Mitte­duaalsest öko­loogiast

Prindi

Laur Järv

1

John McClellani poleemilisest artiklist ja sellele järgnenud interneti seminarist

Tänapäeva edumeelsed keskkonnamõtlejad ei pea mitte ainult loomi, taimi ja mikroobe, vaid isegi kivimeid ning pilvi osaks loomulikust elusmaailmast. Kuid tunda see kõrgelthinnatud elusus ära tehnoloogias, keerulistes inimene-masin käitumismustrites, abstraktsetes sümbolsüsteemides? Niisuguseid mõtteid hellitavad ehk üksikud tehnofuturistid ja küberpungid, keda loodustarmastavad süvaökoloogia pooldajad ometi tõsiselt võtta ei saa?

Nõnda algab John McClellani artikkel Nondual Ecology : In Praise of Wildness and in Search of Harmony with Everything That Moves, mis ilmus ajakirja Tricycle: The Buddhist Review 1993. aasta talvises numbris. Kirjutis teenis omajagu poleemilist vastukaja kirjade näol ning selle jätkuna leidis novembris 1996 interneti vahendusel aset enam kui kahesaja osavõtjaga virtuaale seminar. Nii artikkel oma pikas, lühemas ja kokkuvõtte versioonis, kui ka kõik seminari materjalid on kättesaadaval interneti koduleheküljel http://csf.colorado.edu/sol/nondual-ecology/

Käesolevas ettekandes püüan esitada ülevaate McClellani artiklist, mille järel põgusalt vaagida selle seoseid budismiga ning peatuda virtuaalse seminari käigus sõelale jäänud mõtetel. Kõigepealt artikkel.

Süvaökoloogia on dualistlik vaade

(JPEG) Tänapäeva süvaökoloogia, näiteks hiljutise raamatu Gaia’s Hidden Life autorid alates James Lovelockist kuni Thomas Berryni, vaatavad tehnoloogiale kui mingile vaenulikule jõule, võõrale ja ebaloomulikule, mis justkui eksituse tõttu on siin planeedil valla pääsenud ning mida tuleks püüda taltsutada ja kontrollida. Nad ei loe tehnoloogiat osaks loomulikust elusloodusest ja ei paku talle sellega sarnast austust. Süvaökoloogide suhtumises tänapäeva tehnoloogiasse on sarnaseid jooni omaaegse suhtumisega metsikusse loodusesse. Nagu eelmine sajand pidas vallutussõda metsiku looduse vastu tema alistamiseks, nii võitlevad tänased keskkonnakaitsjad tehnoloogia vastu.

Selline dualistlik maailmavaade, kus ühel pool on hea puhas loodus ja teisel pool halb agressiivne tehnoloogia, ei võimalda täielikku suhet kõigega, mis eksisteerib. See on ju üks järjekordne mustvalge stsenaarium, millesse nii meeleldi kaldume ja mis lõpuks halva maitse jätab. Miks mitte hõlmata loomuliku ja püha hulka Kõik Mis Liigub? Ja kuna kõik liigub, siis oleme ületanud kõrgi valivuse ühes nende pingete ja vimmaga, mis sellega alati kaasas käivad. Oleme saavutanud täieliku, veatu ja püha vaate - mitteduaalse ökoloogia.

Evolutsioonil pole tippu

Süvaökoloogia idealiseerib kaduvat unistust vabadest metsikutest ökosüsteemidest. Nad näivad tahtvat taastada selliste süsteemide kunagist hiilgust, justkui evolutsioon võiks iial tagurpidi minna. Süvaökoloogia esitatav vaade on biotsentrism, mis vastandub antropotsentrismile kui naiivselt enesekesksele ja oma aja ära elanud maailmavaatele. Biotsentrismi järgi pole evolutsiooni tipuks mitte inimene (mis on antropotsentristlik seisukoht), vaid bioloogiline elu. Kuid ka see on ju vale eeldus! Evolutsioon ei jõua iial tippu, ei peatu, ega pöördu ka tagasi. Evolutsiooniprotsessil pole eesmärki, ta ei hooli ei mineviku ega tuleviku olenditest. Seetõttu ei peaks kaalutlev bioloog olema ühegi evolutsiooni etapi tsentrist, kiinduma ja haarama selle mistahes järku.

