Mänguteooria

Prindi

.

1

Mänguteooria on rakendusmatemaatika haru, mis püüab matemaatiliselt selgitada lahendusi strateegilistes olukordades, kus ühe osapoole valiku soodsus sõltub teiste poolte tehtud valikutest.

Mänguteoorial on rakendusi sotsiaalteadustes (sealhulgas politoloogias ja majandusteaduses), bioloogias, filosoofias ja mujal.

Varajasim raamat mänguteooria kohta on 1944 ilmunud John von Neumanni ja Oskar Morgensterni "Mänguteooria ja majanduslik käitumine" (Theory of Games and Economic Behavior). Kuid mõningaid mänguteoreetilisi probleeme olid juba 19. sajandil käsitlenud ka Francis Edgeworth ja Antoine Cournot.

Bioloogias hakati mänguteooriat laiemalt kasutama 1970. aastatel.

Tuntuim mänguteooria edasiarendus on Nashi tasakaal, mille eest John Forbes Nash sai 1994. aastal koos Reinhard Selteni ja John Harsanyiga Nobeli majandusauhinna. Kokku on mänguteooria eest antud välja kaheksa Nobeli auhinda. John Maynard Smith sai Crafoordi autasu mänguteooria rakenduse eest bioloogias.

Nullsummamäng

Mänguteooria lihtsaim mudel käib olukorra kohta, kus on tegemist vastandlike huvidega ning kus alati peab üks võitma ja teine kaotama; sel juhul on võimalik kokku leppida ka näiteks viigis. Selliseid mänge nimetatakse nullsummamängudeks. Nende hulka kuuluvad näiteks sellised lauamängud nagu male. Mänguteooria rakendamisel on vaja määrata kriteeriumid (osalejate arv, nende informeeritus, mängu eesmärk jne).

(JPEG)

Vangi dilemma

Üht mänguteooriat tuntakse vangi dilemma nime all. Kui kaks süüalust vaikivad, ei saa kohus kummalegi määrata maksimumkaristust ja mõlemad saavad vaid aastase karistuse. Kui üks kannab teise peale keelt, langeb tema osaks miinimumkaristus, teine aga saab aga 10 aastat. Mõlema ülestunnistuse puhul ootab mõlemat vaid viis aastat. Sellistel eeldustel oleksid ratsionaalsed kahtlusalused vait, kuid lootuses aastaga pääseda võivad nad mõlemad või üks neist teha ebaratsionaalseid valikuid.

(JPEG)

Vangi dilemma (ka vangide dilemma; inglise prisoner’s dilemma, prisoners’ dilemma) on sotsioloogias ja politoloogias kasutatav mõiste, millega kirjeldatakse olukorda, kus osapooltel tuleb parima tulemuse saavutamiseks teha koostööd ja üksikhuvidest loobuda.

Vangide dilemma analüüs näitab, et kui üks osapool oma kasusid maksimeerib, siis altruistlikult käituv osapool saab kõige rohkem kahju.

Vangide dilemma kerkib esile ka globaalprobleemide lahendamisel, kus parima lahenduse nimel peaksid riigid (vm üksused) tegema koostööd ja loobuma isiklikust (või ühe riigi) kasumi maksimeerimisest, mis põhjustaks nähtuse, mida tuntakse nime all "ühisvara tragöödia".

Uuri lähemalt ka KALA mäng

KALA mäng modelleerib ühisvara tragöödiat. Igal mängijal eraldi on kasulik püüda kala nii palju kui võimalik, isegi siis, kui ülepüük on ilmne. Seega, lõpptulemusena kõik kaotavad. Kui osad mängijad enda püüki piiraksid, siis teised püüaksid ikkagi mere kalast tühjaks. Garrett Hardin kirjeldas aastal 1968 ühisvara tragöödiat kui jagatud ressursi ammendumist olukorras, kus erinevad osapooled saavad seda kasutada sõltumatult ja ratsionaalselt, lähtuvalt enda isekatest huvidest, hoolimata sellest, et nad saavad aru, et ühisressursi ammendumine on vastuolus grupi pikaajaliste huvidega. Seega, mängijad ei pea üles näitama ainult ärilist julgust, vaid nende ees on ka sotsiaalne dilemma: kas mängida lähtuvalt erahuvist või panustada ühishuvi heaks?

Hardin näitas ühisvara tragöödia kontseptsiooni ühiskarjamaa näitel, kus loomad on eraomanduses, karjamaa aga ühisomandis, ja see võib viia ülekarjatamisele. Lahendustena pakkus ta välja kas karjamaade tükeldamise ja erastamise või karjatamise piiramise riigipoolsete regulatsioonidega. Kui karjamaana käsitleda Läänemerd, siis see ongi riikide vahel jaotatud eksklusiivseteks majandustsoonideks, mis kehtivad näiteks avameretuuleparkide ja merekaevanduste kohta. Ülepüügi vastu võiks, niisiis, teoreetiliselt leppida kokku püügiõiguse vaid enda majandustsoonis, kuid kalad ujuvad ju üle tsoonipiiri ning ühisvara tragöödiat ei suudetaks nii vältida. Teiseks lahenduseks võiks olla, niisiis, riikideülene võimuorgan, mis ülepüügi keelustaks. Läänemeremaid ühendav koostöökoda HELCOM niisuguste küsimustega tegelebki, kuid HELCOM-il pole volitusi riike ülepüügi eest karistada. Järelikult ei tööta Läänemere kalanduses kumbki Hardini pakutud lahendus ühiskarjamaa tragöödiale. Erinevalt karjamaast ei saa kalapopulatsiooni tükeldada, samas kui puudub superriik, kes saaks keelata igal riigil omatahtsi kalu püüda. Sellisel juhul, kuidas on võimalik KALA mängus kalavarusid säilitada ja mängu üldse võita? Sellisel juhul, kuidas on võimalik, et Läänemere kalavarud pole juba välja püütud? Peab eksisteerima mingi kolmas võimalus, mis paneb riike ikkagi ühiseid kalavarusid säästma.

Elinor Ostrom võitis Nobeli majanduspreemia, pakkudes ühisvara tragöödia väljapääsuks kolmanda lahenduse. Nimelt, kõrgemalt kehtestatud regulatsioonid on sageli ebaadekvaatsed ja osalistel on madal motivatsioon neid täita. Seetõttu peavad probleemi osapooled töötama ise koos välja ühisressursside majandamise reeglid, sh ühise otsustamise mehhanismid, reeglite täitmise järelvalve ja sanktsioonid reeglite rikkumise eest. Lihtsatest egoistlikest ratsionaalsetest otsustest jõutakse metaratsionaalsuseni.

1

2016-09-22

MärksõnaKant

MärksõnaMajandus

MärksõnaMäng

MärksõnaMänguteooria

MärksõnaRaha

MärksõnaSoorollide elukool