Seitsmes Moosese raamat

Prindi

Jaan Neljapäev

1

Kõrkjad sahistavad neisse sosistatud saladusi ja jõe vaikne visadus kannab endaga korvi, milles on äsjasündinud poisslaps. Midagi ei saa muuta, jõgi jätkab oma teed Vahemere suunas, korv õõtsub päikeselootsiku sihikindlusega ja poiss naeratab läbi une.

***

Mäletan selgesti seda hommikut, mil sigaretti tõmmates seisin vastu üsna laia jõe kallast ja lasin silmadel libiseda üle all seisvate prantsuse kaardiväelaste. See oli kolmeteistkümnes juuni (uue kalendri järgi 7. juuli - toim.) 1807, mil Prantsuse ja Vene keisrid kohtusid Tilsitis - jõe sädeluses seisid Neemenil keiserlikke monogrammidega parved- , kus sai teoks ajaloolise rahuleppe allkirjastamine.

(JPEG)

Napoleoni möödasõit vastaskaldal Prantsuse kaardiväe eest ei jätnud sügavat muljet, sest ta ei olnud tegelikult kuigi hea ratsutaja. Keiser Aleksandri ilus nägu oli mõtlik, kui ta vaikides ootas. Mõlemad keisrid liikusid lootsikutesse ja Napoleon, kes esimesena jõudis parvele, astus kärmete sammudega edasi ning andis Aleksandrile kätt. Mõlemad kadusid paviljoni. Rahulepingu juurde vahetasid keisrid aumärke: Aleksander sai Auleegioni ordeni, Napoleon Andrease I järgu ordeni. Samale päevale oli määratud ka lõunasöök Preobraženski polgu pataljonile, mille korraldas Prantsuse kaardiväe pataljon. Ka keisrid võtsid lõunasöögist osa. Väljakul, kuhu keiser ratsutas, seisid vastamisi Preobraženski polgu pataljon paremal pool, vasakul pataljon karusnahksete mütsidega Prantsuse kaardiväge. Sellal kui Aleksander lähenes pataljoni tiivale, kes püssidega au andsid, kappas vastaspoolsele tiivale teine salkkond ratsanikke, ja nende eesotsas Napoleon.Ta sõitis galoppi, väike kübar peas, Andrease ordenilint üle õla, sinine mundrikuub valge alusvesti peal eest lahti, istudes vabarnakarva, kullaga tikitud sadulatekiga kaetud haruldaselt puhast tõugu hallil araabia hobusel. Pataljonid hüüdsid „hurraa“ ja „vive l’empereur“. Napoleon ütles midagi Aleksandrile. Mõlemad keisrid tulid hobuste seljast maha ja võtsid teineteisel käest kinni.

(JPEG)

Äkki taipasin, et see on mees, kelle järel tahaksin minna. Ma olin sündinud samal aastal, kui Prantsusmaad haaras revolutsioon. Ja Pariisi-alused katakombid täitusid sinna peitupugenud aadlikega, kes ei tahtnud, et nende kolbad täiendavad neid vanadesse lubjakivikaevandustesse rajatud panipaiku, ossuaare, kus on linnaehitusele ettejäänud surnuaedadest toodud sadu tuhandeid skelette. Kolpadest laotud seinad olid otsekui edaspidise revolutsiooni käigu jube ettekuulutus.

(JPEG)

Peab ütlema, et mina ei jaganud Vene armee seas levinud vastumeelsust Bonaparte ja ta armee suhtes. Mulle tundus, et Napoleon vääris enamat. Bourbonid olid autult põgenenud mässava pööbli eest, nad jätsid oma rahva mõrvarliku anarhia kätte ja vaid Napoleon oskas revolutsioonist aru saada, seda võita. Ta tõusis revolutsioonist kõrgemale, säilitas kõik hea, kuid surus karmilt maha selle pahed. Kodanike võrdsus ja sõna- ning trükivabadus säilisid. Kui ma Tilstis vaatasin seda väikest väikeste valgete kätega meest tabas mind ilmutus. Kuidas sain ma olla reetur, kui Tilsiti rahuga oli Prantsusmaast saanud Venemaa liitlane?!

Pärast errusaatmist naasin Poola. Nägin tõeliselt näguripäevi, tuli käia kerjamas ja isegi vargil. Astusin reamehena Napoleoni poolt loodud Varssavi hertsogiriigi sõjaväkke ja võtsin Poola leegioni koosseisus osa sõjaretkest Hispaaniasse. Kui puhkes uus sõda tegin Varssavi hertsogkonna ulaanipolguga kaasa nüüd juba sõjakäigu Venemaale ning isegi osutasin oma kumiirile Napoleonile olulise teene, näidates kätte koolmekoha Berezina jõel, tänu millele õnnestus päästa osa Prantsuse armeest. Sain Prantsuse sõjaväes kapteni auastme ja pälvisin Auleegioni ordeni. Hiljem sõdisin Saksamaal ja sattusin 1814. aastal preislaste kätte vangi. Aga need preislased polnud põrmugi sellised, nagu ma olin harjunud meie baltisakslaste järgi saksa verd inimestest ootama. Võibolla oli seegi mu raevu põhjus, igal juhul olin sellest ringitormamisest väsinud ja otsustasin jääda paikseks...

