, ja võib-olla tõesti olime veel nii noored, aga kas kõikide teede alguses, seda ma oma usunõtruses arvata ei julge.

Artur, too mittekõndija, kellele kohad rääkisid vähe, jäi lõpuni iseendale kindlaks ja oli oma kindluses kinni. Mäletan, et järgmine kord, kui kohtusime, ütles ta midagi seesugust: "Ei tea, mis sel Reinul pühapäeval hakkas, et ta niisugust jama ajas, muidu on ta jutus ikka mõte olnud."

Ma ei ole kindel, et ma sellele vastu vaidlesin, võib-olla ei olnud mu nägemus seks ajaks veel päriselt küpsenud.

Aga kas üldse oligi, mis küpseda sai, on ainult ehk nägemus sellest kuninglikuks nimetatud jalutuskäigust ja nägemus nägemuse sündimisest? Mida ta seal tegelikult rääkis ja mida ütelda tahtis, see võib-olla jääbki saladuseks ja sõnad kadunuiks. Jääb, kui ei tule siiski ootamatult välja.

Ja seda ma loodan - nad ei ole ehk lõplikult haihtunud, tema päratus kirjavahetuses peab see ometi kusagil ja kuidagi peegelduma, ta oli oma mõtet kaua haudunud ja tõi meile õppetunnina tol rännakul kuuldavale, võib-olla sai mõte Pealinnast just seal oma viimse küpsuse kätte ja kandus siis kirjadesse. Ma loodan.

Ma loodan, et kõik kirjad on alles, ma loodan, et nende eest hästi hoolt kantakse, sest lõpuks on ehk see kõige väärtuslikum sellest, mida ta teoks on teinud. Mida me siin üldse oleme teoks teinud.

Võib-olla jagatakse neis võimalikes kirjades õppetunde teistelegi, neile, kes saavad tema Pealinna-nägemusest paremini aru kui meie, tema tookordsed kaaslased tollelt Peedu-matkalt.

Ettekanne Rein Sepa 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartu Kirjanduse Majas 20. IV 1996.

1

2014-10-01

MärksõnaLiikumine

MärksõnaLinn ja arhitektuur

MärksõnaMythos

MärksõnaRuum