Evolutsioon mängib üksteisest välja ja üksteise kohale rajatud negentroopiliste süsteemidega - ainuraksete maailm rajaneb elutule ainele, hulkraksed taimed, loomad ja putukad ainuraksetele ning inimeste maailm taimedele ja loomadele. Nüüd tehnoloogia, kultuurilised käitumismustrid ja abstraktsed sümbolstruktuurid on samal kombel välja kasvanud ja tuginevad inimeste maailmale, kui inimeste maailm taimedele ja loomadele.

Märgakem, et meie ees on avanenud evolutsiooni uus etapp, mida iseloomustab muuhulgas sümboltegevus. Info on väljunud oma aminohappelisest hällist ning hakanud elama oma elu. Siia valda kuuluvad näiteks keel, matemaatika, kunst, kombed, religioon jne. Infokoodide paljunemine pole enam vahetult seotud bioloogilise elu vormidega, vaid nad on vabad end levitama nii kuis oskavad ja suudavad (vihje muidugi Richard Dawkinsi meemide teooriale). Ning seepärast on mõistetav, miks evolutsioonilised muutused on saanud sisse enam kui peadpööritava hoo eelnenud puht-bioloogilise etapiga võrreldes.

Uus eluvorm tehnobia

Nimetagem seda uut eluvormi tehnobia. See küll toetub inimesele, kuid meil ei maksa uskuda, et kontrollime seda protsessi, me oleme vaid osa sellest. See juhtub meiega, meist hoolimata ja samas meie tõttu. Me oleme peremees-organismiks, kus tehnobiootilised elujõud on leidnud oma eksistentsiks viljaka pinnase. Meie, inimesed, oma iganenud kehade, kergelt ekspluateeritavate emotsionaalsete tungidega ja imeliste ajudega oleme selleks ürgseks supiks, kuhu meie sümbiootiline partner - tehnobia - on elama asunud.

(JPEG)

Kaader pärineb filmist Tetsuo, mis algab veidra liha ja metalli kokkusulandumisega ja areneb ultra-hallutsinatoorseks nägemuseks, kus vedrud, juhtmed ja teravikud purskuvad inimese kehast.

Sümbioos ongi võtmesõna käesoleva situatsiooni mõistmiseks. Lynn Margulise järgi on elu olemuslikult "sümbiootiline fenomen", ükski olend ei eksisteeri iseseisva üksusena, vaid vastastikuses sõltuvuses teistega. Inimesed on lakanud olemast puhtalt bioloogilised olendid ja on Marguilise järgi kujunenud "tehnobiontideks", kes ei suuda sel planeedil ellu jääda ilma tehnoloogiliste tugisüsteemideta. Ning muidugi sõltub ka tehnobia inimestest, nii nagu sõltuvad inimesed oma bioloogilistest tugisüsteemidest.

Niisugune sümbiootiline faas, milles inimesed praegu tehnoloogiaga viibivad, on bioloogidele tuntud kui algne, sissetungiv, agressiivne-parasiitlik staadium, mis on ääretult ebastabiilne, riskantne sissetungijale (tehnobia) ja ohtlik peremees-organismile (inimkond). Antud juhul on see eriti ilmne, kui võrrelda tehnobia arengu kiirust bioloogiliste koosluste omaga. Kuid kõik sümbiootilised ühendused peavad selle algse staadiumi läbima ning seda võetakse eluteadustes bioloogiliselt seaduspärase asjade käiguna, isegi kui ebaõnnestuvate startide määr on kõrge.

Niisiis, puhtalt bioloogiline evolutsioon pole enam ainus elu fookus planeedil. Temast on saanud evolutsiooni alamharu, mis oma vabades ja metsikutes vormides on pidanud taanduma tsivilisatsiooni teeraja pragudesse, vabadesse nurgakestesse, teepervedele. Temast välja ja tema kohale on end parimal evolutsioonilisel viisil sisse seadmas noor ja nobe tehnobia.

Seepärast ei pea ökoloogia vaatlema üksnes loomi ja taimi, mägesid ja jõgesid, kivimeid ja pilvi, vaid samal kombel ka tehnobia esindajaid - köögilaudu, autosid, arvuteid, pehmeid topitud mänguasju, tuumareaktoreid, abstraktseid süsteeme nagu matemaatika ja muusika ja sotsiaalseid süsteeme nagu kultuur, religioon jne. Kõik need on samuti eluvormid sarnaselt taimede ja loomadega.

Mitteduaalne ökoloogia

Süvaökoloogia juhtivad mõtlejad, näiteks Gary Snyder, Arne Naess, Bill Duvall, John Seed, Doloress Lachapelle, näivad pooldavat biotsentristlikku suhtumist. Nad kõnelevad tao järgimisest, alistumisest loomulikule jne, kuid ei võta selle hulka vastu Kõike Mis Liigub. Loomuliku sfäärist tahaksid nad jätta välja saastavad tehnoloogiad, linnamaastikud, sõjategevuse, nälja, sotsiaalse ebaõigluse, televisooni, kohanemisvõimetute liikide väljasuremise jms.

Sellise piiratuse ületab mitteduaalne ökoloogia, mis läheneb kõigile eluvormidele võrdse austusega. Kusjuures eluvormide hulka loetakse kõik, mis ilmutab negentroopilist aktiivsust, iseorganiseerub, nii nagu on seda kirjeldanud Ilya Prigogine ja teised sünergeetika ning kompleksusteooria vallas. Jutt on nn dissipatiivsetest struktuuridest, mis suudavad enda lähiümbruses entroopiat vähendada (teisisõnu püsida ja paljuneda) koguentroopia kiirema kasvamise arvel, bioloogilised eluvormid on selliste struktuuride üks spetsiifiline, kuigi markantne näide.

(JPEG)

Kõik, mis on sel planeedil tekkinud, on üdini loomulik, puhas ja püha. Süvaökoloogid tahaksid seda au pakkuda vaid välistest jõududest puutumata metsikule loodusele, mõeldes väliste jõudude all eelkõige inimesi ja masinaid. Kuid kas pole kogu planeet niisugune puutumata metsiku looduse ala? On seda iial saanud mõjutada mingisugused ebaloomulikud välised jõud? Isegi kui siin oleksid käinud tulnukad, nihutab see üksnes ala piiri pisut laiemaks. Lõpuks on ju kogu universum üks puutumata ja metsik reservaat, üdini loomulike evolutsiooniliste protsesside mängumaa. Mil moel võiksid ebaloomulikud protsessid leida võimaluse sekkuda selle planeedi loomulikku arengusse, seda rikkuda? Ei, kõike, mida siin planeedil ja üldse kogu universumis kohtame, tuleb pidada loomulikuks, puhtaks ja pühaks. On ainult üks loodus.

Meil pole alust arvata, et mõistame hästi neid uusi evolutsiooni keerdkäike, paremini kui vanu, ehkki need uued on meiega vahetult seotud. Jah, uus evolutsioon toob kaasa ebameeldivaid ja isegi ohtlikke nähtusi, kuid nõnda ongi evolutsiooni viis aegade algusest peale. Mitteduaalne ökoloogia kutsub suhtuma ka uude evolutsiooni austusega, imetlusega, laskumata meeldib - ei meeldi vastandeisse. Tehnobia väärib samasugust suhtumist nagu on viimasel ajal hakanud kujunema metsikusse loodusesse vana evolutsiooni mõttes. Pole õige arutleda selle üle, kas tehnobia vastu võtta või tagasi lükata, või kuidas seda kontrollida, vaid mil moel sellega koos edasi elada, aktsepteerides selle olemuslikku metsikust ja ohtlikke külgi. Ka uus evolutsioon on metsik nõnda kui vanagi ja see ei tohiks olla üllatav. Olgugi ta mitmeti kardetav, ikkagi väärib lugupidamist.

Rumal unistus püsida igavesti noor

Tänapäeva süvaökoloogia ning keskkonnakaitse liikumised paistavad olevat haaratud kitsarinnalisest eesmärgist kujundada terve, õitsev, bioloogiliselt aktiivne planeet. Kui see on saavutatud, siis võiksid kõik elada õnnelikult igavesti, või vähemalt senikaua, kuni õnnestub hoida totaalset planetaarset kontrolli loomuldasa metsiku, ebastabiilse ja ohtliku evolutsiooniprotsessi üle.

Ainult paraku ei saavuta me kunagi oma unistust veetlevaist ja terveist ökosüsteemidest - nad jäävad alati meie silme all kokku kukkuma. Neil on oma loomulik eluiga, mis peale selle, et ta on lühike, võib ka tihti “asjatult” katkeda õnnetu juhuse tõttu. Täpselt nagu meie oma elud. Püüd külmutada ökosüsteemid mingis kindlas ükskõik kui veetlevas staadiumis on nagu meie teine rumal unistus püsida igavesti noore, ilusa ja tervena.

