Moraalivestlused

Prindi

Karmo Talts

1

Hüveatomism

Moralist: Hei sina!

Analüütik: Jah, mu kaaslinlane?

Moralist: Miks sa ei taha elada meie linnakese kommete järgi, miks sa tahad neid analüüsida?

Analüütik: Aga äkki on teie poolt tunnustatud hüved väärhüved?

Moralist: Kuidas sa sellise asja peale tuled, et mõned hüved on väärhüved?

Analüütik: Mõnedel hüvedel võivad ju olla komponendid, millest nad on juhuslikult moodustunud.

Moralist: Suudad sa siis näidata seda, kuidas meie hüved moodustunud on?

Analüütik: Võtame niivõrd kõrgeks peetud hüve nagu austus elu vastu. Neil, kes sellest hüvest lähtuvad, on raske sellele truuks jääda, kui nende enda elu ja tervise kallale kiputakse, ja nad ohustavad ennast kaitstes ründajat.

Moralist: Ja kuidas sa siis austuse elu vastu komponente analüüsid?

Analüütik: Üheks komponendiks on austus eluväärivate isikute vastu. Teine komponent on heausklikkus -kui inimene ise oma vääritust teiste elu ja tervise vastu astudes välja ei näita, siis me ei kahtlusta, et äkki ta vääri elu.

Moralist: Võibolla ongi vastastikune austus fundamentaalne hüve?

Analüütik: Võimalik. Kui ainult üks pool püüab hea ja austav olla, siis on ju teisel poolel võimalik seda ära kasutada, hea manitseja.

Tõeline hüve

Rahvamees: Tere kaaskodanik. Tulin küsima, miks sa linna ühistest asjatoimetustes eriti osa ei taha võtta?

Idealist: Tere sullegi. Mulle näib, et linnaelanike ettevõtmised pole tihti juhitud mitte hüvest, vaid millestki varjutaolisest.

Rahvamees: Kuidas ometi nii?

Idealist: Kas hiljuti ei püstitatud mitte kuju hiljutisele linnavalitsuse juhile?

Rahvamees: Just. Kas sa ei austa siis linnajuhte?

Idealist: Omadusi, mis iseloomustavad linnajuhte, ei saa automaatselt heaks kiita.

Rahvamees: Kust sa ometi selle võtad?

Idealist: Aga kas siis naaberlinna juht ei püsi võimul kodanike hirmutamise abil ja ei soosi oma lähedasi?

Rahvamees: See on küll muret tekitav näide. Miks üldse valida juhte, kui neid ei saa usaldada?

Idealist: Juht peab ennast ka ise juhtima ja olema tõeline juht, mitte lihtsalt selle koha anastama.

Rahvamees: Ja ei piisa kodanikustaatusest ning tuleb olla tõeline inimene?

Idealist: Just. Kas võtad selle vaate omaks?

Rahvamees: Ma pole kindel, et ma seda detailides jagan. See, keda sa nimetad tõeliseks juhiks, on lihtsalt tubli juht ja seal, kus sa räägid varju järgimisest, on tegemist lihtsalt läbimõtlemata arusaamaga voorustest, hea õpetaja.

Järeldus elamisest

Praktik: Tere sõber. Jälle oled sa mõtlemisega ametis, selle asemel, et elama hakata.

Filosoof: Tere sullegi. Kuidas saab kiirustada aktiivse tegevusega, kui pole selge, kuidas tegutseda?

Praktik: Sa oled alati nii kahtlev, semu.

Filosoof: Toetuda saab ainult selle hüve peale, milles ei saa kahelda. Veelgi enam - tuleb kindlaks teha, kas hüve on üldse olemas?

Praktik: On küll võimalik sõnastada lause „äkki pole hüvet olemas“, aga mis on sellise kahtluse sisu?

Filosoof: Kujutle, et meid on loonud kuri üliolend, kelle eesmärgiks on meie kiusamine.

Praktik: Kohutav hüpotees. Seega on võimalik, et maailm on läbinisti kuri.

Filosoof: Ära kiirusta järeldusega. Elan, järelikult on olemas midagi head.

Praktik: Mida head on elus kurja üliolendi-hüpoteesi valguses?

Filosoof: Aga kui üliolend meelt muudab, siis pean ma selleks elus olema, et ta mu olukorda saaks parandada.

Praktik: Ja selleks, et edaspidi uusi olendid häst kohelda, peab ta neile elu andma.

Filosoof: Just nimelt.

Praktik: Asjata heitsin sulle kahtlemist ette. Hoopis sina suudad kõikjalt positiivset leida.

