Teemad

Teadvustamatus

Prindi

Sigmund Freud

1

Me oleme psühhoanalüüsi kaudu teada saanud, et väljatõrjumistegevuse olemus ei seisne mitte tungist tuleneva kujutluse kõrvaldamises või hävitamises, vaid selle kujutluse teadvustamise vältimises. Sellisel juhul ütleme, et ta esineb ‘teadvustamatuse’ seisundis, aga me võime tuua ilmekaid tõendeid selle kohta, et ta võib ka teadvustamatuna mõju avaldada ja isegi nii, et see lõpuks teadvusesse jõuab. Kõik, mis on välja tõrjutud, peab jääma teadvustamatuks, aga kinnitagem juba alguses, et väljatõrjutu ei hõlma mitte kogu teadvustamatust. Teadvustamatuse ulatus on laiem - väljatõrjutu on ainult osa teadvustamatusest. Kuidas me saame teadvustamatust ära tunda? Me tunneme teda muidugi ainult kui teadvust, pärast seda, kui ta on ümber paiknenud või üle kandunud teadvusesse. Psühhoanalüüsi töö annab meile iga päev märku, et selline asi on võimalik. Sealjuures on aga vajalik, et analüüsitav isik saaks üle teatud vastuseisust - sellestsamast vastuseisust, mis omal ajal teadvusest eemaldamise kaudu tegi asja väljatõrjutuks.

Teadvustamatuse õigustus

Õigus eeldada teadvustamata hingenähtuste olemasolu ja selle eelduse võtmine teadusliku töö aluseks on meie suhtes palju vastuväiteid tekitanud. Me võime selle peale vastata, et eeldus teadvustamatuse kohta on vajalik ja seaduspärane ning et meie käsutuses on arvukalt tõendeid selle olemasolu kohta. See käsitus on vajalik, kuna meie andmed teadvuse kohta on ülimal määral lünklikud; nii tervete kui ka haigete puhul toimib psüühika sageli nii, et selle seletamiseks peame oletama teistsugust toimimist, mille kohta teadvus ei anna mingit tunnistust. Need toimingud ei hõlma mitte ainult tervete inimeste väärkäitumisi ja unenägusid ega ka kõike seda, mida kutsutakse haigete puhul psüühilisteks sümptomiteks ja sundilminguteks - meie igapäevased isiklikud kogemused toovad meile ideid, mille päritolu me ei tea ja mõtlemine annab tulemusi, mille tekkimine jääb meile varjatuks. Kõik need teadvustatud toimingud jäävad seosetuks ja mõistetamatuks, kui tahame jääda nõude juurde, mille järgi on meil tarvis kõiki meis asetleidvaid hingetoiminguid kogeda teadvuse kaudu; samas lähevad nad ülevaatliku seosega süsteemi, kui toome sisse kasutuselevõetud teadvustamata toimingute mõiste. Võit tähenduse ja seose suhtes annab õigustatud põhjenduse, miks me peame suunduma kaugemale vahetust kogemusest. Kui lisaks tuleb veel välja, et teadvustamatuse eeldusele saame rajada eduka käsitluse, millega teadvustatud protsesse sihikindlalt mõjutada, siis oleme me saanud selle edukuse kaudu vaieldamatu tõendi omaksvõetud eelduse paikapidavusest. Seega tuleb võtta seisukoht, et kui nõutakse seda, mille järgi kõik, mis hinges aset leiab, peab teadvuses ilmsiks tulema, siis pole see midagi muud, kui paikapidamatu suvalisuse tunnus.

Võib minna edasi ja väita teadvustamata psüühikaseisundi esinemise kasuks, et teadvus hõlmab igal hetkel ainult vähest sisu, nii et suurem osa sellest, mida me teadvustatud teadmiseks nimetame, peab asuma ikkagi pikemat aega varjatud seisundis, seega siis psüühilise teadvustamatuse seisundis. On täiesti mõistetamatu, kuidas saab teadvustamatust eitada, kui võtta arvesse kõiki meie varjatud mälestusi. Siin põrkume aga vastuväitele, et need varjatud mälestused ei tähistagi enam psüühilisi nähtusi, vaid on vastavuses kehaliste protsesside jäljenditega, millest võib tekkida uuesti see, mis psüühiline on. Sellele oleks sobiv vastata, et otse vastupidi - varjatud mälestused on kahtlemata psüühiliste protsesside jääkideks. Tähtsam on aga selgeks saada, et vastuväide rajaneb teadvuse ja hingenähtuste samastamisel, mida küll pole otse välja öeldud, kuid mis on lähtekohana kinnistunud. See samastamine on kas petitio principii, mis ei loobu küsimusest, kas kõik psüühiline peab olema ka teadvustatud, või on ta kokkuleppe ja nimetamise asi. Viimasel juhul, kokkuleppeasjana, ei saa teda muidugi ümber lükata. Siis jääb ainult küsimus, kas on ka otstarbekas selle juurde püsima jääda. Tuleb vastata, et psüühika ja teadvuse tavapärane samastamine pole üldsegi otstarbekas. See lõhub psüühilise järjepidevuse ja paiskab meid psühhofüüsilisest parallelismist tulenevatesse ületamatutesse raskustesse, avab tee etteheidetele, mille tulemusel ilma mingi mõistliku põhjenduseta ülehinnatakse teadvuse osa, ja sunnib meid liiga vara loobuma psühholoogilisest uurimisest, ilma et võimaldaks seda hüvitada teiste valdkondadega.

On siiski selge, et küsimus, kas hingeelu varjatud seisundeid, mida eitada pole võimalik, võib käsitleda hinge või psüühika suhtes teadvustamatusena, kipub lõppema vaidlusega sõnade üle. Seetõttu on mõistlik tõsta esiplaanile seda, mida me nende küsitavate seisundite olemuse kohta kindlalt teame. Oma füüsilise iseloomu poolest on nad meile täielikult ligipääsmatud, nende olemusest ei anna meile aimu mingi füsioloogiline kujutlus või keemiline protsess. Teisest küljest on kindel, et neil on ulatuslikud kokkupuuted teadvustatud hingeprotsessidega, neid võib teatud töö abil teadvustatuks muuta või teadvustatuga asendada ja neid võib kirjeldada kõikides mõistetes, mida me kasutame teadvustatud hingetoimingute puhul, nagu kujutlused, püüdlused, otsustused jms. Tõepoolest, me võime mõnede teadvustamata protsesside kohta öelda, et nad erinevad teadvustatutest just ainult teadvuse kõrvalejäämise poolest. Seega pole meil põhjust kõhelda, võtmaks neid psühholoogilise uurimise objektina ja käsitlemast kõige tihedamas seoses teadvustatud hingetoimingutega.

Varjatud hingetoimingute psüühilise iseloomu kangekaelset eitamist võib seletada sellega, et enamus vaadeldavatest nähtustest ei kujuta endast uurimisobjekti väljaspool psühhoanalüüsi. Kes ei tunne patoloogilisi fakte, kes peab väärkäitumist normaalsete inimeste puhul juhuslikkuseks ja kes lepib vana tarkusega, et unenäod on üks udutamine, see peab teadvuse psühholoogias veel ainult mõned keerukad küsimused kahe silma vahele jätma, et säästa end teadvustamata hingetegevuse eeldamisest. Muide, juba enne psühhoanalüüsi ajastut näitasid hüpnoosieksperimendid, eriti hüpnoosijärgne sugestioon, selgelt hinge teadvustamata osa olemasolu ja toimeviisi.

Teadvustamatuse eeldamine on aga ka täiesti seaduspärane, kuivõrd me ei pea tema väljatoomisel sammugi kõrvale kalduma oma harjumuspärasest, õigekspeetud mõtteviisist. Teadvus annab igaühele meist teadmise ainult iseenda hingeseisundite kohta; see, et ka teisel inimesel on teadvus, on järeldus per analogiam, mis tehakse selle teise ütluste ja tegude jälgimise põhjal, et meile teise käitumist mõistetavaks muuta. (Psühholoogiliselt õigem oleks kirjeldada nii, et me omistame teisele meist väljaspool ilma erilise kaalutlemiseta omaenda konstitutsiooni, seega ka oma teadvuse, ja et selline samastamine on meie arusaamise eeltingimuseks). Seda järeldust - või samastamist - laiendati kunagi Minalt teistele inimestele, loomadele, taimedele, elututele asjadele ja kogu maailmale, ja see osutus kõlbulikuks, niikaua kui sarnasus üksik-Minaga oli mõjuvalt suur; see kaotas aga oma usaldusväärsuse sel määral, mil teine Minast kaugenes. Meie tänane kriitiline meel pole enam kindel loomade teadvuse suhtes, keeldub tunnistamast teadvust taimede puhul ja viib teadvuse eeldamise elutute asjade juures müstika alla. Aga ka seal, kus algne samastamistendents on kriitika katsumustele vastu pidanud, seega meile lähimate inim-teiste puhul, rajaneb teadvuse-eeldus järeldusele ega saa omada vahetut kinnitust, nagu iseenda teadvuse puhul.

Psühhoanalüüs ei nõua nüüd midagi muud, kui pöörata see järeldusviis omaenda isiku poole, mille jaoks aga siiski konstitutsiooniline kalduvus puudub. Kui nii edasi minna, peab möönma, et kõiki toiminguid ja avaldusi, mida ma enda puhul märkan ja ei oska oma muu psüühikaeluga seostada, tuleb vaadata nii, nagu kuuluksid nad teisele isikule ja neid tuleb seletada sellele teisele omistatud hingeelu kaudu. Samuti näitab kogemus, et samu toiminguid, mida omaenda isiku puhul keeldutakse psüühilistena tunnustamast, osatakse teiste puhul väga hästi tõlgendada hinge juurde kuuluvatena. Siin juhib meie uurimise kõrvale ilmselt mingi omaenda isikust lähtuv eriline takistus ja takistab õigele äratundmisele jõudmist.

Selline järeldusviisi pööramine omaenda isiku poole, hoolimata sisemisest vastuseisust, ei viia aga teadvustamatuse väljatoomise juurde, vaid loogilisele eeldusele teise teadvuse kohta, mis on seotud enda isikus tuntuga. Just siin leiab kriitiline meel endale õigustatud põhjenduse. Esiteks on teadvus, millest selle kandja teadlik pole, siiski midagi muud, kui võõras teadvus ja muutub küsitavaks, kas sellise teadvuse üle, millel puudub kõige tähtsam tunnusjoon, tasub üldse arutleda. Need, kes tõrguvad teadvustamata psüühika eeldamise vastu, ei rahuldu ka selle asemele teadvustamata teadvuse väljavahetamisega. Teiseks, osutab analüüs, et erinevad varjatud hingetoimingud, mida me sisse toome, on üksteisest suurel määral sõltumatud, nagu neil polekski omavahel mingit seost, nagu ei tahakski nad üksteisest midagi teada. Niisiis peaksime olema valmis eeldama endis mitte ainult teist teadvust, vaid ka kolmandat, neljandat ja võibolla ka lõpmatut rida teadvusseisundeid, mis nii meie jaoks kui ka omavahel on kõik tundmatud. Kolmanda, kaalukaima argumendina tuleb arvestada, et oleme analüüsi abil uurides leidnud, kuidas osal nendest varjatud protsessidest on sellised iseloomuomadused ja erijooned, mis näivad meile võõraste, lausa uskumatutena ja on otseses vastuolus meile tuttavate teadvuseomadustega. Seega on meil põhjust ümber hinnata omaenda isiku kohta tehtud otsustust selliselt, et ta ei osuta meile mitte meisasuvat teist teadvust, vaid selliste psüühikatoimingute olemasolu, mille puhul teadvus puudub. Me peaksime ka loobuma ebakorrektsest ja eksitavast ‘alateadvuse’ mõistest Tuntud juhtumid, nagu ‘double conscience’ (teadvuse lõhestumine) ei räägi meie käsitlusele vastu. Neid võib väga hästi kirjeldada juhtumitena, kui hingetegevus on lõhestunud kaheks rühmaks, mille juures sama teadvus pöördub vaheldumisi kord ühe, kord teise leeri poole.

Psühhoanalüüsis ei jää meil midagi muud üle, kui selgitada hinges toimuvaid protsesse iseenesest teadvustamatutena ja võrrelda seda, kuidas teadvus neid tajub, välismaailma tajumisega meeleorganite poolt. Sellest võrdlusest loodame me koguni asja mõistmise jaoks kasu saada. Teadvustamata hingetegevuse psühhoanalüütiline eeldus näib meile ühelt poolt primitiivse animismi edasiarendusena, mis peegeldab meile kõike ümberringi meie teadvuse võrdpiltidena, ja teiselt poolt Kanti esitatud korrektuuri edasiarendusena meie käsitluse kohta välisest tajust. Nagu Kant meid hoiatas, et ei tohi jätta arvestamata meie taju subjektiivset tingitust ega pidada meie taju identseks sellega, mida tajutavana ei saa ära tunda, samuti manitseb ka psühhoanalüüs mitte panna teadvustatud taju teadvustamata psüühiliste protsesside kohale, mis tema objektiks. Nii nagu füüsilised nähtused, ei pruugi ka psüühikaga seotu olla tegelikkuses selline, nagu ta meile näib. Võime aga olla rahul, kui jõuame kogemusele, et sisemise taju korrigeerimine ei paku nii suurt raskust nagu välise oma, kuna sisemisi objekte võib kergemini ära tunda kui väliseid.

Teadvustamatuse mitmetähenduslikkus ja toopiline vaatenurk

Enne kui edasi läheme, tuleb meil nentida olulist, kuid ka tülikat asjaolu, et teadvustamatus on ainult üheks psüühika tunnuseks, millest kaugeltki ei piisa selle iseloomustamiseks. On väga erineva väärtusega psüühikatoiminguid, mis langevad siiski kokku ühe iseloomuliku joone suhtes - nad on teadvustamata. Teadvustamatus hõlmab ühelt poolt neid toiminguid, mis on lihtsalt varjatud, ajutiselt teadvustamata, ei erine aga teadvustatutest muidu millegi poolest ja, teiselt poolt, selliseid protsesse, mis on välja tõrjutud ja mis teadvustatuks saanult peaksid teravalt erinema ülejäänud teadvustatud protsessidest. Kõikidel arusaamatustel oleks lõpp, kui me edaspidi erinevate psüühikatoimingute kirjeldamisel loobuksime arvestamast, kas nad on teadvustatud või teadvustamata, liigitades ja seostades neid ainult suhte järgi tungide ja eesmärkidega, nende koostisosade põhjal ja psüühikasüsteemide hierarhiasse kuuluvuse järgi. Mitmesugustel põhjustel ei saa aga seda läbi viia ja nii ei pääsegi me kahetähenduslikkusest, kui kasutame sõnu teadvustatud ja teadvustamata kord kirjeldavas, kord süstemaatilises tähenduses - siis kui nad tähistavad kuuluvust teatud süsteemidesse ja kindlate omaduste olemasolu. Võiks siiski üritada vältida segadust seeläbi, et tähistada teatud psüühikasüsteeme suvaliselt valitud nimedega, mis teadvust ei puuduta. Ainult et enne seda peaks aru andma, millele rajada süsteemide eristamine ja me ei tohiks sealjuures teadvusest mööda hiilida, sest ta moodustab meie uurimuste lähtepunkti. Vahest saaksime mõningast abi ettepanekust asendada vähemalt kirjapildis teadvus tähistusega Td, teadvustamatus vastavalt lühendiga - Tdm, juhul kui me mõlemat sõna süsteemi tähenduses kasutame.

Positiivse külje poolt vaadatuna, rääkigem nüüd psühhoanalüüsi tulemustest, mille järgi psüühika toimib üldiselt läbides kaks seisundifaasi, mille vahepeal lülitatakse sisse mingit liiki kontroll (tsensuur). Esimeses faasis on see toiming teadvustamata ja kuulub Tdm süsteemi hulka; kui tsensuur ta kontrollimisel tagasi lükkab, ei lubata toimingul üle minna teise faasi; seda nimetatakse siis ‘väljatõrjutuks’ ja ta peab teadvustamatuks jääma. Kui ta aga kontrolli läbib, siis astub ta teise faasi ja hakkab kuuluma teise süsteemi, mida hakkame nimetama Td süsteemiks. Tema suhted teadvusega pole aga selle kuulumisega veel üheselt ära määratud. Ta ei ole veel teadvustatud, küll aga teadvustumisvõimeline (J. Breueri väljendi järgi), st. ta võib teatud sobivate tingimuste puhul muutuda teadvuse objektiks ilma erilise vastuseisuta. Pidades silmas seda teadvustumisvõimet nimetame me Td süsteemi ka ‘eelteadvustatuseks’. Kui peaks välja tulema, et eelteadvustatu teadvustatuks saamisega kaasneb mingi tsensuur, siis eristame me rangelt Etd ja Td süsteemid teineteisest. Esialgu piisab kinnitusest, et Etd süsteemi kuuluvad samad omadused, mis Td juures ja et üleminekul Tdm-st Etd-sse (või Td-sse) on ametis range tsensuur.

Eeldades selliseid (kaht või kolme) psüühikasüsteemi, on psühhoanalüüs kirjeldavast teadvuse psühholoogiast ühe sammu võrra kaugemale läinud, omandanud enda jaoks uue küsimuseasetuse ja uue sisu. Erinevus sellest psühholoogiast seisneb senini peaasjalikult hingeprotsesside dünaamilises käsitluses; nüüd lisandub veel see, et ta peab silmas ka psüühika toopilisust ja näitab mistahes hingetoimingu kohta kätte, millise süsteemi sees või milliste süsteemide vahel see aset leiab. Selle taotluse tõttu on ta ka süvapsühholoogia nime kandma hakanud. Kuuleme edaspidi, et teda saab lisaks veel ka teise vaatenurgaga rikastada.

Kui me tahame hingetoimingute toopilisust tõsiselt võtta, peame suunama oma huvi siinkohal esilekerkivale kahtlusalusele küsimusele. Kui psüühikatoiming (piirdugem siin sellisega, mis on loomu poolest kujutlus teeb läbi ümberpaiknemise Tdmsüsteemist Td (või Etd) süsteemi, kas me peame siis eeldama, et selle ümberpaiknemisega seostub kõne all oleva kujutluse uudne jäädvustamine, justnagu teine üleskirjutus, mis võib olla talletatud ka uues psüühilises ruumis ja mille kõrval säilib ka algne teadvustamata üleskirjutus? Või peame me uskuma, et ümberpaiknemine seisneb seisundi muutumises, mis toimub sellesama materjali alusel ja samas ruumis? See küsimus võib näida arusaamatuna, kuid tuleb esitada, kui tahame luua endale kindla ettekujutuse psüühika toopilisusest, psüühika süvamõõtmest. See on raske küsimus, kuna läheb puhta psühholoogia alalt välja ja riivab hingeaparaadi seoseid anatoomiaga. Me teame, et sellised seosed on kõige laiemalt võttes olemas. Uurimuse vankumatuks tulemuseks on, et vaimne tegevus on seotud aju funktsioneerimisega rohkem kui ühegi teise organiga. Sammu võrra edasi - pole teada, kui kaugele - viib avastus ajuosade tähtsuse erinevusest ja nende eripärastest seostest kindlate kehaosade ja vaimse tegevusega. Kõik püüded aga edasi ära arvata hinges toimuvate protsesside paiknemist, kõik pingutused vaadata kujutlusi talletatuna närvirakkudesse ja lasta ärritusi liikuda mööda närvikiude, on täielikult nurjunud. Sama saatus seisab ees ka igal teoorial, mis tahab tundma õppida, ütleme, Td süsteemi, seega teadvustatud hingetegevuse anatoomilist kohta ajukoores ja paigutada teadvustamata protsessid koorealustesse ajuosadesse. Siin haigutab tühimik, mille täitmine pole praegusel ajal võimalik ja mis ei kuulu ka psühholoogia ülesannete hulka. Meie psüühika toopilisusel pole anatoomiaga esialgu midagi teha; ta käib vaimse aparaadi piirkondade kohta, kus nad ka kehas ei paikneks, ja mitte anatoomilise kohamääratluse kohta.