Tõeliselt sügav ökoloogia ei tohiks klammerduda ühegi reaalususe versiooni külge, vaid minema kaasa kõigega, mis sünnib. Võimalik, et meil tuleb öelda nii mõnedki kurvad hüvastijätusõnad paljule, millega viimaste aastamiljonite jooksul harjunud oleme - loodusmaastikele, hilise uusaegkonna floorale ja faunale, õitsvate taimede ja imetajate ajastule. See on tõesti nukker, kuid too taltsutamatu ja metsik protsess, mis on nad sünnitanud, omab palju enamat varuks tulemas, nagu on ka palju enam juba lahkunud ammu enne meie aega. Tõeline süvaökoloog peaks seda mõistma ning sellele oma usu rajama.

Ökoloogia peaks toetuma dünaamilisele evolutsioonile, mitte valmis ökosüsteemidele

Süvaökoloogia on küll sümpaatne vaade, kuid elus mitte alati mõistlik ja kasulik. Vajame midagi visa ja paindlikku, millega maailma aidata. Niisugune ökoloogia võiks koosneda kahest - vaatest ja teostusest:

Vaade: Tegelikkus on praegu sama täiuslik nagu ta on alati olnud. Ökosüsteemid on alati täiuslikus tasakaalus, isegi kui nad on haiged, neurootilised, segaduses või hävimas.

Teostus: Dünaamiline ökoloogia peab suutma tegutseda maailmas, mis on pidevas muutumises. Ökoloogiat ei saa rajada ökosüsteemide kaitsmisele nende mingis evolutsioonilises staadiumis, ükskõik kui ilusad nad ka poleks. Maailm muutub ja ökoloogia peab seda arvestama.

Metsiku looduse eetika

Vaate ja teostuse sidumiseks tuleb lihtsalt kõik liikuv lugeda osaks pühast tegevusest. Toimub ainult üks protsess, mitte mõned halvad ja mõned head protsessid. See hõlmab nii meeldivalõhnalisi ökosüsteeme, värskeid ja puutumata loodusalasid kevadhommikul, kui ka linnalis-tööstuslikku hiigelvõrgustikku, getosid ja näljapiirkondi, materialistlikku ahnust, metsikute loomaliikide väljasuremist ja “kodustatud” liikide orjust ja piina. Elu ja surma. Mis sel planeedil toimub, on elu ja surma püha toiming, mida mõnikord kutsume evolutsiooniks.

(JPEG)

Selline vaade ei takista aktiivset tegutsemist. On õige püüda olukorda parandada, hoolida üksteisest ja katsuda päästa kannatavaid olendeid. Kuid mitte heita kõrvale inetu ja kuri, ohtlik ja mürgine - isegi masinaid, televisiooni, autosid, raha, tuumapomme. Sest me ei tea, kas nad on meie pühad sõbrad või hoopis pühad vaenlased. Sellel tasemel ei teha vahet. Ka vaenlase ees tehakse sügav kummardus nii nagu oma sõprade ja õpetajate ees. Sellise kummardusega austatakse kõike ja ilma tingimusteta. See on üks kaitsmise viis. See kaitseb kiindumuste ja illusioonide eest ning lõpuks ka vale meeleheite eest.

Keskkonnakaitsjatena peame ka seda õppima. Kummardama kõige ees, mis on, ning samal ajal kohalikul tasemel nägema vaeva ja seda viisakalt parandama ja kohendama. Mitte püüdma muuta asjade käiku suures plaanis, vaid lihtsalt andma oma panus lähiümbruse puhtusse ja mõistlikku korda. Hoidma oma meeldivat laagrit, millest väljaspool möllab suur ja püha metsik loodus.

Selles metsikuses viibides tuleb küll olla relvastatud ja valmis end kaitsma. Kuid peamine on aupaklikkus kõige suhtes, mille või kellega ka ei kohtutaks. Tänavat, kohalikku ökosüsteemi või tervet planeeti tuleb näha metsiku looduse alana, mis on vaba end määratlema, juhtugu mistahes. See on põhiline metsiku looduse eetika, tõelise süvaökoloogia esimene ja suurim seadus.

