Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Tardo liin

Prindi

Madis Kõiv

1

Nõnda seda linna omal ajal kutsuti. Siis, kui saksad nimetasid teda Dorpatiks, ka siis, kui ta sai ametliku nime Jurjev. Ja siis ikka veel, kui nimi hakkas Tallinnamaa meeste ja naiste mõjul oma kõla muutma ja läks üle Tartuks. Põlva ja Kanepi kandis ja kaugemalgi lõunas tundis seda linna iga sealne kikas, kes hommikul päikesetõusul laulis: "Tardo turguuuu! Tardo turguuuu!" Nii siinpool Emajõge, kuidas teisel pool, seda ma ei tea, pole selle kandi kikkaid eriti kuulanud ja seal vara üles tõusnud. Või kas nad üldse Tartut tundsid - need kikkad, ma mõtlen. Tardo liin oli lõunaeestlaste linn, samamoodi nagu oli seda pikka aega Riia liin, kellel samuti on tegemist kikastega, aga nende peenematega; üteldi - rikas nigu Riia kikas.

Kuid Riia- ja Liivimaa-aeg on Eestis ammu läbi ja ei ole vist mõtet selle juures suuremat nostalgiat üles puhuda. Kuid ometi, kui Tardo liinast üldse rääkida, siis nostalgiast ei pääse ometi. Väga palju on siinkandis oma eripäraga ära märgitud aegu "ammu mööda läinud", või-olla rohkem kui üheski teises Eesti- või Liivimaa linnas. Ja praegugi, näib nii, seisab ta muutuvate aegade künnisel ja pole veel teada, kuhu ta kõige lähemal ajal kukkuma peaks - see "waene Tardo liin".

Aegade vahetused käivad mitut moodi, tulevad ja hiilivad ja ei saa arugi, kuni äkki näed: ongi käes ja linn on ära muudetud. Tulevad ja teevad seda tööd mõnikord lausa tänavate ja majade kaupa, jätavad midagi paigale, aga teise moonutavad nii ära, et tunnegi enam, kas on see või hoopis midagi muud. Teinekord aga tulevad nagu taevast lennukipommid ja tükkide mürsud ja teevad paari päeva või nädala jooksul tervete aastakümnete ja isegi sajandite töö ja ongi sama koha peal (kui mis on koht, seegi on küsimus, mida küsida tuleks) midagi teist. Mõlemat on siinmail nähtud küllalt.

Mõnikord on muutjad inimesed - ma mõtlen, inimesed, kellele saab näpuga näidata ja keda nimepidi nimetada. Nagu tehakse, kui räägitakse näiteks Periklese-aegsest Ateenast või lihtsalt Periklese Ateenast. See on nii, aga see ei ole nii ka mitte, või - kelle jaoks on ja kelle jaoks pole. Juhtub mõnikord, et muutja nimi kinnistub, on nii nagu seal ennemuistses traagikute aja Ateenas, siis võib ehk ütelda, et on-kõigi-jaoks.

Erisuguste Tartu-aegade iseloomustamiseks leidub samuti küllalt häid nimesid. Professor Talvet kasutas ühe Tartu-aja märgiks (seema’ks) Lotmani nime. Tema ja teiste professorihärrade jaoks on see selge tähendusega tähis, otsib aegade registris välja ühe ja ühemõtteliselt määratud aja, ühe ja ühemõtteliselt määratud aja, ühe ja ühemõtteliselt kunagi-olnud Tardo-liina, ja ütleb, kuidas too nimepidi nimetatu on teda kujundanud ja muutnud (mõne ta osa - tänava, hoone või kas või ainult ruumi lausa füüsiliselt), ja vähemalt see märk-nimi ise on mitmes keeles kõnelevate inimeste seas tuntud. Isegi nende, kes Tardo-liinast muidu kõigevähematki ei tea ega teada taha. Aga tühja sellest, ikkagi on hea, kui võid kusagil kaugel ja kõrgel nimetada, et mina olen sellest linnast (ülikoolist), kus omal ajal õpetas Kraepelin või Pirogov või Jacobi (olenevalt jutuajamise situatsioonist), kus õppisid ja pärast õpetasid Ostwald ja Struve, toosama mees, kes tõi Tartu Tähetorni selle aja kõige võimsama (Fraunhoferi) refraktori; kus sündis Emil Lenz ja õppis ka, ainult ei surnud. Kuid selle eest surid siin Baer ja Teichmüller ning kõmpis jalgsi läbi Lönnrot ja kihutasid postihobustega Balzac ja Liszt ja veel sajad (või vähemalt kümned) teised kuulsad nimed. Ja kui uskuda parun Münchhausenit, siis küllap ikka tema ka. Võib sedagi rääkida, et isegi matemaatikute kuningas Carl Friederich Gauss kandideeris Tartu ülikooli professori kohale (ja sai viisteist poolthäält nelja vastuhääle kohta), võib nimetada, aga ka nimetamata jätta, et seesama Gauss siiski kohale ei tulnud, kuna põlgas palga väikeseks ja ei olnud rahul naisele (tema enda võimaliku surma puhul) määratava pensioniga, ning sellega ka, et matemaatika professuur oli liidetud astronoomia omaga. Võib sedagi rääkida, et kui professuurid oleks lahutatud, oleks Gauss siiski - vaatamata nigelale palgale ja halbadele lesepensioni tingimustele - Tartusse tulla võinud. Ja Tartu oleks võinud olla (matemaatika)kuninga residents.

