Mina ja miski

Prindi

Sigmund Freud

1

Järgnevad arutlused jätkavad seda mõttekäiku, mis sai alguse mu teoses ‘Sealpool naudinguprintsiipi’ (1920). Nagu selles teoses on märgitud, suhtusin ma ise antud probleemi teatud heatahtliku uudishimuga. Praegused arutlused on jätkuks nende mõtetele, seovad neid analüütilise vaatluse erinevate faktidega, püüavad sellest seostamisest tuletada uusi järeldusi, ei hakka aga laenama midagi uut bioloogiast ja seisavad seetõttu psühhoanalüüsile lähemal kui ‘Sealpool...’. Iseloomult on nad pigem sünteetilised kui spekulatiivsed ja paistab, et nad on endale seadnud kõrge eesmärgi. Ma tean aga, et nad jäävad pidama äärmiselt ränga takistuse ees, ja olen sellise piiranguga täiesti nõus.

Sealjuures puudutavad need arutlused asju, mis seni pole veel olnud psühhoanalüütilise käsitluse objektiks ja võivad paratamatult riivata mõningaid teooriaid, mida on esitanud mittepsühhoanalüütikud või endised analüütikud, kes on analüüsist loobunud. Ma olen ju ikka alati olnud valmis tunnistama oma kohustusi teiste uurijate suhtes, praegusel juhul aga ei koorma mind küll mingi selline tänuvõlg. Kui psühhoanalüüs pole seniajani mõningatele asjadele väärilist tähelepanu osutanud, siis mitte sellepärast, et ei märkaks neid saavutusi või tahaks eitada nende tähtsust, vaid kuna ta läheb mööda kindlat teed, mis pole veel nii kaugele jõudnud. Ja lõpuks, kui ta on sinna pärale saanud, paistavad talle ka asjad teisiti välja kui teistele.

Teadvustatus ja teadvustamatus

Selles sissejuhatavas peatükis pole öelda midagi uut ja tuleb paratamatult korrata, mis on varem sageli välja öeldud. Psühhoanalüüsi põhieelduseks on psüühika jagamine teadvustatuseks ja teadvustamatuseks. See annab psühhoanalüüsile võimaluse mõista hingeelu patoloogilisi protsesse, mis on üheaegselt nii sagedased kui ka tähtsad, ja neid teaduse valdkonda paigutada. Kui öelda veel kord ja teisiti: psühhoanalüüs ei või psüühikat viia teadvustatuse alla, vaid peab vaatlema teadvustatust kui üht psüühika omadust, mis võib kuuluda teiste omaduste juurde, aga võib ka puududa. Kui ma võiksin endale ette kujutada, et seda raamatut hakkavad lugema kõik, kes psühholoogiast huvituvad, oleksin ma selleks valmis, et osa lugejaid juba siin kohal peatub ega lähegi kaugemale, kuna siin on psühhoanalüüsi esimene proovikivi. Enamusele filosoofilise haridusega inimestele on idee psüühikast, mis on lisaks veel teadvustamata, nii arusaamatu, et näib neile absurdsena - ainuüksi loogika võib selle ümber lükata. Minu arvamuse järgi tuleb see ainult sellest, et nad pole kunagi uurinud vastavaid hüpnoosi- ja unenähtusi, rääkimata juba patoloogilistest fenomenidest, mis viivad paratamatult sellise arusaamani. Nende teadvustatuse psühholoogia aga ei kõlba ju lahendama une- ja hüpnoosiprobleeme.

“Teadlik olemine” - see on eelkõige puhtalt deskriptiivne termin, mis tugineb vahetule ja kindlale tajule. Edasi aga näitab kogemus meile, et mingi psüühikaelement (näiteks kujutlus) ei püsi tavaliselt kuigi kaua teadlikuna. Palju iseloomulikum on see, et teadvustatuse seisund läheb kiiresti mööda, praegu teadvustatud kujutlus pole seda enam järgmisel hetkel, kuid võib teatud tingimuste mõjul kergesti jälle selleks saada. Mis ta vahepeal oli, me ei tea; me saame öelda, et ta oli latentne ja mõtleme sellega, et tal oli võimalus kogu aeg teadvustatud saada. Ka siis, kui me ütleme, et ta oli teadvustamata, anname me täpse kirjelduse. See teadvustamatus langeb sel juhul kokku latentse teadvustatusevõimalusega. Filosoofid võivad meile küll ette heita: “Ei, terminit teadvustamatus ei saa siin kasutada: niikaua kui kujutlus oli latentses seisundis, polnud ta üleüldse mingi psüühiline nähtus”. Kui me hakkaksime talle juba siinkohal vastu vaidlema, siis läheks lahti sõnasõda, millest ei oleks mingit kasu. Meie aga jõudsime teadvustatuse termini ehk mõiste juurde teist teed mööda, kogemuse läbitöötamise kaudu, kus oma osa on etendada hinge dünaamikal. Me oleme kogenud, st. peame omaks võtma, et on olemas väga tugevad hingeprotsessid ehk kujutlused (siin tuleb kõigepealt arvesse kvantitatiivne, seega ökonoomiline moment), millel võivad olla hingeelu jaoks kõik need tagajärjed nagu teistel kujutlustelgi, ka sellistel, mida võib uuesti kujutlustena teadvustada, ainult et nad ise pole teadvustatud. Siin pole vajadust üksikasjalikult korrata seda, millest on juba nii palju räägitud. Küllalt! Siinkohal asub tegevusse psühhoanalüüsi teooria ja väidab, et sellised kujutlused ei saa olla teadvustatud, kuna neile seisab vastu teatud jõud; vastasel juhul võiks neid teadvustada ja oleks näha see, kui vähe nad erinevad teistest, üldtunnustatud psüühikaelementidest. Seda teooriat ei saa ümber lükata, sest psühhoanalüüsi tehnikas leidub vahendeid, mille abil kaotada see, mis osutab vastupanu, ja tuua nende abil antud kujutlused teadvusesse. Seisundit, milles nad olid enne teadvustumist, nimetame me väljatõrjumiseks ja jõudu, mis põhjustab väljatõrjumise ja säilitab seda, saab meie väite kohaselt analüüsitöö käigus märgata kui vastupanu.

Oma mõiste teadvustamatus saame me niisiis väljatõrjumise teooriast. Väljatõrjutu kujutabki endast teadvustamatut. Me näeme aga, et teadvustamatus on kahesugune: latentne ja siiski võimeline teadvusesse jõudma, ning selline väljatõrjutu, mis iseenesest ja lihtsalt niisama pole võimeline teadvusesse jõudma. Meie vaatekoht psüühika dünaamikale avaldab paratamatult mõju nimetuste süsteemile ja kirjeldusele. Me nimetame latentsi eelteadvustatuseks: see on teadvustamatus ainult deskriptiivses mõttes, mitte dünaamilises mõttes; nimetus teadvustamatus piirdub meil väljatõrjutuga dünaamilise teadvustamatuse tähenduses; niisiis, meil on nüüd kolm terminit: teadvustatus (Td), eelteadvustatus (Etd) ja teadvustamatus (Tdm) , mille tähendus pole enam puhtalt deskriptiivne. Me arvame, et Etd on Tdm-le palju lähemal kui Td ja kuna me nimetasime Tdm psüühiliseks, võime sedasama palju kindlamalt teha latentse Etd puhul. Miks me ei taha aga filosoofidega pigem ühel meelel olla ja eraldada teadvustatud psüühikast nii Etd kui ka sellest tulenevalt Tdm? Siis soovitaksid filosoofid meil kirjeldada nii Etd kui ka Tdm kui kaht psühhoidide liiki või astet ja üksmeel oleks jalule seatud. Selle tulemuseks oleksid aga lõputud raskused kirjeldamisel ja mingi eelarvamuse huvides oleks tahaplaanile surutud ainus fakt - et need psühhoidid langevad peaaegu kõigis teistes punktides kokku sellega, mis on tunnistatud psüühiliseks, - see eelarvamus pärineb ajast, kui neid psühhoide või kõige olulisemat nende juures veel ei tuntud. Me võime nüüd mugavalt asju ajada kolme terminiga - Td, Etd ja Tdm - kui me ainult ei unusta, et deskriptiivses mõttes on olemas kahesugune teadvustamatus, dünaamilises mõttes aga ainult üks. Mõningatest kirjeldamiseesmärkidest johtuvalt võib seda vahetegemist ignoreerida, teiste puhul on see muidugi hädavajalik. Siiski oleme me teadvustamatuse puhul niisuguse kahetähenduslikkusega üsna harjunud ja saame sellega kenasti hakkama. Niipalju kui mina aru saan, ei ole võimalik seda vältida: teadvustatud ja teadvustamata nähtuste eristamine on lõppude lõpuks taju küsimus, millele võib vastata “jah” või “ei” ja tajutegevus ise ei anna mingit informatsiooni, mis põhjusel midagi tajutakse või tajumata jäetakse. Ei tasu kurta, et dünaamiline leiab ilmumise puhul ainult kahesuguse väljenduse.

Psühhoanalüütilise töö edasises käigus tuleb aga ilmsiks, et ka selline eristamine pole piisav ega praktiliselt rahuldav. Olukordadest, mis seda näitasid, võib olulisemana esile tõsta järgmise: me lõime endale ettekujutuse isiksuse psüühiliste protsesside omavahelisest ja nimetame seda isiksuse Minaks. Selle Mina koostisosaks on teadvustatus, mis valvab juurdepääsu motiilsuse juurde, see on - ärrituste pääsemist välismaailma. See on psüühikainstants, mis peab valvet tema kõigi üksikute protsesside üle, ta läheb öösel magama ja ka siis paneb veel tööle unetsensuuri. Samast Minast lähtuvad ka väljatõrjumised, mille abil lülitatakse välja teatud hingepüüdlused mitte ainult teadvustatuse valdkonnast, vaid ka muudelt aladelt, millel on tähtsust ja mis toimivad. See, mis on väljatõrjumise abil kõrvaldatud, vastandab end analüüsis Minale ja analüüsi ees seisab ülesanne - kõrvaldada vastuseis, mida Mina osutab tegelemisele väljatõrjutuga. Nii märkame me analüüsi käigus, et haige satub raskustesse, kui anname talle teatud ülesande: tema assotsiatsioonid tõrguvad, kui peavad lähenema väljatõrjutule. Me ütleme talle siis, et ta on vastupanujõu mõju all, ise aga ei tea seda; isegi siis, kui ta oma ebamugavustunde põhjal peaks aimama, et temas nüüd vastupanu tegutseb, ei oska ta sellele nime anda ega seda iseloomustada. Kuna aga vastupanu lähtub kindlasti tema enda Minast ja kuulub selle juurde, seisame me ootamatu olukorra ees. Me leidsime Minas midagi, mis on samuti teadvustamata ja käitub just samamoodi kui väljatõrjutu, see tähendab: avaldab tugevat toimet, ilma et ise oleks teadvustatud; selleks et teha ta teadvustatuks, on vajalik eriline töö. Analüüsipraktika jaoks tuleb sellest järeldada, et me satume paljudesse ebamäärasustesse ja raskustesse, kui säilitame oma harjumuspärase väljendusviisi ja tahame seletada neuroosi kui teadvustatuse ja teadvustamatuse vahelist konflikti. Lähtudes oma arusaamast hingeelu struktuurisuhete kohta, peame selle vastuolu asemel tarvitusele võtma midagi muud: vastuolu Mina kui terviku ja sellest eraldatud väljatõrjutu vahel.