Filosoof: Kui on võimalik hüvest mõelda, siis hüve ongi võimalik, mu praktiline sõber.

Moraalsed ideed

Prokurör: Ah seal sa lähedki. Pean sind korra kinni, et tunnustada seda, kuidas sa enda kliendi eest võitlesid.

Advokaat: Ma tänaks sind tunnustuse eest, aga ma kuulen su hääles skepsist. Millest see tuleb?

Prokurör: Sa jätkasid võitlust, kuigi sinu kliendi süü oli minu toodud asitõendite valguses selge. Ma võin hinnata su pühendumist oma tööle, aga see, miks sa ka süüdlasi kaitsed, jääb mulle mõistetamatuks.

Advokaat: Oma ametikaaslaste eest ei saa ma rääkida, aga kui mul on kahtlusi kliendi süütuses, võtan ma töö ainult siis vastu, kui nähtavasti on tegemist esimese seaduserikkumisega.

Prokurör: Esimene või kahekümnes, mis seal vahet.

Advokaat: Ma usun, et moraalsed ideed on seotud isikliku kogemusega ja enne eksimist inimene ei tea tõeliselt, kas tegu on halb või hea.

Prokurör: Mis imelik idee. Ja ka sellisest eeldusest lähtudes ei saa kurjategijale esimese eksimuse korral alati andeks anda.

Advokaat: Kuidas nii?

Prokurör: Sest keerulisemaid ideid saab moodustada lihtsamatest. Näiteks võib keegi, kes on kogenud, et tema tegudel on tagajärjed ja on kogenud millegi ära kaotamise kurbust või näinud kedagi, kes on kurb millegi ära kaotamise üle, moodustada varguse kui millegi negatiivse idee.

Advokaat: Ja keegi, kellel on lisaks tegude tagajärje ideele leina idee, võib moodustada mõrva idee?

Prokurör: Just nii. Aga aitab näidetest, pean järgmisele istungile kiirustama, härra kaitsja.

Moraalikaemus

Filosoof: See on küll huvitav mõte, mis mulle nüüd pähe tuli.

Teadlane: Tere ja vabandan su jalutuskäigu ning mõttelõnga segamise pärast.

Filosoof: Tervitused sullegi ja vabandus on vastu võetud.

Teadlane: Tahtsin sinult küsida, miks sa selle filosofeerimisega tegeled? Kas poleks aeg ma võimeid teaduses rakendada?

Filosoof: Mõtisklen siin moraali üle. Kuidas oleks võmalik moraalile teaduslikult läheneda?

Teadlane: Väga lihtsalt -uuri, kuidas ühiskonnad tegelikult oma liikmete käitumist korraldavad.

Filosoof: See ei vasta küsmusele, millised normid on üldse võimalikud.

Teadlane: Kas siin saab üldse mingeid piire olla?

Filosoof: Kas saab näiteks eksisteerida ühiskondi, kus enesetapp on normiks?

Teadlane: Selline ühiskond eksisteeriks ühe põlvkonna ja seega ei jääks sellest ühiskonnast jälgi. Muidugi on see teoreetiline võimalus ja sellist ühiskonda tõenäoliselt pole olnud, ega ka teki.

Filosoof: Ma arvan, et siin on midagi enamat peidus. Enesetapu mõttekuse küsimus on seotud lahendamatu antinoomiaga -enesetapp küll vabastab enesetapja kannatustest, samas aga hävitab suitsiid enesetapja tulevase õnne võimalikkuse.

Teadlane: Huvitav mõte. Ja sa oled sellele ideele loonud laiema tausta?

Filosoof: Mulle näib, et ka moraalsele kogemusele on omane ajalisus. Olevik on hetk, millest me tõukume, milles valitsevat seisundit me tahame kas parandada või säilitada, tuleviku aga kogeme me millegi potentsiaalsena - seal peituvad nii meie lootused, samas on tulevik hirmutav.

Teadlane: Kuidas jääb moraalse kogemuse ruumilise mõõtmega?

Filosoof: Ka see on olemas. Meie kogemust iseloomustab see, et me ei looda vaid enda peale -meie jaoks eksisteerib maailm, kust me ressursse otsime ja kus elavate teiste olenditega me läbi käime.

Teadlane: Ometi paistab moraalses kogemuses puuduvat põhjuslikkus ja moraal jätab meid seega juhuse valda.

Filosoof: Vastupidi, neutraalne maailmanägemine jätab meid paratamatuse valda. Moraalikogemuses on viimseks põhjuseks tahe -see kuidas me olukorrale maailmas ja aktuaalseks saanud tulevikule vastame, hea teadlane.

