Tungid ja tungisaatused

Prindi

Sigmund Freud

1

Me oleme sageli kuulnud kaitstavat nõuet, et teaduse peab üles ehitama selgetele ja täpselt määratletud põhimõistetele. Tegelikult ei alga selliste määratlustega ükski teadus, ka kõige täpsem mitte. Teadustegevuse õige algus seisneb pigem nähtuste kirjeldamises, mida seejärel grupeeritakse, korrastatakse ja seostesse viiakse. Juba kirjeldamise juures ei saa vältida seda, et materjali kohta kasutatakse teatud abstraktseid ideid, mida võetakse kuskilt ja kindlasti mitte ainult uuest kogemusest. Veelgi hädavalikumad on need ideed - hilisemad teaduse põhimõisted - aine edasisel töötlemisel. Paratamatult kannavad nad esialgu endas teatud ulatuses ebamäärasust; ei saa juttugi olla nende sisu selgest piiritlemisest. Kuni nad on sellises seisundis, muutub nende tähendus mõistetavaks korduvate viidete kaudu empiirilisele materjalile, millest nad näivad lähtuvat, kuid mis tegelikult neile allutatakse. Oma olemuselt järgivad nad ka väga rangelt konventsioone, mille juures aga kõik lähtub sellest, et nad pole siiski valitud meelevaldselt, vaid määratud kindlaks empiirilise materjali jaoks oluliste suhetega, mida püütakse ära arvata veel enne, kui neid on tundma õpitud ja tõestatud. Alles vastava nähtustevaldkonna põhjaliku uurimise järel võib selle kohta luua kindlapiirilisemaid teaduslikke põhimõisteid ja neid edaspidi nii muuta, et nad suures ulatuses jäävad kasutamiskõlbulikuks ja sealjuures täiesti vabadeks vastuoludest. Siis võiks olla ka aeg neid definitsioonidesse suruda. Teaduse edasiliikumine ei talu aga mingit defineerimisjäikust. Nagu füüsika näitel hiilgavalt võib aru saada, vaheldub pidevalt ka definitsioonides kindlaksmääratud ‘põhimõistete’ sisu.

Selline konventsionaalne, esialgu veel üsna ebamäärane põhimõiste, millest meil psühholoogias puudust pole, käib tungi kohta. Püüdkem seda erinevatest külgedest lähtudes sisuga täita. Esiteks füsioloogiast lähtudes. See on andnud meile ärrituse mõiste ja refleksiskeemi, mille tulemusel elavale koele (närvisubstansis) avaldatud välispidine ärritus juhitakse tegevuse kaudu väljapoole. Tegevus muutub eesmärgipäraseks seeläbi, et ta kõrvaldab ärrituse mõjul ärritatud substantsi, eemaldades selle ärrituse toimepiirkonnast.

Kuidas seostub nüüd ‘tung’ ‘ärritusega’? Meil pole mingit takistust, et tungi mõiste ärrituse mõiste alla kokku võtta: olgu tung nagu mingi ärritus psüühika jaoks. Meid aga hoiatatakse kohe tungi ja psüühikaärrituse samastamise eest. Psüühika jaoks on ilmselt peale tungiärrituste ka teisi ärritusi, selliseid, mis käituvad füsioloogilisele ärritusele palju sarnasemalt. Kui näiteks tugev valgus silma langeb, siis pole see mingi tungiärritus; küll on aga see, kui neelu limaskesta kuivamine või mao limaskesta ärritus tunda annab .