Meie töö on ka selles suhtes vaba ja peab lähtuma oma isiklikest vajadustest. Samuti kehtib nõue, tuletada endale meelde seda, et meie eeldused võivad olla väärtuslikud ainult näitlikustamise mõttes. Esimene kummastki vaatluse alla tulevast võimalusest on kahtlemata jämedam, kuid samas mugavam - nimelt et kujutluse Td faas tähistab sellesama nähtuse uut, teises kohas leiduvat üleskirjutust. Teine eeldus, mis käib lihtsalt funktsionaalse seisundimuutuse kohta, on juba ette tõenäolisem, kuid vähem paindlik ja raskemini käsitletav. Esimese, toopilise eeldusega seostub Td ja Tdmsüsteemi toopilisusest lähtuv lahusolek ja võimalus, et kujutlus võib olla samaaegselt psüühikaaparaadi kahes osas, ja kui teda ei tõkesta tsensuur, nihkub ta korrapäraselt ühest kohast teise, ilmselt ilma esimest asupaika või üleskirjutust kaotamata. See võib näida imelikuna, kuid leiab toetust psühhoanalüütilise praktika kogemustest.

Kui me teatame patsiendile kujutlusest, mida ta omal ajal on välja tõrjunud, kuid mille olemasolu me aimame, siis ei muuda see esialgu tema psüühikaseisundis midagi. Eelkõige ei kõrvalda see väljatõrjumist ega muuda selle tagajärgi olematuks, nagu võiks vahest oodata, kui varem teadvustamata kujutlus saab teadvustatud. Vastupidi, esialgu saavutatakse ainult see, et väljatõrjutud kujutlus lükatakse uuesti tagasi. Patsiendil on aga nüüd tegelikult seesama kujutlus kahesugusel kujul oma hingeaparaadi erinevates kohtades: esiteks on tal teadvustatud mälestus kujutluse kohta käiva kuulmisjäljega seoses, mis on saadud teate vahendusel, teiseks, nagu me kindlalt teame, kannab ta endas sellele lisaks teadvustamata mälestust kogetu kohta selle varasemal kujul. Tegelikult ei juhtu väljatõrjumise kõrvaldamist enne, kui vastupanu on ületatud ja teadvustatud kujutlus loob sideme teadvustamata mälujäljega. Alles just selle viimase teadvustamise kaudu saavutatakse edu. See näib aga pealiskaudsel arutlemisel viitavat sellele, et teadvustatud ja teadvustamata kujutlustel on ühesuguse sisu korral erinevad ja toopiliselt eraldatud üleskirjutused. Kuid sügavamalt järele mõeldes tuleb välja, et vahendatud teade ja väljatõrjutud mälestus ainult näivad patsiendil identsed olevat. Midagi kuulda või midagi läbi elada on oma psühholoogiliselt olemuselt kaks täiesti erinevat asja ka siis, kui neil on ühesugune sisu. Teadvustamata tunded

Eelnenud arutluses piirdusime kujutlustega, kuid nüüd võime esitada uue küsimuse, millele vastamine aitab kaasa meie teoreetiliste vaadete selgitamisele. Väitsime, et on olemas teadvustatud ja teadvustamata kujutlused, kas aga on olemas ka teadvustamata tungierutusi, tundeid ja aistinguid või pole nende puhul üldse mõtet niisuguseid seoseid kujundada?

Tegelikult arvan, et teadvustatu ja teadvustamatuse vastandamist ei saa tungide puhul kasutada. Tung ei saa kunagi teadvuse objektiks, seda saab ainult kujutlus, mis teda esindab. Aga ka teadvustamatuse puhul ei saa teda esindada miski muu kui kujutlus. Kui tung ei haagi end kujutluse külge ega tule ilmseks afektiseisundina, siis ei tea me temast mitte midagi. Kui aga siiski räägime teadvustamata tungierutustest või väljatõrjutud tungierutustest, siis on see lihtsalt hooletu väljendusviis. Me ei saa mõelda midagi muud, kui tungierutust, mille kohta kujutlus on teadvustamata, kuna midagi muud ei või kõne alla tulla.

Võiks arvata, et teadvustamata aistingute, tunnete, afektide kohta käivatele küsimustele on sama kerge vastata. Ometi kuulub tunde olemuse juurde see, et seda märgatakse, seega on ta teadvuses tuntud. Niisiis langeks tunnete, aistingute ja afektide puhul teadvustamatuse võimalus täielikult ära. Psühhoanalüüsi praktikas räägime aga harjumuspäraselt teadvustamata armastusest, vihast, raevust jne. ning ei suuda vältida isegi selliseid hämmastavaid kooslusi nagu ‘teadvustamata süütunne’ või paradokse nagu ‘teadvustamata hirm’. Kas sellisel keelepruugil on rohkem tähendust kui ‘teadvustamata tungidest’ rääkides?

Sisuliselt on asjad siin tegelikult erinevad. Kõigepealt võib juhtuda, et afekti- või tundeerutust küll tajutakse, kuid mõistetakse valesti. Õige esindatuse väljatõrjumise tõttu on tal vaja end siduda mingi muu kujutlusega ja teadvus peab teda nüüd selle teise avalduseks. Kui me taastame uuesti õige sideme, nimetame me algset afektierutust ‘teadvustamata’ erutuseks, kuigi tema afekt polnud kunagi teadvustamata - ainult ta kujutlus oli väljatõrjumise ohvriks langenud. Selliste väljendite kasutamine, nagu ‘teadvustamata afekt ja teadvustamata tunne’ viitab üldiselt tungierutuste kvantitatiivsete tegurite saatusele, mida tingib väljatõrjumine (vaata käsitlust väljatõrjumise kohta). Teame, et see saatus võib avalduda kolmel viisil; afekt jääb endisena püsima kas täielikult või osaliselt, või teeb ta läbi muutuse kvalitatiivselt teiseks afektikogumiks, eelkõige hirmuks, või surutakse ta alla, s.t. takistatakse täielikult ta arenemist. (Neid võimalusi on unenägudega seotud töö puhul veel kergem uurida, kui neurooside juures). Teame samuti, et afektiarengu allasurumine ongi just väljatõrjumise eesmärgiks ja et ta töö on lõpetamata seni, kuni eesmärk pole saavutatud. Kõikidel juhtudel, kui väljatõrjumisel on õnnestunud afektiarengut tõkestada, nimetame me neid ‘teadvustamata’ afektideks, mida me väljatõrjumistöö heastamise järel uuesti kohale paneme. Ei saa ka eitada, et keelepruuk on järjekindel; võrreldes teadvustamata kujutlusega on aga oluline erinevus selles, et teadvustamata kujutlus jääb pärast väljatõrjumist Tdmsüsteemi reaalse kujundina püsima, samas kui teadvustamata afektidele vastab ainult mingi algatusvõimalus, millel pole võimalik välja areneda. Kuigi keelepruugile ei saakski midagi ette heita, pole rangelt võttes olemas mingeid teadvustamata afekte, nii nagu on olemas teadvustamata kujutlusi. Tdmsüsteemis võivad aga väga hästi olla afektikujundid, mida teadvustatakse, nagu teisigi. Kogu erinevus tuleb sellest, et kujutlused on pained, mis enamuses rajanevad mälujälgedele, samas kui afektid ja tunded vastavad vallandumisprotsessidele, mille lõplikke avaldusvorme tajutakse aistingutena. Meie teadmiste praeguse taseme juures afektide ja tunnete kohta ei saa me seda erinevust täpsemalt väljendada.

Meile pakub erilist huvi tõdemus, et väljatõrjumisel õnnestus tõkestada tungierutuste ümberkorraldumist afektiavaldusteks. See näitab meile, et Td süsteem valitseb normaalselt afektiivsust kui juurdepääsu motiilsusele, tõstes väljatõrjumise väärtust sellega, et näitab teda lõpptulemusena seadmas takistusi mitte ainult teadvusele, vaid ka afektiarengule ja lihasetegevuse käivituspõhjustele. Me võime ka ümberpöördult kirjeldades öelda: seni, kui Td süsteem valitseb afektiivsust ja motiilsust, nimetame me isiku psüühikaseisundit normaalseks. Siiski on selge erinevus valitsevate süsteemide suhetes kummagagi teineteisele lähedalseisvast vallandumistegevusest. Kui Td valitsemine meelevaldse motiilsuse üle toetub kindlale alusele, seisab pidevalt vastu neuroosi rünnakutele ja ainult psühhoos paneb teda kokku varisema, siis Td valitsemine afektiarengu üle pole nii kindel. Isegi tavalises elus võib näha mõlema, Td ja Tdmsüsteemi pidevat võitlust ülevõimu pärast afektiivsuse üle, teatud mõjupiirkonnad eraldatakse üksteisest ja kutsutakse esile toimejõudude segunemine. Td (Etd) süsteemi tähtsust juurdepääsu jaoks afektivallandumisele ja tegevusele, aitab meil mõista ka seda osa, mis kuulub haiguslike vormide juures asenduskujutlustele On võimalik, et afektiareng lähtub otseselt Tdmsüsteemist, sellisel juhul on tal alati hirmu iseloom, mille vastu kõik ‘väljatõrjutud’ afektid välja vahetatakse. Sageli peab aga tungierutus ootama, kuni on leidnud Td süsteemis asenduskujutluse. Siis on afektil võimalik areneda sellest teadvustatud asendajast lähtuvalt ja määratleda selle järgi enda iseloomuomadused. Väitsime, et väljatõrjumise puhul leiab aset afekti eraldumine talle vastavast kujutlusest, mille järel kumbki läheb vastu oma erinevale saatusele. Kirjeldamisel ei saa sellele vastu vaielda, tegelik protsess toimub aga reeglina nii, et afekti ei teki seni, kuni pole õnnestunud läbimurre uue asemiku juurde Td süsteemis.