Järeldused meie käsitluse jaoks teadvustamatusest on aga veel olulisemad. Dünaamiline vaatlus tõi kaasa esimese korrektuuri, strukturaalne arusaam annab meile teise. Me mõistame, et Tdm ei lange kokku väljatõrjutuga; on tõsi , et kõik väljatõrjutu kuulub Tdm alla, aga kogu Tdm ei ole sama, mis on väljatõrjutud. Ka üks osa Minast (Jumal ise teab, kui tähtis see osa on!), võib olla Tdm ja ongi kindlasti Tdm. See teadvustamata osa Minast pole Etd mõttes latentne, muidu poleks teda võimalik aktiivseks muuta, ilma et ta saaks teadvustatud (Td), ja ta teadvusesse toomine ei tohiks kuigi suuri raskusi valmistada. Niisiis, kui me näeme vajadust tuua välja kolmas Tdm, mis pole välja tõrjutud, siis peame tunnistama, et teadvustamatus kaotab meie jaoks tähenduse. Ta muutub mitmetähenduslikuks omaduseks, mis ei luba teha kaugeleulatuvaid ja otsustavaid järeldusi, millisena me teda meelsasti oleksime näinud. Ometi peame hoiduma temast loobumast, kuna lõppude-lõpuks on see omadus - teadvustatud või mitte - ainukeseks valguskiireks süvapsühholoogia pimeduses.

Mina ja Miski

Patoloogia uurimine suunas meie huvi liiga järjekindlalt ainult väljatõrjutule. Nüüd, kus me teame, et ka Mina võib tegelikult olla teadvustamata, sooviksime tast rohkem teada saada. Seni oli meil oma uurimustes ainsaks pidepunktiks teadvustatuse või teadvustamatuse tunnus; lõpuks saime aru, kui mitmetähenduslik see võib olla. Niisiis - kogu meie teadmine on alati seotud teadvustatusega. Ka Tdm võime ainult selle kaudu tundma õppida, et toome ta teadvusesse. Aga pea kinni, kuidas see on võimalik? Mis tähendab “midagi teadvusse tuua”? Kuidas see käib?

Me teame, kust tuleb antud juhul peale hakata. Ütlesime, et teadvustatus on psüühikaaparaadi pealispind, st. omistasime talle funktsiooni mingis süsteemis, mis ruumiliselt on välismaailmale kõige lähemal. Muide, mitte ainult funktsiooni tähenduses ruumiliselt, vaid seekord ka anatoomilise liigenduse mõttes . Ka meie uurimus peab selle tajuva pealispinna lähtekohaks võtma. Alustuseks olgu öeldud, et teadvustatus on kogu tajumine, mis tuleb väljapoolt (meeltetaju), ja ka seestpoolt - neid me nimetame aistinguteks ja tundmusteks. Kuidas on lugu aga nende sisemiste protsessidega, mida me võime, küll jämedalt ja ebatäpselt, mõtlemisprotsessidena kokku võtta? Nad kujutavad endast psüühilise energia ümberpaiknemist, mis toimib kuskil aparaadi sisemuses, see on energia liikumist tegevuse suunas. Kas see jõuab aga välja pealispinnale, andes teadvustatusele tekkevõimaluse? Või jõuab teadvustatus nende juurde? Märkame, et see on üks neist raskustest, mis tekib siis, kui tahetakse psüühiliste nähtuste ruumilist, toopilist kujutlust tõsiselt võtta. Mõlemad võimalused on ühtviisi mõeldamatud, peaks olema mingi kolmas võimalus.

Ma olen teises kohas juba esitanud oletuse, et tegelik erinevus teadvustamata (Tdm) ja eelteadvustatud (Etd) kujutluste (mõtete) vahel seisneb selles, et esimene toimub niisuguse materjali baasil, mis jääb tundmatuks, sel ajal kui teisel (Etd) lisandub side sõnalise kujutlusega. Siin tehakse esmakordselt katse tuua välja mõlema süsteemi (Etd ja Tdm) tunnused, mis on midagi muud kui side teadvustatusega. Küsimust: “Kuidas midagi teadvustatakse?” on otstarbekam esitada nii: “Kuidas midagi eelteadvustatakse?”. Ja vastus oleks: “Nende seostamise abil vastavate sõnaliste kujutlustega”.

Need sõnalised kujutlused on mälujäljendid nad on kunagi olnud tajud ja võivad uuesti teadvustatud saada nagu kõik mälujäljendid. Enne kui jätkame nende iseloomu käsitlemist, ilmub meil silmapiirile uus arusaam: teadvustatud võib saada ainult see, mis on juba kord olnud teadvustatud taju, ja kõik, mis sisemuses tekkinult tahab saada teadvustatud (peale tunnete); peab püüdma end transformeerida välisesse tajusse. Seda saab teha mälujälgede abil.

Meie arvates asuvad mälujäljed süsteemis, mis puutuvad vahetult kokku taju-teadvustussüsteemiga, nii et nende pained võivad kergesti seestpoolt laieneda selle süsteemi elementidele. Siin meenuvad kohe hallutsinatsioonid ja see fakt, et ka kõige elavamaid meenutusi saab ikkagi eristada nii hallutsinatsioonidest kui ka välisest tajust, aga samas võib ka kohe arvata, et mingit mälestust uuesti läbi elades jääb paine mälusüsteemis püsima, sel ajal kui tajust mitteeristatav hallutsinatsioon võib tekkida ka siis, kui paine mitte ainult ei levi osaliselt mälujäljelt taustsüsteemile, vaid läheb täielikult selleks üle.

Sõnajäljendid pärinevad põhiliselt kuulmistajust, nii et sellega on Etd süsteemile antud otsekui eriline meeleline lähtekoht. Sõnakujutluse visuaalsed koostisosad võib esialgu kõrvale jätta, kuna nad on sekundaarsed, lugemise kaudu omandatud. Sama kehtib ka sõna viipekujude kohta: peale kurttummade juures kasutamise etendavad nad abistava märgi rolli. Sõna on ju tegelikult mälujäljend kuuldud sõnast.

Meil ei tohiks tulla kiusatust kasvõi lihtsustamise eesmärgil, asjadest jäänud optilisi jälgi unustada või eitada seda, et mõttekäigu teadvusesse jõudmine on võimalik tagasipöördumise kaudu visuaalsete jäljendite juurde, ja et paljud isikud paistavadki seda eelistavat. J. Varendoncki vaatluste põhjal tehtud uurimus unenägudest ja eelteadvustatud fantaasiatest võib meile anda ettekujutuse sellise visuaalse mõtlemise eripärast. Ilmneb, et selle puhul teadvustatakse peamiselt ainult konkreetne mõtteaines, nendele suhetele aga, mis mõtlemisele eriliselt iseloomulikud on, ei saa anda visuaalset väljendusvormi. Kujundlik mõtlemine on niisiis väga puudulik teadvustamine. Samuti on ta teadvustamata protsessidele teatud viisil lähemal kui sõnades mõtlemine ja on nii onto- kui fülogeneetiliselt viimasest vanem.

Tulles tagasi meie argumendi juurde: kui see on viis, kuidas midagi iseendast teadvustamatut eelteadvustatuks muutub, siis vastus küsimusele, kuidas me teeme väljatõrjutud nähtuse (eel)teadvustatuks, kõlab nii: sellega, et taastame analüüsitöö abil need eelteadvustatud (Etd) vahelülid. Teadvustatus jääb seega oma kohale, aga ka Tdm pole tõusnud Td tasemele.

Sel ajal kui välise taju side Minaga on täiesti ilmne, nõuab sisemise taju side Minaga erilist uurimist. Seal võib veel kord esile kerkida kahtlus, kas on ikka õige tegu, kui arvame, et kogu teadvustatus kuulub taju-teadvustatuse pealispinnalise süsteemi hulka.

Sisemine taju annab aistinguid protsessidest, mis on pärit psüühikaaparaadi kõige erinevamatest, kindlasti ka kõige sügavamatest kihtidest. Neid tuntakse vähe, nende parimaks näiteks võib pidada rida naudingust vastumeelsuseni. Nad on algsemad, elementaarsemad, kui väljaspoolt lähtuvad tajud, nad võivad tekkida ka häguse teadvustatuse seisundis. Nende suurest ökonoomilisest tähtsusest ja metapsühholoogilistest põhjustest olen ma rääkinud teises kohas. Need aistingud on multiokulaarsed nii nagu väline tajugi, nad võivad tulla samaaegselt erinevatest kohtadest ja sealjuures võivad nende omadused olla erinevad, isegi vastandlikud. Naudingu iseloomuga aistingud ei sunni iseenesest millekski, seevastu vastumeelsusaistingud teevad seda ülimal määral. Viimased sunnivad muutustele, lahenduse leidmisele ja seetõttu tõlgendame me vastumeelsust kui kõrgendatud energiapainet, naudingut aga kui madalat energiapainet. Kui me nimetame seda, mida psüühilistes protsessides teadvustatakse naudingu ja vastumeelsusena, kvantitatiiv-kvalitatiivseks “teiseks asjaks”, siis tekib küsimus, kas sellist “teist asja” saab teadvustada sealsamas või peab ta jõudma edasi tajusüsteemini.

Kliiniline kogemus otsustab viimase kasuks. Ta näitab, et see “teine asi” käitub nii nagu väljatõrjutud ärritus. Ta võib arendada liikumapanevaid jõude, ilma et Mina seda survet märkaks Alles survele vastupanu avaldamine, lahendusreaktsiooni tagasihoidmine toob “teise asja” kohe teadvusesse kui vastumeelsuse. Samuti nagu vajadustega seotud pinged, võib ka valu jääda teadvustamata, olla midagi välise ja sisemise taju vahepealset: ta käitub nagu sisemine taju ka siis, kui lähtub välismaailmast. Niisiis on õigus, et aistingud ja tunded jõuavad teadvusesse ainult tajusüsteemi tegevuse kaudu. Kui edasiminek on takistatud, siis nad aistingutena ei avaldu, kuigi neile vastav “teine asi” on ärritusprotsessis seesama, seega räägime me lühidalt, mitte päris korrektselt teadvustamata aistingutest ja säilitame analoogia teadvustamata kujutlustega, mis pole päris õigustatud. Erinevus on nimelt selles, et teadvustamata (Tdm) kujutluse teadvusesse toomiseks tuleb kõigepealt luua ühendav lüli, aga aistingute puhul, mis vahetult edasi kanduvad, langeb see vajadus ära. Teiste sõnadega, erinevusel Td ja Etd vahel pole aistingute puhul mõtet, Etd langeb siin ära, aistingud on kas teadvustatud või teadvustamata. Seda pole neil vaja teadvusesse jõudmiseks ka siis, kui nad on sõnaliste kujutlustega seotud, vaid nad saavad vahetult teadvustatud.

Sõnaliste kujutluste osa saab nüüd täiesti selgeks. Nende vahendusel muutuvad sisemised mõtlemisprotsessid tajudeks. Näib, nagu saaks kinnitust lause: kogu teadmine pärineb välisest tajust. Mõtlemise ümberpaiknemisel tajutakse mõtteid tõepoolest nii, nagu tuleksid nad väljaspoolt, ja peetakse seetõttu õigeteks.

Selgitanud suhteid välise ja sisemise taju ning taju-teadvustatuse pealispinnasüsteemi vahel, võime asuda oma Mina kujutluse konstrueerimise juurde. Näeme, et ta lähtub tajusüsteemist kui oma tuumast ja hõlmab seejärel Etd, mis tugineb mälujälgedele. Nagu me aga teada saime, on ka Mina teadvustamata.

Nüüd ma arvan, et meil oleks palju kasu sellest, kui järgiksime ühe autori eeskuju, kes kinnitab, küll täiesti asjatult ja isiklikest motiividest johtuvalt, et tal pole mingit tegemist range, kõrge teadusega. Ma mõtlen G. Groddeckit , kes ikka ja jälle rõhutas, et see, mida me kutsume oma Minaks, on elus põhiliselt passiivne, tema väljenduse järgi “elustavad” meid tundmatud, ohjeldamatud jõud.