Nüüd on meil materjali tungiärrituse ja teise (füsioloogilise) ärrituste eristamiseks, mis ka psüühikat mõjutab. Esiteks: tungiärritus ei pärine välismaailmast, vaid organismi enda sisemusest. Seejärel mõjutab ta psüühikat ka teisiti ja vajab oma kõrvaldamiseks teisi tegevusi. Edasi: ärrituse jaoks on kõik oluline antud siis, kui me eeldame, et ta mõjub ühekordse tõukena; teda saab lõpetada ka ühekordse eesmärgipärase tegevuse kaudu, nagu sellist liiki tegevus, mille puhul tuleb arvesse motoorne põgenemine ärritusallika eest. Muidugi võivad need tõuked korduda ja summeeruda, aga see ei muuda midagi ei protsessi mõistmises ega ärrituse esilekutsumise tingimustes. Tung seevastu ei mõju kunagi hetkelise tõukejõuna, vaid alati nagu mingi püsiva jõuna. Kuna ta ei ründa väljastpoolt, vaid keha sisemusest, ei saa tema vastu kasutada ka mingit põgenemist. Pigem nimetame tungiärritust ‘vajaduseks’; mis selle vajaduse kaotab, on ‘rahuldamine’. Teda saab võita ainult sisemise ärritusallika õigesuunalise (adekvaatse) muutusega. Asetagem end mingi täiesti abitu elusolendi seisukohale, kes ei orienteeru veel maailmas ja kelle ärritused on põhjustatud tema närviollusest. Selline olend satub üsna varsti olukorda, kui tal tuleb esimest korda midagi eristada ja esimest korda orienteeruda. Ühelt poolt märkab ta ärritusi, millest ta võib lahti saada lihasetegevuse kaudu (põgenemine) - need ärritused arvab ta välismaailma hulka; teiselt poolt on aga ka ärritused, mille vastu jääb selline tegevus kasutuks, mis jäävad püsima hoolimata oma pidevast sundivast iseloomust; need ärritused on ta sisemaailma tunnusmärgid, tunnistus tungivajadustest. Elusolendi tajumisollus [substants] omandab niiviisi pidepunkti oma lihasetegevuse toimemõju suhtes, eristamaks ‘välist’ ‘sisemisest’. Niisiis leiame me tungiolemuse esmajoones selle põhiomaduses, milleks on pärinemine organismi sisemisest ärritusallikast ja püsiva jõuna esinemine, ning tuletame sellest tema järgmise tunnusjoone - allumatuse põgenemistegevusele. Nende avastuste jooksul peab meile aga midagi silma torkama, mis sunnib meid järgmist avaldust tegema. Me toome oma uurimismaterjali juurde põhimõistetena teatud konventsioone ja lisaks kasutame ära ka mõningasi komplitseeritud eeltingimusi, millel laseme end juhtida psühholoogiliste nähtuste maailma analüüsimisel. Kõige tähtsamad nendest eeltingimustest oleme juba esitanud; meil jääb ainult üle nad selgesõnaliselt esile tuua. Selleks on bioloogiline loomus, ta töötab suundumuse põhimõtte järgi (vastavalt eesmärgile ja olukorrale) ning kõlab nii: närvisüsteem on aparaat, millele on antud ülesanne saabunud ärritused uuesti kõrvaldada, vähendada nad võimalikult madalale tasemele või, kui see võimalik oleks, hoida end üldse ilma mingite ärritusteta. Ärgem pahandagem esialgu selle idee ebamäärasuse pärast ja andkem närvisüsteemile üldiselt öeldes sellise ülesande - ärritusest jagusaamine. Me näeme siis, kui palju tungide sissetoomine komplitseerib lihtsat psühholoogilist refleksiskeemi. Välised ärritused püstitavad ainult ühe ülesande - nendest lahti saada; see sünnib lihaste liikumise abil, millest lõpuks üks jõuab eesmärgile muutub siis eesmärgipärasena hoiakuks. Organismi sisemusest pärit tungiärritustega ei saa sellise mehhanismi abil hakkama. Niisiis seavad nad närvisüsteemile palju suuremaid nõudmisi, ajendavad seda keerulistele, teineteisega läbipõimunud tegevustele, mis muudavad välismaailma sedavõrd, kui see sisemisele ärritusallikale rahuldust pakub, ja esmajoones sunnivad teda lahti ütlema ideaalsihist hoida ärritused eemal, kuna nad säilitavad vältimatu ja pideva juurdepääsu ärritusele. Niisiis tuleks meil teha järeldus, et just nemad, tungid, ja mitte välised ärritused on tegelikeks liikumapanijateks neile edusammudele, mis viisid nii lõpmatult töövõimelise närvisüsteemi praegusele kõrgele arengutasemele. Loomulikult ei takista midagi oletamast, et tungid on ise, vähemalt osaliselt, väliste ärritusmõjutuste setted, mis elusolluses fülogeneesi jooksul muutusi põhjustasid.

Kui me nüüd leiame, et ka kõrgeltarenenud psüühikaaparaadi tegevus allub naudingupõhimõttele , s.t. et seda reguleerivad automaatselt aistingud naudingu-vastumeelsuse reast, siis on meil raske tagasi tõrjuda järgmist oletust, et need aistingud kajastavad seda viisi, kuidas ärritusest jagusaamine iseenesest käib. Kindlasti selles mõttes, et vastumeelsustaju juures on tegemist selle kasvamisega, mis naudingutaju juures on ärrituse vähenemine. Selle oletuse suure ebamäärasuse juurde peame me aga hoolikalt püsima jääma, kuni meil ehk õnnestub ära arvata, mis liiki seosed on naudingul - vastumeelsusel ja millised on kõikumised hingeelu mõjutavates ärritussuurustes. Need seosed võivad olla kindlasti väga mitmesugused ja mitte eriti lihtsad.

Kui me nüüd pöördume bioloogilise külje juurest hingeelu vaatlemise juurde, siis paistab ‘tung’ meile piirmõistena hingelise ja kehalise vahel, keha sisemusest pärinevate, hinge jõudnud ärrituste psüühilise esindajana, olles nagu nende töönõuete mõõt, mis on pandud psüühikale peale tema seotuse tõttu kehaga. Nüüd võime arutada mõningate terminite üle, mida kasutatakse seoses tungi mõistega, nagu: surve , eesmärk , objekt, tungiallikas. Tungisurve all mõistetakse tema motoorset külge, jõu summat või töönõude mõõtu, mida ta esindab. Surve iseloom on tungi üldiseks omaduseks, isegi ta olemuseks. Iga tung on osa mingist tegevusest; kui räägitakse hooletult passiivsetest tungidest, ei mõelda selle all midagi muud kui passiivse eesmärgiga tunge. Tungi eesmärgiks on alati rahuldamine, mida võib saavutada ainult ärritusseisundi kõrvaldamisega tungiallika juures. Kui ka lõppeesmärk jääb iga tungi jaoks muutumatuks, võivad ühesuguse lõppeesmärgi juurde viia ometi mitmesugused teed, nii et tungi jaoks võib ilmsiks tulla mitmesuguseid lähedasi või vahendavaid eesmärke, mida omavahel kombineeritakse või üksteise vastu välja vahetatakse. Kogemus lubab meil kõnelda ka pärsitud eesmärgiga tungidest nende protsesside puhul, mis on mingis osas tungirahuldamisele ligi pääsenud, siis aga kogenud pärssimist või kõrvalesuunamist. Võib oletada, et selliste protsessidega kaasneb ka mingi osaline rahuldus.

Tungiobjekt on kõik see, mille juures või mille kaudu jõuab tung oma eesmärgile. See on tungi puhul kõige suurem muutuja, pole temaga algselt seotud, vaid kuulub ta juurde ainult seetõttu, et pakub rahulduse võimaldamist. See ei pea igal juhul olema mingi võõras asi, vaid võib olla samahästi omaenda kehaosa. See võib tungi elusaatuse käigus suvaliselt sageli vahelduda; sellele tunginihkele saavad osaks tähtsad rollid. Võib esineda juhtum, kui sama objekt on samaaegselt mitme tungi rahuldamise teenistuses, Alfred Adleri järgi - tungiristumise juhtum . Tungi eriline sisemine side objektiga tõstetakse esile fikseerumisena. See toimub sageli tungiarengu väga varajasel perioodil ja teeb lõpu tungi võimele liikuda, kusjuures ta tõrgub ägedalt lahendamisele vastu.