Minu kujutluses on Eesti midagi suure jõe kalda servasopistuse sarnast, kuhu inimesed ja ideed jäävad settima. See pole põrmugi paha - nagu varajaste kultuuride puhul aitas üleujutustega kogunenud viljakas pinnas luua kõrgtsivilisatsioone, on midagi sarnast ka meiega. Jõgi ise voogab, on kiire ja tugev, ilus oma jõus, kuid viljatu. Ta ei anna võimalust enda potentsiaalil settida, tema jõudu saavad kasutada kalad ja hüdroelektrijaamad, aga kaldad vajavad midagi muud. Vajavad paigalseisu. Selleks jõeks on olnud varjaagide tee Konstantinoopolisse, mis läks põhiosas praeguse Eesti idapiiri tagant, Eesti oli sellegi suure hoovuse kõrvalharu. Köningsbergi - Peterburi suur postitee oli midagi sarnast. Postiteele, kõigi nende Euroopa suurkujude kõrvale, kes Riias ja Tartus peatusid, mahtus ka väiksemaid, kellest üks - vene ulmekirjanduse rajaja, avantürist ja koputaja, Karlova mõisnik Faddei Bulgarin - ka paigale jäi. Talle meeldis Dorpat juba siis, kui ta esimest korda ratsutas läbi Tartu Friedlandi ja Tilsti poole. Rahulikus, tsiviliseeritud linnas ründasid tema ulaane ainult kaunid kodanikutütred ja -naisedki. Poode oli küll vähe, aga elu Dorpatis oli siiski ilus ja lõbus. Liivimaa aadlile ei meeldinud elada jõukas kaupmeeste Riias. Ei tahetud Riia elustiili. Väärtust ja tähtsust omab aadlikule ta päritolu, isiklikud teod, perekondlikud sidemed. Aga kaupmehe jaoks on väärtus vaid raha. Raha, mammonat on vaja näidata, sellega eputada, teenida edevust, ülbust ja uhkust. Ja kuidas seda tehti? Luksusliku ja vale suurejoonelisusega. Üsna tihti, sisimas vägagi vastumeelselt, viskas kaupmees tuhandeid, aga ainult selleks et räägitaks! Liivimaa aadliku elu oli aga puhas, korralik, väga tagasihoidlik ja rohkem kui mõõdukas. Suursugune võõrustaja võttis oma külalisi vastu vastavalt aristokraatlikult, kuid ilma liialdusteta. Kaupmehel, vastupidi, olid õhtusöök või ball liialduse sünonüümid - tema jaoks päris sama asi. Matsi asi. Jah, Tartus oli teistsugune vaim. Võin julgelt öelda, et ka mina, Faddei Bulgarin aitasin elustada Tartu vaimu. Üldiselt peaks saksa seltskonda kuuluma äratuskell, olgu selleks siis prantslane või slaavlane, kelle sooja vereta sakslased varsti hanguvad. Tartu on siis külm nagu haud! Ennekõike aga kirjandus, Seitsmes Moosese raamat.

Jah, nagu Bulgarin ütles, just siia soovis ta jääda paikseks, sest siin on soe ja rahulik, kuid kui tekib tahtmine suurilma elu näha, on vaja minna vaid postitee äärde, kus uhked tõllad vuravad. Karlovas aeglustatakse sammu. Karlova on paikne, ta on loomulikum, kui Peterburg, see veidral kombel Karlova ilmaletõukaja, jube kümnete tuhandete orjade luudele joonlauaga rajatud fatamorgaana. Karlovas selline suur idee puudub, ta on kasvanud iseenesest. Nagu lill, sinilill.
See on hea võrdlus. Tõesti hea, sest kannab meid 1919. aastasse, mil Liivimaal Koiva ääres kõlas:

„Kolm sinilille õitsevad
Minu kalmukünka peal, valerii-valeraa!
Uhke ratsamees neid murrab seal
nii õelal moel...“

Laagritule ääres lamasid Balti landesveeri vabatahtlikud. Jah, see vana tudengilaul, mida varem enne mensuuri lauldi, on omandanud nüüd sügavama mõtte, ka Tartu sõprussidemed on landesveeris süvenenud ja avardunud: „livonus“, „kuronius“, „riialane“ - kõik need piirkondlikud erinevused on minema pühitud. Erinevate värvilintide asemel on igaühel helesinine lint ja sinihõbedane kokard. Rünnakrühm kannab lisaks mütsi küljes Saksa ordu musta risti valgel põhjal. Sini-must-valge ühendab meid kõiki. Need ei ole enam toonased joomavennad, ning ka noorimad nende hulgast, kes aasta eest olid veel saamatud koolipoisid on üleöö meesteks saanud. Nad tulid toime Riia vallutamisega ja kogu maa vabastamisega punastest hordidest. Aga lõplik võit pole veel käes, uus vaenlane on maale tulnud. Jälle tuleb marssida, seekord eestlaste vastu. Antanti sõjaväemissiooni vahendusel on kokku lepitud kümnepäevane vaherahu. Nüüd istutakse ja oodatakse: kas tuleb veel sõda või lõpuks ometi rahu?

„Ma ei taipa, mida need eesti matsid üldse mõtlevad! Rahvaste enesemääramisõigus - palun väga, igaüks oma kodus! Mida paganat on eestlastel lätlaste juurde asja?“

"Nii lihtne see asi ka ei ole. Eestlaste taga on Ulmanise valitsus, Läti valitsus, kelle meie maha võtsime ja Ulmanise taga inglased. Kas oli ikka tark tegu seda riuklikku meest inglaste käte vahele lükata., ja eestlaste vastu marssida...“

„Aga eestlased marsivad ju meie vastu! Kui me poleks neid ennetanud, oleksid nad täna juba Riias! Kurat teab, see asi ei näe just kõige parem välja. Aga nüüd ei saa me ju ka tagasi minna. Siia üle Koiva me neid matse lasta ei tohi!“

Balti landesveer lebab tegevusetult Võnnu lähedal Koiva ääres. On lämmatavalt palav, supeldakse jões, lamaskletakse rohul, klopitakse koogelmooglit ja tukastatakse. Ainult üks kord oli suur kogunemine, valvel seismine ja paraad: Inglise sõjaväemissiooni kõrged härrad olid tulnud positsioone vaatama. Neile näidati pidulikult kõike ja nad paistsid selgelt rahul olevat. Nad nägid välja nagu jumalad - ja millised mundrid! Õhukesed pika säärega lakksaapad, värskelt puhastatud, mitte ühtegi tolmukübet! Valged glasseekindad! Kõik tipp-topp! Ja landesveer oma määrdunud, pleekinud ja lühikestes kodinates seisis valvel ja andis au, paremale vaat!, ja marssis paraadsammul jumalate eest läbi. Jumalad naeratasid oma sfinksilikku läbitungimatut naeratust, sisenesid oma jumalikesse autodesse ja kadusid tolmupilve taha. Suur ja kummaline päev. Maailma suurim võim oli armulikkust näidanud ja lasknud maailma kõige väiksemal armeel enda eest läbi marssida. Mõnisada meest, armee pila.

Palavad päevad, palavad ööd. Läänes põuavälgud, põhjas põuavälgud, aga äike hiilib mürisedes silmapiiril ringi, kuid üles taevasse ei tõuse. All orus lookleb maona Koiva. Ja me ei teagi, et kohe on ta valmis salvama Preisi kotkast, otse kõhtu - nagu juba on juhtunud kahepäise kulliga Peterburis.