Mitteduaalne ökoloogia ja budism

Arvestades John McClellani artikli ilmumist budistliku suunitlusega ajakirjas ning tekstis märgatava sagedusega kutsutud ja viidatud budasid, bodhisattvaid, (zen-budismi) patriarhe, Dharma-õpetajaid jne, lisaks tsitaate budistlikest suutratest, võib kerkida täiesti õigustatud küsimus, kas kirjeldatud mitteduaalne ökoloogia ongi budistlik ökofilosoofia? Siiski, parim määratlus oleks vast budismist inspireeritud ökofilosoofia, mis on iseseisevalt kõnekas ja mille tuuma saab suuremate kadudeta mõista ka taustaks olevaid budistlikke kontseptsioone lähemalt tundmata. Loomulikult kannavad tekstis kasutatud budistliku tagapõhjaga mõisted tähendusrikkaid seoseid, kuid veel enam lisavad lihtsalt retoorilist vürtsi, nii nagu Jumal ja teised sarnased kujundid. Seepärast ei pööranud ma oma ülevaates artikli sellele küljele erilist tähelepanu, nagu jääb see suhteliselt tagaplaanile ka autori enda kirjutatud lühikokkuvõttes.

Mõned olulised paralleelid budismiga aga vääriks siiski välja toomist. Budistlikul arusaamal maailmast on keskses rollis põhjuslikkus ja mitte postuleeritud eesmärgile sihitus - evolutsioonil pole tippu. Kõige põhjuslikult tekkinu üldiseks omaduseks on püsitus ja muutuvus - ökosüsteemid ei saa jääda püsima mingis kuitahes veetlevas seisundis, ökoloogia peab olema dünaamiline. Seda mõistes pole mõtet mistahes põhjuslikult tekkinud nähtusse suhtuda klammerdudes - pole õige olla ühegi evolutsiooni etapi tsentrist, või äratõugates - ka tehnobiat pole õige vihata ja põlata.

(JPEG) Mahajaana budismis, eriti selle Kaug-Idas levinud vooludes, räägitakse budaloomusest - kõigis olendites (kelle all on traditsiooniliselt silmas peetud tundmisvõimelisi, st meelt omavaid entiteete, alates putukatest ning lõpetades põrguolendite ja jumalatega, kuid siiski mitte tehnobia esindajaid) peituvast selgest ja puhtast valgustunud oleku algseemnest. Siinjuures paistab John McClellani ideid olevat tublisti mõjutanud Dogen (1200-53), Jaapani Soto Zen budistliku koolkonna rajaja, kelle käsitluses budaloomus mitte ei peitu olendites, vaid olendid ise ja üldse kogu maailm on budaloomus. Püsitus ja muutuvus ongi budaloomus, sünd ja surm ongi budaloomus.

John McClellani kavandatud mitteduaalne ökoloogia pole muidugi ainuvõimalik budismi rikkalikust traditsioonist inspireeritud visioon. Rõhumine mingitele teistele budismi aspektidele võiks viia sellest mõneti erineva ökofilosoofiani. (Vt. Ian Harris,Getting to Grips With Buddhist Environmentalism: A Provisional Typology, Journal of Buddhist Ethics, vol 2, 1995.)

Kriitilised märkused

(JPEG) Virtuaalne seminar kestis nädal aega ning sellest osavõtjad genereerisid väga mahuka, sadadest mõtteseostest läbipõimunud ning lahtiseks jäänud mõtteotstest turritava tekstihunniku. Seepärast piirdun üksikute nopete ja üldistutega. Kõigepealt kriitilised märkused.

Esiteks, kuivõrd põhjendatud on tehnobiat käsitelda iseseisva postbioloogilise eluvormina, mitte inimeste fenotüübi laiendusena (nagu kobraste tamm vms)? Pigem on ju nõnda, et tehnobia erinevate vormide paljunemise edukus sõltub täielikult sellest, kui hästi nood täidavad inimeste eesmärke, mitte omi eesmärke. Seepärast on tehnobia väärtus üksnes utilitaarne, erinevalt bioloogilistest organismidest, kel on väärtus ja eesmärk iseeneses.

Teiseks jääb võrdlemisi lahtiseks küsimus, kuidas konkreetselt peaks välja nägema mitteduaalse ökoloogia teostuse pool. Tehnoloogia kasutamine on paratamatult osa igapäevasest inimtegevusest. Iga päev tuleb langetada otsuseid ja teha valikuid kuidas tehnoloogiat kasutada. Mille alusel otsustada, mis juhiks meie valikuid? Ka mittevalimine on lõpuks valimine.

Kolmandaks jääb mulje, nagu tahaks McClellan soovitada vähem muretseda praegu meie kõrval eksisteerivate olendite pärast, kuna oleme ilmale toomas hüpoteetilisi tulevikuolendeid. Võib-olla ongi masinad uuteks täisväärtuslikeks eluvormideks, kuid kindlalt me seda ei tea. Küll aga teame, et praegu eksisteerivad taimed ja loomad seda kahtlemata on. Samuti teame, et uusaja suurimad kuritööd on sündinud nende läbi, kes on uskunud end teadvat ajaloo ja evolutsiooni mõtet ning soovinud ohverdada reaalselt eksisteerivaid olendeid tulevaste olendite eeldatava heaolu nimel. Konkreetne sureb abstraktse hüvanguks - niisugune mõttekäik on liiga verine, et seda pooldada.