Meil on jäänud samasugune mulje, kuigi see ei ole sundinud meid kõike muud kõrvale jätma; ja meil pole vaja karta, näitamaks sellele Groddecki väitele kätte tema koha teaduse struktuuris. Teen ettepaneku teda arvesse võtta nii, et me nimetame Minaks tajusüsteemist lähtuvat olemust, mis on esialgu Etd, kogu muud psüühilist olemust aga, millele ta laieneb ja mis on teadvustamata, nimetame Groddecki kasutuse järgi Miskiks (das Es).

Saame varsti näha, kas kirjeldamisel ja mõistmisel on sellisest käsitlusest kasu. Nüüd on indiviid meie jaoks psüühiline Miski, tundmatu ja teadvustamata, mille pealispinnal paikneb Mina, mis on välja kasvanud tajusüsteemist kui tuumast. Kui püüda seda graafiliselt kujutada, siis peame lisama, et Mina ei hõlma Miskit täielikult, vaid ainult niivõrd, kuivõrd Mina pealispinna moodustab tajusüsteem, umbes nii nagu looteketas on muna küljes. Mina pole Miskist teravalt eraldunud, allpool sulab ta temaga kokku.

Kuid Miskiga sulab kokku ka väljatõrjutu, ta on vaid üks osa sellest. Väljatõrjutu on väljatõrjumisvastupanu tõttu teravalt lahutatud ainult Minast, ta saab Minaga suhelda Miski kaudu. Me mõistame kohe, et kogu jaotus, mida me patoloogiast lähtuvalt kirjeldasime, käib ainult psüühikaaparaadi pealispinnaliste kihtide kohta - ainult need on meile tuntud. Võiksime nendest suhetest visandada joonise, mille piirjooned teenivad mõistagi ainult piltlikustamise huve ega pretendeeri mingile erilisele tähendusele.

Lisame vahest, et Minal on “kuuldemütsike”, ja see on ajuanatoomia andmetel ainult ühel poolel. See niiöelda istub tal viltu peas.

On kerge mõista, et Mina on Miski osa, mis on muutunud välismaailma otsesel mõjul, taju-teadvustatuse otsesel vahendusel, ta on nii-öelda pealispinna diferentseerimise jätk. Ta püüab maksma panna välismaailma mõju Miski ja selle püüdluste üle, teeb pingutusi, et asetada reaalsuseprintsiip naudinguprintsiibi asemele, mis valitseb piiramatult Miskis. Taju etendab Mina jaoks seda osa, mis Miski puhul kuulub tungidele. Mina esindab seda, mida võib nimetada mõistuseks ja tasakaalukuseks, vastandina Miskile, mis sisaldab kirgi. See kõik langeb kokku üldtuntud populaarsete jaotustega, seda tuleb aga mõista ainult kui keskmiselt või ideeliselt õiget.

Mina funktsionaalne tähtsus väljendub selles, et normaalselt on talle antud võim pääseda motiilsuse juurde. Suhtes Miskiga võib teda võrrelda ratsanikuga, kes peab ohjeldama hobuse jõudu, mis tast üle käib; vahe on ainult selles, et ratsanik katsub seda teha oma jõududega, Mina - laenatud jõududega. See võrdlus läheb kaugemalegi. Kui ratsanik ei taha oma hobusest lahkuda, ei jää tal sageli muud üle kui viia hobune sinna, kuhu see tahab minna ja samuti püüab ka Mina tegutsemises Miski tahet omaks võtta, nagu oleks see ta enda oma.

Mina tekkes ja tema eraldumises Miskist näib kaasa mängivat veel üks teine moment lisaks tajusüsteemi mõjule. Omaenda keha ja eelkõige selle pealispind on kohaks, kust võivad samaaegselt lähtuda nii välimised kui sisemised tajud. Teda võib vaadelda kui iga teist objekti, kuid puudutuse peale annab ta kaht liiki aistinguid, millest üht võib samastada sisemise tajuga. Psühhofüsioloogias on sellest küllalt juttu olnud, kuidas oma isiklik keha omandab tajumaailmas teistest erineva koha. Ka valul näib sealjuures oma osa olevat. Viis, kuidas inimene valuga kulgevate haiguste korral saab uut teavet oma elundite kohta, näitabki võib-olla seda, kuidas inimesel üldse tekib ettekujutus oma kehast.

Mina on eelkõige kehaline nähtus, olemuselt pole ta mitte ainult pealispinnaline, vaid on ka ise pealispinna projektsioon. Kui otsida analoogiat anatoomiast, võib teda kõigepealt identifitseerida anatoomide “ajumehikesega”, mis seisab ajukoores pea peal, päkad püsti aetud, vaatab tahapoole ja vasakul pool, nagu teada, asub tal kõnepiirkond.

Mina suhet teadvustatusega on korduvalt esile tõstetud, aga ometi peab mõningaid tähtsaid fakte uuesti kirjeldama. Harjumuspäraselt lisame igale poole sotsiaalse või eetilise hinnangu skaala ja meid ei üllata sugugi, kui kuuleme, et alamate kirgede tungid toimivad teadvustamatuse sfääris, me ootame aga, et hingefunktsioonid leiaksid sobiva ligipääsu teadvustatuse juurde seda kergemini, mida kõrgemalt nad on hinnatud. Siin aga valmistab psühhoanalüütiline kogemus meile pettumuse. Ühelt poolt on meil tõendeid, et isegi peen ja raske intellektuaalne töö, mis tavaliselt nõuab pingelist mõtlemist, võib toimuda ka eelteadvuses, ilma et jõuaks teadvusesse. Need juhtumid on väljaspool kahtlust: see toimub näiteks une ajal ja väljendub selles, et vahetult peale ärkamist teab inimene lahendust mõnele raskele matemaatilisele või muule probleemile, mille kallal ta eelmisel päeval asjatult vaeva nägi.

Palju imelikum on aga teine nähtus. Oma analüüsist saame teada, et on inimesi, kellel enesekriitika ja südametunnistus - seega äärmiselt kõrgelt hinnatud hingetegevused - on teadvustamata ja niiviisi teadvustamatuna avaldavad väga olulist mõju. Niisiis - vastupanu jäämine analüüsis teadvustamatuks pole ainuke seda liiki olukord. See uus kogemus aga, mis meid sunnib, vaatamata meie paremale kriitilisele arusaamale, rääkima teadvustamata süütundest, ajab meid veel rohkem segadusse ja seab meid uue mõistatuse ette, eriti kui me hakkame vähehaaval aru saama, et selline teadvustamata süütunne etendab paljude neurooside puhul ökonoomiliselt otsustavat osa ja tekitab ravimisel suuri takistusi. Oma väärtusskaala juurde tagasi pöördudes peame ütlema: mitte ainult madalaim, vaid ka kõrgeim osa Minast võib teadvustamata olla. Just nagu näidatakse meile niiviisi seda, mida me enne teadvustatud Mina kohta ütlesime - ta on esmajoones keha-Mina.

Mina ja Ülimina (mina-ideaal)

Kui Mina oleks ainult tajusüsteemi mõjul teisenenud osa Miskist, reaalse välismaailma esindaja psüühikas, siis oleks asjalugu meie jaoks lihtne. Siin tuleb aga veel muud juurde.

Mujal on juba selgitatud neid põhjuseid, mis ajendasid meid oletama mingit astet Mina sees, selle sisemist diferentseerumist ja nimetama seda Üliminaks või Mina-ideaaliks. Need põhjused on täiesti asjakohased . Uudne on, et see osa Minast on teadvustatusega nõrgemini seotud, ja see nõuab selgitamist.

Siin peame me veidi kaugemale minema. Melanhoolia all kannataja piinu õnnestus meil selgitada oletuse abil, et Minas taastati kadunud objekt, seega asendati objektipaine identifitseerumisega . Tookord aga ei märganud me veel selle protsessi kogu tähendust ning ei teadnud, kui sagedane ja kui tüüpiline see on. Hiljem mõistsime, et see asendumine etendab suurt osa Mina kujunemisel ja annab olulise panuse selle arengus, mida nimetame iseloomuks.

Algselt, indiviidi primitiivses, oraalses faasis ei saa objektipainet ja identifitseerumist päriselt üksteisest eristada. Edasi võib ainult oletada, et objektipained lähtuvad Miskist, mis tunneb erootilisi püüdlusi kui vajadusi. Veel nõrguke Mina saab esmalt objektipainest teada, on sellega rahul või püüab sellest väljatõrjumise käigus jagu saada.

Kui sellest seksuaalobjektist on vajadus või kohustus loobuda, siis toimub sealjuures sageli Mina-muutumine, mida tuleb kirjeldada objekti kehtestamisena Minas, nagu melanhoolia puhul. Selle vahetuse täpsemaid tingimusi me veel ei tea. Sellise introspektsiooni abil, mis on oraalse faasi mehhanismi juurde tagasimineku üheks viisiks, Mina võib-olla kergendab või teeb võimalikuks objektist loobumise.

Võib-olla on selline identifitseerumine üldse tingimuseks, mille kaudu Miski loobub oma objektist. Igal juhul on see protsess väga sagedane, eriti varastes arengufaasides ja võimaldab käsitleda Mina loomust säilmena loobutud objektipainest, mis sisaldab selle objektivaliku lugu. Mil määral isiku iseloom selle erootilise objektipaine loo mõjutusi tõrjub või vastu võtab, selle järgi on juba algusest peale võimalik eeldada vastupanuvõime skaala olemasolu. Täiesti usutav, et naistel, kellel on armastuses palju kogemusi, võib iseloomujoontes hõlpsasti leida nende objektipainete jälgi. Arvesse tuleb ka võtta objektipaine ja identifitseerumise samaaegsust, seega iseloomu muutumist enne, kui objektist on loobutud. Sellisel juhul võib iseloomumuutus olla kestvam kui suhe objektiga ja teatud mõttes selle suhte konserveerida.

Teisest seisukohast vaadatuna on mingi erootilise objektivaliku transformeerumine Mina-muutuseks ka vahendiks, kuidas Mina võib Miski maha suruda ja oma suhet temaga süvendada, muidugi kaugeleulatuva järeleandlikkuse hinnaga selle elamuste suhtes. Kui Mina võtab endale objekti jooned, siis ta niiöelda surub end ise Miskile peale kui armastuseobjekti, püüab talle asendada ta kaotust sellega, et ütleb: “Vaata, sa võid ju ka mind armastada, ma olen objektile nii sarnane”.

Objekti himustamise (objektilibiido ) transformeerumine iseenda himustamiseks (nartsissistlik libiido), nagu siin toimub, toob ilmselt endaga kaasa seksuaaleesmärkidest loobumise (deseksualiseerumise) , seega omamoodi sublimeerumise. Aga tekib küsimus, mis on väärt põhjalikumat analüüsi: kas see polegi mitte üldine sublimeerumise viis, kas igasugune sublimeerumine ei toimugi mitte tegelikult Mina vahendusel, mis esmalt muudab seksuaalse objektihimu nartsissismiks, selleks et talle siis võib-olla mingi muu eesmärk seada. Hiljem tegeleme samuti küsimusega, kas see muutumine võib mõjutada ka teiste tungide saatust, näiteks tuua kaasa erinevate, omavahel ühtesulanud tungide lahknemise.