Mõlemal pool rindejoont tegid strateegid plaane, kuid Eesti poolel oli eelis - strateegid uurisid 7. Moosese raamatut. Joosep Tootsile, kuulsale Kentucky Lõvile ja Paunvere Polkovnikule, meenub, kuidas ta oli rõõmustanud, kui nägi esimest korda Tartus Toome varemeid, kus teatavasti 7. Moosese raamatut peideti. (Nagu teada asus “Seitsmes Moosese raamat” veel üle-eelmisel sajandil Toomemäel, Tartu Ülikooli raamatukogus. Kõneldi, et seda hoiti maa-aluses kambris, varemeis leiduvas ruumis, peidukohas tornis või tornis asuvas puukabelis, mis ümbritses ülikooli veevärki. Et vältida selle varastamist ja teenreil selle lugemist, oli see kinnitatud seina või põranda külge kuni seitsme raudketiga... Moosese raamatut lugenud teadmiste hankimiseks õpetajad ja saksad.)

Kaks eesti soost härrat vaatavad Toome varemetesse peitunud raamatukogu ja vaidlevad. Mõlema ninad punetavad.

"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisikene olin."

"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."

"On, on," vaidleb hiljuti Venemaalt naasnud mõisavalitseja. "Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..."

"Et?"

"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."

Vaidlus kestab, Oskar Lutsu argumendid on löövad, ta selgitab ja selgitab ja "Nojaa," annab Toots äkki järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga olemas ta on - see on fakt."

"Ei ole olemas kah - sa eksid koolivend. Mina ise olin samas kindlas arvamises nagu sina praegu - kes meist ei ole kuulnud kõneldavat seitsmendast Moosese raamatust - , noojah, aga praegu tean ma, et seda ei ole, vähemalt siin biblioteegis mitte." Siiski sai uurimisretk teoks:

"Minu sõber ja koolivend Toots - tohin ma tutvustada -, noojah, seesama koolivend palub teid väga, et te temale näitaksite seitsmendat Moosese raamatut, mis teil seal kuskil põranda külge olevat kinni needitud."

"Seitsmendat Moosese raamatut!" lööb vanahärra käed plaksudes kokku. "Kahjuks on meil Moosese raamatuid biblioteegis ainult viis!" "Et te aga siiski täiesti kindel võiksite olla ja et teid on petetud, siis tulge, käime läbi kõik ruumid. Ja kui te ka seda ei peaks leidma, mida otsite, siis on siin ometi muid vaatamisväärseid asju ..."

"Või viis!" meenutab Toots oma mugavas soomusrongi staabiruumis vihaselt ja keskendub veelgi suurema innuga endeid ja salasõnu uurima.

(Peipsitaguses valitsenud usk, et seitset Moosest võisid lugeda lihttalupojadki. Aga kes neist pääsenud seda lugema, seda ei päästetud enam minema, vaid ta pidanud surmani sinna jääma. Kardetud nimelt, et lugejad kodus suure tarkuse välja lobisevad. Lugemine oli seotud teatud tingimustega: sellest võis korraga lugeda ainult ühe lehekülje või ühe värsi või selle lugemise eest nõuti viis rubla tunnist. Felix Oinas samastab “Seitsmenda Moosese raamatu” vana Kalevi tarkuseraamatuga, mille Kalevipoeg eepose 19. loos Varrakule ära annab. Lapu tark oli lubanud viia Kalevipoja maailma otsa, kuid küsinud muuhulgas tasuks “Mis sul kodu kütke’essa / Seina külles seisanessa”. Nii jäädi tarkuseraamatust ilma, ja sellepärast ongi eesti rahvas tänapäevani rumal. Teise seletuse järgi on eesti keeles ilmunud „VI ja VII Moosese raamat“ koguni kahes trükis (1914 ja 1994). Tegemist ongi kindlasti Eestis levinud loitsuraamatutest kõige tuntumaga. Selle versiooni kohaselt kirjutati „Kuues ja seitsmes Moosese raamat“alles 18. sajandil Saksamaal ja levis sealt kiiresti üle kogu maailma. Nii muutus see näiteks rastafarismi ja mitmete Lääne-Aafrikas levinud usuliikumiste pühatekstiks. Barbaarsetel põhjamaadel - Soomes ja Rootsis - kummardati seda Musta Piiblina. Üldlevinud on uskumus, mille kohaselt algselt Piiblis leidunud Moose kuues ja seitsmes raamat kõrvaldati sealt just nimelt neis leiduva nõiakunsti tõttu. Infosõja varase näitena anti 1872. aastal rahva eksitamiseks Rakveres välja võltsteos "Kuues ja Seitsmes Moosese Raamat", mis on otsetõlge saksa keelest ning sisaldab Moosese elukäiku ja juutide pärimusi ning ei ole otseselt maagilise sisuga.)

Oh, püha lihtsameelsust! Mingi raamat ei suuda maailma muuta, kui seda loevad balti provintsi provintslased, kodanlistes kätes on see vaid hunnik pärgamenti, mida katavad kirjaoskamatud kritseldused. Paras opakatele anda miljööväärtuslikuks ahjukütmiseks! Ei kogune siia suuri mõtteid, ammugi mitte suuri tegusid. Muda vajub vaikselt omaette mulistades laiali.

Soomusronglaste juht Toots kummardub raskete kettidega laua külge tõmmatud raamatu kohale ja naerab omaette kurjalt. Ah kui hea, et see Bulgarin päris õige 7. Moosese raamatu oli Pariisi katakombidest kolpade vahele tehtud peidupaigast üles leidnud ja Eestisse toonud - selle konfiskeerimine rahvaväe tarbeks Tartu enamlastest vabastamise lahingu käigus oli senise sõjakäigu suurim õnnestumine. Tubli, Faddei, et selle Napoleoni salarelva pihta panid! Toots sätib kolbale kinnitatud küünla nõiaraamatule lähemale, liigutab salapäraselt käsi ja deklameerib: "Kivirünta-punta-änta paravänta-vasviilingi-suski-tavaara, ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni- aikukkuri-leijooni."