Tungiallika all mõistetakse igasuguseid kehalisi protsesse organis või kehaosas, mille ärritus on hingeelus tungi kaudu esindatud. Pole teada, kas see on loomult korrapärane keemiline protsess või on vastavuses ka teiste, näit. mehhaaniliste jõudude vallandumisega. Tungiallikate uurimine ei kuulu enam psühholoogia valdkonda; kuigi tungi jaoks on lihtsalt otsustavaks tema pärinemine kehalisest allikast, ei saa ta meile hingeelus tuntuks muidu kui ainult oma eesmärgi kaudu. Tungiallikate täpsemat tundmaõppimist pole psühholoogilise uurimise eesmärkidest lähtuvalt vaja sugugi nõuda. Mõnikord võib tungieesmärkide kaudu nende allikate juurde tagasi jõuda.

Kas peaks oletama, et kehalisest osast pärinevaid ja psüühikale mõjuvaid erinevaid tunge iseloomustavad ka erinevad omadused ja seetõttu käituvad nad ka hingeelus kvalitatiivselt erineval viisil? See ei näi kehtivat; pigem võiks välja tulla lihtsama oletusega, et kõik tungid on kvalitatiivselt samalaadsed ja nende mõju võlgneb tänu ainult erutuse suurustele, mida nad kannavad, võibolla veel selle kvantiteedi teatud toimele. Mis üksikute tungide psüühilisi toimeid omavahel eristab, seda võib seletada tungiallikate erinevusega. Igal juhul saab alles hilisemates seostes selgelt välja tuua seda, mis tähtsus on tungiomaduse küsimusel.

Milliseid tunge ja millisel arvul tuleb välja tuua? Siin on ilmselt suur mänguruum jäetud meelevallale. Ei saa midagi selle vastu väita, kui keegi võtab kasutusele mängutungi, hävitustungi, seltsivustungi, kui asi seda nõuab ja psühholoogilise analüüsi piiritlemine seda lubab. Ei tohi aga kahe silma vahele jätta seda, kas need ühelt poolt väga eristunud tungimotiivid mitte ei takista edasist eritlemist tungiallikate osas, nii et ainult edasi jagunematud algtungid võivad mingile tähtsusele pretendeerida.

Olen pannud ette eristada nendest algtungidest kaks rühma: enesesäilitustung ja seksuaaltung. Sellisel esitusviisil pole aga niisuguse olulise eelduse tähendust, nagu näit. oletusel psüühikaaparaadi bioloogilise suunitluse kohta; see on paljas abikonstruktsioon, mida ei tule kauem säilitada, kui ta kasulikuks osutub ja mille asendamine teisega meie kirjeldava ja korraldava töö tulemuse jaoks vähe loeb. Selle esituse ajend tuleneb psühhoanalüüsi arengu ajaloost, mis võttis esimesena oma objektiks psühhoneuroosid ja nimelt need, kui sellesama rühma juurde kuuluvad ‘ülekandeneuroosid’ (hüsteeria ja sundneuroos) ja jõudis nende kohta arusaamisele, et seksuaalsuse nõuete ja Mina nõuete vahelist konflikti võib leida iga sellise tundeelamuse lähtealusena. On siiski võimalik, et teiste neurootiliste tundeelamuste (esmajoones nartsissistliku psühhoneuroosi - skisofreenia) põhjalik uurimine sunnib ümber hindama seda vormelit ja koos sellega algtunge teisti rühmitama. Hetkel ei tunne me aga seda uut vormelit ja pole leidnud ka ühtki argumenti, mis osutuks ebasobivaks Mina ja seksuaaltungi vastandamisele.

Kahtlen üldse selles, kas on võimalik psühholoogilise materjali töötlemise põhjal jõuda otsustavate viideteni tungide eristamises ja klassifitseerimises. Pigem näib vajalikuna tuua selle töötlemise eesmärgil materjalile juurde teatud oletused tungielu kohta ja oleks soovitav, et need oletused kuuluksid mingisse teise valdkonda, et siis nad psühholoogiasse üle kanda. Mis siinjuures bioloogiasse puutub, siis sellega ei ole Mina ja seksuaaltungi lahutamine kindlasti mitte vastuolus. Bioloogia õpetab, et seksuaalsust ei saa samastada teiste indiviidi funktsioonidega, kuna selle suundumused käivad indiviidi omadest üle ja kuna see sisaldab uute indiviidide loomist, seega siis liigi säilitamist. Edasi osutab ta meile, et Mina ja seksuaalsuse vaheliste suhete puhul seisavad kaks käsitlust võrdõiguslikena üksteise kõrval: üks, mille kohaselt peamiseks on indiviid ja mis hindab seksuaalsust kui üht tema tegevustest, seksuaalset rahuldamist aga ühena tema vajadustest; ja teine, mille kohaselt on indiviid ajutine ja mööduv lisandus poolsurematu iduplasma juures, mis talle sugupõlvede poolt on usaldatud. Oletus, et seksuaalfunktsioon eristub teistest kehaprotsessidest mingi erilise keemia kaudu, kujundab ka, niipalju kui ma tean, eelduse Ehrlichi bioloogiauurimusele.

Kuna tungielu uurimine teadvusest lähtudes ei valmista ületamatut raskust, jääb psüühikahäirete psühhoanalüütiline uurimine meie teadmiste põhiallikaks. Vastavalt selle arengukäigule on psühhoanalüüs senini andnud meile enam-vähem rahuldavat teavet ainult seksuaaltungi kohta, kuna ta psühhoneurooside puhul võib just ainult seda tungirühma isoleerituna jälgida. Psühhoanalüüsi laiendamisega teistele neurootilistele tundeelamustele võib panna aluse kindlasti ka meie teadmisele Mina-tungi kohta, kuigi näib riskantsena oodata selle kaugema uurimisvaldkonna juures sama soodsaid tingimusi vaatluse jaoks.