Kuigi see kaldub me eesmärgist kõrvale, pole ometi midagi parata, et me pöörame tähelepanu ühele momendile Mina identifitseerumistes objektidega. Kui need võtavad võimust, muutuvad liiga arvukaks, liiga tugevaks ega sobi omavahel kokku, võivad nad kergesti viia patoloogilise tagajärjeni. Asi võib minna Mina lõhestumiseni seeläbi, et iga üksik identifitseerumine eraldub vastuseisu abil ülejäänutest ja võib-olla peitubki niinimetatud isiksuse paljususe saladus selles, et üksikud identifitseerumised haaravad teadvuse kordamööda enda alla. Kui ka asi nii kaugele ei lähe, annab see siiski alust vastuoludeks erinevate identifitseerumiste vahel, mis lõhestavad Mina. Neid konflikte ei pea alati sugugi patoloogilisteks pidama.

Millise kuju ka võtaks iseloomu hilisem vastupanu nendele mõjutustele, mis tulenevad objektipainest loobumisest, on siiski esimeste, varases nooruses toimunud identifitseerumiste mõju kõikehaarav ja püsiv. See viib meid Mina-ideaali tekke juurde tagasi, kuna seal peitub indiviidi esimene ja kõige tähtsam identifitseerumine - samastumine isaga isiksuse eelajast. Esialgu paistab, et see pole objektipaine tulemus või tagajärg, see on otsene, vahetu ja varasem kui mingi objektipaine. Aga objektivalikud, mis kuuluvad esimesse seksuaalperioodi ning on seotud isa ja emaga, jõuavad ilmselt asjade normaalse arengu puhul sellise identifitseerumise juurde välja ja tugevdavad sellega esialgset identifitseerumist.

Need suhted on siiski nii keerukad, et neid on vaja põhjalikumalt kirjeldada. Sellise keerukuse põhjuseks on kaks asjaolu: Oidipuse-suhete kolmnurkstruktuur ja indiviidi olemusel rajanev konstitutsionaalne biseksuaalsus.

Poisslapse jaoks kujuneb lihtsustatud juhtum järgmiseks: väga varakult areneb ema suhtes objektipaine, mis saab alguse ema rinnast ja mis on objektivaliku täiuslikuks näiteks toetumistüübi järgi. Mõlemad suhted eksisteerivad mõnda aega kõrvuti, kuni tugevnevad seksuaalsoovid ema suhtes, tekib arusaamine, et isa on nende soovide puhul takistuseks ja selle tulemusel tekib Oidipuse kompleks. Isaga identifitseerumine omandab nüüd vaenuliku varjundi, see muutub isa kõrvaldamise sooviks, et võtta endale tema koht ema kõrval. Sellest ajast on suhtumine isasse ambivalentne, näib, nagu oleks nüüd ilmsiks tulnud see ambivalents, mis algusest peale identifitseerumises sisaldus. Ambivalentne hoiak isa suhtes ja ainult õrn objektipüüdlus ema suunas moodustavad poisi jaoks lihtsa, positiivse Oidipuse kompleksi sisu.

Et purustada Oidipuse kompleksi, tuleb loobuda objektipainest ema suhtes. Selle asemele võib tulla kaks võimalust: kas identifitseerumine emaga või tugevnenud identifitseerumine isaga. Viimast võimalust peame me tavaliselt normaalsemaks, see võimaldab teatud määral säilitada õrna suhet emaga. Oidipuse kompleksi kadumisega tugevneks niiviisi poisi mehelik iseloom. Täpselt samamoodi võib väikese tüdruku Oidipuse hoiak viia tugevnenud identifitseerumisele oma emaga (või sellise identifitseerumise loomisele, mis paneks aluse lapse naiselikule iseloomule).

Need identifitseerumised pole meie ootustega kooskõlas, kuna seal ei juhita Minasse seda objekti, millest on loobutud, kuid ka selline võimalus esineb ja on tüdrukute juures kergemini jälgitav kui poiste juures. Väga sageli tuleb analüüsist välja, et pärast seda, kui väike tüdruk peab lahti ütlema isast kui armastuse objektist, hakkab ta rõhutama oma mehelikkust ja samastab end ema asemel isaga, seega objektiga, millest on loobutud. Selge, et sealjuures oleneb kõik sellest, kas ta mehelikud kalduvused on küllalt tugevad - ükskõik milles need ka seisneksid.

Oidipuse situatsiooni tulemus, identifitseerumine isa või emaga sõltub mõlema soo puhul ilmselt ka kummagi soo kalduvuste suhtelisest tugevusest. See on üks viis, kuidas biseksuaalsus tungib Oidipuse kompleksi saatusesse. Veelgi tähtsam on aga teine. Nimelt jääb mulje, et kõige sagedasem pole üldsegi lihtne Oidipuse kompleks, vaid see vastab pigem lihtsustatud võimalusele või üldisele Óabloonile, mis, tõsi küll, praktikas küllalt sageli kinnitust leiab. Põhjalikum uurimine toob enamasti päevavalgele täielikuma Oidipuse kompleksi, mis on kahte liiki - positiivne, sõltuvalt lapse algsest biseksuaalsusest, st. poisil pole mitte ainult ambivalentne hoiak isa suhtes ja emale suunatud hellitlev objektivalik, vaid ta ka käitub samal ajal kui tütarlaps - tuleb välja õrna naiseliku hoiakuga isa suhtes ja on tüdruku kombel armukadedalt vaenulik ema vastu. Selline segav biseksuaalsus teeb väga raskeks algeliste objektivalikute ja identifitseerumiste jälgimise ja, mis veelgi raskem, nende kirjeldamise. Võib ka olla, et vanemate suhtes täheldatud ambivalents tuleks täielikult biseksuaalsuse arvele kanda, nii et see polegi arenenud identifitseerumisest võistlejahoiaku tulemusena.

Minu arvates oleks otstarbekas eeldada täieliku Oidipuse kompleksi esinemist üldse kõigil ja eriti neurootikutel. Analüüsikogemus näitab, et teatud osal juhtumitest kaob selle kompleksi üks või teine osa, kuni selle jälgi enam peaaegu polegi; niiviisi moodustub rida, kus ühes otsas on normaalne, positiivne Oidipuse kompleks, teises otsas - vastupidine ja negatiivne, keskmised liikmed aga esindavad seal täielikku vormi, kus mõlemad komponendid jagunevad ebavõrdselt. Oidipuse kompleksi kadumisel liituvad neli seal sisalduvat püüdlust niiviisi, et neist tuleb välja identifitseerumine isaga ja identifitseerumine emaga; isaga samastumises säilitatakse positiivse kompleksi ema-objekt ja asendatakse samal ajal vastupidise kompleksi isa-objekt. Sama kehtib ka emaga samastumise kohta. Kummagi identifitseerumise avaldustugevus peegeldab ebavõrdsust mõlema soo kalduvustes. Nii võib oletada, et kõige üldisemaks tagajärjeks selles seksuaalfaasis, kus valitseb Oidipuse kompleks, on Minasse tekkinud sete, mis koosneb mõlema, omavahel kuidagiviisi seotud identifitseerumise loomises. See Mina-muutus säilitab oma eriasendi, ta vastandub Mina teistsugusele sisule - Mina-ideaalile või Üliminale.

Ülimina pole aga lihtsalt Miski esimeste objektivalikute sadestis, vaid ta tähendab ka Miski-vastase energilise reaktsiooni kujunemist. Tema suhtumine Minasse ei piirdu manitsusega: “Sa pead olema selline (nagu isa)”, vaid see hõlmab ka keeldu: “Sa ei tohi olla selline (nagu isa), tähendab, ei või kõike teha, mida tema teeb; mitmed asjad jäävad ainult tema eesõiguseks.” Mina - ideaali selline kahepalgelisus tuleneb asjaolust, et Mina-ideaal püüdis Oidipuse kompleksi välja tõrjuda, veel enam, ta tekkis ise just tänu sellele murrangule. Oidipuse kompleksi väljatõrjumine polnud ilmselt kerge ülesanne. Kuna sai selgeks, et vanemad, eriti isa, on takistuseks Oidipuse soovide teostamisel, kogus infantiilne Mina eduka väljatõrjumise jaoks jõudu, kusjuures ta kujundas endas sellesama takistuse. Selleks laenas ta isalt teatud määral jõudu ja selline laenamine on erakordselt raskete tagajärgedega tegevus. Ülimina hoiab alles isa iseloomu, ja mida tugevam oli Oidipuse kompleks, mida kiiremini (autoriteedi, usuõpetuse, hariduse, lugemise mõjul) toimus väljatõrjumine, seda kindlamini valitseb Ülimina Mina üle kui südametunnistus, võib-olla ka kui teadvustamata süütunne. Edaspidi esitan ma oletuse, kust ta saab selleks valitsemiseks jõudu, kust tuleb sunniiseloom, mis avaldub kategoorilise imperatiivina. Vaadeldes veel kord kirjeldust Ülimina tekkimisest, näeme, et ta on kahe äärmiselt tähtsa bioloogilise teguri tulemus: lapse pikaajaline abitus ja inimese sõltuvus Oidipuse kompleksist, selle esinemise faktist, mida me oleme seletanud katkestusega libiido arengus latentsiperioodi mõjul, s.o. inimese seksuaalelu ilmumisega ajaliselt kahel erineval perioodil. Nagu näib, on viimane inimese eripärane omadus, mida psühhoanalüütiline hüpotees on pidanud pärandiks sellest kultuuri arengust, millele jääaeg tõuke andis. Järelikult pole Ülimina lahutamine Minast juhuslik, see väljendab kõige olulisemaid jooni individuaalses ja liigiarengus, veelgi enam, näitab vanemate mõju pidevat avaldumist ja jäädvustab sellega nende momentide olemasolu, tänu millele ta ise tekkis.

Psühhoanalüüsile on lugematuid kordi ette heidetud, et ta ei hooli inimese puhul ülevast, moraalsest, sellest, mis on isiksusest kõrgemal. See etteheide on kahekordselt vale, nii ajalooliselt kui metoodiliselt. Esiteks, kuna moraalsetele ja esteetilistele tendentsidele omistati algusest peale väljatõrjumispüüe, teiseks, kuna keegi ei tahtnud aru saada, et psühhoanalüütiline uurimine ei saa filosoofilise süsteemi kombel välja tulla täielikult ja lõplikult ülesehitatud teooriaga, vaid ta peab rajama endale samm-sammult teed hingekeerdkäikude mõistmise juurde, seda nii normaalsete kui ebanormaalsete nähtuste analüütilise liigendamise kaudu. Meil polnud vaja koos teistega hirmuvärinal muretseda üleva säilimise pärast inimeses, niikaua kui tahtsime tegelda väljatõrjutu uurimisega psüühikas. Nüüd, kui söandame minna Mina analüüsi juurde, võime vastata kõigile neile, kelle moraaliteadvus sai õõnestatud ja kes hädaldasid, et inimeses peab ju olema mingi kõrgem loomus: “Aga muidugi, see ju ongi kõrgem loomus - nimelt Mina-ideaal või Ülimina, mis väljendab meie suhteid vanematega. Väikese lapsena teadsime me neid kõrgemaid loomusi, imetlesime, kartsime, lõpuks võtsime need ise omaks.”

Niisiis, Mina-ideaal on Oidipuse kompleksi pärija ja väljendab järelikult Miski võimsamaid puhanguid ja kõige tähtsamaid libiidosaatusi. Ideaali kehtestamisega sai Mina võimu Oidipuse kompleksi üle ja samaaegselt allutas end Miskile. Siis kui Mina on põhiliselt välismaailma, tegelikkuse avaldus, astub talle vastu Ülimina kui sisemaailma, Miski esindaja. Nüüd oleme valmis tunnistama seda, et Mina ja ideaali vahelised konfliktid peegeldavad lõppkokkuvõttes vastuolu reaalse ja psüühilise, välismaailma ja sisemaailma vahel.

See, mida bioloogia ja inimsoo saatused on Miski sees loonud ja sinna jätnud, võetakse Mina poolt ideaali kujundamisel üle ja elatakse temas uuesti individuaalselt läbi. Oma kujunemisloo tõttu on Mina-ideaalil kaugeleulatuv seos fülogeneetilise teenistusega, üksikindiviidi arhailise pärandiga. See, mis üksikindiviidi hingeelus oli kõige sügavamal, muutub ideaali kujunemise kaudu inimhinge kõige kõrgemaks osaks vastavalt meie väärtusskaalale. Oleks aga asjatu vaev leida ka Mina-ideaali jaoks umbes samasugune koht nagu Mina jaoks või sobitada teda mõnda võrdlusse, mille järgi me püüdsime kujutada suhteid Mina ja Miski vahel. On kerge näidata, et Mina-ideaal vastab kõikidele nõuetele, mida esitatakse inimese puhul kõrgemale loomusele. Isaigatsuse aseainena sisaldab ta seda iva, millest on kujunenud kõik religioonid. Võrreldes Mina ja tema ideaali, viib oma küündimatuse mõistmine alandlik-uskliku tundeni, millele tugineb kirglikult usklik inimene. Edasises arengukäigus suundub isa roll edasi õpetajatele ja autoriteetidele; nende käsud ja keelud jäävad kindlalt Mina-ideaali sisse ja tegutsevad nüüd südametunnistuse näol moraalitsensuurina. Pinget südametunnistuse nõuete ja Mina pürgimuste vahel tunnetatakse süütundena. Sotsiaalsed tundmused rajanevad identifitseerumistele teistega ühesuguste Mina-ideaalide alusel.

Religioon, moraal, ühtekuuluvustunne - need Ülimina olemuse põhiosad moodustasid algselt inimeses ühtse terviku. “Tootemis ja tabus” esitatud hüpoteesi kohaselt omandati need fülogeneetiliselt isakompleksis: religioon ja moraalipiirangud - tegeliku Oidipuse kompleksi allutamise kaudu, sotsiaalsed tundmused - vajaduse kaudu jagu saada noore põlvkonna liikmete vahele püsimajäävast vastuolust. Kogu selle moraali omandamise juures näis meessugu esirinnas sammuvat, ristamise teel saadud pärandus tegi selle ka naiste omandiks. Tänapäevalgi tekib üksikindiviidil ühtekuuluvustunne kui pealisehitus kiivale suhtumisele õesse-vennasse, keda peetakse rivaaliks. Kuna vaenulikkust ei saa rahuldada, tuleb asemele identifitseerumine endise rivaaliga. Mõõdukate homoseksualistide juures tehtud tähelepanekud kinnitavad oletust, et ka see identifitseerumine asendab mingit hella objektivalikut, mis on vahetanud välja agressiivse-vaenuliku hoiaku.

Fülogeneesi mainimisega ilmuvad aga uued probleemid, mille lahendamisest võiks arglikult kõrvale põigelda. Aga pole midagi teha, tuleb julgus kokku võtta ja üritada, kuigi on hirm, et see paljastab kogu meie pingutuse puudulikkuse. Küsimus kõlab: “Kumb võttis omal ajal endale isakompleksist religiooni ja moraali, kas ürginimese Mina või Miski? Kui see oli Mina, miks me ei räägi siis tema puhul lihtsalt pärandist? Kui see oli Miski, kuidas see sobib siis kokku Miski iseloomuga? Vahest ei tohigi diferentseerumist Minaks, Üliminaks ja Miskiks nii kaugesse aega tagasi viia? Kas ei tuleks mitte ausalt tunnistada, et kogu Mina-protsesside käsitlus ei anna fülogeneesi mõistmiseks midagi ega ole selle puhul rakendatav? Vastame esiteks sellele, millele on kõige kergem vastata. Me peame Mina ja Miski eristamiseks minema mitte ainult ürginimesteni, vaid veel palju lihtsamate elusolenditeni, kuna selles väljendub paratamatult välismaailma mõju. Meie järgi tekkis Ülimina just nendest elamustest, mis viisid totemismini. Küsimus, kas need kogemused ja saavutused kuulusid Minale või Miskile, langeb iseenesest kohe ära. Kõige käepärasem arutlus ütleb meile, et Miski ei saa välist saatust läbi elada või kogeda muud moodi kui ainult Mina kaudu, mis esindab tema jaoks välismaailma. Otsesest pärandist ei saa aga Mina puhul siiski rääkida. Siin avaneb kuristik reaalse indiviidi ja liigimõiste vahel. Samuti ei tohi võtta erinevust Mina ja Miski vahel liiga jäigalt ega unustada, et Mina on Miski eriliselt diferentseerunud osa. Mina elamused näivad esialgu pärilikkuse jaoks kaotsi minevat, kui nad aga korduvad sageli ja küllalt tugevana paljude indiviidide juures, kes põlvkondade kaupa üksteisele järgnevad, siis nad muutuvad niiöelda Miski elamusteks, kelle muljed püsivad pärilikkuse abil. Järelikult sisaldab pärilik Miski endas jälgi loendamatust hulgast varem olemasolnud Minast ja kui Mina ammutab oma Ülimina Miskist, toob ta võib-olla uuesti päevavalgele ainult vanemad Mina-kujud, korraldab neile ülestõusmise.

Ülimina tekkeloo abil saab selgeks, et Mina varased konfliktid Miski objektipainetega võivad jätkuda nende pärija, Ülimina konfliktide näol. Kui Minal õnnestub halvasti allutada Oidipuse kompleksi, hakkab Miskist lähtuv energiapaine uuesti toimima Mina-ideaali reaktsiooni kujul. Selle ideaali ulatuslik side teadvustamata tungide liikumisega lahendab mõistatuse, kuidas ideaal ise võib jääda suures osas teadvustamata, Minale kättesaamatuks. Lahing, mis möllas sügavamates kihtides, mis ei jõudnud lõpule kiire sublimeerumise ja identifitseerumise abil, jätkub kõrgemas piirkonnas, nagu Kaulbachi maalil hunnide lahingust.

Kahte liiki tungid

Nagu juba ütlesime, kui psüühika olemuse jaotamine Miskiks, Minaks ja Üliminaks tähendab meile edasiminekut arusaamise suunas, siis peab see olema ka vahendiks hingeelu dünaamiliste suhete sügavamaks mõistmiseks ja paremaks kirjeldamiseks. Tegime endale juba selgeks, et Mina on taju erakordse mõju all, jämedalt öeldes, tajud tähendavad Mina jaoks sedasama, mida tungid Miski jaoks. Sealjuures allub ka Mina, samuti kui Miski tungide mõjule, olles viimasest ju ainult üks eriliselt modifitseeritud, teisendatud osa.

Hiljuti esitasin ma tungide kohta seisukoha (‘Sealpool naudinguprintsiipi’), mille juurde ma siingi jään ja mis saab aluseks järgnevale arutlusele. Nimelt tuleb eristada kaht liiki tunge, millest üks - seksuaaltung või eros - on palju silmatorkavam ja uurimisele kättesaadavam. See hõlmab mitte ainult tegelikku ohjeldamatut seksuaaltungi ja sellest johtuvaid sihipäraselt pärsitud ja sublimeeritud tungiärritusi, vaid ka enesesäilitamistungi, mida peaksime omistama Minale ja mida me analüüsitöö alguses täiesti põhjendatult vastandasime seksuaalselt suunitletud tungidele. Teist liiki tungide väljatoomine valmistas meile raskusi; lõpuks jõudsime selleni, et vaadelda siin tüüpilise esindajana sadismi. Teoreetiliste kaalutluste põhjal, mida toetab ka bioloogia, tulime me välja surmatungiga , mille ülesandeks on viia orgaaniline elu tagasi elutusse seisundisse; samal ajal taotleb eros eesmärki muuta elu mitmekesisemaks, ühendades ikka suuremas ulatuses osakesteks tükeldatud eluollust, loomulikult ühtlasi selleks, et seda säilitada. Mõlemad tungid käituvad sealjuures kõige rangemas mõttes konservatiivselt, kuna nad mõlemad püüavad taastada seisundit, mis sai elu tekkega häiritud. Niisiis elu teke oleks elu jätkamise põhjuseks ja samal ajal ka surmapüüdluse põhjuseks, elu aga - võitlus ja kompromiss selle kahe püüdluse vahel. Küsimus elu päritolust jääks kosmoloogiliseks, vastus elu mõtte ja eesmärgi kohta oleks dualistlik.

Kummalegi kahest tungide liigist vastaks eraldi füsioloogiline protsess (kasv ja lagunemine), mõlemad tungid toimiksid igas elusaine osakeses, aga siiski mitte võrdsel määral, nii et üks aine võiks Erose esinemise poolest ülekaalus olla.

Pole võimalik täielikult ette kujutada, mil viisil kaht liiki tungid on omavahel seotud, segatud, ühte sulanud; et see aga regulaarselt ja suures ulatuses toimub, on meie kontekstis vaieldamatuks eelduseks. Üherakuliste algorganismide ühinedes mitmerakulisteks elusolenditeks õnnestus neutraliseerida üksiku raku surmatung ja juhtida destruktiivsed kalduvused erilise organi abil eemale välismaailma. Selleks organiks oleks lihasesüsteem, ja surmatung avalduks nüüd - tõenäoliselt siiski vaid osaliselt - kui hävitamistung, mis on suunatud välismaailma ja teiste elusolendite vastu.

Kui võtsime kord juba omaks kujutluse kahe tungiliigi segunemise kohta, siis tuleb meil arvesse võtta ka nende lahknemise võimalust, kas suuremas või vähemas ulatuses. Seksuaaltungi sadismikomponent oleks meil sel juhul klassikaline näide tungide segunemise kohta, eraldiesinev sadism kui loomuvastane nähtus oleks aga lahknemise näiteks, mis pole siiski äärmuseni läinud. Siis avaneb meie pilgule avar faktidemeri, mida pole enne sellelt seisukohalt vaadeldud. Saame aru, et hävitamistung on alati Erose teenistuses väljaelamise eesmärgil, aimame, et epilepsiahoog on tungide lahknemise tulemus ja tunnus, ja me õpime mõistma, et paljude raskete neurooside tagajärgede puhul (näit. sundneuroos ) väärib erilist tähelepanu tungide lahknemine ja surmatungi esiletõstmine. Kiiret üldistust tehes võiksime oletada, et libiido taandareng (libiidoregressioon) genitaalsest sadistlik-anaalsesse faasi rajaneb tungide lahknemisel, nagu ka vastupidi: areng varasemast lõplikku genitaalfaasi on tingitud erootiliste komponentide lisandumisest. Kerkib ka küsimus, kas ei tuleks pidada lahknemise tulemuseks alatist ambivalentsi, mida me tugevdatud kujul nii sageli näeme konstitutsionaalse neuroosikalduvuse juures; see ambivalents on aga nii algne nähtus, et teda peaks vaatlema pigem lõpuleviimata tungide segunemisena.

Meie huvi pöördub loomulikult küsimuse juurde, kas poleks võimalik leida selgusttoovaid seoseid ühelt poolt juba kasutatud kujutluste vahel Minast, Üliminast ja Miskist, ja teiselt poolt kahe tungiliigi vahel, ning edasi - kas me võime määrata psüühilisi protsesse valitsevale naudinguprintsiibile kindla koha kaht liiki tungide ja psüühika eri osade suhtes. Enne aga, kui alustada seda arutlust, peame kõrvaldama ühe kahtluse, mis käib just sellise probleemiasetuse vastu. Naudinguprintsiibi puhul küll kahtlusi pole, Mina liigendamine rajaneb kliinilistele tõenditele, kahe tungide liigi eristamine aga ei paista küllalt kindlal alusel olevat ja võimalik, et faktid kliinilisest analüüsist lükkavad need õigustused ümber.