Äkki, inglased astuvad avalikult eestlaste poole. Kindral Gough nõuab järsult: tagasimarss ja Ulmanise valitsuse tunnustamine. Baltisaksa härrad Riias on jahmunud. Tagasi?! See on ju au vastu. Inglise kindrali nõudmine lükatakse tagasi ja eestlastele esitatakse ultimaatum. Kui nad kohe maalt ei lahku, tuleb sõda. Eestlased jäävad. Keskööl lõpeb vaherahu. Ja juba enne päikesetõusu läheb lahti, landesveer tungib peale, kõigepealt tolmusel maanteel, siis lahingrivis läbi viljapõldude, heinamaade, metsade. Kõrge rukis pakub head kaitset. Kõrgel sinitaevas lõõritavad muretult lõokesed, laskmine neid ei sega. Ainult siin-seal väike tulistamine, edasiminek on kiire. Viimaks ühe mõisa juures osutatakse ägedat vastupanu. Medemi väikese patarei kahurid seatakse lahinguvalmis ja põrutatakse eestlaste tule all paar pauku, vastupanu on murtud, vaenlane minema pühitud. Ainult paar surnut lebavad teel - kõik kollakates Inglise khakikuubedes, Inglise relvadega, imeliste uute saabastega. Inglased on oma soosikuid hästi varustanud. See kiire edasiliikumine on peaaegu õudne. Õhtul jäädakse juba üsna Volmari lähedal kõrgetele heinakuhjadele laagrisse. Mehed on väsinud, aga loid meeleolu on haihtunud: homme tuleb Volmari ära võtta. Soe hämar suveöö, heinalõhn, ritsikate sirin - sügav rahu.

Kahvatu täht vilgub rohekas taevas. Tumedate metsade kohal sähvivad hääletud välgud. Päris kaugel müriseb äike. On rõhuvalt lämbe. Veripunasena tõuseb koidik. Siis kihutab kohale ratsanik teatega. Signaal, kogunemine. Kõlatu hääl hämarusest: „Meid on reedetud. Riigisakslased on meid hätta jätnud. Rauddiviis Straupe juures äkkrünnaku ohvriks langenud, kõik kuulipildujad kaotatud, diviis Incukalni taandunud. Me oleme kolmekümne kilomeetri sügavusel vaenlase territooriumil - ilma igasuguse ühenduseta!“
Nüüd tuleb kiirelt tagasi marssida, enne kui eestlased taganemistee ära lõikavad. Aga juba on nad tihedalt kannul. Nad ilmuvad kõikjalt: khakivärvi kuued, madalad teraskiivrid. Lode raudteejaama poolt kostavad kahuripaugud. Õhus vihiseb ja vingub, paremal ja vasakul lendavad õhku mustad mullakamakad: Inglise brisantmürsud. Relvarahu ajal on eestlased Tallinnast rongidega Inglise kahurid kohale toimetanud, ja nende kahurite kõne on veel ebasõbralikum.
Laiaõlgsed eestlased kerkivad tolmupilvedest otsekui maavaimud, nende täägid krigisevad vastu põrmu paisatud sakslaste roideid. Eestlased ei võtta vange. Ei säästeta ka haavatuid. Fritsud, kes ei jaksa pageda, viskavad relvad käest, aga kõmmutatakse maha nagu jänesed.
Eestlaste voor läheb liikvele Riia suunas, sakslaste häbi ja õnnetust kerkivad varjama halastavalt hiiglaslikud tolmupilved.

(JPEG)

Silmapiirini välja venisid tolmupilvi paiskavad killavoorid. Sellest kaugusest polnud hääli kuulda ja lähenevad liivasambad mõjusid isegi hirmutavalt. Lapsed, naised, noored mehed, see hiiglaslik inimmadu. Nii palju, miks need inimesed siia tulid? See pole ju Riia, millele läheneb Eesti sõjavägi. See on alles Tartu eeslinn, mis hakkab saama eestlaste linnaks. Ja aeg pole 1919. aasta suvi, vaid üheksateistkümnenda aastasaja lõpp. Miks eestlased siia Karlovasse tulid? Keegi neid siia ju ei oodanud, polnud tehast, mille kaeblik vile oleks neid kohale kutsunud, polnud õigeid tänavaidki ja sakslased ei lasknud neid linnaväravatest sisse. Tartusse kindlasti mitte. Aga inimesed ehitasid viletsast materjalist maju ja proovisid siiski kuidagi elus püsida, et pääseda maaelust. Aga nad polnud kaugeltki esimesed. Juba tuhandete aastate eest oli siin etendunud igavene vastasseis. Selle jälgi on siin maapind täis, Karlovas maad kaevates võib viljakast mullapõuest leida välgunooli ehk piksekive. Kohalikud teavad, et piksenool on mõlemast otsast terav kivi, mille keskel on ümmargune auk. Kui pikne lööb maasse, läheb ta seitse või üheksa sülda maa sisse ja igal aastal tõuseb ühe võrra kõrgemale. Piksekivid on hea kaitse kõige erinevamate tõbede ja juhusliku kuuli eest, selline asi on oskaja mehe sõduriranitsas hädavajalik. Välk ja pauk. Emajõgigi on nagu madu, nagu lõhe ja madu - lohemadu, lohikäärme, fantastilised pooled ei sulandu üheks, uskumatus jääb. Typhoon varastab Zeusilt kõõlused ja peidab ta välgurelva koopasse, selle kauge kaja on jutt Paristaja-pojast, kes pätsab vanapagana tarbeks Taevataadilt piksepilli, aga kellest siiski saab illikuku selle maja pojakene, taevataadi lemmik. Läbi ajaloo on see heitlus taevaste ja vesiste või maa-aluste jõudude vahel käinud, mütoloogiline heitlus vastasprintsiipe kandvate jõudude vahel, milles ei otsustata ette, et üks on hea ja teine paha, mis on ikka palju ambivalentsem. Sellel on ajas ja ruumis massiivne haare, on ka tulevase maailmajagamise mudel ja abivahend, et leida lahendusi, kuidas müütide aega üle elada. Soome-ugri boreaalne ellujäämisversioon globaalses infoväljas. Pole see mingi arhetüüpne ürgmüüt, mis tekib üldinimlikult mitmes kohas, ega ka rändmüüt, vaid väga vana teadmine. Algses loos jutustati, et kõuelind ja Veelojus (mammut, vaal, eriline lohekala jne) võidelnult on mõlemad midagi kaotanud teisele ja jäänud kuidagi abituks. Teine neist (tavaliselt Kõuelind) palub üht müütilise ajastu sangarit vahendajaks, tõotades hüvitada millegagi ta vaeva. Inimesteajastueelne inimene seab asja joonde ja tervenenud vastased võiksid alustada tülitsemist uuesti, kui nad tahaksid. Siiski on võimalik, et ürgses müüdis mõlemad pidid jääma nigelamaks endisest, vastuvõetavamaiks tulevale inimkonnale. Kumbki neist ei ole sangarile sümpaatsem teisest. Ta seisab üksi ja vaatab otse päikesesse. Koidiku ääsikuma sepistas talle kadumatu nooruse turvise ja vermib hiilgavast vasest sangarimaski, milles sädelevad teemandist sangarisilmad. Keegi ei saa vaadata otse päikesesse (nagu ka silma surmale) ilma, et peaks selle eest rängalt maksma. Lõpuks laotab jumalik Päike enda meie mõlema peale ja trompetite kriiskamise saatel sirutuvad meie juuksed tuliste kroonidena vastu ookeani sädelevale elavhõbedaväljale. Üle taeva liugleb kotkas! Siis vaata maapinnale, kus siugleb madu! Nõnda on saatus otsustatud, su sees pulbitseb ja müdistab otsekui sünnitav katel. Päikese pursked protuberantsid paiskuvad hõõgudes otsekui põlevad spermapritsmed mustavasse ilmaruumi ja kogu juhtunu kirjeldus saab kuum, nii kuum, ja külm, nii lõikavalt külm ühtaegu!!!