Seksuaaltungide üldiseks iseloomustamiseks võib öelda järgmist: nad on arvukad, pärinevad mitmesugustest orgaanilistest allikatest, tegutsevad üksteisest esialgu sõltumatult ja koonduvad alles hiljem kas rohkem või vähem täiuslikuks sünteesiks. Eesmärk, mille poole igaüks neist püüdleb, on elundinaudingu saavutamine; alles täieliku sünteesi saavutamise järel asuvad nad paljunemisfunktsiooni teenistusse, millega nad muutuvad üldiselt tuntavaks kui seksuaaltung. Oma esmakordse esinemise puhul toetuvad nad kõigepealt säilitustungile, millest nad esmalt järk-järgult eemalduvad, järgivad ka objekti leidmisel neid võimalusi, mis neil Mina-tungi saadavad. Osa neist jääb Mina-tungi seltsi eluks ajaks ja varustab seda libiido-komponentidega, mida normaalse funktsioneerimise korral võib kergesti tähele panemata jätta ja mis alles haigestudes muutuvad selgeks. Nad paistavad silma sellega, et nad astuvad suurel määral üksteise eest asendavalt välja ja võivad oma objekti kergesti vahetada. Viimatinimetatud omaduste tõttu on nad võimelised sellisteks saavutusteks , mis asuvad kaugel nende algsest tegevuseesmärgist (sublimeerimine) .

Millised saatused tungidele arengu ja elu jooksul osaks saavad, selle uurimiseks peame piirduma meile paremini tuttavate seksuaaltungidega. Vaatlus annab meile teada järgmisi tungisaatusi:

· Vastandiks muutumine;

· Pöördumine iseenda isiku vastu;

· Väljatõrjumine ;

· Sublimeerimine

Kuna ma ei kavatse siin sublimeerimist käsitleda, väljatõrjumine nõuab aga omaette peatükki, jääb meil üle kirjeldada ja arutleda ainult kahe esimese punkti üle. Motiividest lähtuvalt, mis toimivad vastu tungide otsesele edasikestmisele, võib tungisaatusi esitada ka kui tõrjeviise tungide vastu.

Vastandiks muutumine jaguneb lähemal vaatlusel kaheks erinevaks protsessiks: tungi pöördumises aktiivsuselt passiivsusele ja sisulises muutumises. Kumbagi protsessi tuleb käsitleda lahus, kuna nad on olemuselt erinevad.

Näiteid esimese protsessi kohta pakuvad vastandpaarid sadism-masohhism ja vaatamisnauding - ekshibitsionism. Muutumine puudutab ainult tungi eesmärki; aktiivne eesmärk, piinata, vaadelda, läheb passiivseks, tunda piina, olla vaadeldud. Sisuline muutumine leiab aset ühel juhul armastuse moondumises vihaks. Pöördumine iseenda isiku vastu muutub meile mõistetavaks selle arutluse kaudu, et masohhism on ju oma Mina vastu pööratud sadism, ekshibitsionismiga kaasneb oma keha vaadeldavaks tegemine. Analüütiline käsitlus ei jäta mingit kahtlust selles, et masohhist tunneb raevu omaenda isiku vastu, ekshibitsionist naudib iseenda paljastamist. Protsessi juures on oluline ka objekti vahetumine muutumatu eesmärgi juures.

Samas peame tähele panema, et pöördumine enda isiku vastu ja pöördumine aktiivsusest passiivsuseks esinevad nendes näidetes koos või langevad kokku. Nende suhete selgitamiseks on vajalik põhjalikum uurimus.

Vastandpaari sadism-masohhism puhul võib protsessi kujutada järgmiselt:

a) sadism seisneb vägivaldses tegevuses, jõu pealesurumises teise isiku kui objekti vastu;

b) sellest objektist loobutakse ja asendatakse oma isikuga. Koos pöördumisega omaenda isiku vastu toimub ka aktiivse tungieesmärgi muutumine passiivseks;

c) otsitakse uuesti võõrast isikut kui objekti, mis asetleidnud eesmärgimuutuse tulemusel peab üle võtma subjekti rolli.

Juhtum c) tähendab üldiselt niinimetatud masohhismi. Ka selle puhul järgneb rahuldus algse sadismi kombel, kusjuures passiivne Mina asetab end fantaasias oma varasemasse seisundisse, mis nüüd on loovutatud võõrale subjektile. On üsnagi küsitav, kas on olemas ka mingi vahetu masohhistlik nauding. Algupärast masohhismi, mis ei pärineks ülalkirjeldatud viisil sadismist, ei näi esinevat . Et oletus b astme kohta pole tarbetu, see tuleb välja sadismitungi käitumisest sundneuroosi puhul. Siin leiab aset pöördumine enda isiku vastu ilma passiivsuseta uue suhtes. Muutumine läheb ainult astmeni b. Piinamissoovist saab enesepiinamine, enesekaristamine, mitte masohhism. Aktiivne verb ei muutu mitte passiivseks, vaid refleksiivseks meediumi vormiks.