Väljatõrjumise toopilisus ja dünaamilisus

Oleme jõudnud järeldusele, et väljatõrjumine on oma olemuselt protsess, mis toimub Tdmja Etd(Td) süsteemide piirimail ja võime nüüd üritada uuesti seda protsessi põhjalikumalt kirjeldada. Käsitluse alla peab siinkohal tulema painest võõrutamine, aga tekib küsimus, millises süsteemis leiab võõrutamine aset ja millisesse süsteemi kuulub võõrutatav paine.

Väljatõrjutud kujutlus püsib Tdm-s tegevusvõimelisena; tal peab olema seega säilinud ka oma paine. Võõrutatav peab olema midagi muud. Vaadelgem puhtakujulise väljatõrjumise juhtumit (järeltõrjumine), kuidas ta esineb eelteadvustatud või juba teadvustatud kujutluse puhul - siis võib väljatõrjumine seisneda ainult selles, et kujutlusest võetakse ära (eel)teadvustatud paine, mis kuulub Etdsüsteemi. Kujutlus jääb siis paineta või saab paine endale Tdm-st või jääb talle Tdmpaine, mis tal juba varem oli. Niisiis, eelteadvustatu võõrutamine, teadvustamata paine säilitamine või eelteadvustatud paine asendamine teadvustamata painega. Lisaks märkame, et rajasime selle vaatluse otsekui tahes-tahtmata eeldusele, nagu ei toimuks üleminek Tdmsüsteemist järgmisse mitte uue üleskirjutuse kaudu, vaid seisundimuutuse, paine muutumise kaudu. Funktsionaalne eeldus lõi siin toopilise üle kerge vaevaga.

Sellisest libiidovõõrutamine protsessist aga ei piisa, et muuta mõistetavaks teist väljatõrjumise iseloomujoont. Jääb arusaamatuks, miks kujutlus, mis püsib paines või on Tdm-st lähtuva painega varustatud, ei peaks üritama oma paine jõul Etdsüsteemi uuesti sisse tungida. Sellisel juhul peaks libiidovõõrutamine tema suhtes korduma ja sama mäng jätkuks lõpmatult, tulemuseks poleks aga see, mis on väljatõrjumine. Kõnesolev eelteadvustatud paine võõrutamismehhanism hakkaks samamoodi tõrkuma, kui asi puudutaks algse väljatõrjumise kirjeldamist; sellisel juhul on ju tegemist teadvustamata kujutlusega, mis pole veel Etd-st painet saanud, mida ta siis järelikult ei saa ka võõrutada.

Niisiis vajame me siin üht teist protsessi, mis esimesel juhul säilitaks väljatõrjumise, teisel juhul tagaks ta tekkimise ja kestmise - ja võime selle leida ainult eeldades vastupainet, mille kaudu Etdsüsteem kaitseb end teadvustamata kujutluse surve eest. Kuidas avaldub selline vastupaine, mis toimub Etdsüsteemis, seda saame kliiniliste näidete varal näha. Ta on see, mis esindab algse väljatõrjumise pidevat kulutamist, aga samas tagab ka selle püsimajäämise. Vastupaine on algse väljatõrjumise ainuke mehhanism ja selle puhul lisandub päris-väljatõrjumisele (järeltõrjumisele) Etdpaine võõrutamine. On vägagi võimalik, et just kujutlusest võõrutatud painet kasutatakse vastupainena ära.

Märkame, kuidas jõuame järk-järgult selleni, et toome esile psüühikanähtuste kirjeldamisel kolmanda vaatekoha - lisaks dünaamilisele ja toopilisele ka ökonoomilise, mis püüab jälgida ärrituste ulatuste saatusi ja jõuda nende puhul vähemalt suhtelise hindamiseni. Me ei loe sugugi ebaõigeks, tähistada erilise nimega seda käsitlusviisi, mis annab psühhoanalüütilisele uurimisele lõpliku kuju. Teen ettepaneku, et seda võiks nimetada metapsühholoogiliseks käsitluseks, juhul kui meil on õnnestunud kirjeldada psüühikaprotsessi dünaamiliste, toopiliste ja ökonoomiliste suhete järgi. Tuleb kohe öelda, et meie teadmiste praeguse taseme juures õnnestub see ainult üksikutes kohtades.

Tehkem arglik katse kirjeldada metapsühholoogiliselt väljatõrjumisprotsesse kolme tuntud ülekandeneuroosi puhul. Me peame sealjuures asendama ‘paine’ ‘libiidoga’, kuna meie teadmist mööda puudutavad just need seksuaaltungide saatusi.

Hirmuneuroosi puhul jäetakse sageli tähelepanuta protsessi esimene faas, temast võidakse tegelikult päris mööda minna, kuid tähelepanelikul vaatlusel on ta selgelt äratuntav. Ta seisneb selles, et esineb hirm, kusjuures ei tajuta, kust ta tuleb. Tuleb eeldada, et Tdm-s oli olemas mingi armastuserutus, mis vajas ümberpaigutamist Etdsüsteemi; sellest süsteemist pärinev paine aga, mis oli talle suunatud, tõmbus otsekui põgeneda püüdes temasse tagasi ja tagasilükatud kujutlusele kuuluv teadvustamata libiidopaine juhiti kõrvale hirmu kujul. Protsessi võimaliku kordumise puhul võetakse ette esimene samm, et jagu saada hirmu ebameeldivast arengust. Põgenev paine võtab suuna asenduskujutlusele, mis ühelt poolt on assotsiatsiooni abil seotud tagasilükatud kujutlusega, kuid teiselt poolt pääses väljatõrjumisest temast eemalseismise tõttu (nihkeasendus) ja asenduskujutlus lubab ratsionaliseerida seni veel tõkestamata hirmuarengu. Asenduskujutlus etendab nüüd Td (Etd) süsteemi jaoks vastupaine osa, millega ta kindlustab seda väljatõrjutud kujutluse ilmumise eest Td-sse; vabanemise jaoks hirmuafektist, mis alles nüüd jääb tõeliselt tõkestamata, on ta, teisest küljest, väljapääsukohaks või vähemalt peab end sellisena üleval. Kliiniline vaatlus osutab, et näit. loomafoobia all kannatav laps võib kogeda hirmu kahel tingimusel: esiteks, kui väljatõrjutud armastuserutus elab tugevnemise läbi, ja teiseks, kui tajutakse hirmutekitavat looma. Asenduskujutlus käitub ühel juhul ülekandumiskohana Tdmsüsteemist Td süsteemi, teisel juhul on ta iseseisev allikas hirmust vabanemiseks. Td süsteemi valitsemise levimine avaldub sealjuures selles, et esimene ärritusviis taandub asenduskujutluse juures ikka rohkem teise ees. Ilmselt käitub laps lõpuks nii, nagu poleks tal mingit poolehoidu isa suhtes, nagu oleks ta temast täielikult vabaks saanud ja nagu tal oleks tõeline hirm loomade ees. Ainult et see loomahirm, mida toidab teadvustamata tungiallikas, osutub kangekaelseks ja tohutusuureks kõigi Td süsteemist lähtuvate mõjutuste taustal ja reedab seeläbi oma pärinemise Tdmsüsteemist.

Ka hirmuhüsteeria teises faasis viib Td süsteemist lähtuv vastupaine asenduskujutluse tekkele. Seesama mehhanism leiab peatselt uudse kasutuse. Nagu teame, pole väljatõrjumisprotsess veel lõppenud ja leiab endale järgmise eesmärgi ülesande näol tõkestada asendusest lähtuvat hirmuarengut. See juhtub nii: kogu asenduskujutlusega assotsieeruv ümbrus satub erakordselt intensiivsesse painesse, nii et ta võib ärrituse vastu suurt tundlikkust üles näidata. Ükskõik millise koha ärritus selles ümbritsevas ruumis peab seose tõttu asenduskujutlusega andma tõuke vähesele hirmuarengule, mida nüüd kasutatakse kui signaali, et tõkestada paine uue põgenemise abil hirmuarengut edasi arenemast. Mida kaugemale kardetud asendajast satuvad tundlikud ja ärksad vastupained, seda täpsemalt saab toimida see mehhanism, mis asenduskujutlused isoleerib ja hoiab temast uued ärritused eemale. Sellised ettevaatusabinõud kaitsevad loomulikult ainult nende ärrituste vastu, mis tulevad asenduskujutlusele väljaspoolt, taju kaudu; nad ei kaitse aga kunagi tungierutuse vastu, mis tabab asenduskujutlust lähtudes sidemest väljatõrjutud kujutlusega. Ettevaatusabinõud hakkavad mõjuma alles siis, kui asendaja on kindlalt üle võtnud väljatõrjutu esindamise ja nende mõju ei saa olla kunagi täiesti usaldusväärne. Tungierutuse iga kasvamise puhul tuleb asenduskujutluse ümber paiknev kaitsev vahesein paigutada kaugemale väljapoole. Kogu ehitus, mis luuakse samal viisil nagu teiste neurooside puhulgi, kannab foobia nime. Asenduskujutluste põgenemine teadvustatud paine eest avaldub vältimiste, loobumiste ja keeldumiste kujul, mille järgi hirmuhüsteeriat tuntakse. Kogu protsessi lähemalt vaadates võib öelda, et kolmas faas kordab teise tööd suuremas ulatuses. Td süsteem kaitseb end nüüd asenduskujutluse aktiviseerumise eest ümbritseva vastupaine abil, nii nagu ta enne oli end kindlustanud väljatõrjutud kujutluse esilekerkimise vastu asenduskujutluse paine abil. Niiviisi nihkumise kaudu kestab asenduskujutlus edasi. Samuti tuleb lisada, et Td süsteemil oli varem ainult üks väike koht, mis oli väljatõrjutud tungierutustele sissetungiväravaks - nimelt asenduskujutlus, kuid lõpuks levib ta sellest teadvustamata mõjutuste enklaavist kogu foobiaümbrusele. Edasi võime huvitava vaatekoha välja tuua, et kogu töölerakendatud tõrjemehhanismi abil saavutatakse tungiohu projekteerimine väljaspoole. Mina käitub nii, nagu ähvardaks teda hirmuarengu oht, mis lähtub tajust ja mitte tungierutusest ja ta peab seetõttu reageerima sellele välisele ohule põgenemiskatsega, mis kuulub foobiale omase vältimise juurde. Selle protsessi puhul õnnestub väljatõrjumisel üks asi: hirmust vabanemisele saab mõningal määral piiri panna, kuid ainult tuues raske ohvri isikliku vabaduse näol. Põgenemiskatsed tunginõuete eest on üldiselt kasutud ja kõigele vaatamata ei paku foobiast kantud põgenemine rahuldust.