Võib kaugelt tulnud külalistele näidata Tartus elanud, peatunud, sündinud või surnud meeste kunagisi elupaiku, nende järgi nimetatud tänavaid ja neile püstitatud ausambaid. Ja puid, mida see või teine on istutanud, või mälestusmärke selle istutamise asjaolu kohta. Nii on meil näitamiseks praeguse Rootsi kuninga tamme ausammas, kuigi tamme ennast mitte, kuivas (või külmus) ära teine kohe.

Kuid nimed nimedeks ja nendega uhkustamised uhkustamisteks, asjadel on sügavamad tagamaad ka.

Võib tähele panna niisugust kummalist asja, et siin sündinud (ja ka surnud) suurusi oleks justkui vähem kui läbikäinuid. Võib omaette mõtiskledagi, et mida see siis ikka tähendab. Et kas siis Tartu on mõni suuruste läbisõiduhoov? Või mis koht see siin niisugune üldse on? Miks siia naljalt kuulsused pikemalt ja juurdunumalt peatuma ei jäänud? Miks viimane tähtis astronoomist Struve tegi oma tegemised Texases, aga mitte Tartus?

Võib isegi selle üle mõtelda, miks paljude siia saabunute, siin elanute, siin kuulsaks saanute (ja siia maetute) järelejäänud paberid tahavad siit, kui asjaosaline ise enam ei saa, edasi rännata. Võib mõtiskleda ja põhjusi küsida, kuid mitte selle mõtte külge klammerduda. Tulijad tulevad ja lähevad, ja olgu nii, nende kraam ka. Viimane asi oleks minemise pärast solvuda või ennast kinnipidamispüüetega alandada. Ütleme parem: tore, et tulid ja olid, aga kui minema pead, kahju küll, aga mis parata.

Mis ei tähenda muidugi seda, et läbikäijad siin midagi ära ei teeks ja neid ainult nimede ja märkide pärast tarvis oleks - teevad küll. Ja selles ongi peaasi. Mõned teevad head, teised veel paremat. Kuigi tihtipeale saad alles pärast aegade möödumist õieti aru, mis hea oli või mis parem. Kui hea ja kuivõrd parem. Kui keskmine või koguni halb.

Kel viitsimist on, võib lähematel päevadel läbi astuda Kirjandusmuuseumist ja vaadata näituseks ülespandud pilte Tardo liinast ja järele mõtelda, missugused need siit üle käinud muutused olla võivad ja missugused nad siin viimasel ajal olnud ongi - suures ja laias laastus, tänavate ja linnaosade kaupa. Äkilised ja rängad, aga ka aeglased ja pidevad.

Sisemised ja välised, kuigi iga välimine toob kaasa sisemise ja ükski sisemine ei jäta end kuidagiviisi väliseltki (tänavapildis, nagu üteldakse) näitamata.