Üks selline fakt näib küll olemas olevat. Kaht liiki tungide vastuolu järgi võime sisse tuua ka armastuse ja vihkamise vastandlikkuse. Kui Erose esindamisega pole meil mingit muret, siis seevastu pakub erilist rahuldust, et võime ette näidata asemikku raskesti määratletava surmatungi jaoks hävitustungi näol, kus on teenäitajaks viha. Kuid kliiniline vaatlus õpetab meile, et viha pole mitte ainult armastuse ootamatuks tavapäraseks saatjaks (ambivalents), mitte ainult selle sagedaseks eelkäijaks inimsuhetes, vaid et ka mitmetes olukordades muutub viha armastuseks ja armastus vihaks. Kui selles muutuses on rohkemat lihtsast ajalisest järgnevusest, seega vaheldumisest, siis kaob ilmselt alus nii põhjapaneva eristamise jaoks kui seda on erootiline tung ja surmatung, mis eeldavad vastupidiselt kulgevaid füsioloogilisi protsesse.

See juhtum aga, kui sama isikut kõigepealt armastatakse ja siis vihatakse või vastupidi, kui ta selleks teisele põhjust annab, ei kuulu ilmselt meie probleemi juurde. Samuti mitte ka teine juhtum, kui veel ebaselge armumine avaldub esmalt vaenulikkuses ja kalduvuses agressiivsusele, kuna seal võis objektipaine puhul eelneda hävitav komponent, kuni erootiline komponent end tema kõrvale sättis. Me teame aga mitmeid juhtumeid neurooside psühholoogiast, kus eeldus muutuseks on lähemal. Paranoia persecutoria puhul kaitseb haige end teatud viisil ülitugeva homoseksuaalse kiindumuse eest mingi kindla isiku suhtes ja tulemuseks on, et see armastatud isik muutub jälitajaks, kelle vastu haige ohtlik agressiivsus tihti on suunatud. Meil on õigus lisada, et mingi varasem faas on muutnud armastuse vihaks. Analüütiline uurimine näitas meile alles hiljuti, et homoseksuaalsuse, aga ka deseksualiseerunud ühtekuuluvus (tundmuste puhul eksisteerib tugev konkurentsitunne, mis loob soodumuse agressiooniks; alles nende tunnete võitmise järel muutub varem vihatud isik armsaks või saab identifitseerumise objektiks. Tekib küsimus, kas seda juhtumit võib käsitleda viha otsese üleminekuna armastuseks. Siin on ju tegu puhtalt sisemiste muutustega, kus muutustel objekti käitumises pole mingit osa.

Paranoilise muutumisprotsessi analüütiline uurimine tutvustab meile üht teist võimalikku mehhanismi. Ambivalentne hoiak on algusest peale olemas ja muutumine toimub reaktiivse painenihke abil, kusjuures võetakse ära energia erootiliselt tundelt ja lisatakse see vaenulikule energiale.

Küll mitte päris samamoodi, aga umbes selliselt võidetakse ka vaenulik konkurents, mis viib homoseksuaalsusele. Vaenulikul hoiakul puudub rahuldamisvõimalus, seetõttu - siis ökonoomilistest motiividest lähtuvalt - vahetatakse see välja armastushoiaku vastu, mis pakub rohkem rahuldamisvõimalust. Niisiis ei tarvitse me eeldada neist ühegi juhtumi puhul viha otsest muutumist armastuseks - see ei sobiks kokku kumbagi liiki tungi kvalitatiivse erinevusega. Me märkame aga, et kui rakendasime armastuse vihaks muundumise puhul seda teist mehhanismi, tegime vaikides ka teise eelduse, mis on väärt kõvasti välja öelda. Me toimisime nii, nagu oleks hingeelus - täpsustamata, kas Minas või Miskis - energia, mis võib ümber paigutuda, mis iseenesest on osavõtmatu, võib aga liituda kvalitatiivselt erinevate, erootiliste või hävitavate tundeliikumistega ja tõsta nende kogupainet. Ilma energia selle ümberpaiknemise eelduseta ei saa me üldse hakkama. Küsimus on ainult selles, kust ta tuleb, kellele ta kuulub ja mis tähendus tal on. Küsimus tungiärrituste omadustest ja nende püsimisest erinevate tungisaatuste juures on veel praegu segane ja praeguseni pole selle kallale veel peaaegu asutudki. Seksuaalsete osatungide juures, mida saab eriti hästi jälgida, võib tähele panna mõningaid protsesse, mis mahuvad samadesse raamidesse, näiteks on osatungid omavahel teatud määral seotud: mingi eraldi erotogeensest allikast pärit tung võib oma intensiivsuse ära anda teisest allikast pärit osatungi rahuldamiseks, ühe tungi rahuldamine võib asendada teise tungi rahuldamist, ja muud sellesarnast, mis peab andma julgust teatud liiki oletuste tegemiseks.

Ka käesolevas arutluses on mul pakkuda ainult oletus, mitte tõestus. Näib usutav, et Minas ja Miskis toimiv nihkuv ja indiferentne energia pärineb nartsissistliku libiido varudest, olles seega seksuaalsuse kaotanud eros. Erootilised tungid näivad meile üldse plastilisemad, valmis rohkem kõrvale kalduma ja nihkuma kui hävitustungid. Sel juhul pole mingit raskust edasi väita, et nihkevõimeline libiido on naudinguprintsiibi teenistuses, vältimaks ülekuhjumisi ja kergendamaks väljaelamist. Pole kahtlust, et teatud määral on ükskõik, mil viisil väljaelamine toimub, kui see üldse toimub. Teame, et see joon on iseloomulik Miski paineprotsessidele. Seda leidub neurootiliste painete juures, kusjuures objekti suhtes ilmutatakse erilist ükskõiksust, seda just analüüsi käigus tehtud ülekandumiste puhul - on ükskõik, millise isiku kohta see käib. Rank tõi hiljuti ilusaid näiteid selle kohta, kuidas neurootiline kättemaksureaktsioon suunatakse vale isiku pihta. Tuleb paratamatult meelde, kuidas selline teadvustamatuse ilming võtab koomiliseks peetud anekdoodi kuju: tuleb üles puua üks kolmest külarätsepast, kuna küla ainuke sepp pani toime kuriteo, mille eest karistatakse surmaga. Karistus peab ikka olema, isegi kui see tabab süütut. Samasugust logisevat asjaajamist märkasime esmakordselt unenäo töös primaarsete protsesside nihkumisel. Nagu siin toodud näites objektid, nii ka meid huvitava juhtumi puhul väljaelamisviisid, on asjad, mida alles teises järjekorras arvesse võetakse. Mina juures ootaks küll, et ta kasutaks suuremat täpsust nii objekti valiku kui ka väljaelamisviiside puhul.

Kui see nihkumisenergia on seksuaalsuse kaotanud libiido, siis tuleb teda nimetada ka sublimeerituks (õilistatuks), kuna ta jäi ikka kindlaks Erose põhieesmärgile - ühendada ja siduda; sellega on ta niisuguse ühtsuse loomise teenistuses, millega (või mille poole püüdlemisega) paistab silma Mina. Kui me arvame nende nihkumiste juurde mõtlemisprotsessid laiemas tähenduses, siis toimub ka mõtlemistöö erootilise tungi jõu sublimeerimise abil.

Siin oleme me jälle varemkäsitletud võimaluse ees, et sublimeerimine leiab järjekindlalt aset Mina vahendusel. Meenutame ka teist juhtumit, kui Mina viib lõpule Miski varasemad ja kindlasti ka hilisemad objektipained seeläbi, et võtab nendelt libiido endale ja lisab sinna juurde Mina-muutumise, mis identifitseerimise abil aset leidis. Selline ümberkorraldus Mina-libiidos on seotud seksuaaleesmärkidest loobumisega, deseksualiseerumisega. Igal juhul saame me nii ettekujutuse Mina ühest olulisest tegevussuunast tema suhtes Erosega. Et Mina saab niiviisi võimu objektipainete libiido üle, pakub ennast välja ainukese armastusobjektina, deseksualiseerib või sublimeerib Miski libiido, sellega töötab ta vastu Erose eesmärkidele, asub selle vastu suunatud tungiärrituste teenistusse. Mina peab aga leppima Miski objektipainete juures teise osaga, nii öelda nendest osa võtma. Hiljem võtame kõne alla selle Minategevuse teise võimaliku tagajärje.

Nüüd tuleks juttu teha nartsissismiteooria tähtsast edasiarendusest. Päris alguses, kui Mina on alles kujunemisjärgus ja nõrgavõitu, on kogu libiido kogunenud Miskisse. Miski suunab ühe osa sellest libiidost erootilistele objektipainetele, mille peale tugevnenud Mina püüab seda objektilibiidot oma võimu alla saada ja ennast Miskile armastusobjektina kaela määrida. Seega on Mina nartsissism sekundaarne, objektist ilma jäetud.

Veendume ikka ja jälle, et need tungiärritused, mida saame jälgida, ilmutavad end kui Erose järglased. Meil oleks raske jääda dualistliku vaate juurde, kui poleks teoses “Sealpool naudinguprintsiipi” esitatud kaalutlusi ja lõpuks ka Erose sadistlikke lisandusi. Kuna see on aga paratamatu, siis peabki meil jääma mulje, et surmatungid on olemuselt tummad, elukära lähtub aga peamiselt Erosest.

Aga võitlus Erose vastu! Ei tohi kõrvale tõrjuda kujutlust sellest, et naudinguprintsiip etendab Miski jaoks kompassi osa võitluses libiido vastu, mis toob ellu segadust. Kui elus valitseb konstantsipõhimõte (Fechneri mõistes), mis peaks samas olema ka libisemine surma poole, siis on Erose taotlused, seksuaaltungid need, mis tungivajadustena hoiavad taset langemast ja tekitavad uusi pingeid. Miski, juhindudes naudinguprintsiibist, see tähendab ebameeldivuse tunnetamisest, kaitseb end nende eest mitmesugusel viisil. Kõigepealt, võimalikult kiire järeleandmisega libiido nõudmistele, mis pole seksuaalsust kaotanud, seega võitlusega, et rahuldada vahetuid seksuaaltunge. Suuremas ulatuses aga nii, et vabastab end ühes suhtes, kus kõik üksikud taotlused on koondunud - ta saab lahti seksuaalsetest substantsidest, mis on erootiliste pingete niiöelda küllastunud kandjateks. Seksuaalsuse ainesest lahtisaamine seksuaalakti käigus on teatud määral vastavuses sooma ja looteplasma eraldumisega. Siit ka täieliku seksuaalrahulduse seisundi sarnasus surmaga, alamatel loomadel ka surma ja viljastusakti kokkulangemine. Need olendid surevad paljunemisel, kuivõrd rahuldus lülitab Erose välja ja surmatung saab vabad käed oma kavatsuste teostamiseks. Lõpuks kergendab ka Mina Miski jaoks asjaga toimetulemist seeläbi, et sublimeerib libiido osi enda ja oma eesmärkide jaoks.