Suhted, mida me hirmuhüsteeria puhul teada saime, kehtivad suures osas ka mõlema teise neuroosi puhul, nii et võime oma arutluses piirduda nende erinevuse ja vastupaine rolli näitamisega. Konversioonihüsteeria juures paigutatakse väljatõrjutud kujutlusele kuuluv tungipaine ümber sümptomi innervatsioonile. Mil määral ja millistes tingimustes teadvustamata kujutlus kanaliseeritakse, juhtides ta ära innervatsiooni juurde, nii et ta võiks loobuda surveavaldusest Td süsteemi vastu - see ja teised sarnased küsimused jäägu parem varuks hüsteeria kohta käiva eriuurimuse jaoks. Td (Etd) süsteemist lähtuv vastupaine roll on konversioonihüsteeria puhul ilmne ja tuleb nähtavale sümptomite kujunemisel. See on vastupaine, mis teeb valiku, millisele tungis esindatud osale peab kontsentreeruma kogu sealesinev paine. See sümptomiks väljavalitud osa täidab tingimuse, et annab tungierutusele kuuluvale sooveesmärgile samavõrd väljendusvõimalust, nagu Td süsteemi juurde kuuluv tõrje- ja karistuspüüdluski; seega satub ta ülepainesse ja teda hoitakse mõlemalt poolt, nagu hirmuhüsteeria asenduskujutlustki. Sellise suhte alusel võime kindlalt järeldada, et Td süsteemi energiakulutused väljatõrjumisel ei pruugi olla nii suured, nagu sümptomi paineenergia, kuna väljatõrjumise tugevust mõõdab kulutatud vastupaine hulk, kuid sümptom tugineb lisaks vastupainele ka temasse endasse kokkusurutud tungipainele Tdmsüsteemist.

Sundneuroosi puhul tuleks meil artiklis eelnevalt sisalduvatele tähelepanekutele lisada ainult seda, et siin tuleb Td süsteemi vastupaine kõige ilmsemalt esile. Just tema on see, kes korraldab reageeringu kujunemise, hoolitsedes esimese väljatõrjumise eest ja kelle juurest hiljem toimub väljatõrjutud kujutluse läbimurre. On põhjust arvata, et just ülekaalukas vastupaine ja ärajuhtimise toimumata jäämine saab põhjuseks, miks väljatõrjumisel näib konversioonhüsteeria puhul rohkem õnne olevat kui hirmuhüsteeria ja sundneuroosi puhul.

Tdmsüsteemi erijooned

Kahe psüühikasüsteemi eristamine saab uue tähenduse, kui me pöörame tähelepanu sellele, et protsesside juures ühes, Tdmsüsteemis tulevad ilmsiks omadused, mida ei leidu enam temast järgmises, kõrgemas süsteemis.

Tdmsüsteem koosneb tungiesindajatest, kes tahavad oma painest lahti saada - milleks on siis soovikandvad erutused. Need tungierutused on omavahel kooskõlastatud, nad esinevad kõrvuti üksteist mõjutamata ega ole omavahel vastuolus. Kui kaks soovikandvat erutust muutuvad samaaegselt aktiivseteks ja nende eesmärgid peaksid meile näima kokkusobimatutena, siis ei tõmbu mõlemad erutused sugugi teineteisest eemale ega välista üksteist, vaid asuvad koos kujundama vahepealset eesmärki, kompromissi.

Selles süsteemis pole eitamist, pole kahtlust, pole kindlustunde astmeid. Kõik see tuuakse sisse alles tsensuuri tööga Tdmja Etdvahel. Eitamine on väljatõrjumise asendus kõrgemal astmel. Tdm-s paiknevad ainult sisud, mis on suurema või väiksema tugevusega paines.

Paine intensiivsustes valitseb palju suurem liikuvus. Nihkumisprotsessi abil võib kujutlus teisele ära anda tervikuna kogu paine, tihenduse abil võtta endale kogu paine mitmelt teiselt. Tegin ettepaneku vaadelda mõlemaid protsesse niinimetatud esmaste psüühikaprotsesside iseloomulike tunnustena. Etdsüsteemis valitseb sekundaarprotsess; kui esmane protsess võib toimuda Etdsüsteemi elementide juures, näib ta ‘koomilisena’ ja ajab naerma.

Protsessid Tdmsüsteemis on ajatud, st. nad pole ajaliselt korraldatud, ei muutu aja möödudes, ei seostu üldse mingil moel ajaga. Ka ajasuhe kuulub Td süsteemi töö juurde.

Sama vähe võtavad Tdmprotsessid arvesse tegelikkust. Nad alluvad naudingupõhimõttele; nende saatus sõltub ainult sellest, kui tugevad nad on ja kas nad täidavad naudingu-vastumeelsuse reguleerimise nõudeid.

Tehkem kokkuvõte: vastuolude puudumine, esmane protsess (painete liikuvus) ajatus ja välise tegelikkuse asendumine psüühilisega - need on Tdmsüsteemi juurde kuuluvate protsesside iseloomulikud jooned, mida peaksime eeldatavasti leidma.

Teadvustamata protsesse võime me ära tunda ainult unenäo ja neuroosi tingimustes, seega siis, kui kõrgema, Etdsüsteemi protsessid madaldudes (regressioon) varasemale astmele tagasi viiakse. Iseenesest ja enda jaoks pole nad äratuntavad ega isegi mitte võimelised eksisteerima, kuna Etd asub väga varakult Tdmsüsteemi kohale, haarates enda kätte juurdepääsu teadvustatusele ja motiilsusele. Tdmsüsteemi ärajuhtimine viib afekti kujunemisel keha innervatsioonile, aga nagu me kuulsime, ei võimalda Etdtalle isegi sellist lahendusvõimalust. Iseenesest normaalsetel tingimustel ei saa Tdmsüsteem esile kutsuda mingit otstarbekat lihasereaktsiooni, välja arvatud need, mis on juba refleksideks organiseeritud.

Siinesitatud Tdmsüsteemi iseloomulike joonte täielik tähendus saab meile alles siis selgeks, kui me kõrvutame teda Etdsüsteemi omadustega ja nendega võrdleme. Ainult et see viib meid liiga kõrvale, nii et ma teen ettepaneku jällegi nõustuda asja edasi lükkama ja võtta kahe süsteemi võrdlus ette alles seoses kõrgemale süsteemile hinnangu andmisega. Nüüd tuleb mainida ainult kõige hädavajalikumaid asjaolusid.

Etdsüsteemi protsessid osutavad, - ja nimelt sõltumata sellest, kas nad on juba teadvustatud või ainult võivad teadvustatuks saada, - kuidas teadvustatud kujutlused tõkestavad ärajuhtimispüüet. Kui protsess läheb ühe kujutluse juurest teise juurde, siis säilitab esimene osaliselt oma paine ja ainult väike osa temast elab üle nihke. Nihkumised ja tihendused, nagu esmaste protsesside puhul, on välistatud või äärmiselt piiratud. Selline olukord on andnud J. Breuerile põhjust eeldada paineenergia kahesuguse erineva seisundi esinemist hingeelus, millest üks on toonuselt seotud ja teine liigub vabalt, püüdes eemalduda. Usun, et selline eristamine esitab närvienergia olemusest meie seni kõige põhjapanevama seisukoha ja ma ei näe, kuidas võib sellest mööda minna. Metapsühholoogiline kirjeldus näeks siinkohal tungivat vajadust arutlust jätkata, aga võibolla on see veel liiga riskantne ettevõtmine.

Edasi saab Etdsüsteemi osaks suhtlemisvõimaluse loomine kujutluse sisude vahel, nii et nad võiksid üksteist mõjutada - seega nende ajaline korrastamine, ühe või mitme tsensuuri sisseviimine, tegelikkuse kontroll ja reaalsuspõhimõte. Ka teadvustatud mälu näib täielikult sõltuvat Etd-st, seda tuleb teravalt eristada mälujälgedest, milles kinnistuvad Tdmelamused ja see vastab tõenäoliselt erilisele üleskirjutusele, nagu me pidime eeldama teadvustatud ja teadvustamata kujutluse suhte juures, aga mille me juba kõrvale lükkasime. Sellega seoses tuleb meil leida vahendid, et teha lõpp ebalemisele kõrgema süsteemi nimetamise suhtes, millest oleme seni ebajärjekindlalt rääkinud - kord kui Etd, kord kui Td.

Omal kohal on ka hoiatus, mitte kalduda ennatlikesse üldistustesse selle kohta, mida me siin tõime päevavalgele hingetegevuste jagunemisest kaheks süsteemiks. Me kirjeldame asjaolusid nii, nagu nad ilmnevad täiskasvanud inimese juures, kellel Tdmsüsteem funktsioneerib rangelt võetuna ainult kui kõrgema organiseerituse eelaste. Milline sisu ja millised seosed sellel süsteemil on individuaalses arengus ja millise tähtsuse ta loomade juures omandab, see ei tule meie kirjeldusest välja ja nõuab iseseisvat uurimist. Ka inimeste puhul peame me püüdma leida mingeid haigusega seostuvaid tingimusi, millest lähtuvalt mõlemad süsteemid muudavad või omavahel koguni vahetavad nii sisu kui iseloomulikke jooni.