Sest nii see on - kes muudab kohta, muudab sellega koha vaimu, sest koht on vaimu suhtes tundlik, ta võtab vaime vastu ja kultiveerib neid ise. Õieti ongi koht alles oma vaimudega see, mis ta on, ilma nendeta pole teda olemaski. Mõned vaimud on ainult sügavamalt kohas sees, lausa maa-alused ja igipüsivad, ehk sellepärast ainult teadjameestele ja -naistele nähtavad, kuuldavad ja äratuntavad; teised hõljuvad kõrgemal ja paistavad paremini ja kaugemale silma, lähevad ehk sellepärast hõlpsamalt tuuldegi - mõnikord. Aga kõik, kes kohaga kokku puutuvad, on ta vaimust (vaimudest) ühel või teisel määral või moel vaevatud. Nii on kohalt lahkuja kas möödakäijana päriseks või kohalolijana ajutiseks ikka seal, kuhu läheb ja jõuab, lisaks kõigele muule mingis mõttes ka koha vaimude esindaja, ükskõik, mida ta siis räägib või teeb. Nii see vaim levib üle ilma, niivõrd, kuivõrd üldse.

Vaimuvaevad võivad olla tugevamad või nõrgemad, otsesed või kaudsed. Võib olla kõvastigi vaimust nakatatud, lausa haige kohast, vaimudest hõivatud, nii et neid nagu kuradeid inimesest (sigadesse näiteks) välja peab ajama. Ta kohalt ära viima ja kaugel ravima. Küllalt on ju teada, kuidas see käib. Käsu Hansu nutulaul vestabki sellestsamast: "Tuli, tõrv mul lasti sisse,/Tüki mürin, pommi hääl;/Hooni, rahwa ütelisse/Põrut, lei kik maha tääl/[---]/Sis ta Venemaale vei/Kik see liina rahva väest,/Isanda ning emanda/Ülihallest ikkiva..."

Kuid ka mõnusamaid lugusid võib nakatumisest rääkida. 1871. aastal rändab Baselist Tartusse (tema enda meelest küll Dorpatisse) umbes neljakümneaastane (mees akme’s) Gustav Teichmüller ja hakkab siin õpetama filosoofia ajalugu ja välja mõtlema personalismifilosoofiat. Elab siin ja mõtiskleb, kirjutab ja peab loenguid oma seitseteist aastat, siis sureb, jätab oma maised jäänused Tardo liina maa-alustele. Neid ei vii siit minema keegi. Kuhu ta paberid jäävad, seda mina ei tea, ei ole viitsinud järele kuulata. Aga ükskõik, kuhu jäävad, paberite ja muu maisega asi ei lõpe, tema poolt esile manatud vaimud jäävad, koht imeb nad endasse. Läheb siis veel mööda paarkümmend aastat, tuleb Jurjevisse (kuhu ta omateada tuleb, kas Tartusse, Dorpatisse või ikka sinnasamma Jurjevisse, seda ma ei tea) Peterburis sündinud eesti mees Eduard Tennmann, jääb väikese ringirändamise järel koha peale pidama ja maasseimbunud vaimudest (nagu Siberi katku batsillidest) nakatuse. Nii tugeva, et kirjutab raamatu G.Teichmüllers Philosophie des Christentums. Muutub sellega ise vaimuks, ja rändab oma nimega Saksamaa ja Venemaa teadmateostesse Gustav Teichmülleri vaimu kandjana.

Sedasorti lugusid võib palju rääkida, kuid mitte need ei puuduta mind, nakatunut, nii põhjalikult ja põhjaviivalt kui palju lihtsamad lood, kus küllap mängivad need kõige sügavamad ja möödakäijatele kättesaamatud pinnaalused allhoovused, mis panevad isegi Lõuna-Eesti kikkad toda nimetatud "Tardo turguuuu!" kirema.

Võtame mõne niisuguse jutu, mida me suuremalt jaolt siinsamas kohapeal ilma kaugele minemata ja kaugele kuulutamata omavahel puhume. Siinsamas, kus me kõiki ettetulevaid - ja palju tuleb neid ette - muutusi tunneme ära lausa kontides, just nii nagu jooksvahaiged ilmamuutusi.

Igasuguseid on, suuri ja väikesi, ülelinnalisi ja tänavasiseseid. Mis lõppude lõpuks on meile siin ja nüüd palju tähtsamad kui need, millega laias maailmas lehvitamas saab käia, ja millest paljut me tähelegi ei pane - kui paljud panid tähele, et Tennmann kirjutas tolle ülalnimetatud raamatu Teichmüllerist? Kuigi, ja sedagi peame möönma, ka tähelepandamatud juhtumused muudavad kas või salaja koha teistsuguseks, nii et nende tagajärjed kunagi me igapäevastes tähelepanekuteski saavad kuidagi nähtavateks ja tuntavateks.

Üks iseendast tühine lugu, mis aga minusugustele omal ajal palju jutuainet pakkus ja tähendas. See oli see, et tookordne rektor lõpetas ära nood loomuvastased ja kahjulikud jutuajamised üliõpilaste ja õppejõudude vahel ülikooli vanas kohvikus. Lõi kohviku (remondiga) pooleks ja korra majja, pani nende kahe hädaohtliku olluse vahele läbikäiguks suletud ja eraldava ruumi. Et kriitilise massi tekkimine võimatuks osutuks.

Midagi olulist oli meie linnas ja tema vaimudespektris sellega muutunud. Meie jaoks. Nagu sellegagi, et "Werner" maha põles ja kunagi enam endiseks ei saanud, et kohvikud Tartust üldse ära kadusid, et ülikooli raamatukogu kolis Toomelt minema, jne., jne., jne. Ikka meie jaoks.

Jah, just nii, meie jaoks. Ja nüüd on vaja muidugi küsida: mis meie või kes meie see niisugune on?

Kes on üldse see, kes selles linnas (ja võib-olla kaugemalgi, aga ikka seda linna silmas pidades) tahab ja võib enda puhul ütelda "meie"? Meie linn.

Või tuleks jätta igasugused sedasorti jutud ja rääkida linnast iseendas, niisugusena nagu ta ise kõigi oma vaimudega on, nüüd, enne ja (kes teab) ehk edaspidigi? Või ei tule isegi aegade vahet teha, minevikku tulevikust eraldada, rääkida ühest üle-aegsest linnast?

Väga kena - aga kes räägib?

Linn ise räägib. Olgu - aga kes kuulab, mida ta räägib?

Ja kui mina siin praegu seda tegema pean, ei pääse ma ikka "meie’st", sellestsamasest, kellest just nüüd seoses kohvikuremondiga rääkisin.

Aga kui lasen teistel rääkida, tulevad jutuks teised "meie’d" ja lood hakkavad nii lahku kiskuma, et lausa pingutada tuleb - arusaamiseks, et ikka ühest ja samast paigast räägitakse.

Kas või sellegipärast, et mõni Dorpat, teine Jurjev, kolmas Tartu ja neljas Tardo liin - just nii, nagu ma peale hakkasin. Ja viies ja kuues ja seitsmes, jumal teab kunas ja mismoodi veel.

Võidakse ütelda, jätame nimed rahule, peaasi, kui nende osutused oleksid samad. Aga kas on? Ja mis on ühe nime osutus, kui see peab märkima niisugust raskelttabatavat asja nagu linna, Tardo linna pealegi? Ja jälle võidakse vastata: mis raskelttabatavat? Väga tabatav on ta. Minge ja vaadake Kirjandusmuuseumis vanu pilte, siis näete, kui hästi ta tabatud on olnud.

Kah õige, ja palju rohkemas tähenduses, kui vastaja seda tõenäoliselt mõtelda kavatsebki. Tabad punkti maakamaral, aga tabad linna, tabad maju ja tänavaid ja tabad kaugelt rohkemat, seda mida otseselt nähagi ei saa. Aga tabamise loomus ja tagajärg on ise mitmes mõttes tabamatu ja sellega oleme jälle vana küsimuse juures tagasi.

Sellepärast jäägu see nii, ajalehes seda ometi ära ei seleta, ja pole ajaleht selleks mõeldudki (milleks on, seda ma ei tea küll ammu ütelda). Lasen siis ikkagi sekka mõnel teisel rääkida. Rääkigu filosoof (sest kui linnavaimud on mängus, kes oleks veel asjakohasem isik sõna võtma). Rääkigu seesama Teichmüller. Nii ta ütleb (Lotzele, pärast seda, kui lootus Göttingeni pääseda on luhtunud ja ta Baseli vahepeatusest ära tuleb): "Kliima ei tundu siin olevat laste arengu jaoks väga ebasoodus, aga ikkagi on mul kahju pikkade talvede pärast, mis kitsendavad värske õhu tarvitamise vähesteks suvekuudeks." Hiljem: "Heidelberg ei ole ju ka hõivatud ja kui Kuno Fischer mind kui Trendelenburgi sõpra ei taha, siis ometi peaks mõne kohase isikuvahetusega mingi auk mulle [Saksamaale] sissepugemiseks tekkima." Veel hiljem: "Me elame siin kahjuks nii äralõigatult, et ükski saksamaalane Dorpatisse ära ei eksi." Ja veel hiljem: "Elan vaikselt oma töötoas ja Dorpat on lausa hermeetilise müüriga ümbritsetud, [---] nii et igasugune isiklik mõjutus minu puhul ära langeb." Mõne aja pärst jälle: "Ma usun, et kõik oleks teisiti, kui ma saaksin õpetada Saksamaal, kus ikka leidub noori inimesi, kes iseseisvast tööst kinni hakkavad, kuna siin lähevad kõik praktilise elukutse peale üle, ilma soovita hoida teaduse poole." Ja siis tuleb iseloomustus, mis koha tema jaoks õieti määrab: "Aga siin mu siberlikus üksinduses tuli mul ainult iseoma veendumusele toetuda." Ja hiljem uuesti: "Te räägite oma üksildusest, mis mind õieti imestama paneb. [---] Siin minu Siberis on nii üksiklane olemine, et isegi harvade kirjadega ei ulatu mu kõrvu mu enda sõnade kaja." [Minu sõrendused-M.K.]

Peaaegu ei mingit "meie’t", ainult mina ja meie ülikooli raamatukogu (mida kõhnaks peetakse), ja lisaks sellele kitsas perering kauges Siberi-üksinduses. Ja ometi kirjutatakse siin peateosed ja võib-olla on kõigele vaatamata just see õige koht tema jaoks ja siinsed vaimud, need sügavamadki, võtavad ta omaks, ja ehk ainult siin, üksinduses, ilma igasuguse "meie’ta", kuid siiski koos kohavaimudega, saabki sündida see filosoofia, mida me nimetame Teichmülleri personalismiks, filosoofia, mille tsentriks on isiksusena teadvustatud "mina".

Niisugune on see koht ühele neist sadadest siiatulnutest, kes oma vaimu teiste siinsete juurde tallele panevad, siin oma "meie" - kui kitsa tahes - moodustavad ja ikkagi ka kohta kujundavad, sedasama, mis lõpuks on siiski meile kõigile omamoodi meie koht.

Põlised "Venemaa Läänemere-kubermangude" inimesed näevad oma "meie’t" loomulikult kodusemalt.

Jäädes hõljuma ülikooli kohale ta raamatukogu, tähetorni, kliinikute ja muuga, mis ta juurde kuulub (sest mis parata, tema ümber hoiab end kokku see, mis ei lase ehk nüüdki linna päriselt ülearuseks jäätmaakolka aleviks kuulutada), ütleme koos nendega: siin Emajõe kaldal loodi valgustuslik-maailmakodanlik õpetlasriik ja see oli sissetung provintside seisuslikku maailma. Samal ajal jäi Revalis püsima selge vahe aadelliku ülalinna - Toompea - ja kodanliku all-linna vahel, nii range, et neil puudus peaaegu igasugune omavaheline seltskondlik kokkupuude. (Kas nüüd, kui räägitakse kahest Eestist, oleme jälle sealmaal tagasi?)

Sündis saksa ülikool oma autonoomia ja õigusega endale professorid Saksamaalt sisse tuua. Nii oligi Tardo liin Dorpatina ühtsesse saksa rändprofessorite võrku lülitatud. (Nagu mõned head aastad tagasi kogu Eestimaa ühtsesse üleliidulisse energiavõrku - õli voolas sise, piim välja. Ja praegu ühtsesse Euroopa rahavõrku või maailma heroiinitorustikku või kuhugi paganasse veel.) Ja ometi oli see mõeldud Vene riigi ülikoolina, mis sellisel saksakeelsel moel pidi siin vahendama saksa haridust.

Ja nii see igatpidi ongi, ning näitena toodud Teichmülleri kohta võib ütelda - ehkki ära lõigatud otsestest sidemetest Saksamaaga, ei jää ta mõju tulevastele olemata. Tänu oma "Siberi-eraklusele" on ta siiski Suure Keisririigi olulise ülikooli professor, ta teoseid tõlgitakse õige pea vene keelde (mida muidu kindlasti ei oleks juhtunud) ja tema mõju kujunevale vene personalismikoolkonnale on nende endi poolt igatpidi tunnustatud.

Üldse on selle Siberi piiriga, olgu möödaminnes üteldud, kummaline lugu. Et kes ja kunas seda kuhugi tõmbab. Immanuel Kanti ajal nimetati Köningsbergi Saksamaa Siberiks, Teichmüller nihutab piiri kaugemale itta ja nimetab Siberiks oma Dorpatit ja minu tädi naabrimees Põlva kandist rääkis meile kunagi neljakümnendate lõpus (enne suurküüditamisi siiski) ühe külamehe pojast - "ta om põrõhõlla Tsiberin". Kui meie vastu vaidlesime, et meie teada on poiss kuskil Minski lähedal sõjaväes, kostis naaber vastu: "Om, om Tsiberin jah, Valgõtsibõrin õkva." Temal hakkas Siber alles Peipsi tagant peale. Pärast 49-ndat pandi meie mail küll Siber oma õigele kohale paika - hea geograafiatund. Euroopa ja Ameerika demokraatidele, kel see haridus puudub, on aga vist raske selgeks teha, mida see inimeste Siberisse viimine õieti tähendab - "noh, mis siis, ise Siberis elate, kuhu kaugele teid ikka viidi". Aga seda kõike muuseas.

Niisiis, alates 1802. aastast: Alma Mater Dorpati Embachstrom ’il hakkab oma rangelt seisuslikku struktuuri kaotama, kuid meie Tardot ja Tartut see siiski veel ei puuduta. Veel on Dorpat omadele ilus ja kaunis koht ja üksilduse üle nemad ei kaeba, vastupidi. Vabahärra von Stackelberg, studiosus üle-eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpust: "Mida suurem on tervikut moodustav seltskond, seda enam esitatakse nõudeid isiku eneseteostusele. Meie kolm, ikka seisuste järgi jaotatud aadlivabariiki, pakkusime avaraid võimalusi isiksuse kultiveerimisele. Aga instinktiivselt, otsekui enesekaitseks, seisis igal silmis nõue - kaitse end! Justkui genius loci ise oleks ammugi aimanud halastamatult hävitava ülevõimu lähenemist." Ja tõesti: "Eesti-,Liivi- ja Kuramaal olid hakanud kujunema mittesaksa päritolu vaheseisused, rahvuslikud vastuolud tulid siin veel teravamalt ilmsiks kui Soome- ja Böömimaal. 1890 vajusid pilved horisondi tagant lausa peale. Saksa pastoreid hakati ikka enam eestlastega asendama."

See meie kuldne koht, me Dorpat, seisis hävingu ees: "Olime vaevalt mõistnud eestlasi ja lätlasi oma vastasteks pidada, aga juba astus meile siit- ja sealtpoolt vastu metsik vihkamine". (Üsna vaba ja lõtv tõlge.)

Nii tulime meie oma Tardo liina tookord, ja nii sai ta "meile" tookord omaks. Nii juhtus siin jälle midagi ja nii nihutasid vaimud oma asukohti.

Paljugi juhtus veel ja jälle ja jälle (ühe huvitava ja vähevalgustatud episoodi kohta neist "meie"-tulekutest saab lugeda Ustav Mikelsaare Tartu-triloogiast!), ja siin me nüüd oleme. Kes meie? Kas ikka veel üks ja sama? Kus? Mis linnas? Tardo linnas? Selles, kuhu Lõuna-Eesti kikkad end ikka turule pakuvad? Kui neid üldse enam turgu lastakse.

Tahaks loota, aga ei julge. Vaimud poevad sügavale ja ei näita end hästi välja, või ei mõista mina neid välja kutsuda? Ei tea õigeid loitsimispaiku.

Ehk ongi nii.

Aga ometi arvan ma, et mis ka ei oleks ja kuidas ka ei tuleks - kõik, mis siin linnas on sündinud, on siia ka kuidagi maetud, ja kõik, mis siis on maetud, ei ole lõplikult maha maetud. Ja kõik siin olnud ja olevad ja tulevad "meie’d" loovad midagi, mis selle koha teeb igale just selleks, mis temale on määratud. Kedagi ei saa mängust välja jätta. Alma Mater tähendab ka "Tardo turguu!" kirevale kikkale sama palju kui turg ise, kuhu ta minna kavatseb - ja vastupidi muidugi ka.

1

2014-10-05

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKohane!

MärksõnaLinn ja arhitektuur