Sadismikäsitlust takistab asjaolu, et see tung näib oma üldise eesmärgi kõrval (õigemini ilmselt - sellesama sees) taotlevat täiesti erilist käitumiseesmärki. Alandamise, võimutsemise, valutekitamise kõrval. Nüüd näib psühhoanalüüs osutavat, et valu tekitamine ei etendanud mingit osa algsete käitumiseesmärkide juures. Sadistlik laps ei arvesta valu esilekutsumisega ega kavatsegi seda. Kui aga muutumine masohhismiks on ükskord toimunud, sobivad valud vägagi hästi passiivse masohhistliku eesmärgi saamiseks, kuna meil on palju põhjust oletada, et nagu teisedki ebameeldivad aistingud, nii levib ka valu seksuaalärritusele ja kutsub esile naudinguseisundi, nii et selle pärast võidakse enda suhtes lubada ka valuga seonduvat ebameeldivust. Kui valuaisting on kord saanud masohhistlikuks eesmärgiks, siis võib tagasihaaravalt ilmneda ka sadistlik eesmärk valu tekitada, mida sel ajal, kui seda teistele tekitatakse, nauditakse ise masohhistlikult, identifitseerudes kannatava objektiga. Loomulikult ei naudita kummalgi juhul mitte valu ennast, vaid temaga kaasnevat seksuaalärritust, ja sadistlikuna on see siis eriti meeldiv. Valunautimine oleks seega algselt masohhistlik eesmärk, mis aga ainult algse sadistlikkuse puhul võib tungieesmärgiks muutuda. Täpsuse huvides lisan, et kaastunnet ei saa kirjeldada sadismi puhul mitte kui tungimuutumise tulemust, vaid seda tuleb käsitleda reaktsiooni kujunemisena tungi vastu (erinevuse kohta vt. hiljem). Mõnevõrra teistsuguse ja lihtsama tulemuse annab teise vastanditepaari uurimine, need on tungid, mille eesmärgiks on vaadata ja ennast näidata. (Voyeur ja ekshibitsionist perversioonide mõttes). Ka siin võivad esitada needsamad astmed nagu eelmiselgi juhul: a) vaatamine kui tegevus, mis on suunatud võõrale objektile; b) objektist loobumine, vaatamistungi pööramine enda kehaosa poole, sellega muutumine passiivsuseks ja uue eesmärgi püstitamine - muutuda vaadatavaks; c) uue subjekti võtmine, kellele ennast näidatakse, et olla tema poolt vaadatud. Pole ka kahtlust, et aktiivne eesmärk esines varem kui passiivne, vaatamine eelnes vaadatavaks saamisele. Üks oluline kõrvalekalle sadismijuhtumist seisneb aga selles, et vaatamistungi puhul peab tõdema veel üht varasemat astet kui see, mida a-ga tähistati. Vaatamistung on nimelt oma tegevuse alguses autoerootiline, tal on küll objekt, kuid ta leiab selle enda kehas. Alles hiljem juhitakse ta selle juurde (võrdlemise abil), et vahetada antud objekt mingi analoogilisega seoses teise kehaga (aste a). Eelnev aste on huvitav seetõttu, et sealt tulenevad mõlemad situatsioonid vastandipaaris, mis selle tagajärjel kujuneb, vastavalt sellele, kuidas vaheldumine ühel või teisel juhul teoks saab. Vaatamistungi skeemi võiks esitada järgmisena:

") ise suguelundit vaadata / lasta iseendal oma suguelundit vaadata

b) ise võõrast objekti vaadata (aktiivne vaatamisnauding) / () lasta oma objekti võõral isikul vaadata (näitamisnauding, ekshibitsioon)

Sellises eelastmes puudub sadism, mis oleks juba ette võõrale objektile suunatud, kuigi poleks ka lausa mõttetu seda konstrueerida, arvestades lapse püüdlusi omaenda elundi peremeheks saada .

Mõlema siinvaadeldud tunginäite puhul kehtib märkus, et tungi moondumist muutumisel aktiivsest passiivseks ja pöördumisel omaenda isiku vastu ei teostata tegelikult tungiärrituse puhul kunagi täies ulatuses. Varasem aktiivne tungisuund jääb teatud mahus hilisema passiivse kõrval püsima, ka siis kui tungi teistsuguseks saamise protsess on erakordselt pikaajaline. Ainus õige avaldus vaatamistungi kohta võiks kõlada nii, et kõik tungi arenguastmed, nii autoerootiline eelaste kui ka aktiivne ja passiivne lõppkuju jäävad üksteise kõrval püsima ning see väide muutub selgeks, kui võetakse oma otsustuse aluseks tungikäitumise asemel rahuldamise mehhanism. Võibolla on üldiselt õigustatud ka mingi muu käsitlus- või esitusviis. Iga tungielu võib tükeldada igas ajaliselt lahutatud ja (suvalise) ajaühiku piires ühelaadseteks tõugeteks, mis käituvad üksteise suhtes umbes nii, nagu järjestikused laavapursked. Siis võib endale umbkaudu ette kujutada, kuidas esimene ja algne tungipurse muutumatuna jätkub ega ela läbi üldse mingit arengut.

Järgmine tõuge allub algusest peale muudatusele, võib-olla passiivseks pöördudes, ja liitub nüüd selles uues loomuses varasema juurde jne. Kui ülevaatlikult kujutataks tungiärritust tema algusest kuni teatud peatuspunktini, siis peab kirjeldatud tõugete järgnevus osutama tungi kindlat arengupilti.

Asjaolu, et arengu igal järgneval ajahetkel võib jälgida mingi tungiärrituse kõrval tema (passiivset) vastandit, väärib esiletõstmist suurepärase nimega - ambivalents, mille võttis kasutusele Bleuler .

Tungiareng nihkub meie arusaamisele lähemale viidete kaudu tungi arenguloo ja vaheastmete püsivuse kohta. Tõestatava ambivalentsi ulatus kõigub kogemuste kohaselt suurel määral indiviidide, inimgruppide või rasside puhul. Praegu elavate inimeste ulatuslikku tungiambivalentsi võib käsitleda arhailise pärandina, kuna meil on põhjust oletada, et muutumatute aktiivsete ärrituste osa tungielus oli ürgajal suurem kui keskmiselt praegu.