Ühendusepidamine kahe süsteemi vahel

Oleks vale kujutada ette, et Tdmpüsib rahulikuna, sel ajal kui Etdteeb kogu töö psüühikas ära ja et Tdmon mingi mandunud jäänukorgan, mis on arengust jäägina järele jäänud. Või eeldada, nagu piirduks läbikäimine kahe süsteemi vahel väljatõrjumistegevusega, mille puhul Etdviskab kõik, mis talle häirivana paistab, Tdmsügavikku. Vastupidi, Tdmon elav, arenguvõimeline ja säilitab Etd-ga hulgaliselt muid sidemeid, sealhulgas ka koostööd. Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et Tdmkestab edasi niinimetatud järglastes, ta on kättesaadav elumuljetele, mõjutab pidevalt Etd-t ja isegi allub omalt poolt Etd-st lähtuvatele mõjutustele.

Tdmjärglaste uurimine valmistab meie ootustele põhjaliku pettumuse puht skemaatiliseks vahetegemiseks mõlema psüühikasüsteemi vahel. See äratab kindlasti rahulolematust meie tulemustega ja kasutatakse tõenäoliselt ära selleks, et seada kahtluse alla meie meetodi väärtus psüühikaprotsesside eristamisel. Meie aga teeme selgeks, et meil pole mingeid muid ülesandeid, kui kanda vaatlustulemused üle teooriasse ja me ei võta endale kohustust, jõuda esimese katse järel sileda ja oma lihtsuses ahvatleva teooriani. Me kaitseme selle teooria komplikatsioone, niikaua kui nad vaatlusega kooskõlas on ega loobu ootusest just nende abil lõpuks äratundmisele jõuda materjali olemuse suhtes, mis on küll iseenesest lihtne, kuid võimaldab õigesti hinnata keerulisi tegelikkuseprobleeme.

Tdmtungierutuste järglaste hulgas, nagu neid kirjeldati, on selliseid, mis ühendavad endas vastandlikke sihte. Ühest küljest on nad ülimalt korrastatud, vabad vastuoludest, kasutavad ära kogu Td süsteemi töö ega eristu meie otsuse järgi sugugi seda süsteemi kujundavatest osadest. Teisest küljest on nad teadvustamata ja pole võimelised teadvustatuks saama. Niisiis kuuluvad nad omaduste poolest Etdsüsteemi, tegelikult aga Tdm-sse. Nende päritolu määrab ka nende saatuse. Neid võib võrrelda inimeste juures segarassiga, mis tervikuna ja üldjoontes sarnaneb valgetega, kuid reedab oma värvilise päritolu ühe või teise võõrastava joonega ja seetõttu jäetakse ta seltskonnast välja ning nad ei saa nautida valgete eesõigusi. Seda liiki on nii normaalsete inimeste kui ka neurootikute fantaasiakujutlused, mida oleme tundma õppinud unenägude ja sümptomite kujunemise eelastmetena, ja vaatamata oma kõrgele organiseeritusele jäävad nad väljatõrjutuks ega saa sellistena teadvusesse jõuda. Nad tulevad teadvuse lähedale, jäädes seni häirimatuks, kuni neil pole mingit intensiivset painet, niipea aga, kui nad teatud kõrgusega paine ületavad, heidetakse nad tagasi. Asenduskujutlused on samasugused kõrgelt organiseeritud Tdmjärglased, kuid neil õnnestub teadvusesse läbi murda tänu soodsale olukorrale, nagu näit. kokkusaamisel Etd-st tuleva vastupainega.

Kui me uurime teises kohas põhjalikumalt teadvustatuks saamise tingimusi, laheneb meil osa siin esilekerkinud raskustest. Siin paistab meil olevat kasulik vastandada senine Tdm-st lähtuv vaatlus teisega, mis tuleneb teadvusest. Teadvusele astuvad tervenisti vastu psüühilised protsessid Etdvallast. Väga suur osa sellest Etd-st pärineb teadvustamatusest, tal on selle järglase iseloom ja ta allub tsensuurile, enne kui ta võib teadvustatuks muutuda. Teine osa Etd-st võib teadvustuda ilma tsensuurita. Siin läheme me vastuollu ühe varasema eeldusega. Käsitledes väljatõrjumist oli meil vaja paigutada tsensuur, mis on teadvustatuks saamise jaoks määrava tähtsusega, Tdmja Etdsüsteemi vahepeale. Nüüd soovitame tsensuuri Etdja Td vahel. Hea oleks aga, kui selles komplikatsioonis ei nähtaks raskust, vaid eeldataks, et on olemas uus tsensuur vastavalt igale üleminekule ühest süsteemist teise, kõrgemasse süsteemi - seega igal edasiliikumise juhul psüühilise organiseerituse kõrgema astme poole. Sellega kahtlemata kõrvaldatakse üleskirjutuste pideva uuendamisega seotud eeldus.

Kõigi nende raskuste alust tuleb otsida selles, et teadvus, kui ainuke psüühikaprotsesside iseloomulik joon, mis meile on vahetult kättesaadav, pole mingil moel sobiv süsteemide eristamiseks. Lisaks sellele, et teadvus pole mitte alati teadvustatud, vaid võib ajutiselt ka varjatud olla, on vaatlus meile näidanud, et teadvustatud pole mitmed asjad, mis jagavad Etdsüsteemi omadusi; lisaks leiame, et teadvustatuks saamine on piiratud tema tähelepanu kindla suunitlusega. Niisiis pole teadvus sugugi lihtsates suhetes ei süsteemidega ega väljatõrjumisega. On tõsi, et teadvusele jääb võõraks nii psüühiliselt väljatõrjutu kui ka üks osa meie Mina valitsevatest erutustest , olles seega tugevaim funktsionaalne vastand väljatõrjutule. Mida rohkem me tahame jõuda hingeelu metapsühholoogilise vaatluse juurde, seda rohkem peame me õppima vabanema tähtsuse omistamisest ‘teadvustatuse’ sümptomile.

Seni, kuni me veel selle külge klammerdume, näeme oma üldisest jutust pidevalt erandeid läbi murdmas. Näeme, et Etdjäreltulijad teadvustatakse asenduskujutluste ja sümptomitena, tavaliselt pärast suuri moonutusi võrrelduna Tdm-ga, kuigi sageli säilivad paljud iseloomulikud jooned, mis vajavad väljatõrjumist. Näeme, et paljud eelteadvustatud kujutised jäävad teadvustamata, mida meie arvates nende olemuse kohaselt üsna kindlasti peaks teadvustatama. Tõenäoliselt paneb end nende puhul maksma tugevam ligitõmme Tdmpoolt. Saame siit endi jaoks vihje, et olulisemat erinevust tuleks pigem otsida Etdja Tdmvahel kui Td ja Etdvahel. Tdmtõrjutakse tsensuuri poolt Etdpiiril tagasi, tema järglased võivad aga tsensuurist mööda minna, saavutada kõrge organiseerituse taseme, kasvatada Etd-s pinget teatud intensiivsuseni, kuid seda ületades ja soovides end teadvusele peale suruda, tuntakse nad Tdm-se järglastena ära ja surutakse jälle uue tsensuuripiiri taha Etdja Td vahel. Niisiis funktsioneerib eelnev tsensuur Tdmenda vastu, järgnev aga tema Etdjärglaste vastu. Võib arvata, et tsensuur liikus oma individuaalse arengu käigus mingis osas edasi.

Psühhoanalüütilise ravi käigus toome me esile ümberlükkamatuid tõendeid teise tsensuuri esinemise kohta Etdja Td süsteemi vahel. Me käsime haigel kujundada hulgaliselt Tdm-le järglasi, paneme teda jagu saama tsensuuri vastuväidetest nende eelteadvustatud kujutiste teadvustatuks saamiseks ja rajame endale selle tsensuuri võitmise abil tee eelmise tsensuuri töö tulemusena tekkinud väljatõrjumise kaotamiseks. Lisagem veel märkuse, et tsensuuri olemasolu Etdja Td vahel ei lase meil teadvustatuks saamist mõista üksnes tajutegevusena, vaid ilmselt on see ka ülipaine, järgmine samm edasi psüühika korrastamisel.

Pöördugem Tdmühendusepidamise juurde teiste süsteemidega, vähem selleks, et midagi uut kindlaks teha ja pigem selleks, et ilmsetest asjadest mitte üle minna. Tungitegevuse juurte juures toimivad süsteemid kõige ulatuslikumalt koos. Üks osa siinkäivitatud protsessidest läheb läbi Tdm, nagu läbi ettevalmistusastme ja jõuab kõrgeima psüühikaarenguni Td-s, teine osa peetakse nagu Tdmkinni. Tdm-t tabavad aga ka välisest tajust pärit elamused. Kõik teed tajust Tdm-sse jäävad tavaliselt vabaks; alles nendele teedele, mis viivad Tdm-st edasi, pannakse tõkkeks väljatõrjumine ette.

Vägagi märkimisväärt on see, et ühe inimese Tdmvõib Td-st mööda minnes reageerida teise inimese Tdm-le. See asjaolu väärib põhjalikumalt uurimist, eriti pidades silmas seda, kas eelteadvustatud tegevust saab sealjuures välja lülitada - kirjelduse mõttes ei saa sellele aga vastu vaielda.

Etd(või Td) süsteemi sisu pärineb ühelt poolt tungielust (Tdmvahendusel), teiselt poolt tajust. Pole kindel, kuivõrd selle süsteemi protsessid võivad avaldada otsest mõju Tdmsüsteemile; patoloogiliste juhtumite uurimine osutab sageli üsna uskumatule iseseisvusele ja sõltuvuse puudumisele Tdm-st. Püüdluste täielik lahknemine, mõlema süsteemi täielik eristumine on üldse haigusseisundi iseloomulikuks tunnuseks. Siiski tugineb psühhoanalüütiline ravi sellel, et Tdmon mõjutatud Td poolt ja osutab igal juhul, et niisugune asi pole sugugi võimatu, ükskõik kui vaevaline see ka poleks. Mõlema süsteemi vahel vahendajatena toimivad Tdmjärglased rajavad sellisele tegevusele teed, nagu juba mainitud. Peame aga kindlasti eeldama, et Tdmspontaanne muutmine, mida Td toimetab, on raske ja aeglaselt kulgev protsess.