Kõik algab ja veel polnud olemas maailmaruumi, oli vaid kumer, tuhandete ja tuhandete soomustega rüütatud maapind. See laius kaugemale, kui silm seletas. Pilguga mööda soomuseid allapoole nihkudes võis märgata, et need liibusid teiste, sama värvi soomuste külge, põimudes arvukateks, järjest tihedamateks sõlmedeks. Meri on jätkuvus, eristamatu täius. Maa peal on ta emissariks madu. Kus on madu, seal purskub vesi. Ta silm on vedel. Ta rõngaste alt voolab maapõuest igavene vesi.

Piiblilegendi järgi tegi Egiptuse vaaraole tuska iisraellaste suur sündivus ja seepärast lasi ta hukata kõik vastsündinud heebrea poisslapsed. Moosese ema aga asetas oma poja pillirookorvi ning peitis selle Niiluse jõe kaldale kõrkjatesse. Nõnda me teame, et Mooses tuli mööda jõge, mööda Niilust ja jäi ootama aega, mil panna oma rahvas liikuma. Suplema tulnud neiu, vaarao tütar, leidis ta ja nimetas imiku Mooseseks, mis otsesõnu tähendas „sest ma olen ta veest välja tõmmanud!”

(JPEG)

Tuntud on ka vaskmao-stseen. Kui iisraellased Egiptusest põgenedes kõrberännaku ajal hädaldama hakkasid, saatis Jahve neile karistuseks mürgiseid madusid. Paljud inimesed surid. Mooses palvetas rahva pärast ja Jumal käskis tal teha vaskmao. Mooses täitis käsu ja pani vaskmao ridva otsa. Kui siis mürkmadu oli kedagi salvanud ja too heitis pilgu vaskmaole, jäi inimene elama.

(JPEG)

Kui jõgi hakkab voolama, ei jää inimestel muud üle, kui kaasa veereda. Jumalik vägi sundis Moosest: Seepärast ütle Iisraeli lastele: Mina olen Issand ja mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt; ma päästan teid nende orjatööst ja lunastan teid oma väljasirutatud käsivarrega ning suurte kohtupidamistega.

Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Issand, teie Jumal, kes teid viib välja egiptlaste teoorjusest. Ja rahvas punnib vastu ja Vaarao punnib vastu.

Vaarao ei kuula, aga Iisraeli lapsed viiakse Egiptusemaalt välja suurte nuhtluste abil. Ja rahvas jäi kõrberännakul janusse ning riidles Moosesega ja ütles: „Andke meile vett juua!” Aga Mooses vastas neile: „Miks te riidlete minuga? Miks te kiusate Issandat?” Ent rahval oli veejanu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!”

Ja nad olid nõrgad. Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole. Ja nad ütlesid Moosesele: „Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja? Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra.”

Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!”

Ja Issand ütles Moosesele: „Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!

Lõkke leek alaneb ja jälle ilmuvad nähtavale ürgsed tähed. Mu kaaslane keerab ennast mugavalt küljele ja räägib:

"Siit, inimkonna hällist - Keenia tasandikelt - tuleks mööda suurt jõge liikuda põhjakaarde. Nii on seda aegade algusest tehtud. Seda teadsid juba esimesed hominiidid.

Aga ma olen liiga vana, liiga paks, liiga tume ja liiga purjus. Sellepärast lähed seda otsima sina. On võimalik, et paradiis ei asetse idas, nagu varem alati arvatud, vaid justnimelt põhjakaares ja kui ta veel ei asetsegi, siis luba mulle, et teed kõik, et teda leida, kust iganest. Lubad? Vaata, viimasel ajal on liikvel palju ebausku. Inimesed usuvad igasugu jama ja lähevad seepärast kangesti endast välja. Ebausk on ajutegevuse häiring, üks neist viirustest, mis ei lase maailma selgesti näha. "Õige kirik" on selline, millel on kuppel ja selle keskel laes ümmargune auk: oculus - silm. Sealt paistab selge valgus või pimedus. On kaks äärmust: üks on Veneetsia, mis on teater, illusioon, unenägu, mis tekitab uusi väga mõjuvaid unenägusid, mis siiski on vaid fantasmid. Otsekui merele purjetamiseks valmistuv laev seisab Veneetsia unistusena kai ääres, aga ei lahku iial. Teine on siin, Aafrikas, kus getode tänavakatteks on punane savi, mis on verest, kusest, sitast, higist, jumal-teab-mis ollusest ja räbaldunuks pehkinud kilekottidest läbiimbunud. Sellisest savist on naljaasi elusat inimest luua ja veidike sissepuhudes käima lükata. Siiski pole siin paradiis. Siin punase mulla ja kenasti puisniidu-sorti savannis ollakse maised, teatrit tehakse harva ja kunst pole kunsti pärast. Plära on vähem ning löök on otsustavam. Aga seal teisel kaldal, illusioonide rannikul on Euroopa üldsus, keda on nõnda raske kirjeldada ja mõista. Aegajalt tundub, et tegemist on isekate ksenofoobidega, kes ei hooli vaestest migrantidest keda kuradit ja näevad neid vaid kui parasiite. Siis jälle valitseb mingi üldine sentimentaalsus meeleheitel inimeste piltidest Milline on siis päriselt "rahva tahe""? Aga muidugi pole sellist asja olemas. Inimese iseloom pole ühtne, inimesed võivad olla vaprad madude keskel ja argpükslikult küürutada rikaste ja vägevate ees; ausad kolleegidega ja petta abikaasasid. Oluline on just see, kuidas olukorda mõistetakse, kuidas see on kirjeldatud. Poliitikud üritavad masside meeleolusid haista, kuid nad peaksid neid kujundama. 2000. aastal maandusin ma oma uuel kodupinnal, Nairobis, et minna oma isa matustele ja avastasin ennast pisikesest aurusest kubrikust, mis oli lennuvälja julgeolekuametnike kontor. Mul polnud kollapalaviku vastase vaktsineerimise tunnistust. Rühm punasilmseid bürokraate olid mu pagasiliini kõrvalt kinni nabinud. Ma üritasin rõhuda oma isa surmale, patriotismile, suahiili keeles rääkimisele, kätte rutjumisele Ah bana, please, ütlesin ma pead vangutades, Boss, pealik, Mkubwa, Mzee, Mamsap, Sir: tulutult. Pikk pontsakas mees lihtsalt jõllitas mind naeratades. Nõnda siis küünitasin ma taskust ja andsin talle need sada dollarit. Siis jalutasin ma minema ja jätsin nad selja taha muhelema.

(JPEG)

See alaline kahtlustamine, see võimetus ühist keelt leida, kikuyu ja luo konkurents, mis ei lase meil jõuda ühtsuseni. Ma ei tea, kuidas oma olukorda neile selgitada. Ma jalutan jacaranda puude all, mis ääristavad valitsusasutusi, keeran peatänavalt ära ja järgin majadest eemale viivat rada. Ühe vana poollagunenud maja kõrval väänlevad taevasse sambad, selliste suitsujugade kohta öeldakse, et need on vanade masai sõdalaste vaimud, kes tahavad tõusta taevasse ja keda gravitatsioon tirib tagasi põrgusse. Ma kuulsin, kuidas masaid tulid linna eelmisel õhtul koos oma karjaga. Tugev kuse ja sõnniku hais täitis me maja, ja vanad kõrilaulud ja lehmakellad. Nad laulsid kogu öö ja ma võisin teeselda, et aeg on tagasivoolanud, istusin nende seas nagu piibli nomaad või nagu mu esiisad oleksid seda teinud. Lõkke ääres vahetan endale taskulambi vastu ühe nende punase mustaruudulise teki. On juba pime, kui näen, kuidas lattidest klopsitud kuurisarnase vabaõhusöögikoha teisel korrusel masai teejuht põlvitab. Näen teda hämaras varjualuses piisavalt, et mõista, et ta palvetab ja ei taha segada. Tüki aja pärast uuesti vaatama minnes on ta juba kõhuli. Piilun ettevaatlikult ja saan aru, et mul oli õigus - seal on mobiililaadija koht ja ta uurib oma vooluvõrku ühendatud nutiseadet. Aga sina mine. Mine sinna tagasi, kus Veneetsia seisab otsekui lahkumisvalmis laev, aga ometi ei lahku."

See on esimene gong.

Ta oleks tahtnud, et keegi laseks talle külma ja terava veejoa vastu pead ja nõuaks: ”Tunnista, et see kõik on hullus. Et sa sellesse ei usu.”
Patsient kõhkleb ja tunnistab.
“Sellest ei piisa. Sa oled seda varemgi lubanud, kuid siiski oma sõnu söönud.” Uus juga.
“Jah, jah, ma olen hull,” karjub patsient ja terveneb.

Aga ta oli üksi, elutu, tühi.
Kuid ta ju polnud surnud, ta võis ennast näpistada. Ta võis kuulata ja rääkida, ta sisemuses tuksuval lihasmootoril ei paistnud olevat mingit viga, ka kopsud töötasid, vaid bronhidesse kogunes aegajalt röga. Kui ta selle välja sülgas, oli see liigagi reaalne. Ja nagu sellest veel vähe oleks, ka ta ainevahetus töötas sama järjekindlalt kui alati, praegugi sai ta teadlikuks kõhtu näpistavast näljast. Nagu ta mõne aja eest veendunud oli, tavalised olid ka seedimise lõpp-saadused.

Ja siiski, midagi oli teisiti. Ta teadis, et teab midagi, et ekslemine mälu labürindis, hargnevate käikude rägastikus võib olla vaid tee otsimine eemale saladustest, mida vihm võib pesta unustuse kaitsva vaaba alt. Jälle kaob ta kerkivasse pimedusse, niiske lörtsikardina varju.

Kui me teda uuesti näeme, on möödunud mitu kuud. Nüüd on käes juba suvi. Vahepeale jäänud ajast aitab oletusi teha ta riietus: ammu värvi loovutanud, kohmakalt traageldatud paikadega roobad. Mõnes kohas on parandamiseks kasutatud täiesti fantastilisi materjale, riideaukudesse on topitud linnusulgi ja heinu, kõrvuti on kunagisi kärtspunaseid ja mürtssiniseid lappe, ta peas on katkine mesinikumüts, mida omakorda halli ebaühtlase loorina katavad ämblikuvõrgud. Ta kõnnib mööda kuivanud, heledamaks tallatud samblaga kaetud rada, mis lookleb äbarike kaskede vahelt, millel väänlevatele peenikestele, silma järgi siiski vintsketele raagudele klammerduvad tibatillukesed lehenärakad. Õhk on kuum, ripub liikumatult, aeg-ajalt vaid parmudest puuritud. Silmisse voolab higi. Tsivilisatsioon on tema juurest lahkunud. Temast on saanud Robinson Crusoe.

Rada jõuab järveni. Mees viskab mesinikumütsi samblale, kummardub, tõstab peoga vett, kallab pähe, siis laskub põlvili ja surub pea vee alla. See puhastab teda, ta hoiab pead vees, kuni silme ette kerkivas pimeduses hakkavad tantsima tähekesed, õhk mullitab välja, ta tõstab tilkuva näo ja vaatab üle kesise veepeegli oodates kumina katkemist. Paneb mütsi uuesti pähe. Siis laskub aeglaselt selili, mesinikumütsi traatraam kerkib, pakkudes kihulastele ja kärbestele sissepääsu. Ta vahib taevast, aeg-ajalt pilgutab lõksusattunult ringi ronivate putukate pärast kiiresti silmi.

Kuid ta ei jää niimoodi kauaks. Värisedes, vastuhakkavat masinavärki kuuletuma sundides tõuseb ta varsti jälle. Pühib käeseljaga huuli, otsekui puhastades neid tabanud hoobist. Hakkab aeglaselt ja vaevaliselt edasi kõndima. Edasi mööda rada, mis viib järvest mööda, peaaegu riivates seisvat pruunikat vett. Mees meenutab mingit eksootilist lennuvõimetut lindu, korraks vihratav leevendust toov tuulepuhang mängib kirevate riideribadega, heljutab sulgi, krabistab kuivanud kõrsi. Mehe samm muutub üha kindlamaks. Peagi ootabki teda väike pool-lagunenud majake, millele mees ei heida ühtegi ülearust pilku. Mis otsekui viitab ühele teisele, praegu veel ees ootavale majale, mida ümbritseb park, kõrge ja päikeseküllane.

Ta on söönud kärbse seeni ja kärbsed on sellest kurjaks läinud ning kutsuvad kohale enda jumalat.

Ta räägib:

"Lemmingud siblivad hiiglaslike karjadena üle tundra ja upuvad lõpuks juhuslikku veetõket ületades kangelaslikult viimse meheni. Neil oleks vaid vaja hetkeks peatuda ja küsida endalt, miks ma õigust öelda siin torman? Milleks see karjainstinkt, mida põrgut või paradiisi ma ikka seal eespool, kuhu tuhanded mu vennad mind tirivad, ootan? Ja kui ta küsiks, siis küllap leiaks ka kena ratsionaliseeriva vastuse, see ei jääks kindlasti tulemata. Aga see ei tähenda midagi, meie kohtumine alateadvusega, suure tõega peab juhtuma ettevalmistatult, muidu on see isegi ohtlik. Tegelikult koguni jube ja purustav. See sama tung panebki mind liikuma üle hiiglaslike Põhja-Euraasia lagendike, mööduma Uuralitest, ületama tohutuid erutavate nimedega jõgesid: Ob, Irtõš, Jenissei - kus kaugusest häguselt paistev teine kallas polegi kallas vaid hoopis saar keset jõge. Just Venemaal tuleb ilmsiks huvitav seaduspära: Euroopa rahvaste masside sõjaline liikumine läänest itta ja seejärel idast läände. Nõnda on juhtunud umbes saja aastase intervalliga mitu korda: Miks Hitler järgis Napoleoni teekonda, on mõistatus, millel on veider, aga lihtne vastus. See liikumine algas liikumisega läänest itta. Selleks, et lääne rahvad võisid teostada selle sõjalise liikumise Moskvani, oli vaja nende etteotsa sobivat meest. Juhus tekitas olukorra, geenius kasutas seda ära, räägib ajalugu. Aga mis on juhus? Mis on geenius? Sõnad juhus ja geenius ei tähenda midagi reaalselt olemasolevat ja seepärast pole võimalik neid defineerida. Lambakarjale peab see oinas, keda karjus igal õhtul erilisse sulgu sööma ajab ja kes teistest kaks korda paksemaks muutub, näima geeniusena. Ja seda asjaolu, et igal õhtul just seesama oinas satub mitte üldisesse lambalauta, vaid erilisse sulgu kaera sööma ja et just see rasvunud oinas lihaloomana ära tapetakse, peab tunduma geniaalsuse hämmastava ühtelangemisena terve rea ebatavaliste juhuslikkustega.

Kuid lammastel tarvitseks ainult lakata mõtlemast, et kõik mis nendega toimub, sünnib ainult nende lambalikkude eesmärkide saavutamiseks; tarvitseks möönda, et nendega toimuvail sündmustel võib olla ka neile arusaamatuid eesmärke, ja nad näeksid otsekohe terviklust ja järjekindlust selles, mis toimub nuumatava oinaga. Kui nad ka ei teaks, missuguse eesmärgiga teda nuumati, siis vähemalt saaksid nad teada, et kõik, mis oinaga juhtus ei juhtunud kogemata, ja neil poleks vajadust ei juhuse ega geeniuse mõiste järele.

SEST KUI ME JÄTAME kõrvale kõik need särbid, auleegioni ordenid, karusnahksed mütsid, kärbse seened, vaskmaod, seaduselaekad, püssid, brisantmürsud, strateegilised plaanid, nõiaraamatud, rahvusriigid, ideoloogiad jne., jne,- kõik tilinad ja kulinad, millega mustkunstnik trikitab tähelepanu tegelikult toimuvalt kõrvale - siis mida me näeme? Me näeme masside liikumist."

See on teine gong.

Ökoloogias on liikide levimine, populatsioonidünaamika ja selle seosed migratsiooniga põnev teema. Põhilised uurimisteemad, mida isendid peavad seoses liikumise / levimisega selgeks saama on:

•Miks liikuda? (välised faktorid, organismi füsioloogiline / psühholoogiline seisund) nt konkurentsi vältimine, toidu otsimine, kiskja eest põgenemine, partneri otsing

•Kuidas liikuda? (liikumise mehhanismid) nt liblikaröövik võib kiskja ilmumisel jääda liikumatuks, eemale roomata, taimelt maapinnale kukutada

•Millal ja kuhu liikuda? (liikumise suund ja ajastus) (võime ajas ja ruumis orienteeruda, kasutada informatsiooni)

(JPEG)

Liikumise teoorias eristatakse selliseid alajaotusi:

•liikumine elupaiga sees (within-habitat movement) - enamasti peetakse silmas asukoha vahetamisi elupaiga piires

•levimine (dispersal) - isendite ühesuunaline liikumine (ka hajumine) väljaspoole olemasolevat populatsiooni või sünnipaika

•migratsioon / ränne (migration) - enamasti peetakse silmas isendite perioodilist (edasi-tagasi) liikumist (rännet) ühest piirkonnast teise toitumise või sigimise eesmärgil

•levila laienemine / nihkumine (range expansion / shift) - põhjuseks muutused elupaikades, liikide kohastumustes.

Levimine on strateegia,
mis võimaldab organismil
heterogeenses maastikus
elukeskkonda vahetades
suurendada oma kohasust.

Eeldatav maatriksi läbimise hind (kisklus, energiakulu jne) määrab selle, kas emigreeruda tasub või mitte. Aga see eeldab organismilt vastava informatsiooni olemasolu. Sellise info võib organism saada “pilootuuringu” käigus maatriksi serva või maatriksit ennast uurides ja siis - mida vähem vaenulik maatriks on, seda suurema tõenäosusega emigratsiooniotsus vastu võetakse. Levimisel on hind: kõrgem kisklusrisk suurema aktiivsuse tõttu, kõrgem stress, energia ammendumine. Elupaiga indikaatorite olemasolu (üldmulje, mingi ressurss, liigikaaslaste olemasolu - viimane võib tähendada kogu elupaiganõudluste kompleksi olemasolu, aga võib tähendada ka kõrgendatud konkurentsi). Imetajatel on isased polügaamsed, seega tekib pigem otsene konkurents teiste isastega kui konkurents territooriumide pärast => enamasti levivad isased.

Nii et tegemist on raske ülesandega. Sest elupaikade kvaliteedi ja indikaatorite kokkulangevuse tase võib olla väga erinev. Võib tekkida ökolõks - atraktiivne elupaik, mis aga kvaliteedilt on “mülgas” (“a sink masquerading as a source” / “attractive sink”) ehk siis hukutav elupaik, mida elusolendid vältimise asemel eelistavad. Siiski tekib korraga tunne, et peaks liikuma. Keegi suudab selle tunde luua, ta on piisavalt infot kogunud.

Aga see info võib saabuda ka otse.

(JPEG)

Ebaharilik antropoloog Jeremy Narby on oma teose “Kosmiline siug” läbi püüdnud eelkõige jõuda ise selgusele. Ashaninka-indiaanlased on tuntud fenomenaalsete taimetarkadena. Aegade jooksul on nad oma ümbruskonnas kasvavast 80 000 taimeliigist suutnud välja valida just need, mis ravivad üht või teist haigust. Sealjuures väidavad nad ise, et on oma botaanikateadmised saanud taimede abil esile kutsutud hallutsinatsioonidest. Amasoonia šamaanid on valmistanud oma nõiarohtu ayahuascat mitu tuhat aastat. Segus peab olema kaks taime, mida keedetakse mitu tundi. Üks sisaldab hallutsinogeenset ühendit nimega dimetüültrüptamiin, mida nõristab ka inimaju. Kuid suu kaudu sissevõetult ei ole ühendil toimet, kuna selle blokeerib üks mao ensüüm. Keeduse teine taim aga sisaldab just seda mao ensüümi inaktiveerivat ainet. Nõnda pääseb hallutsinogeen ajju ning vallanduvad eredad nägemused. Kui indiaanlaste käest küsida, kust nad taimede kohta kõike teavad, kinnitavad nad, et on õpetust saanud taimedelt enestelt. Narby kirjeldab nii omaenda kui teiste kogemusi, mis saadud ayahuasca mõjul. Kõige suurema mulje jättis Narbyle kaks eredat kokkukeerdunud madu, mida ta oma nägemuses nägi. ja kohe sai ta ka aru, et hallutsinogeenide mõjul saavutavad põlisrahvaste šamaanid ühenduse DNA ahelatega, mis igas meie rakus oma tegemist toimetavad.

DNA redelikujulised keerdunud heeliksid on maokiri, milles on kirja pandud tegelik kuues ja seitsmes Moosese raamat. Veri ja selle kantud omadused on see, mis paiskab viimase puzzle-tüki paika ja suur mäng võib jälle alata.

Napoleon oli vanemast, tugevamast tsivilisatsioonist ja suutis Prantsusmaa enda kätte haarata. Euroopa kuninglikud pead, kes olid seda segast päritolu allohvitseri põlanud, kummardasid ta ees. Tema sugulastega üritati luua abielusidemeid, tema soosingu taotlemine oli üle-euroopaline suurmood.

Miks oli ta vanem ja targem, kui rahvahulgad, mille ta liikuma lükkas?

Napoleon Bonaparte kuulub haplogruppi E1b1b1c1 (E-M34). Haplogrupp on molekulaarses evolutsioonis sarnaste DNA variantide (haplotüüpide) kogum, mis omab ühist üksiku nukleotiidi polümorfismiga esivanemat. Polümorfism tähendab seda, et ühel inimesel on antud DNA regioonis üks nukleotiid, teisel inimesel aga teine nukleotiid. Kuna tegu on analoogiliste haplotüüpidega, saab nende põhjal ennustada haplogruppe. SNP-de analüüs kinnitab samuti haplogrupi. Haplogrupid defineeritakse tähestiku tähtede järgi, alagruppide nimed koosnevad täiendavatest numbrite ja tähtede kompinatsioonidest (näiteks R1b1). Y-kromosoomi ja mitokondriaalse DNA haplogrupid määratletakse erinevalt. Haplogrupid puudutavad mitme tuhande aasta vanuse päritoluga esivanemaid.

See haplogrupp on suurima kontsentratsiooniga Etioopias ja Lähis-Idas. Tuli Vahemere äärde mööda Niilust, liikudes põhja. Vastavalt 2004. aastal avaldatud uuringule kuulus Adolf Hitler Y-DNA haplogruppi E1b1b1 (E-M35), ehk siis polnud miski aarialane, vaid pärines samuti Ida-Aafrikast, oli nilootiline. E1b1b on tavaline berberite, somaalide ja juutide seas.

Kõrkjad sahistavad neisse sosistatud saladusi ja jõe vaikne visadus kannab endaga korvi, milles on äsjasündinud poisslaps. Midagi ei saa muuta, jõgi jätkab oma teed Vahemere suunas, korv õõtsub päikeselootsiku sihikindlusega ja poiss naeratab läbi une. Kõlab kolmas gong. Madu läheb soomuste sahinal liikuma. Suure jõe pruunid vahutavad vood murravad kõik oma teel. Tõuse kotkana keereldes, naeru lagistades taevasse! Otse päiksesse!

1

2016-01-19

MärksõnaDNA

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaRuum

MärksõnaSurm