Oleme võtnud tavaks nimetada nartsissismiks Mina sellist varajast arengufaasi, mille jooksul seksuaaltunge autoerootiliselt rahuldatakse, kaasamata esialgu arutlusse suhteid autoerotismi ja nartsissismi vahel. Siis peaksime me vaatamistungi eelastme kohta ütlema, et see kuulub nartsissismi juurde, olles nartsissistlik vorm, kui vaatamisnaudingu objektiks on enda keha. Sellest areneb aktiivne vaatamistung, milles ta loobub nartsissismist, passiivse vaatamistungi juures püsis aga kindlalt nartsissistlik objekt. Samuti tähendab sadismi muundumine masohhismiks tagasipöördumist nartsissistliku objekti juurde, mille jooksul mõlemal juhul vahetatakse nartsissistlik objekt identifitseerumise kaudu mingi teise, võõra Minaga. Võttes sadismi puhul arvesse konstrueeritud nartsissistliku eelastme, läheneme me nii üldisemale arusaamale, et tungisaatused sõltuvad Mina nartsissistlikust organisatsioonist, pöördudes omaenda Mina vastu ja muutudes aktiivsest passiivseks ning kannavad endas selle faasi pitserit. Nad vastavad vahest tõrjumispüüdele, mida Mina-arengu kõrgematel astmetel viiakse läbi teistsuguste vahenditega.

Meenutagem, et senini oleme arutluse alla võtnud ainult kaks tungide vastandpaari: sadism-masohhism ja vaatamisnauding-näitamisnauding. Need on enimtuntud ambivalentselt esinevad seksuaaltungid. Hilisema seksuaalfunktsiooni teised osised pole analüüsi jaoks veel piisavalt kättesaadavad, et nende üle võiks samamoodi diskuteerida. Võime nende kohta üldiselt öelda, et nad peavad end autoerootiliselt üleval, s.t. nende objekt varjub elundi taha, mis ta allikaks on ja langeb reeglina sellega kokku. Vaatamistungi objektiks, mis alguses on küll oma kehaosa, ei ole siiski mitte silm ise, ja sadismi puhul viitab organiallikas, ilmselt tegevusvalmis muskulatuur, otseselt teisele objektile, kuulugu see siis ka oma keha juurde.

Autoerootiliste tungide puhul on elundiallika roll nii otsustava tähtsusega, et P. Federni ja L. Jekelsi asjakohase arvamuse järgi määrab tungieesmärgi aktiivsuse ja passiivsuse ära elundi kuju ja funktsioon.

Tungi muutumist oma (materiaalseks) vastandiks saab jälgida ainult ühel juhul - armastuse muundumisel vihaks. Kuna nad mõlemad esinevad eriti sageli samaaegselt, suunatuna samale objektile, annab see kooseksisteerimine ka kõige ilmekama näite tunnete ambivalentsi kohta.

Armastuse ja viha juhtum pakub erilist huvi selle asjaolu tõttu, et ta töötab vastu meie esitatud tungide reastamisele. Ei saa kahelda sisimas seoses nende kahe vastandtunde ja seksuaalelu vahel, kuid vaatamata sellele tekitab loomulikult tõrget armastuse kohtlemine mingi erilise, seksuaalsuse juurde kuuluva osatungina, nagu seda on iga teinegi. Pigem tahetaks armastust näha kogu seksuaalpüüdluse avaldusena, kuid ka sellega ei tulda toime ja ei teata, kuidas mõista selle püüdluse materiaalset vastandit. Armastamisel ei leidu mitte ainult üks, vaid kolm vastandit. Lisaks vastandile armastama - vihkama, on teised: armastama - armastatud olema ja peale selle vastanduvad armastama ja vihkama koosvõetuna osavõtmatuse või ükskõiksuse seisundile. Nendest kolmest vastandist teine, armastama - armastatud olema, vastab täielikult pöördumisele aktiivsusest passiivsusesse ja võimaldab ka sedasama seletust ühe põhisituatsiooni järgi nagu vaatamistungi puhulgi. See kõlab: armastada iseennast, mis oli meie jaoks nartsissismi tunnusjooneks. Vastavalt nüüd objekti või subjekti vahetamisele võõra vastu, ilmneb kas aktiivne eesmärgipüüdlus - armastamine, või passiivne - olla armastatud, millest viimane jääb nartsissismile lähedaseks. Võib-olla jõuab armastamise mitmesuguste vastandite mõistmisele lähemale, kui meenutada, et hingeelu valitsevad üldse kolm polaarsust, milleks on vastandid:

· subjekt (mina) - objekt (välismaailm)

· nauding - vastumeelsus

· aktiivsus - passiivsus

Vastandus mina - mitte-mina (ümbrus), (subjekt - objekt), surutakse üksikolendile varakult peale kogemuse kaudu, nagu me juba oleme maininud - et välisärritusi saab vaikima sundida oma lihasetegevuse abil, kuid see ei aita tungiärrituse vastu. Ta jääb sõltumatuks kõigepealt intellektuaalses tegevuses ja loob põhisituatsiooni uurimiseks, mida võib ilma vaevata muuta. Naudingu - vastumeelsuse polaarsus haakub aistingutereaga, mille ületamatut tähtsust otsuse vastuvõtmisel tegutsemiseks (tahe) on juba rõhutatud. Vastandust aktiivsus - passiivsus ei tohi ära segada mina-subjekti - välisobjekti vastandusega. Mina käitub välismaailma suhtes passiivselt, kuni võtab sealt ärritusi vastu, aktiivselt aga siis, kui ta neile reageerib. Eriliseks aktiivsuseks välismaailma suhtes sunnivad teda ta tungid, nii et olulist välja tuues võib öelda: mina-subjekt on passiivne väliste ärrituste suhtes, aktiivne aga omaenda tungide tõttu. Vastandus aktiivsus - passiivsus seguneb hiljem mehe - naise vastandusega, millel pole psühholoogilist tähtsust enne, kui see on toimunud. Aktiivsuse sidumine mehelikkusega ja passiivsuse sidumine naiselikkusega hakkab meile bioloogilise faktina vastu; see pole aga kaugeltki nii regulaarselt kõikehõlmav ja ainuvõimalik, nagu me kaldume oletama.

