MärksõnaEuroopa ajalugu

Üksindusest

Prindi

Michel de Montaigne

1

Jätkem kõrvale selle üksildase ja tegeva elu pikk võrdlus ; ja mis puutub sellesse kaunisse lausesse, mille taha poevad auahnus ja ihnsus: „Et me pole sündinud mitte omaenda, vaid üld­suse jaoks”, siis pöördugem julgesti nende poole, kes on selle sagina sees, et nad koputaksid oma südamele ja ütleksid, kas vastupidi ei otsita mitte neid seltskondlikke seisukohti, ameteid ja kogu seda jagelust pigem selleks, et saada üldsuselt oma isiklikku kasu. Halvad vahendid, mille abil sinna tänapäeval rühitakse, näitavad küllalt hästi, et siht ei vääri mitte paremat. Vastakem auahnu­sele, et ta ise on see, mis tekitab meis isu üksin­duse järele: sest mida pageb ta samavõrra kui seltskonda? Mida otsib ta rohkem kui laiutusruumi? Kõikjal on võimalus teha hästi ja halvasti: ometi, kui Bias’e sõnad on õiged, siis on halva jagu suurem, või nagu ütleb Saalomon, et tuhande seas pole ühtki päris head,

Rari quippe boni: numero vix sunt totidem, quot

Thebarum portae, vel divitis ostia Nili,

ja nakkus on ses trüginas väga ohtlik. Pahelisi tuleb kas jäljendada või vihata. Mõlemad teed on ohtlikud: niihästi nendega sarnaneda, sest neid on palju; kui neid ägedalt vihata, sest nad on eripalgelised.

Ja kaupmeestel, kes lähevad merele, on põh­just järele vaadata, et need, kes asuvad samasse laeva, poleks ohjeldamatud, jumalavallatud, ülbed, pidades säärast seltsi kurjakuulutavaks.

Seepärast ütles ka Bias naljatoonil neile, kes viibisid ühes temaga suures ohus ja hüüdsid jumalaid appi: „Olge vait, et nad ei kuuleks mind siin teiega koos olevat.”

Ja et võtta mõni hilisem näide: d’Albuquerque, India asekuningas Portugali kuninga Emanueli ajal, võttis korra äärmises merehädas oma õlule ühe noore poisi, sel ainsal põhjusel, et nende saatuse ühendamisega tolle süütus oleks talle tagatiseks ja soovituseks jumaliku soosingu ees, et teda päästa.

Mitte seda, et tark ei saaks kõikjal elada rahulduses ja tunda end üksi isegi palee inimmurrus; aga kui on valida, siis ta hoidub kõrvale isegi selle nägemisest. Ta talub seda, kui tarvis; aga kui valik oleneb temast endast, siis ta valib üksin­duse. Talle tundub, et ta pole veel küllaldaselt vabanenud pahedest selleks, et võidelda ka teiste omadega.

Charondas nuhtles süüdlastena neid, kelle kohta tehti kindlaks, et nad käisid läbi halva seltsiga.

Pole midagi nii ebaseltslikku kui inimene: üks oma pahelisuse, teine oma loomu poolest.

Ja Antisthenes minu arust ei näi olevat rahul­danud seda, kes heitis talle ette läbikäimist kõl­vatutega, kui ta vastas, et arstid elavad päris hästi haigete keskel, jah, sest kui nad ongi kasuks haigete tervisele, siis nad rikuvad enda oma nakkuse, haiguste alalise nägemise ja tõbe­dega tegelemise tõttu.

Lõppjäreldus kõigest sellest, arvan ma, on ikka sama, et elada võimalikult vabamalt ja omaette. Kuid alati ei leita mitte õiget teed. Sageli arva­takse olevat loobunud sekeldustest, tegelikult ollakse neid ainult vahetanud. Ühe perekonna valitsemine ei nõua mitte vähem vaeva kui terve riigi juhtimine; kui hing on juba kord kuidagi kammitsetud, siis on ta seda täielikult; ja kui kodused toimetused ongi vähem tähtsad, siis pole nad seepärast vähem tüütavad. Nii et kui vabaneksimegi õukonnast ja laadarahvast, me poleks siiski veel vabanenud oma elu peamistest turmadest,

ratio et prudentia curas,

Non locus effusi late maris arbiter, aufert.