Mina-sõltuvused

Aine keerukus võib olla vabanduseks, et ükski pealkiri ei hõlma täielikult peatüki sisu ja et me ikka jälle pöördume tagasi varemkäsitletu juurde, kui tahame uurida uusi suhteid. Nii oleme me korduvalt öelnud, et Mina kujuneb suures osas nendest identifitseerumistest, mis vahetavad välja Miskist lähtuvad pained; et esimesed nendest identifitseerumistest käituvad järjekindlalt nagu Minas asuvad erilised instantsid, vastandavad end Ülimina näol Minale, sel ajal kui tugevnenud Mina võib hiljem sellistele identifitseerumismõjudele suuremat vastupanujõudu osutada. Oma erilise asendi eest Minas või Mina suhtes võlgneb Ülimina tänu asjaolule, mida tuleb hinnata kahest küljest: esiteks, et see on esimene identifitseerumine, mis leidis aset, kui Mina oli veel nõrk, ja teiseks, et see on Oidipuse kompleksi pärija, seega tõi ta Minasse suurejoonelised objektid. Hilisemate mina-muutustega on ta teatud määral samasuguses vahekorras kui lapsepõlve esimene seksuaalfaas hilisema seksuaaleluga, mis järgneb puberteedieale. Kuigi Ülimina võtab vastu igasuguseid hilisemaid mõjutusi, säilitab ta ometi kogu eluks selle iseloomu, mille ta sai isakompleksist põlvnemise tulemusena, nimelt omaduse vastandada end Minale ja teda kamandada. Ülimina kui mälestusmärk kunagisele nõrgale ja sõltuvale Minale jätkab valitsemist ka küpse Mina üle. Nagu laps oli sunnitud kuuletuma oma vanematele, nii alistub ka Mina oma Ülimina kategoorilisele imperatiivile.

Ülimina jaoks on aga veel suurem tähendus asjaolul, et ta pärineb Miski esimestest objektipainetest, seega Oidipuse kompleksist. See viib ta seosesse Miski fülogeneetilise teenistusega, nagu me juba selgitasime; varasemad Mina-kujud, mis olid jätnud Miskisse oma jälje, saavad Ülimina abil uue kehastuse. Järelikult on Ülimina alati Miskile väga lähedane ja võib Mina suhtes sellele asendajaks hakata. Ülimina on imbunud sügavale Miskisse ja jääb seetõttu teadvusest kaugemale kui Mina . Neid suhteid saame kõige paremini hinnata, kui pöördume teatud kliiniliste faktide juurde, mis pole küll enam ammu uudiseks, kuid ootavad siiski teoreetilist läbitöötamist.

On isikuid, kes analüüsitöö ajal üsna imelikult käituvad. Kui neile antakse lootust ja avaldatakse rahulolu ravitulemuste üle, siis see neile ilmselt ei meeldi ja nad teevad järjekindlalt oma seisundi halvemaks. Alguses pead seda kangekaelsuseks ja püüdeks näidata arstile oma üleolekut. Hiljem jõuad sügavamale ja õigemale arusaamisele. Võib veenduda mitte ainult selles, et need isikud ei kannata mingit kiitust ega tunnustust, vaid et nad reageerivad ka edukale ravikuurile vastupidisel viisil. Iga osaline lahendus, millele peaks järgnema paranemine või sümptomide ajutine kadumine - teiste puhul see nii ka on - kutsub nende juures silmapilk esile kannatuste suurenemise: ravi ajal nende seisund halveneb, selle asemel, et paremaks minna. Nendel ilmneb niinimetatud negatiivne reageerimine ravile.

Pole kahtlust, et midagi neis tõrgub tervekssaamise vastu, et selle lähenemist kardetakse kui mingit ohtu. Öeldakse, et neil isikutel pole ülekaalus mitte tervenemissoov, vaid haigusevajadus. Kui seda vastuseisu tavalisel viisil analüüsida, tuua välja tõrges suhtumine arstisse ja fikseerumine kindlale haigusvormile, siis suurem osa jääb ometi alles ja see osutub tervekssaamisele suurimaks takistuseks, tugevamaks, kui meile juba tuttav nartsissistlik ligipääsmatus, negatiivne hoiak arsti suhtes ja klammerdumine haiguse külge.

Viimaks jõutakse arusaamisele, et tegu on niiöelda “moraalifaktoriga”, süütundega, mis leiab rahuldust haige olles ja ei taha loobuda kannatustest kui karistusest. Sellel vähe lohutust pakkuval selgitusel võib lõplikult pidama jääda. Haige jaoks jääb see süütunne aga tummaks, ei ütle talle, et ta on süüdi, ta ei tunne end süüdlasena, vaid haigena. Haigele on tõesti raske selgeks teha, et tema haigus kestab just sellel põhjusel ja ta jääb käepärasema seletuse juurde: psühhoanalüütiline ravi pole see õige vahend, mis teda aitaks.

See, mida siin kirjeldati, vastab äärmuslikele juhtumitele, võiks aga väiksemas ulatuses arvesse tulla väga paljude, võib-olla kõikide raskemate neuroosijuhtude puhul. Veelgi enam, võib-olla just see tegur, Mina-ideaali käitumine, määrab suurel määral neuroosi haigestumise raskuse. Seetõttu ei kavatse me kõrvale jätta mõningaid lisamärkusi süütunde avaldumise kohta mitmesugustes tingimustes. Normaalse teadvustatud süütunde (südametunnistuse) seletamine ei valmista mingeid raskusi, see rajaneb Mina ja Mina-ideaali vahelisel pingel ja väljendab Mina hukkamõistu tema kriitikaosakonna kaudu. Neurootikute tuntud alaväärsustunded ei tohiks sellest palju lahku minna. Kahe meile hästi tuntud afekti puhul on süütunne ülitugevalt teadvustatud: Mina-ideaal osutab siis erakordset rangust ja märatseb sageli hirmsas vihas Mina vastu. Selle kokkulangemise kõrval erinevad aga mõlemad seisundid, sundneuroos ja melanhoolia, Mina-ideaali käitumise poolest ja see pole sugugi vähem tähtis.

Sundneuroosi puhul (selle teatud vormides) avaldub süütunne kärarikkalt, ei suuda aga end Mina ees õigustada. Haige inimese Mina ajab seetõttu vastu, peab süüdistamist häbematuks ja nõuab arstilt kinnitust, et süütunnet kõrvale tõrjuda. Oleks rumal talle järele anda, kuna sellest poleks mingit kasu. Edasine analüüs näitab, et Ülimina mõjutavad sellised protsessid, mis jäävad Minale tundmatuks. Tõepoolest, võib leida väljatõrjutud impulsse, mis on aluseks süütundele. Siin teadis Ülimina teadvustamata Miski kohta rohkem kui Mina.

Mulje, et Ülimina on teadvuse enda kätte haaranud, on veelgi tugevam melanhoolia puhul. Siin aga ei söanda Mina vastu vaielda, ta tunnistab end süüdi ja võtab karistuse vastu. Me mõistame seda erinevust. Sundneuroosi puhul oli tegemist sündsusetute kalduvustega, mis jäid Minast väljapoole; melanhoolia puhul on aga objekt, mille pihta käib Ülimina viha, identifitseerimise kaudu Minasse vastu võetud.

Kindlasti pole see iseendastmõistetav, et mõlema nimetatud neurootilise fakti puhul süütunne nii erakordselt tugevaks muutub, põhiprobleem selles olukorras on aga ometi teisal. Me lükkame selle käsitlemise edasi, kuni oleme läbi vaadanud teised juhtumid, kus süütunne jääb teadvustamata.

Peamiselt võib seda leida hüsteeria-laadsete seisundite puhul. Teadvustamata jäämise mehhanismi võib siin kergesti ära arvata. Hüsteeriline Mina kaitseb end valutekitava taju eest, mis ähvardab teda oma Ülimina kriitika kujul, just samasugusel viisil, nagu ta tavaliselt kaitseb end talumatu objektipaine eest - väljatõrjumistegevuse abil. Seega sõltub Minast, kas süütunne jääb teadvustamatuks. Teame, et tavaliselt hakkab Mina tegelema väljatõrjumisega oma Ülimina korraldusel ja ülesandel; siin on aga juhtum, kus Mina kasutab sedasama relva oma karmi käskija vastu. Sundneuroosi puhul on teatavasti ülekaalus reaktsiooni kujunemise ilmingud; siin aga õnnestub Minal üksnes eemal hoida ainest, mille kohta süütunne käib.

Võib edasi minna ja teha riskantse oletuse, et tavaliselt peaks suur osa süütundest olema teadvustamata, kuna südametunnistuse teke on tihedalt seotud Oidipuse kompleksiga, mis kuulub teadvustamatuse valdkonda. Kui keegi tahaks kaitsta paradoksaalset mõtet, et normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab, siis psühhoanalüüs, mille andmetele rajaneb väite esimene pool, ei saaks midagi vastu öelda ka teisele poolele.

Oli üllatav leida, et selle teadvustamata süütunde suurenemine võib inimese kurjategijaks muuta. Kahtlemata see aga nii on. Paljude, eriti noorte kurjategijate juures võib leida tõendeid tugeva süütunde kohta, mis oli olemas enne tegu, olles järelikult mitte selle tagajärjeks, vaid motiiviks, - nagu võiks kergendust leida sellest, kui siduda teadvustamata süütunne millegi reaalse ja tegelikult olemasolevaga.

Kõigis nendes suhetes ilmutab Ülimina oma sõltumatust teadvustatud Minast, oma tihedat sidet teadvustamata Miskiga. Arvestades tähtsust, mida omistasime eelteadvustatud sõnajäljenditele Minas, tekib nüüd küsimus, kas Ülimina ei koosne mitte sellistest sõnalistest kujutlustest, kui ta on teadvustamata, või millest ta siis üldse koosneb. Lihtne vastus võiks kõlada, et Ülimina ei saa olematuks tunnistada oma pärinemist kuuldust - see on ju üks osa Minast ja jääb teadvusele kättesaadavaks nende sõnaliste kujutluste järgi (mõisted, abstraktsioonid), aga Ülimina sisse jõuab see painenergia mitte kuulmistaju, õppimise või lugemise kaudu, vaid Miski allikatest.

Küsimus, millele vastamise edasi lükkasime, kõlab: kuidas see juhtub, et Ülimina avaldub põhiliselt süütundena (parem oleks - kriitikana, sest süütunne on sellele kriitikale vastav äratundmine Minas) ning ilmutab sealjuures sellist karmust ja rangust Mina vastu? Kui pöördume kõigepealt melanhoolia juurde, siis leiame, et väga tugev Ülimina, mis on teadvuse enda valdusesse haaranud, märatseb halastamatus raevus Mina vastu, nagu valitseks ta inimeses kogu olemasoleva sadismitagavara üle. Meie sadismikäsitluse põhjal võib öelda, et Üliminasse on kogunenud destruktiivsed osised, mis on suunatud Mina vastu. Mis nüüd Üliminas võimutseb, on nagu puhtakujuline surmatungi-kultuur, ja tõepoolest õnnestub tal küllalt sageli Mina surmani viia, kui Mina ei kaitse end enne oma hirmuvalitseja eest maaniasse sulgumisega.

Sama valulikke ja piinavaid etteheiteid teeb südametunnistus sundneuroosi teatud vormide puhul, aga siin pole olukord nii selge. Väärib märkimist, et vastupidiselt melanhooliale ei lähe sundneuroosis haige tegelikult kunagi enesetapmise peale välja: ta oleks nagu immuunne enesetapu suhtes, olles selle vastu palju paremini kaitstud kui hüsteerik. Mõistame, et objekti säilitamine on see, mis tagab Mina jaoks ohutuse. Sundneuroosi puhul saab võimalikuks, et pregenitaalse elukorralduse juurde tagasimineku tõttu muutuvad armastusimpulsid agressiivsusimpulssideks objekti vastu. Jällegi vabaneb hävitamistung ja tahab objekti purustada või jätab vähemalt mulje, nagu oleks selline eesmärk olemas. Mina poolt pole neid püüdlusi omaks võetud: ta hakkab neile vastu, kujundades välja reageerimise ja ettevalmistusabinõud; need jäävad Miskisse. Ülimina käitub aga nii, nagu vastutaks Mina selle eest ja näitab meile samal ajal tõsiduse kaudu, millega ta järgib neid purustamiskavatsusi, et tema puhul pole tegemist mitte taganemisest esilekutsutud näivusega, vaid et armastus on tõepoolest asendunud vihaga. Mõlemast küljest abitu Mina kaitseb end asjatult Miski tapva julmuse vastu, aga samas ka karistava südametunnistuse etteheidete vastu. Tal õnnestub ohjeldada nende mõlema puhul ainult kõige rängemaid üritusi, tulemuseks on kõigepealt lõputu enesepiinamine ja asjade edasises käigus objekti pidev piinamine, kus selle aga kätte saab.