Absoluutne hüve

Õpetlane: Küll on hea elada ajal, kui on jõutud absoluutse hüve ideeni.

Revolutsionäär: Tere, hea õppejõud. Tahtsin öelda, et selle ideeni siiski pole jõutud.

Õpetlane: Ah see oled sina, kes harva loengutesse jõuab. Tere-tere. Kõik momendid mõtlemises abstraktse hüvekäsitluse üle on läbitud ja seega jõutud konkreetse hüvekäsitluseni.

Revolutsionäär: Kui see tõesti on juhtunud, miks siis ühiskond parem pole?

Õpetlane: Sa ei oska meie ühiskonda hinnata, sest sa pole meie hüvekäsitluse arengu küsimust korralikult läbi mõelnud. Iga sammuga, millega on piiratud arusaamadest hüve kohta loobutud, on liigutud suurema vabaduse poole.

Revolutsionäär: Ja vabaduseidee on absoluutse hüve idee, saan aru. Aga kogu see liikumine on toimunud mõtlemises, tegelikult on tekkinud üha uued vastuolud ja ebavõrdsus on säilinud.

Õpetlane: Kuidas säilinud? Meie ühiskonnas on kõik inimesed vabad!

Revolutsionäär: Ma räägin majanduslikust ebavõrdsusest. Päris maailmas nõuab oma soovide täitmine ressursse.

Õpetlane: Ja siit tuleneb vajadus ühiskond ümber teha ja selleks on vaja revolutsioonilist vägivalda. Olen seda juttu kuulnud ja tuletan meelde, et selle vägivalla ohvrid jätavad oma elu ja see hävitab nende vabaduse.

Revolutsionäär: Sa arvad, et praktikas hülgan ma vabaduse idee?

Õpetlane: Jah ja ei saa olla sellest suuremat eksimust, sest see on absoluutse hüve idee.

Revolutsionäär: Mina eelistan tegelike inimeste võimalust tegelikult oma soove täita.

Õpetlane: Vaata ette, sest kui kõigi soovide korraga täitmine võimatuks osutub, tekib ahvatlus osa inimesi kui probleem kõrvaldada, tulipea.

Tublidus ja parem maailm

Optimist: Tere.

Pessimist: Ei tunne entusiasmi sulle vastata, aga peab -tere. Küll on moraalne olend olla raske.

Optimist: Miks siis raske?

Pessimist: Hüvetahe, mis on moraali loonud, on sihitu. Olles moraalne, ollakse ise õnnetu, ebamoraalsena aga tehakse teised õnnetuks.

Optimist: Kogu sinu probleem tuleb sellest, et sa mõistad tahet valesti. Ihaldatud hüve ei ole midagi olendite välist. Hea elu elamine ja tublidus ei seisa normidele vastamises -on võimalik luua uued normid, mis aitavad meil tublimad olla.

Pessimist: Niigi on raske olemasolevatele normidele vastata. Kui suurt tublidust sa siis inimestelt nõuad?

Optimist: Ma pole üldse kindel, kas senised normid tublidust nõuavad. Nad kirjutavad ette pigem mitte-mittetubli olemise.

Pessimist: Millist erinevus sa nende võimaluste vahel näed?

Optimist: Suur hulk normidest ütleb mida ei tohi, selle asemel, et öelda, mida peab. Mitte olla kahjulik ja olla kasulik on eri asjad.

Pessimist: See kõlab pragmaatiliselt, nagu inimene oleks ressurss.

Optimist: Igatahes pole tegu majandusliku pragmatismiga. Ma ei näe majandusliku pragmatismi ja religiooni vahel erinevust. Ühe järgi sa ostad endale seda, mida sa ise luua või endale pakkuda ei suuda. Teise järgi ootad sa seda kõrgematelt jõududelt.

Pessimist: Inimene ei saa ju toetuda ainult iseendale.

Optimist: Mõtle korra selle peale, kuidas sa teistele traditsioonilise moraali pooldajatele paistad. Ka nemad näevad sind nii nagu sina teisi inimesi -ka nemad peavad oma moraalse käitumisega loobuma sinu õnne kasuks oma heaolust.

Pessimist: Moraal on teiste toetamise poole kaldu?

Optimist: Kes aitab end ise, sellel on teiste toetusest rohkem kasu, sõber hüvetahtes.

Väärtused ja kultuur

Analüütik: Need moraaväited on ühed sisutühjad asjad küll.