Auahnus, ihnsus, kõhklus, hirm ja himud ei hülga meid veel, kui vahetame asukohta,

Et post equitem sedet atra cura.

Nad järgnevad meile sageli kuni kloostriteni ja filosoofiakoolideni. Ei kõrbed ega kaljukoopad, ei patukahetsusrüü ega paastud suuda meid neist vabastada:

haeret lateri letalis arundo.

Sokratesele öeldud kord, et keegi polevat oma reisil sugugi paremaks muutunud. „Usun seda,” vastanud ta, „ta oli iseenese endaga kaasa võtnud.”

Quid terras alio calentes

Sole mutamus? patria quis exul

Se quoque fugit?

Kui enne ei heideta endalt ja oma hingelt koor­mat, mis teda rõhub, siis laseb liigutamine teda veel sügavamale uurduda: nagu laevaski, kus last on vähem häiriv, kui ta on kindlalt paigale pandud. Teie teete haigele rohkem halba kui head, vahetades ta kohta. Teda liigutades te loksutate haigust sissepoole, nagu teibadki puuruvad sügavamale ja kindlustuvad, kui neid võngutada ja raputada. Seepärast ei jätku rahva­hulgast eemaldumisest; ei jätku kohavahetusest, tuleb eemalduda neist madalaist omadusist, mis meis pesitsevad: tuleb eralduda iseendast ja end välja osta iseenda käest.

Rupi jam vincula dicas:

Nam luctata canis nodum arripit; attamen illi,

Cum fugit, a collo trahitur pars lõnga catenae.

Kanname oma ahelaid kõikjal kaasas: meil pole täielikku vabadust, aina pöörame vaate selle poole tagasi, mis jätsime; me mõtted on seda täis.

Nisi purgatum est pectus, quae proelia nobis

Atque pericula tunc ingratis insinuandum?

Quantae conscindunt hominem cupidinis aeres

Sollicitum curae, quantique perinde timores?

Quidve superbia, spurcitia, ae petulantia, quantas

Efficiunt elades? quid luxus desidiesque.

Meie süü on me hinges, kes ei pääse eales enda käest:

In culpa est animus qui se non effugit unquam.

Nii tuleb siis teda tagasi juhtida ja koju tuua iseendasse: see on tõeline üksindus, mida võib nautida niihästi linna rahvamurrus kui kuningate õukonnas; kuid ladusamalt on see nauditav siiski eralduses.

Nüüd aga, kui võtame ette elada üksi ja ilma olla seltsist, tehkem siis, et me rahuldus oleneks meist endist; vabastagem end kõigist sidemeist, mis meid kinnitavad teiste külge, saavutagem enda üle see võit, et võiksime meeleldasa elada üksi ja elada lahedalt.

Kui Stilpon oli pääsenud oma linna põlemi­sest, kus ta kaotas naise, lapsed ja maja, ja kui Demetrios Poliorketes nägi teda nii suure hävingu järel kohkumatu näoga, ta küsis temalt, kas ta polnud saanud kahju. See vastas, et ei, ja et ta polnud, Jumalale tänu, kaotanud midagi enda omast. Nii ütles ka filosoof Antisthenes naljatades: et inimene peaks varustuma vee peal püsiva varaga, mis pääseks merehädast ühes temaga ujudes.

Muidugi, arukas mees pole midagi kaotanud, kui ta ise on endal alles. Kui barbarid olid laas­tanud Noluse linna, kaotas Paulinus, kes oli selle piiskopiks, kõik, mis talle kuulus. Võetud vangi, ta palus Jumalat niiviisi: „Issand, hoia mind tundmast seda kaotust, sest sa tead, et nad pole veel midagi puutunud sellest, mis on tõeli­selt minu.” Rikkused, mis tegid teda rikkaks, ja hüved, mis tegid teda heaks, olid veel täieli­kult alles. Näete, mis tähendab, kui osatakse hästi valida varasid, milleni teotused ei küüni, ja peita neid kohta, kuhu keegi ei pääse ja mida võib reeta ainult inimene ise. Olgu naisi, lapsi, varasid ja enne kõike tervist sel, kellel võima­lik; kuid ärgu kinnitutagu selle külge nii, et me õnn oleneks sellest. Tuleb varuda endale taga­kamber, mis oleks täiesti omaette, täiesti sega­matu, kuhu paigutame oma tõelise vabaduse ja seame sisse oma peamise varjendi ja üksindusnurga. Selles tuleb pidada oma igapäevaseid vestlusi iseendaga, ja olla nii omaette, et ükski kokkupuude või ühendus muuga ei leiaks aset; mõtiskleda ja naerda seal, nagu poleks naist, poleks lapsi ega vara, nagu poleks maja ega teen­reid, et juhul, kui tuleks nad kaotada, meile poleks uudiseks olla neist ilma. Meil on sissepöördumisvõimeline hing; ta võib olla endale seltsiks; tal on võime rünnata ja kaitseda, tal on, mida anda ja kuidas võtta: ärgem kartkem känguda ses üksinduses igavasse jõudeolekusse,

in solis sis tibi turba locis.

Voorus, ütleb Antisthenes, rahuldub endaga: ilma õpetuseta, ilma sõnadeta, ilma välise pais­teta.

Meile harjumuseks saanud tegude seas pole tuhande hulgas ühtki, mis oleks meie eneste jaoks. See, keda näed vihasena ja meeletuna üles ronivat mööda müüri varemeid, märklauana nii paljudele hargipüssidele; ja see teine, üleni vermeis, näljast käkrunud ja kahv, otsus­tanud enne kõngeda kui avada talle väravat, kas arvad, et nad on seal enda pärast? Ei, vaid ühe juhusliku teise pärast, keda nad pole kunagi näi­nud ja kes ei tee endale mingit muret nende pärast, mõnuldes samal ajal jõudeolekus ja nau­dinguis. Ja see, keda näed üleni ligedana, räpasena ja vesiste silmadega väljuvat pärast kesk­ööd õpinguruumist, kas arvad, et ta otsib raama­tuist, kuidas saada paremaks inimeseks, kuidas leida rohkem rahuldust ja saada arukamaks? Ei sinnapoolegi. Mingu tal või hing välja, et aga õpetada tulevaile põlvedele Plautuse värsimõõtu ja mõne ladina sõna õigekirjutust. Kes ei vahe­taks meelsasti tervist, rahu ja elu au ja kuul­suse vastu, mis on kõige tarbetum, tühisem ja võltsim raha meie kasutuses? Meie oma surm ei teinud meile veel küllalt hirmu, koormugem veel oma naiste, oma laste, oma sulaste omaga. Meie oma asjaõiendused ei valmistanud meile veel küllalt vaeva, võtame endale turmaks ja peavaluks ka naabrite ja sõprade omad,

Vah! quemquamne hominem in animum instituere, aut

Parare, quod sit carius quam ipse est sibi?

Üksindus näib mulle olevat kohasem ja õigus­tatum neile, kes on andnud maailmale oma kõige tegevama ja õitsvama ea, nagu näitas Thales.

Küllalt on elatud teistele, elagem nüüd endale vähemasti see eluots. Pöörakem oma mõtted ja kavatsused tagasi enda ja oma laheduse juurde. Pole sugugi hõlpus asi teostada kindlalt oma taandumist; see on meile küllalt tülikas, ilma et segaksimegi sellesse muid kavatsusi. Kuna Jumal jätab meile aega korraldada volildasa oma lahkumist, siis seadkem end valmis; pangem kompsud kokku; jätkem aegsasti seltskonnaga jumalaga; nöörigem end lahti neist vägivaldseist sidemeist, mis hoiavad meid kinni mujal ja võõrutavad meid endist. Tuleb lahti harutada need tugevad kohustussõlmed, ja edaspidi armastada küll üht ja teist, kuid siduda end püsivalt ainult endaga. See tähendab: muu kuulugu meile, kuid mitte niiviisi ühteliidetuna ja külgepoogituna, et teda ei saaks ära heita, kriimustamata oma nahka või rebimata kaasa mõnd tükki endast. Suurim asi maailmas on osata olla endale.

On aeg end seltskonnast lahti teha, kuna me ei saa talle midagi juurde anda. Ja kes ei saa laenu anda, see hoidugu laenu võtmast. Meie jõu tagavarad on kadumas; tõmmakem nad endasse tagasi ja sulgegem nad endasse. Kes saab endas kukutada ja kõrvaldada sõpruse ja seltsluse kohuseid, see tehku seda. Kuid hoi­dugu ta ses languses, mis muudab teda tarbetuks, koormavaks ja tülikaks teistele, olemast tülikas, koormav ja tarbetu iseendale. Meelitagu ta end ja hellitagu oma isikut, ja kõigepealt valitsegu end: austades ja kartes oma mõistust ja südame­tunnistust nii, et ta ei saaks nende ees ilma häbita komistadagi.

Ramm est enim ut satis se quisque vereatur.

Sokrates ütleb, et noored peavad laskma end õpetada, täismehed püüdma hästi teha, vanad aga tagasi tõmbuma kõigist riiklikest ja sõjalistest tegevustest, elades omaette, ilma kohustuseta ühekski kindlaks ülesandeks.

Mõned inimloomused vastavad neile taandumiseeskirjadele paremini kui teised. Need, kel on pehme ja arg iseloom, õrnatundeline süda ja nõrk tahe, ja kes ei võta endale hõlpsasti kohus­tusi ja ülesandeid, kelle hulgas olen minagi nii­hästi oma sünnipärase loomu kui mõtte poolest, need taibuvad paremini selle nõu järgi kui tege­vad ja toimekad hinged, kes haaravad kõike ja võtavad kõigest osa, kes innustuvad kõigest, mida näevad, kes astuvad ette ja pakuvad end igal võimalikul juhul. Tuleb kasutada neid juhuslikke ja meist väljaspool leiduvaid hüve­sid niipalju kui nad meile meeldivad, kuid tege­mata neist oma peamist alust: seda nad ei ole; seda ei nõua ei mõistus ega loodus. Miks orjas­tame oma rahulduse tema seaduste vastu teise võimu alla? Jõuda ette saatuse õnnetusjuhtumeist, jätta end ilma käesolevaist mõnudest, nagu paljud on teinud usuhardusest ja mõned filo­soofid oma mõtte kaudu, teenida end ise, magada kõval asemel, torgata oma silmad välja, heita oma rikkused jõkke, otsida valu ja piinu (ühed selleks, et siinse elu piinade kaudu saavutada õndsust teises; teised selleks, et asudes kõige madalamal astmel, olla kindlad uue kukkumise vastu), need on liialdatud vooruse teod. Range­mad ja tugevamad loomud loogu endale ise kuul­susrikas ja eeskujulik varjupaik:

tuta et parvula laudo,

Cum res deficiunt. satis inter vilia fortis:

Verum ubi quid melius contingit et unctius, idem

Hos sapere, et solos aio bene vivere, quorum

Conspicitur nitidis fundata pecunia villis.

Mul on küllalt tegemist, ilma et läheksin nii kau­gele. Mulle piisab sellest, kui ma saatuse soo­singu all valmistun ette ta ebasoosingu vastu ja häil päevil kujutlen tuleviku õnnetusi sel mää­ral, kui kujutlus suudab neid esile manada: just niisamuti, nagu me rahu ajal harjutame end odavõitluste ja turniiridega ning jäljendame sõda.

Ma ei pea filosoof Arkesilaost sugugi vähem kombekaks seepärast, et tean teda olevat tarvita­nud kuld- ja hõbenõusid, kui ta varanduse seisu­kord seda lubas; pean temast rohkem lugu see­pärast, et ta kasutas neid mõõdukalt ja vaba vää­rikusega, kui et ta oleks neist loobunud.

Ma tean, missuguste piirideni ulatub loomulik tarvidus; ja vaadates vaest kerjust oma ukse ees, kes on sageli rõõmsam ja tervem kui mina, ma asetun ta kohale ja katsun koolutada oma hinge tema vaatenurga järgi. Ja kui käin niiviisi läbi teised näited, ja kui siis mõtlengi endal surma, vaesust, põlgust ja haigust kannul olevat, siis õnnestub mul hõlpsasti olla kohkumata selle ees, mida mõni teine minust vähem võtab säärase kannatlikkusega. Ega saa ma uskuda, et arene­matu mõistus suudaks rohkem kui täisvõimeline; või et arutleva mõtte mõju ei ulatuks koge­muste mõjuni. Ja teades, kuivõrd vähesest olenevad need kõrvalised mõnud, ma ei jäta keset nende täielikku nautimist palumata Juma­lat oma ülima soovi eest, et ta teeks mind rahul­olevaks iseendaga ja nende hüvedega, mis sünni­vad minust. Näen reipaid noormehi, kel on aga kohvreis hulk rohupille kaasas, et neid sisse võtta, kui nohu kipub kallale, mida nad karda­vad seda vähem, et arvavad vastuabinõu olevat käepärast. Nii tuleb teha: ja veelgi, kui tun­takse end alistuvat mõnele raskemale haigusele, siis varustutagu arstimitega, mis uinutaksid ja tuimendaksid vastava kehaosa.

Tegevus, mida tuleks valida säärase elu jaoks, ei tohiks olla ei vaevarikas ega tüütav; muidu suurustaksime asjata, et oleme tulnud siit otsima puhkepaika. See oleneb igaühe erilisest kaldu­vusest: minu oma ei kohane kuidagiviisi maja­pidamisega. Need aga, kes seda armastavad, andugu sellele mõõdukalt,

Conentur sibi res, non se submittere rebus.

Majapidamine on ka omamoodi orjalik kohus­tus, nagu Sallustus seda nimetabki. Selles leidub enam pooldatavaid alasid, nagu hoolitsus aian­duse eest, mida Xenophon omistab Kyrosele. Ka leidub keskmine tee selle madala ja vääritu töö vahel, mida pingutades ja räheldes teevad need, kes sukelduvad sellesse täielikult, ja selle täieliku ning äärmise hooletuse vahel, mida näeb teiste juures, kes lasevad kõigel minna oma­pead,

Democriti pecus edit agellos

Cultaque, dum peregre est animus sine corpore velox.

Ent kuulakem nõu, mida noor Plinius annab oma sõbrale Cornelius Rufusele üksinduse kohta: „Annan sulle nõu jätta ses küllalises ja rammusas eralduses, milles elad, oma sulaste hooleks too madal ja kõlbmatu hoolitsus maja­pidamise eest, ja ise anduda teaduse uurimisele, et omandada sealt midagi, mis kuuluks täiesti sulle.” Ta mõtleb kuulsust: sama meelsusega nagu Cicero, kes ütleb tahtvat kasutada oma üksindust ja eemalolekut riigiasjust selleks, et oma kirjutiste kaudu saavutada surematust:

usque adeone

Scire tuum nihil est, nisi te scire hoc sciat alter?

Näib olevat õige, kui on kord jutt maailmast tagasitõmbumisest, et pöörataks siis pilk sellelt ära, kuid need mehed teevad seda ainult pooleldi. Nad heidavad oma panuse küll tulevikule, kui neid enam pole, kuid oma sihi vilja tahavad nad noppida juba oleviku maailmast, kust nad nae­ruväärse vastuoluna on ise ära.

Seevastu on aga nende mõte, kes otsivad üksindust jumalakartlikkusest, täites oma jul­gust kindla usuga tulevase elu jumalikule tõo­tusele, korrastatud palju kooskõlalisemalt. Nad pühenduvad Jumalale, kes on lõpmatu niihästi headuse kui vägevuse poolest: hingel on siin täielik vabadus küllastada oma igatsusi. Kurvas­tused ja valud tulevad neile kasuks igavese ter­vise ja rõõmu saavutamiseks; surm on neile soovi kohaselt üleminekuks nii täiuslikku olu­korda. Nende elureeglite rangust tasandab otse­kohe harjumus; ja nende lihalikud ihad tõrjub tagasi ja uinutab nende keeldumine, sest miski muu ei pea neid elus kui kasutamine ja harras­tus. Ainult see siht, saada teise, õnneküllase ja surematu elu osaliseks, väärib ausalt, et hüljata ta heaks meie siinse elu mõnud ja hõrkused. Ja kes suudab tõeliselt ja alaliselt läita oma hinge selle elava usu ja lootuse tulega, see ehitab endale üksinduses naudingurikkama ja lembema elu kui on ükski teine eluvorm.

Nii et mind ei rahulda ei selle nõuande siht ega vahend : langeme aina palavikust tagasi soetõppe. Too raamatutega rähklemine on nii­sama vaevarikas kui iga teinegi ja niisama suur tervise vaenlane, mida tuleb kõigepealt silmas pidada. Ega tohi end uinutada lasta lõbust, mida see pakub: just samasugune lõbu hukutab majapidaja, ihnsa, himura ja auahne. Targad õpe­tavad meile küllaldaselt valvel olema oma ihade reetlikkuse vastu ja eraldama tõelisi ja täielikke rõõme segatud ja vaevadega läbi põimitud rõõ­mudest. Sest enamik rõõme, ütlevad nad, kõdi­tab ja kallistab meid selleks, et meid kägis­tada, nagu tegid need kõrilõikajad, keda egipt­lased kutsusid nimega filistas. Jah, kui peavalu tuleks enne joobumust, siis hoiduksime küll liiga palju joomast. Kuid nauding kõnnib pettuseks eel ja varjab oma järge. Raamatud on lõbusad, aga kui nendega läbikäimine röövib meilt lõpuks rõõmsuse ja tervise, me parimad aarded, siis parem juba jätkem nad. Olen nende hulgas, kes arvavad, et nendest saadav kasu ei suuda üles kaaluda seda kaotust. Nagu inimesed, keda mõni haigus on pikemat aega kurnanud, annavad end lõpuks arstiteaduse hooleks ja lasevad endale kunstlikult ette kirjutada teatud elureegleid, et neist mitte üle astuda, nii peab ka see, kes ühis­elust tüdinuna ja tülpinuna üksindusse tõmbub, kujundama oma elu mõistuse ettekirjutuste kohaselt, teda korraldama ning õgvendama ettemõtluse ja arutluse järgi. Ta peab lahti ütlema igasugusest tööst, mistahes nägu see ka ei kan­naks; ja vältima üldiselt kõiki kirgi, mis ohus­tavad keha ja hinge rahu, ja valima tee, mis on talle meelepärasem,

Unusquisque sua noverit ire via.

Majapidamisele, õpinguile, jahile ja kõigile teistele tegevustele tuleb ruumi anda kuni nau­dingu äärmiste piirideni, kuid hoiduda mine­mast kaugemale, kus vaev hakkab hulka segu­nema. Tuleb varuda ainult niipalju hoolitsusi ja tegevust, kui on tarvis, et hoida end elevil ja kindlustada end ebamõnude vastu, mida toob kaasa teine äärmus lõdva ja unise jõudeolekuga. On olemas viljatuid ja okkalisi teadusi ja nende enamik on sepitsetud üldsuse jaoks: need tuleb jätta teiste hooleks, kes on maailma teenistuses. Ma ise armastan ainult kas lõbusid ja kergeid raamatuid, mis mind õdustavad, või niisuguseid, mis mind lohutavad ja soovitavad korraldada mu elu ja valmistuda surma vastu:

tacitum silvas inter reptare salubres,

Curantem quidquid dignum sapiente bonoque est. Targemad inimesed võivad luua endale täiesti vaimse puhkuse, kuna nende hing on tugev ja võimas. Minu oma on keskpärane, ma pean aitama end ülal hoida kehaliste mõnude kaudu; ja et vanadus röövib mult varsti mu kõige meele­pärasemad, siis koolitan ja teritan oma isu nende peale, mis on kõige parajamad mu uue eluea jaoks. Tuleb hammaste ja küüntega kinni pidada elumõnudest, mida me eluaastad kisuvad üks­teise järel meil käest:

carpamus dulcia; nostrum est

Quod vivis: cinis et manes et fabula fies.

Nüüd aga, mis puutub Pliniuse ja Cicero poolt soovitatud sihti, kuulsusse, siis jääb see õige kaugele minu arvestusest. Üksindusele kõige vastakam meelsus on auahnus. Kuulsus ja puhkerahu ei saa elutseda sama katuse all. Niipalju kui näen, on neil ainult käed ja jalad rahvamur­rust väljas; nende hing, nende tahe on takerdu­nud sellesse enam kui kunagi:

Tun’, vetule, auriculis alienis colligis escas?

Nad on taganenud ainult selleks, et paremini hüpata ja et hoogsama rünnuga tungida sügava­male hulga sisse. Kas soovite näha, kui kergeks nad kaaludes osutuvad?

Paigutagem vastukaaluks kahe filosoofi nõu, kes kumbki erinevast laagrist kirjutasid, üks Idomeneusele, teine Luciliusele, oma sõpra­dele, et kutsuda neid üldiste asjade ja auametite juurest üksindusse. „Teie elasite seni,” ütlevad nad, „ujudes ja hõljudes merel, tulge nüüd surema sadamasse. Olete oma elu muu osa and­nud valgusele, andke see jagu varjule. On või­matu hüljata tegevusi, kui te ei hülga nende vilja: seepärast tehke end lahti igast hoolitsusest nime ja kuulsuse järele. Selletagi on oht, et teie möödunud tegude kuma ei valgustaks teid liiga ega järgneks teile kuni teie peidukoopani. Hüljake ühes teiste meelustega too, mis tuleb teiste heakskiidust; ja mis puutub teie teadmisse ja rahuldusse, siis ärge kartke, need ei kaota oma mõju, kui nad teie väärtust on tõst­nud. Meenutage seda, kes, kui temalt päriti, misjaoks ta nägi nii suurt vaeva kunsti pärast, mis ei võinud ulatuda ühegi teise teadmiseni, vastas: „Mulle jätkub väheseist, mulle jätkub ühest, mulle jätkub ka sellest, kui poleks ühtki.” Ta ütles tõtt: teie ja te kaaslane moodustate küllaldase vaatemängu teineteisele, või teie üksi iseendale. Olgu rahvas teile üks ja üks olgu teile kogu rahvas. On vilets auahnus tahta oma jõudeolekust ja peidust lõigata kuulsust. Teh­tagu nii nagu loomad, kes tasandavad jäljed oma urka suu ees. Ei tule mõelda enam sellele, kas maailm kõneleb teist, vaid sellele, kuidas peak­site kõnelema iseendaga. Tõmbuge endasse, kuid enne valmistuge end vastu võtma: oleks meeletus usalduda iseenda hooleks, kui te ei oska end valitseda. Üksinduses võib hukkuda niisama hästi kui seltsi hulgas. Seni kui koolitate end niisuguseks, kelle ees te ei söandaks lombata, ja kuni tunnete häbi ja lugupidamist iseenda vastu, observentur species honestae animo, hoidke oma vaimusilma ees alati Cato, Phokioni ja Aristeidese kuju, kelle ees isegi hullud peidaksid oma vigu, ja seadke nad kõigi oma kavatsuste valvajaks: kui viimased hakkavad perutama, juhiks aukartus nonde ees neid tagasi õigele teele. Nood hoiaksid teid sel teel, kus rahuldute iseendaga ega laena midagi võõrsilt, kus suleksite ja kinnitaksite oma hinge kindlate ja piiratud veendumuste ringi, kus ta võiks tunda end hästi; ja kus te, olles tundma õppinud tõelisi hüvesid, mida nauditakse sel määral, kuidas neid mõistetakse, rahuldute sel­lega, ihaldamata pikendada oma elu või nime.” Säärane on tõelise ja loomuliku filosoofia, aga mitte hoopleva ja suudpruukiva filosoofia õpe­tus, nagu on kahe eelmise oma.

Essais. A.Aspeli tõlge kogumikust „Valik prantsuse esseid”, 1938

1

2016-10-06

MärksõnaKirjandus