Eelteadvustatuse ja teadvustamatuse vaheline koostöö, võib aset leida ka tugevalt väljatõrjutud erutuste puhul, kui ilmub olukord, mil teadvustamata erutus hakkab toimima samas suunas mingi valitseva püüdlusega. Sellisel juhul väljatõrjumine lõpeb, väljatõrjutud tegevus saab võimalikuks kui Mina poolt kavatsetu tugevdamine. Teadvustamatus muutub selle kokkusobitamise tulemusena mina-õiguslikuks, ilma et tema väljatõrjumise juures muidu midagi muutuks. Selle koostöö puhul on Tdmvaieldamatult edukas; tugevdatud püüdlused käituvad ju teisti kui normaalsed, võimaldades eriti täiuslikku tegevust ja nad osutavad vastuseisu suhtes samasugust vastupanu, kui sunnisümptomidki.

Tdmsisu võib võrrelda psüühika ürgasustusega. Kui inimestel on olemas päritud psüühikakujutised, midagi analoogset loomade instinktile, siis moodustab just see Tdmtuuma. Sellele lisandub hiljem see, mis lapsepõlvearengus on kasutuna kõrvale heidetud - oma loomult ei pruugi see päritud osast erineda. Mõlema süsteemi terav ja lõplik eraldumine leiab tavaliselt aset alles puberteediea saabumisel.

Teadvustamatuse tunnustamine

See, mida me ülaltoodud arutlusse koondasime, võimaldab ehk Tdm-st rääkida sedavõrd, kuivõrd teadmisi ammutataks ainult unenäo-elu ja ülekandeneurooside põhjal. Kindlasti pole seda palju ja kohati tekitab see ebamäärase ja segase mulje, jättes meid kõige tähtsamana ilma võimalusest kas sobitada Tdmvaremtuntud süsteemi juurde või lülitada sinna sisse. Alles selle afekti analüüs, mida me nimetame nartsissistlikuks psühhoneuroosiks, võimaldab meil jõuda arusaamisele, millega mõistatuslik Tdmmeile lähemale liigub ja sellega tabatavaks muutub.

Abrahami töö ilmumise järel (1908), mille ajendina viitas see kohusetundlik autor mulle, püüame me iseloomustada Kraepelini Dementia praecox’i (Bleuleri skisofreenia) selle seose kaudu Mina ja objekti vastandumisega. Ülekandeneurooside juures (hirmu- ja konversioonihüsteeria, sundneuroos) pole midagi leida, mis sellist vastandust esile tooks. Teati küll, et objektist ilmajätmine kutsub esile neuroosipuhangu ja et neuroos sisaldab endas keeldumist reaalsest objektist, samuti et reaalsest objektist eemaletõmbunud libiido taandub fantaasiaobjektiks ja sealt edasi saab väljatõrjutuks (introversioon). Objektipainet aga hoitakse tal alles suure energiaga ja väljatõrjumisprotsesside täpsem uurimine sunnib meid eeldama, et objektipaine jääb Tdmsüsteemis püsima vaatamata väljatõrjumisele - või pigem selle tulemusena. Ülekandumisvõime, mida me nende afektide puhul ravi otstarbel ära kasutame, eeldabki ju kindlana püsivat objektipainet.

Skisofreenia puhul seevastu oleme sunnitud eeldama, et väljatõrjumisprotsessi järel eemaldunud libiido ei otsigi uut objekti, vaid taandub Minasse, nii et ka siin kaotatakse objektipaine ja luuakse uuesti algne objektivaba nartsissismiseisund. Nende patsientide võimetus ülekandumiseks (niikaua kui haigusprotsess kestab), sellest tulenevad raskused neile raviga ligi pääseda, neile omane välismaailmast ärapööramine, omaenda Mina ülipaine tunnuste esilekerkimine, jõudmine täielikku apaatiasse - kõik need kliinilised tunnused näivad olevat suurepäraselt kooskõlas eeldusega objektipainest loobumise kohta. Mõlema psüühikasüsteemi suhete seisukohalt on kõik uurijad hämmelduses, et skisofreenia puhul tuleb ilmsiks teadvustatud kujul palju sellest, mida me ülekandeneurooside puhul pidime tõestama Tdm-s alles psühhoanalüüsi abil. Esialgu ei õnnestu aga Mina-objektisuhte ja teadvusesuhete vahel arusaadavat seost luua.

Uuritav nähtus ilmutab end järgmisel ootamatul viisil. Skisofreenia juures võib tähele panna - selles suhtes on eriti õpetlik algstaadium - arvukaid keelemuutusi, millest mõned väärivad teatud vaatenurgast lähtudes lähemat vaatlust. Väljendusviis muutub sageli erilise hoolitsuse objektiks, seda ‘valitakse’ ja ‘kaunistatakse’. Lause elab läbi erilise struktuurilagunemise, mille tõttu see muutub arusaamatuks, nii et haige inimese väljendused tunduvad meile mõttetutena. Sageli tõuseb neis väljendustes esiplaanile mingi seos kehaorganite või kehainnervatsiooniga. Siia võib lisada, et sellistes skisofreeniasümptomites, mis sarnanevad hüsteeria või sundneuroosi asenduskujutistega, paistavad asenduse ja väljatõrjutu vahel välja siiski sellised erijooned, mis mõlema nimetatud neuroosi puhul meis hämmeldust tekitaksid.

Härra Dr. V. Tausk (Viin) andis minu käsutusse mõningad oma vaatlusandmed algava skisofreenia kohta, nende eriliseks väärtuseks oli see, et naispatsient oli valmis ise oma kõne kohta seletusi andma. Näitan nüüd kahe tema näite põhjal, millist käsitlust ma kavatsen kaitsta, kuid ma ei kahtle sugugi selles, et igal uurijal oleks kerge esitada hulgaliselt niisugust materjali.

Üks Tauski haigetest, tütarlaps, kes toodi haiglasse pärast tüli oma kallimaga, kaebas: silmad pole õiged, nad moonutavad. Ta seletas seda ise, kusjuures esitas oma kallima kohta terve rea etteheiteid korralikus sõnastuses: ta ei saavat mehest üldsegi aru - see näeb iga kord isemoodi välja, ta on teeskleja, silmamoondaja, ta on tüdruku silmad ära moonutanud, kellel nüüd ongi moondunud silmad, need polegi enam tema silmad, ta näeb nüüd maailma teiste silmadega.

Haige seletused on analüüsi jaoks väärtuslikud, kuna vahetavad tema arusaamatu ütluse välja üldiselt arusaadava väljendusvormiga; nad annavad samaaegselt teavet nii skisofreeniku sõnamoodustuse tähenduse kui ka tekke kohta. Tauskiga nõustudes tõstan ma sellest näitest esile, et organi tähistus (silmad) sättis ennast kogu sisu asendajaks. Skisofreenne kõne omandab siin hüpohondrilise joone - ta on muutunud organikõneks.

Teine teade samalt haigelt: tütarlaps seisab kirikus, järsku tunneb ta nõksatust - ta peab oma asendit muutma, nii nagu asetaks teda keegi teine, nagu teda pandaks mingisse asendisse.

Sellele järgneb analüüs uute ridamisi esitatud etteheidete põhjal kallima kohta: ta on labane, ta muutis ka peene loomuga tüdruku labaseks. Ta muutis tüdruku enda sarnaseks, pani teda uskuma, et on tüdrukust üle; nüüd ongi tüdruk selliseks muutunud, nagu tema on, kuna tüdruk uskus, et on parem, kui ta teise sarnaseks muutub. Mees on end moonutanud, nüüd on tüdruk ka selline, nagu tema (samastumine!), ta on ka tüdruku ära moonutanud.

Liikumine enda asendi muutmiseks, märgib Tausk, esindab sõna ‘moonutama’ ja samastumist kallimaga. Ma tõstan uuesti esile seda osa, mis kogu mõttekäigus valitseb, mille sisuks on keha innervatsioon (pigem selle tajumine). Esimesel juhul moonutas hüsteerika lisaks ka silmi, teisel juhul kutsus esile päriselt nõksatuse, selle asemel, et tunnetada selleks ajendit või mingit tundmust; ja mõlemal juhul polnud tüdrukul sealjuures mingit teadvustatud mõtet ja ka hiljem polnud ta võimeline midagi sellist väljendama.

Need kaks vaatlustulemust osutavad siis sellele, mida me nimetame hüpohondriliseks keeleks või kehakeeleks. Mis meile aga näib veel tähtsam - nad viitavad ka sisuliselt mingile muule ainesele, mis leiab tõendust igal võimalikul juhul, näit. Bleuleri monograafias esitatud näidetes (1911), ja mis allub kindlale reeglile. Skisofreenia puhul allutatakse sõnad samale protsessile, mis kujundab varjatud unenäomõttest unepildid, mida me nimetasime esmasteks psüühikaprotsessideks Neid tihendatakse ja nad kannavad nihkumise abil oma pained täielikult üksteisele üle; protsess võib minna nii kaugele, et üksainus sõna, mis paljude sidemete kaudu on selleks eriti kohane, võtab üle kogu mõtteahela esindamise. Bleuleri, Jungi ja nende õpilaste tööd on just sellele väitele rikkalikku tõendusmaterjali andnud.

Enne kui me nende muljete alusel mingi järelduse teeme, tuleks meil mõelda peenele, aga siiski hämmastavalt mõjuvale erinevusele asenduskujutlustes, mis esineb skisofreenia puhul võrreldes hüsteeria ja sundneuroosiga. Patsient, keda ma praegusel ajal uurin, on tõmbunud eemale igasugustest eluhuvidest oma näonaha halva olukorra tõttu. Mees arvab, et tal on näos komedoonid ja sügavad augud, mida igaüks märkab. Analüüs näitab, et ta mängib oma nahal välja oma kastratsioonikompleksi. Esialgu tegeles ta halastamatult oma komedoonidega, mille väljapigistamine valmistas talle suurt naudingut, kuna sealjuures midagi välja pritsis, nagu ta ütles. Siis hakkas ta arvama, et igale poole sinna, kus ta komedoonid oli kõrvaldanud, tekkisid sügavad augud ja ta tegi endale tuliseid etteheiteid, et ta ‘oma käega pidevalt ringi toimetades’ on oma naha alatiseks ära rikkunud. On selge, et komedoonide sisu väljapressimine on onanismi asendajaks. Auk, mis seeläbi ta enda süü läbi tekkis, on naise suguelund, st. onanismiga provotseeritud kastratsiooniähvarduse (resp. seda esindava fantaasia) teostumine. Hoolimata oma hüpohondrilisest iseloomust sarnaneb see asenduskujutlus väga hüsteerilise konversiooniga, aga siiski on tunne, et siin peab midagi muud toimuma, nii et sellist asenduskujutlust ei tohiks hüsteeriast enne uskuda, kui võib öelda, millel see erinevus rajaneb. Vaevalt et hüsteerik peaks sellist pisikest augukest, nagu nahapoor, vaaginaks, mida ta muidu võrdleb kõigi võimalike objektidega, mis on seest õõnsad. Samuti arvame, et aukude rohkus takistaks teda võtmast neid naise suguelundina. Sama kehtib ka ühe noore patsiendi puhul, kellest Tausk tegi aastate eest ettekande Viini Psühhoanalüüsi Ühingus. See käitus muide täiesti nii, nagu sundneurootik, viitis pikki tunde oma kordaseadmisega jms. Tema puhul oli aga hämmastav, et ta tegi takistusteta teatavaks oma tõrgete tähenduse. Sukkade jalgatõmbamisel häiris teda näiteks mõte, et võib koesilmad, niisiis augud, lahti tõmmata, ja iga auk oli talle naise suguelundiava sümboliks. Ka sellist asja ei saa neurootikust uskuda; üks selline, kes R. Reitleri vaatluse järgi kannatas sukafantaasia puhul samasuguse tõrke all, leidis pärast takistuse võitmist seletuse, et jalg on peenise sümbol, suka jalgatõmbamine - onanismiakt ja et ta peab sukka vahetpidamata jalga panema ja ära võtma, osalt selleks, et onaneerimiskujutlust täielikumaks muuta, osalt selleks, et see ei toimuks.

Kui me küsime, mis teeb skisofreense asenduskujutluse ja sümptomi imelikuks, siis saame lõpuks aru, et see on sõnaseose domineerimine asjaseose üle. Sarnasus komedoonide väljapigistamise ja peenisest ejakuleerimise vahel on sisuliselt tõesti tühine, veel tühisem on see loendamatute pindsete nahapooride ja vaagina vahel; aga esimesel juhul pritsivad mõlemad tähistatavad midagi välja ja teise kohta kehtib sõna-sõnalt küüniline lause: auk on auk. Asenduse määrab ära keelelise väljenduse identsus, mitte tähistatavate asjade sarnasus. Kui mõlemad - sõna ja asi - ei kattu, kaldub skisofreeniline asenduskujutlus kõrvale sellest, mis ülekandeneuroosi juures esineb.

Kõrvutagem see vaatekoht eeldusega, et skisofreenia puhul antakse objektipaine ära. Siis peame me modifitseerima: objektide kohta käivad sõnakujutluste pained hoitakse alles. See, mida peaksime kutsuma teadvustatud objektikujutluseks, lahkneb meil nüüd sõnakujutluseks ja asjakujutluseks, mille paine seisneb kui mitte otsestes sisumeenutuspiltides, siis kaugemates ja nendest tuletatud mälujälgedes. Ühe tähise puhul usume nüüd teadvat, mille poolest teadvustatud kujutlus erineb teadvustamata kujutlusest. Kumbki pole ühe ja sama sisu erinevad üleskirjutused erinevates psüühika kohtades, nagu me arvasime, vaid teadvustatud kujutlus hõlmab asjakujutlust koos juurdekuuluva sõnakujutlusega, teadvustamata on eraldiseisev asjakujutlus. Tdmsüsteem sisaldab objektide asjapaineid, esimesi ja tõelisi objektipaineid; Etdsüsteem tekib siis, kui seose kaudu talle vastava sõnakujutlusega satub see asjakujutlus ülipainesse. Võime oletada, et sellised ülipained ongi need, mis toovad kaasa psüühika kõrgema korrastatuse ja võimaldavad esmaste protsesside väljavahetamist Etdvalitsevate sekundaarprotsesside poolt. Võime nüüd täpselt öelda, mida väljatõrjumine ülekandeneuroosi puhul tagasilükatud kujutlusele ära keelab: see on ülekandumine sõnadesse, mis peavad objektiga seotuks jääma. Sõnas väljendamata kujutlus või ülekandmata psüühiline akt jääb siis väljatõrjutuna Tdm-sse maha.

Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kui varakult oli meil juba ettekujutus, mis teeb meile tänapäeval selgeks skisofreenia kõige hämmastavama joone. 1900. aastal ilmunud ‘Unenägude tõlgenduse’ viimastel lehekülgedel on selgitatud, et mõtteprotsessid, s.t. tajudest eemalseisvad paineaktid on iseenesest kvaliteedita ja teadvustamata ning neil tekib võime teadvustatuks saada ainult sideme loomisel sõnalise taju jäljenditega. Sõnakujutlused omalt poolt pärinevad meeletajust samamoodi nagu asjakujutlusedki, nii et võib tõstatada küsimuse, miks objektikujutlused ei võiks teadvustuda omaenda tajujäljendite vahendusel. Aga tõenäoliselt toimub mõtlemine omaette süsteemides, mis asuvad algsetest tajujäljenditest nii kaugel eemal, et neil pole nende omadustest midagi alles ja nad vajavad teadvustatuks saamisel toetust uutelt omadustelt. Lisaks võivad sõnadega seostudes ilmuda omadused ka sellistele painetele, mis ei saa ise tajust mingit omadust kaasa tuua, kuna vastavad ainult objektikujutluste vahelistele suhetele. Alles sõnade kaudu arusaadavaks muutunud suhted moodustavad põhiosa meie mõtteprotsessidest. Näeme, et side sõnakujutlusega ei lange veel kokku teadvustatuks saamisega, vaid annab ainult selleks võimaluse - see ei iseloomusta niisiis mingit muud süsteemi peale Etd. Nüüd me aga märkame, et me nende arutlustega kaldume oma tegelikust teemast kõrvale ja satume eelteadvuse ja teadvuse probleemide keskele, mille jaoks oleme varunud vastavalt ka eraldi käsitluse.

Skisofreenia puhul, mida me puudutame siin ju ainult niipalju, kui meile näib Tdmüldiseks tundmaõppimiseks hädavajalik olevat, peaks meil ilmuma kahtlus, kas siin väljatõrjumiseks nimetatud protsessil üldse ongi midagi ühist väljatõrjumisega ülekandeneuroosi juures. Reegel, nagu oleks väljatõrjumine Tdmsüsteemi ja Etd(Td) süsteemi vaheline protsess, mis viib teadvusest eemalhoidmisele, vajab igal juhul parandamist, selleks et saaks sisse lülitada ka Dementia praecox’i ja teiste nartsissistlike afektide juhtumid. Mina põgenemispüüe aga, mis avaldub eemaletõmbumises teadvustatud painest, jääb siiski ühise omadusena püsima. Ka kõige pealiskaudsem järelemõtlemine näitab, kuivõrd põhjalikumalt ja kaugeleulatavamalt see põgenemispüüe, Mina põgenemine, asub tegevusse nartsissistliku neuroosi puhul.

Kui skisofreenia puhul seisneb see põgenemine tungipaine eemaldamises nendest kohtadest, mis esindavad teadvustamata objektikujutlust, siis võib näida imelik, et Etdsüsteemile kuuluv osa just samast objektikujutlusest - talle vastavad sõnakujutlused - saavad, vastupidi, veel tugevama paine. Võiks pigem oodata, et sõnakujutlus eelteadvustatud osana peab välja kannatama väljatõrjumise esimese hoobi ja et ta saab täielikult painest vabaks, pärast seda kui väljatõrjumine on edasi läinud teadvustamata asjakujutluste juurde. Igal juhul on see üheks raskuseks asusaamisel. Sellest järeldub, et sõnakujutluse paine ei kuulu väljatõrjumistegevuse juurde, vaid esindab esmast püüet taastumisele ja tervenemisele, mis skisofreenia kliinilise pildi juures nii silmatorkavalt domineerib. Selliste pingutustega püütakse kaotatud objekti uuesti tagasi saada ja võib täiesti nii olla, et selle taotlusega rajavad nad tee objekti juurde tema sõnaosa kaudu, mispuhul peavad aga siis rahulduma asjade asemel sõnadega. Meie hingetegevus kulgeb ju päris üldiselt võttes kahes vastandlikus liikumissuunas, kas tungide juurest läbi Tdmsüsteemi teadvustatud mõttetööni või saades väljaspoolt tõuke läbi Td ja Etd süsteemi kuni Mina ja objekti Tdmpaineteni. See teine tee peab jääma läbitavaks hoolimata asetleidnud väljatõrjumisest ja ta püsib mingis osas avatuna neuroosi pingutuste jaoks oma objektid uuesti tagasi saada. Kui me abstraktselt mõtleme, varitseb meil oht minna mööda sõnade seostest teadvustamata ainekujutlustega ja ei saa salata, et meie filosofeerimine muutub siis väljenduse ja sisu poolest ebameeldivalt sarnaseks skisofreenikute töömeetodiga. Teiselt poolt võib skisofreenikute mõtteviisi üritada iseloomustada selliselt, nagu käsitleksid nad konkreetseid asju nii, nagu oleksid need abstraktsed.

Juhul kui oleme Tdm-t tõepoolest tundma õppinud ja õigesti määratlenud teadvustamata kujutluse erinevuse eelteadvustatust, pöördume me oma uurimustes ka mitmel teisel juhul selle vaatekoha juurde tagasi.

Tõlkinud Anne Lill

1

2015-08-18

MärksõnaFreud

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaMythos