Merekoletis

Prindi

.

1

Piglierà il primo volo il grande uccello, sopra del dosso del suo magno cecero, empiendo l’universo di stupore, di sua fama tutte le scritture e gloria eterna il nido dove nacque.

Leonardo da Vinci

Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus - magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts - elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.

Ülo Kiple

Itaalia kõige vastikumas linnas, Milaanos, on siiski peidus üks kaunis saladus. See saladus pole kirjas, sest kui sõna omandab ülima täpsuse, puudutades abstraktsust selle äärmuses ja osutades eimiskile kui maailma viimsele substantsile, siis lükkab Italo Calvino end kahe sirge käega sellest substantsist eemale ja põrkab seljaga vastu hoopis tagasihoidlikumate, juhuslike ja asümmeetriliste asjade vormiga maailma, ja nüüd on sõna ülesandeks anda teavet nende ebakorrapäraste ja üksikasjades keerukate vormide lõputust varieerumisest.

Siis peab Calvino minema põhjasuunas ja jõudma läbi sooja Toskaana päikese sahiseva bussi istmesse sulanuna tervemõistuslikult otse Alpide jalamile. Ta astub bussist välja, seisatab päikese ja katusevarju vahelises üleminekualas, lükkab kaabu kuklasse ja vaatab neid kaugemal kerkivaid geoloogilisi ehitisi heakskiitvalt. Mäe sees on koopaid. Sinna pole vaja ise minna, sest selleks kõlbab ka meie kirjasõna. On neid, kes usuvad, et sõna on vahend jõudmaks maailma substantsini, viimse, ainsa, absoluutse substantsini, sõna mitte niivõrd ei esinda seda substantsi, kuivõrd samastub sellega (seega on vale öelda, et sõna on vahend): on sõna, mis tunnetab üksnes iseennast, ja mingi muu maailmatunnetus ei ole võimalik. Seevastu on ka neid, kes mõistavad sõnakasutust kui lakkamatut asjade jälgimist, katset läheneda mitte substantsile, vaid nende lõpmatule paljususele, nende vormirohke ammendamatu pealispinna riivamist. Sügavus on varjul pealispinnal. See, mis on peidus, meid sellisel juhul ei huvita.

Italo Calvino:

"Siiski jahime me ikka midagi niisugust, mis on kas varjatud või ainult potentsiaalne või hüpoteetiline, liikudes mööda jälgi, mis pealispinnale paistavad. Meie kõige algelisemad mõttemehhanismid on samad, mis olid omased küttidest-korilastest eelastele läbi kõikide kultuuride. Kasulik on keelekasutus, mis võimaldab läheneda (siinolevaile ja puuduvaile) asjadele diskreetselt, ettevaatlikult ja valvsalt, arvestades ka seda, mida asjad (siinolevad ja puuduvad) sõnades väljendamatult edasi annavad. Kõige tähelepanuväärsema näite võitlusest keelega, et tabada midagi niisugust, mis ei lase end veel väljendada leiame Leonardo da Vincilt: Leonardo käsikirjad on haruldane näide sõjast kareda ja konarliku keelega rikkama, vahedama ja täpsema väljenduse otsinguil. Mingi mõttearenduse eri faasid, sest tõeline teos ei seisne mitte selle lõplikus vormis, vaid aprioksimatsioonide jadas, et kord nii kaugele jõuda, need faasid on ka Leonardole kui tunnetusvõimaluste katsetajale parim kirjanduslik jõuproov; on selge, et kõikide raamatute puhul, mida ta kirjutada kavatses, pakkus talle otsinguprotsess suuremat huvi kui tekstide lõpetamine ja nende avaldamine. Leonardol, "koolitamata mehel" ("omo sanza lettere"), nagu ta ennast ise nimetas, oli kirjasõnaga keerukas vahekord. Tema tarkusel ei olnud võrdväärset terves maailmas, aga ladina keele ja grammatikaoskuse puudumine ei võimaldanud tal oma aja õpetatud meestega kirjasõna vahendusel suhelda. Muidugi teadis ta ka seda, et teaduses on paljusid asju võimalik paremini väljendada jooniste kui sõnade abil ("Oo kirjanik, mis tähtede abil suudaksid sa nii täpselt üles tähendada kujundi, nagu suudab joonis?"). Leonardo oli kindel, et mitte ainult loodusteadusest, vaid ka filosoofias suudab ta oma ideesid edasi anda maali ja joonistuste kaudu. Ometi tundis ta lakkamatut vajadust kirjutada, kasutada kirjutamist selleks, et uurida maailma tema vormirohkeis ilminguis ja saladustes, aga ka selleks, et väljendada oma fantaasiat, emotsioone ja raevu. (Näiteks nagu siis, kui ta vihastab literaatide peale, kes tema meelest suudavad ainult korrata seda, mida nad on teiste raamatutest juba lugenud, erinevalt nendest, kes - nagu tema ise - kuuluvad "leidurite ning looduse ja inimese tõlgitsejate" hulka.) Seepärast kirjutas ta järjest rohkem: ajapikku oli ta lakanud maalimast; ta mõtles kirjutades ja joonistades, justkui jätkates pidevalt sedasama juttu jooniste ja sõnade abil, täites vasakukäelise peegelkirjaga terveid vihikuid. "Codice Atlantico" kahesaja kuuekümne viiendale lehele hakkab Leonardo üles märkima tõestusmaterjali selle kohta, et maakera paisub. Pärast seda, kui ta on toonud näiteid maasse neeldunud linnadest, hakkab ta rääkima mägedest leitud merefossiilidest, eriti huvitab teda mingi luustik, mis tema oletust mööda on kuulunud veeuputuse-eelsele merekoletisele. Tol hetkel pidi tema kujutlust kütkestama nägemus hiigelelukast, kes oli kunagi lainetes ujunud. On fakt, et ta pöörab lehe ümber ja üritab jäädvustada eluka kujutist, proovides kolmel korral sõnastada lauset, mis suudaks imeväärset kujutelma edasi anda.

"O quante volte fusti tu veduto in fra l’onde del gonfiato e grande oceano, col setoluto e nero dosso, a guisa di montagna e con grave e superbo andamento!"

("Oo, kui palju kordi nähti sind suure paisunud ookeani lainetes, selg harjaseline ja mustav otsekui mäel, liikumas raskel ja üleval hool.")

Siis proovib ta eluka hoogu veelgi rohkem elavdada, tuues mängu verbi "pöörlema".

"E spesse volte eri veduto in fra l’onde del gonfiato e grande oceano, e col superbo e grave moto gir volteggiando in fra le marine acque. E con setoluto e nero dosso, a guisa di montagna, quelle vincere e sopraffare! "

("Ja sageli nähti sind suure paisunud ookeani lainetes, pöörlemas merevetes üleval ja raskel hool; ning harjaselise ja mustaseljalisena otsekui mägi neid võitmas ja alistamas!")

Ent talle näib, et "pöörlema" võib vägevuse ja majesteetlikkuse muljet, mida ta tahab esile kutsuda, liialt pehmendada. Seepärast valib Leonardo verbi "lõhestama" ja parandab tervet lausekonstruktsiooni, andes sellele kindlalt ja vilunult kirjandusliku kompaktsuse ja rütmi:

"O quante volte fusti tu veduto in fra l’onde del gonfiato e grande oceano, a guis a di montagna quelle vincere e sopraffare, e col setoluto e nero dosso solcare le marine acque, e con superbo e grave andamento!"

("Oo, kui palju kordi nähti sind otsekui mäge suure paisunud ookeani lainetes, neid võitmas ja alistamas, harjaselise ja mustava seljaga lõhestamas merevett üleval ja raskel hool!")

Säärase, peaaegu looduse ülevat väge sümboliseeriva ilmutuse jälgimine avab meile akna Leonardo fantaasia liikumisse. Ma esitan selle kujundi oma loengu lõpetuseks, et see võiks teile kogu oma selguses ja saladuslikkuses võimalikult kauaks mällu sööbida."

Mitte liiga kaugel eemal näeme koopa metafoorist tüdinenud Leonardot otsimas väljapääsu Alpide emakast. Uuesti uurib ta seinu, katsub pilguga läbistada pimedust. Alles siis, kui ta pöördub tagasi avause juurde, märkab ta, et kaljuseintesse on tundmatu jõud vajutanud kummalise kujutise. See näeb välja nagu kalaluustik. Aga kuidas on see siia saanud, kes on selle siin kivisse uurendanud? Kas see väike luustik on ainuke saladus, mida koobas varjab?

(PNG)

Alles palju aastaid hiljem, kui ta oli uurinud meie planeedi arengusaladusi, taipas Leonardo, et kaljukoopa sisemuses leitud mereelanike kivistunud luustikud pärinevad hallidest aegadest, mille mäed moodustasid merepõhja. Ja siis kirjutas ta ka selle kalaluustiku kohta: "Kui palju kuningaid, kui palju rahvaid, kui palju mitmesuguseid riigivorme ja režiime on vahetunud sellest hetkest peale, mil selle väikese kala imetlusväärne kuju ära kivistus tolles pimedas redupaigas? Tänapäeval, kalake, on aeg su hävitanud ja sa puhkad kannatlikult tolles hüljatud paigas, ent oma palja kõhetu luustikuga hoiad sa üleval ning toetad mäge, mis sinul lasub." Nõnda arutledes tekitas Leonardo da Vinci huvitava ringprobleemi: olles tabanud midagi asjade kaduvusest, ehkki vastupidiselt evolutsioonilise arengu - muutuvuse - ideele nägi ta pigem ülimat säilivust ja vundamenditeket; tõstatas ta siiski õigustatud küsimuse, et kas tema - Leonardo da Vinci - ise oli keegi, kes juba oma olemasoluga andis meile raudkindla lubaduse inimarengu peatse võimaliku vormi kohta? Kas seisis ta meie ees kui muutumine, mis muudab meid välise kõnetluse, kauni ratsamehe kiire sööstuga meie teadvusse, mis haarab kaasa ka meid ja teeb nõnda meid uueks? Meie kujutlus maailmast saab olla vaid antropomorfiline, kuid kas see tähendab ka staatiline? Kui kunagises punase mullaga savannis tekkis inimene (Aadam, mis heebrea keeles tähendas "punast" (אדם), mis omakorda tulenes sõnast "veri" - dam (דם) ja seondus kohe sõnaga "muld" אדמה - adamah), siis tähendas see keelevõimet, mis täiendatult looga keelatud viljast ka binaarsetes opositsioonides mõtlemise ja moraali teket. Muinasjutuvestjana jätkates võiksime maalida pildi keelte segamisest, aga siiski tundub mõistlik väita, et šimpansist on kõigi rahvaste esindajad põhimõtteliselt eristunud, vahest primitiivse (st väga lihtsa), aga siiski olemusliku mõttekõne poolest, mida me tõlgime enda sise- ja väliskõneks. On mingi inimlik alge, tõenäoliselt ajus, mis tavakeele võimalikuks teeb. Kui mõttekõne generaator on tugevam, köidab ta kabalistliku meelelaadiga inimesi, mõnedest saavad loogikud ja matemaatikud, mõned, nagu Immanuel Kant mõtlevad maailma nii põhjalikud seosed, et sellest saab rauast kast ja mõned põrkavad enda aimdusest eemale, öeldes, et sellest ei saa ju rääkida, siis vaikigem, vennad!

Nagu pihib Italo Calvino:

"Tegelikult olen ma kirjutades pidanud alati valima kahe eri tee vahel, mis vastavad kahele eri tunnetustüübile: üks on see, mille puhul tunnetus liigub kehatu ratsionaalsuse vaimses ruumis, milles võib tõmmata jooni, mis ühendavad omavahel punkte, projektsioone, abstraktseid vorme, jõuvektoreid; teisel puhul liigutakse esemetest pungil ruumis ja püütakse luua niisuguse ruumiga ekvivalentset sõnastust, kirjutades lehekülje sõnu täis ja pingutades jõudu, et kirjutatu vastaks igas üksikasjas ka sellele, millest ei saa kirjutada, väljendatava ja väljendamatu terviklikkusele. Tegemist on kahe erilaadse pulseerimisega täpsuse neimas, millest kumbki ei jõua iial küllastuseni: üks sellepärast, et loomulikud keeled ütlevad alati midagi rohkem kui vormelite keeled, kannavad alati kaasas teatud müra, mis moonutab informatsiooni sisu; teine seetõttu, et meid ümbritseva maailma tiheduse ja pidevuse edastamiseks on keel lünklik, fragmentaarne, öeldes tervikliku tunnetusega võrreldes alati midagi vähem."

Meie omavaheline suhtlus kutsub meid nii sellesse puhaste ideede maailma, mida täidavad platonistlikud arvud, kui ka asjade maailma, mida "käega katsuda" ja mille lõpmatu keerukus pole parimalgi tahtmisel lõpuni haaratav, nagu iga lõplik olend pisukese järelemõtlemise põhjal nendib. Nõnda on kõrvaleheidetav ka universaalse grammatika (üldinimliku) ja rahvusevaimu, soomeugri keelemaailma vastu- või kokkuolu paradoks. Aga inimevolutsiooni edasine käik võib kõike muuta. Kui maailm häälitseb su ümber kireõminal, siis on viimane aeg teha kokkuvõtteid ja proovida unustada, et meile tuttav maailm liigub singulaarsusesse kõigis suundades. Me ei näe tulevikku. Siiski, miks mitte? Vaatame korraga kõiki nelja suunda, siin nad on:

Kõik on läbi

Inimese evolutsioon on lõppenud. Evolutsioon töötab paremini suletud populatsioonis, kindlas elupaigas, kus evolutsiooni kulgu mõjutavad püsivad keskkonnategurid. Inimesed ei toimi enam nii. Samuti on meditsiini edusammud ning hoolekanderiik kõrvaldanud edukamate ellujäämise ja järglaste saamise valikumehhanismi. Siis on ka põhimõtteline tunnetussfäär lõplik ja kõik on ühel või teisel moel lihtsalt unustatud vana.

Kõik muutub

Teine võimalus on risti vastupidine. Suguline valik toimib rikkuse ja intelligentsi põhjal, see valikutegur on isikliku vabaduse kasvuga traditsioonilisest ühiskonnast moodsasse jõudmisel üha kasvanud, luuakse kõrgemate inimeste rassi, kes sisuliselt ei tea ega ka huvitu alla 130 IQ liigikaaslaste tegemistest. Samuti sportlikumate ja ilusamate inimeste omavaheline paaritumine, mis tugevdab vastavaid omadusi järglastel. Ka siin võib meie maailmateadmine siiski paika jääda, sest eelistatakse olemasolevat kinnistavat (tublisid) geene.

Transhumanism

Inimeste edasist arengut ei kontrolli mitte neodarvinistlik evolutsioon, vaid geneetiline muundamine ja robootika. See on juba huvitavam perspektiiv, aga ka palju riskantsem ja võimalikule liigi hävingule avatum arengutee.

Edasi tähtedele!

Kui inimkond väljub ühe planeedi haardest, tekivad erakordsed võimalused ja surve uuteks evolutsioonikäikudeks inimeste kosmosekolooniates.

***

Pärast päikeseloojangut meeldib mulle aias ringi jalutada. Ärge arvake, et ma olen rikas. Aed nagu minul on teil kõigil olemas. Hiljem taipate, mis aed see on.

Pimedas, kuigi täiesti pime ei olegi, sest maja valgustatud akendest langeb aeda kerget kuma, pimedas kõnnin ma muruplatsil, kingad poolenisti pehmesse rohtu vajunud, kõnnin ja mõtlen, mõeldes aga tõstan silmad ja vaatan, kas taevas on selge ja kas seal on tähti, tähti uudistades aga küsin endalt igasuguseid asju. Mõnel õhtul ma endale küsimusi siiski ei esita, sest tähed minu pea kohal on kuidagi tuhmid ning ei ütle mulle midagi.

Ja igal ööl pöördub mu mõte tagasi ühe loo juurde.

Nõnda ma kuulsin. Ükskord Õnnistatu rääkis tuhande munga seltskonnas:

"Vennad, kõik põleb. Ja mis on see kõik, mis põleb?

Silm põleb, vormid põlevad, silma-teadvus põleb, silmakontakt sisemise, välise ja teadvuse vahel põleb, kõik, mis tundub meeldiv või valus või meeldiv ning valus või ei meeldiv ega valus, mis kerkivad silmakontaktist vältimatu tingimusena põlevad samuti. Kuidas need põlevad? Põlevad kiretules, vihkamise tules, pettekujutluste tules. Ma ütlen, et põlevad sünniga, vananemise ja surmaga, kurbuse, kaeblemise, valude, leina, ahastustusega.

Kõrv põleb, helid põlevad...

Nina põleb, lõhnad põlevad...

Keel põleb, maitsed põlevad...

Keha põleb, katsutav põleb...

Meel põleb, ideed põlevad, meeleteadvus põleb, meelekontakt põleb, ka kõik, mis tundub meeldiv või valulik või ei valulik ega meeldiv mis tõuseb meelekontaktist vältimatu tingimusena - ka see põleb. Põleb milles? Põleb kiretules, vihkamise tules, pettekujutluste tules. Ma ütlen, et see põleb sünni, vananemise, surma, kurbuse ja kaeblemise, valu, leina ja ahastuse tules.

Kui seda tõde silmas pidada ja kõrvas pidada ja ninas pidada ja kehas pidada ja mõttes pidada, saab vabaks.

Saab vabaks kannatusest, mis tuleb läbi aistingute, läbi silmanägemise, läbi kõrvakuulmise, läbi lõhnade ja maitsete, läbi katsutavate ja katsumate asjade tunnetamise. Läbi limbilise süsteemi, tahtliku ja tahtmatu tähelepanu, läbi ideede. Läbi haaramise ja kinnihoidmise.

Kes sellest pääseb, saab vabaks. Ja kui on õige aeg, saab ta teada, et püha elu on elatud, kõik on lunastatud ja miski enam ei jätku. Aamen."

Ja tuhanded, kes seda kuulsid, said vabaks.

Aga mõned valisid edasise püüdlemise.

1

2016-09-17

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!