Fenomenoloog: Ei tasu mingeid väiteid ohtu panna ja valju häälega sellest peale loengut omaette rääkida, sest siis saabub ka neid lauseid päästev.

Analüütik: Ter...

Fenomenoloog: Me kohvikus lõuna ajal juba tervitasime. Asugem kohe asja juurde -sind huvitab küsimus, miks on olemas väärtused, kui kõik võiks ülepea olla väärtusetu?

Analüütik: Kui moraaliväited on suvalised, siis võib ju alati esitada teistsuguseid moraaliväiteid või lakata tegevust normeerimast.

Fenomenoloog: Kui me väärtused sulgudesse võtame, jääb järele tähelepanelik hoiak maailma suhtes, mis väärtustava hindamise võimalikuks teeb.

Analüütik: Hindajal on oma mulje asjade väärtusest ja ainult seda ta moraalilausetega väljendabki.

Fenomenoloog: Ära kiirusta. Väärtusmaailma asukate teadvusel on oma struktuur ja lõppude lõpuks on moraalsetel olenditel keel ning keel, mitte subjektiivsus, teeb moraali võimalikuks.

Analüütik: Sa unustad, et me oleme erinevatest rahvustest ja praegugi räägid sa minuga keeles, mis sinu jaoks on võõrkeel.

Fenomenoloog: No siis on veel võimalus, et teadvusel on keele-eelsed tingimused ja subjektiivsed moraalotsustused ei saa minna väljaspoole neid tingimusi.

Analüütik: Meil on muidugi lihtne - nii keele kui universaalse moraaliteadvuse keskne käsitlus näitab meid moraalselt tundlikena või meie moraali üldinimlikuna. Mis saab aga neist meie õpilastest, kelle keel ja kombed meie omadest erinevad?

Fenomenoloog: Selle pärast ei tasu tänapäeval muretseda, sest elu on globaalses maailmas normeeritum kui kunagi varem. Küsi endalt parem, kuidas põhjalike ja tehnilistelt täpsete seaduste ajastul seaduse- ja ühiskonnamasina käest pääseda ning üldse läbielatud väärtuskogemust omada, hea kaasaegne.

Tahe ja keel

Loogik: Nii, lõpuks olen ma aru saanud, millega moraaliväidete puhul tegemist.

Lingvist: Ära sa ütle. Ja sellest oled aru saanud just sina, kes eriti suhelda ei armasta.

Loogik: Kas sul on täna tõesti veel mõni loeng, et sa pole ära läinud? Saan aru, et sinu meelest ma ei tunne tegelikke keelekasutusviise ja seega pole mul nende kohta midagi asjaliku öelda.

Lingvist: Hea küll, ma ei hakka kohe norima. Räägi mulle oma analüüsist.

Loogik: Moraaliväited väidavad midagi üldist ja on raske otsustada, mida nimelt. Alustan analüüsi sellest, mida üksikisik väärtustades teeb.

Lingvist: Sa arvad, et mõlemal juhul on tegemist sama liiki väärtustamisega?

Loogik: Kui ei ole, siis ma ei saa üldse aru, mida moraaliäited väidavad ja ma saan kahte liiki väärtustamise asemel tõelised ja pseudoväärtused. Indiviid väärtustades soovib midagi -positiivselt väärtustades mingit asjade seisu ja negatiivselt hinnates mingi asjade seisu puudumist.

Lingvist: Ja kuidas sa üldistad selle moraaliväideteks?

Loogik: Ma üldistan selle kujudele ’mõistusega olendid soovivad, et p’ ja ’mõistusega olendid ei soovi, et p’.

Lingvist: See küll eriti veenev pole.

Loogik: Ei, mitte analüüs pole ebaveenev, vaid eetikasüsteemid on seda. Parimal juhul on tõsi relativism rühmade suhtes ’antud rühma liikmed soovivad/ei soovi, et p’.

Lingvist: Ja nüüd paraku pean ma tulema selle juurde, kuidas keelt kasutakse. Muuseas kasutatakse moraaliväiteid laste kasvatamisel. Kas sa tõesti arvad, et vanemad seletavad lastele, mida nood soovivad?

Loogik: Ja mida sa selle asemel välja pakud?

Lingvist: Moraaliväited väljendavad seda, mida grupp soovib, et grupiliige sooviks.

Loogik: Kas siis pigem mitte seda, kuidas nad soovivad, et grupiliige käituks?

Lingvist: Ma arvan, et süütunne ei ole hirm välise karistuse ees. Süütunde tekkimise tarvis on vaja, et väärtused oleks eksijale omaseks saanud.

Loogik: Niisiis ei lõpeta ühikond inimeste kasvatamist ka siis, kui nad on täiskasvanud ja selle pärast normeeritakse ka täiskasvanute soove?

Lingvist: Võimalik, et sel puhul on tegemist siiski eksitusega -täiskasvanutega suheldes püütakse kasutada lastekasvatamise keelemängu reegleid.

Loogik: Kas sa tahad öelda, et seadusi pole vaja?

Lingvist: Kas ma olen rääkinud midagi juriidilistest seadustest? Karistamine põhineb hirmul, mitte süütundel, hea analüütik.

Õiglus ja mõistus

Strukturalist: Puhh, jälle üks lehekülg moraali struktuurist kirjutatud.

Postmodernist: Tervitused. Sa kirjutad oma teost isegi sellise ilmaga?

Strukturalist: Tere sullegi. Ikka, ainult et toas ei saa kirjutada, seal võib ära lämbuda.

Postmodernist: Ometi on su teos asjatu.

Strukturalist: Kuidas nii?

Postmodernist: Nagu sinu teos pole sama teos, mis iga teine monograafia maailmas, nii pole ka erinevatel väärtussüsteemidel ühist struktuuri. Konkreetse moraali tekitab konkreetne eristus hüvede ja pahede vahel.

Strukturalist: Tahad sa mulle hakata loengut pidama, kuidas meie moraal sündinud on ja kirjeldada institutsioonide nagu perekond sündi?

Postmodernist: Küsimus ei ole ju ainult erinevates vaadetes. Püüdes luua universaalset käsitlust püüad sa hakata inimeste südametunnistust valitsema.

Strukturalist: Küllap oleks sulle meeldinud, kui selle tulistaja, kelle ohvriks su sugulane langes, südametunnistust oleks keegi valitsenud.

Postmodernist: See tulistaja tegi seda ju maailmavaatelistel põhjustel, sest ta soovis, et tema vaade valitseks.

Strukturalist: Ja kui ta poleks olnud fanaatik?

Postmodernist: Teisi tappa on ebaõiglane, eriti, kui ilma isikliku moraalita isik tapab kellegi, kellel see olemas on.

Strukturalist: Ja kuidas sa selle ebaõigluse ära tunned? Sinu järgi pole ju mingit struktuuri, mis väljenduks tapetava käitumises ja mis puuduks tapja omas.

Postmodernist: Olgu, kogu ebaõiglus on ühesugune ja õiglus on ilmutatud.

Strukturalist: Seal sa siis lõpetad -kriitilisest pojektist teed sa lõpuks millegi, mis ilmutused ja nägemused sisse laseb, mu moodne naaber.

Positiivne erinevus

Postmodernist: Küll see naaber alles kargas mulle peale.

Feminist: Tulin välja ütlema, et sinu kord on pesu rippuma panna, abikaasa, ja kuulsin teie juttu pealt. Sa oleks pidanud talle erinevuse positiivsust rõhutama.

Postmodernist: Erinevus on lihtsalt kriitiline teoreetiline konstruktsioon. Mida positiivset sellesse konstruktsiooni puutub?

Feminist: Erinevuses kehastub meie jaoks see dünaamika, mis võimusuhted ja suhtelise vabaduse võimalikuks teeb.

Postmodernism: Tal olid näited varnast võtta, kus erinevuses kehastub vägivald.

Feminist: Fanaatiku juhtumiga on lihtne -lisaks ohvri õiguste suhteliselt suurele rikkumisele vähendas fanaatiku omast erineva maailmavaatega ohvri surm erinevust maailmas, varjate ellujääjate eest maailma dünaamikat ja vitaalsuse, muutes ka ellujääjaid vähem elusaks.

Postmodernist: Ja kuidas jääb mitte-maailmavaatelise tulistajaga? Ta ei ole erinevuse vastu, pelgalt sellega, et ta on teistsugune kui mittetulistajad, hävitab ta erinevust.

Feminist: Ma arvan, et sa eksid, pidades saritulistajat, kes ei soovi oma maailmavaadet levitada, vabaks võimuihast. Selline tulistaja tahab valitseda enamat, kui inimeste maailmavaade. Ta tahab valitseda nende elu üle.

Postmodernist: Kui ta saaks, siis ta tahaks hävitada mitte ainut paljususe, vaid ka selle võimalikuks tegeva dünaamika?

Abikaasa: Just, mitte ainult kõik positiivse, vaid ka võimaluse, et keegi eristub ja see hea on.

1

2016-11-01

MärksõnaÕigus

MärksõnaÕppimine