Absoluutne vaade ja suhteline vaade

Seminari avades ennustas John McClellan, et tubli osa väitlusest saab tõenäoliselt toimuma teljel, mille ühes otsas asub absoluutne, sügav vaade (kõik on täiuslik, pole midagi teha ega lisada), teises suhteline, enam praktiline vaade (asjade seis pole iial küllalt hea, leidub palju kannatusi ja puudusi, mis nõuavad meie tähelepanu ning tegutsemist). Ainult budad (ja teised valgustunud olendid) rakendavad samaaegselt nii absoluutset kui suhtelist vaadet ja ei satu segadusse. Ülejäänud osa meist kipub komistama ning vaaruma ühe ja teise vahel, rõhutama liigselt kord üht ja siis parandades kalduma äärmuslikult teise.

McClellan tunnistab, et kirjutas oma artikli just niisugusel äärmuslikul toonil eesmärgiga tasakaalustada lääne tsivilisatsiooni usku, et meie inimesed oleme tänapäeva maailma loojad ja põhjused ning seetõttu peame juhtima kõike, mis sel planeedil toimub. Võib-olla mängivad siin oma mängu hoopis suuremad jõud - bioloogilise ja kultuurilise evolutsiooni süvahoovused, mis on viinud meid tehnobiootilise ühiskonna ja muutunud maastikeni, energiad, mida me veel hämaralt tajume ning vaevu mõistma hakkame. Kuna võimalik, et meil polegi nende asjade üle seesugust kontrolli nagu ise arvame, siis oleks ehk kohane näidata üles enam austust jõudude vastu, mis kujundavad meid ja meie maailma, tunda suuremat ettevaatust ja alandlikkust selle kasvavalt kummastava ja ohtliku tehnobiootilise planetaarse olendi ees, milleks on Maa.

Süvaökoloogid, kes tahaksid olla tõhusad tulevikusündmuste kujundamisel, peaksid oma südames laskma minna kõigel, mis neile armas - metsikul loodusel, puutumata aladel, liikide paljususel. Sest sügav ja pidevalt värskenev kiindumatus peaks asuma iga kirgliku suhte tuumas. Kui see ununeb või kaob hoolitsuse soojuses, siis muutub suhe ahneks, omavaks ja materialistlikuks, muutub petlikuks, enesekeskseks ja pimedaks, ning lõpuks kasutuks.

Ei saa end soovida valgustunuks

Teatava lahenduse või tasakaalupunkti duaalsuse - mitteduaalsuse teljel sõnastas ehk kõige paremini Joseph Milne, üks seminarist osavõtjatest.

Mitteduaalne mõistmine on täiesti kasutu, kui küsimuseks on kuidas tegutseda. Sest kui maailm on täiuslik, siis pole vahet, kas püüame ohustatud liike päästa või mitte, kas päästmine õnnestub või mitte. Tegutsemisjuhisena on mitteduaalsus kasutu, kuna sisaldab kõik võimalikud teod. Mitteduaalsest mõistmisest on kasu üksnes duaalses maailmas, maailmas, milles elame meie, mittevalgustunud olendid. Siin pakub mitteduaalsus tausta, millel saame vaadelda oma otsuseid ja tegusid. Ta aitab meil mitte kiinduda tulemustesse. See on kõik, mida ta teeb. See vähene on palju, kuid ikkagi ei ütle ta, mida teha.

Ehk on hüpe mitteduaalsesse vaatesse enamiku jaoks liiga järsk. Seepärast tundub kättesaadavam üks vahepealne punkt - näha kõigepealt ühtsust paljususes.

Ei saa eitada, et mitteduaalsus on lõppkokkuvõttes tõene vaade. Kuid me ei saa end soovida hoobilt valgustunuks.

(Ettekanne Eesti Kirjanduse Seltsi seminarisarjas Tekst ja loodus 16. märtsil 1998, toimetatud kujul ilmunud kogumikus TEKST JA LOODUS, 2000.)

1

2004-09-28

MärksõnaDawkins

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaSümbol

MärksõnaTehisintellekt

MärksõnaTehnoloogia

MärksõnaVõrk