Ohtlikku surmatungi ravitakse indiviidil erineval viisil: osalt tehakse kahjutuks erootiliste koostisosadega segamise abil, osalt suunatakse agressiivsusena väljapoole, suuremas osas jätkavad nad aga kindlasti takistamatult oma sisemist tööd. Kuidas see ikkagi juhtub, et melanhoolia puhul muutub Ülimina otsekui mingiks surmatungi kogunemiskohaks?

Tungide tõkestamise, moraali seisukohalt võib öelda: Miski on täiesti ebamoraalne, Mina näeb vaeva, et moraalne olla, Ülimina on ülimalt moraalne ja muutub siis sama julmaks, nagu ainult Miski võib olla. Väärib märkimist, et mida rohkem inimene tõkestab oma välist agressiivsust, seda rangemaks, seega agressiivsemaks muutub tema Mina-ideaal. Tavalisele vaatlusele näib see ümberpööratult: agressiivsuse mahasurumise põhjuseks paistab olevat Mina-ideaali nõudmine. Fakt jääb aga selliseks, nagu ütlesime: mida rohkem inimene valitseb oma agressiivsust, seda suuremaks kasvab tema ideaali agressiivsuskalduvus Mina vastu. See on nagu nihkumine, pöördumine iseenda Mina vastu. Juba üldisel, tavalisel moraalil on rangelt piirav, karmilt keelav iseloom. Sealt pärinebki ka halastamatult karistava kõrgema olevuse mõiste.

Ma ei saa neid suhteid edasi selgitada, ilma et tooksin sisse uue oletuse. Ülimina pärineb ju isaeeskujuga identifitseerumisest. Igal sellisel identifitseerumisel on seksuaalsuse kaotamise või isegi sublimeerumise iseloom. Nüüd näib, et sellise asendumise puhul toimub ka tungide lahknemine osadeks. Erootilisel osisel pole pärast sublimeerumist enam jõudu, et siduda lisanduvat destruktiivsust ja see vabaneb kui agressiivsus- ja destruktiivsuskalduvus. Sellest lahknemisest võiks välja tulla käskiva sunduse ideaali karm ja julm iseloom üldiselt.

Veel mõni sõna sundneuroosist. Siin on suhted teistmoodi. Armastuse lahknemine agressiivsuseks ei toimu mitte Mina tegevuse tulemusena, vaid on selle taandumise tagajärjeks, mis leidis aset Miskis. See protsess levis aga Miskist Üliminasse, mis suunab nüüd oma ranguse süütu Mina vastu. Mina, kes on libiidost jagu saanud identifitseerumise abil, kannab aga mõlemal juhul selle eest karistust Üliminas libiidole lisandunud agressiivsuse näol. Meie ettekujutus Minast hakkab selgemaks saama, tema erinevad suhted muutuvad arusaadavaks. Näeme Mina tema tugevuses ja nõrkuses. Talle on usaldatud tähtsad funktsioonid: suhted tajusüsteemiga aitavad tal luua psüühiliste protsesside ajalise järgnevuse ja kontrollida nende vastavust reaalsusele. Mõtteprotsesside sisselülitamisega lükkab ta edasi motoorse energia läbipõlemist ja tema käes on juurdepääs motiilsusele. Valitsemine viimase üle on küll rohkem vormiline kui tegelik. Tegutsemise suhtes on Mina seisund umbes nagu konstitutsioonilise monarhi oma, kelle nõusolekuta ei saa midagi seaduseks, kes aga tõsiselt kaalub, enne kui paneb oma veto parlamendi ettepanekule. Mina rikastub igasuguste väliste elukogemuste mõjul; Miski on aga talle teiseks välismaailmaks, mida ta püüab endale allutada. Mina võtab Miskilt ära libiido, muudab Miski objektipained Mina-kujudeks. Ülimina abil ammutab ta meile veel tundmatul viisil Miskisse kogunenud muistseid kogemusi. On kaks teed, kust Miskis sisalduv võib tungida Minasse. Üks on vahetu, teine läheb Mina-ideaali kaudu ja paljude psüühikategevuste puhul võib saada otsustavaks, millise nendest kahest teest ta valib. Mina areneb tungide tajumisest tungide valitsemiseni, tungidele allumisest tungide ohjeldamiseni. Sellest tegevusest võtab innukalt osa Mina-ideaal, mis on ju osaliselt Miski tungide liikumise vastu kujunenud reaktsioon. Psühhoanalüüs on vahend, mis peab Minale võimaldama Miski üle ikka rohkem võimu saavutada.

Teisest küljest näeme sedasama Mina kui viletsat olendit, kes peab kolmes suunas teeneid osutama ja taluma seetõttu ähvardusi kolmest suunast: välismaailmast, Miski libiidost ja Ülimina karmusest johtuvalt. Nimetatud kolmele hädaohule vastavad kolme liiki hirmud, kuna hirm avaldub taganemises hädaohu ees. Mina tahab olla vahendajaks välismaailma ja Miski vahel, muuta Miski välismaailmale kuulekaks ja teha maailm oma lihasetegevuse abil vastavaks Miski soovidele. Ta käitub tegelikult samuti kui arst analüüsiravi puhul: ta pakub Miskile libiido-objektina iseennast kogu oma reaalse maailma arvessevõtmisega ja tahab suunata libiido endale. Ta pole mitte ainult Miski abiline, vaid ka alandlik ori, kes püüab isanda armastust võita. Kus aga võimalik, katsub ta Miskiga ühel meelel olla, paneb selle teadvustamata käsud oma eelteadvustatud mõistuspärasuse rüüsse, loob illusiooni Miski kuulekusest tegelikkuse manitsuste suhtes ka sel juhul, kui Miski jäi kangeks ja järeleandmatuks, summutab Miski konflikte tegelikkusega ja, kus võimalik, ka Üliminaga. Oma vahendajaseisundi tõttu Miski ja tegelikkuse vahel satub Mina küll liiga sageli kiusatusse muutuda lipitsejaks, mugandujaks ja valelikuks, umbes nagu riigimees, kes hästi kõigest aru saab, kuid tahab siiski püsida avaliku arvamuse soosingus.

Kaht liiki tungide vahel ei käitu ta sugugi erapooletult. Oma identifitseerumis- ja sublimeerumistöö abil toetab ta Miskis asuvat surmatungi libiidost jagusaamiseks, satub aga ise sealjuures ohtu muutuda surmatungi objektiks ja hukka saada. Mina peab abistamise eesmärgil ise libiidoga täituma, muutub seeläbi ise Erose asendajaks ja tahab nüüd elada ning olla armastatud.

Kuna sublimeerimistöö tulemuseks on aga tungide lahknemine ja agressiivsustungi vabanemine Üliminas, siis satub Mina oma võitluse tõttu libiidode vastu ohtu, millega kaasneb jõhker kohtlemine ja surm. Kui Mina kannatab Ülimina vägivalla all või hukkub, siis sarnaneb ta saatus ainuraksetele (protistidele), mis hukkuvad lagunemisproduktidest, mida nad ise lõid. Meile paistab sellise ökoloogilise lagunemisproduktina Üliminas toimiv moraal. Mina sõltuvuste hulgast on ilmselt kõige huvitavam sõltuvus Üliminast.

Mina kujutabki ju endast tõelist hirmukohta. Kolmest suunast tulevate ohtude ähvardusel kujundab Mina välja põgenemisrefleksi sellega, et ta kõrvaldab omaenda paine, mis johtub ohtlikust tajust või samavõrd ohtlikuks peetavast protsessist Miskis, ja avaldab seda hirmuna. See algeline reageerimine asendub hiljem kaitsepaine loomisega (foobiate mehhanism). Raske öelda, mis hirmutab Mina välistes ohtudes või Miski libiidos; teame, et see on jagusaamine või hävitamine, kuid analüüsi abil ei saa seda määratleda. Mina järgib lihtsalt naudinguprintsiibi hoiatust. Seevastu võib öelda, mis peitub Mina hirmu taga Ülimina suhtes ja südametunnistushirmu taga. Kõrgema olendi poolt, mis muutus Mina-ideaaliks, ähvardas kunagi kastreerimine ning selles kastreerimishirmus ongi ilmselt see tuum, mille ümber hiljem ladestub südametunnistushirm, - see ongi nähtus, mis kestab edasi südametunnistushirmuna.

Kõlavas ütluses, et iga hirm on tegelikult surmahirm, pole üldse mingit mõtet või igal juhul ei saa seda õigustada. Mulle näib hoopiski palju õigemana eraldada surmahirm objekti (reaalsuse)hirmust ja neurootilisest libiidohirmust. See toob psühhoanalüüsi ette raske probleemi, kuna surm on sisult negatiivne abstraktne mõiste, mille jaoks ei leidu teadvustamata vastet. Surmahirmu mehhanismiks võiks olla ainult see, et Mina vabastab suures ulatuses oma nartsissistliku libiidopaine, seega loobub iseendast nagu muidu hirmu puhul teisest objektist. Ma arvan, et surmahirm tegutseb Mina ja Ülimina vahel.

Teame, et surmahirm ilmub kahel tingimusel, mis on muide täiesti sarnased ka teistsuguse hirmu tekkega - reageerimisena välisohule ja sisemise protsessina, nagu näiteks melanhoolia puhul. Neurootiline juhtum võib meil jällegi aidata aru saada tegelikust juhtumist. Melanhoolia puhul võib surmahirmu ainult üht moodi seletada - Mina loobub iseendast, kuna tunneb, et Ülimina teda vihkab ja jälitab, selle asemel, et armastada. Seega tähendab elamine Mina jaoks sedasama, mis olla armastatud, ja olla armastatud Ülimina poolt, kes etendab ka siin Miski esindaja osa. Ülimina täidab sedasama kaitsja ja päästja ülesannet, mida varem isa, hiljem aga - ettemääratus või saatus. Samasugusele järeldusele peab ka Mina tulema, kui leiab end ülisuures reaalses hädaohus, millest ta oma jõududega ei usu end jagu saavat: Minale näib, et kõik kaitsejõud on teda maha jätnud ja ta surebki. See on muuseas just seesama olukord, mis on aluseks esimesele suurele hirmuseisundile sünni juures ja lapsikule igatsus-hirmutundele: s.o. lahutamine kaitsvast emast.

Siinesitatu põhjal võib nii surmahirmu kui südametunnistushirmu käsitleda kui ümbertöödeldud kastreerimishirmu. Suure tähtsuse tõttu, mis süütundel on neurooside puhul, ei saa ka eitada, et rasketel juhtudel tavaline neurootiline hirm tugevneb Mina ja Ülimina vahel tekkiva hirmu tõttu (kastreerimis-, südametunnistuse-, surmahirm).

Miskil, kelle juurde me lõpuks tagasi tuleme, pole vahendeid, et tõestada Minale armastust või vihkamist. Ta ei saa öelda, mida tahab; ta ei tegutse ühtse tahte järgi. Temas võitlevad eros ja surmatung. Kuulsime juba, milliste vahendite abil ühed tungid end teiste vastu kaitsevad. Võiksime endale seda nii ette kujutada, nagu viibiks Miski tummade, kuid võimsate surmatungide võimu all, mis püüavad rahu hoida ja naudinguprintsiibi märguande peale tahavad rahurikkujat reost vaikima panna; me tunneme aga muret, et alahindame sealjuures siiski Erose osa.

Das Ich und das Es (1923) tõlkinud Anne Lill

1

2015-08-24

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaFreud

MärksõnaMythos