Kolm psüühikapolaarsust kujundavad omavahel väga olulisi seoseid. On olemas psüühika algsituatsioon, kus kaks nendest kokku saavad. Mina leiab endas algselt, kõigepealt hingeelu alguses, tungipaine ja osalise võimaluse oma tunge ka iseenese juures rahuldada. Me nimetame seda seisundit nartsissismiks, rahuldamisvõimalust - autoerootiliseks . Välismaailm pole sel ajal huvipaines (üldiselt öeldes) ja on ükskõikne rahuldamise suhtes. Niisiis langeb sellel ajal Mina-subjekt kokku naudingupakkumisega, välismaailm - ükskõiksusega (juhtumisi kui vastumeelsuse ärritusallikas). Kui määratleda kõigepealt armastamist kui Mina suhet oma naudinguallikaga, siis seletab situatsioon, milles armastatakse ainult iseennast ja ollakse maailma suhtes ükskõikne, esimese vastandsuhte, milles me oleme leidnud armastamise. Kuni Mina on autoerootiline, pole tal vaja välismaailma, objekt saab aga temast endast Mina-enesesäilitustungi elamuste tulemusel ja pole teisiti võimalik kui sisemisi tungiärritusi mingil ajal vastumeelsetena tunda. Naudingupõhimõtte valitsemise all toimub nüüd temas ka järgmine areng. Ta võtab pakutud objektid oma Minasse vastu, kuivõrd nad on naudinguallikad, haarab nad endasse ehk introjitseerib (Ferenczi väljendi järgi) ja tõukab teiselt poolt endast välja selle, mis ta enda sisemuses oli vastumeelsuse põhjuseks. (Vaata hiljem projektsioonimehhanismi).

Ta muutub niiviisi algsest tõelisest Minast, mis eristas sisemust ja välist õigete objektiivsete tunnusmärkide järgi, puhastatud naudingu-Minaks, mis naudinguloomuse seab muust kõrgemale. Välismaailm lõheneb tema jaoks naudinguosaks, mille ta on omaks võtnud, ja muuks, mis on talle võõras. Enda Minast on ta ühe osa välja praakinud, mille ta välismaailma heidab ja mida vaenulikuks peab. Sellise ümberkorralduse järel on loodud kate uuesti mõlemale vastandpoolele:

· Mina-subjektile - naudinguga

· Välismaailmale - vastumeelsusega (varasema ükskõiksuse asemel).

Objekti jõudmisega esmase nartsissismi astmele, kujuneb välja ka armastamise teine vastandidee, vihkamine. Nagu kuulsime, toob enesesäilitustung kõigepealt välismaailmast objekti Mina juurde ja ei saa välistada, et ka vihkamise algne mõte tähistab suhet võõra ja ärritustpõhjustava välismaailma vastu. Ükskõiksus sobitab end erijuhtumina viha või vastumeelsuse kohale, pärast varasemat esinemist nende eelkäijana. Väline, objekt, vihatu - need olid päris alguses üks ja sama. Kui objekt osutub hiljem naudinguallikaks, hakatakse teda armastama, aga ka Mina külge liitma, nii et puhastatud naudingu-Mina jaoks langeb objekt siiski veel kokku võõra ja vihatuga.

Me märkame aga nüüd samuti, kuidas vastandpaar armastus - ükskõiksus peegeldab vastandust armastus - välismaailm, nii reprodutseerib ka teine vastandus armastus - viha esimestega seotud polaarsust nauding - vastumeelsus. Pärast nartsissistliku astme eraldumist objektiastme kaudu tähendab nauding ja vastumeelsus Mina suhteid objektiga. Kui objekt muutub naudinguaistingu allikaks, ilmneb motoorne suundumus, mis lähendab objekti Minale ja tahab Mina külge liita; me räägime siis ka ‘külgetõmbest’, mida naudingutpakkuv objekt avaldab ja ütleme, et me objekti ‘armastame’. Vastupidi, kui objekt on vastumeelsusaistingu allikaks, levib suundumus suurendada vahemaad tema ja Mina vahel, korrata tema puhul algset põgenemispüüet ärritusi väljasaatva välismaailma eest. Me tajume objekti ‘eemaletõukavust’ ja vihkame teda; see viha võib kasvada siis agressiivsuskalduvuseks objekti vastu sihiga seda hävitada. Hädapärast võiks tungi kohta öelda, et ta ‘armastab’ objekti, mille poole ta oma rahuldamiseks püüdleb. Et aga tung objekti ‘vihkaks’, kõlab meile võõrastavalt, nii et me muutume tähelepanelikuks selle suhtes, et armastuse ja viha suhted pole kasutatavad tungide seoste puhul nende objektidega, vaid need tuleb jätta tervik-Mina suhte jaoks objektidesse. Kindlasti mõtteka keelepruugi jälgimine aga näitab meile üht lisapiirangut armastuse ja viha tähendustes. Objektide kohta, mis teenivad Mina-säilitamist, ei öelda, et neid armastatakse, vaid rõhutatakse, et neid vajatakse ja antakse nagu mingi lisandus teistsuguse suhte väljendamise kohta, kus kasutatakse sõnu, mis tähendavad väga leiget armastust, nagu: meeldivaks pidama, kenaks pidama, hästi suhtuma.

Sõna ‘armastama’ nihkub seega pidevalt rohkem puhta naudingusuhte sfääri Mina ja objekti vahel ja fikseerub hiljem seksuaalobjektidel kitsamas mõttes ning sellistel objektidel, mis rahuldavad sublimeeritud seksuaaltungi vajadusi. Minatungide eraldumine seksuaaltungidest, mida me oma psühholoogiale oleme peale surunud, osutub niisiis kooskõlas olevaks meie keele vaimuga. Kui meil pole tavaks öelda, et üksik seksuaaltung armastab oma objekti, vaid leiame kõige kohasema kasutuse sõnale ‘armastama’ Mina ja ta seksuaalobjekti vahelises seoses, siis näitab see tähelepanek meile, et selle kasutamisvõimalus niisuguses seoses algab alles seksuaalsuse kõikide osatungide sünteesiga suguelundite primaadi all ja paljunemisfunktsiooni teenistuses.

On märkimisväärt, et sõna ‘vihkama’ kasutamises ei ilmne mingit nii sügavat seost seksuaalnaudingu ja seksuaalfunktsiooniga, vaid ainsana näib määravana vastumeelsussuhe. Mina vihkab, jälestab, jälitab hävitamissihiga kõiki objekte, mis saavad vastumeelsusaistingute allikaks, sõltumata sellest, kas nad tähendavad talle seksuaalsest rahuldusest ilmajätmist või säilimisvajaduste rahuldamist. Võib ju arvata, et õiged eeskujud vihasuhteks ei pärine mitte seksuaalelust, vaid Mina-ringist enda säilitamiseks ja alalhoidmiseks.

Armastus ja viha, mis meie jaoks tähendavad täielikke sisulisi vastandeid, pole omavahel siiski mingites lihtsates suhetes. Nad pole tekkinud mitte mingi algühtsuse lahknemise tulemusel, vaid neil on erinevad lähtekohad ja nad on kumbki teinud läbi oma isikliku arengu, enne kui kujunesid välja naudingu - vastumeelsuse vastanduse mõju all vastanditeks. Siit kasvab meil välja ülesanne võtta kokku, mida me teame vihkamise ja armastuse tekkeloost.

Armastus pärineb Mina võimest rahuldada osa oma tungiärritusi autoerootiliselt, organinaudingu saavutamise kaudu. Ta /armastus/ on algselt nartsissistlik, läheb seejärel üle objektidele, mis kinnitatakse avardatud Mina juurde ja väljendab Mina motoorset püüdlust nende objektide kui naudinguallikate järele. Ta seostub sisimalt hilisema seksuaaltungi tegevusega ja langeb kokku seksuaalpüüdlusega tervikuna, kui selle süntees on toimunud. Armastuse eelastmed osutuvad esialgseteks seksuaaleesmärkideks, sel ajal kui seksuaaltungid teevad läbi oma komplitseeritud arengu. Neist esimestena tunneme me enese külge liitmist või endasse ahmimist - see on armastuse liik, mida võib ühendada objekti omaette eksisteerimise kaotamisega ja iseloomustada seega ambivalentsena. Pregenitaalse sadistlik-anaalse organisatsiooni kõrgemal astmel esineb püüe objekti järele vallutamishimu kujul, mida jätab ükskõikseks objekti kahjustamine või hävitamine. Seda kuju ja armastuse eelastet peaaegu ei saagi vihast eristada oma käitumise poolest objekti suhtes. Alles genitaalorganisatsiooni loomisega muutub armastus viha vastandiks.

Suhtes objektiga on viha vanem kui armastus, ta põlvneb igialgsest ärritusttekitava välismaailma tagasitõrjumisest nartsissistliku Mina poolt. Objekti kaudu esilekutsutud vastumeelsusreaktsiooni avaldusena jääb ta alati sisemasse seosesse Mina-säilitamise tungidega, nii et Mina-tung ja seksuaaltung võivad kergesti vastanditeks osutuda. Kui Mina-tungid valitsevad seksuaalfunktsiooni nagu sadistlik-anaalse organisatsiooni astme puhul, siis laenavad nad ka tungieesmärgile viha iseloomulikud jooned.

Armastuse tekkimise ja suhete ajalugu teeb meile mõistetavaks selle, et ta nii sageli esineb “ambivalentsena”, s.t. koos vihaärritusega sellesama objekti vastu. Armastusele lisandunud viha pärineb osalt armastuse eelastmest, mis pole täielikult ületatud, muus osas põhineb ta Mina-tungi tõrjereaktsioonil, mis võib tugineda tegelikele ja aktuaalsetele motiividele sagedastes konfliktides Mina ja armastuse huvide vahel. Mõlemal juhul läheb niisiis lisandunud viha tagasi Mina-säilitustungi allika juurde. Kui armastussuhe mingi kindla objektiga katkeb, siis asub viha üsna sageli tema kohale, millest meil tekib mulje armastuse muutumisest vihaks. Sellest kirjeldusest edasi viib käsitlus, et sealjuures tegelikult motiveeritud viha tugevneb sadistlikul eelastmel armastuse taandumise kaudu, nii et viha omandab erootilise iseloomu ja kindlustab armastussuhte kestmise.

Armastuse kolmas vastandlikkus, armastuse muutumine armastatud olemiseks, vastab aktiivsuse ja passiivsuse polaarsuse mõjule ja allub samale iseloomustusele nagu vaatamistungi ja sadismijuhtumidki. Kokkuvõttes tuleb meil välja tuua see, et tungisaatused seisnevad põhiliselt järgnevas: tungiärrituste allutamine hingeelu valitseva kolme suure polaarsusele mõjule. Nendest kolmest polaarsusest võiks iseloomustada aktiivsust - passiivsust kui bioloogilist, Mina - välismaailma kui reaalset ja lõpuks naudingut - vastumeelsust kui ökonoomilist polaarsust. Väljatõrjumise tungisaatus kujutab endast järgmise uurimuse ainet.

Tõlkinud Anne Lill

1

2015-08-17

MärksõnaFreud

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaMythos