Ennustamisest une abil

Prindi

Aristoteles

1

I. Ennustamine pidavat toimuma une ajal ja lähtuma unenägudest - seda pole kerge halvaks panna ega ka tõsiselt võtta. Et kõik või vähemalt paljud arvavad, et unenägudel on mingi tähendus, siis loob see usu, nagu oleks juttu kogemusest, ja pole sugugi võimatu uskuda, et mõnel juhul on unenägudes ennustus olemas. Kui on üks tõend juba käes, siis võiks ka ülejäänud unenägude kohta sedasama oletada.

Ometi ei näi olevat mingit mõistlikku põhjust, et see nii peaks olema, - see teebki umbusklikuks. Lisaks muule vasturääkivusele on kummaline, et kui neid läkitab jumal, siis milleks läkitada nii, kuidas juhtub, ja mitte kõige parematele ning arukamatele. Kui jätta jumal põhjusena kõrvale, ei näi ühtki teist mõistlikku põhjust olevat. Meile käib üle mõistuse leida mingit lähtekohta selle ettenägemiseks, mis toimub Heraklese sammaste juures või Borysthenese ääres. [1] Niisiis on unenäod paratamatult kas sündmuste põhjused ja märgid või siis kokkulangevused, kas kõik korraga, mõni neist või siis üksainuke. Ma ütlen "põhjus" selles seoses, nagu on kuu päikese loojumise suhtes või kurnatus palaviku suhtes. See, et täht ilmub, on loojangu märgiks, ja sedasama on keele karedus palaviku jaoks. Kokkulangevus on aga see, kui keegi parajasti jalutab ja päike loojub. Jalutamine pole loojangu märk ega põhjus, samuti kui pole seda loojang jalutamise jaoks. Seega ei toimu kokkulangevusi ei pidevalt ega sageli. Kas siis selles suhtes, mis toimub kehas, on mõned unenäod põhjusteks ja märkideks? Ütlevad ju kogenud arstidki, et unenägusid tuleb hoolikalt tähele panna. Eks ole mõistlik samamoodi arvata ka neil, kes pole õppinud meistrid, vaid vaatlejad ja filosofeerijad.

Kui need mõjutused, [2] mis leiavad aset päeva ajal, pole küllalt suured ja tugevad, jäävad nad suuremate ärkvelolekumõjutuste varju; magamise ajal aga on vastupidi: mis on väike, näib olevat suur. See selgub juhtumitest, mida unes sageli ette tuleb: kui kõrva satuvad nõrgad helid, arvatakse, et lööb välku ja müristab, kui valgub alla tilk sülge - maitstaks nagu mett ja magusaid jooke, kui mõni koht muutub natuke soojaks - kõnnitaks nagu läbi tule ja tuntaks tohutut kuumust. Ärgates selgub aga, kuidas asi tegelikult on. Kui kõikide nähtuste lähtekohad on väikesed, on selge, et sama kehtib ka haiguste ja muude häirete puhul, mis hakkavad kehas ilmnema. Muidugi peab see unes palju selgemini esile tulema kui ärkvel olles.

On aga päris loogiline, et mõnede unes ilmunud meelekujundite [3] põhjuseks on neile vastavad tegevused, nagu siis, kui me kavatseme tegutseda ja parajasti tegutsemegi või oleme tegutsenud - vahetus unenäos [4] me puutume siis sellesamaga kokku ja teemegi sageli seda (põhjuseks on, et päevane mõjutus rajas sellele teed). Teiselt poolt on paratamatu, et unemõjutused saavad sageli päevaste tegutsemiste põhjuseks, sest sellele tegevusplaanile on jällegi teed rajatud öiste meelekujundite abil. Seega siis võivad mõned unenäod olla nii märgiks kui põhjuseks.

Enamik neist näib aga kokkulangevusena, eriti kõik sellised, mis on ebatavalised ja mille lähtekoht pole unenägijas, nagu näiteks merelahingute ja kaugete maade sündmuste puhul. Neil puhkudel paistab, et on just samamoodi, kui mingi asja mainimise järel see juhtumisi toimubki. Kas miski takistaks sedasama une juures? Vastupidi, ilmselt enamasti nii juhtubki. Nii nagu kellegi mainimine pole ta ilmumise märgiks ja põhjuseks, pole ka siin unenägu selle nägijale millegi täitumise märgiks ega põhjuseks, vaid on kokkulangevus. Seega paljud unenäod ei täitu - ei leia ju kokkulangevused pidevalt ega kuigi sageli aset.

II. Üldiselt, et ka mõned loomad näevad und, ei saa unenäod olla jumalast saadetud; nad ei ilmu ülalmainitud ennustamise eesmärgil, kuid on siiski vaimuga [5] seotud. On ju loomus [physis] vaimne [daimonia] ja mitte jumalik [theia]. Seda tõendab asjaolu, et paljudel tavalistel inimestel on ettenägemisvõime ja neile ilmuvad vahetud unenäod - nii et mitte jumal ei saada neid. Tarvitseb vaid kellelgi olla lobisemishimuline ja melanhoolne loomus, kui ta näebki igasugu nägemusi [opseis]. Et nad lasevad end mõjutada paljudest ja mitmesugustest asjadest, siis tulevad neile ka vastavad ilmutused, nad tabavad märki just nagu mõni õnnemängija. Eks öelda ju ka nii: "Kui proovid palju, saad lõpuks ka parema tulemuse." Nii juhtub ka siin arutatu puhul.

Pole midagi imelikku selles, et paljud unenäod ei täitu. Samuti on ju ka märkidega kehas ja nende taevamärkidega, mis käivad vihmade ja tuulte kohta. Kui ilmub tugevam mõjur sellest, mille saabumise kohta märk käis, siis jääb see toimumata. Palju häid kavatsusi jääb toimumata, sest mõni muu ja tugevam põhjus tuleb vahele. Ja üldse, ei toimu sugugi mitte kõik, mis toimuda võiks, ja saabuv ei lange kokku sellega, mis oleks võimalik. Siiski tuleb neid aga nimetada lähtekohtadeks, hoolimata sellest, et nad ei teostu - nende märkide olemus seostub toimumata sündmusega.

Nüüd nendest unenägudest, kus puuduvad sellised lähtekohad, millest me rääkisime, nendest, mis tekitavad võõristust koha, aja või ulatuse poolest, või kui mitte nende suhtes, siis puudub neis ometi lähtekoht unenägude nägijate enda jaoks. Kui nendes ei tulene ettenägemine kokkulangevusest, pole nad Demokritose ütluse järgi siiski mitte kujunditest [eidola] ja voogustest [6] [aporroias] põhjustatud, vaid pigem järgmised: kui miski mõjutab õhku või vett, kandub mõju [liikumine] ühelt osalt teisele, ja kui see üks vaibub, mõjub samasugune liikumine edasi, kuni lähtemõjurit enam juures polegi. Nii ei saa ka välistada, et kui magatakse, jõuab hinge mingi mõjur või taju, millest Demokritos tuletabki oma kujundid ja voogused. Olgu nende tulekuga kuidas on, öösel on nad paremini tajutavad, sest päeval laiali kandudes nad hajuvad (õhk ju öösel niipalju ei liigu, sest ööd on tuulevaiksemad).

Une ajal kutsuvad nad kehas esile taju, sest magajad tajuvad ärkvelolijatest paremini ka väikesi sisemõjureid. Need mõjurid kutsuvadki esile meelekujundeid, mille järgi nähakse ette, mis asjadega juhtuma hakkab. Seetõttu ilmub too tundeelamus [pathos] ükskõik kellele juhtub, ja sugugi mitte kõige arukamatele inimestele. Küllap toimuks see päeva ajal ja tarkade inimestega, kui läkitajaks oleks jumal. Nõnda aga ilmneb, et ükskõik kes võib ette näha - kui neil ka pole selget aru, vaid see on tühi ja täiesti lage ning mõjutatuna laseb end mõjutajal kaasa viia.

Põhjus, miks mõned tasakaalutud inimesed näevad ette, on see, et neil endal pole liigseid sisemõjutusi ja nad lasevad end kaasa kiskuda, olles seega välismõjudele väga vastuvõtlikud. Mõned vahetud unenäod on heade tuttavate kohta: kõige rohkem ettenägemist esineb just tuttavate puhul, sest tuttavad hoolivad üksteisest kõige rohkem. Nii nagu nad juba eemaltki märkavad teist ja tunnevad ta kohe ära, samuti on see ka mõjutuste puhul. Headelt tuttavatelt saadakse ju kõige tuttavamaid mõjutusi. Melanhoolikud on oma vastuvõtlikkuses heaks märklauaks, justkui kaugviskajatele tabamiseks. Nende heitlikkuse tõttu vahelduvadki neil ridamisi kujutluspildid, justkui oleks Philaigidese luuleteosed hullude käes, [7] kes neid omamoodi loevad ja uurivad, nagu näiteks Aphroditet, ja seostavad seal suvalisi asju. Vastuvõtlikkuse tõttu ei taandu neil üks mõjutus teise mõjutuse toimel.

Kõige meisterlikum unenägude mõistja on see, kes oskab sarnasusi tähele panna - vahetuid unenägusid võib ju igaüks mõista. Ma räägin sarnasustest selles mõttes, et meelekujundid on üsna lähedased veepeegeldustele, nii nagu me oleme juba varem öelnud. [8] Kui seal leiab aset tugev mõjutamine, ei teki ka tegelikkusele vastavat pilti [emphasis] ja kujundit [eidola]. Peab tõesti olema hirmus võimekas jäljenduste mõistja, et kohe eristada ja märgata, kuidas hajutatud ning moonutatud kujutiste taga on inimene, hobune või midagi muud. Ka siin, unenäo puhul, võib olla midagi sellesarnast - mõjutus lõhub ära vahetu unenäo. Niisiis oli siin juttu sellest, mis on uni ja unenägu, mis põhjusel nad mõlemad ilmuvad, ja ka unenägude abil ennustamisest.

Tõlkinud Anne Lill ("Akadeemia" 4/1992, lk. 698-701)

1

[1] Kaks kaljut Gibraltari väina ääres, kreeklastele kaugeim koht läänes; jõgi sküüdi aladel Sarmaatias (praegu Dnepr), kreeklastele kauge põhjaala

[2] Kr. kinêsis ’liikumine’ on siin tõlgitud ’mõjutus’ (protsess) ja ’mõjur’ (agent, toimija) (vrd. inglise stimulus)

[3] Kr. phantasma ’ilmutus, nägemuskujutis’ (verbist phainô ’ilmun’)

[4] Kr. euthyoneiria tähistab unenägu, mis on sisuliselt ja arusaadavalt vahetus seoses eelnenud ärkvelolekumõjutustega ja -sündmustega. Vrd. kreeka adverb euthys ’otse, sirgelt, kohe’ (nt. euthyôria ’otsene, sirge tee’). Eesti vaste "vahetu" ei hõlma kõiki tähendusi, nagu ka inglise vivid dream ja vene ves’ts’ee snovídenie.

[5] Kr. daimonia tähistab jumalikku, kuid mitte ülevalt jumalikku (vrd. theia), vaid on seotud madalamate, väiksemate jumalustega (daimôn), vaimude ja deemonitega, kelle valduseks ei olnud mitte taevas, vaid enamasti maa ja maa-alune piirkond.

[6] Kr. aporroê ’voolus, voog (vere, vee jm. kohta)’, ka ’eraldumine’, ’lähtumine’.

[7] Sellest luuletajast pole midagi lähemat teada, ka käsikirjades on see koht segane: nimekujuks on mõned väljaanded pakkunud ka Philainides. Ilmselt oli ta kõmu tekitanud armastusluuletuste autor.

[8] Viide Aristotelese artiklitele "Magamisest ja ärkvelolekust" ning "Unenägudest".

2015-07-14

MärksõnaAristoteles

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaMythos